2-10-65369/38 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-10-65369

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ulvi Loonurm ja

Gaida Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.05.2012, Tallinn

Tsiviilasi

OÜ SAVS-ENERGI hagi Paldiski linna vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.10.2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Paldiski linna apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

7922,87 eurot

Istugi toimumise aeg

23.04..2012

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ SAVS-ENERGI (registrikood 10368735,

asukoht

Rae

36-7,

Paldiski

76806),

esindaja

vandeadvokaadi abi Paul Keres

Kostja Paldiski linn (Paldiski Linnavalitsuse kaudu,

asukoht Sadama 9, Paldiski 76806), esindaja adv.

Katrin Kõo

Resolutsioon

Jätta Harju Maakohtu 27.10.2011 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja Paldiski linna kanda.

Edasikaebe kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva

jooksul otsuse kättetoimetamisest.

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Hageja ja kostja sõlmisid 02.05.2000 töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus hageja

osutama avalikkusele saunateenuseid, sealhulgas pakkuma leili- ja riietusruumide kasutamise

võimalust, pesemisvõimalusi ja muid sauna juurde tavapäraselt kuuluvaid teenuseid. Kostja

kohustus osutatud teenuste eest hagejale igakuiselt tasuma. 18.12.2009 poolte vahel sõlmitud

kokkuleppega töövõtulepingu muutmiseks kehtestati alates 01.12.2008 saunateenuste

osutamise igakuiseks tasuks 19 000 krooni. Sama kokkuleppega nähti ette kostja kohustus

teavitada

hagejat

lepingu

ülesütlemisest

üks

aasta

ette.

Lepingu

ülesütlemise

etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest tuli kostjal tasuda leppetrahvi summas, mis on

võrdne kostja poolt igakuiselt tasumisele kuulunud teenustasu kuuekordse määraga (6 x

19 000 krooni).

04.01.2010 esitas hageja kostjale arve nr 11 detsembrikuu eest, mida kostja ei tasunud.

Kostja jättis tasumata ka 01.02.2010 esitatud arve nr 2. 12.02.2010 lepingu lõpetamise

teatisega lõpetas kostja lepingu hagejale ette teatamise tähtaega andmata alates 12.02.2010.

Hageja osutas kostjale saunateenust veel 06.-07.02.2010. Kuna kostja ütles lepingu üles

12.02.2010, tuli kostjal veebruaris hageja poolt osutatud saunateenuste eest tasuda ¼

teenustasust ehk 4750 krooni. 01.03.2010 esitas hageja kostjale veebruarikuu saunateenuste

eest arve nr 4. Sellega koos esitati kostjale ka arve nr 5 leppetrahvi nõudes summas 114 000

krooni. VÕS § 82 lg 3 järgi leppetrahvi maksmise kohustuse täitmise tähtaeg hageja ja kostja

vahelisest lepingust tulenevalt on 15 päeva ning kostja pidi leppetrahvi tasuma hiljemalt

16.03.2010. Kostja seda ei teinud ning jättis tasumata ka detsembri-, jaanuari- ja veebruarikuu

eest esitatud arved.

Eeltoodust lähtuvalt on kostja oma lepingulisi kohustusi rikkunud. Hageja oli kostjaga

lepingulistes suhetes ligi 10 aastat ning varem kostjal pretensioonid puudusid. Lepingu

punktis 1.6. leppisid pooled kokku, et teenused loetakse kostja poolt vastuvõetuks, kui tellija

ei esita teenuste osutamise kalendrikuule järgneva kalendrikuu 15.-ndaks päevaks kirjalikku

pretensiooni. Ühtegi kirjalikku pretensiooni osutatava teenuse lepingule mittevastavuse kohta

kostja esitanud ei ole. Kuna kostja lepingu kehtivuse ajal pretensioone ei esitanud, tuleb

hageja poolt 2009 detsembris, 2010 jaanuaris ja 2010 veebruari alguses tehtud töö lugeda

vastu võetuks ning hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks.

Lepingu punktist 2.1.4. tulenes hagejale kohusus esitada tellija nõudmisel kostjale

andmeid sauna külastatavuse kohta. Hagejal tekkis andmete esitamise kohustus alles pärast

kostja poolt vastava päringu saamist. Kostja esitas päringu alles 29.01.2010. Hagejal oli õigus

andmete esitamisest VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda kuni detsembrikuu arve tasumiseni.

Pealegi on lepingu punktis 2.1.4 toodu näol tegemist lepingulise kõrvalkohustusega, mille

täitmine või täitmata jätmine ei oma töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutumisele

vähimatki mõju. Külastajate vanuse kohta üksikasjaliste andmete kogumine oleks olnud ka

võimatu, kuna hagejal ei ole õigust nõuda külastajate isikuandmete avaldamist talle.

Poolte vahel sõlmitud lepingu muutmise kokkulepe oli kehtiv ja pooltele siduv. Kostja on

andud lepingu muutmise kokkuleppe punktile 2 meelevaldse tõlgenduse. Lepingu tingimust

tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist

vastavalt VÕS § 29 lg-le 6. Sõna või väljendi mitmetähenduslikkuse korral tuleb mõista

väljendit viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (VÕS § 29 lg 7).

Lepingu muutmise kokkuleppe punktis 2 kasutatud väljendit „ennetähtaegsel lõpetamisel“

tuleb sisustada selliselt, et leppetrahvi maksmise kohustus tekib kostjal siis, kui ta ütleb

lepingu erakorraliselt üles ilma üheaastast ette teatamise tähtaega järgimata. Kokkuleppe

eesmärgiks oli anda hagejale oma majandustegevuse ümberkorraldamiseks mõistlik aeg ning

korvata hagejal tekkinud kahju siis, kui seda tähtaega ei anta.

Täiendavas kokkuleppes märgitud tasumäär ei ole ebamõistlikult suur. Tasu tõstmine oli

põhjendatud, arvestades majandusliku situatsiooni muutumist kümne aastaga. Mistahes väited

Paldiski linnapea tegevuse kohta ei ole asjakohased, sest hageja ei pea kandma vastutust

kostja administratiivse suutmatuse eest. Linnapea volitused ja nende väidetav kuritarvitamine

on kostja siseasi. Hagejal puudus igasugune teave kostja majandusliku seisundi kohta.

Kohalik omavalitsus ei tohi olla sõnamurdlik ka tsiviilõiguslikes suhetes. Hagejal oli

õiguspärane ootus lepingu kestmajäämisele, mida kostja lepingu ülesütlemisega rikkus.

Privaatautonoomia põhimõttest tuleneb poolte õigus sõlmida lepinguid igasuguse hinnaga.

