3-11-3060/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. mai 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-3060

Haldusasi

OÜ EMET kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 10. oktoobri 2011 maksuotsuse

nr 12.2-3/889-5 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 11. aprillil 2012

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ EMET

Esindajad: v.adv. Kaimo Räppo ja adv. Kaido Künnapas

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Nikolai Majerovitš

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ EMET kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 180; § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Pohjola Finance Estonia AS (liisinguandja) ja OÜ EMET (liisinguvõtja) vahel sõlmiti 2008.

aastal kokku neli liisinglepingut, mille esemeks olid autokraanad ning mille alusel väljastas Pohjola

Finance Estonia AS OÜ-le EMET järgmised arved:

kuupäev

arve nr

kraana

arve summa (€)

sh. käibemaks (€)

11.07.2008

Terex-Demag (220BBJ)

382 320

58 320

11.07.2008

Terex-Demag (998BAY)

382 320

58 320

15.08.2008

Grove GMK (054BBN)

248 400

37 891,53

09.09.2008

Grove GMK (708BAF

658 440

100 400

OÜ EMET deklareeris nende arvete alusel sisendkäibemaksu 254 971,50 eurot.

2. 26. oktoobril 2010 katkestas Pohjola Finance Estonia AS ühepoolselt eelnimetatud

liisingulepingud ning 27. oktoobril 2010 tagastas OÜ EMET liisingulepingute esemeks olnud

autokraanad. 22. detsembril 2010 väljastas Pohjola Finance Estonia AS OÜ-le EMET

kreeditarved. 07. juunil 2011 esitas Pohjola Finance Estonia AS OÜ-le EMET uued kreeditarved,

millega tühistas 22. detsembril 2010 esitatud kreeditarved.

krediteeritava

arve nr

22.12.2010 arve

summa (€)

sh. käibemaks (€)

07.06.2011 arve

summa(€)

sh. käibemaks (€)

453 457,07

69 171,42

235 667,59

35 949,29

254 344,13

38 798,26

235 667,59

35 949,29

259 838,63

39 636,40

152 373,67

23 243,44

168 991,75

25 625,38

413 149,79

63022,85

3. 22. detsembril 2010 esitatud kreeditarvete alusel korrigeeris Pohjola Finance Estonia AS oma

2010. aasta detsembrikuu käbedeklaratsiooni, vähendades tasumisele kuuluvat käibemaksu ning

hiljem, olles esitanud 7. juunil 2011 uued kreeditarved, kajastas oma käibemaksuarvestuses

vastavad muudatused. OÜ EMET esitas 19. jaanuaril 2011 oma 2010. aasta detsembrikuu

käibedeklaratsiooni, milles kajastas ka Pohjola Finance Estonia AS-i 22. detsembri 2010

kreeditarved, ent 13. veebruaril 2011 esitatud parandusdeklaratsioonis eemaldas need arved oma

2010. aasta detsembri käibemaksuarvestusest.

4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus tegi 10. oktoobril 2011 maksuotsuse nr 12.2-

3/889-5, kohustades OÜ-d EMET tasuma 158 164,84 eurot käibemaksu, vähendades sama

summa võrra OÜ EMET 2010. aasta detsembrikuu sisendkäibemaksu. Maksuhaldur asus

nimetatud otsuses seisukohale, et OÜ-l EMET oli käibemaksuseaduse § 29 lõikest 7 tulenevalt

kohustus korrigeerida (vähendada) 2010. aasta detsembrikuu käibedeklaratsioonis oma

sisendkäibemaksu 158 164,84 euro võrra seoses liisingulepingu esemeks olevate 4 autokraana

tagastamisega Pohjola Finance Estonia AS-ile. Sisuliselt leidis maksuhaldur, et OÜ EMET oleks

pidanud oma 2010. aasta käibemaksuarvestuses kajastama Pohjola Finance Estonia AS-i

kreeditarveid

sellistena,

nagu

Pohjola

Finance

Estonia

need

viimaks

7. juunil 2011 korrigeeritud kujul esitas.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

