3-11-804/66 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Kaire Pikamäe ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-804 Haldusasi Jaan Virkepuu kaebus majandusja kommunikatsiooniministri 22. märtsi 2011. a käskkirja nr 11-0094 tühistamiseks ning majandusja kommunikatsiooniministri kohustamiseks esitada Rae Vallavalitsusele taotlus riigimaantee T-11 Tallinna ringtee teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramiseks kaebajale tagastatud maaüksusega külgnevas osas ja otsustada uuesti maa riigi omandisse jätmise küsimus osas, kus riigimaa külgneb kaebajale tagastatud maaüksusega Menetlusosalised Kaebaja – Jaan Virkepuu, volitatud esindaja v.adv Toomas Bekker Vastustaja – majandusja kommunikatsiooniminister, volitatud esindajad Gerly Lootus ja Taivo Linnamägi Kaasatud haldusorgan – Rae Vallavalitsus, esindaja Maiga Liiv Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15. juuli 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Majandusja kommunikatsiooniministri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 17. aprill 2012

RESOLUTSIOON 1. Jätta Tallinna Halduskohtu 15. juuli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-11-804 muutmata ning majandusja kommunikatsiooniministri apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Mõista Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumilt Jaan Virkepuu kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kulu 1 100 (üks tuhat ükssada) eurot. 3. Muus osas jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-11-804 2(10) Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 13.06.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Majandusja kommunikatsiooniminister jättis 16.12.2002 käskkirja nr 71 p-ga 1.1 riigi omandisse riigimaantee T-11 Tallinna ringtee aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa. Katastriüksus nr 65301:003:0292 registreeriti riigi maakatastris 28.10.2003 ja riigivara registris 23.02.2006. 2. Rae Vallavalitsus tagastas 13.01.2004 korraldusega nr 28 Jaan Virkepuule õigusvastaselt võõrandatud endise Karjavere talu maast 6,93 ha ja moodustas katastriüksuse Haavasalu, mis kattus osaliselt juba varem majandusja kommunikatsiooniministri 16.12.2002 käskkirjaga nr 71 riigi omandisse jäetud maaga. Katastriüksuste kattuvuse tõttu keeldus katastripidaja Haavasalu katastriüksuse registreerimisest. 3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.04.2008 otsusega nr 3-06-482 majandusja kommunikatsiooniministri 16.12.2002 käskkirja nr 71 p 1.1. osas, millega jäeti riigi omandisse Rae valla territooriumil Tallinna ringtee maaüksuse üldpinna hulgas J. Virkepuu poolt Rae külas tagasi taotletav maa. Ringkonnakohus selgitas, et riigi omandisse võib jätta ka maa, mille suhtes on esitatud maa tagastamise taotlus. Maareformi eesmärk on aga eeskätt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine moodustab erandi. Vaatamata sellele, et maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne, ei vabasta see haldusorganit motiveerimise ja erinevate huvide kaalumise kohustusest, mida vaidlusaluses käskkirjas tehtud ei ole. Samuti ei ole põhjendatud teemaa suurust ja piiripunktide erinevat kaugust tee teljest. Viidatud käskkirjaga oli riigi omandisse jäetud ka selline maa, mis olemasoleva tee alune ega seda teenindav maa pole. Maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lg 1 p 1 alusel saab riigi omandisse jätta looduses reaalselt eksisteerivate hoonete/rajatiste aluse ning neid teenindava maa või kui ehitis on lõpetamata või on olemas ehitusluba. Vaidlusaluse käskkirjaga jäeti T- 11 maaüksuse koosseisus riigi omandisse mitte üksnes Tallinna ringtee alune ja seda teenindav maa, vaid ka maa, millel MaaRS § 31 lg 1 p-s 1 nimetatud hoonet/rajatist ei asu. Ringkonnakohtu otsus jõustus 06.08.2008. 4. Majandusja kommunikatsiooniminister jättis 22.03.2011 käskkirjaga nr 11-0094 riigi omandisse riigimaantee T-11 Tallinna ringtee rajatist teenindava maa hulgas katastriüksuse 65301:003:0292 kogupindalaga 39,03 ha, mille koosseisus on maaüksus Haavasalu maatükk II pindalaga 3 768,44 m2. Seega moodustavad Rae valla territooriumil asuvad riigi omandisse jäetud T-11 Tallinna ringtee maaüksused kokku 68,75 ha. Käskkirjas leiti, et 3 768,44 m2 suuruse maatüki näol on tegemist teerajatise teenindamiseks vajaliku maaga, sest

