3-11-528/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 10. mai 2012, Tartu Haldusasja number 3-11-528 Haldusasi Valdeko Petersoni kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori 22. oktoobri 2010. a käskkirja nr 12-6/921 osaliseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23.05.2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Valdeko Petersoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Valdeko Peterson, esindaja advokaat Karin Antsov Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 23.05.2011. a otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 3. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. PRIA peadirektori 15.08.2005. a käskkirjaga nr 1-3.13-3/2 määrati Valdeko Petersonile põllumajandusmaa metsastamise toetus 143 116, 37 krooni, sellest metsakultuuri rajamise toetus 130 620, 52 krooni ja metsakultuuri hooldustoetus 12 495, 85 krooni.

PRIA peadirektori 22.10.2010. a käskkirjaga nr 12-6/921 loeti lõppenuks taotleja V. Petersoni põllumajandusmaa metsastamise toetuse kohustus kogu ulatuses seoses kohustusperioodi lõppemisega 2010. a märtsis ning nõuti taotlejalt tagasi talle varasemalt makstud toetus 143 116, 37 krooni (9 146, 80 EUR). V. Peterson esitas PRIA peadirektori 22.10.2010.a käskkirjale nr 12-6/921 vaide, milles palus tühistada käskkiri osas, millega nõuti temalt tagasi varasemalt makstud toetussummad. Vaie jäeti 02.02.2011. a vaideotsusega nr 12-4/7 rahuldamata. 2. V. Peterson esitas 03.03.2011. a Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 02.02.2011. a vaideotsuse nr 12-4/7 tühistamiseks ja 22.10.2010. a käskkirja nr 12-6/921 tühistamiseks osas, millega nõuti taotlejalt tagasi talle varasemalt makstud põllumajandusmaa metsastamise toetus summas 143 116, 37 krooni. Kohtuistungil loobus kaebaja PRIA 02.02.2011. a vaideotsuse nr 12-4/7 tühistamise nõudest. 3. Tartu Halduskohus jättis 23.05.2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on „Eesti maaelu arengukava 2004-2006“ põllumajandusmaa metsastamise toetuse eesmärgiks maastiku mitmekesistamine. Eesmärgi saavutamiseks nähti põllumajandusministri 12.01.2005. a määruse nr 1 „Põllumajandusmaa metsastamise toetuse saamise täpsemad nõuded ning toetuste taotlemise, taotluste menetlemise ja toetuste maksmise täpsem kord“ (edaspidi: Määrus) § 3 lg 2 kohaselt ette, et põllumajandusmaa metsastamise toetuse saamiseks tuleb põllumajandusmaale metsakultuuri rajamiseks istutada teatud arv metsapuutaimi. Määruse § 21 lg 3 kohaselt nõutakse toetusraha (praegusel juhul nii metsakultuuri rajamise kui ka hooldamise toetusraha) tagasi, kui pärast kohustuseperioodi lõppemist on metsapuutaimede arv toetuse abil rajatud metsakultuuris vähenenud rohkem kui 20% § 4 lg-s 7 sätestatud (vähemalt 2000 metsapuutaime ühe hektari kohta) metsapuutaimede arvust. Kohus sedastas, et ei esine asjaolusid, mis välistaksid vastustaja õiguse toetuse tagasinõudmiseks. Kaebaja ei ole saavutanud põllumajandusmaa metsastamise toetusele seatud eesmärki, sest pärast kohustuseperioodi lõppemist on metsapuutaimede arv toetuse abil rajatud metsakultuuris vähenenud rohkem kui 20% lubatavast metsapuutaimede arvust. Esitatud pole ühtegi tõendit, mis tõendaks vastupidist. Kohus märkis, et kaebaja jättis toetuse taotlejana täitmata õigusaktides talle pandud õigeaegse (10 päeva päevast, mil põllumajandustootjal on võimalik seda teha) teavitamiskohustuse, mille tõttu on välistatud vääramatule jõule apelleerimine (Komisjoni määruse 796/2004 artikkel 72 ja Komisjoni määruse 817/2004 artikkel 39). Halduskohtu arvates heitis vastustaja õiguspäraselt kaebajale ette õigusvastast viivitamist ekspertarvamuse tellimise ja esitamisega. Taotleja