5. OÜ EMET esitas 30. detsembril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu-

ja

Tolliameti

Põhja

maksu-

ja

tollikeskuse

10. oktoobri

2011

maksuotsuse

nr

12.2-3/889-5 tühistamist. Kaebaja selgitab, et ei aktsepteerinud Pohjola Finance Estonia AS-i

poolt esitatud kreeditarveid, kuna need ei olnud kooskõlas liisingulepingu ülesütlemisel tekkivate

kulutuste jaotuse põhimõtetega, kahjustades ilmselt kaebaja huve. Samuti märgib kaebaja, et tema

ning Pohjola Finance Estonia AS-i vahel on maakohtus käimas vaidlust (tsiviilasi nr 2-11-8782)

seoses liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kaebaja rahaliste kohustustega Pohjola Finance

Estonia AS-i ees, millega seoses on kaebaja taotlenud ka maksuhaldurilt maksumenetluse

peatamist seni, kuni selguvad nimetatud tsiviilvaidluse tulemused.

6. Viidates võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 367 ja Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07

vaidleb kaebaja vastu maksuhalduri seisukohale, et vaidlusalustele kreeditarvetele märgitud

summad ei sõltu liisinglepingu lõpetamisest tulenevatest kaebaja kohustustest Pohjola Finance

Estonia AS-i ees ning et käibemaksukohustus sõltub üksnes sellest, kui suur oli liisinguesemete

tagastamise ajal nende jääkväärtus. Kaebaja hinnangul võib tsiviilasjas nr 2-11-8782 tehtav

kohtuotsus muuta kaebaja poolt korrigeerimisele kuuluvat sisendkäibemaksusummat. Kaebaja

selgitab, et tema ja Pohjola Finance Estonia AS-i vaheline tsiviilvaidlus käibki liisingulepingu

lõpetamise järgselt Pohjola Finance Estonia AS-le tasumisele kuuluvate summade suuruse üle, ent

vaidlusaluste kreeditarvetega otsustas Pohjola Finance Estonia AS ühepoolselt selle, kui suur on

kaebaja rahaline kohustus liisinguandja ees pärast liisingulepingu lõppemist. Kaebaja on

seisukohal, et kuivõrd liisingulepingu ülesütlemise tõttu jäi liisingueseme omand liisinguandjale,

siis kohalduvad eelkõige VÕS § 367 lõiked 1 ning 3, mille eesmärk on kaitsta liisinguvõtjat

liisinguandja kuritarvitava käitumise eest. Kaebaja leiab eeltoodule tuginedes, et ka jääkväärtus

võib olla liisinguandja ning liisinguvõtja vahelise vaidluse esemeks, kui liisinguleping erakorraliselt

üles öeldakse ning vaieldakse ülesütlemise korral hüvitatavate kulutuste suuruse üle VÕS § 367

alusel.

7. Kaebaja leiab, et maksuotsusest tuleneb, justkui oleks kaebajal samaväärne kohustus

deklareerida õiguspärased ning õigusvastased kreeditarved ja tasuda sellest tulenevad

maksukohustused vaatamata sellele, et maksustamise aluseks olevad arved on õigusvastased.

Kaebaja selle seisukohaga ei nõustu. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et see ei ole võtnud

sisulist seisukohta vaidlusaluste kreeditarvete (täpsemalt kreeditarvetel kajastatud tehingute

sisulise) õiguspärasuse osas ega lähtunud seega tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Kaebaja

leiab, et KMS § 29 lg 7 tõlgendus, mille kohaselt tuleb ostjal kreeditarve deklareerida sõltumata

selle vaidlustamisest, toob kaasa olukorra, kus ostja/liisinguvõtja on kohustatud võtma

käibemaksu arvutamise baasiks liisingulepingu ülesütlemisel korrigeeritava summa, mis ei ole

kujundatud vastavuses õigusaktidega ning seetõttu olekski vaja oodata kui tsiviilkohtumenetluses

tehtava lahendi jõustumiseni.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et kaebajale määratud käibemaksukohustuse suuruse

aluseks on Pohjola Finance Estonia AS-i 7. juuni 2011 kreeditarved, kus kajastuvate summade

aluseks on liisingulepingute jääkmaksumused, s.o pärast liisingulepingute ülesütlemist veel tasuda

jäänud liisingumaksete summad ning need ühtivad liisingulepingute ülesütlemiseni kehtinud

maksegraafikutes sisaldavate andmetega. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-