Isegi juhul, kui hageja oleks mõnda lepingulist kohustust rikkunud ja oleks vastutanud

rikkumise eest, oleks kostja pidanud talle andma VÕS § 196 lg 2 alusel mõistliku tähtaja

rikkumise kõrvaldamiseks, mida kostja ei teinud.

Kostja vastuväited

Kostja vaidles hagile vastu. Kostja kinnitas, et poolte vahel oli sõlmitud 02.05.2000

töövõtuleping saunateenuste osutamiseks Paldiski linna avalikus saunas asukohaga Pakri 9,

Paldiski. Leping kehtis selle punkti 1.4. järgi tähtajatuna. Lepingu punkti 2.1.3 kohaselt

kohustus hageja osutama saunateenuseid piletihinnaga maksimaalselt 30 krooni. Lepingu

punkti 2.1.4 järgi kohustus hageja andma kostjale vastavalt viimase päringule aru oma

kohustuste täitmisest, sealhulgas külastajate arvust, vanusest, külastamise sagedusest jne.

Kostja pidi hagejale tasuma kohustuste nõuetekohase täitmise eest 10 000 krooni kuus.

18.12.2009 sõlmiti poolte vahel lepingu muutmise kokkulepe, millega muudeti lepingut

tagasiulatuvalt alates 01.12.2008 ning lepinguliseks tasuks sai 19 000 krooni kuus. Samuti

lepiti kokku lepingu punkti 6 muutmises.

04.01.2010 esitas hageja kostjale arve nr 11 summas 19 000 krooni. 29.01.2011 esitas

kostja hagejale omakorda kohustuste täitmise päringu ning soovis hiljemalt 10.02.2010 saada

aruannet 2009 kohta kuude lõikes külastajate arvu, külastajate vanuse ja külastamise sageduse

kohta. Aruannetele paluti lisada aruandes käsitletud andmete alusdokumendid. Nõutud

aruannet hageja kostjale ei esitanud.

Aruandes esitamise asemel paigaldas hageja sauna uksele teatise, milles avaldas, et

seoses Paldiski Linnavalitsuse poolt piletihinna doteerimise peatamisega alates 01.02.2010 on

pileti hind 50 krooni. 01.02.2010 esitas hageja kostjale arve veebruarikuu eest.

09.02.2010 esitas grupp Paldiski linna elanikke kostjale pöördumise, milles nad palusid

üle vaadata linnasauna pileti hinna. Lisaks avaldati rahulolematust ruumide puhtuse ja

temperatuuri üle.

Kuna kostja sai teada olulisest lepingu rikkumisest ning kuna hageja ei olnud esitanud

kostjale 10.02.2010 nõutud aruannet, ütles kostja oma 12.02.2010 teatisega lepingu üles.

19.02.2010 esitas hageja kostjale avalduse, milles selgitas, et piletihinna tõstmise vajadus

oli tingitud kostja poolt arvete tasumata jätmisest. 01.03.2010 esitas hageja kostjale arve nr 4

teenuste osutamise eest veebruarikuus. Samuti esitas hageja kostjale arve nr 5 summas

114 000 krooni leppetrahvi nõudega. Kostja teatas hagejale 06.09.2010, et ta ei nõustu hageja

nõudega.

Hageja nõue on alusetu, kuna hageja lepinguliseks kohustuseks ei olnud ainult

saunateenuste osutamine. Hageja kohustused olid ette nähtud lepingu punktis 2.1. Muuhulgas

oli hageja kohustatud hoidma saunapileti maksimaalhinda ning esitama kostjale vastavalt

viimase päringutele aruandeid. Kostja pidi hagejale tasuma lepingu nõuetekohase täitmise

eest vastavalt lepingu punktile 2.2. Seega ei kohustunud kostja tasuma hagejale mitte ainult

saunateenuste osutamise eest, vaid kogu lepingu nõuetekohase täitmise eest. Hagejal puudub

alus nõuda tasu üksnes saunateenuste osutamise eest. Pooled ei ole kokku leppinud, et kostjal

oleks olnud kohustus tasuda hagejale ainult mõnede kohustuste täitmise eest. Samuti ei tulene

lepingust, et kostja oleks pidanud tasuma hagejale tegevustoetust, nagu on kirjas esitatud

arvetel.

Hageja ei täitnud lepingus toodud saunapileti maksimumhinna tagamise kohustust, vaid

nõudis linna elanikelt pileti eest 50 krooni. Kostjale 19.02.2010 esitatud avalduses tunnistas

hageja, et ta tõstis pileti hinda. Teavitades elanikke piletihinna tõusust, on hageja teatanud, et

hinnatõus on põhjustatud kostja poolt piletihinna doteerimise peatamisest. Kostja ei ole

soovinud piletihinna tõusu ja selline hageja tegevus on vastuolus lepinguga. Lepingu

ülesütlemise suhtes hageja vastuväiteid esitanud ei ole.

Lepingu punktist 2.1.4. tulenes hageja kohustus esitada kostjale aruandeid vastavalt

viimase päringutele. Sellise päringu esitaski kostja hagejale 29.01.2010, kuid hageja ei ole

aruannet esitanud kuni käesolevani. Seega ei ole hageja lepingut nõuetekohaselt täitnud. Kuna

hageja ei ole lepingut täitnud, ei saa ta esitada nõudeid lepingu punkti 2.2. ja lepingu

muutmise kokkuleppe punkti 1 alusel. Esitatud arvetest ei nähtu, millise aasta eest need

esitatud on.

Põhjendamatu on ka hageja leppetrahvi nõue. Lepingu punkti 1.4. kohaselt oli leping

tähtajatu. Tähtajatut lepingut ei ole võimalik ennetähtaegselt lõpetada, mistõttu ei ole

võimalik kokkuleppes ettenähtud leppetrahvi kohaldamine. Hageja on moonutanud lepingus

kokku lepitut, väites, et pooled leppisid kokku leppetrahvi tasumises lepingu ülesütlemisel

ette teatamise tähtaja järgimata jätmisel. Sellist leppetrahvi kokkulepet lepingust ei tulene.

Kuna kostja ei ole rikkunud kohustust, mille jaoks leppetrahv kokku lepiti ning kostja ei

saanudki sellist kohustust rikkuda, on hageja leppetrahvinõue alusetu.

Viivisenõude esitamise eeldused on täitmata. Kostja ei ole olnud viivituses rahaliste

kohustuste täitmisega. Kostjal puudub hagejale raha tasumise kohustus.

Paldiski linnapeaks olnud Jaan Mölder asus linnapeana oma viimastel ametisoleku

päevadel 19.11.2009 - 22.11.2009 tegema tehinguid ja andma käskkirju, mis olid ilmselgelt

hea usu põhimõttega vastuolus. Käskkirjade andmisel ületas linnapea oma pädevuse piire.

