3-07-1817/124 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Virgo Saarmets ja

Ruth Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.06.2012, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1817

Haldusasi

V Õ kaebus alusetu vahistamisega tekitatud saamata

jäänud tulu hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – V Õ, volitatud esindaja adv Grete Lind

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja

Tanel Kalmet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.02.2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

V Õ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

03.05.2012

RESOLUTSIOON

1. Jätta V Õ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.02.2012

otsus haldusasjas 3-07-1817 muutmata.

2. Menetluskulud jätta poolte enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 11.07.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V Õ suhtes viidi läbi kriminaalmenetlus kriminaalasjas 03914100013. V. Õ peeti

04.11.2003 kahtlustatavana kinni ja 05.11.2003 vahistati Tallinna Linnakohtu loal. Kaebuse

esitaja oli vahi all kuni 22.04.2004. Kriminaalmenetlus lõppes V. Õ suhtes Harju Maakohtus

29.01.2007, kaebuse esitaja mõisteti õigeks. Kohus tuvastas, et kaebaja oli olnud vahi all 171

päeva ja tal oli õigus saada riigilt hüvitist vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel. Kaebaja esitas

Rahandusministeeriumile avalduse kahju hüvitamiseks ning ministeerium hüvitas talle

15.08.2007 AVVKHS kohaselt hüvitatava kahju summas 98 154 krooni (pidades kinni

tulumaksu 21 594 krooni).

3-07-1817

2(7)

2. V. Õ esitas 17.09.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi

15.08.2007 haldusakti nr 4-4/10236 peale. Kaebuse esitaja palus kohustada Eesti Vabariiki

Rahandusministeeriumi kaudu hüvitama mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis

jäi Rahandusministeeriumi haldusakti alusel hüvitamata. Kaebaja palus tunnistada AVVKHS

§ 5 lg-d 1, 2 ja 4 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks.

3. Tallinna Halduskohtu 18.11.2008 otsusega jäeti V. Õ kaebus rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 14.05.2009 otsusega V. Õ apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata.

Riigikohtu üldkogu 31.03.2011 otsusega nr 3-3-1-69-09 rahuldati V. Õ kassatsioonkaebus

osaliselt ja tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2009 otsus ning Tallinna Halduskohtu

18.11.2008 otsus. Haldusasi nr 3-07-1817 saadeti uueks läbivaatamiseks Tallinna

Halduskohtule. Riigikohus leidis, et vastavalt AVVKHS § 5 lg-le 4 jaguneb määratud hüvitis

98 154 krooni kaheks, s.o saamata jäänud tulu hüvitiseks ja tekitatud mittevaralise kahju

hüvitiseks. Järelikult maksti saamata jäänud tulu hüvitamiseks 49 077 krooni. Eelnimetatud

riigikohtu otsuse kohaselt on vastustajaks Justiitsministeerium, sest taotletakse kohtu tekitatud

kahju hüvitamist. V. Õ sissetulekud ajavahemikul 06.01.2003-04.11.2003 ei ole selged.

Advokaadibüroolt on küsitud üksnes kirjalikke selgitusi. Kahju tekkimise ja suuruse kohta on

vaja kohtuasjas koguda täiendavaid tõendeid. Viidatud Riigikohtu otsuse p-s 94 on selgitatud,

et haldusasja lahendaval kohtul tuleb tuvastada, kas V. Õl jäi alusetu vahistamise tõttu tulu

saamata ja kui jäi, siis millises ulatuses. Seejärel tuleb kohtul hinnata, kas kaebajale makstud

hüvitis oli õiglane. Juhul, kui halduskohus leiab, et õiglane hüvitis talle oleks pidanud olema

suurem, kui AVVKHS alusel makstud hüvitis, tuleks põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 kohaselt jätta AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause

esimene alternatiiv kohaldamata, tunnistada säte põhiseadusega vastuolus olevaks ning saata

kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule.