3-11-804 3(10) see on vajalik Tallinna ringtee neljarealiseks eraldatud sõidusuundadega ja eritasapinnaliste ristmikega maanteeks rekonstrueerimiseks. Olemasoleva tee laiendamist tuleb käsitada teehoiuna ja maa on vajalik teehoiu teostamiseks. Tallinna ringtee rekonstrueerimine kannab liiklusohutuse eesmärki ja avalik huvi selle vastu kaalub üles J. Virkepuu erahuvi maad tagasi saada, pidades silmas, et vaidlusalune maa moodustab kogu tagastamisele kuuluvast maast väga väikese osa. 5. J. Virkepuu esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse taotlustega tühistada majandusja kommunikatsiooniministri 22.03.2011 käskkiri nr 11-0094 osas, millega jäeti riigi omandisse riigimaantee T-11 Tallinna ringtee rajatist teenindava maa hulgas Haavasalu II maatükk pindalaga 3 768,44 m2; teha Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile ettekirjutus ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest esitada Rae Vallavalitsusele taotlus määrata kindlaks riigimaantee T-11 Tallinna ringtee teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid kaebajale tagastatud maaüksusega külgnevas osas; teha Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile ettekirjutus ühe kuu jooksul alates Rae Vallavalitsuse poolt riigimaantee T-11 Tallinna ringtee teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisest otsustada maa riigi omandisse jätmise küsimus osas, kus riigimaa külgneb kaebajale tagastatud Haavasalu II maaüksusega. 1) Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korraldus Haavasalu maaüksuse tagastamise kohta on kehtiv haldusakt ja vaidlusalune käskkiri on sellega vastuolus, kusjuures Rae Vallavalitsuse korralduse aluseks oli Haavasalu maaüksuse katastrimõõdistamine, mille tulemusel määrati Haavasalu II maaüksuse suurus ja piirid selliselt, et kaebajale tagastatavat maad vähendati selle võrra, kus asus riigimaantee ja teerajatist teenindav maa. Kuivõrd Haavasalu II maaüksus on vallavalitsuse korraldusega tagastatud, puudus ministril õigus jätta seda riigi omandisse. 2) Käskkiri on vastuolus MaaRS § 10 lg-ga 3, kuna minister määras rajatist teenindava maa suuruse ja piirid kindlaks ilma Rae Vallavalitsuse nõusolekuta. 3) Vaidlusaluse käskkirjaga jäeti riigi omandisse mitte üksnes Tallinna ringtee alune ja seda teenindav maa, vaid ka maa, millel MaaRS § 31 lg 1 p-s 1 nimetatud hooneid ega rajatisi ei asu. Teenindava maa määramisel ei ole arvestatud teeseaduse (TeeS) § 2 lg-ga 2, kus nimetatakse tee koosseisu kuuluvad rajatised, kusjuures ühelegi seal nimetatud rajatisele ministri käskkirjas ei viidata. Põhjendamatud on viited TeeS §-dele 14 ja 15, sest neis nimetatakse teehoiu tagamiseks vajalikud tööd ja meetmed, ent kuivõrd neid meetmeid ei realiseerita tee kui rajatise peal ega selle kõrval, siis ei vaja need ka täiendavat maad 40 m laiuses tee teljest, nagu käskkirjas on määratud. 23.06.2003 koostatud piiriprotokollis on maantee teenindusmaa laiuseks määratud 17 m tee teljest, mitte 40 m. Riigi omandisse saab jätta looduses reaalselt eksisteerivate rajatiste aluse ja neid teenindava maa või kui rajatisele on välja antud ehitusluba. Käskkirjas nimetatud tee rekonstrueerimistöödeks ei ole ehitusluba antud, samuti puudub projekt Tallinna ringtee laiendamiseks. 28.12.2009 kinnitatud eelprojekt ei ole aluseks teenindusmaa määramisel. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määruse nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ p 4 alapunkt 5 kohaselt arvestatakse ehitusluba või projekti teenindamiseks vajaliku maa määramisel vaid juhul, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve. 4) Käskkiri rikub kaebaja suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet, sest teistele Rae vallas tagastatud ja Tallinna ringteega piirnevatele maaüksustele on piirid mõõdetud mõlemal pool teed 15-16 m tee teljest. 6. Majandusja kommunikatsiooniminister palus jätta kaebuse rahuldamata.