Samuti allkirjastas linnapea vahetult enne oma volituste lõppemist hageja ja kostja vahel

18.12.2009 töövõtulepingu muutmise kokkuleppe, mis on jõustatud tagasiulatuvalt alates

01.12.2008. Tasu tõstmine sedavõrd suures ulatuses, nagu see on kokkuleppes kirjas, oleks

pidanud tuginema sisulistele põhjendustele ja kalkulatsioonidele. Linnapea Jaan Mölderi

ametisoleku ajal ei viidud läbi toiminguid, et selgitada välja hagejale makstava tasu

suurendamise tegelikku vajadust.

Paldiski linna eelarvepoliitikat arvestades ei pidanud uus linnavalitsus võimalikuks

tasuda hagejale lepingu alusel tasu enne, kui hageja täidab korrektselt kõik lepingust

tulenevad kohustused, mistõttu esitas kostja hagejale 29.01.2010 päringu. Pärast päringu

saatmist ei keeldunud kostja oma kohustuste täitmisest. Kohustuse täitmise asemel otsustas

hageja ühepoolselt tõsta hinda. Kostja ei pidanud samas vajalikuks lepingu vaidlustamist, vaid

soovis eelnevalt kontrollida hageja poolt lepingu täitmist. Kui hageja oleks järjepidevalt

kogunud andmeid kohustuste täitmise kohta, ei ole hagejal probleeme tekkinud. Hageja neid

andmeid aga ei kogunud, mistõttu on küsitav, kas hageja üldse vajas lepingulise tasu tõstmist.

Leppetrahvi sisaldav kokkulepe sõlmiti Jaan Mölderi viimastel ametisoleku päevadel, mil

linnapea eesmärgiks oli kahjustada võimalikult suures ulatuses Paldiski linna huve. Enne

18.12.2009 ei olnud poolte vahel leppetrahvi osas kokkulepet ja hageja ka ei nõudnud sellise

kokkuleppe sõlmimist. Leppetrahvi kokkuleppe tegelik eesmärk oli kostja huvide

kahjustamine. Kui kohus loeb õigeks hageja tõlgenduse leppetrahvi osas, tuleb leppetrahvi

lugeda ebamõistlikult suureks ning seda tuleb vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel. Leppetrahvi

vähendamisel tuleb aluseks võtta enne kokkuleppe sõlmimist töövõtulepingus ette nähtut.

Varasema lepingu kohaselt oli tasu suurus 10 000 krooni ning korralise ülesütlemise tähtaeg

oli 30 päeva. Hageja pidas 10 aasta jooksul mõistlikuks, et ta suudab oma majandustegevuse

30 kalendripäeva jooksul ümber korraldada. Mõistlik leppetrahvi summa on 10 000 krooni

ehk 639,12 eurot.

Esimese astme kohtu otsus

Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 018,15 eurot [2732,22

eurot (42 750 krooni) on tasu saunateenuste osutamise eest 2009 detsembris, 2010 jaanuaris ja

2010 veebruaris ning 7285,93 eurot (114 000 krooni) on leppetrahv] ja hagiavalduse esitamise

ajaks 22.12.2010 sissenõutavaks muutunud viivise summas 636,94 eurot (9965,97 krooni)

ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise protsendina põhinõuete summalt 10 018,15

eurot määras, mis vastab Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele

kohaldatavale viimasele intressimäärale + 7% aastas alates hagiavalduse esitamisest

22.12.2010 kuni põhinõuete täieliku täitmiseni.

Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et 02.05.2000 sõlmitud leping kehtis selle

punkti 1.4. alusel tähtajatuna ning järelikult oli tegemist kestvuslepinguga. Kuna leping ei

olnud suunatud mõne kindlapiirilise tulemuse saavutamisele, vaid selle eesmärgiks oli tagada

saunateenuse pidev osutamine avalikkusele, oli tegemist käsunduslepinguga.

VÕS § 628 lg 1 näeb ette, et kui käsundisaajale maksmisele kuuluv tasu on määratud

ajavahemike järgi, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel. Seega tuleneb

eeltoodust, et käsundilepingust tuleneva tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks

selliste lepingute puhul, kus tasu tuleb maksta teatud ajavahemike möödumisel, on esmalt

lepingu kehtivus. Käesolevas asjas on tõendatud, et poolte vahel oli selline kehtiv leping, mis

nägi kostjale ette tasu maksmise teatud ajavahemike möödumisel.

VÕS § 76 lg 1 näeb ette, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

Vastavalt VÕS § 76 lg-le 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Samuti näeb VÕS § 76 lg 4 ette, et kui

võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli

täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 23 järgi võivad

lepingupoolte kohustused tuleneda muuhulgas ka poolte vahel väljakujunenud praktikast ning

hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Hageja esmaseks lepinguliseks kohustuseks oli

avalikkusele saunateenuste osutamine vastavalt lepingus sätestatud tingimustele. Lepingu

eesmärgist ja olemusest tulenevalt oli leping suunatud Paldiski linnas avaliku sauna

käigushoidmisele lepingus kokku lepitud aegadel ja piletihindadega. Hageja osutas

avalikkusele nimetatud teenust kuni lepingu ülesütlemise ajani 12.02.2010, kuni 01.02.2010

piletihinnaga 30 krooni ning alates 01.02.2010 hinnaga 50 krooni.

Kostja on hagejale ette heitnud lepingu punkti 2.1.4 rikkumist ehk seda, et hageja ei

esitanud kostja 29.01.2010 päringu peale aruandeid kõigi 2009. aasta kuude kohta koos

aruande aluseks olevate dokumentidega hiljemalt 10.02.2010. Poolte vahel puudus vaidlus

selles, et hageja esitas ilma kostja vastavasisulise päringute andmed külastatavuse kohta 2009

detsembris.

Kohtu hinnangul puudus kostjal õigus lugeda 2009. aasta teenuse osutamise kuude suhtes

aruannete esitamata jätmist selliseks hageja lepingulise kohustuse rikkumiseks, mis oleks

välistanud tasu maksmise kostja poolt. Lepingu punkt 2.1.4 nägi hagejale ette kohustuse

esitada kostjale aruandeid oma kohustuste täitmise kohta vaid tellija nõudmisel. Vastavat

nõuet ei esitanud kostja kordagi 2009. aasta jooksul. Lepingu punkt 1.6. nägi ette, et kostjal

tuli esitada pretensioonid teenuse osas hagejale iga kalendrikuu 15.-ndaks kuupäevaks. Kostja

ei ole esitanud hagejale ühtegi nõuetekohast ega tähtaegset pretensiooni. Kuigi lepingu punkt

2.1.4 ei välistanud otsesõnu kostja õigust nõuda aruandeid tagasiulatuvalt, välistas lepingu

punkt 1.6 tagantjärele sellest tulenevate pretensioonide esitamise õiguse. Tuginedes VÕS §

76 lg-le 4 oli poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevalt kostja poolt hageja osutatud teenused

2009 detsembris ja 2010 jaanuaris, rääkimata varasematest kuudest 2009, juba vastu võetud

ning sellise vastuvõtmise korral tuleb eeldada, et need teenused olid osutatud nõuetekohaselt.