1-118-08 ning leiab, et ka see toetab maksuhalduri seisukohta, et käibemaksukohustuse

korrigeerimisel tuleb lähtuda objektiivsetest andmetest, s.t pärast liisingulepingu ülesütlemist

maksegraafikute alusel veel tasuda jäänud liisingumaksete summast. Vastustaja märgib, et

kreeditarve eesmärgiks on varasema arve korrigeerimine vastavalt muutunud olukorrale ning

käesolevas asjas toimus liisingulepingute ülesütlemine, mis tähendab, et tasumist esialgsete

liisinguesemete müügiarvete alusel enam ei toimunud ja algsetes müügiarvetes kajastatud summad

ei vasta enam tõele. Mis aga puudutab vara üleandmist liisinguandjale ning sellest tulenevaid

võimalikke vastastikuseid nõudeid poolte vahel, siis leiab vastustaja, et neid tuleb käsitleda eraldi

kreeditarvetest, kuna kreeditarve eesmärgiks ei ole mitte pooltevaheliste suhete omavaheline

ammendav klaarimine, vaid üksnes esialgsete arvete korrigeerimine.

9. Maksuhaldur toob välja ka selle, et tegelikult ei ole kaebaja esitanud ühtki põhjust, miks

kõnealused kreeditarved on väärad ega pakkunud välja ka tema arvetes korrektsete kreeditarvete

summasid koos põhjendustega nende summade õigsuse kohta. Vastustaja rõhutab, et pelgalt fakt,

et kaebaja ja Pohjola Finance Estonia AS-i vahel käib tsiviilkohtuvaidlus, ei ole aluseks

maksusumma määramata jätmiseks. Vastustaja hinnangul ei saa aktsepteerida kaebaja seisukohta,

et maksusumma määramiseks peab maksuhaldur ootama võibolla mitmeid aastaid kestva

tsiviilkohtumenetluse lõppemist ning KMS § 29 lg 7 eesmärgiga ei ole kooskõlas

käibemaksukohustuse tekkimise edasilükkamine tulevikku kuni tsiviilvaidluse lõppemiseni.

Vastustaja toob ka välja, et EMET OÜ kaebusest, samuti vastusest Pohjola Finance Estonia

esitatud hagile ning pretensioonist Pohjola Finance Estonia AS vastu nähtub, et vaidlus EMET

OÜ ja Pohjola Finance Estonia vahel käib eelkõige liisinguesemete jääk- ja turuväärtuste üle ning

sellest tulenevate vastastikuste rahaliste nõuete üle, samas kui jääkmaksumuse (erinevalt

jääkväärtusest) suurus kujuneb selgete kriteeriumide alusel, milleks on käesolevas asjas algsed

liisingulepingud koos algsete müügiarvetega, ning Pohjola Finance Estonia AS ja EMET OÜ

vahelised liisingumaksete tasumise graafikud. Maksuhaldurile teadvalt puudub käesolevas asjas

vaidlus nende dokumentide korrektsuse üle.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et OÜ EMET kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata

jätta. Vaidlusalune maksuotsus ei riku kaebaja õigusi. Pohjola Finance Estonia AS on esitanud

oma varasemalt esitatud arvete kohta nõuetekohased kreeditarved, mille alusel oli oma

käibemaksuarvestust kohustus korrigeerida ka kaebajal ning käibemaksuseadus ei näe ette ostjale

võimalust lükata müüja poolt talle kreeditarve esitamise korral oma käibemaksuarvestuse

korrigeerimist edasi kuni müüjaga kas kreeditarve suuruse või muude pooltevahelisest

tsiviilõigussuhtest tekkinud vaidluse lahendamiseni.

11. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel oli sõlmitud neli kapitalirendi tüüpi liisingulepingut (tl.

81-109), mille kohaselt soetas Pohjola Finance Estonia AS kaebaja huvides neli autokraanat ning

andis need tasu eest kaebaja kasutusse ning kohustus liisinguperioodi lõpus andma need kaebaja

omandisse, tingimusel, et kaebaja on täitnud kõik oma lepingust tulenevad kohustused.

