3-12-1052/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Altnurme Määruse tegemise aeg ja koht 25.05.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1052 Haldusasi A S taotlus Tallinna Vangla 08.05.2012 käskkirja nr 561- d täitmise peatamiseks. RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A S menetlusabi taotlus ning vabastada ta riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluselt.

2. Jätta rahuldamata A S esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus.

3. Saata käesolev kohtumäärus kaebajale, Tallinna Vanglale ja Rahandusministeeriumile. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.

Asjaolud

1. Tallinna Vangla 08.05.2012 käskkirjaga nr 561-d karistati A S vangistusseaduse (VangS) §

67 p-st 1 tuleneva kohustuse ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega ööpäevaks. Käskkirja kohaselt pani A S toime distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et 25.03.2012 kell 13.20 kambris nr 81 vestluses vanglateenistuse ametnikuga kasutas ta ähvardava iseloomuga väljendit.

2. 22.05.2012 esitas A S Tallinna Halduskohtule taotluse Tallinna Vangla 08.05.2012 käskkirja nr 561-d täitmise peatamiseks. Taotleja soovib 08.05.2012 käskkirja täitmist peatada, kuna ta leiab, et tal pole käskkirjas märgitud rikkumist toime pannud ning pärast tema vaide lahendamist soovib ta esitada käskkirja tühistamiseks kaebuse kohtusse. Samuti märgib taotleja, et distsiplinaarmenetluses esitatud seletuskiri on vale. Taotluse kohaselt kirjutas taotleja seletuskirja Tallinna Vangla ametniku survel, kuna viimane pakkus talle habemeajamisvahtu, mis võeti taotlejalt ära, kui ta saabus Tallinna Vanglasse.

3. 24.05.2012 saabus kohtule Tallinna Vangla seisukoht, milles palutakse jätta taotleja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata järgmistel põhjustel. Käesoleval juhul nähtub distsiplinaarmenetluse materjalidest, et taotleja kasutas vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel ähvardavat väljendit, mida kinnitavad kaks vanglateenistuse ametnikku. Samas tunnistab ka taotleja menetluse käigus kirjutatud seletuskirjas, et käitus vanglaametnikuga ebaviisakalt, tunnistades oma eksimust. Distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud, et taotleja rikkus VangS § 67 p-s 1 ja Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ p-s 14.3.7 sätestatud nõudeid mitte kasutada ähvardavaid väljendeid. Tallinna Vangla leiab, et antud distsiplinaarasja faktilised asjaolud on selged, vaidlusalune haldusakt on õiguspärane ning taotleja taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks ei ole põhjendatud. Lisaks märgib Tallinna Vangla, et kui kohus kohaldaks taotleja poolt soovitud viisil esialgset õiguskaitset ja kohtuvaidlus kestaks kauem, kui täitub kaheksa kuud distsiplinaarkaristuse määramisest, ei oleks Tallinna Vanglal üldse võimalik taotlejale määratud distsiplinaarkaristust täitmisele pöörata. Selleks, et kinnipeetavale isikule distsipliinirikkumise eest mõistetud karistus oleks mõjus ja täidaks oma eesmärki, tuleb kinnipidamisasutuses igale distsipliinirikkumisele reageerida vahetult. Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks, kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse ajal asuks kinnipeetav isik õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna. Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks, andes kinnipeetavatele isikutele teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse vanglas sallimatult. Vanglateenistuse poolt kinnipeetavate isikute distsipliinirikkumistele kohene reageerimine aitab tagada ka vangla üldist julgeolekut.