Ka poolte vahel kujunenud praktika kohaselt hagejalt varem igakuiseid aruandeid ei nõutud.

Asjas üle kuulatud tunnistaja Jaan Mölder kinnitas oma ütlustega, et hagejalt ei nõutud 2009.

aasta aruandeid sauna külastatavuse kohta. Seega oli hagejal õigus poolte vahel kujunenud

praktika alusel eeldada, et kostja neid aruandeid igakuiselt ei soovi, mistõttu hageja saab

põhjendatult viidata sellele, et ta tagantjärele vastavaid andmeid ei säilitanud. Samuti puudus

kostjal lepingust tulenevalt õigus nõuda hagejalt lisaks aruandele andmete alusdokumentide

esitamist. Mistahes dokumentide esitamise või säilitamise kohustust leping hagejale ette ei

näinud. Vastavalt lepingu punktis 2.1.4 sätestatule andmete kogumine külastajate vanuse

kohta ei ole täielikult võimalik, kuna selliste andmete näol on tegemist isikuandmetega,

milliste avaldamiseks hagejale puudus sauna külastajatel igasugune seadusest tulenev

kohustus.

Eeltoodust tulenevalt oli hageja osutanud kostjale lepingu kehtivuse ajal lepingu

tingimustele vastavat teenust ning kostja poolt pretensioonide õigeaegse esitamata jätmise

korral tuleb lugeda hageja kohustused nõuetekohaselt täidetuteks. Seega on hageja tasunõue

kostja vastu muutunud sissenõutavaks.

VÕS § 110 lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni

võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui

see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos

ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja

kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast

õigussuhtest,

nendevahelisest

eelnevast

regulaarsest

suhtest

või

muust

piisavast

majanduslikust või ajalisest seosest. VÕS § 111 lg 1 näeb ette, et kui lepingupooltel on

lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma

kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist

pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 111

lg-st 3 tulenevalt ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades

mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse

suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.

Poolte vahel sõlmitud leping oli oma olemuselt vastastikune leping, mille kohaselt oli

hagejal kohustus osutada kostjale teenuseid ning kostjal oli kohustus nende eest tasuda.

Kostja jättis täielikult tasumata hageja poolt 04.01.2010 detsembrikuu teenuste eest esitatud

arve. Nimetatud arve tasumise tähtaeg oli lepingu punkti 2.2. kohaselt 15 päeva jooksul alates

teenuste vastuvõtmisest kostja poolt. Seega hageja poolt 2009 detsembris osutatud teenused

tuli lepingu punkti 1.6. järgi lugeda kostja poolt vastuvõetuks hiljemalt 15.01.2010, kuna

kostja tähtaegselt pretensiooni ei esitanud. Samas esitas kostja hagejale alles 29.01.2010

nõude aruannete saamiseks lepingu punkti 2.1.4 alusel.

Lähtudes asjaolust, et hageja oli lepingus ettenähtud peamise kohustuse ehk avalikkusele

saunateenuse 2009 detsembris ning 2010 jaanuaris osutanud, siis VÕS § 111 lg-st 3 tulenevalt

kostja poolt aruannete esitamata jätmise tõttu oma lepinguliste kohustuste mittetäitmine ei

vasta hea usu põhimõttele. Hageja oli nii päringu esitamise ajal kui ka hiljem oma lepingulise

kohustuse suuremas osas ja ilma puudusteta täitnud. Aruande esitamise kohustuse näol oli

tegemist ebaolulise kõrvalkohustusega ning leping ei näinud kostjale ette võimalust

vähendada tasu näiteks aruannetest tulenevate andmete alusel.

Hagejal oli õigus omapoolsete kohustuste täitmisest keeldumisel ehk saunateenuste

osutamisel lepingus märgituga võrreldes kõrgema hinnaga VÕS § 110 lg 1 alusel. Hageja

tõstis piletihinda 50 kroonini alles alates 01.02.2010 ning seda olukorras, kus kostja oli hageja

sissenõutavaks muutunud tasunõude jätnud kahe kuu ulatuses tasumata. Sellises olukorras oli

hagejal õigus tugineda VÕS § 110 lg-le 1, kuna tema nõude ja kohustuse vahel oli tihe seos.

Tunnistaja Jaan Mölder kinnitas oma ütlustega, et saun oli avalikes huvides Paldiski linnas

vajalik, kuid selle ülapidamisega oli raskusi. Põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt ei

olnud tal majanduslikult võimalik jätkata saunateenuse osutamist sama piletihinna alusel

olukorras, kus kostja oli jätnud mitme kuu arved tasumata. Samuti ei näe VÕS § 110 lg 1

võlgnikule ette formaalset kohustust oma keeldumisest võlausaldajale otsese tahteavaldusega

teatada.

Hageja ei ole käesolevas asjas küll kostjale ette heitnud seda, et lepingu erakorraline

ülesütlemine ei olnud põhjendatud, kuid samas on hageja leidnud, et ta ei rikkunud oma

lepingulisi kohustusi. Seetõttu hageja nõude põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada ka seda,

kas kostja ütles lepingu erakorraliselt üles seaduslikult või mitte.

Lepingu ülesütlemine tähtajatu käsunduslepingu puhul on VÕS §-des 631 ja 196

sisuliselt samatähenduslikud. VÕS § 196 lg-st 2 tuleneb selgelt, et lepingu rikkumise korral

tuleb enne selle ülesütlemist anda teisele poolele täiendav tähtaeg. Kostja hagejale täiendavat

tähtaega aruannete esitamiseks või piletihinna muutmiseks ei andnud. Täiendava tähtaja

andmata jätmine on õigustatud üksnes VÕS § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud juhtudel.

Käesoleval juhul puudusid nimetatud asjaolud, mis oleksid andnud kostjale õiguse öelda

leping erakorraliselt üles ilma täiendavat tähtaega andmata. Käesolevas asjas on juba

tuvastanud, et hagejal oli piletihinna tõstmisel ja aruannete esitamata jätmisel õigus tugineda

VÕS § 110 lg-le 1. Aruannete esitamata jätmine ei ole ühtlasi käsitletav ühegi sellise

kohustusena, millise täitmata jätmine oleks eelduseks VÕS § 116 lg 2 p-de 2-4

kohaldamiseks.