3-11-804 4(10) 1) Vastustaja lähtus nii 2002. a kui ka vaidlusaluse käskkirja väljaandmisel sellest, et maa riigi omandisse jätmine vastavas ulatuses on tingitud konkreetse lõigu vajadustele vastava teemaa laiusest ning et Rae Vallavalitsus ei oleks tohtinud tagastada enne vastava otsuse tegemist riigi omandisse jäetud maad. Enne maa riigi omandisse jätmist andis Rae Vallavalitsus 26.11.2002 korraldusega nr 1173 nõusoleku maa riigi omandisse jätmiseks ja talle pidi maa tagastamise otsustamisel teada olema, et osa maast on eelnevalt riigi omandisse jäetud. Rae Vallavalitsus andis 15.02.2011 korralduse nr 111, millega ta muutis 26.11.2002 korralduses nr 1173 toodud seisukohta maa riigi omandisse jätmise osas rohkem kui 8 aastat hiljem. Vaid Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korralduse formaalne kehtivus ei muuda vaidlusalust käskkirja iseenesest õigusvastaseks, sest käskkiri on kooskõlas MaaRS §-ga 29 ja § 31 lg 1 p-ga 1 ning sellega on riigi omandisse jäetud riigi omandis olevate rajatiste alune ja rajatisi teenindav maa. Hetkel on Tallinna ringtee kaherajaline, kuid juba alates 1991. a on kavandatud riigimaantee muutmist kahe eraldatud sõiduteega teeks, mille tulemusena muutub riigimaantee neljarajaliseks, samuti on Harju maavanema 19.04.1999 korraldusega nr 1682-k kehtestatud Harju maakonnaplaneering ning PI Maanteeprojekt on koostanud töö nr 2234 Tallinna ringtee arenguskeem, mis näevad ette Tallinna ringtee rekonstrueerimise neljarajaliseks. Rae Vallavalitsus kooskõlastas nimetatu 20.07.1991, olles seega riigimaantee rekonstrueerimisest teadlik. 2) Olemasolev tee on III klassi maantee, kuid liiklussagedusest tulenevalt on vajadus tee ümberehitamiseks I klassi maanteeks. MaaRS § 31 lg 1 p 1 tuleb tõlgendada koostoimes TeeS sätetega. Tallinna Ringkonnakohus asus otsuses nr 3-06-482 seisukohale, et maa riigi omandisse jätmine, samuti rajatist teenindava maa ulatuse määramine on haldusorgani diskretsiooniotsused ning et teemaa laiust ei ole õigusaktides sätestatud ja selle otsustab haldusorgan konkreetse teelõigu vajadustest lähtuvalt. 3) Kuigi Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korraldus formaalselt kehtib ning vastustaja 16.12.2002 käskkirja nr 71 p 1.1 on osaliselt tühistatud, ei muuda see tagastamise korraldust õiguspäraseks. Tagastamise korraldus on antud vastuolus selle andmise ajal kehtinud õigusnormidega, Rae Vallavalitsus ei teinud maa tagastamise korraldust Maanteeametile ega vastustajale teatavaks, et seda oleks olnud võimalik õigeaegselt vaidlustada. Ringkonnakohus tühistas 16.12.2002 käskkirja nr 71 p 1.1 põhjusel, et sellest ei nähtunud erinevate huvide kaalumist. Samas ei olnud riigil võimalik 2002. a huve kaaluda, sest riiki ei teavitatud õigustatud subjekti olemasolust. Vastustaja on käesoleval juhul vaidlustatud käskkirjas ringkonnakohtu välja toodud puudused kõrvaldanud ja teostanud kaalutlusõigust. 4) 16.12.2002 käskkirja nr 71 andmise ajal kehtinud Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra redaktsiooni p 1 kohaselt ei laienenud kord ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisele maa riigi omandisse jätmisel ning kehtiva redaktsiooni järgi puudub absoluutne kohustus ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks maa riigi omandisse jätmisel. 5) Vastustaja ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet ega kohelnud kaebajat teistest erinevalt. Tallinna ringtee teenindamiseks vajalik riigi omandisse jäetud teemaa on ühesuguse laiusega (40 m tee teljest) ega erine ainult Haavasalu maaüksuse piirides. Samasuguses olukorras olevaid isikuid on koheldud samaväärselt, sest maade riigi omandisse jätmisel ei olnud võimalik riigi omandisse jätta maid, mis olid juba tagastatud ja katastrisse kantud. Maamõõdukeskus OÜ 06.10.2002 koostatud katastriüksuse plaanist nähtub, et kaebajale tagastatud maatükiga osaliselt kattuva maatüki III (39,05 ha) kaugus tee teljest on 40 m (piiripunktid 118-120). 6) Väär on seisukoht, et kaebajale tagastatud katastriüksuse piir peaks olema tee teljest 17 m kaugusel. Kuigi 25.06.2003 koostatud Haavasalu katastriüksuse piiriprotokollis on märgitud,

