3-09-2236/133 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 22.mail 2012.a. Tallinnas Haldusasja number 3-09-2236 Haldusasi S.T. kaebus Rapla Vallavalitsuse 3.10.2000.a. korralduse nr 344 punktide 1.1 ja 2 osaliseks tühistamiseks Asja läbivaatamine kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Kaebus rahuldada. 2. Tühistada Rapla Vallavalitsuse 3.10.2000.a. korralduse nr 344 p 1.1 Vana-Hindreku Uuetoa talu nr 22b, kinnistu nr 5818, keldrialuse ja keldrit ümbritseva maa T.T.le tagastamise osas ning p 2 osas, millega kelder on määratletud kuuluvaks T.T.le. 3. Välja mõista S.T. kasuks Rapla Vallavalitsuselt 1015 (üks tuhat viisteist) eurot 97 s menetluskulusid. 4. Jätta Rapla Vallavalitsuse, T.T. ja A.K.a menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 21.juunil 2012.a. Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja arutamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD 13.09.1994.a. ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni otsusega nr 6246 loeti tuvastatuks, et Rapla vallas Raka külas asunud Vana-Hindreku Uuetoa talu maa(kinnistu nr 5818) suurusega 23,78 ha kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal A. T.(maa ja vara) ja K.T. (vara) ning tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks E. R. ja V. T., kumbki 1/3 maa ja vara osas ning S.T. ja T.T., kumbki 1/6 maa ja vara osas(tl 139). 3.10.2000.a. Rapla Vallavalitsuse korralduse nr 344 punktiga 1.1. otsustati tagastada endise omaniku pojatütrele T.T.le õigusjärgluse alusel Rapla vallas Raka külas Vana-Hindreku

2 Uuetoa I maaüksus suurusega 10,17 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa. Maa tagastatakse Rapla Vallavolikogu 25.11.1999.a. otsusega nr 36 kinnitatud Kodila maakorralduspiirkonna ümberkruntimiskava alusel ning koosneb õigusvastaselt võõrandatud Vana-Hindreku Uuetoa talu nr 22b kinnistu nr 5818 maast pindalaga 23,78 ha, millest tagastatakse 3,2 ha; Vana-Hindreko talu nr .- kinnistust nr 1321(õigustatud subjekt puudub); Uuetoa talu nr 25 kinnistust nr 4881(õigustatud subjektiga kooskõlastatud); Männiku talu nr 6 kinnistust nr 2861 (õigustatud subjekt puudub); Nahkru talu nr 23 kinnistust nr 1456(õigustatud subjekt puudub); Kure talu nr 24 kinnistust nr 1322(õigustatud subjektiga kooskõlastatud); Langu talu nr 21 kinnistust nr 1320 (õigustatud subjektiga kooskõlastatud) ja Kõrtsu-Hansu talu nr 19 kinnistust nr 1319(õigustatud subjekt puudub). Järgnevates alapunktides nenditi, et: endise omaniku tütrele E. R.le ja pojale V. T. on nende nõudeõiguse osa Vana-Hindreku Uuetoa maast Rapla Vallavalitsuse 20.11.95.a. korraldusega nr 414 kompenseeritud(p 1.2); Raka külas tagastatakse eraldi kinnistuna maaüksus Vana-Hindreku Uuetoa maja pindalaga 0,42 ha T.T. ja endise omaniku pojapoja S.T. kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades(p 1.3); S.T.le tagastatakse Raka külas eraldi kinnistuna maaüksus Vana-Hindreku Uuetoa pindalaga 3,69 ha(p 1.4) ning määrati, et vastavalt Rapla Vallavalitsuse 3.10. 2000.a. korraldusega nr 340 kinnitatud riigivõla aktile tuleb T.T.l nõudeõigusest suurema osa maa 6,42 ha tagastamise eest tasuda riigivõlg 39 467 kr(p 1.5). Korralduse punktis 2 sedastati, et tagastataval maal asuvad hooned kuuluvad T.T.le(tl 17- 18). Rapla Vallavalitsuse 3.10.2000.a. korraldusega nr 345 tagastati S.T. omandisse Rapla vallas Raka külas Vana-Hindreku Uuetoa maaüksus suurusega 3,69 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa ning sama kuupäeva korraldusega nr 346 tagastati T.T. ja S.T. kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades Rapla vallas Raka külas Vana-Hindreku Uuetoa maja maaüksus suurusega 4207 m2, sihtotstarbega eluasemekohtade maa(tl 85, 87). 