4. V. Õ esitas 06.06.2011 täiendavad seisukohad, milles palus kohustada Eesti Vabariiki

Justiitsministeeriumi kaudu hüvitama kaebajale saamata jäänud tulu 27 108,74 eurot, millele

lisanduvad viivised summas 9 847,25 eurot. Samuti palus kaebaja jätta menetluskulud

Justiitsministeeriumi kanda. Põhjendused:

1) Kaebajal jäi saamata tulu tema ning OÜ Advokaadibüroo Kuklane & Partnerid vahel

06.01.2003 sõlmitud patroonilepingu alusel, leping on kohtule esitatud. Patroonilepingu näol

oli tegemist käsundilepinguga, mille järgi V. Õ (käsundisaaja) kohustus osutama

advokaadibüroo (käsundiandja) ülesandel ja juhendamisel õigusteenuseid. Advokaadibüroo

pidi V. Õle lepingus sätestatud kohustuste täitmise eest maksma tulemustasu 40%

advokaadibüroo kinnitatud majandusaasta aruande puhaskasumist. Tasu tuli maksta hiljemalt

majandusaasta

aruande

kinnitamisele

järgneva

kalendrikuu

jooksul.

Arvestades

patroonilepingu järgi saamata jäänud tulu suurusjärku (erinevus on 8,5 kordne), siis ei saa

kuidagi pidada hüvitist õiglases määras olevaks, millele Riigikohus oma otsuse p-s 93 ka

viitas. V. Õ ei saanud alates 04.11.2003 oma patroonilepingust tulenevaid kohustusi täita.

Haldusasjas on esitatud majandusaasta aruanded ja käsundiandja 2003. a aruandes fikseeritud

puhaskasum oli 609 649 krooni ning 2004. a puhaskasum 450 750 krooni. Kuivõrd V. Õ osaks

oli 40%, jäi kokku saamata 424 159 krooni ja 60 senti (27 108,74 eurot).

2) Saamata jäänud tuluks on VÕS § 128 lg-st 4 lähtuvalt eelkõige kasu, mida isik oleks

vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui

kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahjustatud isik peabki

tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Saamata jäänud

tuluks võib olla kahjustatud isiku poolt saamata jäänud töötasu ja muud sissetulekud. V. Õ ei

3-07-1817

3(7)

saanud kasu, kuna võeti vahi alla ning ei olnud võimeline oma lepingulisi kohustusi täitma.

Seega on tõendatud isiku poolt tehtud ettevalmistused (patroonileping), lepingu rikkumine

(vahistamise fakt ning lepingu jätkamise võimatus) ning saamata jäänud tulu suurus

(majandusaasta aruannete kaudu summas 424 159 krooni ja 60 senti). Saamata jäänud tulu kui

kahjuhüvitise väljamõistmise eeldusteks olevad asjaolud on tõendatud ja tõendid kohtule

esitatud.

3) VÕS § 629 lg 1 sätestab, et kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist

või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ja käsundusleping lõpeb enne käsundi täitmist

või selle täitmiseks antud tähtaja möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust

asjaolusid arvestades. Sel juhul on käsundisaajal õigus saada kogu tasu üksnes juhul, kui

leping lõppes käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu ja tasu maksmine on asjaolusid arvestades

Õ. Advokaadibüroo ei ole kohustatud V. Õle tasu maksma, kuna osalise tasu maksmine ei ole

Õ, arvestades, et kaebaja vahistamine tõi endaga kaasa olulise kahju advokaadibüroole, mis

väljendub nii varalises, kui ka maine kaotamisega kaasnevas kahjus. Kohus ei saa sekkuda

poolte vahelisse privaatautonoomiasse ning mõista välja kahju advokaadibüroolt. Kaebuse

esitajal jäi tulu saamata ainuüksi tulenevalt tema vahistamise faktist. Advokaadibüroo Kuklase

& Partnerid OÜ juhatuse liikme Olev Kuklase poolt kohtule esitatud vastusest selgub, et

patroonilepingu näol oli tegemist tulemustasuga seonduva lepinguga, kuid tulemustasu ja selle

suurus oli seotud büroo puhaskasumi kinnitamisega ning selle tasumine oleks saanud toimuda

vaid juhul, kui kaebuse esitaja oleks käitunud vastavalt lepingule. Advokatuurist

väljaastumine ei oma mingisugust seost patroonilepingu lõppemisega, sest see toimus

tunduvalt hiljem, kui oli juba selgunud lepinguliste suhete jätkumise võimatus, sest kaebuse

esitaja vahi all pidamiseks oli antud luba niivõrd pikaks ajaks. Arvestades, et kaebuse esitajal

ei olnud võimalik lepingut täita advokaadibüroost ja temast mitteolenevatel põhjustel, siis

puudub käesolevas asjas põhjuslik seos advokaadibüroo tegevuse ja lepingu lõppemise vahel.