3-11-804 5(10) et maatüki II piir asub tee teljest 17 m kaugusel, ei pea see paika, sest varasemalt koostatud katastriüksuse plaani kohaselt kulgeb piir 40 m kaugusel tee teljest. Harju Teedevalitsuse esindaja K. Kümnik märkis haldusasjas nr 3-06-482 toimunud kohtuistungil, et piiriprotokolli märgitud 17 m puhul oli tegemist eksitusega ja et 17 m asemel peab olema 40 m. 7) MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt prevaleerib maa riigi omandisse jätmine maa tagastamise ees ning Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p-s 54 sätestatakse, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks või on kirjalikud andmed koostatava taotluse kohta, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne taotluste kohta otsuse vastuvõtmist. 8) Kuigi Rae Vallavalitsus on 13.01.2004 korraldusega kaebajale maa tagastanud, ei ole tagastamise menetlus veel lõppenud, sest Harju maavanem teostab tagastamise korralduse üle järelevalvet, seega ei pruugi korraldus kehtima jääda. Ka Maa-amet leidis 13.05.2011 kirjas, et Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korraldus oli õigusvastane nii selle andmise ajal kui praegu. 7. Rae Vallavalitsus leidis, et vaidlusalune käskkiri ei ole õiguspärane ja kuulub tühistamisele, sest selles esinevad samad puudused, mille tõttu tühistas ringkonnakohus vastustaja 16.12.2002 käskkirja nr 71 p 1. 8. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.07.2011 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas majandusja kommunikatsiooniministri 22.03.2011 käskkirja nr 11-0094 ning kohustas vastustajat otsustama 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates uuesti rajatise riigimaantee T-11 Tallinna ringtee aluse ja seda teenindava maa riigi omandisse jätmise küsimuse osas, kus see külgneb kaebajale Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korraldusega nr 28 tagastatud maaga, samuti mõistis Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2000 €. 1) Maareformi loogikast tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine prioriteetne maa tagastamise ees ja maa riigi omandisse jätmise küsimus tuleks lahendada enne maa tagastamise küsimuse lahendamist, kuid riigi omandisse jätmise esemeks ei saa olla maa, mille kohalik omavalitsus on kehtiva haldusaktiga juba otsustanud tagastada. Kuigi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 63 tulenevalt läheb maa omandiõigus õigustatud subjektile üle maa kinnistusraamatusse kandmisel, määratakse avalik-õiguslikud suhted konkreetse maatüki osas ja selle maatüki edasine saatus kindlaks kohaliku omavalitsuse korraldusega maa tagastamise kohta. Rae Vallavalitsuse korraldus on kehtiv. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg-st 2 tulenevalt on kehtiv haldusakt kohustuslik igaühele. Asjakohatu on vastustaja arutlus Rae Vallavalitsuse korralduse õiguspärasuse ja selle üle, kas Rae Vallavalitsus oleks või poleks tohtinud 2004. a maad kaebajale tagastada. Haldusakti kehtivus ei sõltu haldusakti õiguspärasusest. Igaühe, sh haldusorganite, kohustus kehtivast haldusaktist juhinduda ei sõltu nende endi hinnangust sellele, kas haldusakt on õiguspärane või mitte. Seetõttu ei saanud vastustaja maa riigi omandisse jätmise otsustamisel lähtuda sellest, et sama maa tagastamise kohta tehtud kohaliku omavalitsuse korraldus on õigusvastane. Asjassepuutumatud on vastustaja selgitused selle kohta, et maavanem teostab vallavalitsuse korralduse üle järelevalvet, mille tulemuseks võib olla korralduse kehtetuks tunnistamine. See võimalus on hüpoteetiline ja haldusakti andmisel ei saanud sellest lähtuda. Maareform viiakse konkreetse maa osas läbi üks kord. Seega, kui pädev haldusorgan on kord otsustanud, mis konkreetsest maatükist omandireformi tulemusena saab, siis sama maa suhtes ei saa sama ega teine haldusorgan teha esimesena tehtud otsuse kehtivuse korral teistsugust otsust. Kuigi ringkonnakohtu 22.04.2008 otsusest tulenevalt pidi vastustaja otsustama maa riigi omandisse jätmise küsimuse uuesti, ei saa sellest järeldada, et maa riigi omandisse jätmise uuel otsustamisel võiks minister lähtuda nendest faktilistest asjaoludest, mis esinesid ringkonnakohtu otsusega tühistatud käskkirja andmise