6.08. 2009.a. esitas S.T. Rapla Vallavalitsusele vaide, taotledes korralduse nr 344 tühistamist, kuna selle punktiga 1 T.T.le tagastatud maale jäi ka S.T.le pärandatud keldri osa (tl 21-22). 4.09.2009.a. tagastas vallavalitsuse vaide põhjendusega, et kaasomandiga seonduvais küsimusis saavad vaiet esitada ainult kaasomanikud koos(tl 30). 10.09.2009.a. kinkis T.T. temale tagastatud maast moodustatud kinnistust osa, sealhulgas ka maa, millel asus vaidlusalune kelder, oma pojale A.K.ale(tl 133-136). 8.10.2009.a. esitas S.T. korralduse nr 344 peale kaebuse Tallinna Halduskohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub kaevatud korralduse p 1.1 tühistada osas, millega anti T.T. omandisse Vana-Hindreku Uuetoa talu nr 22b kinnistu nr 5818 maast 3,2 ha ning p 2 osas, millega sellel maal asuv kelder tunnistatakse kuuluvaks T.T.le. Kui kohus ei pea võimalikuks tühistamiskaebust rahuldada, taotleb kaebaja korralduse tunnistamist vaidlustatud osas õigusvastaseks, märkides põhjendatud huvina soovi tulevikus esitada kahjunõue kohaliku omavalitsuse või kolmanda isiku T.T. vastu. See kelder kuulub xxxx.a. surnud O. T. pärandvara - Raka külas asuva Muti majavalduse - hulka, mille koosseisu kuulusid elamu, saun -garaaź, kuur-küün-ait-garaaź, küünlaut, kelder, kaev, veetrass, kanalisatsioon(kogumiskaev) -, millest ½ mõttelise osa päris 19.08.1992.a. väljastatud pärimistunnistuse alusel kaebaja. 10.05. 2001.a. kanti T.T. Vana- Hindreku Uuetoa I kinnistu ainsa omanikuna kinnistusraamatusse ning sellele maale(katastriüksus 66901:002:0029) jäi ka kaebajale pärandatud keldri osa. Seega jäeti ½ osa keldri kaasomanikust kaebaja oma varast(ehitis muutus kinnistamisel maa oluliseks osaks) ja tagastamisele kuuluvast maast ilma. Keldri kuulumist pärandvara hulka tõendab pärimistunnistus(tl 28-29). AÕS RakS § 12 lg 1 kohaselt kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises. Ekslik on vastustaja ja kolmandate isikute seisukoht, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi, vaid seda võib rikkuda korraldus nr 346, millega tagastati kolmanda isiku ja kaebaja kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osas Vana-Hindreku Uuetoa maja maaüksus suu-

3 rusega 4207 m2. Kaebaja õigusi ei riku mitte soodustava haldusakti andmata jätmine, vaid soodustava haldusakti andmine T.T.le, millega lõplikult otsustati pärimistunnistuse alusel kaebaja ja kolmanda isiku kaasomandisse kuuluva keldri juurde kuuluva maa tagastamine T.T.le. Korraldus 346 ei saa kaebaja õigusi rikkuda, kuivõrd sellega maa tagastamise küsimust kaebaja jaoks lõplikult ei otsustatud. Väär on vastustaja ja kolmandate isikute väide, et jättes vaidlustamata ümberkruntimiskava(tl 124-126), nõustus kaebaja keldri väljajäämisega pärandvara hulgast ning kuulumisega ainult T.T.le. Ümberkruntimiskava koostamise hetkeks polnud vaidlusaluse maa tagastamise küsimust otsustatud – seda ei tehta mitte ümberkruntimiskavaga, vaid tagastamisotsusega. Ümberkruntimine on maakorraldustoimingute kogum, millega omanike/subjektide huvidest lähtuvalt korraldatakse ümber maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasjad ning tuvastatakse või määratakse kindlaks hilisema lõppotsustuse jaoks haldusakti üksiku eelduse olemasolu, praegusel juhul kinnistu piiride kulgemine, mis aga maa tagastamise lõppotsustusest sõltumatult õiguslikke tagajärgi maa tagastamise osas ei tekita. Ning isegi kui ümberkruntimiskaval oleks maade tagastamisel õiguslikku tähendust, polnud kaebaja võimalikust rikkumisest teadlik, sest teda kava koostamisse ei kaasatud ega tehtud seda talle ka teatavaks, millega rikuti maakorraldusseaduse(MaaKS) § 34 lg 6, mis sätestab, et kinnitatud ümberkruntimiskava tuleb teha teatavaks igale osalisele kas allkirja vastu või tähitud kirjaga. Arusaamatuks jääb vastustaja ja kolmandate isikute väide, et kaebaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et kolmandale isikule tagastatud maatükil asuv kelder kuulub kaasomandina kaebajale. Pärimistunnistuse punktist 2 nähtub üheselt, et kaebaja pärandavara koosseisu kuulub ka kelder. Kelder on kõige värskem ja hinnalisem kapitaalehitus, ehitatud maa sisse, põrandaja laeventilatsiooniga, suurus 66 m2. Kaebaja on pärimistunnistuse tähtaegselt kohalikule omavalitsusele esitanud ning selle alusel ongi tehtud 13.09.1994.a. ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni otsus, millega kaebaja tunnistati Vana-Hindreku Uuetoa talu maa suurusega 23,78 ha suhtes omandireformi õigustatud subjektiks 1/6 maa ja vara osas. Väär on kolmandate isikute väide, et kaebaja on kogu temale tagastamisele kuuluva maa juba kätte saanud - 23,78 hektarist 1/6-le vastav osa on 3,96 ha. Kaebaja on tunnistatud õigustatud subjektiks 1991.a. esitatud avalduse alusel ning seadus ei näe ette, et ta oleks maa tagastamiseks pidanud veel mingeid avaldusi kirjutama. Kaebaja ei saa vastutada selle eest, kui kohalik omavalitsus pole maa tagastamiseks vajalikke toiminguid õigeaegselt teostanud. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vaidlustatud korraldus on põhjendatud ja õiguspärane ega riku kaebaja õigusi. Oletuslikus plaanis võivad kaebaja õigusi rikkuda vastustaja korraldused nr 346 jas nr 345, kuid neid pole kaebaja vaidlustanud, kuigi Vana-Hindreku Uuetoa maaüksuse 15.06.2000.a. koostatud piiriprotokollis on kaebaja kirjutatud märkus, et välja on jäänud Muti talu keldri alune maa(tl 86). Maa tagastamine korralduse nr 344 punktiga 1 põhines vallavolikogu 25.11.1999.a. otsusega nr 36 kinnitatud Kodila maakorralduspiirkonna ümberkruntimiskavale, mille osalistena olid menetlusse kaasatud T.T. ja kaebaja. Ümberkruntimiskavaga määrati kindlaks ka Vana-Hindreku Uuetoa maja maaüksuse suurus ja piirid. Nimetatud maatükk anti kaebaja ja T.T. kaasomandisse seoses pärandvara asumisega seal. T.T. rääkis kogu aeg viiest hoonest, vallaametnikele ja maamõõtjale näidati ette need viis hoonet, mis paiknesid tagastataval maa-alal. Väidetavalt jäi kelder välja T.T. väite alusel, et kelder ei kuulu hoonete hulka. Ümberkruntimisteade avaldati Riigi Teataja Lisas ning isikutel, kelle õigusi või huve kava puudutas, oli õigus 2 kuu jooksul esitada vallavalitsusele avaldus MaaKS § 19 lg 7 järgi(tl 88-89, 123-126). Kaebaja jättis oma õiguse kasutamata, järelikult nõustus keldri väljajäämisega pärandvara hulgast ja kuulumisega ainult T.T. juba 1999.a. Väljastusteadet ega mingit tähtkirja, mis tõendaks, et ümberkruntimiskava on kaebajale saadetud, vastustajal pole. Kaebaja pole tõendanud vaidlusaluse keldri kuulumist kaasomandisse.