Seega ei ole võimalik esitada kahjunõuet advokaadibüroo vastu.

4) Vastustaja on viivitanud 27 108,74 euro tasumisega alates 25.07.2007. Viivise summaks

2007. a ja 2008. a eest on kokku 4245,2 eurot. Viivise summaks 2009. a I poolaasta eest on

kokku 1276,05 eurot. Viivise summaks 2009. a II poolaasta ning 2010. a ja kuni 06.06.2011

on kokku 4236 eurot.

5. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

1) Kaebaja ei ole seisukohtadele lisanud ühtegi täiendavat tõendit, mis kinnitaks tulude

saamata jäämist. Selliseks tõendiks võiks olla väljavõte kaebaja pangakontodest vaidlusaluse

ajavahemiku kohta.

2) Kaebaja ei ole selgitanud, kas kahju tekitamine toimus kohustuse rikkumisega või kahju

õigusvastase tekitamisega, ja viimasel juhul, kas süüliselt, eraldi seaduses ettenähtud hüvitise

olemasolul või millise õigusvastase tegevusega nimelt (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045

näitlikku loetelu). VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju eest, kui ta

tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kaebaja

argumentatsioonist ei nähtu, millise riigipoolse kohustuse rikkumist ja millist süü vormi on

silmas peetud.

3) Ei ole teada, et kaebaja oleks kriminaalmenetluse käigus viidanud suurele kahju tekkimise

ohule (VÕS § 139 lg 2), tema poolt advokatuurist välja astumine oli tõlgendatav taktikalise

käiguna kriminaalmenetluses ning seega ka võimaliku kahjuga nõustumisena.

4) Kaebaja poolt käsunduslepingu täitmine eeldas advokaadi abina õigusteenuste pakkumist,

sh teatud eetiliste nõudmiste täitmist, ning kaebaja ei olnud võimeline neid kohustusi täitma

3-07-1817

4(7)

seetõttu, et ta astus välja advokatuurist pärast oma vahistamist vabatahtlikult.

Kriminaalmenetlusele allutamine ei tähenda juristide jaoks enesestmõistetavalt isiku

süüdiolekut ning seadusega ettenähtud mõjude hulka ei kuulu isiku karjääri katkestamine.

Seega puudus kaebajal kui eeldamisi süütult vahi alla võetud isikul igasugune ratsionaalne

põhjus advokatuurist välja astuda ja seega oma perspektiivikas karjäär katkestada.

5) Isegi kui mingisugune ootuspärasus on olemas 2003. a tulemustasu osas, siis 2004. a osas

on väidetud saamatajäänud tulu paljasõnaline ja põhjendamatu nii kaebaja advokatuurist

lahkumise kui puhaskasumi protsendi määratlematuse tõttu. Seega puudub alus kahju

hüvitamiseks nõutud ulatuses, juba makstud kahjuhüvitis on seaduslik ja Õ ning kaebus tuleb

jätta rahuldamata.

6) Kui kohus siiski otsustab lugeda kaebaja 2003. a saamata jäänud tulemustasu osas nõude

põhjendatuks ning kahju põhjustatuks vahistamise faktist, siis kõnealune summa on koos kõigi

maksudega 243 859,6 krooni, millest kaebaja on saamata jäänud tulu hüvitisena kätte saanud

49 077 krooni. Saamata jäänud töötasu osas on kaebajal nõue osaühingu kui käsundiandja

vastu, kes tema ligi kümnekuisest tööst/teenustest enne vahistamist kasu sai. Lisaks tuleb

hüvitist vähendada talumiskohustuse osas, arvestades kaebaja õigeksmõistmist, kuid ka seda,

et kuritegu pandi tegelikult toime, selle toimepanemise vahendiks oli kaebaja kasutuses olev

korter ja arvutustehnika, tema kontol toimusid ebaselge sisuga tehingud ning süüdimõistetuks

osutus tema elukaaslane – mis olid kaalukad argumendid kaebaja kahtlustamiseks kuriteos.

Välistada ei saa, et varalise kaotuse ning talumiskohustuse ja saadud hüvitise vahe redutseerub

nullile.

7) Riigivastutuse seaduse (RVastS) kohaldumise korral oleks viivis üldjuhul välistatud.

