3-10-3390/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 25.05.2012, Tartu Haldusasja number 3-10-3390 Haldusasi Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla kaupluses kaupadele määratud hinnalisa tagastamiseks ja intressi maksmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 19.09.2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Juri Kolesnikov Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Jätta Tartu Halduskohtu 19.09.2011. a otsus muutmata hinnalisa tagastamise ning intressi maksmise nõude osas.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 19.09.2011. a otsus osas, milles halduskohus ei ole käsitlenud Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuet.

4. Saata haldusasi Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude osas uueks arutamiseks halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 25.06.2012 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.08.2010 esitas kaebaja vastustajale taotluse arvestada välja ja tagastada juulist 2008 kuni juulini 2009 vangla kaupluses sooritatud ostudelt enammakstud rahasumma, kuna õiguskantsleri kirjast selgus, et vanglal puudub õigus juurdehindluse kehtestamiseks.

2. 29.11.2010. a otsusega jättis vastustaja kaebaja taotluse rahuldamata. Põhjenduste kohaselt tagastati algne taotlus, kuna sellest ei nähtunud, millise vastustaja õigusvastase haldusakti või toiminguga taotluse esitaja õigusi rikuti, milline kahjulik tagajärg oli hüvitisenõude aluseks, millises ulatuses ja kuidas põhjustas vastustaja ja/või vanglaametniku vahetu tegevus kahjuliku tagajärje saabumise ning miks ei ole taotleja pöördunud kohe rikkumise avastamise järel vastustaja poole. Samuti märkis vastustaja, et 04.10.2010. a kirjaga nr 3-30/201 anti taotlejale aega nimetatud puuduste kõrvaldamiseks kuni 18.10.2010.

Vastustaja leidis, et kahju ei kuulu hüvitamisele, kuna taotluse esitaja ei ole kasutanud riigivastustuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 loetletud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega vastavate ametiasutuste poole. Vastustaja lisas, et taotluse esitajale pole kahju tekkinud. Vangla kaupluses ostude sooritamist reguleerivad võlaõigusseaduse sätted. Vabaturumajanduse üheks põhimõtteks on hindade vaba kujunemine vastavalt nõudluselepakkumisele ja ükski õigusakt ei kohusta isikut ostma kaupa või ostma seda hinnaga, mis talle ei sobi. Vastustaja märkis, et vangla kauplusest ostes oli taotluse esitaja soodsamas olukorras, kui eraettevõtjalt ostes, sest kinnipidamisasutuse poe keskmiseks juurdehindluseks on 17,99%, mis pole ebamõistlikult suur. Seega viiks kahjunõude väljamõistmine ebaõiglase olukorrani, taotluse esitaja alusetu rikastumiseni.

3. 29.12.2010. a esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada vastustajat tagastama perioodil 15.07.2008 kuni ajani, mil tubakas hakkas maksma 32 krooni, kaupluses kehtestatud juurdehindlus koos 6%-lise intressiga. Kaebaja lisas, et pöördus kahju hüvitamise nõudega vastustaja poole. Kahe kuu pärast anti kaebajale aeg puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja pöördus korduvalt vastustaja poole sooviga saada informatsiooni kauba tarnijate ja hindade kohta. Vastustaja ei olnud nõus kaebaja teabenõudeid rahuldama. Kaebaja väitel ei saa ta oma õigusi kaitsta ja kahjusummat välja arvutada, kuna tal puudub vastavale teabele ligipääs. Seega peab kaebaja vajalikuks, et vastustaja ise talle teadaolevate andmete põhjal kahju välja arvutaks ja koos intressiga välja maksaks. Kaebaja leidis, et olukord, kus vastustaja vaatas kahju hüvitamise taotlust kahe kuu asemel läbi neli kuud, andes puuduste kõrvaldamise vajadusest teada kaks kuud hiljem ning venitades vastusega veel kaks kuud, on õigusvastane. Kaebaja palus halduskohtul tuvastada toimingu õigusvastasus.

Samuti palus kaebaja talle esindaja määramist, kes selgitaks välja, kust vangla kauba ostis, milline oli kokkuostuhind ning millise hinnaga müüdi kaupa jaemüügis ja vanglapoes.

4. Tartu Halduskohus jättis 19.09.2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus märkis, et alates 01.06.2008 muudeti vangistusseaduse (VangS) § 48 lg 1 sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrollimisel. Alates 24.07.2009. a kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 % kõrgem. Tartu Vanglas müüs kaupa vangla ise.

