3-11-2995/14 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-2995 Otsuse kuupäev 1. juuni 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Maren Saarnaki (Saarnak) kaebus Tartu Vangla vastu 4. aprillist 2011. a kuni 14. septembrini 2011. a lukustatud kambris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistungil osalenud isikud

23. mai 2012

Kaebaja Maren Saarnak Vastustaja Tartu Vangla esindajad Marju Altsaar ja Andreas Kliimant Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 2. juulini 2012. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vangla julgeolekuosakonna juhataja 26.07.2010 käskkirjaga nr 1-4/1328 kohaldati alates 26.07.2010. a kinnipeetav Maren Saarnaki suhtes vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine M. Saarnaki suhtes lõpetati 14.09.2011 käskkirjaga nr 1-4/2335.

26.09.2011. a esitas M. Saarnak Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõude perioodil 04.04.2011-14.09.2011. a alusetult lukustatud kambris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 55 eurot iga ööpäeva eest.

Tartu Vangla jättis M. Saarnaki kahju hüvitamise taotluse 23.11.2011. a otsusega nr 3- 30/292-1 rahuldamata.

2 2. 27.12.2011. a saabus Tartu Halduskohtusse M. Saarnaki kaebus Tartu Vangla vastu 4. aprillist 2011. a kuni 14. septembrini 2011. a lukustatud kambris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

3. Kaebaja selgitab, et Tartu Vangla käskkirja nr 1-4/1328 ta ei vaidlustanud, kuna leidis selle olevat põhjendatud, kuid ta ei pea põhjendatuks enda hoidmist lukustatud kambris alates 04.04.2011. a. Kaebaja arvates on vangla ületanud tema hoidmisel üksikvangistuses igasuguse piiri. Kaebaja väitel on talle üksikvangistuses viibitud aeg mõjunud väga rängalt: ta on hakanud iseendaga rääkima, teistega rääkides kogelema.

4. Kaebaja taotleb tekitatud kannatuste (piinaval ja julmal viisil vabaduse piiramise) eest perioodil 04.04.2011-14.09.2011 hüvituseks iga päeva eest 55 eurot.

Vastustaja vastuväited

5. Vaidlustatud käskkirja andmise põhjuseks oli asjaolu, et M. Saarnaki puhul on tegemist süstemaatilise korrarikkujaga, kelle suhtumine õiguskorda ja vanglas kehtivatesse reeglitesse on ükskõikne ja üleolev, millega ta ohustab vangla julgeolekut ning näitab teistele kinnipeetavatele negatiivset eeskuju. Kaebajat on 2010. aastal karistatud distsiplinaarkorras neljal korral. 23.07.2010. a kella 17.15 ajal keeldus kaebaja eeluurivate eluhoone kambris nr 2073 peale ümberpaigutamist jääma temale määratud kambrisse, mille tagajärjel lõhkus ära kambris oleva puidust kapi plaadi ning seejärel kambriukse vaateava klaasi.

6. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi põhjust, miks ta leiab, et tema lukustatud kambris hoidmine oli põhjendamata.

Arvesse on võetud kaebaja käitumine vanglas kehtestatud korda ja suhtumine vanglateenistuse ametnike töösse. 01.03.2011. a kell 08.15 ei allunud kaebaja korraldusele panna kartseri vorm korrektselt selga, mille eest oli karistatud distsiplinaarkorras Tartu Vangla 23.03.2011. a käskkirjaga nr 1-4/831. 24.05.2011. a kell 15.30 hoidis kaebaja kambris 1 isevalmistatud veekeeduseadet, mille eest karistati teda distsiplinaarkorras 09.06.2011. a käskkirjaga nr 1-4/1514. Samas üritas kaebaja korduvalt takistada ka vanglateenistuse ametnike tööülesannete täitmist, esitades vanglale 19.07.2011. a ja 28.07.2011. a üle 125 erineva avalduse põhjusel, et inspektor-kontaktisikul oleks palju tööd. Samas õhutas M. Saarnak teisi kinnipeetavaid kirjutama avaldusi ja kaebusi.

7. Täiendavas vastuses kaebusele leidis vastustaja lisaks järgmist.

M. Saarnaki arusaam sellest, et juhul, kui ühe kuu jooksul ei pane tema ühtegi distsipliinirikkumist toime, vabastatakse teda ka koheselt lukustatud kambrist, on vale. Isegi kui mõnel kuul ei ole rikkumisi toimunud, ei välista see kohe veel selle, et isik on ei ole jätkuvalt süstemaatiline rikkuja, sest kõik eelnevad karistused on kehtivad. Perioodil 26.07.2010 – 04.04.2011. a karistati kaebajat distsiplinaarkorras 13 korral, millest enamus on ametnike korralduste eiramine ja ebaviisakas käitumine.