Käibemaksuseaduse (KMS) § 2 lõikest 5 tulenevalt käsitatakse kapitalirendi tüüpi liisingulepingu

alusel asja liisinguvõtjale üleandmist kauba võõrandamisena. Käibe tekkimise ajaks on sel juhul

KMS § 11 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt kauba ostjale lähetamise või kättesaadavaks tegemise aeg

või selle eest osalise või täieliku tasumise aeg. Eeltoodud sätetest tulenevalt esitas Pohjola Finance

Estonia AS kaebajale 2008. aasta juulis, augustis ja septembris arved nr 480, 481, 511 ja 514 (tl.

77-80), millel kajastas liisingulepingu esemeteks olevate autokraanade kogumaksumuse ning lisas

sellele käibemaksu. Arvete kohaselt pidi arvetel kajastatud avansimaksest ülejääv osa tasutama

vastavalt maksegraafikule. Arvel näidatud käibemaksu pidi kaebaja Pohjola Finance Estonia AS-

ile tasuma käibe tekkimisel ning selles pole ka vaidlust, et eelnimetatud arvete alusel tasus kaebaja

Pohjola Finance Estonia AS-ile kogu arvetel näidatud käibemaksu ning edaspidi esitas Pohjola

Finance Estonia AS liisinguarveid (st. arveid arvetel 480, 481, 511 ja 514 kajastatud avansimaksest

ülejääva summa kohta vastavalt maksegraafikule) ilma käibemaksuta (nt. arved tl. 110-113).

Samuti ei ole vaidlust selles, et eelnimetatud arvete esitamise perioodil ehk siis 2008. aasta juuli-,

augusti- ja septembrikuu käibedeklaratsioonidel kajastasid nii Pohjola Finance Estonia AS kui

kaebaja nendel arvetel näidatud käibemaksusummad tervikuna oma käibemaksuarvestuses –

Pohjola Finance Estonia AS tasumisele kuuluva käibemaksuna ning kaebaja sisendkäibemaksuna.

Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja lepingujärgseid kohustusi ei täitnud, Pohjola Finance Estonia

AS ütles liisingulepingud üles ning kaebaja tagastas Pohjola Finance Estonia AS-ile ka

liisingulepingute esemeks olnud autokraanad. Liisingulepingute ülesütlemise ning autokraanade

Pohjola Finance Estonia AS-ile tagastamisega kaotas kaebaja ka õiguse need autokraanad

liisingulepingu alusel enda omandisse saada.

12. Kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul lähtub käibemaksuseadus käibe tekkinuks lugemisel

eeldusest, et liisinguleping täidetakse selles ettenähtud viisil. Liisingulepingu ülesütlemisega

muutub see eeldus aga alusetuks: liisingulepingu alusel kauba üleandmise või osalise tasumise

hetkel loetakse käive toimunuks ning käibe suuruseks loetakse seejuures kogu kauba hinnale

vastav summa, kuivõrd eeldatakse liisingulepingu täielikku täitmist, mille tulemusena on

liisinguvõtja liisinguperioodi lõpuks omandanud liisingulepingu esemeks olevad asjad samamoodi

nagu ta oleks need soetanud müüjalt näiteks müügilepinguga. Selle eelduse paikapidavuse korral

saaks liisinguperioodi lõpus tõdeda, et müüja võõrandas ostjale kauba kokkulepitud ning algsel

arvel (käesoleval juhul vastavalt arvetel 480, 481, 511 ja 514) näidatud hinna eest. Liisingulepingu

ülesütlemisega olukord majanduslikus mõttes aga muutub ning sel juhul ei saa enam väita, et

liisingulepingu (või liisinguperioodi ) lõppemisel oleks müüja võõrandanud ostjale kauba

kokkulepitud ja algsel arvel näidatud summa eest. Seega ei saa majanduslikus mõttes lugeda käivet

toimunuks esialgsel arvel näidatud ulatuses ning puudub alus ka sellise käibe maksustamiseks

käibemaksuga. Samas on ostja käibemaksu müüjale juba tervikuna ära maksnud. Selles olukorras

tulebki müüjal esitada ostjale esialgse arve kohta kreeditarve. Kreeditarve esitamise eesmärk on

algse

käibemaksukohustuse

tekkimise

aluseks

oleva

arve

(ning

sellest

tuleneva

käibemaksukohustuse) korrigeerimine tegelikult toimunud majanduslikule sooritusele vastavalt.