RVastS ei näe ette viivist kahju hüvitamise korral. RVastS § 7 lg 4 näeb ette, et kui seadusega

pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse

avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

VÕS kahju hüvitamise sätted ei näe ette viivist. Viivist ei näe ette ka AVVKHS.

6. Tallinna Halduskohus jättis 03.02.2012 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Riigikohtu 31.03.2011 lahendi 3-3-1-69-09 punktis 91 juhiti tähelepanu vajadusele

koguda täiendavaid tõendeid. Seega võimaldas kohus kaebuse menetlusse võtmisel ja

eelmenetluse ülesannete täitmise jätkamisel esitada kaebajal hiljemalt 06.06.2011 vaidluse

lahendamiseks olulised seisukohad. Kaebaja on vastanud, kuid täiendavaid tõendeid ei

esitanud. Patroonilepingu tekst on varasemalt esitatud.

2) Lähtuvalt tulemustasu suuruse iga-aastase kokkuleppimise põhimõttest ja selle

tegematajätmisest käsunduslepingu sõlmimisele järgneval aastal, ei peaks kaebuse esitaja

2004. a eest üldse 40-protsendilist kasumiosa taotlema. Vastasel korral oleks võinud

käsundisaaja ka hilisemate majandusaastate eest vastavaid summasid taotleda, arvestades

asjaolu, et leping sõlmiti määramata ajaks. 2003. a oli kaebajal võimalik kuni novembrikuu

alguseni lepingut täita ja õigusteenuseid osutada. Taoline tegevus eeldab üldjuhul ka vastava

tasu saamist. Kaebaja on viidanud küll VÕS § 629 lg-le 1, mille kohaselt ei tule tasu maksta,

kui leping lõpetatakse käsundisaaja poolse rikkumise tõttu (kohtuistungi protokoll, II kd, tl

191, keskel), kuid see väide ei ole täpne ning sellega ei saa ka sisuliselt nõustuda. VÕS § 629

lg 1 kohaselt on käsunduslepingu lõppemisel enne käsundi täitmist käsundisaajal õigus

mõistlikule osale tasust. Sama paragrahvi teises lõikes on sätestatud, et tasu suuruse

määramisel tuleb arvestada muu hulgas käsundisaaja poolt juba tehtut, käsundiandjale sellest

tekkivat kasu ja lepingu lõppemise põhjust. Kohus ei saa sekkuda poolte vahelisse

privaatautonoomiasse ning mõista kahju välja advokaadibüroolt. Põhimõtte kui sellisega võib

nõustuda, kuid samas ei tähenda see, et siis võiks vastavaid summasid riigilt nõuda.

3-07-1817

5(7)

3) Kaebuse esitaja ei ole pidanud vajalikuks kõiki käsunduslepingust tulenevaid võimalusi

kasutada ega maakohtu poole pöörduda. Sellest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et tulu jäi

saamata alusetu vahistamise tõttu, millest ühtlasi järeldub, et AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause

esimese alternatiivi põhiseadusele vastavust ei ole vaja konkreetse normikontrolli menetluses

enam hinnata. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus eeldab, et vastav seadus oleks

asjassepuutuv ja vaidluse sisuliseks lahendamiseks olulise tähendusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. V. Õ palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus Eesti Vabariigi vastu Justiitsministeeriumi kaudu alusetu vahistamisega

tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 27 108,74 eurot, millele lisanduvad viivised.

Samuti palus apellant jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant jääb kõikide seni esitatud

väidete juurde ja märgib lisaks järgmist:

1) Halduskohus on rikkunud HKMS § 233 lg-s 1 sätestatud põhimõtete kohaldamist

Riigikohtu seisukohtade tõlgendamisel ja kohaldamisel ning jätnud alusetult rakendamata

materiaalõiguse normi saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamiseks. Halduskohtul tuli

tuvastada, kas V. Õl jäi saamata tulu ja seejärel, millises ulatuses tulu saamata jäi ning kas see

oli põhjuslikus seoses alusetu vahistamisega. Kohus ei ole välja selgitanud, milline sissetulek

oleks V. Õl võinud olla vahi all viibimise ajal. Samuti ei ole võetud seisukohta, kas saamata

jäänud tulu võis tekkida alusetust vahistamisest. Halduskohus on jätnud põhjendamata selle,

miks apellandi üks või teine väide ei oma tähtsust kohtumenetluses.