Kohus leidis, et kinnipeetavatele vähemalt kord kuus sisseostude tegemiseks võimaluse loomine on vangla avalik-õiguslik ülesanne. Vahet tuleb aga teha vanglas kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Kohus sedastas, et kuni 23.07.2009 ei kuulunud vastustaja avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes kohustus kinnipeetavate sisseostude tegemise võimalust vahendada ning 01.06.2008 jõustunud seadusemuudatuse kohaselt sisseostude tegemist kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Seega VangS § 48 lg 1 kuni 01.06.2008 kehtinud redaktsioonis toodud formuleering osta kaupu „vangla vahendusel“ või hilisema formuleeringu kohaselt „vangla kontrollimisel“ tähendas eelkõige seda, et vanglal tuli tagada vangla julgeoleku huvides see, et kinnipeetavatel oleks võimalik soetada üksnes vanglas lubatud kaupa.

Kohus ei nõustunud seisukohaga, et juurdehindluse rakendamine on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Kohus märkis, et käesoleva kaebuse raames vaadeldud perioodil ei olnud kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vangla poolt käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Seega ei olnud vastustaja kaupluses kehtestatud hinnalisandi näol tegemist avalikõigusliku tasuga haldusülesande täitmise eest.

Kohus märkis, et vangla kaupluses hinnalisandi kehtestamisega ei ole vastustaja alusetult rikastunud ning seega puudub kaebajal ka õigus nõuda RVastS § 22 lg 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ning RVastS § 23 p-s 1 sätestatud intressi tasumist.

Kohus leidis, et alates 18.05.2009 muudeti tubakahinda, mille tõttu ei kuulu kaebus selles osas rahuldamisele ka 2009. a juulis väidetavalt ostetud tubaka suhtes, sest sellel ajal vastuolu enam ei eksisteerinud.

5. 21.09.2011. a esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 19.09.2011. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja viitab Tartu Ringkonnakohtu 18.01.2008. a otsusele nr 3-07-1481, milles on õiguskantsleri ettepanekule viidates leitud, et kinnipeetaval on õigus sarnases olukorras raha tagasi saada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus valesti hinnanud varalise kahju tekkimise perioodi. Kaebaja täpsustab, et periood, mille eest ta hüvitist nõuab on 15.07.2008 kuni selle ajani, mil tubaka hinnaks sai 32 krooni. Lisaks soovib ta kõikide ostetud kaupade juurdehindluse hüvitamist ja 6%-lise intressimakse sooritamist tema kontole. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et kohus väitis ebaõigesti, et tubaka hind muutus 18.05.2009 ja sellest alates ei saa kaebaja taotleda raha tagastamist. Kaebaja täpsustab, et tubaka hind muutus lõplikult 2009. a augustis, septembris.

Kaebaja väitel ei ole tal võimalik kaitseõigust teostada, kuna vastustaja ei väljasta talle vastavat informatsiooni (tarnijad, hinnad), samuti ei ole halduskohus ise uurimispõhimõtet rakendanud. Samuti leiab kaebaja, et Tartu ja Tallinna Halduskohtud on teinud samasisulises asjas erineva otsuse. Kaebaja märgib, et sarnastes vaidlustes peaksid lahendid olema ühesugused ja palub ringkonnakohtul uurida vastavaid lahendeid ning võimaldada kaebajale advokaat.

Apellatsioonkaebuse kohaselt palus kaebaja pärast halduskohtu istungit kirjalikult istungi protokolli paranduste tegemist, samuti vastustaja esindaja vastutuselevõtmist valeütluste andmise eest, ent tulutult. Samuti on kaebaja 27.12.2010 halduskohtule saadetud kaebuses taotlenud vastustaja toimingu, mis seisnes kaebaja kahjunõudele õigeaegselt vastamatajätmises (ettenähtud kahe kuu asemel neli kuud), õigusvastaseks tunnistamist, kuid halduskohus ei ole seda taotlust lahendanud.