3-11-804 6(10) ajal. Asja uuel otsustamisel peab haldusorgan juhinduma nendest faktilistest asjaoludest ja õigusnormidest, mis esinevad ja kehtivad asja uue otsustamise ajal. Võrreldes 2002. a käskkirja andmisega on käesoleval juhul oluliseks uueks asjaoluks see, et maa on osaliselt kaebajale tagastatud. Selle asjaoluga vastustaja otsuse tegemisel arvestanud ei ole. 2) Maa riigi omandisse jätmine vaidlusaluse käskkirjaga näidatud ulatuses on ka sisuliselt põhjendamatu. Käskkirjal on samad puudused, mis olid 16.12.2002 käskkirjal nr 71, mille ringkonnakohus vastavas osas tühistas. MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel ei saa riigi omandisse jätta maad selleks, et sellele maale laiendada olemasolevat teed. Olemasoleva tee kui rajatise laiendamine uue teeniidi võrra ei ole käsitatav olemasoleva tee teenindamisena, mis õigustaks tulevikus rajatava uue teeniidi aluse maa jätmist riigi omandisse olemasoleva tee teenindamiseks vajaliku maana. MaaRS § 31 lg 1 p 1 ning MRS § 6 lg-t 3 ei ole võimalik sisustada tee kui rajatise teenindamiseks vajaliku maa osas TeeS §-dega 14 ja 17. TeeS eesmärk ei ole maareformi korraldamine. Põhjused, miks määratletakse TeeS-s teehoiuna ka tee projekteerimine ja ehitamine, peituvad TeeS-s endas ning piirduvad TeeS reguleerimisalaga. Kindlasti ei ole vastava regulatsiooni eesmärgiks kehtestada täiendavaid aluseid, mis annaksid õiguse teedevõrgu arendamise või olemasolevate teede laiendamise-parendamise nimel jätta maad omandireformi käigus riigi omandisse ja välistada selle tagastamine õigustatud subjektidele. Omandireformi esmane eesmärk on maa tagastamine õigustatud subjektidele. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise soovi olemasolul jäetakse tagastamata üksnes selline maa, mille tagastamine tekitaks omandireformi käigus uut ebaõiglust, ehk maa, mis okupatsiooniperioodi kestel välja kujunenud asjaolusid ja õigussuhteid arvestades tuleb jätta mingisuguseks muuks otstarbeks. Nii nagu 2002. a käskkirja puhul, ei nähtu ka 22.03.2011 käskkirjast, et vaidlusalusel maaosal paikneks mingeid teerajatisi või et see oleks vajalik olemasoleva tee teenindamiseks. Olemasoleva rajatise laiendamine, olenemata sellest, kas teise teeniidi või lisanduvate sõiduradade juurdeehitamise näol on tegemist olemasoleva tee laiendamise või uue tee ehitamisega, ei saa olla käsitatav olemasoleva tee teenindamisena MaaRS mõttes. Planeeritava uue teeniidi väljaehitamiseks ei ole antud välja ehitusluba. Projektid ja muud planeerimisdokumendid ei õigusta maa riigi omandisse jätmist MRS § 31 lg 1 p 1 alusel. Tee laiendamiseks vajaliku maa saaks minister riigi omandisse jätta MRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina. Samas ei õigusta see MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt maa tagastamata jätmist õigustatud subjektile. 3) Õigusaktidest ei tulene maa riigi omandisse jätmise taotlejale kohustust ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist taotleda. Seega saab maa riigi omandisse jätmise MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel otsustada ka ilma, et kohalik omavalitsus määraks vastava menetluse tulemusena ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid. Kuivõrd riigi omandisse jäetud maad ei tule tingimata kanda kinnistusraamatusse ning riigi omandiõigus tekib maa registreerimisest riigi maakatastris ja riigivara registris (Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määruse nr 226 Maa riigi omandisse jätmise kord p 17), siis tuleb vaidluse lahendamiseks muuta juba olemasoleva kinnisasja piire. See on võimalik, kui vastustaja otsustab uuesti Tallinna ringtee aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa riigi omandisse jätmise küsimuse osas, kus see maa külgneb kaebajale tagastatud maaga. Kuivõrd kohaliku omavalitsuse poolt teenindusmaa suuruse ja piiride kindlaksmääramine ei ole maa riigi omandisse jätmisel kohustuslik, ei saa kohustamisnõuet selles osas rahuldada. Küll aga saab panna vastustajale kohustuse otsustada uuesti maa riigi omandisse jätmise küsimus vaidlusaluse maa suhtes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 9. Majandusja kommunikatsiooniminister palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebuse rahuldamata jätta.