4 Kolmandad isikud T.T. ja A.K. paluvad jätta kaebus rahuldamata, toetades vastustaja seisukohti ning esitades lisaks järgmised põhjendused. Vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja päris koos T.T. võrdsetes osades O. T. surma järel Muti majavalduse, mille aluse maa kinnistamisküsimus lahendati vastustaja 3.10.2000.a. korraldusega nr 346, mille alusel tagasti kolmanda isiku ja kaebaja kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades Rapla vallas, Raka külas Vana-Hindreku Uuetoa maja maaüksus suurusega 4207 m2. Kui kaebaja leidis, et korraldusest on ebaõigesti välja jäänud kelder ja selle alune maa, siis oleks kaebaja pidanud vaidlustama korralduse nr 346. Kaebaja pidi sellest haldusaktist aru saama, et tema väidetavat õigust suuremale maatükile kui korralduses märgitud, on rikutud, kuid pole korraldust nr 346 vaidlustanud. Järelikult oli kaebaja nõus, et talle pärandiga omandatud majavalduse alusel tagastati vaidlusalune maaüksus talle korralduses nr 346 ja selle aluseks olnud dokumentides näidatud piirides. Isegi kui kaebajal ca 10 aastat hiljem on tekkinud soov saada endale rohkem maad, pole seda võimalik saavutada korralduse nr 344 vaidlustamisega, sest kaebaja väidetavaid õigusi on tegelikult rikkunud korraldus nr 346. Kaebus on rajatud asjaolule, et vaidlustatud korraldusega T.T. tagastatud maal asub talle kaasomandisse pärandatud kelder. Pärimistunnistuselt nähtub, et kaebaja on pärinud O.Tulbile kuulunud mõttelise osa Muti majavaldusest, mis koosneb viiest hoonest, kaevust, veotrassist ja kanalisatsioonist. Korraldusega nr 346 kaebajale ja kolmandale isikule kaasomandina tagastatud maatükil on viis hoonet. Kaebaja pole esitanud tõendeid, et kaevatud korraldusega T.T. tagastatud maatükil asuv kelder kuulus O.T. pärandvara hulka ning et ta on kohalikule omavalitsusele üldse esitanud avalduse vaidlusaluse keldri aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa omandamiseks. Vastavalt maareformi seaduse(MRS) muutmise seaduse (RT I 2005, 61, 476) §-le 26 peab nõudeõiguse pärinud isik esitama seaduse jõustumisest 9 kuu jooksul pärimisõiguse tunnistuse, kui ta pole seda varem teinud; kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, lõpetatakse tagastamise menetlus. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra p 10 seab vara tagastamise menetluse sõltuvusse avalduse esitamise tähtaegsusest. Kaebaja tunnistati küll omandireformi õigustatud subjektiks 1994.a. otsusega, kuid peale seda pidi ta veel tegema avalduse, et soovib seda maad tagasi; iseenesest on võimalik, et isik taotles vähem maad tagasi, kui ta on õigustatud saama. Kaebajale on juba tagastatud isegi rohkem maad, kui tal oleks olnud õigus saada - Vana-Hindreku Uuetoa maad 3,69 ha + 0,42 ha Vana-Hindreku Uuetoa maja maad 0,42 ha kaasomandisse = 4,11 ha. MRS § 12 kohaselt ei pruugi kaasomandi osa ehitises säilida maa tagastamisel tervikuna ja kaotatud osa tuleb ehitise omanikule kompenseerida. Kaebaja soovib saada vaidlusaluse keldri alust maad enda omandisse, kuid selle maa kinnistamisega 10.09.2001.a. muutus kelder ehitisena TsÜS § 54 lg 1 alusel maa oluliseks osaks ning kuna maa ja ehitis pole lahuskäibes(ehitise osas puuduvad piiratud asjaõigused, mille alusel oleks võimalik ehitise omand kinnisasja omandist eraldi), on keldri omanikuks A.K., kes omandas kinnisasja(kinnistu nr 3205537) kinkelepingu alusel. Isegi kui kohus peaks vaidlustatud korralduse tühistama, pole vastustajal võimalik keldrialust maad kaebajale tagastada, sest kinnistu, millel see maa asub, kuulub A.K. ning vallavalitsusel puuduks igasugune alus kinnistut sundvõõrandada või teostada muul viisil toiminguid kinnistu omandiõiguse üleandmiseks. Kinnistu, millel algselt paiknes vaidlusalune kelder, moodustati Rapla Vallavolikogu 25.11. 