04.04.2011. a protokolli koostamisel on vangla küll arvesse võtnud asjaolu, et kaebaja pool toime pandud rikkumiste arv on vähenenud. Sellest tulenevalt otsustati osaliselt lõpetada

3 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, milleks oli ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine.

8. Süstemaatiline distsipliinirikkumine on vangi tegevus või tegevusetus, millega rikutakse järjepidevalt vanglas kehtivat korda. Mitte kuskil ei ole sätestatud konkreetseid arve, mitu rikkumist peab olema, samuti ei ole pandud ajalist määratlust, mis aja jooksul peavad olema rikkumised sooritatud. Seega saab vanglateenistus suhteliselt subjektiivselt hinnata, millal on tegemist süstemaatilise distsipliinirikkujaga. Siinkohal peab julgeolekuosakond väga oluliseks distsipliinirikkuja isikust tulenevat mõju kaasvangidele ning tema poolse negatiivse eeskuju näitamise. 2011. a juulikuus esitas kaebaja vanglale kokku ligi 200 pöördumist, milledest enamus oli põhjendamata. Nimetatud asjaolu näitab M. Saarnaki jätkuvat pahatahtlikkust ja negatiivset meelestatust ametnike suhtes. M. Saarnaki suhtes täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamise tingis temapoolne suhtumise muutmine.

9. Lisaks eeltoodule peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole nõutud hüvitise suurust 55 eurot iga lukustatud kambris viibitud ööpäeva eest põhjendanud.

10. Vastustaja märgib lisaks, et Riigikohus on oma 11.11.2008. a määruses nr 3-3-1-68-08 rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega tuleb kohtul lähtuda vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Tartu Vanglale esitatud kahjunõudes taotles kaebaja hüvitist vaid perioodi 04.04.2011-14.08.2011 eest. Seega ei ole kaebajal selles osas (kahjuhüvitise nõudmine perioodi 15.08.2011-14.09.2011 eest) kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.

Kohtu seisukoht

11. Halduskohus on seisukohal, et kaebajal kui kinnipeetaval on kahjunõudele kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud kogu vaidlustatud perioodi ulatuses. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja märkinud nõude ajaliseks perioodiks 04.04.2011-14.09.2011. a (tlk 1). Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses (tlk 5) on vastustaja vaidlusaluseks perioodiks lugenud 04.04.2011-14.08.2011. a, kusjuures vastustaja on asunud seisukohale, et tulenevalt taotluse puudustest ei ole tarvis välja selgitada, kas ja milline kahju kaebajale üldse tekkis.

Pooled ei vaidlusta asjaolu, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on kaebaja suhtes lõpetatud alates 14.09.2011. a samal kuupäeval antud käskkirjaga (tlk 21). Kahjunõudena on vastustaja lubatavaks pidanud vastustaja poolt välja töötatud vaide blanketil kaebaja poolt esitatud taotlust (tlk 22). Blanketi punktis 3 on kaebaja põhjendamatult eraldatud lukustatud kambris hoidmise perioodiks tõepoolest märkinud 04.04.2011-14.08.2011. a (tlk 22). Samas on ta blanketi punktides 4 ja 5 (tlk 22 p) taotluse esitamise põhjusena ja taotlusena välja toodud kaebaja poolt lukustatud kambris alusetult hoidmise eest 5 kuu ja 10 päeva jooksul kahjunõue 55 eurot iga lukustatud kambris viibitud päeva eest. Periood 4. aprillist 2011. a kuni 14. septembrini 2011. a moodustab teisisõnu 5 kuu ja 10 päeva pikkuse ajavahemiku.

Kui vastustajale jäi kaebaja kahjunõude ajaline ulatus selgusetuks oli tal õigus, aga ka kohustus, nõude täpsustamiseks haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Kaebaja on kohtule esitatud avalduses (tlk 48 p) selgitanud, et ajavahemiku lõpu määratlemisel 14. augustiga 2011. a oli tegemist kirjaveaga. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta ka kaebaja

4 poolt kohtuistungil avaldatu, et viimase kuu osas on tal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kuna nii halduskohtule kui vastustajale on kohustuslik uurimisprintsiibi kohaldamine, lähtub kohus kaebusest ja selle eesmärgist, mitte kaebaja poolt kohtuistungil avaldatust, millest istungil avaldatu sisu võib olla tingitud kaebaja ärevusest kohtuistungil vmt asjaoludest.

12. Poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, et alusetult lukustatud kambris hoidmisel on alusetu vabaduse võtmise kvaliteet, mille puhul on alus kaaluda mittevaralise kahju hüvitamist, mistõttu kohus seda küsimust täiendavalt ei lahka.

13. Seega kohaldub kaebaja nõude lahendamisele RVastS § 9 lg 1, mis sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, tuleb RVastS § 9 lg 2 alusel ka hinnata, kas vastustaja on käitunud süüliselt, sest süü hindamiseks ei piisa ainult sellest, et tuvastada, kas vastustaja toiming on olnud õigusvastane.