tahtest

sõltumatu

asjaolu

tõendamiskoormis

lasub

kaebajal. Kohus leidis, et isegi kui jagada kaebaja käsitlust, et vastustaja poolt talle väljastatud kirjad/teated on eraldi võetuna õigusalaseid teadmisi omavale taotlejale mitmetimõistetavad, ei muuda see asjaolu vaidlustatud haldusakti kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuvaks. Kohus sedastas, et tõendamata ja paljasõnaline on kaebaja väide, et ta istutas eraldistele 1, 2, 3 ja 5 pärast 2005. a hävinud taimede asemele uued. Asjaolu, et 2009. a ekspertarvamuses on konstateeritud kaebaja tahtest sõltumatute asjaolude esinemise võimalust, ei anna vastustajale alust Määruse § 17 lg 6 p 1 kohaldamiseks. Halduskohus kordas, et kaebaja esitas vaidlusaluse asjaolu kohta lubatava tõendi selleks sätestatud tähtaega eirates, mis välistas ka kohustuse lõpetamise vastava avalduse alusel. Kehtivast õigusest ei tulene kaebajale õigust ekspertarvamuse vastustajale esitamiseks alles kohustuseperioodi lõpul. Halduskohus tuvastas, et kaebaja oli hiljemalt 2006. a teadlik, et tal esineb probleem 2005. a võetud põllumajandusmaale metsakultuuri rajamise ja hooldamise toetuse saamisega võetud 2

kohustuse täitmisega, ent oli tegevusetu, mis viis vastustaja poolt õigustatult 2010. a vaidlusaluse koormava haldusakti andmiseni. Kohus märkis põllu nr 4 osas, et kaebaja ei ole täitnud eelpoolosutatud viivitamatu teatamise kohust, esitades ekspertarvamuse kohtule alles 2010. a. Kaebaja esitatud ekspertarvamus ei tõenda 2009. a eraldisele kase seemikute istutamist, kuna selle väite osas on ekspert tuginenud kaebaja ütlustele ja ei ole looduses ise istutamist 2009. a tuvastanud. Kuna kaebaja loobus 2009. a metsakultuuri täiendamistoetuse taotlemisest, siis ei ole tõendatud ka asjaolusid, mis oleksid vastustajale andnud aluse kaaluda metsakultuuri rajamise toetuse osaliselt tagasinõudmist seonduvalt 2009. a metsakultuuri ühekordse täiendamisega. Halduskohus oli seisukohal, et puudub alus vaidlustatud haldusakti tühistamiseks seoses motiveerimatusega. Vastustaja on kaebaja 2005. a taotluse alusel läbiviidud haldusmenetluses teostanud rea menetlustoiminguid (kohapealsed kontrollid, kontrollaruannete koostamine, kaebaja teavitamine, taotluste rahuldamata jätmine jne), mistõttu ei ole vaidlustatud haldusaktiga rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi selle väidetava formaalse õigusvastasuse osas. Halduskohtul puudus seega alus järelduseks, et tegemist oli materiaalselt õigusvastase haldusaktiga. Halduskohus ei nõustunud kaebajaga selles, et vastustaja eiras võrdsusõiguse printsiipi. Võrdselt tuleb kohelda võrdseid. Kaebaja ja kaebaja sugulane M. Peterson ei ole halduskohtule esitatud tõendite alusel võrdses olukorras. Halduskohus möönis, et vastustaja tõlgendus kehtiva õiguse osas erineb tema poolt kaebusele esitatud vastuväidete kohaselt halduskohtu tõlgendusest mõiste viivitamatu teavitamine sisustamise osas. Vastustaja käsitlusest jääb tõepoolest mulje, et oluliseks on peetud vastustaja teavitamist viivitamatult pärast ekspertarvamuse saamist, mitte aga pärast tähtsust omavate faktiliste asjaolude taotlejale selgumist. Halduskohus aga sellise käsitlusega ei nõustu, sest see ei tulene Määruse § 17 lg 6 p-st 1 ega Komisjoni määruste asjakohastest sätetest. Kaebaja ei ole tõendanud objektiivseid asjaolusid ekspertarvamuste mittetähtaegse esitamise põhjendamiseks. Võimalikust õigusvastasest halduspraktikast ei saa aga tekkida õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise printsiibile tuginemise õigust. 