3-11-804 7(10) 1) Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane. Kaebajal ei saanud Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korraldusest tekkida õiguspärast ootust korralduses märgitud ulatuses maa tagasisaamiseks. Korraldus on tänaseni täitmata ja kaebaja ei ole seoses maa tagastamisega kandnud rahalisi kulutusi. Kohus on alatähtsustanud maavanema järelevalvemenetlust, mille tulemustest sõltub kaebaja kaebeõigus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tuleb arvestada kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid, sh lähtuda esmase maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisest 2002. a. Enne 2002. a käskkirja andmist andis Rae Vallavalitsus 26.11.2002 korraldusega nr 1173 nõusoleku maa riigi omandisse jätmiseks, märkides korralduses, et vallavalitsusel puudub Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsus isikute omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Seega pidi Rae Vallavalitsusele 13.01.2004 korralduse andmise ajal olema teada, et osa maast, mille suhtes kaebaja õigustatud subjektiks tunnistati, on eelnevalt riigi omandisse jäetud. Rae Vallavalitsus oleks pidanud lähtuma MaaRS § 6 lg 2 p-st 4 ja §-st 13 ning mitte tagastama eelnevalt riigi omandisse jäetud osa maast, vaid otsustama selle kompenseerimise. Kuigi vastustaja 16.12.2002 käskkiri tühistati 2008. a, oli see tagastamise korralduse andmise ajal kehtiv ja sel momendil oli vaidlusaluse maatüki saatus riigi omandisse jätmise näol kindlaks tehtud. Vastustaja ei pidanud 2002. a käskkirja tehes erinevaid huve kaaluma, sest teda ei teavitatud õigustatud subjekti olemasolust. Vastustajal tekkis pärast teate avaldamist Ametlikes Teadaannetes ja maa registreerimisest õiguspärane ootus käskkirja kehtima jäämise suhtes. Rae Vallavalitsuse korraldus ei vastanud selle andmisel ajal kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale. 2) Vaidlusalune käskkiri on kooskõlas HMS §-dega 54 ja 56, selles on märgitud käskkirja andmise faktiline ja õiguslik alus, kaalutlused riigimaantee teenindamiseks vajaliku maa ulatuse osas ning toodud asjakohane motivatsioon. Riigi omandisse jäetud maal asub rajatis T-11 Tallinna ringtee. Riigimaantee kavandati muuta neljarealiseks juba 1991. a, Rae Vallavalitsus kooskõlastas vastavad projektid ja oli seega riigimaantee rekonstrueerimisest teadlik juba 1991. a. Käskkirja andmisel lähtuti MaaRS §-st 29, § 31 lg 1 p-st 1 ja § 6 lg 2 p-st 4. Kuigi omandireformi peamine eesmärk on maa tagastamine õigustatud subjektidele, on seadusandja näinud ette teatud juhtumid, mille puhul maad ei tagastata, ning see ei pruugi hõlmata ainult okupatsiooniperioodi kestel välja kujunenud asjaolusid ja õigussuhteid. MaaRS § 31 lg 1 p 1 tuleb tõlgendada koostoimes TeeS sätetega ning arvestada, et tee muutmine neljarealiseks oli kavandatud enne tagastamise korralduse andmist ja Rae Vallavalitsus oli sellest teadlik. TeeS § 1 lg-st 1 tulenevalt reguleerib seadus mh ka teehoiu korraldamist ning antud juhul ongi maa jäetud riigi omandisse, arvestades konkreetse teelõigu vajadusi teehoiu teostamiseks (TeeS §- d 2, 3, 14 ja 17). Kahtlemata on vastustaja arvestanud käskkirja andmise hetkel esinevaid faktilisi asjaolusid ja kehtivaid õigusnorme, kuid ka Harju maavanema poolt 2011. a algatatud järelevalvemenetlust. 10. J. Virkepuu palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud vastustaja kanda. 1) Vastustaja vaidlustab halduskohtu otsust asjaoludega, mis pole olnud ega saanudki olla käesoleva vaidluse esemeks, vaid eelmise kohtuvaidluse esemeks, milles vaidlustati vastustaja 16.12.2002 käskkirja. Halduskohus sai vaidluse lahendamisel arvestada üksnes nende asjaoludega, mis olid kujunenud 22.03.2011 käskkirja andmise ajaks. Vastustaja arvamusest Rae Vallavalitsuse 13.01.2004 korralduse õiguspärasuse kohta ei sõltu selle haldusakti kehtivus ja see ei oma õiguslikku tähendust ka vaidlusaluse käskkirja seaduslikkuse hindamisel. Käesoleva asja raames ei saa arutada vallavalitsuse korralduse kehtivust. Selleks tulnuks vastustajal esitada halduskohtusse vastav kaebus. Seda ei ole vastustaja teinud, kuigi oli korraldusest teadlik hiljemalt 23.11.2005.