Liisingulepingute ülesütlemine toob kaasa olukorra, kus esialgu liisinguandja poolt esitatud arvetel

näidatud käivet ei toimu, küll aga on käibeks reaalselt toimunud majanduslik sooritus –

liisinguvõtja poolt liisingulepingu esemeks olevate asjade tasu eest kasutada andmine

liisinguvõtjale ajal, mil liisingulepingut täideti ning liisinguandja esitas liisinguvõtjale lepingus

kokku lepitud maksegraafikule vastavaid arveid.

13. Olenemata sellest, kas selline tegelikult toiminud majanduslik sooritus kvalifitseerida kauba

võõrandamisena või teenuse osutamisena, on selge, et käibesummaks on sel juhul summa, mis

vastab liisinguandja poolt enne liisingulepingu ülesütlemist liisinguvõtjale esitatud maksegraafiku

kohaste arvete summale. See summa kuulub ka käibemaksuga maksustamisele, ent kuna

konkreetsel juhul on liisinguvõtja liisinguandjale juba tasunud käibemaksu kogu algselt liisingu

esemeks olnud asja hinnalt, siis tuleb liisinguandjal kreeditarvete esitamisega korrigeerida

esialgseid arveid nõnda, et käibemaksuga maksustatavaks väärtuseks jääks summa, mille väärtuses

on majanduslikus mõttes tegelikult tehing tehtud.

14. Eeltoodust tulenevalt on õige vastustaja seisukoht, et liisinguandja poolt esitatava kreeditarve

summa peab vastama liisingulepingu järgsele vara jääkmaksumusele pärast liisinguandja poolt

liisinguvõtjale viimase graafikukohase makse kohta arve esitamist. Teisisõnu tähendab see, et

käibesummaks on sel juhul liisinguvõtja poolt liisinguandjale enne liisingulepingu ülesütlemist

tasumisele kuulunud summad ehk maksegraafiku kohased maksed, mille kohta on liisinguandja

esitanud arved, sõltumata sellest, kas liisinguvõtja on need arved liisingulepingu lõpetamise ajaks

reaalselt tasunud või mitte. Liisinguandja poolt varasemate, lepingu esemeks olnud autokraanade

tervikhinna peale esitatud arvete krediteerimisel ei tule arvestada liisinguandja ja liisinguvõtja

vaheliste muude kohustusega, mis tulenevad liisingulepingu ülesütlemisest. Vaidlus selle üle, kui

suures ulatuses peab liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama kulusid vastavalt võlaõigusseaduse §-le

367, ei puuduta iseenesest seda, kui suures osas saab liisingulepingu ülesütlemise korral

lepingupoolte vahel käibe toimunuks lugeda ega niisiis ka seda, millises summas on liisinguandjal

varem väljastatud arvete krediteerimise kohustus. Kui kapitalirendi tüüpi liisinguleping üles

öeldakse, on selle lepingu alusel käive toimunud ulatuses, milles liisinguvõtjal on tekkinud

liisingueseme maksumuse tasumise kohustus ehk mille kohta on liisinguandja talle maksegraafiku

kohased arved esitanud. Liisinguandjale kulude hüvitamine, samuti see, kui suur oli liisingueseme

väärtus selle liisinguandjale tagastamise korral, ei muuda liisingulepingu alusel toimunud käibe

mahtu, seda sõltumata sellest, kas VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel lähtuda liisingueseme väärtusest

koos käibemaksuga või ilma või üleüldse sellest, millised maksuõiguslikud järelmid üles öeldud

liisingulepingu poolte jaoks on VÕS § 367 alusel toimuval kulude hüvitamisel. Kohtu hinnangul

ei saa seda mõjutada ka see, kas või kuidas soovib liisinguandja kreeditarvest tulenevat enda

tagasitäitmiskohustust tasaarvestada VÕS § 367 lõikest 1 tulenevate nõuetega liisinguvõtja vastu.

Liisingulepingu alusel tehtud majanduslikud sooritused on nendest, mis seonduvad liisinguandjale

kulude hüvitamisega VÕS § 367 alusel, eraldiseisvad.