Eeltoodust tulenevalt lepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt ei olnud seaduslik

ega põhjendatud. Kuna vaidlus puudus selle üle, et leping lõppes 12.02.2010, tuleb kostjal

tasuda hagejale tasu lepingu täitmise eest kuni nimetatud kuupäevani. Seega tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista 42 750 krooni, millest 19 000 krooni on tasu saunateenuste

osutamise eest 2009 detsembris, 19 000 krooni tasu saunateenuste osutamise eest 2010

jaanuaris ning 4750 krooni tasu saunateenuste osutamise eest 2010 veebruaris. Kogumis tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista 2732,22 eurot.

Pooled vaidlesid selle üle, kuidas tõlgendada 18.12.2009 sõlmitud kokkuleppe punkti 2.

VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla

ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist

varjata oma tegelikku tahet. VÕS § 29 lg 3 näeb ette, et kui üks lepingupool mõistis

lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda

tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene

pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendatakse lepingut üldjuhul nii, nagu

lepingupooltega

sarnane

mõistlik

isik

seda

samadel

asjaoludel

pidi

mõistma.

Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse,

mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Kui sõnal või

väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas

lepingu olemuse ja eesmärgiga (VÕS § 29 lg 7). 18.12.2009 kokkuleppe punkti 2 tuleb

vaatamata selle sõnastusele tõlgendada nii, et kui kostja lepingu ülesütlemise tähtaega ei järgi,

tuleb tal hagejale maksta leppetrahvi. Kokkuleppe enda punkt 2 näeb ette: „Leping lõpeb, kui

sellest huvitatud pool teatab sellest teisele poolele kirjalikult ette 1 (ühe) aasta“. Seega nähti

lepingus ette ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg, mille järgimata jätmise puhul tuli kostjal

tasuda hagejale leppetrahvi. Selline tõlgendus on kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga

(tegemist oli kestvuslepinguga) ning sellisel viisil oleks lepingu sätet mõistnud sarnane

mõistlik isik. Võimalik ebaõige tähistus ehk väljend „lepingu ennetähtaegne lõpetamine“ ei

saa olla lepingu tõlgendamisel aluseks. Lepingu tingimust tuleb VÕS § 29 lg-te 6 ja 7 järgi

tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui

terviku olemusest ja eesmärgist ning kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või

väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (RK TKo

13.10.2010.a nr 3-2-1-71-10, p 12).

Tunnistajana üle kuulatud Jaan Mölder, kes oli lepingu sõlmimise ajal kostja esindajaks,

kinnitas oma ütlustega, et antud lepingu punkti eesmärgiks oli näha ette kostjale leppetrahvi

tasumine juhuks, kui ta ei järgi ülesütlemise tähtaega. Seega on tunnistaja ütlustega tõendatud,

milline oli poolte ühine tegelik tahe kokkuleppe sõlmimisel ning tõendatud on ka see, et

poolte ühine tegelik tahe erines kokkuleppe punktis 2 kasutatud väljendusviisist. Kostja ei ole

käesolevas asjas vastupidist tõendanud. Seega poolte vahel 18.12.2009 sõlmitud kokkuleppe

punktist 2 tulenes kostjale kohustus tasuda leppetrahvi juhul, kui ta lepingu ülesütlemise

etteteatamise tähtaega ei järgi.

VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud

lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

VÕS § 158 lg 3 näeb ette, et eeltoodut kohaldatakse vastavalt ka juhtudel, kui lepingupooled

on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust

rikkunud lepingupool.

Antud juhul leppisid pooled kokkuleppe punktis 2 kokku leppetrahvis. Kostja on

käesolevas asjas väitnud, et leppetrahvi tuleb vähendada, kuna esialgse lepingu kohaselt oli

tasu suurus 10 000 krooni ning korralise ülesütlemise tähtaeg oli 30 päeva. Hageja pidas 10

aasta jooksul mõistlikuks, et ta suudab oma majandustegevuse 30 kalendripäeva jooksul

ümber korraldada. Kostja pidas mõistlikuks leppetrahvi summas 10 000 krooni ehk 639,12

eurot. Kohtu hinnangul kostja poolt toodud asjaolud ei anna põhjust leppetrahvi

vähendamiseks. Kostja on kinnitanud, et poolte vahel 18.12.2009 sõlmitud kokkulepe oli

kehtiv. Kuna tegemist oli kehtiva kokkuleppega, puudub õiguslik alus jätta nimetatud

kokkuleppes toodu kohaldamata ning arvestada esialgses lepingus toodut. Samuti ei ole kostja

põhjendanud, miks peaks kohus leppetrahvi vähendamisel arvestama esialgse lepingulise tasu

suurust olukorras, kus pooled on lepingulist tasu suurendanud. Kehtiva kokkuleppe alusel

poolte enda poolt kokku lepitud lepingulise tasu suurendamine on siduv mõlemale poolele.

Kostja ei ole välja toonud, põhistanud ega tõendanud muid põhjuseid, millest tulenevalt peaks

kohus leppetrahvi vähendama. Lisaks ütles kostja lepingu hagejaga erakorraliselt üles ilma

selleks seaduslikku alust omamata. Kirjeldatud olukorras tuli kostjal arvestada kohustusega

tasuda hagejale leppetrahvi.

Eeltoodust lähtudes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahv 114 000 krooni

ehk 7285,93 eurot.

Lisaks põhinõudele soovis hageja kostjalt viivise väljamõistmist seaduses sätestatud

määras. Kuna kostjal on tekkinud hageja ees rahalised kohustused, millised kostja on jätnud

alusetult täitmata, kuulub viivisenõue rahuldamisele. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid

hageja esitatud viivise arvestuse ega määra suhtes. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista hagiavalduse esitamise ajaks ehk 22.12.2010 sissenõutavaks muutunud viivis summas

9965,97 krooni ehk 636,94 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis protsendina

põhinõuete summalt 10 018,15 eurot (7285,93 eurot + 2732,22 eurot) määras, mis vastab

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimis-operatsioonidele

kohaldatavale

viimasele

intressimäärale + 7% aastas alates hagiavalduse esitamisest 22.12.2010 kuni põhinõude

täieliku täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha asja esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi maakohtule

uueks arutamiseks. Kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ning rikkunud

oluliselt menetlusõiguse norme. Kohus on otsust põhistanud olulises osas asjaoludega, mida

pooled ei esitanud, millele pooled ei tuginenud või mida menetluses ei arutatud. Samuti ei ole

maakohus oma seisukohti ning järeldusi igakülgselt põhjendanud.

