3-10-484/47 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

1(10)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

11. mai 2012 a, Tallinn Haldusasja number 3-10-484 Haldusasi OÜ Pädaste Mõis kaebus Keskkonnaameti 22. oktoobri 2009. a maksuteatise nr HLS 6-11/32893-2 tühistamiseks osas, millega kohustati kaebajat maksma saastetasu Menetlusosalised Kaebuse esitaja – OÜ Pädaste Mõis, volitatud esindaja Reimo Mets; Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Ruth Prigoda ja M P Asja läbivaatamise vorm Kirjalikus menetluses Resolutsioon

1. Jätta OÜ Pädaste Mõis kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 11. juunil 2012 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Pädaste Mõis väljastati 1. detsembril 2008. a vee erikasutusluba nr L.VV.SA-203262 kehtivusega kuni 30. november 2013. a (kd I tl 32) seoses asjaoluga, et põhjavett võetakse rohkem kui 5 kuupmeetrit ööpäevas (veeseaduse (edaspidi VeeS) § 8 lg 2 p 2) ning heitvett ja teisi vett saastavaid aineid juhitakse suublasse (VeeS § 8 lg 2 p 4).

3. augustil 2009. a teavitas Keskkonnaameti spetsialist M P OÜ-d Pädaste Mõis kontrollproovide võtmisest 5. või 6. augustil 2009. a. 6. augustil 2009. a võeti OÜ Pädaste Mõis reoveepuhastist veeproov. Proovi ei olnud võimalik võtta kontrollproovikaevust, kuna reoveepuhasti ülejooksupump ei töötanud. 7. augustil 2009. a teavitas Keskkonnaamet OÜ-d Pädaste Mõis, et reoveepuhasti töö taastumisest tuleb haldusorganit informeerida ning siis hinnatakse puhasti töö vastavust erikasutusloale ja võetakse uued heitvee kontrollproovid.

30. septembril 2009. a teavitas OÜ Pädaste Mõis Keskkonnaametit settekaevude tühjendamisest ja palus tulla võtma kontrollproove. 1. oktoobril 2009. a teatas Keskkonnaamet, et kontrollproovide võtmiseks on kvartal läbi. 21. oktoobril 2009. a saabus Keskkonnaametisse äriühingu esindajate

2(10) allkirjastatud vee erikasutusõiguse tasu ja veesaastetasu arvutused, mille alusel väljastas Keskkonnaamet 22. oktoobril 2009. a OÜ-le Pädaste Mõis makseteatise nr HLS 6-11/32893-2, millega kohustati isikut maksma muuhulgas saastetasu saasteainete heitmise eest veekogusse, põhjavette või pinnasesse summas 43 428 krooni (kd I tl 24).

OÜ Pädaste Mõis esitas 2. novembril 2009. a makseteatise peale Keskkonnaministeeriumile vaide, mille Keskkonnaministeerium jättis 27. jaanuari 2010. a otsusega nr 11-1-4/09/14713-2 rahuldamata.

2. OÜ Pädaste Mõis esitas 26. jaanuaril 2010. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Keskkonnaameti 22. oktoobri 2009. a maksuteatise nr HLS 6-11/32893-2 tühistamist osas, millega määrati saastetasu saasteainete heitmisel veekogusse, põhjavette või pinnasesse summas 43 428 krooni. Kaebaja ei vaidlusta makseteatist vee erikasutusõiguse tasu osas. Menetluse kestel selgitas kaebaja, et ei soovi Keskkonnaministeeriumi 27. jaanuari 2010. a vaideotsuse tühistamist (kd I tl 67 ja 76).

3. Kaebaja leiab, et makseteatis on õigusvastane järgmistel põhjustel:

1. Vastustaja ei ole tõendanud keskkonna reostamist või saastamist. Kui vastustaja oli teadlik, et reoveepuhasti ei tööta, oleks ta pidanud viivitamatult tegema ettekirjutuse reostuse likvideerimiseks. Keskkonnatasude seaduse (edaspidi KeTS) § 4 lg 1 kohaselt on keskkonnatasude eesmärk vältida või vähendada saasteainete keskkonda heitmisega seotud võimalikku kahju. Kaebaja ei ole kahju tekitanud. Kuna vastustaja ei reageerinud pärast proovide võtmist ligi 2 kuu jooksul, ei eeldanud ka vastustaja keskkonna reostamist.

2. Kontrollproovid võeti valest kohast, s.t reoveepuhastist, mitte proovivõtukaevust. Keset puhastusprotsessi võetud proovid ei saa olla keskkonnatasu määramise aluseks. Tasu tuleb määrata keskkonda heidetava lõppsaaduse eest, mitte reovee eest, mis keskkonda ei satu. Veeproovide võtmisel ei saa lähtuda üksnes erikasutusloas sätestatud nõuetest, sest need ei ole piisavalt täpsed. Proovivõtukaevust ei saanud vett võtta, kuna reoveepuhasti ei tootnud puhastatud vett. Reoveeproovide võtmise eesmärk on hinnata seda, milline on keskkonda tagasi juhitava vee kvaliteet. Kui kontrollproovikaev on kuiv, tuleb tulla proovi võtma mõnel teisel päeval.

