3-10-1003/230 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lne

Aasma

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1003

Haldusasi

L T ja K M kaebused Tallinna Linnavalitsuselt ja Eesti

Vabariigilt solidaarselt õigusvastase tegevusega tekita-

tud varalise kahju väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – L T ja K M, volitatud esindajad v.adv Siret

Siilbek ja v.adv Ain Alvin

Vastustaja I – Tallinna Linnavalitsus, volitatud esindaja

Kiur Põld

Vastustaja II – Eesti Vabariik (Majandus- ja Kommu-

nikatsiooniministeeriumi kaudu), volitatud esindaja

Eva Vanamb

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

L T ja K M apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

14. mai 2012. a

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.11.2011 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 21.06.2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B T omandas 12.12.1933 Tallinnas Võrgu tn 23 asuva hoonestatud kinnistu nr 259, nime-

tusega Alev I, pindalaga 90 ruutsülda (409,7 m2). Nimetatud kinnistul avas B. T 22.08.1933

kala- ja konservitööstuse.

3-10-1003

2(15)

2. Endise omaniku B. T abikaasa T T esitas 13.12.1991 õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise avalduse. L T ja K M esitasid 30.12.1991 Tallinna Linnavalitsusele taotluse töös-

tuse kompenseerimiseks ning 20.07.1999 Tallinna Omandireformiametile täiendavalt omakäe-

lise teate, milles teatasid, et taotlevad maa tagastamist või asendamist ning hoonete kompen-

seerimist.

3. Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korralduse nr 573-k ja 19.07.1996 mitterahalise sissemak-

se üleandmise lepingu alusel omandas Kalasadama tn 27 ehitised ja hooned AS Masekonord.

4. Tallinna Linnavalitsus määras 06.06.1997 korraldusega nr 1771-k aadressil Kalasadama

tn 27, endisel aadressil Võrgu tn 23, ehitiste teenindamiseks vajaliku krundi, suurusega 4686

m2, sihtotstarbega tootmismaa, ja erastas selle ostueesõigusega AS-le Masekonord.

5. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjon tunnistas 05.03.2001 otsusega nr 12013 omandireformi objektiks kala- ja kon-

servitööstuse sisseseade. Õigustatud subjektideks tunnistati K. M ¼ mõttelises osas, L. T ¼

mõttelises osas ja T. T ½ mõttelises osas.

6. Tallinna Linnakohus luges 01.03.2005 otsusega tuvastatuks endisel Võrgu tn 23 kinnistul

nr 259, nimetusega Alev I, paiknenud kahe tööstushoone, tööstus-eluhoone ja pesuköök-kuuri

ning laohoone õigusvastase võõrandamise B. Tlt Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadi bi-

lansside komisjoni poolt 14.02.1941.

7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon luges 30.05.2005 otsusega nr 12735 Tallinnas Kalasa-

dama tn 27 (endine Võrgu tn 23), endisel kinnistul nr 259, asunud hooned ja maa, suurusega

410 m2, omandireformi objektiks. Omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati K. M ¼

mõttelises osas, L. T ¼ mõttelises osas ja T. T ½ mõttelises osas. T. T suri 29.08.1997, tema

nõudeõiguse päris K. M.

8. L. T ja K. M muutsid 05.07.2005 oma seniseid avaldusi ning taotlesid Kalasadama tn 27

maa ja sellel asunud hoonete tagastamist ning tööstuse sisseseade kompenseerimist.

9. Tallinna Linnavalitsus jättis 20.01.2010 korralduse nr 49-k p-ga 1 rahuldamata L. T ja

K. M taotlused Tallinnas Kalasadama tn 27, endisel aadressil Võrgu tn 23 (endisel kinnistul nr

259), asunud ehitiste tagastamiseks, sest vara on hävinud. Korralduse p-ga 2 jäeti rahuldamata

L. T ja K. M taotlused Kalasadama tn 27, endisel aadressil Võrgu tn 23, endisel kinnistul nr

259, asunud maa tagastamiseks, sest vara on heausksete isikute omandis. L. T ja K. M korral-

dust ei vaidlustanud.

10. L. T ja K. M esitasid 19.04.2010 Tallinna Halduskohtule kaebused Tallinna Linnavalit-

suselt ja Eesti Vabariigilt solidaarselt õigusvastase tegevusega tekitatud kahju väljamõistmi-

seks L. T kasuks summas 2500 krooni ning K. M kasuks summas 7500 krooni. Kaebajad suu-

rendasid 20.05.2011 oma nõudeid vastavalt 22 230,26 ja 66 690,78 €-ni.

1) Kalasadama tn 27, endisel aadressil Võrgu tn 23, riigi omandis olevad hooned olid tagas-

tamismenetluse alustamisel säilinud ja need lammutati koos teiste Kalasadama tn 27 ehitistega

alles 2003. a. Kuid isegi juhul, kui käesolevaks ajaks oleksid hooned säilinud, ei oleks nende

tagastamine võimalik, sest kogu endise Võrgu tn 23 maa on kinnistatud, ühendatud suurema

maatükiga ja koormatud tervikuna hüpoteegiga Swedbank AS kasuks, keda pole põhjust pida-

da pahauskseks. Kuna kinnistusraamatu registriosa sulgemine ei ole võimalik, on kaebajad

kaotanud võimaluse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel omanikuks saada ja erasta-

da tagastatud vara juurde ehitiste teenindamiseks vajalik maa.

3-10-1003

3(15)

2) Tallinna Linnavalitsus tekitas kahju ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisega ja

erastamiseks nõusoleku andmisega. Kaebajatele teadaolevalt läks Tallinna Linnavalitsusele

esitatud avalduse, milles kaebajad taotlesid krundi tagasisaamist, viimane leht 1997. a koos

vara tagastamise toimikuga kaduma. Õigusvastaselt võõrandatud vara osas oli avatud regist-

reerimiskaart, mistõttu pidi Tallinna Linnavalitsus maa erastamisel teadma, et vara suhtes oli

esitatud tagastamise taotlus. Linnavalitsusel lasus kohustus kontrollida tagastamistaotluste

olemasolu. Sellest hoolimata pidas linnavalitsus võimalikuks määrata ehitiste teenindamiseks

vajalik maa ja anda nõusolek maa erastamiseks, tekitades sellega kaebajatele kahju.

3) Eesti Vabariik andis hoolimata vara tagastamise taotluse olemasolust 18.06.1996 korral-

duse ja võõrandas 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga vara, luues sel-

lega võimaluse kõigi järgnevate müügitehingute tegemiseks ja tekitades kaebajatele kahju. Ka

erastas vastustaja II AS Masekonord aktsiad. Vastustaja II jättis täitmata Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 lg-st 1 ja erastamisseaduse (1996. a redaktsioonis)

§ 5 lg-test 1 ja 2 tulenevad kohustused, sest enne erastatava vara müügi väljakuulutamist ei

tehtud kindlaks, kas vara koosseisus on õigusvastaselt võõrandatud vara, mille tagastamiseks

või kompenseerimiseks on esitatud avaldus. Vara erastamiseks puudus õigustatud subjekti

avaldus vara tagastamise nõudest loobumise kohta ja otsus vara mittetagastamise või kompen-

seerimise kohta. Vastustaja II süüd ei välista asjaolu, et AS Masekonord väljastas väidetavalt

vastustajale tõendi kolmandate isikute õiguste puudumise kohta. Vastustaja II oleks pidanud

ise informatsiooni koguma. Antud juhul esineb põhjuslik seoses vastustajate tegevuse ja kae-

bajatele tekkinud kahju vahel. Juhul, kui vastustaja II ei oleks 18.06.1996 korraldust vastu

võtnud ja 19.07.1996 tühist tehingut sõlminud, oleksid endisel Võrgu tn 23 kinnistul asunud

hooned jäänud riigi omandisse. AS Masekonord ei oleks neid hooneid omandanud ega oleks

saanud hoonete juurde maad erastada. Vastavalt ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) §-le 459 vastu-

tavad kahju tekitanud isikud kannatanu ees solidaarselt. Tulenevalt TsK § 448 lg-st 2 kahju

tekitajate süüd eeldatakse. Asjaolu, kas vastustaja II teadis vara tagastamise taotluse olemas-

olust või mitte, ei välista tema süüd kahju tekitamise eest ega tema teo õigusvastasust.