3-11-804 8(10) 2) Ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 alapunkti 2 kohaselt määratakse rajatise teenindamiseks vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab rajatise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise ja remondi. Olemasoleva riigimaantee T-11 Tallinna ringtee aluseks ja selle teenindamiseks piisab täielikult teeteljest kummalegi poole 17 m laiusest maaribast, nagu oli määratud Haavasalu maaüksuse katastrimõõdistamisel ja millega nõustus piiriprotokolli allakirjutamisel ka riigi esindaja. Ka mitmetele teistele omandireformi subjektidele tagastati maa Rae vallas sama maantee ääres selliselt, et teemaa piir jäeti tee teljest 14-17 m kaugusele. 3) Vastustaja võttis omaks, et Haavasalu II maatükk jäeti 3 768,44 m2 ulatuses riigi omandisse mitte seetõttu, et see oleks vajalik olemasolevate teerajatiste teenindamiseks, vaid uue objekti ehitamiseks, milleks MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel maad riigi omandisse jätta ei saa. 11. Rae Vallavalitsus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Apellatsioonkaebuse väited ei anna seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega J. Virkepuu kaebuse rahuldamata jätmiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud ka kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki korrata ning märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist. 13. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sätestab HMS § 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Muu hulgas tähendab see seda, et haldusakti andja peab lähtuma olemasolevast faktilisest ja kehtivast õiguslikust olukorrast. Haldusakti peale esitatud kaebuse lahendamisel peab kohus kontrollima, kas haldusakti andja on õigesti tuvastanud akti andmisel olulised asjaolud ja kohaldanud õigesti õigusnorme. Vaidlustatud käskkirja andmisel kehtis õiguslik olukord, kus majandusja kommunikatsiooniministri 16.12.2002 käskkiri nr 71 p 1.1 maa riigi omandisse jätmise kohta oli jõustunud kohtuotsusega tühistatud ning Rae Vallavalitsuse kehtiva 13.01.2004 korraldusega nr 28 oli maa kaebajale tagastatud. Sellest tuli haldusakti andjal lähtuda akti andmisel ja halduskohtul akti õiguspärasuse kontrollimisel. Seetõttu ei ole haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel olulised apellatsioonkaebuse jätkuvad väited selle kohta, et vallavalitsus andis 2002. aastal nõusoleku maa riigi omandisse jätmiseks, maa tagastamise 2004. aasta korraldus ei ole õiguspärane ning selle üle teostab järelevalvet maavanem, kaebajal ei saanud senini täitmata korraldusest tekkida õiguspärast ootust maa tagasi saamiseks ja vastustajal tekkis õiguspärane ootus maa riigi omandisse jätmise käskkirja kehtima jäämiseks. Halduskohus leidis õigesti, et riigi omandisse ei saa jätta maad, mis on kehtiva haldusaktiga otsustatud kaebajale tagastada. 14. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et vaidlustatud haldusakti andmisel tuli arvestada asjaoluga, et juba 1991. aastal kavandati riigimaantee muuta neljarealiseks. Vastustaja hinnangul on haldusakti andmisel õigesti kohaldatud MaaRS § 31 lg 1 p 1, mida tuleb tõlgendada koostoimes TeeS sätetega (§-d 1, 2, 3, 14 ja 17). Ringkonnakohus vastustaja käsitusega ei nõustu ja jagab halduskohtu seisukohta, et maa riigi omandisse jätmine vaidlustatud käskkirjas näidatud ulatuses on ka sisuliselt põhjendamatu ning vastuolus MaaRS § 31 lg 1 p-ga 1. MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel jäetakse riigi omandisse riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. TeeS § 1 sätestab teeseaduse reguleerimisala ning muu hul-

3-11-804 9(10) gas reguleerib nimetatud seadus teehoidu. TeeS § 2 sätestab tee mõiste ja loetleb rajatised, mis asuvad tee koosseisu kuuluval teemaal. TeeS § 3 sätestab teemaa mõiste: teemaa on maa, mis õigusaktidega kehtestatud korras on määratud tee koosseisus olevate rajatiste paigutamiseks ja teehoiu korraldamiseks. TeeS § 14 sätestab teehoiu mõiste. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt käsitatakse teehoiuna teetööde tegemist, kavandamist, teekasutuse korraldamist, tee kaitsevööndi hooldamist, tee projekteerimist ning tee haldamisega seotud muud tegevust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt nimetatakse teetööks sama seaduse §-s 17 sätestatud ehitamist, remontimist ja hooldamist. Seega on teeseadusest tulenevalt teemaana vaadeldav ka maa, mis on määratud teehoiu korraldamiseks, teehoiu korraldamine on muu hulgas teetööde tegemine ning teetööks on ka tee ehitamine. Tee ehitamiseks vajalikku maad ei saa aga vaadelda MaaRS mõttes riigi omandisse jääva rajatise aluse ning seda teenindava maana. TeeS ei reguleeri maareformi läbiviimist ning teemaa mõistet selle seaduse tähenduses ei saa samastada olemasoleva rajatise teenindamiseks vajaliku maa mõistega MaaRS tähenduses. Halduskohus märkis õigesti, et lisanduvate sõiduradade juurdeehitamise näol on tegemist olemasoleva tee laiendamise või uue tee ehitamisega. Halduskohus osutas ka õigesti, et teede laiendamiseks ja teede rajamiseks vajalikku maad saab jätta riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina ning sellele võimalusele viitab sõnaselgelt Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kehtestatud maa riigi omandisse jätmise korra p 5 ap 8. Maa riigi omandisse jätmine riigi maareservina ei ole aga vastavalt MaaRS § 6 lg 2 p-le 4 maa tagastamata jätmise aluseks. Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2008 otsuses haldusasjas nr 3-06-482 leiti, et majandusja kommunikatsiooniministri 16.12.2002 käskkiri nr 71 p 1.1 on antud vastuolus MaaRS § 31 lg 1 p-ga 1 ning tuleb J. Virkepuud puudutavas osas tühistada. Ringkonnakohus järeldas, et riigi omandisse on jäetud ka selline maa, mis olemasoleva tee alune ning seda teenindav maa pole; MaaRS § 31 lg 1 p-st 1 ja MaaRS § 6 lg-st 3 tuleneb, et MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel saab riigi omandisse jätta looduses reaalselt eksisteerivate hoonete/rajatiste aluse ja neid teenindava maa või kui ehitis on lõpetamata või olemas on ehitusluba; käskkirjaga on jäetud riigi omandisse mitte üksnes Tallinna ringtee alune ja seda teenindav maa, vaid ka maa, millel hoonet/rajatist ei asu. Käesolevas asjas vaidlustatud käskkirjas on ringkonnakohtu hinnangul korratud sama viga, mille tõttu haldusasjas nr 3-06-482 maa riigi omandisse jätmise käskkiri nr 71 J. Virkepuud puudutavas osas tühistati. Taas ei ole maad jäetud vaadeldavas ulatuses riigi omandisse mitte seetõttu, et see oleks vajalik olemasoleva rajatise teenindamiseks, vaid põhjusel, et kavandatud on Tallinna ringtee teise niidi väljaehitamine, mis on sisuliselt uue trassi ehitamine. Halduskohus märkis õigesti, et projektid ja muud planeerimisdokumendid ei õigusta maa riigi omandisse jätmist MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel. Seda põhimõtet kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 ap 5, mille kohaselt võetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel seaduslikus korras koostatud ja kinnitatud ehitusprojekte, mis põhjendavad sellele ehitisele juurdeehitamise vajadust või selle ehitisega seotud teise ehitise rajamise vajadust, arvesse vaid juhul, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve. On ilmne, et Tallinna ringtee laiendamine tagastatava maa arvel kahjustab õigustatud subjekti huve. 15. Eelneva põhjal ning HKMS § 200 p 1 alusel jääb majandusja kommunikatsiooniministri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.07.2011 otsus muutmata. 16. Kehtiva HKMS § 258 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetluskulusid kantud varasema HKMS ja ka uue HKMS kehtivusajal. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes põhimõttelisi erinevusi ei ole. Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

3-11-804 10(10) halduskohus tegi otsuse vastustaja kahjuks ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata, peab apellatsioonimenetluse kulud kandma vastustaja. Varasema HKMS § 92 lg 1 alusel jääb vastustaja menetluskulu – apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15,97 eurot – vastustaja enda kanda. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista esindaja kulu 1 570,80 eurot. Kuludokumentidena on kohtule esitatud advokaadibüroo 12.04.2012 arve nr 6, 12.04.2012 maksekorraldus arve tasumise kohta ja tegevusaruanne, millest nähtuvalt on esindajal kulunud menetlusdokumentidega tutvumiseks, apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks kokku 17 tundi. Menetluskulu kandmine käesolevas asjas on tõendatud. Vastustaja hinnangul on esindaja kulu üle paisutatud ning põhjendatuks saaks pidada 1 016 euro suurust menetluskulu. Kehtiva HKMS 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Esimese astme kohtus taotles kaebaja menetluskulude hüvitamist summas 3 141,60 eurot (sh riigilõiv), millest halduskohus mõistis välja 2 000 eurot, arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni (80%), vaidluse keerukuse astet, asjassepuutuvate materjalide mahtu ning samuti seda, et varasemates haldusasjades nr 3-06-482 ja 3-11-153 olid kaebuste asjaolud ja õiguslikud põhjendused suurel määral kattuvad käesoleva asjaga. Ringkonnakohtu hinnangul on ka apellatsioonimenetluses kantud esindajakulu põhjendamatult suur, arvestades asjaolu, et põhiline osa tööst on tehtud esimese astme kohtus ning apellatsioonkaebus uusi õiguslikke argumente ei sisalda. Vajaliku ja põhjendatud menetluskulu suuruseks hindab ringkonnakohus 1 100 eurot ja mõistab selle vastustajalt kaebaja kasuks välja.

Kaire Pikamäe Lauri Madise Ruth Virkus