3. Haldusorgan on oma varasema käitumisega kaebajat eksitanud. Varem tegeles valdkonnaga vee spetsialist M A, kes teostas kõik vajalikud protseduurid. Sellega tekitati kaebajale uskumus, et omaseire korras ei ole vaja proove võtta. Vastustaja oleks kaebajale pidanud andma täpsemaid juhtnööre ja suuniseid. Vastustaja on jätnud tegemata ennetustöö ja karistanud kaebajat asjade eest, milles oli poolte vahel välja kujunenud teistsugune tava. Vastustaja oleks pidanud kaebaja tähelepanu omaseire tegemise kohustusele juba 2009. a kevadel, kui oli eelmine omaseire andmete esitamise tähtaeg. Kaebaja teadis, et kui vastustaja võtab proovid, ei ole kaebajal vaja omaseiret teostada. Kaebajale väljastati varem vee erikasutusluba 2003. aastal ning kuna uue loa väljastamisel 2008. aastal ei tutvustatud kaebajale täiendatud nõudeid ja tingimusi, oli kaebajal arusaam, et asjaajamine jätkub endisel viisil. Vastustaja ametnikud ei tea, kus asuvad kaebaja territooriumil proovivõtukaevud ning uurisid algul, miks on väljapumbatud vee maht nii suur võrreldes heitvee arvestusega, mistõttu seab kaebaja kahtluse alla ametnike sobivuse oma ametikohale.

4. Kuna vastustaja oli teadlik, et võetud proovide alusel saadud tulem ei vasta tegelikkusele, oleks vastustaja pidanud ise üles näitama initsiatiivi olukorras selguse saamiseks. Vastustaja teadis, et pump on rikkis ning arvestades proovide võtmise ja kaebaja poolt vastustaja teavitamise ajalist vahet ning reoveekoguseid, oleks keskkonnareostus rikkis süsteemi korral kindlasti aset leidnud. Sel ajal käis ca 800 külalist. Puhastis elutsevad bakterid ei sure ühe ööpäeva jooksul, vaid esialgu nende osakaal vees suureneb.

3(10)

5. Kui pump on katki, siis uut reovett puhastisse juurde ei pumbata ja vesi seisab seal kuni puhasti töö taastumiseni. Reoveepuhastis oleva veega ei ole võimalik loodust reostada, kuna tegemist on tsementeeritud sarkofaagiga. Reostuse kandumist imbalale ei ole võimalik silmaga tuvastada, sest see on kinnikaetud ala. Kaebaja asendas pumba järgmisel päeval, kuna ilma oleksid tekkinud ummistused ja reovesi oleks tunginud hotelli alumistesse ruumidesse. Kuna uputust ei toimunud, siis on ka tõendatud kaebaja väide, et puhasti sai järgmisel päeval töökorda. Vastustajal oli võimalik 2 päeva jooksul pärast teavitamist korraldada uute proovide võtmine.

6. Heitvee osakaalu arvestusest ei ole võimalik aru saada. Vastustaja metoodika – veetarbimist ja heitvee osakaalu arvutatakse väljapumbatud vee mahust lähtuvalt – on vale. Enamik ammutatavast veest läheb otse pinnasesse, kuna sellega kastetakse mõisaparki. Makseteatisest ei nähtu kastmisvee mahaarvestamist ja arvutusi, milliste koguste järgi on heitvee osakaal kindlaks tehtud. Väljapumbatav vesi kulub nii joogiks, toiduks kui majapidamiseks. OÜ Muhu Varahalduse arve tõendab, et sõideti välja kolm korda ning veeti ära 12 kuupmeetrit setet (4 kuupmeetrit korra kohta). Kaevud puhastati setetest vastavalt vastustaja 7. augusti 2009. a e-kirja juhistele ning kaebajale ei määratud tähtaega suuniste täitmiseks ega pööratud kaebaja tähelepanu III kvartali peatsele lõppemisele.

7. Määratud saastetasu on ebaproportsionaalne, sest kaebajat karistatakse alusetult kolmekuulise perioodi eest ühe päeva tulemuste alusel. Proov võeti päeval, kui oli ette teada, et proovide tulemused ei saa olla õiged. Kuna see proov ei ole adekvaatne, tuleks kasutada eelmiste perioodide kontrollakte võrdlusena ja arvestada saastetasu nende järgi. Vastustaja tegevus rikub kaebaja mainet. Vastustajal oli võimalik proovide võtmine edasi lükata või tulla võtma uusi proove. Kaebaja ei ole proovide võtmist kunagi heaks kiitnud. Kaebaja esitas vastustajale väljapumbatud vee arvestuse, kuid saastetasu arvutuse koostas vastustaja.

8. Kaebajal puuduvad andmed, kas proovivõtja on atesteeritud ja kas proovivõtja atesteerimistunnistus vastab õigusaktide nõuetele. Kontrollproovi tulnuks võtta kahest erinevast kohast, s.t suublasse juhitavast heitveest ja reoveepuhastisse sisenevast veest. Proov tulnuks võtta kahte pudelisse. Võetud proove ei hoitud enne laborisse jõudmist nõuetekohastes tingimustes, proovide võtmise ja laborisse jõudmise vahe on üle nelja tunni. Analüüsiakti on koostanud vanemkeemik ja seda kontrollinud filiaali juhataja, seega on ametiisik kontrollinud iseenda töö tulemusi, mis viitab huvide konfliktile.