1999.a. otsusega nr 33, millega kinnitati Kodila maakorralduspiirkonna(pindalaga 2370 ha) ümberkruntimiskava. Vastavalt 1999.a. kehtinud maakorraldusseaduse(MaaKS) §-le 16 lg 1 on ümberkruntimine maakorraldustoimingute kogum, millega omanike huvidest lähtuvalt korraldatakse ümber maakorralduspiirkonda arvatud kinnisasjad ja moodustatakse ning kinnistatakse kõigile omanikele MaaKS §-le 5 lg 2 vastavad uued kinnisasjad. Kodila ümberkruntimiskava osalised olid ka T.T. ja kaebaja kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise subjektid, kellega ümberkruntimiskava tuli kooskõlastada(§ 26 lg 1). Samuti pidi vald teatama ümberkruntimise kava kinnitamise otsusest kõigile osalistele kirjalikult(§ 26 lg 6). Seega oli kaebaja ümberkruntimisest teadlik. Ümberkruntimisel on lubatud moodustatavad kinnisasjad luua uutes piirides, s.t. ka maa olulised osad hakkavad kuuluma kinnistute omanikele uutes piirides. MaaKS § 19 lg 7 kohaselt on

5 kõigil isikutel, kelle õigusi või huve ümberkruntimine puudutab, õigus kahe kuu jooksul pärast teate ilmumist RT Lisas esitada maakorraldusasutusele avaldus ümberkruntimises osalemiseks, ümberkruntimisest keeldumiseks või ümberkruntimise protestimiseks. Kaebaja pole ümberkruntimiskava vaidlustanud. Kaevatud korraldus on antud kooskõlas MaaKS §-ga 34 lg 3 ümberkruntimiskava elluviimiseks ning seega õiguspärane. Kaebuse on esitatud tähtaega rikkudes. Kolmandad isikud pole nõus, et kohus on Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-58-04 viidates oma 27.09.2011.a. määrusega jätnud kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuse lahendamata, sest osundatud Riigikohtu lahendis käsitletud õiguslik olukord pole analoogiline praeguse menetlusega ja kaebajal pole saanud tekkida õiguspärast ootust oma kaebuse sisulisele läbivaatamisele.

KOHTU PÕHJENDUSED Kohus jääb kaebuse tähtaegsuse küsimuses 27.09.2011.a. määruses toodud seisukohale ja 12.03.2012.a. kohtuistungil antud selgituse juurde(tl 108, 209). Kohus ei nõustu vastustaja ja kolmandate isikute seisukohtadega, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi ning et kui kaebaja leidis, et kelder ja selle alune maa on talle ebaõigesti tagastamata jäetud, pidanuks ta vaidlustama korralduse nr 346. Kaebaja päris oma xx xx xxxx.a. surnud isale O. T.le kuulunud Rapla vallas Raka külas asuva Muti majavalduse koos selle hulka kuuluva keldriga pooles mõttelises osas, teise poole päris O.T. tütar T.T.. Korraldusega nr 346 otsustati tagastada T.T. ja kaebaja kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades Vana-Hindreku Uuetoa maja maaüksus suurusega 4207 m2. Korralduses pole märgitud, millised hooned asuvad kaebaja ja T.T. kaasomandisse tagastataval maal. Korraldus nr 346 ei riku kaebaja õigusi, selle haldusakti kehtimine ei takista kaebajale keldrialuse ja keldri juurde kuuluva maa tagastamist teise haldusaktiga, sest nimetatud korraldusega jäeti vaidlusaluse maa tagastamise küsimus lahendamata. Kaebaja õigusi rikub korraldus nr 344, millega keldrialune ja keldri juurde kuuluv maa otsustati tagastada T.T. omandisse(tl 17, 28-29, 72, 87). MRS § 6 lg 1 sätestab, et maa tagastamisel võib läbi viia ümberkruntimise või planeerimise vastavalt seadusele ning maa tagastatakse kinnitatud ümberkruntimiskava või kehtestatud detailplaneeringu alusel. Korraldusele eelnenud ümberkruntimiskava kaebaja väitel talle MaaKS §-s 34 lg 6 kehtestatud korras teatavaks ei tehtud ning vastustaja ja kolmandad isikud pole vastupidist tõendanud. Ümberkruntimiskava avaldamist Riigi Teataja Lisas ei saa lugeda kava teatavakstegemiseks. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud (vt näit. määrus nr 3-3-1-57-02), et haldusakti teatavakstegemine peab toimuma viisil, mis võimaldab isikul anda igakülgne hinnang haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte. Ajalehes, Riigi Teataja Lisas või Ametlikes Teadaannetes teate avaldamise puhul pole sugugi vähetõenäoline, et teade ei pruugi puudutatud isikuni jõuda. Kolleegium ei pea võimalikuks eeldada, et valdav enamus Eesti elanikke loeks kõiki trükiväljaandeid, kus neid puudutavaid teateid võidakse avaldada. Alusetu on kolmandate isikute nõudmine, et kaebaja peab tõendama, et ta on kohalikule omavalitsusele õigeaegselt esitanud pärimisõiguse tunnistuse ning et kaebaja oleks pidanud keldrialuse ja seda ümbritseva maa tagastamiseks esitama kohalikule omavalitsusele veel eraldi avalduse. Vaidlustatud maa kaebajale tagastamise aluseks on kehtiv 13.09.1994.a. ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni otsus nr 6246, millega kaebaja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks 1/6 Vana-Hindreku Uuetoa talu maa(kinnistu nr 5818) osas. Kolmandad isikud pole seda otsust seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud. Kohtule jäävad arusaamatuks vastustaja ja kolmandate isikute väited, et kaebaja pole esitanud tõendeid, et kaevatud korraldusega T.T.le tagastatud maatükil asuv kelder kuulus O.T. pärandvara hulka. Nii kaebajale 19.08.1992.a. kui ka T.T.le 10.04.1992.a. väljastatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse punktis 2 on kirjas, et Muti majavalduse hulka kuulub vastavalt väikeettevõtte "Rapla Kinnisvarad" 12.03.1992.a. õiendile nr 58 kelder. Kelder mõõtmetega 6,54 x 10,10 = 66 m2, kõrgusega 2,64 m, mahuga 174 m3, hinnaga 9480 rubla on kirjas ka nimetatud

6 väikeettevõtte poolt 25.02.1992.a. koostatud majavalduse hoonete, pindade ja mahtude arvutamise lehel, hindamisaktil ja ruumide eksplikatsioonil. Keldri mõõtmed, betoonplokkidest vundament, välisseinad ja põrand, raudbetoonist katus ning hind, mis moodustab rohkem kui poole samas asuva elamu maksumusest(16 780 rubla) annavad tunnistust sellest, et tegemist on kapitaalse ehitisega, mille püstitamine O.T. surma ja "Muti" majavalduse hindamise vahelisel perioodil (xxxx.a. - xxxx.a.), s.o. sügisja talvekuudel, pole kuigi tõenäoline. Vastustaja ja kolmandad isikud pole ka esitanud mingeid selgitusi ega tõendeid, mis kinnitaksid, et kõnealune kelder ei kuulunud O.T.le. Et kolmandad isikud isegi oma väidet tõsiselt ei võta, tõendavad faktid, et: 1)nad oma esindaja vandeadvokaat S.Malmbergi kaudu teatasid 29.02.2012.a. kaebaja esindajale, et kompromissi sõlmimise ühe eeltingimusena nõuavad pärandvaraks oleva keldri hooldamise eest rohkem kui 10 aasta jooksul kaebajalt hüvitisena 10 000 eurot; 2) 12.03.2012.a. kohtuistungil teatas S.Malmberg, et kolmandad isikud ei mõtle, et kaebajal pole üldse õigust poolele keldrile, kuid nad tahaksid poole keldri eest saada 10 000 eurot. Ehitusseaduse § 2 kohaselt on ehitis aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks(lg 1). Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis(lg 2). Seega on kõnealuse keldri puhul tegemist hoonega(tl 28-29, 63- 72, 199, 210). Asjaolu, et vaidlusaluse keldri aluse ja juurde kuuluva maa omanikuna on 10.09.2001.a. kinnistusraamatusse kantud A.K.