4. V. Peterson esitas apellatsioonkaebuse, milles palutakse tühistada Tartu Halduskohtu 23.05.2011. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebaja arvates on halduskohus küll märkinud, et kaebaja jättis taotlejana täitmata õigusaktides pandud õigeaegse teavitamise 10-päevase kohustuse, ent põhjendusest ei nähtu, millest oleks pidanud teavitama ning millise toimingu kohta on sätestatud viidatud teavitamiskohustus. Kaebaja on nii vaides kui ka kaebuses halduskohtule selgitanud, et tema lähtus oma tegevuses Määruses sätestatust, mille üheski asjaomases sättes ei ole ette nähtud 10-päevast teavitamistähtaega. Kaebaja ei nõustu halduskohtu tõlgendusega Määruse § 17 lg 6 kohaldamise osas ja on seisukohal, et ei antud sättest ega ka määruse tekstist tervikuna ei nähtu, mida peetakse silmas viivitamatu teavitamiskohustuse all. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud sätte mõtteks ei ole see, et kui looduslikest asjaoludest tingituna on koheselt peale taimede istutamist suurem osa nendest hävinud, kas õnnetusjuhtumi tagajärjel (Määruse § 17 lg 6 p 1) või olulise kahjustuse tõttu (Määruse § 17 lg 6 p 2), peab toetuse saaja ka koheselt esitama taotluse kohustuse kui terviku lõpetamiseks. Kaebaja sedastab, et antud olukorras kohaldub Määruse § 17 lg 6 p 2, mitte p 1, nagu märgib halduskohus. Kaebaja selgitab, et 29.01.2009 saatis vastustaja kaebajale teatise, et 2005. a-l võetud põllumaade metsastamise toetuse kohustus lõpeb 30.03.2010. Ühtlasi viitas vastustaja sellele, et kui kaebaja ei ole saanud võetud kohustust täita tema tahtest sõltumatu asjaolu tõttu, milleks loetakse metsakultuuri olulist kahjustust või hävimist õnnetusjuhtumi tagajärjel, on tal võimalus võetud põllumajandusmaa metsastamise toetuse kohustus lõpetada kas vastava põllu 3

osas või täielikult esitades vastustajale sellekohase avalduse koos metsakultuuri hävimist või hukkumist tõendava Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse koostatud ekspertarvamusega. Kaebaja istutas 5-aastase perioodi jooksul korduvalt kahjustunud ja hävinud taimede asemele uusi. Viimati, 2009. a kevadel istutatud taimed ei läinud samuti osaliselt kasvama ning hävisid. Istutatud taimede olulise kahjustuse tõttu pöördus kaebaja Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskuse poole metsakaitseekspertiisi ekspertarvamuse koostamiseks. 12.08.2009 esitatud ekspertarvamuse kohaselt jõudis ekspert järeldusele, et taimede vähesus on tingitud taotlejast sõltumatutest asjaoludest: eraldistel 1-3 ja 5 on kasele ebasobiv liivane kasvukoht ning eraldisel 4 on 80 % taimedest kahjustatud näriliste ja metskitsede poolt. Ekspertarvamuse kohaselt on tegemist metsakultuuri olulise kahjustusega Määruse § 17 lg 6 p 2 tähenduses. Kaebaja märgib, et 12.08.2009 esitatud ekspertarvamuses ei ole kajastatud eraldise 4 olukorda põhjusel, et antud eraldise jaoks õnnestus tal saada täiendavalt nõutavas ulatuses taimi. 31.03.2010 tellis kaebuse esitaja ekspertarvamuse eraldise 4 olukorra hindamiseks. 