4) Arvestades asjaolu, et 20.01.2010 korralduse andmise päeva seisuga ei olnud kinnistul

enam mingit hoonestust, oleks kaebajatele olenemata hoonestuse säilivusest kuulunud igal

juhul tagastamisele maa, mille tagastamata jätmiseks ei oleks olnud ühtki alust, kui ei oleks

tehtud tühiseid tehinguid vastuolus ORAS § 18 lg-st 1 tuleneva keeluga. Vaidlusalused ehiti-

sed olid vara tagastamise taotluse esitamise ajaks säilinud endisel individualiseeritud kujul.

Vastustaja I ei pidanud eksperthinnangu tegemist ehitiste endisel individualiseeritaval kujul

säilivuse kohta tagastamismenetluses vajalikuks, vaid menetles taotlusi neile vastuväiteid esi-

tamata ligi 19 aastat. Kahtlused vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta tekki-

sid hiljem eesmärgiga välistada kahju hüvitamist kaebajatele. Vastustajad on oma tegevusetu-

se tõttu selle vastuväite minetanud.

5) Riiklikult tunnustatud ekspert Andres Teder on hinnanud kinnistu parimaks kasutuseks

menetluses oleva detailplaneeringu lõpuleviimist ja krundi hoonestamist planeeringujärgsete

äripindadega kortermajadega. Kaebajatele kuulunud endisaegse kinnistu turuväärtuseks on

ekspert hinnanud 20.09.2010 seisuga 1 440 000 krooni. Seega on L. Tle tekkinud kahjuks

360 000 krooni ja K. M kahjuks 1 080 000 krooni. Tallinna Linnavalitsuse 14.04.2010 korral-

duse nr 534-k alusel on L. Tle makstud kompensatsiooni 12 172 krooni ja K. Mle 236 516

krooni. Seega on L. Tle hüvitamisele kuuluva kahju suuruseks 347 828 krooni (22 230,26 €)

ja K. Mle 1 043 484 krooni (66 690,78 €). Tallinna Linnavalitsuse esitatud Simus Kinnisvara

OÜ 20.06.2011 eksperthinnang nr 4486 ei kajasta vara tegelikku turuväärtust ja selle tegemi-

sel ei ole arvestatud objekti parima kasutusega.

11. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata.

3-10-1003

4(15)

1) Tallinna Linnavalitsuse haldusaktidega ei ole kaebajatele kahju põhjustatud ning puudub

põhjuslik seos linnavalitsuse tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kuivõrd AS Masekonord kui

hoonete omanik esitas linnavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse 16.09.1996,

puudus linnal alus ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisest keeldumiseks. Tallinna

Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldust ei ole vaidlustatud. Linnavalitsusel puudus õiguslik alus

võtta vastu korraldust õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa tagastamiseks, kuna ehitiste

omanik oli 1997. a AS Masekonord. 1991. a ei olnud õigusvastaselt võõrandatud maal midagi,

mida oleks võinud kaebajatele tagastada. Kui hoonete tagastamisõigus puudus, ei oleks saa-

nud ka maad tagastada, sest seal olid peal teiste isikute hooned. Arusaamatud ja tõendamata

on kaebajate väited, nagu oleks kaebajate mingid taotlused 1997. a linnavalitsuses kaotsi läi-

nud. Tolleaegne kord nägi ette, et avalduse vastuvõtmisel tuli anda tõend, et avaldus on vastu

võetud ja registreeritud. Sellist tõendit ei ole kaebajad esitanud. Kaebajad ei selgita, milles

seisnes linnavalitsuse tegevuse õigusvastasus Kalasadama tn 27 maatüki erastamise tingimus-

teta kooskõlastamisel. Tagastamistaotluse olemasolu ei tähenda veel maa erastamise õigusvas-

tasust. Kaebajad ei ole vaidlustanud ühtegi linnavalitsuse toimingut ega riigi poolt sõlmitud

lepingut.

2) Nõustuda ei saa väitega, et kahju hüvitamisel tuleks lähtuda kinnistu turuväärtusest pari-

ma kasutuse meetodil. Kaebajad ei ole selgitanud, kuidas on tekkinud kahju võrdne kinnistu

parima kasutusega. Kinnistu väärtust tuleb arvestada käesoleva aja seisuga. Käesoleval hetkel

on kinnistu näol tegemist tühermaaga. Simus Kinnisvara OÜ eksperthinnangu nr 4486 koha-

selt on Kalasadama tn 27 maksumus 17.06.2011 seisuga 16 000 €. Kaebaja hindamisakt rää-

gib ainult ehitusõiguse väärtusest, millest ei ole maha arvatud kulutusi detailplaneeringule.

12. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palus jätta kaebused rahuldamata.

1) Kaebustest ei selgu, mille alusel kaebajad hindavad, et vara tagastamise avalduse viimane

leht läks kaduma just 1997. a. Juhul, kui kaebajad esitasid 13.12.1991 lisaks vara kompensee-

rimise avaldusele tõepoolest ka vara tagastamise avalduse, siis hiljemalt 1996. a oli see aval-

dus linnavalitsuses juba kaduma läinud. Vastasel juhul ei oleks linnavalitsus Kalasadama tn

27 maatüki ostueesõigusega erastamist kooskõlastanud, sealjuures ilma täiendavate tingimus-

teta. Vastustaja II ei teadnud ega saanudki teada 18.06.1996 korralduse vastuvõtmisel ja

19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu sõlmimisel väidetavast vara tagasta-

mise taotlusest, sest see oli juba enne 1996. a kaduma läinud (kui see üldse esitati). Kuivõrd

1996. a oli Tallinna Linnavalitsuses olemas ilmselt vaid Kalasadama tn 27 asuva vara kom-

penseerimise ja mitte tagastamise taotlus, siis ei olnud Vabariigi Valitsus seotud ka ORAS

§ 18 lg-s 1 sätestatud kohustusega. Kui kaebajad tõesti esitasid 1991. a lisaks vara kompensee-

rimise avaldusele ka vara tagastamise avalduse, siis põhjustas kahju tekkimise üksnes Tallinna

Linnavalitsuse tegevus, sest ta kaotas avalduse ära, vastustajal II ei ole avalduse kadumisega

seost.

2) Kalasadama tn 27 koosseisus oleval endisel Võrgu tn 23 kinnistul ei olnud õigusvastaselt

võõrandatud hooned omandireformi alguseks enam endisel individualiseeritaval kujul säilinud

ja nende asemele olid selleks ajaks ehitatud täiesti uued hooned. Seetõttu ei kuulu kaebajatele

tagastamisele ka hoonete alune maa. Võrgu tn 23 hoonestuse olukorda ei saa hinnata 2010. a

seisuga, vaid seisuga enne seda, kui riik andis Kalasadama tn 27 asunud hooned 19.07.1996

sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga üle AS-le Masekonord. Hoonete hili-

sem lammutamine hilisemate omanike poolt ei oma asjas tähtsust. Kui riik oleks 1996. a olnud

teadlik endisel Võrgu tn 23 kinnistul asunud hoonete kompenseerimise/tagastamise taotlusest,

oleks riik kinni pidanud ORAS § 18 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusest mitte võõrandada

hooneid ja taganud nende säilimise. Ulatuslikud ümberehitused toimusid endisel Võrgu tn 23

kinnistul juba üsna vahetult pärast õigusvastast võõrandamist. Eelnimetatud asjaolu kinnitab

3-10-1003

5(15)

ka Ristart Kinnisvarabüroo ekspertarvamuse p-s 2.4 tehtud märkus, et hoonete paiknemine

1948. a asendiplaanil erineb 1934. a asendiplaanist. Vastustaja II toetab Simus Kinnisvara OÜ

eksperthinnangut maa väärtuse kohta.

13. Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2011 otsusega kaebused rahuldamata ning mõistis

kaebajatelt solidaarselt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja menetluskulu 240 €.

1) Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et omandireformi objektiks olevad ehitised olid

20.01.2010 korralduse tegemise ajaks hävinud; samuti ei ole vaidlust selles, et omandireformi

objektiks oleva maa tagastamine kaebajatele on võimatu, sest see on 1997. a ostueesõigusega

erastatud AS-le Masekonord 1996. a erastatud hoonete juurde. Kinnistusregistri registriosa nr

351601 väljavõttest nähtuvalt kinnistati Kalasadama tn 27 maa, pindalaga 4686 m2, esma-

kordselt AS Masekonord nimele 02.12.1997. 28.07.2009 seisuga on kinnistu omanikeks Van

Dahl Investments OÜ, OÜ UBS REPRO, P K ja M R. Kinnistut on alates 10.07.2003 koor-

manud hüpoteegid erinevate pankade kasuks ja alates 28.07.2009 summas 16 250 000 krooni

Swedbank AS kasuks, keda pole põhjust pidada pahauskseks. Seega ei ole tulenevalt kinnis-

tusraamatu seaduse § 72 lg-st 2 ning asjaõigusseaduse § 65 lg-st 3 võimalik rikkumiseelset

olukorda ennistada, sh vaidlusalust registriosa sulgeda (Riigikohtu 14.04.2003 otsus nr 3-2-1-

26-03). Eeltoodut arvesse võttes puudus Tallinna Linnavalitsusel 20.01.2010 korralduse and-

misel korralduses märgitud põhjustel võimalus kaebajatele vaidlusaluste ehitiste ja maa tagas-

tamiseks.

2) TsK § 448 lg 1 sätestas, et kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile

tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud

NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et kahju tekitanu

vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Sama

paragrahvi lg 3 sätestas, et õiguspäraste tegudega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele vaid

seadusega ettenähtud juhtudel. Riigikohus on korduvalt väljendanud arusaama, et kannatanu

peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise

kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsust nr 3-2-1-68-10;

17.12.2008 otsust nr 3-2-1-114-08; 13.01.2009 otsust nr 3-2-1-117-08; 13.01.2010 otsust nr 3-

2-1-145-09). TsK § 448 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et õigusvastase käitumise kindlakstegemisel

peab süü puudumist tõendama kahju tekitanud isik (Riigikohtu 09.10.2002 otsus nr 3-2-1-99-

02). Kaebajad on seisukohal, et vara tagastamise võimatuse tõid koosmõjus kaasa Vabariigi

Valitsuse 18.06.1996 korralduse nr 573-k ning 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmi-

se lepingu alusel Kalasadama tn 27 ehitiste üleandmine AS-le Masekonord ning Tallinna Lin-

navalitsuse poolt 06.06.1997 korraldusega nr 1771-k ehitistele teenindamiseks vajaliku krundi

määramine ja selle ostueesõigusega erastamine AS-le Masekonord. Vastustajad on omakorda

seisukohal, et kuna õigusvastaselt võõrandatud vara ei olnud omandireformi algusajaks säili-

nud, ei saanud see kuuluda tagastamisele, mistõttu ei saanud kaebajatel ka vastustajate toi-

mingutest aastail 1996-1997 kahju tekkida. Ühtlasi seavad vastustajad kahtluse alla kaebajate

poolt vara tagastamise avalduste esitamise enne vastustajate toiminguid aastail 1996-1997,

millest tulenevalt leiavad, et vastustajate toimingud ei olnud õigusvastased. Ka eitavad vastus-

tajad süüd kahju tekkimises.

3) Kaebajate nõudeõigus kahju hüvitamiseks tugineb ORAS § 18 lg-le 1, mis kehtis kuni

01.03.1997 redaktsioonis: „Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning

teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara

omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud

on kehtetud.“ Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (vastu võetud

29.01.1997, jõustunud 02.03.1997) § 1 lg-ga 14 muudeti ORAS § 18 lg-t 1 järgmiselt: „Kuni

3-10-1003

6(15)

omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsus-

tamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi ja kohaliku oma-

valitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses

vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei

tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada

riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide notariaalselt kinnitatud

nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni

on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtae-

ga määramata, välja arvatud, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Tähtajatu

üürilepingu suhtes ei kohaldata käesoleva seaduse § 121 sätteid. Tähtajatud lepingud kuulu-

vad lõpetamisele kolmekuulise etteteatamisega. Kirjaliku nõusoleku andmisel peab õigustatud

subjekti allkiri sellel olema notariaalselt tõestatud.“ Eeltoodud sättest tulenes seega riigi- ja

kohaliku omavalitsuse organitele 1996.-1997. a kohustus hoiduda tehingutest, mis võiksid

välistada omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigusta-

tud subjektidele või nende õigusjärglastele. Omandireformi objektiks olevate hoonete erasta-

mist tuleb seetõttu vaieldamatult pidada ORAS § 18 lg 1 mõttes keelatuks ja seega õigusvasta-

seks tehinguks. Eeltoodud keeldu rikkudes omandatud hoonete juurde teenindamiseks vajaliku

krundi määramine ja ostueesõigusega erastamine on samuti õigusvastane, olenemata sellest,

kas kohalik omavalitsus oli ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumisest teadlik või mitte.

4) ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeldu ei saa reeglina väärata ORAS § 12 lg 3 p-des 1 ja 2

sätestatud vara mittetagastamise aluste esinemine. Tegemist on vara mittetagastamise aluste-

ga, mille esinemist pidi kohalik omavalitsus kontrollima vara tagastamisel. Olukorras, kus

hooned ja maa on erastatud enne vara tagastamise otsustamist, ei saanud õigusvastaselt võõ-

randatud varaga seotud tehingute kooskõla ORAS § 18 lg-s 1 sätestatuga mõjutada vara mitte-

tagastamise aluste esinemine. Vastustajate toimingute õigusvastasus võib siiski ära langeda

juhul, kui AS-le Masekonord ei antudki 1996. a üle B. Tle kuulunud kala- ja konservitööstuse

hooneid, vaid need olid selleks ajaks juba lammutatud, ning üle anti hoopis nõukogude ajal

vastavasse asukohta ehitatud uued hooned. Sellisel juhul ei saa õigusvastaseks pidada ka

omandireformi objektiks oleva maa erastamist kolmandale isikule kuuluvate hoonete juurde

teenindamiseks vajaliku maana. Kaebajate põhiväiteks käesolevas haldusasjas on see, et endi-

sel Võrgu tn 23 aadressil asunud B. Tle kuulunud hooned olid omandireformi menetluse alus-

tamisel veel säilinud ning need lammutati alles 2003. a. Mõlemad vastustajad on esitanud

kohtumenetluse jooksul hulgaliselt eeltoodud väidet ümberlükkavaid tõendeid. Seega tuleb

vastustajate toimingute õiguspärasuse hindamiseks kindlaks teha, kas B. Tle kuulunud hooned

olid toimingute tegemise ajal 1996.-1997. a veel alles, millest tulenevalt pidid vastustajad ta-

gama hoonete säilimise. Hoonete olemasolu kontrollimisel ei oma tähtsust hoonete endisel

individualiseeritaval kujul säilivus. Kui hooned olid füüsiliselt olemas, laienes vastustajatele

tingimusteta ORAS § 18 lg-st 1 tulenev keeld ja ehitiste endisel individualiseeritaval kujul

säilivust tuli hinnata hoonete tagastamise otsustamisel. Seega saab vastustajate toimingute

seaduslikkusele hinnangut andes kontrollida vaid seda, kas hooned olid toimingute tegemise

aja seisuga füüsiliselt olemas või mitte. Selleks tuleb esmalt kindlaks teha B. Tle kuulunud

hoonete koosseis õigusvastase võõrandamise ajal.