2) Halduskohus on eiranud asjaolu, et käsundilepingu 2-aastase kehtivuse ajal viibis apellant

teatud ajavahemikul vahi all, mistõttu lepingu alusel antavaid võimalikke ülesandeid ei olnud

apellandil võimalik sooritada. Apellandi poolt sissetuleku teenimine oli takistatud riigi

tegevusega. Halduskohus on järeldanud, et V. Õl ei ole alates vahistamisest 04.11.2003

mingisugust sissetulekut olnud, kuid selline seisukoht on vastuolus esitatud tõenditega ja VÕS

§ 128 lg-ga 4.

8. Justiitsministeerium palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Riigikohtu 31.03.2011 otsusega on ära määratletud, et riik on kaebajale alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitanud summas 49 077 krooni

(pärast tulumaksu mahaarvamist jääb summaks 38 280 krooni).

Kaebaja tõendab suurema kahju tekkimist 06.01.2003 sõlmitud patroonilepinguga, mille p 2

nägi ette kaebajale tulemustasu maksmist, mille suurus on 40% käsundiandja kinnitatud

majandusaasta aruande puhaskasumist. Makstavast tasust kuulusid maha arvestamisele

seaduses ettenähtud maksud (sotsiaalmaks ja tulumaks). Vastavalt patroonilepingu p-le 5 pidi

tulemustasu suurus üle vaadatama igal järgneval aastal. Igakuist palga maksmist ei olnud

lepingus ette nähtud.

Lepingu sõlmimist on kinnitanud lepingu mõlemad pooled. Ringkonnakohus peab OÜ

Advokaadibüroo

Kuklase

&

Partnerid

sellekohast

kirjalikku

kinnitust

piisavaks.

Ringkonnakohtul puuduvad tõendid, mis annaksid alust seada lepingu kehtivust kahtluse alla.

Seega lähtub kohus allpool saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel eelnimetatud lepingust.

Kaebaja ei ole muid tõendeid saamata jäänud tulu osas kohtule esitanud.

3-07-1817

6(7)

10. Vaidlust ei ole järgmistes asjaoludes: OÜ Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid 2003. a

puhaskasum oli 609 649 krooni ning 2004. aasta puhaskasum 450 750 krooni; kaebaja viibis

alusetult vahi all 171 päeva, so 04.11.2003-22.04.2004. Novembris 2003 astus kaebaja

advokatuurist välja. Kaebaja ei ole OÜ-lt Advokaadibüroo Kuklane ja Partnerid

patroonilepingu alusel tasu maksmist nõudnud.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja on jätnud põhjendamatult kasutamata

VÕS § 629 lg 1 ls 1 sätestatud õiguse nõuda advokaadibüroolt mõistlikku osa tasust. Kaebaja

on tuginenud VÕS § 620 lg 1 ls-le 2, mille kohaselt on käsundisaajal õigus nõuda kogu tasu

üksnes juhul, kui leping lõppes käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu ja tasu maksmine on

asjaolusid arvestades Õ. Nimetatud säte ei ole aga antud juhul asjakohane, sest kaebajale ei

heideta ette, et ta jättis advokaadibüroolt välja nõudmata kogu patroonilepingu järgse tasu,

vaid tuginedes VÕS § 629 lg 1 ls-le 1seisneb etteheide selles, et käsundiandjalt ei nõutud välja

mõistlikku osa tasust.

Patroonileping sõlmiti 06.01.2003 ning selle edasine täitmine muutus kaebaja vahistamise

tõttu võimatuks alates 04.11.2003. Mõiste „mõistlik osa tasust“ on määratlemata õigusmõiste,

mille suuruse fikseerib vaidluse korral üldkohus. Kuna kaebaja on jätnud kohase

õiguskaitsevahendi kasutamata, ei ole antud juhul võimalik teada, kui suures ulatuses oleks

kaebaja poolt riigilt nõutav saamata jäänud tulu olnud väiksem. Ringkonnakohus lähtub

mõiste „mõistlik osa tasust“ sisustamisel proportsioonist, mis ajavahemikul 2003. aastal

kaebaja patroonilepingut täitis.

2003. aasta puhaskasum oli 609 649 krooni. Kaebaja täitis patroonilepingut 307 päeva ning

viibis vahi all 58 päeva aastast. Seega on 2003. aasta saamata jäänud tulu puhul põhjendatud

rääkida vaid 40%-st 96 877,40 krooni suurusest puhaskasumist, mis on 38 751 krooni.