Maakohus on vääralt lugenud OÜ SAVS-ENERGI tasunõuded sissenõutavaks.

Tasunõude sissenõutavaks muutumisel on kohus tõlgendanud hageja lepingust tulenevaid

kohustusi liialt kitsendavalt. Lepingu punkti 2.2 järgi kohustus Paldiski linn tasuma OÜ-le

SAVS-ENERGI lepingujärgset tasu lepingu nõuetekohase täitmise eest, mitte „osutatavate

teenuste eest“ nagu otsuses on esitatud. Seega ei piisa OÜ SAVS-ENERGI tasunõude

sissenõutavaks muutumise tuvastamiseks üksnes peamise osutatava teenuse ehk esmase

lepingulise kohustuse väljaselgitamisest. Kuivõrd lepingulist tasu oli hagejal õigus nõuda

üksnes juhul, kui lepingut on nõuetekohaselt täidetud, tulnuks hinnata kõikide lepingust

tulenevate kohustuste kohast täitmist hageja poolt. Lugedes lepingu punktidest 2.1.3 ja 2.1.4

tulenevad kohustused ebaolulisteks tasunõude sissenõutavaks muutumise küsimuse

lahendamisel ning tuues ebaõigesti välja lepingus kokkulepitud tasunõude sissenõutavaks

muutumise eeldused, on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 7, samuti on

maakohus jätnud kohaldamata VÕS § 82 lg 7.

Lepingu punktides 2.1.3 ja 2.1.4 sätestatud pileti maksimaalhinna hoidmise kohustus ja

aruandekohustus ei ole vähetähtsad või ebaolulised kohustused. Paldiski linna eriliseks huviks

lepingu

täitmisel

oli

saunateenuste

pakkumine

avalikkusele

kindlaksmääratud

maksimaalhindadega ja asjaolu, et avalikku sauna oleks üldse võimalik käigus hoida. Lepingu

punktis 2.1.4 sätestatud andmete küsimine ei saanud olla ebaoluline, kuna tegemist oli olulise

teabega, mille alusel oleks Paldiski linnal olnud võimalik hinnata sauna külastatavust, sellest

otseselt sõltuvuses olevaid sauna kulusid ning Paldiski linna poolt OÜ-le SAVS-ENERGI

lepingu täitmise eest makstavate tasude põhjendatust või piisavust.

Tuginedes VÕS § 76 lg-le 4 leidis kohus, et poolte vahel sõlmitud lepingust tulenevalt oli

Paldiski linna poolt hageja osutatud teenused 2009 detsembris ja 2010 jaanuaris juba vastu

võetud ning sellise vastuvõtmise korral tuleb eeldada, et need teenused olid osutatud

nõuetekohaselt. Seega on otsuses põhistatud üksnes kahe kuu jooksul osutatud teenuste

vastuvõtmist, mitte lepingu nõuetekohast täitmist detsembrist 2009 kuni 12.02.2010.

Maakohus on vääralt lugenud hageja tasunõuded sissenõutavaks ka tuginedes

lepingu punktis 1.6 sätestatule, mis nägi ette üksnes teenuste ehk lepingu punktis 2.1.1

sätestatud saunateenuse vastuvõetuks lugemise 15. päeva jooksul arvates vastava kalendrikuu

möödumisest. Lepingu punktis 1.6 ei sätestatud muude hageja kohustuste täitmise

vastuvõtmise tingimusi. Kostja andis hagejale 29.01.2010 päringus esitatud nõuete täitmiseks

tähtaja 10.02.2010, siis ei saanud enne nimetatud tähtpäeva hageja tasunõuded detsembri

2009 ja 2010 jaanuari ning veebruari eest sissenõutavaks muutuda. Kuivõrd lepingu punktis

1.6 on sätestatud üksnes teenuste vastuvõetuks lugemise kord, on väär ka maakohtu seisukoht,

mille kohaselt välistas lepingu punkt 1.6. punktist 2.1.4 tuleneva Paldiski linna nõudmisel

esitatava külastusstatistika aruannete esitamise kohustuse suhtes pretensioonide esitamise.

Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 3 ja 4, kuna hageja ei ole kordagi asunud

seisukohale, et piletihinna tõstmine oli hageja poolt õiguskaitsevahendi kasutamine VÕS §

101 lg 1 p 2 mõttes. Antud küsimust ei ole ka kohtuistungil arutatud, mistõttu puudus kostjal

võimalus vastava asjaolu kohta oma arvamust avaldada. Pealegi ei saa hageja poolt

piletihinna tõstmist VÕS § 101 lg 1 p-s 2 sätestatud õiguskaitsevahendi iseloomust ja

eesmärgist lähtudes lugeda kuidagi oma kohustuse täitmisest keeldumiseks. Kohustuse

täitmisest keeldumise instituut on oma kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide. Pärast

kohustuse täitmise keeldumise aluse äralangemist tulnuks kohustus täita. Olukorda, kus

hageja asus saunateenuse osutamise eest võtma sauna külastajatelt piletihinna 30 krooni

asemel 50 krooni, ei saa lugeda oma kohustuse täitmise edasilükkamiseks, kuna pärast

kohustuse täitmisest keeldumise aluse äralangemist ei oleks hagejal olnud võimalik enam

täitmisest keeldumise perioodil täitmata kohustust täita. Kostja sellisele nõudele ei oleks

saanud pöörata sissenõuet, mistõttu ei oleks olnud hageja poolt oma vastava kohustuse

täitmisest keeldumine VÕS § 110 lg 2 p 5 järgi lubatav.

Paldiski linna poolt oma kohustuste täitmisest keeldumine ei ole vastuolus hea usu

põhimõttega. Lepingu punktis 2.1.4 tuleneva kohustuse täitmine oli Paldiski linna jaoks

oluline, mis jäi hagaeja poolt peaaegu täielikult täitmata, kuna 2009 osas oli hageja esitanud

mingil määral andmeid üksnes detsembrikuu kohta. Hageja rikkus sellega pacta sunt

servanda põhimõtet (VÕS § 8 lg 2). Kuna hageja ei täitnud lepingust tulenevat kohustust

õigel ajal VÕS § 82 lg 1 mõttes, ei saa olla kahtlust, et hageja on rikkunud lepingu punktist

2.1.4 tulenevat kohustust. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise puhuks sätestab VÕS §

101 ning üheks õiguskaitsevahendiks saab olla oma võlgnetava kohustuse täitmisest

keeldumine (VÕS § 101 lg 1 p 2, VÕS § 110 lg 1). Ülaltoodust tuleneb, et Paldiski linnal oli

õigus oma kohustuste täitmisest keelduda.