9. Proovide võtmise juures viibinud A. Š ei ole kaebaja esindaja, vaid osaühingu töötaja. Töötaja allkiri proovivõtuprotokollil kinnitab vaid tema kohalolekut. Kaebaja juhatuse liige ja tegevjuht ei viibinud proovivõtu juures. Kaebaja esitajale ei selgitatud protokollile omapoolsete märkuste tegemise võimalust ning protokollis puudub ka vastav lahter. Töötaja allkiri ei tõenda, et esindajal ei olnud proovide võtmise kohta märkusi. Proovide võtmisest teatati kaks päeva ette, mis ei ole piisav etteteatamise ja ettevalmistuste tegemise tähtaeg, seetõttu ei saanud kaebaja esindajad kohapeal viibida.

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata:

1. Kaebajale väljastatud vee erikasutusloal on määratud saasteainete suurim lubatud sisaldus liitris. 6. augustil 2009. a võetud proovid ületavad lubatud piirmäärasid oluliselt, millega on kaebaja rikkunud loa nõudeid. Seetõttu arvestati saastetasu kõrgendatud määra järgi. Kaebaja on pidanud kõrgendatud keskkonnatasu maksma ka eelnevatel perioodidel.

2. Saare maakonnas teostab heitveeproove OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus, kellega oli proovide võtmisel kaasas vee spetsialist. Kaebaja ei seadnud kontrollproovi võtmisel kahtluse alla kontrollproovi esinduslikkust. Kaebaja väited proovide võtmise reeglite rikkumise kohta on tõendamata. Esindaja määramine proovide võtmisele on kaebaja sisemise töökorralduse küsimus. A. Š näol on tegemist kaebaja töötajaga, seega eeldatakse tehingu tegemist kaebaja nimel. Kaebaja ei esitanud märkusi proovide võtmisel ega ka hiljem toimunud kirjavahetuses. Proovi võtmisest teavitati 2-3 päeva ette ning see toiming ei häiri ettevõtte igapäevast tegevust.

4(10) Kaebaja väide, et vastustaja ei leidnud proovivõtukohti üles, on vastuolus kaebaja teise väitega, mille kohaselt on vastustaja ka varem proove võtmas käinud. Proovi võtmise koha suhtes kohapeal märkusi ei esitatud.

3. Kaebaja teavitas vastustajat alles 30. septembril 2009. a, et puhasti on alates 25. septembrist 2009. a täiesti töökorras, mitte alates 8. augustist 2009. a. Vastustaja avaldas korduvalt valmisolekut võtta kontrollproov uuesti. Vastustaja ei tea, mille järgi kaebaja otsustas, et puhasti on töökorras, sest vastavaid proove kaebaja ei võtnud ning silma ei ole järgi seda asjaolu võimalik hinnata. Kuna kolmanda kvartali heitveekoguseks on ettevõte näidanud 600 kuupmeetrit, kuid OÜ Muhu Varahaldus vedas ära oluliselt vähem, on teadmata, mis sai ülejäänud reoveest. Kui kaebaja vedas üleliigse sette ära alles septembris, siis on küsitav, kuidas sai puhasti töö taastuda ja reoveepuhastus toimida enne puhastit ummistanud setete äravedu. Kaebaja ei ole tõendanud, et puhastusprotsess enne III kvartali lõppu toimis. Puhastis elavad bakterid vajavad stabiilset keskkonda ning puhastusprotsessi taastumine võtab 7-14 päeva aega. On tõendamata, et puhasti sai ööpäeva jooksul töökorda. Vastustaja ei pidanud tegema kaebajale ettekirjutust, kuna vastustaja ei saa tegeleda kaebaja majandustegevusega.

4. Omaseire tegemise kohustus on välja toodud vee erikasutusloas. Kaebaja esitas 13. juulil 2009. a vastustajale järelpärimise omaseire kohta. Vastustaja selgitas järgmisel päeval omaja kontrollseire eesmärke ja teostamist. Seetõttu on kaebaja vastupidised väited arusaamatud. Omaseire tegemise kohustust tuletati 2009. a jooksul kaebajale korduvalt meelde. Kuna kaebaja ei esitanud allkirjastatud keskkonnatasuarvutusi kvartalile järgneva kuu 10. kuupäevaks, s.o

10. oktoobriks 2009. a, tegi vastustaja 19. oktoobril kaebajale ettekirjutuse ja hoiatuse. Kaebaja esitas allkirjastatud keskkonnatasu arvestuse 21. oktoobril 2009. a, mille alusel koostas vastustaja makseteatise. Kui kaebaja oleks pärast puhasti töö taastumist esitanud omaseireproovi III kvartali kohta, oleks vastustaja seda arvestanud. Omaseire tegemise kohustus tuleb ka vee erikasutusloast. Kaebaja 12. oktoobril 2009. a võetud omaseireproov ei ole võetud III kvartalis. Kontrollproov on ainus III kvartalis võetud proov, mida oli võimalik makseteatise koostamisel aluseks võtta. 2008.a või 2010. a võetud proovid ei tõenda puhasti töötamist 2009. aastal. Kontrollseire ei asenda ettevõtte kohustust teostada omaseiret.

5. Esinduslikke proove peab olema võimalik võtta nii puhastisse sisenevast kui ka suublasse juhitavast veest, kuid see ei tähenda, et kontrollproov tuleb võtta mõlemast. Sama kohustust ei näe ette ka erikasutusluba. Kuna proovide võtmise kohustus on sätestatud Vabariigi Valitsuse määrusega, ei tule seda erikasutusloas korrata.