12. 2004. aastal viibis kaebaja vahi all 113 päeva. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks

kaebajale kogu 2004. aasta saamata jäänud tulu hüvitamist. Kaebaja astus ise vabatahtlikult

2003. aasta novembris advokatuurist välja, muutes patroonilepingu täitmise vahi alt vabanedes

võimatuks. Asjaolu, et patroonilepingu järgne käsundiandja ei soovinud väidetavalt kaebajaga

koostööd jätkata, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul vahetus seoses kaebaja vahistamisega,

vaid

väidetav

negatiivne

mõju

advokaadibüroole

tulenes

juba

kaebaja

suhtes

kriminaalmenetluse alustamise faktist. AVVKHS näeb hüvitise ette alusetult vabaduse

võtmise, mitte aga alusetult kriminaalmenetluse alustamise eest. Seega väljuks käesoleva asja

lahendamise piiridest sellise kahju väljamõistmine, mis on seotud vaid kriminaalasja

alustamise faktiga. Ringkonnakohus arvestab veel asjaoluga, et puudub kindlus, et ka 2004.

aastaks oleks tulemustasuks kokku lepitud 40% puhaskasumist.

Arvestades 113 vahi all viibitud päeva, moodustab 40% 2004. aasta puhaskasumist 55 822

krooni.

13. Patroonilepingu p 2 kohaselt kuulusid nimetatud summadest (38 751 krooni 2003. aastal ja

55 822 krooni 2004. aastal) mahaarvamisele nii sotsiaal- kui ka tulumaks.

2003. aasta eest oleks lepingu p-st 2 tulenevalt väljamakse kaebajale tehtud 2004. aastal.

38 751 kroonist oleks kinni peetud sotsiaalmaks summas 12 787,83 krooni ning tulumaks

summas 2382,42 krooni (arvestades tulumaksumäära 26% ning maksuvaba tulu 16 800

krooni). 2003. aasta eest oleks netosummas tasumisele kuulunud 23 580,75 krooni.

2004. aasta eest oleks väljamakse tehtud 2005. aastal. 55 822 kroonist oleks kinni peetud

sotsiaalmaks summas 18 421,26 krooni ning tulumaks summas 4080,18 krooni

3-07-1817

7(7)

(tulumaksumäär 24% ning maksuvaba tulu 20 400 krooni). Seega oleks kaebaja 2004. aasta

eest netos saanud 33 320,56 krooni.

14. Liites 2003. ja 2004. aasta saamata jäänud tulu, kujuneb eeltoodud arvestuse järgi

summaks netos 56 901,31 krooni. AVVKHS alusel maksti kaebajale saamata jäänud tulu

hüvitamiseks netos 38 280 krooni. Seega on vahe 18 621,31 krooni. Eeltoodu ei anna aga alust

veel pidada AVVKHS regulatsiooni põhiseadusvastaseks ning kaebajale makstud hüvitist

ebapiisavaks. Nii võttis ringkonnakohus eeltoodud arvutuste tegemisel eelduseks, et

patroonilepingu järgi saadu oleks olnud kogu kaebaja poolt saadud tulu. Kaebaja on aga

kohtuistungil selgitanud, et ta nõustus tasu maksmisega üks kord aasta, sest jooksev tulu tuli

mujalt, eelkõige tööst pankrotitoimkondades. Seega, kui mitte arvestada saamata jäänud tulu

suuruse arvutamisel maksuvaba tulu suurusega (eeldusel, et kaebaja oleks selles suuruses tulu

teeninud pankrotitoimkondades), väheneks patroonilepingu alusel tasumisele kuuluv summa

2003. aasta osas 19 212,75 kroonini ning 2004. aasta osas 28 424,56 kroonini. Vaheks

AVVKHS alusel makstava summaga kujuneks 9357,31 krooni.

VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud

isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Arvestades, et vahi all

viibimise ajal puudusid kaebajal tavapärases ulatuses väljaminekud toidule ja riietusele, leiab

ringkonnakohus, et 38 280 krooni tasumine kaebajale saamata jäänud tulu katteks on olnud

piisav.

15. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus

muutmata. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamist taotlenud.

Kaire Pikamäe

Virgo Saarmets

Ruth Plaks