6. Tartu Ringkonnakohus tegi vastustajale järelpärimise, milliseid kaupu ostis kaebaja Tartu Vangla kauplusest perioodil 17.07.2008-23.07.2009 ja milline oli sel perioodil ostetud kaupade juurdehindlus. Tartu Vangla 26.10.2011. a selgitusest ja selle lisaks olevast kassamüügi aruandest nähtuvalt oli kaebaja perioodil 15.07.2008-23.07.2009 kaupu ostnud 4525,8 krooni eest, millest juurdehindluse osa moodustas 889,61 krooni ehk 56,86 eurot. Ringkonnakohus palus kaebajal teatada, kas viidatud juurdehindluse summa 889,61 krooni ehk 56,86 eurot on käsitletav selle varalise kahju summana, mida kaebaja koos 6%-lise intressiga nõuab. 03.11.2011 ringkonnakohtule saadetud vastuses teatas kaebaja, et nõustub kohtu nimetatud summaga 56,86 eurot, millele lisandub intress 6%.

7. Vastustaja palub oma vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Vastustaja leiab vastuses, et kaebaja väited kohtuistungi protokolli parandamata jätmise ja vastustaja esindaja vastutusele võtmise kohta ei ole aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Kaebaja vastuväited kohtuistungi protokollile on lisatud haldusasja materjalide juurde ning nendest nähtub, milliste asjaoludega ei ole kaebaja nõustunud. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglaametnike vastutusele võtmist ning see ei puuduta tema subjektiivseid hinnanguid. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas on kohtuistungi protokolli parandamata jätmine või vastustaja esindaja vastutusele võtmata jätmine mõjutanud kohtuotsuse tegemist või sisu.

Vastustaja leiab, et viide 18.01.2008. a otsusele nr 3-07-1481 ei ole asjakohane, kuna tegemist ei ole analoogse olukorraga. Osundatud otsuses tekkis hüvitamiskohustus sellest, et Pärnu Vangla direktori käskkirjaga kehtestatud juurdehindlus hõlmas ka nominaalväärtusega kaupa (telefonikaardid, margid, sigaretid), mille müümine kõrgema hinnaga on seadusega keelatud. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile asjas nr 3-3-1-72-11, kus leiti, et kauba müügihind tervikuna allub eraõiguslikule regulatsioonile ning müügilepingu sõlmimisel kujuneb eraõiguslik suhe, mille raames kahju tekitamist saab kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras, mitte aga avalik-õiguslik suhe. Kaupade müümine sisseostuhinnast 17,99 % võrra kõrgema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinnipeetavate õigust sisseoste sooritada ja ei ole alust pidada juurdehindlust põhjendamatult suureks.

Vastustaja on seisukohal, et kohus on kaebusele tuginedes õigesti määranud nõude aluseks oleva perioodi ning apellandi väited perioodi ebaõige määratlemise osas on arusaamatud, kuna 27.12.2010 esitatud kaebuses on kaebaja märkinud, et muudatused vangla poes toimusid 27.07.2009 ning siis muutusid ka hinnad.

Vastustaja nendib, et kohus rikkus tuvastamiskaebuse osas põhjendamisnõuet, ent see ei viinud ebaõige lahendini, kuna kaebus jäeti täies ulatuses rahuldamata. Nii algses kaebuses kui apellatsioonkaebuses on küll viidatud, et Tartu Vangla vaatas kahju hüvitamise taotlust läbi neli kuud kahe kuu asemel, ent puuduvad selgitused, milles seisneb vastustaja tegevuse õigusvastasus, milliseid kaebaja õigusi rikuti ja puudub põhjendatud huvi. Vastustaja selgitab, et RVastS § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan lahendama taotluse kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest. Seetõttu hakkab kahju hüvitamise taotluse lahendamise tähtaeg kulgema alles puudusteta ja nõuetele vastava kahjunõude esitamisest. Millise tähtaja jooksul tuleb määrata tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kehtivast õigusaktist ei nähtu. Seetõttu ei ole ka vangla õigusvastaselt käitunud ning kahjunõue on lahendatud riigivastutuse seaduses sätestatud tähtaegadel ja korras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning Tartu Halduskohtu 19.09.2011. a otsus tühistada osas, milles halduskohus ei käsitlenud kaebaja esitatud Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Muus osas tuleb halduskohtu otsus jätta muutmata.

Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha kaupadele kehtestatud hinnalisa tagastamise ja intressi maksmise nõude rahuldatavuse osas (I) ning seejärel hindab menetlusnormide järgimist halduskohtu poolt teiste kaebaja poolt esitatud taotluste lahendamisel ja võtab seisukoha nende lahendatavuse osas apellatsioonimenetluses (II).

I

9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19.09.2011. a otsus tuleb jätta jõusse osas, milles see käsitleb kaebajale hinnalisa tagastamise ning intressi maksmise nõuet.

Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud nõude aluseks olevat perioodi, ei ole põhjendatud, kuna halduskohus on õigesti tuginenud asja materjalidest nähtuvatele andmetele, mille kohaselt on tubakahindu muudetud alates 18.05.2009. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuni 23.07.2009 kehtinud VangS § 48 lg-st 1 tulenevalt ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes kohustus kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks võimalus luua ning vahendada ja kontrollida sisseostude tegemist. Kuni 23.07.2009 kehtinud VangS § 48 lg 1 ei näinud ette vangla kaupluses müüdava kauba lubatavat juurdehindluse määra. Seega ei olnud kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas käsitletav avalikõigusliku haldusülesande täitmisena. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et Tartu Vangla kaupluses kehtinud hinnalisandi näol ei olnud tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega.

Käesoleva asjaga sisult analoogses asjas on Riigikohtu halduskolleegium teinud 14.12.2011. a otsuse (haldusasi nr 3-3-1-72-11), tühistades Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendid, milles asuti Tartu Vangla kaupluses enne 2009. a juulit rakendatud 17,99%-lise juurdehindluse õiguspärasuse osas antud asjas tehtud lahendiga võrreldes teistsugusele seisukohale. Riigikohus tegi nimetatud asjas uue otsuse, jättes analoogse sisuga kaebuse Tartu Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

10. Viidatud Riigikohtu lahendi seisukohad toetavad käesolevas asjas vaidlustatud Tartu Halduskohtu 19.09.2011. a otsuse seisukohti. Ka Riigikohus on oma 14.12.2011. a lahendis leidnud, et enne 24.07.2009 kehtinud VangS § 48 lg-st 1 tulenes vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus, kuid kauba müügihinna see osa, mis ületas kauba sisseostuhinda, ei kujuta endast avalik-õiguslikku tasu või makset, mis peaks põhiseaduse § 113 kohaselt olema kehtestatud seadusega.

Riigikohtu seisukoha järgi saab riiklikuks lõivuks lugeda tasu vaid selliste soorituste eest, mida reguleerib avalik õigus. Seejuures ei piisa sellest, et avalik õigus reguleerib soorituse tegemise kohustust. Ka soorituse sisu peab alluma avalik-õiguslikule regulatsioonile. VangS § 48 lg-ga 1 kinnipeetavatele tagatud võimalus osta teatud kaupu tähendab vangla kohustust võimaldada kinnipeetaval astuda vastavatesse tsiviilõigussuhetesse. Kaupade ostmine ise aga toimub eraõiguslikule regulatsioonile alluva müügilepingu alusel. Seega allub kauba müügihind tervikuna eraõiguslikule regulatsioonile.

Nimetatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis on viidatud ka Riigikohtu praktikas oluliseks peetud kriteeriumidele rahalise kohustuse avalik-õiguslikuks tasuks lugemisel, mis on muu hulgas järgmised: poolte vahel tekib tasu nõudmisel avalik-õiguslik (võimu-) suhe; ei sõlmita tsiviilõiguslikku lepingut, mille täitmist oleks riigil võimalik nõuda tsiviilkohtumenetluse korras; tasu maksjal puudub õigus nõuda teiselt lepingupoolelt vastusooritust; sellist tasu saab nõuda ainult riik; riik kasutab tasu kogumisel võimuvolitusi. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et vangla kaupluses müüdava kauba eest nõutav hind loetletud kriteeriumitele ei vasta. Poolte vahel sõlmitakse võlaõigusseaduse regulatsioonile alluv müügileping. Oste sooritav kinnipeetav saab vangla kauplusele makstava tasu eest reaalse vastusoorituse - kauba. Analoogset tasu kauba müügiteenuse eest saab nõuda iga eraõiguslik isik.

Riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes. Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat erivolitust. Seega ei eeldanud vangla kaupluses kaupade eest sisseostuhinnast suurema tasu küsimine PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooni klausli järgimist. Kui kinnipeetav on pöördunud halduskohtusse nõudega kahju hüvitamiseks, mis väidetavalt tekkis Tartu Vanglaga sõlmitud müügilepingute tagajärjel, kujunes müügilepingu sõlmimisel vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik suhe, mille raames kahju tekitamist saab kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Tekkinud tsiviilõigussuhtes peab vangla arvestama ka VangS § 48 lg-s 1 sätestatud kohustusega tagada kinnipeetavale reaalne sisseostude tegemise võimalus, mis eeldab seda, et kaupade eest küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt suur. VangS § 48 lg 1 rakendamisel saab arvestada ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC(2006)2 "Euroopa Vanglareeglistik", mille p 31.5 kohaselt on vangidel hügieeni-, korra ja julgeolekunõuete täitmiseks õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. See aga ei tähenda, et suhe kaebaja ja Tartu Vangla vahel muutuks avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalikõiguslik juriidiline isik.