6. 2009. a III kvartali kohta esitatud vee erikasutustasu kohaselt võttis kaebaja puurkaevust 990 kuupmeetrit vett. Kuna heitvee hulgaks märgiti 600 kuupmeetrit, on vastustaja nõustunud, et ülejäänud vesi kulus kastmisveeks.

7. Kaebaja ei ole kehtivat vee erikasutusluba vaidlustanud, seega ei oma erikasutusloa täpsustused tähendust. On tõendamata, et ametnikud ei ole kursis kaebaja territooriumil asuvate süsteemidega või ei ole atesteeritud. Puhasti on kaebaja oma ja seega peab kõike puhastiga toimuvat kaebaja ise teadma.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus, hinnanud esitatud tõendeid koosmõjus ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus selgitab esmalt keskkonnatasude eesmärki ja vaidlustatud haldusakti olemust ja lahendab kaebaja põhiväite, mis puudutab proovi võtmise võimatust. Seejärel hindab kohus teisi väidetavaid menetluslikke rikkumisi.

5(10) Kohtumenetluse jooksul on vaidlust reguleerivad õigusnormid muutunud. Kui kohus ei märgi teisiti, on viidatud VeeS-le, KeTS-le ja nende alusel antud määrustele selles redaktsioonis, nagu nad kehtisid vaidlustatud haldusakti andmise ja haldusmenetluse läbiviimise ajal.

Kohus jätab tõenditena arvestamata OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskuse 2010. a analüüsi “Veeproovide võtmise kohta Pädaste mõisas“ (kd I tl 138-147), kuna selle analüüsiga tuvastatud asjaolud ei olnud vastustajale haldusakti koostamise ajal 2009. a teada. Kohus hindab halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 158 lg 2 ls 2 alusel haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Samuti jätab kohus tähelepanuta vastustaja 23. aprilli 2012. a seisukohale lisatud tõendid (kd II tl 18-22), kuna need on esitatud 2. aprilli 2012. a määrusega antud tõendite esitamise tähtaega ületades (16. aprill 2012. a). Need tõendid, kaebaja veesaastetasu arvutused I, II ja IV kvartalist 2009. a ning II kvartalist 2010. a ei tõenda ka vaidlustatud makseteatise õiguspärasuse hindamiseks vajalikke asjaolusid.

6. KeTS § 4 lg 1 kohaselt on keskkonnatasude rakendamise eesmärk vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kasutatakse keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. Seega ei ole keskkonnatasude määramine seotud tegelikult keskkonnale tekkinud kahjuga, vaid lisaks võimalikele tulevikus tekkivate kahjude kõrvaldamisele säilitatakse nimetatud tasudega keskkonna seisundit. Ka KeTS § 3 lg 1 kohaselt on keskkonnatasu keskkonna kasutusõiguse hind, mitte keskkonnale tekitatud kahju hüvitis. Seetõttu ei olnud oluline, et vastustaja tuvastaks enne keskkonnatasu määramist keskkonnale tegelikult tekitatud reostuse ja kahju.

7.1 VeeS § 11 kohaselt makstakse vee erikasutusõiguse tasu keskkonnatasude seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide järgi. KeTS § 5 lg 1 järgi maksab keskkonnatasu isik, kes on saanud keskkonnaloaga õiguse eemaldada looduslikust seisundist loodusvara või heita keskkonda saasteaineid. Keskkonnaloaks selle seaduse kohaselt on ka vee erikasutusluba (KeTS § 5 lg 2 p 4). Keskkonnatasuks on vee erikasutusõiguse tasu (KeTS § 3 lg 3, § 7 p 3), mille määramist kaebaja ei vaidlusta, ning saastetasu. Saastetasu arvutatakse veeseaduse kohaselt saasteainete veekogusse, põhjavette või pinnasesse heitmise mõõdetud või arvutatud koguste järgi (KeTS § 32 lg 6) ning saasteainete keskkonda heitja esitab keskkonnaloa andjale andmed aruandekvartali jooksul keskkonda heidetud saasteainete koguste kohta ja saastetasu arvutuse (KeTS § 33 lg 4). Keskkonnaloa andja kontrollib saastainete veekogusse, põhjavette või pinnasesse heitja esitatud keskkonnatasu arvutuse õigsust ning kinnitab esitatud andmetega nõustumise korral arvutuse keskkonnatasu maksmise alusena ning väljastab makseteatise (KeTS § 36 lg 1 ja § 37 lg 1).

7.2 Kaebaja esitas vastustajale 8. oktoobril 2009. a Pädaste mõisa III kvartali veetarbimise arvestuse, mille kohaselt suunati reoveepuhastisse 600 kuupmeetrit ja kastmiseks kulus 390 kuupmeetrit vett (kd I tl 174). Sama kirjaga esitas kaebaja vee erikasutusõiguse ja saastetasu arvutused (kd I tl 175-176). Vastustaja pööras samal päeval saadetud kirjaga kaebaja tähelepanu asjaolule, et vee saastetasu on arvutatud 10. juuli 2008.a heitvee kontrollseire alusel, mida ei saa enam arvestuste alusena kasutada. Koos kirjaga edastati ka 6. augusti 2009. a kontrollseire proovi analüüsitulemused (kd I tl 177-179).