Maakohus hindas otsuses, kas Paldiski linna poolt lepingu erakorraline ülesütlemine oli

põhjendatud. Samas ei ole hageja lepingu ülesütlemist vaidlustanud ega lepingu ülesütlemise

ebaseaduslikkuse tuvastamist taotlenud. Seega on igal juhul välistatud vastava asjaolu

lahendamine käesolevas menetluses.

Poolte vahel 18.12.2009 sõlmitud kokkuleppe tõlgendamisel tugines maakohus VÕS §

29 lg-le 1, mille kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Maakohus leidis, et lepingupoolte ühine tegelik tahe on kindlaks tehtud tunnistajana

üle kuulatud Jaan Mölderi ütlustega. Samas on maakohus lugenud vääralt Jaan Mölderi

ütlused Paldiski linna kui lepingu poole tegelikuks tahteks. Jaan Mölder oli küll Paldiski

linnapea 18.12.2009 kokkuleppe allkirjastamise ajal, kuid oma ametiaja viimastel päevadel

sõlmis ta mitmeid Paldiski linnale äärmiselt kahjulikke lepinguid. Ilmselgelt ei saa Jaan

Mölder anda ütlusi selle kohta, milline oli Paldiski linna tahe lepingu muutmise kokkuleppe

sõlmimisel. Paldiski linn on nimetatule tuginenud oma 25.07.2011 menetlusdokumendis, kuid

maakohus ei ole põhjendanud, miks kohus Paldiski linna vastavate väidetega ei nõustutud,

rikkudes TsMS § 442 lg-t 8.

Kostja hinnangul ei ole käesolevas vaidluses võimalik kindlaks teha poolte ühist

tegelikku tahet lepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel VÕS § 29 lg 1 järgi, kuna pooled on

vastavas küsimuses olnud kohtumenetluse ajal eriarvamusel. Seega tulnuks kokkuleppe

punktis 2 kajastatu tõlgendamisel lähtuda objektiivsest tõlgendamisreeglist ning kohaldada

VÕS § 29 lg-t 4 ja lg-t 6. Maakohtu tõlgendus leppetrahvi kokkuleppele on ebaõige ja

vastuolus tõlgendamise reeglitega. Kostja hinnangul on võimalik poolte eksimus ning

leppetrahvi kokkulepet lepingusse lisades jäeti tähelepanuta, et tegemist on tähtajatu

lepinguga. Juhul, kui leppetrahvi kokkuleppele ei saa anda punktis eeltoodud tõlgendust, tuleb

seda tõlgendada selliselt, et leppetrahvi kokkuleppes peeti silmas leppetrahvi maksmist juhul,

kui Paldiski linn soovib lepingu üles öelda korraliselt, kuid ei soovi järgida üheaastast

etteteatamistähtaega. Kuivõrd leppetrahvi kokkulepet on otsuses vääralt tõlgendatud, on

ebaõigesti rahuldatud ka OÜ SAVS-ENERGI nõue.

Maakohus ei ole arvestanud kõiki leppetrahvi vähendamise aluseks olevaid Paldiski linna

väiteid ega põhjendanud, miks vastavate väidetega ei nõustuta, rikkudes sellega TsMS § 442

lg 7 ja 8. Paldiski linn, saades teada järjekordsest Jaan Mölderi poolt sõlmitud linna

kahjustavast tehingust, käitus hea usu põhimõtet järgides ning palus hagejal esitada

külastusstatistika, mille kogumise kohustus oli lepingu punkti 2.1.4 järgi. Paldiski linn eeldas,

et kui vastav statistika on esitatud, siis sellest tõepoolest ilmneb lepingu järgi makstava tasu

suurendamise vajadus. See on põhjus, miks Paldiski linn ei ole kokkuleppe kehtivust

vaidlustanud. Küll aga ei ole hageja lepingust tulenevat kohustust täitmata jättes vastavaid

andmeid Paldiski linnale esitanud, mistõttu on hageja käitumine kõiki asjaolusid

koostoimes analüüsides ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, millest tulenevalt on

hea usu põhimõte vastane ka leppetrahvinõue. Kuivõrd enne 18.12.2009 kokkuleppe

sõlmimist ei olnud poolte vahel lahkarvamusi lepingu täitmise üle, tulnukski leppetrahvi

vähendada summani, mis oleks saadud kui kehtinud oleks enne lepingu muutmist

kokkulepitud lepingu täitmise tasu. Kuivõrd enne lepingu muutmist ei olnud pooled üldse

kokku leppinud leppetrahvis ning lepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg oli 30 päeva,

oleks hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks leppetrahvi suuruseks maksimaalselt 10 000

krooni.

Kuna hagi põhinõue on ebaõigesti rahuldatud, on ka viivisenõue rahuldatud ebaõigesti.

Vastustaja vastus apellatsioonkaebusele

Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 27.10.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud

otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis

ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata.

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud

menetlusõiguse norme, mis seaks kahtluse alla faktiliste asjaolude tõendmise menetluse ning

seetõttu puudub vajadus asjaolusid uuesti tuvastada. Samuti on maakohus kohaldanud õigesti

materiaalõiguse norme.

Apellatsioonkaebuses kordab kostja hagile esitatud vastuväiteid. Maakohus on kõigile

neile üksikasjaliku hinnangu andnud.

Maakohus tuvastas õigesti asjas esitatud tõendite alusel poolte lepingulised kohustused ja

leidis, et põhjendatult, et lepingujärgsed tasud olid muutunud sissenõutavaks. Otsuse p-des

54-58 on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja oli täitnud nõuetekohaselt pooltevahelist

lepingut. Hageja esmaseks lepinguliseks kohustuseks oli avalikkusele saunateenuste

osutamine vastavalt lepingus sätestatud tingimustele. Lepingu eesmärgist ja olemusest

tulenevalt oli leping suunatud Paldiski linnas avaliku sauna käigushoidmisele lepingus kokku

lepitud aegadel ja piletihindadega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja osutas

avalikkusele nimetatud teenust kuni lepingu ülesütlemise ajani 12.02.2010.a. Poolte vahel

puudub vaidlus ka selles, et kuni 01.02.2010.a osutas hageja avalikkusele saunateenuseid

piletihinnaga 30 krooni ning alates 01.02.2010.a hinnaga 50 krooni. Poolte vahel puudub

vaidlus selles, et hageja oleks teenuse osutamisel jätnud täitmata mõne muu lepingus

sätestatud nõude.