11. Kaebaja on seega pöördunud halduskohtusse nõudega, mis tuleks lahendada maakohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Riigikohtu erikogu on leidnud, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised pole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (10.04.2002. a määrus asjas nr 3-3-4-2-02, p 10). Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et menetlusosalised oleksid kuni halduskohtu otsuse tegemiseni vaidlustanud halduskohtu pädevust. Eeltoodu alusel saab ka ringkonnakohus kaebaja kahju hüvitamise nõuet ise täiendavalt hinnata, kuigi väidetav kahju on tekitatud eraõiguslikus suhtes.

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kaupade müügihinna see osa, mis ületas kauba sisseostuhinda, ei kujuta endast avalik-õiguslikku tasu või makset, mis peaks põhiseaduse § 113 kohaselt olema kehtestatud seadusega, ei olnud Tartu Vangla kaupluses keskmiselt 17,99%-lise juurdehindluse rakendamine enne 2009. a juulit õigusvastane.

Lisaks sellele leiab ringkonnakohus, et Tartu Vangla ei ole kaupluses keskmiselt 17,99%-lise juurdehindluse rakendamisega rikkunud ka VangS § 48 lg-t 1. Nimetatud protsent ei ületa praeguseks seadusandja poolt kindlaks määratud 20 % suurust lubatavat maksimumpiiri, mille võrra müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kõrgem, ega ole ebanormaalselt kõrge võrreldes hindadega väljaspool vanglat. Kaupade müümine 2007-2009 sisseostuhinnast

17,99 % võrra suurema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinnipeetavate õigust sisseoste sooritada. Ka VangS § 48 lg 1 kehtivat sõnastust arvestades pole põhjust pidada juurdehindlust põhjendamatult suureks. Seega ei kuulu kaebaja nõue hinnalisa tagastamise ja intresside tasumise nõudes rahuldamisele.

II

13. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19.09.2011. a otsus tuleb tühistada osas, milles halduskohus ei käsitlenud kaebaja esitatud Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuet.

Kaebaja on 27.12.2010. a kaebuses esitanud lisaks hinnalisa hüvitamise ning intressi tasumise nõudele ka õigusvastasuse tuvastamise nõude, mida halduskohus ei ole oma 19.09.2011. a otsuses lahendanud. Halduskohus on rikkunud otsuse tegemise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS v.r) § 25 lg 3 lauset 2, mille kohaselt, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Samuti ei ole halduskohus otsustanud õigusvastasuse tuvastamise nõude menetlusse võtmise üle ega ole võtnud seisukohta põhjendatud huvi olemasolu osas õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel.

Kuna halduskohus ei ole võtnud seisukohta selle nõude lubatavuse osas, on ringkonnakohtu arvates tegemist menetlusveaga, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus ei saa esimese astme kohtuna hakata hindama halduskohtus esitatud nõude lubatavust ning seda nõuet lubatavuse korral sisuliselt lahendada. Sellisel juhul ei toimiks kohtusüsteemi kolmeastmelisuse põhimõte. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, milles selles ei ole käsitletud kaebaja esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõuet, ja saata asi õigusvastasuse tuvastamise nõude osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

HKMS § 199 lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus on seisukohal, et HKMS v.r § 25 lg 3 lauses 2 sätestatud menetlusnormi rikkumist halduskohtu poolt ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, mistõttu tuleb haldusasi osas, milles halduskohus ei ole menetlenud kaebaja esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõuet, saata tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

14. Kaebaja on taotlenud halduskohtult võtta vastutusele Tartu Vangla jurist valeütluste andmise eest halduskohtu istungil. Kuigi ka selle taotluse osas ei ole halduskohus oma otsuses seisukohta võtnud, leiab ringkonnakohus, et see rikkumine on apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. Ringkonnakohus märgib, et kuna halduskohtu pädevusse ei kuulu avalikõigusliku asutuse ametnike vastutusele võtmine, ei kuulu nimetatud taotlus lahendamisele halduskohtus.

Maili Lokk Agu Timmi Madis Ernits