22.04.2010. a ekspertarvamuses märgitakse, et eraldisel 4 on tuvastatav kase istutus 500 tükki hektari kohta ning olemasolevatest kase seemikutest 80 % kahjustatud näriliste ja metskitsede poolt. Seega on kahjustuse tinginud asjaolud, mille tekkimist kaebaja ette ei näinud ega saanudki näha ning tegemist on metsakultuuri olulise kahjustusega Määruse § 17 lg 6 p 2 tähenduses. Kaebaja ei saa nõustuda halduskohtu otsusega, milles kohus on pidanud kohustuse lõpetamist ja toetuse tagasinõudmist põhjendatuks, kuivõrd kaebaja on lubatava tõendi esitanud selleks sätestatud tähtaega eirates ning kehtivast õigusest ei tulene kaebuse esitajale õigust ekspertarvamuse vastustajale esitamiseks alles kohustusperioodi lõpul. Kaebaja märgib, et kehtiv õigus ei sisusta üheselt ekspertarvamuse esitamise viivitamatu kohustuse sisu. Kaebaja leiab, et haldusakti põhjendustes, millega küsitakse isikult kogu temale makstud toetus tagasi, tuleb muuhulgas märkida kaalutlused, millest haldusorgan on lähtunud. Käesoleval juhul pidanuks haldusakt või selles viidatud muu menetlusosalisele kättesaadav dokument sisaldama põhjendusi selle kohta, kas esineb aluseid toetuse vähendamiseks või selle mittetagastamiseks. Kaebaja arvates ei andnud halduskohus tõlgendust kohustusperioodi lõpule, jättes kohaldamata Määruse § 21 lg 3. Kohustusperioodi lõpp oli kaebuse esitaja taotluse osas 30.03.2010. PRIA peadirektori 22.10.2010. a käskkirja nr. 12-6/921 kohaselt viidi kohapealne kontroll läbi 08.07.2010 (aruanne nr. 100078-86-001). Kontrolli teostamine alles kolm kuud peale kohustusperioodi lõppu võib olla tekitanud olukorra, kus 30.03.2010 seisuga oli metsapuutaimede arv nõutud ulatuses, kuid 08.07.2010 oli looduslikel põhjustel (põud) vähenenud alla nõutud määra. Käesoleval juhul pole tuvastatud kohustusperioodi lõpus Määruse § 21 lg-s 3 sätestatud asjaolu esinemine. Kaebuse esitaja arvates on taimede puhul kolmekuuline tähtaeg piisavalt pikk, mille jooksul võib taimede seisund olulisel määral muutuda. 4. 21.07.2011 saadetud vastuses palub vastusaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. PRIA põhjenduste kohaselt on vale kaebaja väide, nagu oleks halduskohus tuvastanud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja on täitnud Määruse §-s 4 lg-s 6 sätestatud nõuded ja istutanud vaidlusalustele põldudele 2005. a nõutavas ulatuses metsapuutaimi. Poolte vahel puudub vaidlus istutatud taimede arvu üle. Vastustaja esindaja ei käinud metsakultuuri rajamise aastal kohapealset kontrolli läbi viimas. 2005. a rajamis- ja hooldamistoetus maksti välja metsastatava pindala osas kaardimaterjali alusel ja istutavate 4

taimede arvuks loeti metsapuutaimede soetusdokumentides kajastatu. Seega nõuti toetus tagasi Määruse § 21 lg 3 alusel, kuna pärast kohustusperioodi lõppemist oli metsapuutaimede arv vähenenud lubatust rohkem. Vastustaja arvates on vaidluse keskmes küsimus, kas esines toetuse tagasimaksmist välistavaid asjaolusid. Metsakultuuri väidetav oluline kahjustus leidis kaebaja enda väitel aset 2005. a suvel ja miski ei viita sellele, et ta sellest kohe teada ei saanud. Ekspert tuvastas vaid, et põllud olid hooldamata, seal kasvas rohi ja üksikud looduslikult uuenenud taimed ning et metsakultuuri olemasolu polnud tuvastatav. Asjaolu, nagu oleks põldudele 2005. a rajatud metsakultuur saanud juba samal suvel oluliselt kahjustada väheste sademete tõttu, on taotleja poolt eksperdile öeldu põhjal teatavaks saanud, mitte