Kaebaja esitas vastustajale 15. oktoobril 2009. a allkirjastamata III kvartali 2009. a vee erikasutusõiguse tasu ja veesaastetasu arvutused (kd I tl 182-186). Vastustaja nõudis kaebajalt 15. oktoobri 2009. a kirjaga arvutuste allkirjastamist (kd I tl 187) ning koostas 19. oktoobril 2009. a keskkonnatasu arvutuste esitamata jätmise kohta KeTS § 35 alusel ettekirjutuse sunnirahahoiatusega (kd I

6(10) tl 188). 21. oktoobril 2009. a saabus vastustajale kaebaja allkirjastatud vee erikasutusõiguse tasu ja veesaastetasu arvutused (kd I tl 189-190), mille vastustaja kinnitas ja koostas nende alusel vaidlustatud makseteatise koos lisadega (kd I tl 191-193).

Eeltoodud andmetest nähtub, et makseteatis on koostatud kaebaja enda esitatud andmete alusel ning ka veekogus on arvestatud kaebaja 8. oktoobril 2009. a esitatud andmete järgi. Seetõttu jääb kohtule arusaamatuks kaebaja väide, et heitveekoguse arvutus on ekslik ja haldusakt on seetõttu motiveerimata. KeTS ei näe ette keskkonnatasu arvutuse õigsuse kinnitamise korral kaalutlemiskohustust ning kaebajale koostatud makseteatis ei ole seega kaalutlusotsus, vaid otsus, mille andmisel on lähtutud kaebaja esitatud andmetest. Makseteatisele ja selle lisadele on märgitud kohustuslikud rekvisiidid, s.h arvutuse alused, ning kohus on kontrollinud veesaastetasu arvutuse matemaatilist õigsust.

7.3 HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti tühistamist nõuda menetlusja vorminõuete rikkumise korral, kui nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna vaidlustatud makseteatis ei ole kaalutlusotsus, ei oma menetlusja vormivead haldusakti sisulisele õiguspärasusele olulist mõju. Kaebaja ei esitanud haldusmenetluse jooksul proovide võtmise menetlusele või tulemusele vastuväiteid ning esitas need osaliselt alles vaidemenetluse käigus. Kui kaebaja soovis kontrollproovi võtmise menetlust ja selle tulemust vaidlustada, oleks kaebaja pidanud seda tegema kontrollproovide tulemuste saamisel või jääma oma 8. oktoobri 2009. a saastetasuarvutuste juurde ja vaidlustama talle tehtud 19. oktoobri 2009. a ettekirjutuse. Kinnitades kontrollproovi tulemusel arvutatud saastetasuarvutused oma allkirjaga, kinnitas kaebaja ka nende õigsust ning vastustajal ei olnud võimalik kaebajale teistsugust makseteatist väljastada.

Kohus kontrollib järgnevalt väidetavaid menetlusnormide rikkumisi ja kas need said kaasa tuua haldusakti õigusvastasuse.

8.1 Peamiseks vaidlusküsimuseks on, kas vastustaja võis 6. augustil 2009. a, s.o ajal, kui puhasti pump oli katki, proovi võtta ning milliste andmete alusel tulnuks makseteatis koostada. Kohus proovis välja selgitada kaebaja seisukoha osas, milline oleks olnud vastustaja kohane käitumine olukorras, kus proovivõtukaev oli kuiv, muud proovi peale 6. augusti 2009. a kontrollproovi III kvartalis ei võetud ning kaebaja teavitas vastustajat reoveepuhasti korrasolekust alles 30. septembril 2009. a s.o III kvartali viimasel päeval. Kaebaja seisukohti lühidalt refereerides oleks haldusorgan pidanud kokku leppima uue aja proovide võtmiseks, makseteatis saastetasu kohta tulnuks jätta väljastamata ning arvutusi oleks olnud võimalik teha ka 10. juuli 2008. a veeproovide alusel (kd I tl 216).

8.2 VeeS § 9 lg 2 p 7 kohasel kantakse vee erikasutusloale saasteainete seire nõuded. Kaebajale väljastatud vee erikasutusloa kohaselt peab kaebaja esitama heitvee reostusnäitajate omaseire tulemused 10. aprilliks ja 10. oktoobriks. Vaidlust ei ole, et kaebaja sellist proovi viidatud kuupäevaks ei esitanud. Omaseire proov on võetud alles 12. oktoobril 2009. a (kd I tl 30). Vabariigi Valitsuse 31. juuli 2001. a määruse nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ § 16 lg

1 järgi kontrollib vastustaja heitvee vastavust nõuetele üks kord kvartalis saastetasu arvutamise kontrollimise eesmärgil. Vastava proovi vastustaja 6. augustil 2009. a ka võttis. KeTS § 33 lg 4 kohaselt esitab saasteainete keskkonda heitja esitab keskkonnaloa andjale saastetasu arvutamise vormi kohaselt hiljemalt aruandekvartalile järgneva kuu 10. kuupäevaks mh saastetasu arvutamise aluseks olevate proovide analüüsitulemused, kui neid on kasutatud saastetasu arvutamisel. Sellest normist ei nähtu selgelt, milline proov tuleb saastetasu arvutamise aluseks võtta, kuid on mõistetav, et aruandekvartali saastetasu arvutamise aluseks saab ilmselgelt olla vaid sellel aruandekvartalil võetud proov. Kuna ainus proov, mis 2009. a III kvartalis võeti, oli 6. augustil 2009. a võetud

7(10) kontrollproov, saabki see ainsana olla sama kvartali saastetasu arvutuse aluseks. Sama selgitas vastustaja ka kaebajale oma 12. oktoobri 2009. a kirjas (kd I tl 177). Makseteatist saastetasu kohta on võimalik kord kvartalis jätta väljastamata vaid juhul, kui keskkonnaloas on sellekohane märge (KeTS § 32 lg 7).