Maakohus leidis õigesti, et kostjal puudus õigus lugeda 2009.a teenuse osutamise kuude

suhtes aruannete esitamata jätmist selliseks hageja lepingulise kohustuse rikkumiseks, mis

oleks välistanud tasu maksmise kostja poolt. Lepingu p 2.1.4 nägi hagejale ette kohustuse

esitada kostjale aruandeid oma kohustuste täitmise kohta vaid tellija nõudmisel. Vaidlus

puudub selle üle, et vastavat nõuet ei esitanud kostja kordagi 2009.a jooksul. Lepingu punkt

1.6. nägi ette, et kostjal tuli esitada pretensioonid teenuse osas hagejale iga kalendrikuu 15.-

ndaks kuupäevaks. Vaidlus puudub selles, et kostja ei esitanud hagejale ühtegi nõuetekohast

ega tähtaegset pretensiooni. Kuigi lepingu p 2.1.4 ei välistanud otsesõnu kostja õigust nõuda

aruandeid tagasiulatuvalt, välistas lepingu p 1.6 tagantjärele sellest tulenevate pretensioonide

esitamise õiguse. Tuginedes VÕS § 76 lg-le 4 leiab kohus, et poolte vahel sõlmitud lepingust

tulenevalt oli kostja poolt hageja osutatud teenused 2009.a detsembris ja 2010.a jaanuaris,

rääkimata varasematest kuudest 2009.a, juba vastu võetud ning sellise vastuvõtmise korral

tuleb eeldada, et need teenused olid osutatud nõuetekohaselt.

Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt pidanuks kostja esitama

lepingu p 2.1.4 alusel taotluse kohustuse täitmise kohta aruande esitamiseks igakuuliselt või

siis vähemalt mõistliku aja jooksul. Hageja oli osutanud kostjale lepingu kehtivuse ajal

lepingu tingimustele vastavat teenust ning kostja poolt pretensioonide õigeaegse esitamata

jätmise korral tuleb lugeda hageja kohustused nõuetekohaselt täidetuteks. Seega on hageja

tasunõue kostja vastu muutunud sissenõutavaks. Kostja oli saunateenuse vastu võtnud ja selle

eest aastate lõikes 10 a jooksul lepingukohaselt ka tasunud. Tasu maksmine ei sõltunud

lepingu kohaselt külastajate arvust.

Maakohus leidis õigesti, et hageja tõstis põhjendatult piletihinda 50 kroonini alles alates

01.02.2010.a ning seda olukorras, kus kostja oli hageja sissenõutavaks muutunud tasunõude

jätnud kahe kuu ulatuses tasumata. Sellises olukorras oli hagejal õigus tugineda VÕS § 110

lg-le 1, kuna tema nõude ja kohustuse vahel oli tihe seos. Käesolevas asjas üle kuulatud

tunnistaja Jaan Mölder kinnitas oma ütlustega (toimiku lk 112, pöördel), et saun oli avalikes

huvides Paldiski linnas vajalik, kuid selle ülapidamisega oli raskusi. Maakohus leidis õigesti,

et põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt ei olnud tal majanduslikult võimalik jätkata

saunateenuse osutamist sama piletihinna alusel olukorras, kus kostja oli jätnud mitme kuu

arved tasumata. Samuti nõustub kohus hageja väidetega selles osas, et VÕS § 110 lg 1 ei näe

võlgnikule ette formaalset kohustust oma keeldumisest võlausaldajale otsese tahteavaldusega

teatada.

Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et lepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt ei

olnud seaduslik ega põhjendatud. Kohus arvestab lepingu erakorralise ülesütlemise

ebaseaduslikkust hageja leppetrahvinõude hindamisel. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et

leping lõppes 12.02.2010.a, tuleb kostjal tasuda hagejale tasu lepingu täitmise eest kuni

nimetatud kuupäevani. Maakohus leidis, et 18.12.2009.a kokkuleppe punkti 2 tuleb vaatamata

selle sõnastusele tõlgendada nii, et kui kostja lepingu ülesütlemise tähtaega ei järgi, tuleb tal

hagejale maksta leppetrahvi. Kokkuleppe enda punkt 2 näeb ette: „Leping lõpeb, kui sellest

huvitatud pool teatab sellest teisele poolele kirjalikult ette 1 (ühe) aasta“. Seega nähti lepingus

ette ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg, mille järgimata jätmise puhul tuli kostjal tasuda

hagejale leppetrahvi. Lepingu tingimust tuleb VÕS § 29 lõigete 6 ja 7 järgi tõlgendada koos

teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest

ja eesmärgist ning kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista

viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-87-10 p-s 11 leidnud, et leppetrahvi vähendamine on

kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes, millesse saab

ringkonnakohus saab sekkuda vaid siis, kui maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme.

Maakohus ei ole otsust tehes rikkunud menetlusõiguse norme ja on kohaldanud õigesti

materiaalõigust. Kostja ei ole põhjendanud, miks peaks kohus leppetrahvi vähendamisel

arvestama esialgse lepingulise tasu suurust olukorras, kus pooled on lepingulist tasu

suurendanud. Kehtiva kokkuleppe alusel poolte enda poolt kokku lepitud lepingulise tasu

suurendamine on siduv mõlemale poolele. Kostja ei ole välja toonud, põhistanud ega

tõendanud muid põhjuseid, millest tulenevalt peaks kohus leppetrahvi vähendama. Kuna

kostja seda teinud ei ole ja kostja poolt esitatud põhjendused kohtu hinnangul leppetrahvi

vähendamiseks alust ei anna, ei kuulu leppetrahv vähendamisele. Kohus arvestas siinkohal ka

asjaolu, et kostja ütles lepingu hagejaga erakorraliselt üles ilma selleks seaduslikku alust

omamata. Kirjeldatud olukorras tuli kostjal arvestada kohustusega tasuda hagejale

leppetrahvi. Leppetrahvi vähendamiseks ei anna kindlasti alust ka apellatsioonkaebusest

toodud väited, mille kohaselt oli kostja nimel lepingu sõlminud Paldiski linnapea Jaan Mölder

oma ametiaja lõpuks detsembris 2009 mitmeid linnale äärmiselt kahjulikke tehinguid. Vaidlus

puudub selles, et Jaan Mölderil olid linnapeana volitused lepingu sõlmimiseks olemas.

Maakohus leidis õigesti, et need kostja väited ei ole asjakohased, kuna kostja ka ise tunnistab,

et lepingumuudatused on kehtivad ja pooltele siduvad.

Kolleegiumi hinnangul on hageja leppetrahvi nõude aluseks olev kokkulepe piisavalt

selge ning leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust. Maakohus on poolte huve piisavalt

arvestanud.

Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse

tühistamiseks.

Menetluskulud

Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere Ulvi Loonurm Gaida Kivinurm