14. Halduskohus nõustub vastustaja seisukohaga, et halduskohus saab kinnipeetava kahju hüvitamise nõuet lahendada osas, milles on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus. Nagu juba eelpool osundatud on vastustaja pidanud võimalikuks kaebaja nõuet käsitleda mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kahjunõudena. Vastustaja on selle nõude jätnud rahuldamata. Seetõttu kontrollib halduskohus, kas vastustaja on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitanud kaebajale mittevaralise kahjuna käsitletavat kahju.

15. Halduskohtumenetluses on kaebeõiguse aluseks isiku õiguste kaitse (HKMS § 44 lg 1). Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Kaebaja nõue põhineb väidetaval alusetul vabaduse võtmisel.

Vastuseks kaebusele märgib halduskohus, et kaebaja poolt taotletava hüvitisega tuleks luua olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on kaebaja asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

16. Poolte vahelise vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja poolt avalik-õiguslikus suhtes teostatud toiming, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, tuleb kaebus jätta rahuldamata.

17. Kaebaja nõude sisulisel lahendamisel tugineb halduskohus materiaalõiguse kõrval asjakohasele kohtupraktikale.

Riigikohus on 20.04.2011. a haldusasja nr 3-3-1-94-11 otsuse punktis 12 asunud seisukohale, mille kohaselt: “ VangS § 69 lg 1 kohaselt võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse

5 või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. /../ Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel või tõkestaval, mitte karistuslikul eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3- 3-1-33-10, p 12). Kolleegium märgib, et VangS § 69 lg 1 esimene lause sätestab täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise eeldusena üldjuhul abinõu adressaadist lähtuva negatiivse käitumise või isikuomaduse. VangS § 69 lg 1 lause 2 võimaldab kohaldada julgeolekuabinõusid aga ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Tegemist on normi esimeses lauses sätestatuga võrreldes laiema õigusliku alusega, mis ei sea julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks üksnes konkreetse kinnipeetava enda käitumist vanglas, vaid raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamise. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist seega preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve tagamine.“

18. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja puhul on tegemist süstemaatilise vangistusseaduse ja/või vangla sisekorraeeskirja nõuete rikkujaga, mis nähtub tõsiasjast, et enne vaidlusalust perioodi oli kaebajat karistatud distsiplinaarkorras 13 korral, nagu on tõendanud vastustaja. Samas on kaebaja vastusega tema teabenõudele (tlk 49) tõendanud, et vaidlusalusel perioodil on teda distsiplinaarkorras karistatud ainult ühel korral.

Nimetatud asjaoludest saab esmapilgul teha järelduse, et kaebaja seisukohaga liigpikast julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb nõustuda, kuna kaebaja suhtes on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud juba 26. juulist 2010.a ja seda siis 14. septembrini 2011. a ehk rohkem kui aasta jooksul. Samas tuleb arvestada ka poolte poolt kohtuistungil avaldatud asjaolust, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes on vangistuse ja ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal toime pannud kriminaalkorras karistatava teo, mis tõendab vastustaja järeldusi, et kaebaja suhtes oli julgeolekuabinõusid vaidlusalusel perioodil tarvis kohaldada preventiivsel ja tõkestaval, mitte aga karistuslikul eesmärgil. Nimelt on kohtuinfosüsteemi andmetel kaebajat karistatud 28.06.2011. a kohtuotsusega kriminaalkorras kahe kuulise vangistusega vanglaametniku solvamise eest. Halduskohtu arvates ei ole praeguse aja kohtupraktikas isiku vangistusega karistamine igapäevane. Seega on tegemist raske õiguserikkumisega VangS § 69 lg 1 mõttes.

Neil asjaoludel on halduskohus seisukohal, et vastustaja kaalutlused, mis on välja toodud täiendavate julgeolekuabinõude protokollide väljavõttes kaebaja suhtes vaidlusalusel perioodil (tlk 23-24) on põhjendatud ning vastustaja kaalutluste põhjendatus on tõendatud ka asjas kogutud teiste tõenditega, mille tõttu ei ole kaebaja nõue vabaduse võtmise eest mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjendatud, kuna kaebajale ei ole seeläbi mittevaralist kahju tekitatud.

19. Halduskohus hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja õiguste rikkumine vaidlustatud toiminguga ei ole tõendatud, mille tõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata (HKMS §-de 5 lõike 1 punkt 1, 158 lõike 1 lause 1).

6 20. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks menetluskulud kandma kaebaja (HKMS § 108 lõike 1 lause 1), kuna aga vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist (HKMS § 109 lõike 1 viimane lause), jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

Roby Koik kohtunik