5) Tallinna Linnakohus luges 01.03.2005 otsusega tuvastatuks endisel Võrgu tn 23 kinnistul

nr 259 Alev I paiknenud kahe tööstushoone, tööstus-eluhoone ja pesuköök-kuuri ning laohoo-

ne õigusvastase võõrandamise B. Tlt kohaliku tööstuse rahvakomissariaadi bilansside komis-

joni poolt 14.02.1941 (I kd, lk 16-21; natsionaliseerimise otsus vara tagastamise toimiku lk

267). Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ekspertkomisjon on 04.06.2010

aktiga nr 2 lugenud õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 5810 materjalide, Ristart Kin-

nisvarabüroo eksperthinnangu ja töö nr E-763/10 koostamisel kogutud materjalide põhjal

3-10-1003

7(15)

tõendatuks, et endisel aadressil Võrgu tn 23, endisel kinnistul nr 259 asus õigusvastase võõ-

randamise ajal 1941. a neli hoonet: tööstushoone koos laoga, abihoone ja kaks ladu (vara ta-

gastamise toimiku lk 10). Ristart Kinnisvarabüroo ekspert Leo Rahumägi 2010. a eksperthin-

nangu kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramiseks paiknesid 1940. a

B. Tle kuuluva tööstusettevõtte natsionaliseerimise ajal kinnistu nr 259 territooriumil tööstus-

eluhoone, kalasuitsutamise hoone, kalapakkimise hoone ja pesuköök-kuur. Eksperthinnangus

leitakse ühtlasi, et 1948. a kuulus kinnistu nr 259 Tallinna Kalakombinaadile, joonise ekspli-

katsioonis on 4 ehitist: tööstushoone, pesuköök ning kaks katusealust ja hoonete paiknemine

asendiplaanil erineb 1934. a asendiplaanil olevast (vara tagastamise toimiku lk 21-22). Eesti

Kindlustusvalitsuse 23.01.1944 tulekindlustuse tunnistuse nr 183594 kohaselt asuvad Võrgu

tn 23 aadressil elumaja koos kalatööstusega, kalasuitsetamise ruum, kala pakkimise ruum ning

kuurid-pesuköök (vara tagastamise toimiku lk 298). Arvestades asjaolu, et Tallinna Linnako-

hus lähtus 01.03.2005 otsuses B. Tlt õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kindlakstege-

misel 1950. a koostatud Võrgu tn 23 hoonete hindamisaktist ja Leo Rahumägi 2010. a eks-

perthinnangus tuvastatust, võib järeldada, et selleks ajaks oli hoonete paiknemine asendiplaa-

nil juba muutunud, mis tähendab, et osa hooneid võidi lammutada ja uuesti ehitada, tuleb lu-

geda 1941. a õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kuuluvaks Leo Rahumägi 2010. a

eksperthinnangus kirjeldatud vara, mis vastab 1934. a asendiplaanile ning Eesti Kindlustusva-

litsuse 23.01.1944 tulekindlustuse tunnistuses märgitud vara koosseisule: tööstus-eluhoone,

kalasuitsutamise hoone, kalapakkimise hoone ja pesuköök-kuur.

6) Vaidlus puudub selle üle, et endine kinnistu nr 259 asub vaid osal praeguse Kalasadama

tn 27 kinnistust (vt asendiplaane vara tagastamise toimiku lk 255-256, I kd, lk 197, II kd, lk

60). AS Uus Maa teostas 28.09.-27.10.1995 eksperthinnangu AS Masekonord poolt renditava-

te ja aktsiaseltsi omanduses olevate hoonete turuväärtuse kohta (II kd, lk 70-87), mh aadressil

Kalasadama tn 27. Eksperthinnangu üheks osaks on ka Kalasadama tn 27 asuvate hoonete

kohta koostatud plaan (II kd, lk 83 pöördel). Kõrvutades eksperthinnangus kajastatud hoonete

paiknemise plaani eelpool viidatud endise kinnistu nr 259 asendit iseloomustavate plaanidega

ilmneb, et endisele kinnistule nr 259 jäävad 1995. a asendiplaanil vaid hooned tähistusega 3a,

3b ja ristiga tähistatud hoone (tähed a ja b, samuti rist on kohtu poolt lisatud, eksperthinnan-

gus kajastuvad hooned 3a ja 3b hoonena nr 3). Hooneks nr 3 on eksperthinnangu kohaselt

valmistoodanguladu ja kompressoriruum (pildistatud nr all 1006 – II kd, lk 84 pöördel). Eks-

perthinnangu kohaselt on valmistoodanguladu ja kompressoriruum ehk laohoone ehitatud

1970. a, monteeritavatest raudbetoonpaneelidest vahelaega, telliskiviehitis (II kd, lk 82 pöör-

del). Eksperthinnangu järgi on Kalasadama tn 27 hoonetekompleksis ainus osaliselt 1930.-

1935. a ehitatud hoone „peakorpus, autoklaavituba“ (II kd, lk 82 pöördel, foto lk 84), mis aga

eksperthinnangu asendiplaanil numbriga 1 tähistatuna jääb väljapoole endise kinnistu piire.

Seega ei kinnita eksperthinnang seda, et õigusvastaselt võõrandatud hooned oleksid omandire-

formimenetluse alustamise ajaks säilinud, ega ka seda, et 1996. a võidi AS-le Masekonord

erastada õigusvastaselt võõrandatud vara.

7) Eksperthinnangu kohaselt kasutati eksperthinnangu koostamisel põhivarade inventarisee-

rimise ja ümberhindamise andmikku, objektide asendiplaane, AS Masekonord poolset hoonete

nimekirja ning ka AS Masekonord esindajate V. Gi, S. Bogdanovi ja R. Ossipi selgitusi (II kd,

lk 71 pöördel). Kohus kuulas eeltoodud isikud 15.11.2011 toimunud kohtuistungil üle tunnis-

tajatena. Ükski tunnistajatest, kellele kohus õigusvastaselt võõrandatud hoonete plaane tutvus-

tas (vara tagastamise toimiku lk 25 ja 246-247b), ei tuvastanud, et AS-le Masekonord rendile

antud ja hiljem erastatud hoonete hulgas oleks olnud ka õigusvastaselt võõrandatud hooneid.

Eksperthinnangus numbritega 3a ja 3b tähistatud majade kohta (II kd, lk 83 pöördel) selgitas

V. G, et piklik hoone (kohus tähistas selle hiljem numbriga 3b) oli administratiivhoone ja lao-

hoone. Tunnistaja ütluste kohaselt oli hoone ehitatud silikaattellistest ning tunnistaja hinnan-

3-10-1003

8(15)

gul pärast sõda, kuna tellis oli „Järve“ silikaattehase tellise moodi. Teine hoone (kohus tähis-

tas selle hiljem numbriga 3a) oli laohoone ning samuti silikaattellistest ehitatud. Tunnistaja

hinnangul oli hoone ilmselt samuti ehitatud 1950.-ndatel või 1960.-ndatel aastatel ning ühe-

korruseline (III kd, lk 176). Ühtlasi kinnitas tunnistaja, et foto III kd lk 7 kujutab eksperthin-

nangu joonisel hoonet nr 3b. Joonisel ristiga tähistatud hoone oli kompressori jaoskond ja

hoones nr 6 asus 1950.-ndatel või 1960.-ndatel aastatel ehitatud ladu. Peakorpus ja autoklaavi-

tuba (foto 1, II kd, lk 84) asusid tunnistaja ütluste kohaselt hoones nr 1 (tunnistaja ütlused III

kd, lk 176). Eksperthinnangus toodud andmed hoonete ehitusaastate kohta pärinesid tunnistaja

ütluste kohaselt raamatupidamisdokumentidest, kus oli kajastatud nii põhivara maksumus kui

ka ehitusaasta (III kd, lk 177).

8) Tallinna Hooneregistri Kalasadama tn 27 inventariseerimise toimiku nr 8377 taskus asu-

vas valges ümbrikus on Tallinna TIB plaanistaja A. Kivilo poolt 25.07.1991 joonestatud Tal-

linna Kalakombinaadi hooned nii välisvaates kui ka hoonete siseplaanid. Tunnistaja V. Gi

ütluste kohaselt oli välisvaadete plaanil alt vasakult esimene hoone kompressoriruum, sellele

järgnes vasakult teise hoonena laoruum ja laoruumile järgnes treppidega piklik hoone, kus

asusid administratiivruumid (III kd, lk 177). Seega võib tunnistaja ütluste põhjal asuda seisu-

kohale, et inventariseerimisjoonisel asuv alt vasakult esimene ühekorruseline telliskividest

hoone (kompressoriruum) on eksperthinnangu plaanil ristiga tähistatud hoone; sellele järgnev

ühekorruseline hoone (ladu) on eksperthinnangu plaanil hoone tähistusega 3a ja inventarisee-

rimisjoonisel vasakult kolmas kahekorruseline hoone (administratiivhoone) on hoone 3b.

Ühegi eeltoodud hoone välisvaade ei hoovilt ega ka Suur-Patarei tänavalt ei kattu õigusvasta-

selt võõrandatud hoonete välisvaatega. Endise kinnistu plaani ja asukohta teiste endisaegsete

kinnistute suhtes (vara tagastamise toimiku lk 246, I kd, lk 197) arvestades pidi B. Tle kuulu-

nud kahekorruseline tööstushoone asuma esiküljega raudtee ja tagaküljega Suur-Patarei täna-

va poole ning kattuma eksperthinnangu plaanil kas hoonega 3a või ristiga tähistatud hoonega.

Suitsetamisahjud said hoonete asendiplaani arvestades asuda vaid hoones 3b. Samas on nii

hoone 3a kui ka ristiga tähistatud hoone ühekordsed ehitised. Inventariseerimisjoonise koha-

selt on mõlema ühekordse hoone välisseinte materjal silikaat ja katusekate ruberoid. Õigus-

vastaselt võõrandatud tööstus-eluhoone alusmüür oli aga paekivist, välisseinad telliskivist ja

katusekate katusepapist (vara tagastamise toimiku lk 246b). Suitsetamisahjude katusekate oli

plekist, esimene korrus paekivist ja teine korrus põikpalgist. Hoone välisseinad olid ehitatud

laudadest ja täidetud saepuruga (vara tagastamise toimiku lk 246c). Inventariseerimisjoonistelt

nähtuvalt oli aga hoone 3b (tööstushoone) välisseinte materjaliks silikaat ja paas ning katuse-

katteks ruberoid ja eterniit. Võrreldes inventariseerimisjoonise lehel 2 kujutatud hoonete sise-

plaane ja tunnistaja V. Gi ütlusi (III kd, lk 5-6) õigusvastaselt võõrandatud hoonete plaanidega

(vara tagastamise toimiku lk 25, 246a, b) tuleb nentida, et ei kattu ka hoonete laiused-

pikkused ega siseruumide mõõtmed.

9) 12.10.2011 kohtuistungil kuulas kohus tunnistajana üle 1990.-ndatel aastatel Tallinna

Kalakombinaadis kindlustusagendina töötanud L-M-A T (ütlused III kd, lk 18-21). Tunnistaja

kirjeldas küll Kalasadama tn 27 territooriumil eramajale sarnanevat kahekorruselist paekivist

ehitist, mille näol võiks tegemist olla õigusvastaselt võõrandatud hoonega, kuid selgitas ka, et

tegemist ei ole valmistoodangu lao ja kompressoriruumiga (foto II kd, lk 84 pöördel), vaid

väidetavalt ehitisega, mille katus paistab fotol (II kd, lk 84 pöördel) asuva hoone tagant.

12.10.2011 kohtuistungil asusid kaebajate esindajad toetama tunnistaja eeltoodud seisukohta,

leides, et valmistoodangu lao ja kompressoriruumina kirjeldatud hoone (foto II kd, lk 84 ja III

kd, lk 7) ei ole eksperthinnangu plaanil (II kd, lk 83 pöördel) numbriga 3 tähistatud, vaid ruu-

dukujuline ilma numbrita hoone (kohtuistungil tähistas kohus hoone ristiga). Õigusvastaselt

võõrandatud hooneid ei ole aga tahtlikult üldse pildistatud ja õigusvastaselt võõrandatud hoo-

ne on äratuntav viilkatuse järgi ning on eksperthinnangu plaanil tähistatud numbritega 3 ja 3

3-10-1003

9(15)

(III kd, lk 27). 21.10.2011 kohtule saadetud e-kirjas taganes kaebajate esindaja siiski eeltoo-

dud seisukohast, leides, et väited ehitiste paiknemise kohta ei olnud täpsed (III kd, lk 47). Ar-

vestades tunnistaja V. Gi ütlusi viidatud fotol oleva hoone paiknemise kohta eksperthinnangu

asendiplaanil ja muid asjas kogutud tõendeid, on kohus seisukohal, et tunnistaja L.-M.-A. T

rääkis hoonest, mis ei asunud õigusvastaselt võõrandatud maal. Seega ei saa tunnistaja selgi-

tuste põhjal asuda seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud hooned 1990.-ndatel aastatel

endisel kinnistul asusid.

10) 12.10.2011 kohtuistungil andis vande all seletusi ka L. T (seletus III kd, lk 23-26). Seletu-

se kohaselt vaatles ta õigusvastaselt võõrandatud hooneid (II kd, lk 62 hooned numbritega 3)

1991. a Suur-Patarei tänavalt ja siis olid need alles. Hooned tundis kaebaja ära uste ja akende

järgi, millest sai aru, et tegemist on vanade hoonetega. Hooneid sai näha nii Jahu tänavalt,

kuid hoonetele oli juurdepääs ka Võrgu tänavalt, kus sissepääsu juures oli silt „Võrgu 23“.

Kohus on seisukohal, et kaebaja seletusi ei saa pidada usaldusväärseks. On üsna ebatõenäoli-

ne, et kaebaja mäletab, et ta käis just nimelt 1991. a õigusvastaselt võõrandatud varaga tutvu-

mas. Kui pidada aga seda seletust tõeseks, siis arvestades endisaegsetelt plaanidelt nähtuvate

õigusvastaselt võõrandatud hoonete välisvaadete erinevust 1991. a inventariseerimisjoonisel

kajastatud hoonete nr 3 välisilmega ja eksperthinnangus kajastatud fotoga valmistoodangu-

laost ja kompressoriruumist, on ebausutav kaebaja väide hoonete sarnasusest. 1991. a inventa-

riseerimisjooniselt nähtub selgelt, et hoonel 3a Suur-Patarei tänava pool küljes aknaid polnud.

Ka on ebatõenäoline kaebaja selgitus sildist „Võrgu 23“ ja Võrgu tänaval asuvast sissepääsust,

kuna juba Tallinna linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee 14.03.1980 otsusega nimetati

Võrgu tänav ringi Kalasadama tänavaks (III kd, lk 104) ning ajalooline tänavanimi taastati

alles Tallinna Linnavalitsuse 19.06.2002 määrusega nr 69 (III kd, lk 105). Seega tuleb L. T

seletust pidada ebausaldusväärseks.

11) Eeltoodud tõendid kogumis kinnitavad, et vastustajate toimingute tegemise ajal olid

B. Tle kuulunud endisaegsete hoonete asemele ehitatud täiesti uued hooned. Asjaolule, et

B. Tle kuulunud endise kalakonservitööstuse hooneid asuti juba 1940.-ndatel aastatel ümber

ehitama, viitavad ka Majandus- ja Rahandusdirektooriumi Nõuandva komisjoni esimehe

Ed. Võsu 23.06.1943 kiri Eesti Kalurite Keskusele, mille p-st 7 ilmneb, et B. Tle kuulunud

konservitööstus liideti Eesti Kalurite Keskuse kalasuitsetamistööstusega nr 4 (III kd, lk 97),

ning Eesti Kalurite Keskuse 11.08.1943 vastus eeltoodud komisjonile, milles märgitakse, et

„tööstus on EKK poolt väljaehitatud eeskujulikuks kalasuitsutamise tööstuseks“ (III kd, lk

100). Olemasolevate tõendite põhjal ei saa siiski täielikult välistada võimalust, et eksperthin-

nangu asendiplaanil hoonete nr 3 vundamendi mõni osa või kandeseina osa pärines B. Tle

kuulunud endisaegsest hoonest, kuid sellest ei saa teha järeldust, et hoonete nr 3 näol oli te-

gemist õigusvastaselt võõrandatud varaga, mille suhtes kehtis nii tehingute tegemise keeld kui

ka kohustus teha kindlaks vara endisel individualiseeritaval kujul säilivus. Fotodel nähtuvat

valmistoodanguladu ja kompressoriruumi ei ole õigusvastaselt võõrandatud varaks tunnista-

nud ei kaebaja L. T, tunnistaja L.-M.-A. T. ega ka L. T. esindajad. Seetõttu on tegemist seda-

võrd erandliku juhtumiga, kus ka ilma vastavat ekspertiisi teostamata on tõendeid kogumis

hinnates võimalik jõuda järeldusele, et õigusvastaselt võõrandatud hooned ei olnud vastustaja-

te toimingute ajaks säilinud, rääkimata säilimisest määral, mis oleks põhjendanud vajadust

ekspertiisi läbiviimiseks. Seega olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara asemele olid

ehitatud täiesti uued hooned, ei saa Eesti Vabariigi toiminguid hoonete üleandmisel AS-le

Masekonord 1996. a ja Tallinna Linnavalitsuse poolt Kalasadama tn 27 ehitiste teenindami-

seks vajaliku krundi määramist ostueesõigusega erastamiseks pidada õigusvastaseks, millest

tulenevalt ei saa olla ka kaebajatele kahju tekkinud.

12) Õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate ehitiste lammutamine maatüki omandanud isi-

kute poolt 2005. või 2006. a (vt V. Gi ütlusi, III kd, lk 177) ei saanud enam kuidagi mõjutada

3-10-1003

10(15)

kaebajatele maa tagastamata jätmist, kuivõrd 20.01.2010 korralduse andmise ajal esinesid

muud maa tagastamist välistavad asjaolud, mille üle vaidlus puudub. Vastustajate toimingute

tegemise ajal 1996.-1997. a asusid aga õigusvastaselt võõrandatud maal hooned, mis ei olnud

õigusvastaselt võõrandatud vara objektiks ja mille juurde oleks hoonete omanik, olenemata

sellest, kas see oli Eesti riik või mõni kolmas isik (AS Masekonord) olnud õigustatud teenin-

damiseks vajalikku maad erastama. Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korraldusega nr 1771-

k määrati selleks maa, mis kattus täielikult õigusvastaselt võõrandatud maaga. Ei nähtu, et

kaebajad oleksid nimetatud korraldust ostueesõigusega erastatava krundi pindala suuruse tõttu

vaidlustanud.

13) Kuivõrd kaebajatele ei saanud vastustajate toimingutest kahju tekkida, sest õigusvastaselt

võõrandatud hooneid Kalasadama tn 27 asuvate hoonete üleandmise ajaks AS-le Masekonord

olemas ei olnud, ei võta kohus seisukohta teistes vaidlusküsimustes.

14) Tallinna Linnavalitsus taotles kaebajatelt menetluskuluna eksperthinnangu arve 240 €

väljamõistmist. Tegemist on vajaliku ja põhjendatud kuluga, mistõttu tuleb taotlus rahuldada

ja menetluskulu kaebajatelt solidaarselt Tallinna Linnavalitsuse kasuks välja mõista.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

14. L. T ja K. M paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsuse tühistada. Samuti suu-

rendasid mõlemad apellandid nõuet ning L. T palub vastustajatelt solidaarselt välja mõista

24 972,07 eurot ja K. M 74 916,20 eurot.

1) Kohus leidis õigesti, et omandireformi objektiks olevate hoonete erastamine oli ORAS

§ 18 lg 1 järgi keelatud ja seega õigusvastane, sest nii hoonete kui maa kohta olid esitatud

tagastamisavaldused, mis olid lahendamata, muudeti vara omandivormi ja tehingute tegemi-

seks ei olnud kaebajate nõusolekut. Nimetatud keeldu ei saa reeglina väärata vara mittetagas-

tamise aluste esinemine.

2) Ebaõige on kohtu järeldus, et vastustajate toimingute õigusvastasus võib ära langeda, kui

AS-le Masekonord ei antudki 1996. a üle B. Tle kuulunud kala- ja konservitööstust, vaid need

hooned olid selleks ajaks juba lammutatud. Õigusteooria ja –praktika ei tunne õigusvastasuse

äralangemise instituuti. Õiguslikku alust, millele tuginedes kahju tekitamise õigusvastasus

võiks olla ära langenud, ei ole kohtuotsuses toodud. Asjas ei esine ka õigusvastasust välista-

vaid asjaolusid TsK mõttes. Asjaolu, et hooneid ei olnud väidetavalt säilinud, ei saa käsitleda

õigusvastasust välistava asjaoluna. Seega on kohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

3) Õigustatud subjektid esitasid taotlused nii ehitiste kui maa tagastamiseks juba 1991. a.

Taotlusi menetleti ligi 19 aastat ja selle aja jooksul ei pidanud haldusorganid vajalikuks tellida

ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse eksperthinnangut. Seega ei ole kohalikul

omavalitsusel tagastamismenetluse kestel vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse

osas kahtlusi tekkinud ja vastustajate vastuväited on tagantjärele otsitud. Vastustajad on oma

tegevusetuse tõttu selle vastuväite minetanud.

4) ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud võõrandamise keeld kehtib ka vara suhtes, mis ei ole endisel

individualiseeritaval kujul säilinud, seega ei muuda asjaolu, et ehitised ei olnud säilinud endi-

sel individualiseeritaval kujul, õigusvastaseid tehinguid ja vastuvõetud korraldusi õiguspäras-

teks. Faktiliselt tehti tehingud omandireformi objektiks oleva varaga.

5) Kohus on jätnud hindamata põhjusliku seose kaebajatele tekkinud kahju ning Vabariigi

Valitsuse 18.06.1996 korralduse nr 573-k, 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üleandmise

lepingu ja Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korralduse nr 1771-k vahel. Kui vastustaja II ei

3-10-1003

11(15)

oleks 18.06.1996 korraldust vastu võtnud ja 19.07.1996 sõlminud tühist tehingut, siis ei oleks

AS Masekonord omandanud endisel Võrgu tn 23 kinnistul asunud hooneid ega oleks saanud

hoonete juurde maad erastada, endise Võrgu tn 23 kinnistu maa oleks olnud siiani riigi oman-

dis ja vastustajal I ei oleks olnud mingit takistust kaebajatele maa tagastamiseks. 20.01.2010

korralduse vastuvõtmise ajal ei asunud endisel Võrgu tn 23 kinnistul mingit hoonestust, seega

oleks kaebajatele olenemata hoonestuse säilivusest kuulunud igal juhul tagastamisele maa,

mille tagastamata jätmiseks ei oleks olnud ühtki alust, kui ei oleks tehtud tühiseid tehinguid.

Kohus leidis, et maa tagastamata jätmiseks esinesid muud asjaolud (vara oli kolmandate isiku-

te heauskses omandis), kuid ei arvestanud sellega, et need muud asjaolud olid tekkinud õigus-

vastase tegevuse tulemusena. Isegi juhul, kui maal asusid kolmandatele isikutele kuuluvad

hooned, oleks kaebajad tulnud maareformi seaduse (MaaRS) § 7 lg 1 alusel erastamismenet-

lusse kaasata. Põhjusliku seose hindamisel puudub igasugune alus pöörduda hüpoteetiliste

sündmuste juurde, nagu kohus on seda teinud. Kaebajatele ei oleks kahju tekkinud, kui vastus-

taja I oleks vastustajat II tagastamistaotluste olemasolust õigeaegselt informeerinud ega oleks

erastanud AS-le Masekonord õigusvastaselt võõrandatud vara. Kohus on ebaõigesti lähtunud

faktilisest olukorrast, mis valitses endisel Võrgu tn 23 kinnistul 1996. a. Kohus ei ole arvesta-

nud asjaoluga, et isegi juhul, kui tagastamismenetluse kestel oli tagastamata jätmise alus ole-

mas, ei eksisteerinuks (ilma õigusvastase teota) seda enam 20.01.2010.

6) Asjakohatu on etteheide, et kaebaja oleksid pidanud vaidlustama Tallinna Linnavalitsuse

06.06.1997 korralduse nr 1771-k. Kaebajad tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks

alles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30.05.2005 otsusega.

15. Tallinna Linnavalitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palutakse jätta kaebajate kanda.

1) Ehitised, mis anti üle mitterahalise sissemaksena, ei olnud õigusvastaselt võõrandatud

vara, sest neid ei olnud natsionaliseerimise, kollektiviseerimiste, õigusvastaste repressioonide,

sh massirepressioonide, käigus ega muul ORAS § 6 lg-s 1 toodud tunnustele vastaval viisil

võõrandatud ajavahemikul 16.06.1940-01.06.1981. Võrgu tn 23/Kalasadama tn 27 ehitised

ehitati ümber juba 1941. a, hiljem need lammutati ja ehitati uued ehitised.

2) Isegi kui pidada Võrgu tn 23/Kalasadama tn 27 ehitisi õigusvastaselt võõrandatud varaks,

on kaebajad ja halduskohus leidnud ekslikult, et Tallinna Linnavalituse tegevus on õigusvas-

tane. Kohus ega kaebajad ei selgita, kuidas hoonete juurde teenindamiseks vajaliku krundi

määramine õigusvastane on. Kaebajad ei ole kunagi vaidlustanud varaga tehtud tehinguid –

1996. a toimunud mitterahalise sissemakse üleandmist ega 1997. a maa müüki AS-le

Masekonord.

3) Kuna õigusvastaselt võõrandatud maal asusid AS-le Masekonord kuuluvad hooned, siis ei

kuulunud MaaRS § 6 lg 2 p 3 ega § 7 lg 1 alusel tagastamisele hoonete alune ega hoonete

juurde kuuluv maa.

16. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi palub jätta apellatsioonkaebused ra-

huldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palutakse jätta kaebajate kanda.

1) Vastupidiselt kaebajate väidetule ei ole halduskohus tuvastanud vastustajate tegevuse

õigusvastasust. Kohus leidis, et ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise õigusvastasus

langeb ära juhul, kui AS-le Masekonord ei antud 1996. a üle mitte B. Tle kuulunud hooneid,

vaid need olid selleks ajaks (enne omandireformi algust) lammutatud ning üle anti hoopis

nõukogude ajal vastavasse asukohta ehitatud uued hooned. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld

on suunatud just nimelt õigusvastaselt võõrandatud varaga tehtavatele tehingutele, mitte nõu-

kogude perioodil ehitatud uute hoonetega seotud tehingutele.

3-10-1003

12(15)

2) Antud asjas on arvukate dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate V. Gi, S. B ja R. O üt-

lustega veenvalt tõendatud, et omandireformi algusajaks ei olnud B. Tlt õigusvastaselt võõ-

randatud hooneid enam olemas ja nende asukohta oli nõukogude ajal ehitatud täiesti uued

hooned, mis välistas kaebajatele ka maa tagastamise. Kaebajate esindajad tuginevad L. T van-

de all antud selgitustele ja tema endise kolleegi L.-M.-A. T. ütlustele, kuid kohus leidis õiges-

ti, et L.-M.-A. T. rääkis hoonest, mis ei asunud õigusvastaselt võõrandatud maal, ning L. T

seletused on ebausaldusväärsed. Mitte ükski asjas kogutud dokumentaalne tõend ega ka AS

Masekonord esindajate V. Gi, S. Bi ja R. Oi, kellel ei ole vähimatki motiivi valeütlusi anda,

ütlused ei toeta L.-M.-A. Ti ütlusi ega L. T selgitusi õigusvastaselt võõrandatud vara säilimise

kohta omandireformi alguseks ja veel aastaid pärast omandireformi algust. Ka juhul, kui endi-

sel kinnistul nr 259 asunud hoonete omandivormi ei oleks muudetud ja neid ei oleks 1996. a

antud üle AS-le Masekonord ning nende omandivormi ja hooneid endid oleks muutumatult

säilitatud kuni konkreetse omandireformi menetluse lõpuni, ei oleks neid hooneid ikkagi kae-

bajate omandisse antud, sest neid hooneid ei ole B. Tlt õigusvastaselt võõrandatud, vaid nõu-

koguse ajal ehitatud, mis kuulusid omandireformi algusajaks ja ka hiljem õiguspäraselt teisele

isikule (riigile). Seega ei tekkinud ega oleks saanudki tekkida vastustajate tegevuse tõttu aas-

tatel 1996-1997 seoses endise kinnistuga nr 259 kaebajatele nende poolt väidetud kahju.

3) Väljend „ära langema“ on Eesti õiguses kasutuses, nt räägitakse juhtorgani liikme vastu-

tuse äralangemisest või haldusakti andmise aluse äralangemisest. Mingis õiguslikus situat-

sioonis võivad teatud faktiliste asjaolude esinemise korral konkreetse sätte kohaldamisel ära

langeda nii eeldused, tagajärjed, vastutus, alused, põhjused kui ka teo õigusvastasus. Kuivõrd

ORAS § 18 lg 1 keelab tehingud õigusvastaselt võõrandatud varaga, siis juhul, kui selgub, et

vastavaid tehinguid on tehtud varaga, mis ei ole õigusvastaselt võõrandatud, ei saa ka neid

tehinguid õigusvastasteks lugeda. Halduskohtu järeldus on vastavas osas loogiline ning ORAS

§ 18 lg 1 mõtte ja eesmärgiga kooskõlas.

4) Ka juhul, kui lugeda vastustajate tegevus seoses endise kinnistuga nr 259 aastatel 1996-

1997 õigusvastaseks, ei kuuluks kaebajatele nende väidetud kahju ikkagi hüvitamisele, sest

kahju hüvitamise kõige olulisemat eeldust – kahju ennast – ei ole kaebajatele tekkinud.

1996. a anti AS-le Masekonord üle nõukogude ajal ehitatud hooned, mitte B. Tlt õigusvasta-

selt võõrandatud hooned.

5) Algselt tunnistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tulenevalt kaebajate poolt esitatud õi-

gusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse sõnastusest omandireformi objektiks vaid

kala- ja konservitööstuse sisseseade. Kaebajad pöördusid alles 18.12.2002 Tallinna Linnakoh-

tusse, et tuvastada ka hoonete õigusvastaselt võõrandamise fakt. Tallinna Linnakohus rahuldas

01.03.2005 otsusega kaebajate nõude ja luges tuvastatuks ka endisel kinnistul nr 259 asunud

B. Tle kuulunud hoonete õigusvastase võõrandamise. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon luges

30.05.2005 otsusega nr 12735 omandireformi objektiks ka endisel kinnistul nr 259 B. Tle kuu-

lunud hooned. Linnavalitsusel ei tekkinud sisuliselt võimalustki hoonete endisel individuali-

seeritaval kujul säilivuse kohta eksperthinnangu tellimiseks, sest Kalasadama tn 27 asunud

hooned lammutati ca 2005. või 2006. a maatüki heausksete omanike poolt. Samas on asjas

kogutud arvukate usaldusväärsete tõenditega tuvastatud, et B. Tle kuulunud hooneid ei olnud

omandireformi algusajaks enam olemas, vaid nende asemel olid täiesti uued, nõukogude ajal

ehitatud hooned. Nende tõendite usaldusväärsust ei ole kahtluse alla seadnud ka kaebajad.

6) Halduskohus ei pidanudki hindama põhjuslikku seost kaebajatele tekkinud väidetava kah-

ju ning Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korralduse, 19.07.1996 mitterahalise sissemakse üle-

andmise lepingu ja Tallinna Linnavalitsuse 06.06.1997 korralduse vahel. Kuivõrd omandire-

formi alguseks ei olnud B. Tlt õigusvastaselt võõrandatud hooneid enam olemas ja nende asu-

kohta olid ehitatud nõukogude ajal uued hooned, ei oleks endine kinnistu nr 259 kuulunud

3-10-1003

13(15)

ühelgi juhul kaebajatele tagastamisele – 1996. a ei olnud olemas enam õigusvastaselt võõran-

datud hooneid ning ka maa ei oleks kaebajatele tagastamisele kuulunud, sest vastavalt MaaRS

§ 6 lg 2 p-le 3 ei kuulu maa tagastamisele, kui sellel asuvad teisele isikule kuuluvad hooned.

Olukorda ja asjaolusid, millest tulnuks 20.01.2010 korralduse vastuvõtmisel lähtuda, tuleb

hinnata vastustajate poolt väidetavalt kahju tekitanud tegude toimepanemise aja seisuga – kui

riik ei oleks Kalasadama tn 27 hooneid 1996. a AS-le Masekonord üle andnud ning oleks nen-

de omandivormi ja hooneid säilitanud muutumatult kuni omandireformi menetluse lõpuni, ei

oleks hooneid ega maad eeltoodud põhjustel ikkagi kaebajate omandisse antud. Seega ei tek-

kinud ega saanudki kaebajatele nende poolt väidetud kahju tekkida ja kohtul ei olnud võimalik

ka põhjusliku seose olemasolu hinnata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Kahju hüvitamise nõude aluseks on, arvestades väidetava kahju tekkimise aega (1996-

1997), TsK § 450 lg 1, mis näeb ette, et kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega

tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik, oma ametikohustuste täit-

misel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449). TsK § 448

näeb ette, et kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub

kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, kahju tekitanu vabaneb vastutusest, kui

ta tõendab, et ta polnud kahju tekkimises süüdi ning õiguspäraste tegudega tekitatud kahju

kuulub hüvitamisele seaduses ette nähtud juhtudel. Seega tuleb kahjunõude rahuldamise eel-

dustena kontrollida, kas kannatanul on tekkinud kahju, kas vastustajate tegevus oli õigusvas-

tane ning kas kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Vastustaja süüd eel-

datakse kuni pole tõendatud vastupidist. Deliktiline vastutus on võimalik üksnes juhul, kui

esinevad kõik eelpool loetletud eeldused.

18. Halduskohus kontrollis kõigepealt avaliku võimu tegevuse õigusvastasust ning leidis, et

kaebajate õiguseellaselt võõrandatud hooned olid asendatud uute hoonetega juba eelmise sa-

jandi keskpaigas, mistõttu ei olnud riigi toimingud krundil asunud hoonete üleandmisel AS-le

Masekonord 1996. aastal ning Tallinna Linnavalitsuse poolt Kalasadama 27 ehitiste teenin-

damiseks vajaliku krundi määramisel ostueesõigusega erastamiseks 1997. aastal õigusvasta-

sed. Apellatsioonimenetluses ei vaielda enam selle üle, et ORAS kehtestamise ajal 1991. aas-

tal ja seega ka 1996. aastal polnud kaebajate õiguseellaselt võõrandatud hooned enam säili-

nud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on selles osas veenvalt põhjendatud ning

kahjunõude põhjendatuse eelduste kontrollimisel tuleb sellest asjaolust lähtuda.

19. Kaebajad on leidnud, et kahju tekitati neile omandireformi objektiks tunnistatud hoonete

ja krundi võõrandamisega (Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korraldus nr 573-k ja selle alusel

19.07.1996 sõlmitud leping AS Maseko poolt renditud riigi vara paigutamise kohta riigi osa-

lusega aktsiaseltsi Maseko-Nord mitterahalise sissemaksena ning Tallinna Linnavalitsuse

06.07.1997 korraldus nr 1771-k Kalasadama 27 krundi ostueesõigusega erastamiseks AS-le

Masekonord). Kaebajatele tekkinud kahju seisneb kaebuse kohaselt vara tagastamise nõudeõi-

guse kaotuses – kaebajad kui omandireformi õigustatud subjektid said küll selle vara eest

kompensatsiooni, kuid neilt oli ära võetud õigus saada õigusvastaselt võõrandatud vara oma-

nikeks. Kahju suuruse on kaebajad piiritlenud 410 m2 suuruse krundi turuhinnaga.

20. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et ORAS § 18 lg 1 keelas igasugused tehingud

omandireformi objektiks oleva varaga ning selle sättega vastuolus olevaid toiminguid ei muu-

da õiguspäraseks asjaolu, et hiljem tehakse kindlaks omandireformi objektiks tunnistatud vara

mittesäilimine. Vaidlust ei saa olla küsimuses, et endisel kinnistul nr 259 asunud hooned olid

ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 30.05.2005 otsusega nr 12735 tunnistatud omandireformi

3-10-1003

14(15)

objektiks. Omandireformi objektiks oleva vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse,

sealhulgas vara endisel individualiseeritud korras säilimise üle otsustamiseks oli ette nähtud

konkreetne menetluskord ning vara võõrandamise korral enne vara tagastamise küsimuse sea-

duses ettenähtud korras otsustamist oli tegemist otseselt seadusest tuleneva kohustuse eirami-

sega (vrdl näiteks VÕS § 1045 lg 1 p 7).

21. Siiski ei pea ringkonnakohus kahjunõuet põhjendatuks, sest ringkonnakohtu hinnangul

pole kaebajad tõendanud põhjusliku seose olemasolu vastustajate tegevuse ja vara omanikuks

saamise võimalusest ilmajäämise vahel.

22. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kontrollida, kas kahju põhjustajatele etteheidetavate

tegude ärajäämise tagajärjel oleks ära jäänud ka kaebajatel kahjuliku tagajärje tekkimine.

Kaebajad on leidnud, et juhul, kui hooneid poleks 1996. aastal riigi poolt võõrandatud, poleks

saanud hoonete omanik nende juurde maad erastada ning kuna 2010. aastal maa tagastamata

jätmise korralduse andmise ajal sellel krundil hooneid polnud, oleks maa tagastamine olnud

võimalik. Kaebajad on seega asunud seisukohale, et hooned, mille kuulumine teisele isikule

oleks takistanud kaebajaid maa tagastamise nõude maksmapanekul, oleksid 2010. aastaks ol-

nud igal juhul hävinud. Asjas kogutud tõendid seda kaebajate seisukohta ei toeta.

23. Asjas esitatud tõendeid hinnates on kohus tuvastanud, et vaidlusalusel krundil asuvad

hooned ehitati aastatel 1950 kuni 1970. Vabariigi Valitsuse 18.06.1996 korraldusest nr 573-k

selgub, et hooned, rajatised ja seadmed kokku maksid 6 032 000 krooni ning olid täiesti kõlb-

likud mitterahalise sissemaksena riigi osalusega äriühingusse, andes riigile 21,7%-lise osaluse

selles äriühingus. Nagu kaebajad kaebuses märkisid, lammutati hooned nende omaniku poolt

2003. aastal ning, arvestades kaebajate poolt ringkonnakohtule esitatud ekspertarvamuses too-

dud praegu menetluses oleva detailplaneeringu kirjeldust, eesmärgiga hoonestada piirkond

korterelamutega. Eelnevast saab järeldada, et hoonete lammutamist ei tinginud mitte nende

amortiseerumine vaid omaniku muutunud äriplaan. Ka ei ole eluliselt usutav, et hooned olek-

sid ca 50 aastase ekspluatatsiooni järel täielikult amortiseerunud. Seda eriti olukorras, kus

ORAS § 18 lg-d 2 ja 4 nägid vara valdajatele ja omanikele ette sammude võtmist vara säilita-

miseks ning hoonete lammutamiseks keerulise menetluse.

24. Seega juhul, kui hooneid poleks mitterahalise sissemaksena äriühingule üle antud, oleksid

need 2010. aastal kuulunud riigile, asunud Kalasadama 27 krundil ning krundi tagastamine

poleks maareformiseaduse (MaaRS) § 7 lg 1 kohaselt olnud võimalik. MaaRS § 7 lg 1 nägi

ette, et linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub

teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õi-

gustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises

ehitise omaniku kasuks, ehitise võõrandamises õigustatud subjektile või muul viisil. Kuna

kaebajatel poleks olnud nõudeõigust hoonestusõiguse seadmiseks või ehitiste võõrandami-

seks, ei saa selliste võimalustega krundi tagastamise nõude edukuse kontrollimisel arvestada.

25. Kui kaebajad poleks saanud vara omanikeks ka siis, kui vastustajad poleks õigusvastaselt

käitunud, puudub õigusvastase tegevuse ja kahju vahel põhjuslik seos ning kahjunõude rahul-

damise eeldused pole täidetud. Seega on halduskohus lõpptulemusena õigesti kahjunõude ra-

huldamata jätnud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust.

26. Kaebajad on palunud vastustajatelt välja mõista eksperdikulud 230,40 eurot, riigilõivu L.

Tle 1111,52 eurot ja K. Mle 3334,54 eurot ning kaebajate poolt tulevikus tasumisele kuuluv

esindajatasu vastavalt kliendilepingu tingimustele. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvita-

mist taotlenud. Arvestades seda, et menetluskulud kannab nii enne 01.01.2012 kehtinud

HKMS § 92 lg 1 kui ka uue HKMS § 108 lg 1 alusel pool, kelle kahjuks otsus tehti, jäävad

kaebajate menetluskulud nende endi kanda.

3-10-1003

15(15)

Lne Aasma

Lauri Madise

Viive Ligi