3-11-1562/27 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-1562 Otsuse kuupäev 31.05.2012 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju 278,02 eurot nõudes seonduvalt Tartu Vangla 10.11.2009 käskkirjaga nr. 1-4/1709. Asja läbivaatamise kuupäev 15.05.2012 avalik kohtuistung menetluskonverentsina Kohtuistungil osalejad Kaebuse esitaja Nikolai Lilitškin; Vastustaja Tartu Vangla , esindaja Tartu Vangla üldosakonna jurist Marju Altsaar Resolutsioon Jätta Nikolai Lilitškini kaebus haldusasjas 3-11-1562 rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 02.07.2012 Asjaolude kirjeldus

Nikolai Lilitškin esitas 21.06.2011 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 10.11.2009 käskkirja nr 1-4/1709 tühistamiseks ja vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt karistati N. Lilitškini vaidlustatud käskkirjaga ebaseaduslikult ning ebaseadusliku karistamisega tekitati N. Lilitškinile moraalne kahju, mille hüvitamiseks palub N. Lilitškin vanglalt tema kasuks välja mõista 278,02 eurot.

Tartu Halduskohtu 08.07.2011 määrusega jäeti kaebus käiguta, N. Lilitškini riigilõivust vabastamise taotlus rahuldamata ning anti talle tähtaeg kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ja riigilõivu summas 15,97 euro tasumiseks. Riigilõivust vabastamata jätmist põhjendas halduskohus kaebuse vähese perspektiivikusega.

N. Lilitškin esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 08.07.2011 määruse.

Tartu Ringkonnakohtu 09.01.2012 kohtumäärusega otsustati rahuldada N. Lilitškini määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 08.07.2011 määrus N. Lilitškini riigilõivust vabastamata jätmise küsimuses ning saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus möönab, et kaebus on tõepoolest esitatud poolteist aastat pärast vaide rahuldamisest keelduva vaideotsuse teatavakstegemist kaebajale ning seega on võimalik, et tühistamiskaebuse osas lõpetatakse menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu. Kuid vastavalt ringkonnakohtu määruse punktile 8 – Asjaolu, et vaidlustatud käskkirja ei ole kehtetuks tunnistatud, ei välista sellega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eelduseks on eeskätt haldusakti õigusvastasus ning selle saab halduskohus kindlaks teha kahju hüvitamise vaidluse raames. Kohus on teinud kohtumääruse 14.02.2012, millega on võetud menetlusse N. Lilitškini kaebus Tartu Vangla 10.11.2009 käskkirjaga tekitatud mittevaralise kahju nõude osas ja Tartu Vangla 10.11.2009 käskkirja nr. 1-4/1709 tühistamise nõudes on menetletud kaebetähtaja küsimust ning sama määrusega on jäetud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetatud menetlus käskkirja 10.11.2009 1-4/1709 tühistamise nõudes. Menetluse lõpetamise osas määruskaebust esitatud ei ole , seega on jõustunud menetluse lõpetamine N. Lilitškini kaebuses Tartu Vangla 10.11.2009 käskkirja nr. 1-4/1709 tühistamise nõude osas ning kohtu menetlusse jäi kaebaja kaebus kahju hüvitamise nõudes. Tartu Vangla käskkirjaga 10.11.2009 nr. 1-4/1709 „Distsiplinaarkaristuse määramine“ on otsustatud karistada Nikolai Lilitškini isiklike vahendite arvelt toitlustamise keelamisega üheks kuuks Tartu Vangla kodukord p. 7.1.7 ja 7.2.5 süülise rikkumise eest. Kaebaja on vaidlustanud käskkirja vaidemenetluses ning vaideotsusega 16.12.2009 nr. E5-515 on jäetud kaebaja vaie rahuldamata. Kaebaja on esitanud ka vanglale kahjunõude 08.04.2011 mittevaralise kahju 278,02 euro väljamõistmiseks, kuna kaebaja arvates ei olnud ta distsiplinaarrikkumises süüdi ning teda on karistatud alusetult ning määratud karistus on kaebajale põhjustanud stressi ja depressiooni. Tartu Vangla on vaide läbi vaadanud ning 16.06.2011 otsustusega nr. 3-30/106-1 „Kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine“ on jäetud kaebaja kahjunõude taotlus rahuldamata. Kaebaja on pöördunud kohtu poole 21.06.2011.