8.3 Vabariigi Valitsuse 31. juuli 2001. a määruse nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ § 15 lg 1 kohaselt peab esinduslikke proove olema võimalik võtta reoveepuhastisse sisenevas reoveest ja suublasse juhitavast heitveest. Tegemist on vee erikasutusloa omaniku kohustusega tagada neile kohtadele vaba juurdepääs proovide võtmiseks, mitte loa andja kohustusega mõlemast kohast proovi võtta. Vaidlust ei ole selle üle, et 6. augusti 2009. a ei olnud võimalik suublasse juhitava heitvee proovi selleks ettenähtud proovivõtukaevust võtta. See aga ei tähenda, et proovivõtmine oleks välistatud ja erikasutusloa omanik saaks nt tahtlikult tekitatud elektrikatkestusega järjekindlalt proovivõtmist välistada. Keskkonnaministri 6. mai 2002. a määruse nr 30 „Proovivõtumeetodid“ (edaspidi proovivõtumeetodite määrus) § 5 lg 7 kohaselt võetakse vee erikasutusloa tingimuste täitmise kontrollil kontrollproovid loas määratud proovivõtukohtadest. Kaebajale väljastatud vee erikasutusloas ei ole konkreetset kontrollproovi võtmise kohta määratud, vaid p 8.1 kohaselt tuleb ettevõtte omaseire raames veeproovide võtmisel juhinduda heitvee proovivõtu nõuetest. Kohus leiab, et samu nõudeid tuleb analoogia korra kohaldada ka kontrollproovi võtmisele.

Proovivõtumeetodite määruse § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab proovivõtukoht olema esinduslik ehk see peab iseloomustama uuritava objekti füüsikalist või keemilist seisundit ning toimuvaid protsesse tervikuna. Sama määruse § 22 lg 1 järgi tuleb heitvee proov võtta hästisegunenud sirgetest heitvee vooludest piisavalt kaugel enne väljavoolu veekogusse, et vältida veekogu vee mõju. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et reoveepuhastist tuleb heitveeproov võtta pärast viimast puhastusetappi ning kui reoveepuhasti puudub, tuleb proov võtta kohast, kus heitvesi reostusallika territooriumilt välja voolab (lähimast kanalisatsioonikaevust, kraavist vms). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et veekogu, kuhu heitvesi juhitakse, saanuks avaldada heitveeproovile mingit mõju. Kuna reoveepuhasti ei töötanud, s.t pumba mittetöötamise tõttu ei olnud proovi võtta pärast viimast puhastusetappi, tuleb lähtuda olukorrast, kus reoveepuhasti puudub. Seega tuli proov võtta kohast, kust mis on lähim reostusallikast väljavoolule. Proov võeti reoveepuhastist, s.t kohast, mis on kõige kaugemal reostusallikast (kaebaja majandustegevusega tekkiv reovesi) ning kust sai pumba töö taastumisel toimuda heitvee väljavool loodusesse. Asjaolu, et reoveepuhasti on tsemendis sarkofaagis ning tegelikku reostust ei toimunud, ei oma asjas tähtsust, sest saastetasuga maksustatakse potentsiaalselt keskkonnale tekkivat, mitte tegelikult tekkinud kahju. Valitud koht on esinduslik ka seetõttu, et pumba käivitamisel, kuid bioloogilise puhastusprotsessi mittejätkumisel oleks saasteaineid jõudnud keskkonda just proovis näidatud määral.

8.4 Vastustaja 7. augustil 2009. a kaebajale saadetud e-kirja kohaselt (kd I tl 169) tuli Keskkonnaametit teavitada puhasti normaalse töö taastumisest ning siis võetakse uus kontrollproov. Kaebaja väidete kohaselt sai pump korda 7. augustil 2009. a ning siis jätkati ka mõisakompleksis ka vee kasutamist, kuid vastustajat teavitati alles 30. septembril 2009. a kell 16.24, et puhasti sai 25. septembril 2009. a korda (kd I tl 171-173). Seega ei olnud vastustajal võimalik varem tulla puhastist proovi võtma ning III kvartali jooksul, s.o 30. septembril ei olnud proovi võtmine riigiasutuste tööaega arvestades ilmselgelt enam võimalik.

8.5 Kohus leiab, et kaebaja väited uue proovide aja võtmise aja määramise kohta on vastuolulised ning ei ole välistatud keskkonda lubatust suuremal hulgal saasteainete juhtimine või III kvartalis uue kontrollproovi võtmise teadlik vältimine. Kaebaja väidab, et sai vastustaja suunistest aru nii, et puhasti tuleb enne vastustaja teavitamist setetest tühjendada. Vastustaja seadis selgesõnalise ko-

8(10) hustuse teavitada töökorras puhastist (kd I tl 169), millest ka järeldub, et enne kui puhasti ei ole korras, ei või seda ka kasutada, sest kaebajal on kohustus reovett puhastada kogu vee erikasutusloa kehtivuse ajal (tl 36 p 10.4). Kaebaja asus puhastit kasutama juba 7. augustil, mis järeldub ka kaebaja väitest, et majutuskompleksis avariid välja ei kuulutatud ning kompleksi ei suletud. Seega pidi puhasti olema selleks ajaks töökorras ja kaebajal oli kohustus teavitada vastustajat korras puhastist. Kui puhasti selleks ajaks töökorras ei olnud, s.h setted segasid puhastusprotsessi, kasutas kaebaja kuni 25. septembrini 2009. a reostusohtlikku puhastit ning 6. augustil 2009. a võetud proov ei ilmesta vaid olukorda ühel päeval, vaid pikema perioodi jooksul. Olukorras, kus setete eemaldamisest sõltub puhasti korrashoid, ei oleks kaebaja tohtinud seda kasutada enne setetest puhastamist.

Kui vastavalt kaebaja soovile oleks proove tuldud võtma mõnel muul ajal, s.t mitte 6. augustil 2009. a, siis toimunust nähtub, et 2009. a III kvartali proove ei olekski olnud võimalik võtta, sest kaebaja teavitas vastustajat puhasti töö normaliseerumisest vahetult III kvartali lõpus. Sel viisil oleks jäänud fikseerimata kaebaja puhasti töö tegelik seis ja saasteainete tase ning kaebajale ei oleks olnud võimalik üldse mingite andmete alusel makseteatist saastetasu tasumiseks väljastada. See aga oleks vastuolus KeTS eesmärgiga. Kirjeldatud kaebaja põhjendamatut käitumist ei saa aga vastustajale makseteatise koostamisel ette heita.

9. Kaebaja leiab, et teda on omaseire kohustuse osas eksitatud, kuna varem võttis kõik vajalikud proovid vastustaja esindaja ning seega ei olnud kaebajal proovide võtmise ehk omaseire tegemise kohustust. VeeS § 9 lg 2 p 6 ja 7 kohaselt kantakse vee erikasutusloale saasteainete suubla seire nõuded ja saasteainete seire nõuded. Kaebajale väljastatud loa punktide 11.7 ja 11.10 on heitvee reostusnäitajate või reovee puhastusastemete vastavuse ning reoveepuhasti tööd iseloomustavate näitajate aluseks omaseire tulemused, mis tuleb esitada 10. aprilliks ja 10. oktoobriks (kd I tl 35). VeeS kohaselt on lisaks vee erikasutusloa omaniku seirele veel kontrollseire, mida teostab erikasutusloa andja (§ 9 lg 5). Omaseire kohustuse sätestab ka Vabariigi Valitsuse 31. juuli 2001. a määrus nr 269 „Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord“ § 12, mille kohaselt tuleb vee erikasutajal heitvee reostusnäitajate piirväärtuste või reovee puhastusastmete vastavuse kontrollimiseks tagada proovide võtmine vee erikasutusloaga määratud kohtadest ning korraldada proovide analüüs.

Riigikohus on oma 29. mai 2006. a otsuses nr 3-3-1-23-06 möönnud, et haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks. Käesolevas vaidluses oleks võimalik arvestada õiguspärase ootusega kaebaja kasuks, kui haldusorgan on oma (ebaõiget) praktikat muutnud ootamatult ning kaebajat sellest teavitamata. Kohtutoimikust aga nähtub, et kaebajale on omaseire tegemise kohustust korduvalt enne haldusakti andmist selgitatud. 1. aprillil 2009. a saatis vastustaja kaebajale e-kirja, kus selgitas, et omaseiret tuleb teha ja andmed tuleb esitada allkirjastatult sellise sagedusega, nagu on vee erikasutusloas kirjas (kd I tl 159). 13. juulil 2009. a pöördus kaebaja vastustaja poole küsimusega, kelle kohustus on teha reovee analüüse (kd I tl 160), millele vastustaja vastas 14. juulil 2009. a selgitustega omaseire ja kontrollseire erinevuste kohta (kd I tl 161-165). Nagu sõnast „omaseire“ ka semantiliselt nähtub, on tegemist seirega, mida teostab vee erikasutusloa omanik. Seega ei saanud kaebajale jääda omaseire kohustus arusaamatuks ning ka haldusorgan ei ole oma praktikat kaebaja õiguspärast ootust rikkudes muutnud.

Kuigi kaebajale 10. jaanuaril 2003. a väljastatud vee erikasutusloas nr L.VV.SA-15357 (kd I tl 37-41) ei olnud analoogset omaseire kohustust määratletud, taotles kaebaja 8. septembril 2008. a uut vee erikasutusluba omal algatusel (kd I tl 42-43) ning oleks pidanud talle väljastatud loaga põhjalikult tutvuma. HMS § 36 lg 1 alusel on haldusorganil selgituskohustus alles siis, kui menetlusosaline selgitamist ise taotleb. Kuna kaebajale on vee erikasutusluba ka varem väljastatud, ei ole

9(10) tegemist haldusmenetluses ja konkreetsemalt keskkonnalubade väljastamise menetluses kogenematu isikuga, kellele peaks haldusorgan asuma tema õigusi omal algatusel selgitama.

10. Kaebaja on seisukohal, et kohapeal viibinud kaebaja töötajat ei võinud käsitleda esindajana ning vastustaja jättis kaebajale liialt vähe aega ettevalmistuste tegemiseks. Proovivõtumeetodite määruse § 24 lg 1 kohaselt peab proovivõtja heitveeproovi võtmisel vee erikasutusloa tingimuste või saastetasu arvutamise kontrolli eesmärgil informeerima proovivõtust kontrollitava reostusallika või uuritava objekti valdajat, vajadusel andma proovivõtu toimingute kohta selgitusi ning lisama proovivõtuprotokollile tema kirjalikud märkused, mille ta kinnitab oma allkirjaga. Sama määruse § 8 lg 2 p 15 kohaselt peab proovivõtuprotokollis olema reostusallika või uuritava objekti valdaja või tema esindaja eesja perekonnanimi, ametikoht ja allkiri proovivõtul viibimise kohta, samuti jäetakse koopia protokollist reostusallika või uuritava objekti valdajale (§ 8 lg 1).

Vastustaja teavitas 3. augustil 2009. a e-kirjaga kaebajat kontrollproovide võtmisest 5. või 6. augustil 2009. a (kd I tl 166). Kohtule jääb arusaamatuks, milliseid ettevalmistusi oli vaja proovivõtu jaoks teha, kuna proovivõtumeetodite määruse § 5 lg 4 kohaselt peab proovivõtukoht olema alati ligipääsetav. Kaebaja ei teavitanud vastustajat, et sel ajal ei ole võimalik kaebaja esindajal kohapeal viibida.

TsÜS § 116 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tehing on tehtud majandusvõi kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, kui tehingu on teinud majandusvõi kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandusvõi kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandusvõi kutsetegevusega. A. Š on kaebaja töötaja ning kontrollproovide võtmine on vaieldamatult seotud kaebaja majandustegevusega. Seetõttu sai vastustaja eeldada, et tegemist on kaebaja esindajaga. TsÜS § 121 lg 3 kohaselt kehtib majandusvõi kutsetegevuses tegutseva isiku esindamise piirangud üksnes juhul, kui kolmas isik sellest teadis või pidi teadma. Käesolevas haldusasjas ei ilmne asjaolusid, mille tõttu oleks pidanud vastustaja teadma, et kaebaja haldusjuhil siiski proovivõtu juures kaebaja esindamise õigust ei olnud. Kaebaja ei esitanud esindusõiguse puudumise vastuväidet haldusmenetluse jooksul, vaid alles kohtumenetluses. Seetõttu järeldab ka kohus, et vaidlusaluse kontrollproovi võtmise ajal pidi vastustaja kui esindussuhte väline isik suhtuma A. Šsse kui kaebaja esindajasse.

Proovivõtuprotokollile on kantud proovivõtumeetodite määruses nõutud andmed objekti valdaja esindaja kohta (kd I tl 167) ja kuna kaebaja on protokolli esitanud ka kohtule, eeldab kohus, et vastustaja jättis ühe koopia ka kaebajale. Seega ei ole ka teisi valdaja esindamisega seotud nõudeid rikutud

11. Kaebaja on samuti seadnud kahtluse alla võetud proovi hoidmise tingimused ja proovivõtja atesteerimise. Proovivõtuprotokolli (kd I tl 167) kantud proovivõtjale A Kle on 13. oktoobril 2006. a väljastatud nõuetekohane atesteerimistunnistus nr 397/06 kehtivusajaga kuni 12. oktoober 2010. a (kd I tl 156), seega oli proovivõtja nõuetekohaselt atesteeritud ka vaidlusaluse proovi võtmise ajal.

Kuigi kaebaja väited proovi hoidmise tingimuste kohta on üldsõnalised, nõudis kohus proovivõtjalt selgitust (kd I tl 154), millest nähtub, et proovi transportinud sõidukis oli nõuetekohane termokast ning laborisse jõudmisel säilitati seda külmkapis. Kaebaja väidetest ei nähtu asjaolusid, miks tuleks proovivõtja selgitus seada kahtluse alla. Selgituse kohaselt võinuks proovi säilitamise tingimuste rikkumine pigem olla kaebajale kasulik, sest lagunemisprotsessi tõttu väheneksid analüüsitavad näitajad proovivõtuga võrreldes.

10(10) Asjaolu, et heitveeproovi analüüsiaktil (kd I tl 170) on lisaks vastuse koostaja L. Hõbejõgi allkirjale ka filiaali juhataja A K kui kontrollija allkiri, ei kinnita kaebaja väiteid huvide konfliktist. Kuna

A. K ei olnud proovivõtjana menetlusosalisena HMS § 11 lg 1 mõttes, puudusid ka HMS § 10 lg-s

1 loetletud taandamisalused. Oma allkirjaga on A. K kontrollinud analüüsi vastust, s.o heitveeproovis sisalduvate näitajate väärtusi, mitte aga seda, kas proov on võetud õigel ajal ja kohas ning kas proovi on enne laborisse jõudmist hoitud õigetel tingimustel. Seega ei teostanud A. K analüüsiakti allkirjastades järelevalvet iseenda tegevuse üle proovivõtjana. Kaebaja ei ole välja toonud ning kohtule ei ilmne asjaolusid, miks peaks A. K muul põhjusel olema proovivõtu tulemustest isiklikult huvitatud.

12. HKMS § 285 lg 1 ja HKMS v.r. § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

Villem Lapimaa