(tl 127), ei takista kaevatud korraldusepunktide tühistamist. Tulenevalt asjaõigusseaduse(AÕS) §-st 56 lg 1 eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust ning seadusandja kaitseb ausa majanduskäibe kindlustamise eesmärgil isikut, kes on omandanud kinnistu heauskselt kinnistusraamatu õigsusele tuginedes. AÕS § 561 lg 1 sätestab, et kui isik omandab kinnisomandi kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. T.T. pojana A.K. kahtlemata teadis, et kinnistusraamatusse kantud andmed keldri ning selle aluse ja juurde kuuluva maa osas pole õiged ning seega ei saa ta olla vaidlusaluse maa-ala heauskne omanik. Fakt, et T.T. kinkis selle maatüki osast tagastatud maast moodustatud kinnistu koosseisus pojale kuu aega peale seda, kui kaebaja nõudis vallavalitsusele esitatud vaides korralduse nr 344 tühistamist, tõendab, et selle tehinguga soovisid kolmandad isikud takistada vaidlusaluse maa tagastamist kaebajale. Väär on ka kolmandate isikute väide, et kaebajale on juba tagastatud rohkem maad, kui tal saada oli. 13.09.1994.a. ÕVVTK Rapla Maakonnakomisjoni otsusega nr 6246 tunnistati kaebaja omandireformi õigustatud subjektiks 1/6 Vana-Hindreku Uuetoa talu maa(kinnistu nr 5818) osas, mille suurus oli 23,78 ha(tl 139). 1/6 = 23,78 : 6 = 3,96 ha. Vastavalt MRS §-le 6 lg 1 tagastatakse maa endistes piirides, kui MRS-st või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Korralduse andmise ajal puudusid niisuguseid alused, mis võimaldanuksid vaidlusaluse maa kaebajale tagastamata jätta. MRS § 12 lg 1 kohaselt, kui tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast pole võrdsed, tagastatakse neile väljaspool linna piire asuv maa §-s 9 lg 1 sätestatud ulatuses kaasomandisse vastavalt iga õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse(AÕSRS) § 12 lg 1 sätestab, et kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitises. Järelikult tuleneb osundatud sätetest, et kui ehitise kaasomandi osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast on võrdsed, tagastatakse ka maa neile võrdsetes osades kaasomandisse. Korraldusega nr 345 tagastati kaebaja omandisse Vana-Hindreku Uuetoa maaüksus suurusega 3,69 ha. Korraldusega nr 346 tagastati T.T. ja kaebaja kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades Vana-Hindreku Uuetoa maja maaüksus suurusega 4207 m2, s.t. et kaebajale kuulub sellest maatükist 1/2 ehk 2103,5 m2 (mõttelise osana). Seega on kaebajale tagastatud 3,69 + 0,21035 = 3,90035 ha ning tagastamata on veel 3,96 - 3,90035 = 0,05965 ha ehk 596,5 m2.

7 Eeltoodust nähtuvalt puudub õiguslik alus keldrialuse ja seda ümbritseva maa tagastamata jätmiseks kaebaja ja T.T. kaasomandisse ning tagastamiseks vaidlustatud korralduse punktiga 1.1. ainult T.T.le. Sellega on vallavalitsus rikkunud MRS § 6 lg 1 ja § 12 lg 1 ning AÕSRS § 12 lg 1 Samuti on vastustaja korralduse punktis 2 alusetult määratlenud vaidlusaluse keldri kuuluvaks T.T.le. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-le 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele; kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda(lg 8). Kaebaja palub vastustajalt välja mõista 1354,26 eurot menetluskulusid, mille moodustavad 15,97 eurot riigilõivu ja 1338,29 eurot advokaadikulusid. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 12 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 175 lg 1 alusel mõistab kohus advokaadikulud välja üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on vajalikud ja põhjendatud advokaadikulud 1000 eurot.

Kohtunik: D.Maastik