Kaebaja põhjendused ja taotlused

Kaebaja on oma kaebuses vaidlustanud talle määratud käskkirjaga 10.11.2009 nr. 1-4/1709 distsiplinaarkaristust, millega on kaebajat karistatud Tartu Vangla Kodukord p. 7.1.7 ja 7.2.5 süülise rikkumise eest isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise keelamisega üheks kuuks. Käskkirja kohaselt omas kaebaja kambris keelatud eset –plekitükki. Kaebaja on märkinud, et kuu aja jooksul on tehtud kaebaja kambris läbiotsimisi ning 11.10.2009 leiti plekitükk, mida kaebaja väidete kohaselt ta ei ole peitnud. Kaebaja on ise märganud oma kambris seina ääres vedelevat plekitükki ning ta ei pööranud sellele tähelepanu, kuna kaebaja arvas, et plekitükk oli sinna paigaldatud voodi ja seina vahele, et voodi ei kolksuks vastu seina.

Kaebaja leiab, et teda on põhjendamatult karistatud , kuna vanglaametnikud ei ole välja selgitanud, kuidas plekitükk sattus kaebaja kambrisse ning pole tõendatud kaebaja süüline käitumine. Kaebaja leiab, et teda on ebaõiglaselt koheldud ning sellest tulenevalt on esitanud kohtule kahju hüvitamise nõude. Kaebaja on nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist 278,02 eurot, nimetatud summa nõude osas on kaebaja läbinud ka vaidemenetluse. Kaebaja on märkinud, et talle on tekitatud vangla pool alusetult määratud distsiplinaarkaristusega stressi ja pingeid ning nimetatud raha vajab kaebaja oma tervise taastamiseks. Nimetatud summa väärtuses oleks kaebaja soovinud vangla kauplusest terve kuu vältel osta lisatoitu, mida ta ei saanud teha, kuna käskkirjaga 1-4/1709 oli see keelatud. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 278,02 eurot.

Vastustaja põhjendused ja seisukohad

Tartu Vangla jääb kahjunõude rahuldamata jätmise otsuses toodud seisukohtade juurde. Käesoleval hetkel on jõus käskkiri nr. 1-4/1709 10.11.2009 ning kaebajat on karistatud distsiplinaarkorras isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keelamisega.

Siinkohal peab vastustaja vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui eelnimetatud käskkiri oleks tunnistatud õigusvastaseks, ei oleks ka siis kaebajale mittevaralise kahju tekkimine tõenäoline. Kaebaja on kinni peetav isik, kes on riiklikul ülalpidamisel, mis tähendab seda, et vangla tagab muuhulgas ka tema toitlustamise. Vajaduse korral määrab arst kinnipeetavatele ka lisatoitu. VangS § 48 lg 1 alusel võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Võttes arvesse, et Tartu Vangla ei ole kaebaja distsiplinaarkorras karistamisel tema suhtes õigusvastaselt käitunud, osutub ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendamatuks. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 1 sätestatud loetelu on lõplik ning ühelgi muul alusel isikule mittevaralise kahju hüvitamise riigivastutuse seaduse alusel kõne alla ei tule. Seega selleks, et N. Lilitškinil tekiks õigus vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda, peab temale olema saabunud vähemalt üks RVastS § 9 lg 1 loetletud tagajärgedest ja see peab olema saabunud Tartu Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel. Kohtu seisukohad ja põhjendused Kohus, tutvunud asja materjalidega ning kuulanud ära menetlusosaliste selgitused kohtuistungil, asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Vangla on vaideotsuses 16.06.2011 nr. 3-30/106-1 leidnud, et kahju ei kuulu hüvitamisele, kui isikule ei ole kahju tekitatud ning kui isiku õiguste piiramine on toimunud seaduslikul alusel. Vaideotsuses on selgitatud, et kaebaja kambrist on leitud 11.10.2009 kella 14.50 ajal keelatud ese – plekitükk, millega on kaebaja toime pannud Tartu Vangla kodukord p.7.1.7 ja kodukord

7.2.5 nõuete rikkumise. Kaebajat on karistatud üheks kuuks isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keelamisega. Vastustaja on märkinud, et kaebaja on kinni peetav isik, kes on riiklikul ülalpidamisel, mis tähendab seda, et vangla tagab muuhulgas ka tema toitlustamise. Vajaduse korral määrab arst kinnipeetavatele ka lisatoitu. VangS § 48 lg 1 alusel võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Vangla sisekorraeeskirja § 74 lg 4 kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus. Antud võimalust saavad kasutada ainult need kinni peetavad isikud, kellel on olemas rahalised vahendid. Sellest tulenevalt isegi juhul, kui kaebajal puudus võimalus osta vangla kauplusest toiduaineid üheks kuuks, ei saanud temale sellega kaasneda niivõrd kahjulikku tagajärge, mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise saamine. Kaebajat on toitlustatud vastavalt VangS § 47 lg-le 1 ja temale pakutav toit sisaldas inimese elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kohus nõustub siinjuures vanglaga, et kaebaja väited inimväärikuse alandamise, stressi põhjustamise ja sellega kaasnenud tervise kahjustamise kohta on põhjendamatud ja ilmselgelt liialdatud.

Kaebaja on vaidlustanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ka vaidemenetluses ning vaideotsusega 16.12.2009 nr. E5-515 on jäetud vaie rahuldamata. Kaebaja on pöördunud kohtusse nii Tartu Vangla 10.11.2009 käskkirja 1-4/1709 vaidlustamiseks haldusakti tühistamise nõudes kui ka seonduvalt nimetatud käskkirjaga mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 278,02 eurot. Kohtumäärusega 14.02.2012 on kohus kahjunõude taotluse menetlusse võtnud, kuid kaevatava käskkirja tühistamise nõude osas on kohus seisukohale asunud, et käskkirja tühistamise nõudes on kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes ning lõpetanud selles osas menetluse sama kohtumäärusega. Seega saab kohus hinnata haldusakti õiguspärasust ning kas haldusaktist tulenevalt on kaebajale mittevaralist kahju tekitatud. Kohus on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud N. Lilitškini teo õigusvastasus, kaebajale on tutvustatud kõiki vangla õigusakte 17.08.2009 allkirja vastu ning kaebaja on nendest teadlik. Tuvastatud on distsiplinaarmenetluse käigus, et kaebaja on süüliselt eiranud Tartu Vangla kodukord p. 7.2.5, mille kohaselt on kinni peetavatel isikutel keelatud muretseda, valmistada, hoida ja edasi anda esemeid, mille omamine vanglas on keelatud ning samuti kodukord p. 7.1.7 sätet, mille kohaselt peab vanglas keelatud eseme leidmisest koheselt teatama.

Asja materjalide kohaselt on antud ettekanne nr. 1688 vanglaametnikult, kes on märkinud, et N. Lilitškini voodi jala tagant leiti 20 cm pikkune ja 2,5 cm laiune lahtine plekitükk. Samas kambris oli ära murtud osa WC ukseliistust, mis sarnanes leitud plekitükiga. N. Lilitskin on kambris viibinud üksinda, seega ei saanud leitud plekitükk kuuluda kellelegi teisele. Tartu Vangla direktori käskkirjaga 21.08.2009 nr. 1-3/96 p.1.1 on keelatud omada esemeid, millega võib tekitada kehavigastusi.

Kaebaja on saanud anda asja kohta omapoolseid selgitusi, kaebajale on tutvustatud asja materjale, plekitükk on aktiga A-1806 11.10.2009 ära võetud. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvesse võetud kaebaja isikut ja distsipliinirikkumise iseloomu ning leitud, et pole otstarbekas kohaldada N. Lilitškinile kartserisse paigutamist, kui raskeimat karistusliiki, kuna plekitükki ei ole kasutatud kellelegi kahju tekitamise eesmärgil, seega karistati kaebajat (karistamise hetkel oli kaebaja vahistatu staatuses) VangS § 100 lg 1 p.2 alusel isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamisega üheks kuuks. Samas on märgitud, et noomitust kui kergemaliigilist karistust on juba eelnevalt kahel korral kohaldatud.

Kohus on seisukohal, et kaebajale määratud karistus on proportsionaalne ja kaalutletud ning õiguspärane. Kohus nõustub siinjuures vastustaja seisukohaga, et isegi kui kohus oleks käskkirja õigusvastaseks tunnistanud, ei annaks see alust kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna isiklike vahendite arvelt lisatoidu ostmise keeld ei loo kaebajale tagajärgi, mis oleks kaebajale võinud tekitada terviseprobleeme või alandanud kaebaja väärikust. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vangla on märkinud, et kaebajat on toitlustatud vastavalt VangS § 47 lg 1 ja temale pakutav toit sisaldas inimese elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kaebaja väited inimväärikuse alandamise, stressi põhjustamise ja sellega kaasnenud tervise kahjustamise kohta on põhjendamatud ja ilmselgelt liialdatud. Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1.

Tulenevalt HKMS § 165 lg 2 kohaselt kui kohus jätab kaebuse rahuldamata ja nõustub 16.06.2011 vaideotsuses ja 16.12.2009 vaideotsuses tehtud põhjendustega, ei pea kohus põhjendusi kordama.

Kohtunik Mare Priks