viimase enda poolt tuvastatud. Vale on edasikaebuses märgitu, mille kohaselt ei selgu Määruse §-st 17 lg-st 6, mida peetakse silmas viivitamatu teavitamiskohustuse all. Sätte sõnastusest lähtuvalt peab taotleja olulisest kahjustusest viivitamatult teavitama ja esitama selle tõendamiseks vastava ekspertarvamuse. Seega hakkab aeg kulgema momendist, mil taotleja sai metsakultuuri olulisest kahjustusest teada ning tal oli võimalik teavitada. Viivitamatu teavitamine võimaldaks asjaolude tõendamist ja asetleidmist vastustajal kontrollida. Vastustaja märgib, et taotleja teadis, et Määruse kohaselt lõpetatakse metsastamiskohustus ennetähtaegselt väljamõistetud toetusraha tagasi nõudmata taotleja tahtest sõltumatuks asjaoluks oleva metsakultuuri olulise kahjustuse tõendatuse korral. Sellega seoses kaotanuks kaebaja aga ka kõik õigused toetustele (hooldustoetus ja täiendav toetus). Kaebaja taotles kõikide põldude osas 2006. a metsakultuuri hooldustoetust. Kuna kaebaja sattus vastustaja kontrolli valimisse, tuvastati, et kõik põllud olid hooldamata ja ta jäi toetusest ilma. Järgnevatel aastatel kaebaja hooldustoetusi ei taotlenud. Täiendustoetust taotles kaebaja alles kohustusperioodi viimasel, viiendal aastal. 16.03.2009 taotles ta täiendustoetust kõigile viiele põllule. 09.06.2009 loobus täiendustoetuse taotlemisest põldude 1, 2, 3 ja 5 osas ja palus muuta ka põllu nr 4 istutatavate lehtpuuistikute arvu. Samal ajal (10.06.2009) pöördus kaebaja Metsakaitse- ja Metsauuenduse poole ekspertarvamuse saamiseks metsakultuuri väidetava olulise kahjustuse ja hävimise kohta. 19.06.2009 käis vastustaja põllul nr 4 kohapealset kontrolli teostamas, ning tuvastas, et istutatud taimi oli nõutust oluliselt vähem, mistõttu jäi saamata täiendustoetus. Vastustaja arvates näitab hoolsuskohustuse täitmatajätmine kaebaja suhtumist oma metsastamiskohustusse, mida ta peale tagantjärgi suurema osa metsakultuuri hävimist 2005. a „kergekäeliselt“ lõpetada ei soovinud. Vastustaja seab kahtluse alla kaebaja väited, nagu oleks viimane viie aasta vältel metsakultuuri hooldanud ja täiendanud. Vastustaja märgib, et eksperdi poolt tuvastati veidi enne kohustusperioodi lõppemist, et metsakultuuri olemasolu pole tuvastatav. Ekslik on kaebaja väide, nagu oleks ekspert tuvastanud põldudel 1, 2, 3 ja 5 ebasobiva liivase asukoha. Seda on sedastatud üksnes põllu nr 5 osas. Vastustaja lisab, et juba enne metsakultuuri rajamist pidanuks kaebaja välja selgitama konkreetse põllu looduslikud tingimused ja tegema valiku, millist metsakultuuri liiki rajada, võttes arvesse põllu looduslikke tingimusi (Määruse § 4 lg 8). Seega ei tõenda eksperdi märkus põllu nr 5 osas taotleja tahtest sõltumatu asjaolu esinemist. Vastustaja lisab põllu nr 4 ekspertarvamuse (22.04.2010 nr PVV 13-4/19966) osas, et kui põllul on juba enne näriliste ja metskitsede poolt kahju tekitamist nõutavast oluliselt vähem metsapuutaimi, siis ei oma nende väheste taimede äranärimine antud asjas tähendust. 5