Kohtu seisukohad

Riigilõivust vabastamine

4. Halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 111 lg 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Lg 2 kohaselt menetluse osalemise edukuse hindamisel arvestatakse muu hulgas asja tähtusust menetlusabi taotlejale. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt menetlusabi ei anta, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

5. Tallinna Vangla edastas kohtule 24.05.2012 taotleja isikuarve väljavõtte, mille kontojääk on 0,09 eurot. Ajavahemikul 25.01.2012 – 24.05.2012 on taotleja konto algjääk 0,11 eurot, sissetulekud 10 eurot ning väljaminekud 10,02 eurot. Seega on ilmne, et taotlejal puuduvad piisavad sissetulekud ja muud vabad vahendid riigilõivu tasumiseks. Samuti tuleb arvestada, et käesoleval juhul määrati taotlejale kõige rangem karistus - kartserisse paigutamine - millega piiratakse oluliselt kinnipeetava õigusi ja vabadusi vanglas. Seega olenemata kaebuse perspektiivikusest on antud juhul esialgse õiguskaitse vajalikkuse üle otsustamine kaebaja õigusi arvestades oluline. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja tuleb vabastada riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine

6. HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 250 lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotlust põhistada (HKMS § 63). Riigikohtu 08.04.2004 määruses haldusasjas nr 3-3-1-13-04 on kohtuotsuse täitmise võimatuseks peetud tagajärgi, mille hilisem kõrvaldamine ei ole mõistlik. Seega tekib kaebuse esitajal esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral saaks vastustaja või muud isikud teha toiminguid, mille tagajärjel ei oleks kaebuse esitajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki võimalik saavutada või ka juhul, kui sellise eesmärgi saavutamine oleks võimalik, kuid tooks esialgse õiguskaitse mittekohaldamise tõttu kaebuse esitaja jaoks kaasa tarbetult koormavad tagajärjed, mille hilisem heastamine ei oleks mõistlik. Kohtuasjades 3-3-1-76-04 ning 3-3-1- 85-04 on Riigikohus asunud seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamise välistab kaebuse ilmne perspektiivitus. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada avaliku huvi ning kolmandate isikute õigustega.

7. Kohus on seisukohal, et taotleja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus ei pea esitatavat kaebust perspektiivikaks.

8. Oma 04.05.2012 seletuskirjas on taotleja tunnistanud, et ta 25.03.2012 kell 13.10 pani toime rikkumise, öeldes vangla ametnikule halvasti. Taotleja möönab, et võis asetada toidukausi kambriluugile liiga suure hooga, mistõttu võis see välja paista nagu ta oleks selle visanud. Asjaolu, et kaebaja andis seletuse vanglaametniku survel, kes lubas väidetavalt taotlejale tagastada habemeajamisvahu, ei pea kohus usutavaks – kartserikaristus habemeajamisvahu vastu ei ole loogiline vahetuskaup isegi vangla tingimustes. Kohus on seisukohal, et taotleja vastavasisuline väide on vastuolus distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega ning eluliselt täiesti ebausutav. Kohtule jääb üheltpoolt arusaamatuks, miks peaks vanglaametnik menetluse lihtsustamiseks iseenda distsiplinaarkaristusega riskima ning teisalt on väheusutav, et taotleja on nõus habemeajamisvahu nimel tema kohta esitatud ettekande omaks võtma juhul, kui ta tegelikkuses tegu ei teinud. Arvestades, et taotlejal oli vaidlustatud käskkirja tegemise ajal 5 kehtivat distsiplinaarkaristus, s.h samalaadsete rikkumiste eest, pidi ta olema väga hästi teadlik, et selliste tegude omaksvõtt tähendab talle ranget karistus – paigutamist kartserisse. Seega on väheusutav, et taotleja oli nõus üksnes habemeajamisvahu pärast istuma kartseris ning taluma muid distsiplinaarkaristusest tulenevaid tagajärgi.

9. Eeltoodut kokku võttes jätab kohus taotleja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata seetõttu, et esitatav kaebus ei ole perspektiivikas. Distsiplinaarmenetluse materjalid kogumis tõendavad rikkumise toimepanekut taotleja poolt ning teo omaksvõttu on vaidlustatud käskkirjas kohaldatud kergendava asjaoluna.

Maret Altnurme Kohtunik