15. KMS § 31 lõikes 1 on sätestatud, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse

saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuete

kohase arve alusel. KMS § 29 lõikest 7 tuleneb aga, et kui maksukohustuslane tühistab kauba või

teenuse kohta esitatud arve või esitab kreeditarve pärast kauba või teenuse käibe tekkimise

maksustamisperioodi kohta käibedeklaratsiooni esitamist, kajastab nii müüja kui ka ostja sellest

tulenevad muudatused arve tühistamise või kreeditarve esitamise maksustamisperioodi kohta

esitatavas käibedeklaratsioonis. Eeltoodud sätetest tulenevalt on ostja poolt sisendkäibemaksu

mahaarvamise aluseks müüja esitatud arve. Kreeditarve esitamisega korrigeerib müüja oma

varasemat arvet. Sisuliselt tähendab see, et varasem arve, mille alusel ostja sisendkäibemaksu

maha arvas, kauba müüja poolt kreeditarvega krediteeritud osas enam ei kehti. Müüjal pole arve

selles osas riigieelarvesse käibemaksu tasumise kohustust ning ostjal ei saa seetõttu olla ka õigust

samas summas sisendkäibemaksu maha arvata.

16. Tõsi on see, et müüja (liisinguandja) poolt esitatud kreeditarve summa pinnalt võib

lepingupooltel tekkida vaidlus. Küll aga ei näe KMS kohtu hinnangul ette võimalust lükata

kreeditarve esitamisega tekkinud käibemaksuarvestuse korrigeerimise kohustust edasi kuni

vaidluse lahendamiseni ning liisinguvõtja ei saa sisendkäibemaksu korrigeerimata jätmist õigustada

sellega, et ta esitatud kujul kreeditarvet ei aktsepteeri. Käesoleval juhul ei saa olla vaidlust selles, et

Pohjola Finance Estonia AS-l tuleb kaebajale kreeditarve esitada, sest tehingut, mille kohta

esitatud 2008. aasta juulist augustini arved 480, 481, 511 ja 514, ei sa faktiliste asjaolude

muutumise (st. liisingulepingu ülesütlemise ja liisinguesemete liisinguandjale tagastamise) tõttu

toimunuks lugeda. Olukorras, kus liisinguvõtja on liisinguandja poolt krediteeritava arve tasunud,

tekib liisinguandjal kreeditarve esitamisest kohustus see arve krediteeritud ulatuses tagasi täita.

Seega sisuliselt tekib Pohjola Finance Estonia AS-il kreeditarvete esitamisel kohustus kaebaja

poolt tasutud käibemaksusumma kaebajale tagastada ning selles olukorras ei saa kaebajal olla

õigust sama summat kajastada oma sisendkäibemaksuarvestuses ehk teisisõnu küsida sama raha

tagasi riigilt.

17. On ilmne, et ühelgi juhul ei saa Pohjola Finance Estonia AS-il olla kohustust tasuda

käibemaksu kogu arvete nr 480, 481, 511 ja 514 summalt ning kaebajal ei saa olla õigust kogu

vastavas summas sisendkäibemaksu maha arvata. Juhul kui pooltevahelise vaidluse käigus peakski

selguma, et Pohjola Finance Estonia AS-i poolt esitatud kreeditarve on koostatud valesti ja

tegelikke asjaolusid mitte arvestades ning Pohjola Finance Estonia AS-i nõue kaebaja vastu on

tegelikult teistsugune, tuleb Pohjola Finance Estonia AS-il esitatud arveid, sh. vajadusel

kreeditarveid, uuesti parandada ning vastavalt peavad pooled uuesti korrigeerima ka oma

käibemaksuarvestust.