Vastustaja märgib seoses võrdsuspõhimõtte väidetava rikkumisega, et erinevalt kaebajast ei tehtud M. Petersoni põldudel kohapealseid kontrolle. Seetõttu tuli metsastamiskohustuse ennetähtaegsel lõpetamisel tema puhul piirduda avaldusega ja sellele lisatud ekspertarvamusega, milles kahjustuste tekkimise aja kohta märkust ei olnud. Seetõttu eeldati, et kahjustus tekkis hiljuti, enne taotleja pöördumist ekspertarvamuse saamiseks. Vastustaja ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kõnesolevad isikud ei olnud metsastamiskohustuse lõpetamise taotlemisel samades olukordades. Vastustaja märgib, et selgitas ja põhjendas taotlejale juba metsastamiskohustuse lõpetamise avalduse rahuldamata jätmisel 16.04.2010, miks kaebaja esitatud ekspertarvamus ei tõenda tema tahtest sõltumatute asjaolude esinemist ja leiab, et ei ole põhjendatud, et igas järgnevas haldusaktis seda jälle uuesti tehakse. Vastustaja märgib selgituseks edasikaebusele, et õigus teostada kontrolli on tulenevalt Määruse § 15 lg-st 7 nii kohustusperioodi vältel kui pärast seda. Kuna Määruse § 21 kohaselt peab pärast kohustusperioodi lõppemist olema säilinud metsakultuuri pindala teatud ulatuses nagu ka metsapuutaimede arv, on iseenesest mõistetav, et nende nõuete kontrollimine saabki toimuda kohustusperioodi lõppemise järgselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendusi. 6. Ringkonnakohtu hinnangul tulnuks halduskohtul otsuse tegemisel ja selle motiveerimisel lähtuda kaebaja poolt esitatud taotlusest, milleks kaebuse ja halduskohtu 03.05.2011. a istungi protokolli kohaselt oli nõue tühistada PRIA 22.10.2010. a käskkiri nr 12-6/921 osas, millega nõuti taotlejalt Määruse § 21 lg 3 alusel tagasi talle varasemalt makstud toetus 143 116, 37 krooni (9 146, 80 EUR). Kaebaja ei ole vaidlustanud 22.10.2010. a käskkirja osas, millega loeti lõppenuks V. Petersoni põllumajandusmaa metsastamise toetuse kohustus kogu ulatuses seoses kohustusperioodi lõppemisega 2010. a märtsis ega ka PRIA 16.04.2010. a kirjas väljendatud keeldumist lõpetada põllumajandusmaa metsastamiseks võetud kohustus põldude 1-3 ja 5 osas Määruse § 17 lg 6 alusel tulenevalt sellest, et taotleja ei saanud võetud kohustust täita tema tahtest sõltumatute asjaolude esinemise tõttu (metsakultuuri hävimine õnnetusjuhtumi tagajärjel või metsakultuuri oluline kahjustus). Avalduse eelviidatud alusel metsastamiseks võetud kohustuse lõpetamiseks esitas kaebaja PRIA-le 24.03.2010 (tl 62) ning PRIA oleks avalduse saanud rahuldada haldusakti väljaandmisega. 16.04.2010. a vastuses esitatud taotlusele keeldutakse sisuliselt Määruse § 17 lg 6 alusel haldusakti välja andmast ja seega on ringkonnakohtu hinnangul 16.04.2010. a kirja näol tegemist haldusaktiga, mida kaebaja oleks saanud vaidlustada. Kaebaja seda keeldumist ei vaidlustanud ja 22.10.2010 andis PRIA välja käesolevas asjas vaidluse all oleva käskkirja, millega loeti V. Petersoni põllumajandusmaa metsastamise toetuse kohustus lõppenuks mitte Määruse § 17 lg 6 alusel, vaid tulenevalt kohustusperioodi lõppemisest 2010. a märtsis ja nõuti taotlejalt Määruse § 21 lg 3 alusel tagasi talle varasemalt makstud toetus. Määruse § 21 lg 3 kohaselt nõutakse toetusraha tagasi, kui pärast kohustuseperioodi lõppemist on metsapuutaimede arv toetuse abil rajatud metsakultuuris vähenenud rohkem kui 20% § 4 lg-s 7 sätestatud (vähemalt 2000 metsapuutaime ühe hektari kohta) metsapuutaimede arvust. Nagu juba varem märgitud, vaidlustas kaebaja viidatud PRIA käskkirja üksnes osas, millega temalt toetusraha § 21 lg 3 alusel tagasi nõuti. Seda, et PRIA luges V. Petersoni 6

põllumajandusmaa metsastamise toetuse kohustus kogu ulatuses lõppenuks seoses kohustusperioodi lõppemisega 2010. a märtsis, ei ole kaebaja vaidlustanud. Pärast 16.04.2010 ei ole kaebaja esitanud PRIA-le uusi taotlusi metsastamise toetuse kohustuse lõpetamiseks Määruse § 17 või mõnel muul alusel. 7. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohtul oli otsuse tegemisel võimalik hinnata üksnes seda, kas PRIA 22.10.2010. a käskkiri oli vaidlustatud osas õige, so kas esines Määruse § 21 lg-st 3 tulenev alus toetusraha tagasinõudmiseks ja halduskohtul ei olnud alust ega põhjust asuda tõlgendama Määruse § 17 lg 6 ja hindama seda, kas 24.03.2010 esitatud kohustuse lõpetamise avaldus ja ekspertarvamus olid PRIA-le esitatud Määruse § 17 lg 6 mõistes viivitamatult või mitte. Seega tuleb halduskohtu vaidlustatud otsusest jätta välja põhjendused, mis puudutavad Määruse § 17 lg 6 kohaldamisega seotud asjaolusid ning täiendada halduskohtu otsuse motiive osaliselt käesoleva otsuse põhjendustega, mille sisuks on Määruse § 21 lg 3 alusel toetuse tagasi nõudmise õiguspärasusele hinnangu andmine. 8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendustega, mille kohaselt ei esine asjaolusid, mis välistasid vastustaja õiguse toetuse tagasinõudmiseks, sest pärast kohustuseperioodi lõppemist on metsapuutaimede arv toetuse abil rajatud metsakultuuris vähenenud rohkem kui 20% lubatavast metsapuutaimede arvust ning kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks vastupidist. Sellega seoses on asjakohane viidata ka toimikus olevale kontrollaruandele (tl 67-68), millest nähtuvalt teostas PRIA pärast 2010. a märtsi, e pärast kohustusperioodi lõppu V. Petersoni põldudel 1-5 kohapealset kontrolli ja tuvastas, et kõigil põldudel, mille metsastamise jaoks kaebaja toetust sai, oli metsapuutaimede arv hektari kohta oluliselt alla lubatud alammäära. Kui miinimumina oleks pidanud hektari kohta põllul olema 1600 taime, siis kaebaja põldudel jäi taimede arv hektari kohta 153-939 metsapuutaime vahele. Kontrolli teostamise juures olnud taotleja esindajal kontrolli teostamise ja tulemuste kohta kohapeal märkusi ei olnud ning neid ei ole PRIA-le esitatud ka hiljem. Seda, et kontrollitud põldudel oli olukord tegelikult teistsugune, ei tõenda ka kaebaja poolt esitatud 12.08.2009 ja 22.04.2010 ekspertarvamused, sest neist nähtuvalt ei olnud juba 2009. a põldudel 1-3 ja 5 istutuskultuuri olemasolu tuvastatav ning põllul nr 4 oli 22.04.2010 seisuga tuvastatav kase istutus 500 tükki hektari kohta. 9. Eeltooduga seonduvalt ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust ka väide, mille kohaselt oleks halduskohus pidanud tõlgendama seda, mida Määruse § 21 lg 3 mõttes tähendab kohustusperioodi lõpp ja arvestama asjaolu, et kohapealne kontroll teostati alles 2010. a juulis. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja põllumaade metsastamise kohustuse võtnud 2005. a ja see lõppes 30.03.2010 (tl 8). Määruse § 15 lg 7 järgi on PRIA-l õigus kontrollida toetuse saajat ka pärast kohustuseperioodi lõppemist. Kohapealne kontroll kaebaja põldudel viidi läbi 08.07.2010 ja kuna kontrolli tulemusena selgus, et toetuse abil rajatud metsakultuuridel oli metsapuutaimede arv hektari kohta oluliselt väiksem, kui nõutud miinimum 1600 taime, siis nõuti kogu väljamakstud toetusraha põldude 1-4 osas Määruse § 21 lg 3 alusel kaebajalt tagasi. Arvestades seda, et Määruse § 4 lg 7 järgi tuli toetuse saamiseks põllule metsapuutaimi istutada vähemalt 2000 taime hektari kohta ja Määruse § 21 kohaselt pidi ka pärast kohustuseperioodi lõppemist olema tagatud see, et toetuse abil rajatud metsakultuuris on alles vähemalt 1600 metsapuutaime hektari kohta, siis saigi PRIA vastavat kontrolli teostada alles pärast kohustuseperioodi lõppemist. Määrus ei sätesta otseselt, millal pärast kohustuseperioodi lõppu tuleb kontrolli teostada, kuid antud juhul tehti seda kolm kuud pärast kohustusperioodi lõppu, mis on iseenesest küllaltki lühike ajavahemik näitamaks seda, kas kaebaja on toetust kasutanud viisil, mis tagas toetuse saamise eesmärgiks olnud tulemuse või mitte. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud oma väidet, et 30.03.2010 seisuga võis kõigil 7

põldudel olla metsapuutaimede arv nõutud ulatuses, kuid 08.07.2010 oli see looduslikel põhjustel (põud) juba vähenenud alla nõutud määra ja nagu juba eelpool märgitud, kinnitasid PRIA kontrolli tulemusi ka kaebaja enda poolt esitatud ekspertarvamused. Viimastest nähtuvalt ei olnud juba 2009. a põldudel 1-3 ja 5 istutuskultuuri olemasolu tuvastatav ning põllul nr 4 oli 22.04.2010 seisuga tuvastatav kase istutus 500 tükki hektari kohta. PRIA kontroll tuvastas 2010. a juulis põllul nr 4 hektari kohta 939 metsapuutaime olemasolu, mis on suurem taimede arv, kui kaebaja poolt esitatud ekspertarvamuses, kuid siiski olulisel väiksem arv, kui nõutud miinimum. Ka see asjaolu näitab ringkonnakohtu hinnangul, et ei ole tõene kaebaja väide, mille kohaselt võis ajavahemikul märts 2010-juuli 2010 põldudel kontrolliperioodi lõpus olemas olnud nõutav metsapuutaimede arv olla vähenenud näiteks vahepealse põua tõttu ja millega seoses ei pruugi kolm kuud hiljem tehtud kontroll kajastada metsapuutaimede arvu hektaril kontrolliperioodi lõpu seisuga. 10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kaebaja väitel, et vaidlustatud haldusakt on vaidlustatud osas motiveerimata ja selles puuduvad kaalutlused toetuse tagasinõudmise põhjuste kohta. PRIA 22.10.2010. a käskkirjas on olemas viited selle andmise õiguslikele alustele ning ka faktilistele alustele, sh 08.07.2010. a kontrollaruandele. Käskkirja osaks on ka selle lisa, milles on iga põllu kohta toodud ka põhjendus, mis alusel ja mis põhjusel toetus tagasi nõutakse. Nende aluste ja põhjustena on käskkirjas märgitud Määruse § 21 lg 3 ja see, et kõigil põldudel oli pärast kohustuseperioodi lõppu metsapuutaimede arv toetuse abil rajatud kultuuris vähenenud alla 1600 metsapuutaime hektari kohta. Kuna eelnimetatud põhjus ongi Määruse § 21 lg 3 kohaldamise aluseks ja Määruse §-s 21 on imperatiivselt sätestatud, et juhul, kui selline põhjus pärast kohustuseperioodi lõppu esineb, nõutakse taotlejale antud toetusraha tagasi, siis ei pidanud vaidlusalune käskkiri sisaldama muid põhjendusi või kaalutlusi toetuse tagasinõudmiseks. Arvestades seda, et PRIA käskkirja puhul on vaidlustatud osas tegemist toetuse tagasinõudmise käskkirjaga, ei ole asjakohane kaebaja väide selle kohta, et haldusaktis oleks pidanud sisalduma ka põhjendus toetuse vähendamiseks. Toetuse vähendamise küsimus võis Määruse § 16 järgi tekkida üksnes toetuse määramisel ja väljamaksmisel. 11. Kuna ringkonnakohtu saab käesolevas asjas vaidlusaluseks küsimuseks olla vaid PRIA 22.10.2010. a käskkiri nr 12-6/921 osas, millega nõuti taotlejalt Määruse § 21 lg 3 alusel tagasi talle varasemalt makstud toetus, siis ei käsitle ringkonnakohus käesolevas otsuses lähemalt neid apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, mis puudutasid Määruse § 17 lg 6 tõlgendamist ja kohaldamist. 12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Einar Vene Agu Timmi Maili Lokk 8