18. Kohus möönab, et liisingulepingute lisadeks olevaid maksegraafikute ning Pohjola Finance

Estonia AS-i poolt kaebajale esitatud arvete ja kreeditarvete pinnalt tõusetub kahtlus, et

kreeditarvete summad ei vasta tegelikult liisinguesemete jääkmaksumustele liisingulepingute

ülesütlemise ajal. Nimelt vastavad maksegraafiku kohastele jääkmaksumustele Pohjola Finance

AS-i poolt esitatud kreeditarvete summad koos käibemaksuga, samas kui maksegraafikutest

nähtuvalt on sealsed jääkmaksumused kajastatud ilma käibemaksuta. Näiteks Pohjola Finance

Estonia AS-i 11. juuli 2008 arve nr 480 puhul on arve summaks 324 000 eurot, millele lisandub

käibemaks 58 320 eurot. Arusaadavalt tasus kaebaja selle arve alusel kohe müüjale käibemaksu

ning 324 000 euro suurust arve summat asus tasuma graafikujärgsete osamaksete kaupa.

Liisingulepingule lisatud maksegraafik on tehtud summale, mis ei sisalda käibemaksu

(5 069 498,40 krooni ehk 324 000 eurot). Kaebaja ei ole vastu vaielnud maksuhalduri väitele, et

viimane osamakse, mille kohta Pohjola Finance Estonia AS kaebajale arve esitas, oli 27.

osamakse. Maksegraafikust (tl. 87) nähtuvalt oli selle arve järgselt liisingueseme jääkmaksumus

(põhiosa jääk) 3 867 396,51 krooni ehk 253 667,59 eurot. Seega nähtub, et liisingulepingu

ülesütlemise ajaks oli kaebaja tasunud Pohjola Finance Estonia AS-ile kogu arvel nr 480 näidatud

käibemaksusumma (58 320 eurot) ning tasunud graafikujärgselt makseid (põhiosamakseid)

summas 324 000-235 667,59=88332,41 eurot. Viimatinimetatud summa oli ka lepingupoolte

vahelise käibe tegelikuks summaks ning kreeditarve esitamisega oleks tulnud tekitada olukord, kus

maksuarvestuse aluseks olev arve kajastab käivet just selles suuruses. Arvele nr 480 esitas Pohjola

Finance Estonia AS 7. juunil 2011 kreeditarve nr 6002417 (tl. 48), kus kajastub aga 235 667,59

euro suurune summa selliselt, et see sisaldab juba ka käibemaksu. Samas on maksegraafikus

seesama jääkmaksumus, st. pärast 27. osamakse kohta arve esitamist üles jäänud jääkmaksumus

235 667,59 eurot ilma käibemaksuta. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et olukorras, kus Pohjola

Finance Estonia AS oleks esitanud kreeditarve suuremale summale (st. kreeditarve nr 6002417

summa ei oleks olnud mitte 199 718,30 eurot (pluss käibemaks), vaid 235 667,59 eurot (pluss

käibemaks), oleks kaebajale sellest tekkiv maksukohustus veelgi suurem, sest see välistaks veelgi

suuremas osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse. Küll aga ei nähtu asja materjalidest ning

kaebaja ei ole ka põhjendanud oma seisukohta, et Pohjola Finance Estonia AS-i esitatud

kreeditarved on põhjendamatult suured või et tegelikke asjaolusid arvestades oleks need, sh.

nendega korrigeeritud käibemaksusumma, olema väiksem. Ka kaebaja ise väidab kaebuses, et

[K]aebaja Pohjolale tasumisele kuuluv summa, mille deklareerimise üle käib käesolev halduskohtuvaidlus,

ilmselgelt ebamõistlikult suur [...]. Seega leiab ka kaebaja, et summa, mille tasumist on Pohjola

Finance Estonia AS-il õigus nõuda, peaks olema väiksem ehk teisisõnu pidanuks kreeditarvete

summa olema suurem, kui see oli. Suuremas summas kreeditarve tooks kaasa suurema

maksukohustuse kaebajale, mistõttu ei saaks vaidlusalune maksuotsus, isegi eeldades, et

kreeditarved ei kajasta õigesti liisingulepingu ülesütlemise aegseid jääkmaksumusi, kaebaja õigusi

maksuõigussuhtes rikkuda. Maksuotsus võiks kaebaja õigusi rikkuda, kui ilmneks, et tegelikult

poolte vahel toimunud käive oli suurem kui summa, mis vastab algsel arvel ning kreeditarvel

kajastatud summade vahele. Seda ei ole kaebaja aga väitnud ning ka esitatud tõenditest ei nähtu, et

see oleks võinud nõnda olla.

19. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole

taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad poolte menetluskulud nende endi

kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik