3-12-576/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

10. mai 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-576

Haldusasi

N. S. ja I. T. kaebus Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2012 kirja nr

LV-1/11/10176

tühistamiseks

ja

Tallinna

Linnavalitsuse

kohustamiseks

Menetlustoimingud

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada N. S. ja I. T. kaebus.

2. Sekretäril

saata

käesoleva

määruse

ärakiri

teadmiseks kaebuse esitajate esindajale.

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. S. ja I. T. esitasid 19.03.2012 kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2012 kirja nr LV-

1/11/10176 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks omandada N. S.’le ja I. T.’le kuuluva

kinnistu registriosa nr 266901 mõttelised osad ühe kuu jooksul alates lahendi jõustumisest selles

asjas.

2. 23.03.2012 esitas kaebajate esindaja kaebajate nimel esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus

peatada Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2012 kirja nr LV-1/11/10176 kehtivuse ja kohustada

Tallinna Linnavalitsust tegema toiminguid, mis on vajalikud N, S,’le ja I. T.’le kuuluva kinnistu

registriosa mõtteliste osade omandamiseks, asuma N. S. ja I. T.’ga läbirääkimistesse nende

mõtteliste osade üle ning omandama need mõttelised osad mõistliku aja jooksul esialgse

õiguskaitse määruse jõustumisest.

3. 30.03.2012 määrusega jättis kohus kaebuse esitajate esialgse õiguskaitse tootluse käiguta ning

andis puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.

4. 9.04.2012 esitas kaebuse esitajate esindaja kohtule taotluse esialgse õiguskaitse taotlusest

loobumiseks. Ühtlasi palus esindaja arvestada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv kui

kaebuselt tasutud riigilõivu ning tasus täiendavalt riigilõivu 3,19 eurot.

5. 27.04.2012 määrusega võttis kohus vastu kaebuse esitajate taotluse esialgse õiguskaitse

taotlusest loobumiseks. Ühtlasi jättis kohus kaebuse käiguta ning määras kaebuse esitajatele tähtaja

kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kohus palus kaebuse esitajatel täpsustada kaebuse

eesmärki ja kaebuse nõudeid lähtudes kohtu selgitustest. Samuti märkis kohus, et lähtudes HKMS

§ 104 lg 1 tuleb tasuda riigilõiv igalt nõudelt eraldi.

6. 7.05.2012 esitas kaebuse esitajate esindaja kohtule kaebuse täpsustuse ning tõendi riigilõivu

täiendava tasumise kohta summas 31,94 eurot.

KAEBAJATE SEISUKOHAD

7. Kaebuses esitatud faktilised asjaolud ja kaebajate põhiseisukohad:

7.1. Tallinna Linnavalitsus otsustas oma 19.05.2010 korraldusega nr 802-k algatada Endla tänava

laiendamise detailplaneeringu Mustamäe tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul (edaspidi:

detailplaneering).

Detailplaneeringu koostamise eesmärgiks on Kristiine linnaosas 6,03 ha suurusel maa-alal asuva

Endla tänava laiendamine Mustamäe tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul, krundipiiride muutmine

ning kesklinna poole suunduva ühistranspordi raja loomine, mis on üks osa rahvusvahelise

CIVITAS SMILE projekti käigus alustatud ühistranspordi prioriteedisüsteemi loomisest Tallinnas

(edaspidi: Endla tn laiendamine).

Detailplaneeringuga nähakse ette Endla tänava laiendamiseks 9 maatüki võõrandamist Endla

tänava lõunaküljele jääval lõigul Mustamäe teest Mooni tänavani.

N. S. (kaasomandist 30,01%) ja I. T. (kaasomandist 24,72%) kaasomandis on kinnistu asukohaga

X tn xx, Tallinn (registriosa nr XXXX; edaspidi: kinnistu), millel paiknevad N. S. ja I. T.

elukohad.

Kaebuse esitajatele kuulub kahe peale kokku 54,73% kinnistust (edaspidi: kaebajate kinnistu

mõttelised osad).

1.12.2011 esitasid kaebuse esitajad vastustajale, Tallinna Linnaplaneerimise Ametile ja Tallinna

Linnavaraametile konkreetse ettepaneku kinnistu võõrandamiseks (edaspidi: ettepanek).

Vastustaja sai antud ettepaneku kätte 1.12.2011.

Vastustaja vastas kaebajate ettepanekule 17.02.2012 kirjaga nr LV-1/11/10176 (edaspidi: keelduv

otsus). Kokkuvõtlikult leidis vastustaja, et asub tegelema kaebajate kinnistu mõtteliste osade

omandamisega alles pärast detailplaneeringu kehtestamist.

Kaebajad said keelduva otsuse (saadetud lihtkirjaga) kätte 21.02.2012.

Kaebajad leiavad, et keelduv otsus on õigusvastane ning vastustajal on kohustus omandada

kaebajate kinnistu mõttelised osad viivitamata.

Kaebajad taotlevad keelduva otsuse tühistamist ja vastustaja kohustamist omandada kaebajatele

kuuluva kinnistu mõttelised osad ühe kuu jooksul alates lahendi jõustumisest siinses asjas.

7.2. Kaebajad põhjendavad oma seisukohti alljärgnevalt:

7.2.1. Kaebajad leiavad, et Endla tn laiendamise detailplaneering kehtestatakse.

Kaebajad nõustuvad kohtuga, et detailplaneeringu algatamine ei tähenda automaatselt selle

kehtestamist ning detailplaneeringu algatamine ei loo automaatselt isikutele õigusi ega kohustusi.

Kaebajate hinnangul on kohus aga jätnud tähelepanuta asjaolu, et siinsel juhul ei ole veel ilmnenud

mitte ühtegi asjaolu, mis vääraks detailplaneeringu kehtestamise või selle kehtima jäämise.

Nimetatud detailplaneering on avalikes huvides ning tegemist pole nn naabritevahelise vaidlusega,

kus üks naaber saab vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise nt insolatsioonitingimuste

halvenemise tõttu.

Kaebajate arvates tuleb käesoleval juhul arvesse võtta tegelikke, mitte üldist laadi asjaolusid.

Vähemoluline pole asjaolu, et kõigi kinnistute, mille arvelt Endla tn laiendama hakatakse, omanike

avalduste alusel algatatud detailplaneeringud on pidanud arvestama Endla tn laiendamisega (vt nt

kaebuse lisa 12).

See tähendab, et vastustaja on ilma õigusliku aluseta sundinud (kuna Endla tn laiendamise detail-

planeeringu algatamine isikutele õigusi ja kohustusi ei tekita) omanikke Endla tn laiendamisega

leppima. Eeltoodu kinnitab, et vastustaja kogu tegevus on suunatud detailplaneeringu

kehtestamisele ja detailplaneering kehtestatakse.

Seega tuleb lugeda, et neid asjaolusid ei esine ning detailplaneering kehtestatakse ja see jääb

kehtima. Samuti tähendab see, et kõik detailplaneeringu kehtestamise järgselt saabuvad

negatiivsed asjaolud on praegusel juhul selgesti ettenähtavad.

7.2.2. Kaebajad märgivad, et kehtiv õigus ei sätestagi vastustaja kohustust omandada

kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad, kuid vastustaja on oma käitumisega

(tahteavaldustega) selle kohustuse võtnud.

Kaebajad ei nõustu kohtu seisukohaga, et vastustaja kohustus omandada kaebajatele kuuluva

kinnistu mõttelised osad saab tuleneda vaid seadusest. Nimetatud väide ongi kaebajate esitatud

kaebuse põhitees: kaebajad leiavad, et vastustaja kohustus tuleneb tema tehtud tahteavaldustest

ning õigusvastasest, vastuolulisest ja ebaausast käitumisest ning vastustaja soovitavast eesmärgist.

Kaebajad on seisukohal, et täitevvõimu tegevus võib tekitada üksikisikutele avalik-õiguslikke

subjektiivseid õiguseid (nt analoogia VEB Fondi vaidlusega). Kaebajad põhjendavad seda

järgmiselt.

Siinsel juhul on ilmne, et kehtivas õiguses ei ole õigusnormi, mis sätestab otsesõnu vastustaja

kohustuse omandada kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad enne detailplaneeringu

kehtestamist, kuid kehtiv õigus ei välista vastustajal sellise kohustuse võtmist iseseisvalt. Samuti

saavad sellised õigused tekkida vastustaja käitumise-tahteavalduste tulemusel.

Vastustaja vastuolulise ja meelevaldse käitumisega (tahteavaldustega) on viimane võtnud endale

kohustuse omandada kaebajate kinnistu mõttelised osad. Samuti on vastustaja rikkunud mitmeid

kaebajate subjektiivseid õiguseid (nt õigus heale ja efektiivsele haldusele (PS § 14) jne) – asjaolu,

mis toetab kaebajate positsiooni.

Kaebajad on jätnud kooskõlastamata detailplaneeringu, kuna nad on seisukohal, et enne

detailplaneeringu kehtestamist tuleb lahendada Endla tn laiendamisega seotud küsimused, s.o

vajaliku maa omandamise küsimus linna poolt. Vastustaja ei ole siiani esitanud mitte ühtegi

tõsiseltvõetavat ettepanekut tekkinud olukorra lahendamiseks, samal ajal on eksitanud nii

kaebajaid kui ka avalikkust teabes nende küsimuste lahendamise kohta.

7.2.2.1. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja on nimetatud kohustuse võtnud endale

vähemalt järgmiste avalduste, ettepanekute, avalikkusele suunatud seisukohtadega:

Kahel korral järjest detailplaneeringu kehtestamise edasilükkamine põhjusel „seoses maa-

omanikega toimuvate läbirääkimiste tõttu linnale vajaliku maa omandamiseks“ – tegelikkuses neid

läbirääkimisi toimunud pole – kui linn seda väidab, peaks see ka linna tegevuses realiseeruma;

Niina Saaremäe esitatud lahendusskeemi (kui ka kõigi teiste puudutatud isikute avalduste)

tagasilükkamine põhjusel, et see ei arvesta Endla tn laiendamisega olukorras, kus Endla tn

laiendamise detailplaneeringu algatamine ei ole alus, mille tõttu saaks lahendusskeemi tagasi

lükata. Kõik ülejäänud puudused olid kõrvaldatavad, kuid kuna detailplaneeringu kehtestamine on

niivõrd kallis, ei olnud sisulist mõtet lahendusskeemis muid puuduseid kõrvaldada ja see uuesti

esitada;

X tn xx omanikuga kokkuleppele jõudmine pärast viimase ettepanekut (vt kaebuse lisa 5), kus

küsitakse

(1)

omanikule

„sobivate“

tingimustega

detailplaneeringut

või

(2)

rahalist

kompensatsiooni;

Kaebuse lisa 11: seal selgitab linnaplaneerimise amet, et eelkokkulepete sõlmimine enne

detailplaneeringu vastuvõtmist on vajalik, kuna sel juhul on detailplaneeringu menetlemine

oluliselt lihtsam ja sujuvam, ning toetab vastustaja soovitud eesmärgi saavutamist;

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine (mis eeldab aktiivset maa omandamist kõigi puudutatud

isikute käest), mis väljendub järgmises:

Eraomandis oleva maa omandamise sisulistes tingimustes kokkuleppimise ettepanek (vastus X tn

omaniku kirjale) ning sisulise kokkuleppe sõlmimine, mis leiab kinnitust X tn omaniku soovidele

vastava detailplaneeringu kehtestamises;

X tn xx puudutava detailplaneeringu osalises kehtestamises tingimusel, et X tn xx võõrandab

linnale Endla tn laiendamiseks vajaliku maa tasuta.

Kaebajad ei nõustu mingil juhul sellega, et vastustaja saab ilma vastutamata valetada nii neile kui

ka avalikkusele. Sellisest käitumisest peab tulenema vastustaja kohustus ka vastavalt oma sõnadele

tegutseda ehk omandada kaebajate kinnistu mõttelised osad.

Kuna vastustaja on sealjuures tegutsenud positsioonis, mida üksikisikutel olla ei saa, on tegemist

subordinatsioonisuhtega. See tähendab, et vastustaja ei ole teinud neid toiminguid tsiviilõiguslike

toimingutena, vaid on teostanud täitevvõimu.

Kaebajate kaebuse laiem eesmärk on tagada kõigi üksikisikute õiguste kõige efektiivsem kaitse,

kuna vastasel korral puuduvad seaduses efektiivsed õiguskaitsevahendid üksikisikute õiguste

sisuliseks tagamiseks ning üksikisikud jäävad seetõttu vastuoluliselt ja sõnamurdlikult käituva

täitevvõimu meelevalda.

Viimane sisuliselt seadustab meelevaldse ja potentsiaalselt korruptiivse täitevvõimu teostamise,

kuna sellisel juhul ei kaasne haldusorganile siinsega sarnasel juhul mingeid kohustusi, küll aga

laialdased võimalused üksikisikutega manipuleerimiseks. Seda eelkõige kohalikus omavalitsuses,

mille mitmeid juhtivaid ametnikke süüdistatakse aususe kohustuse rikkumisega seotud süütegudes.

Rõhutada tuleb, et haldusorgani tegevus mitte ainult ei pea olema erapooletu, aus ja õiglane, vaid

ka sellisena näima.

Kui täitevvõim sekkub (või soovib sekkuda) avalik-õiguslike meetmetega (nt ühistranspordiraja

ehitamise sooviga üksikisiku eraomandile) eraõiguslikesse suhetesse, võtab täitevvõim endale

vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest, samuti aga nimetatud

tegevuse õiglase kompenseerimise suhtes – täitevvõim peab lähtuma tema enda soovitud

eesmärgist ja üksikisikute soovide ühildamisest ning leidma sellest tulenevalt ka vajaliku

lahenduse. Eelnimetatu kehtib eelkõige olukorras, kus vaidlus on tekkinud üksikisikute tahtest

sõltumata ehk üksikisikud pole pannud end ise sellisesse situatsiooni.

Antud olukorras on tegemist kaebajate õiguste väga olulise riivega, kuna täitevvõimu tegevus

mõjutab oluliselt nende omandis olevat kinnistut (sh kodu lammutamist jne). Mida intensiivsem on

sekkumine isiku põhiõigustesse, seda õiglasem peab olema isikute suhtes toimuv menetlus ning

seda efektiivsemalt peab haldusorgan tegelema isikutele kompensatsiooni pakkumisega.

Halduskohtumenetluse eesmärk on üksikisikute õiguste kaitse õigusvastase täitevvõimu teostamise

eest (HKMS § 2 lg 1). Samas on halduskohtumenetluse eesmärk õiguskorra laiem kaitse

õigusvastase täitevõimu teostamise eest, mis oma olemuselt väljub vaid konkreetse vaidluse

piiridest ning suurendab seeläbi kõigi üksikisikute turvatunnet õigusvastase täitevvõimu teostamise

eest. Seega on halduskohtumenetluse eesmärk välistada olukord, kus täitevvõimul on võimalik

kohelda üksikisikuid ebaõiglaselt või vastuolus seaduses või täitevvõimu teostamisega saavutada

soovitava eesmärgiga või manipuleerida üksikisikutega.

See eesmärk on saavutatav siinsel juhul (ja siinsega sarnastel juhtudel) vaid siis, kui täitevvõimu

sisuliselt ebaaus, vastuoluline ja meelevaldne tegevus toob endaga kaasa täitevvõimu organi

kohustuse täita oma vastuolulise, ebaausa ja meelevaldse tegevusega lubatud kohustus üksikisiku

ees. Seda eelkõige olukorras, kus selle eesmärgi (kohustuse) täitmine on igati ka avalikes huvides

ega kahjusta mitte ühegi isiku õigusi või huve – see üksnes soodustab üksikisikute usaldust

täitevvõimu teostamise vastu. Arusaamatuks jääb, miks peab sama tulemuse saavutamiseks ootama

ning tekitama kaebajatele ebamugavusi ja suurendama nende ebameeldivusi.

Arvestades mitmeid aususe kohustuse rikkumist puudutavate süütegude menetlemist Tallinna linna

endiste ja praeguste ametnike suhtes, on siinse kaebuse rahuldamine ülivajalik kogu ühiskonna

seisukohalt. Kui võtta vastustaja ametnikelt selliselt võimalus üksikisikutega manipuleerida,

suureneb täitevvõimu läbipaistvus ja efektiivsus ning üksikisikute usaldus täitevvõimu teostamise

vastu.

Kokkuvõtlikult võib sõnastada kaebuse ühe peamise eesmärgi järgmiselt: võtta täitevvõimult

võimalus manipuleerida üksikisikutega võimu teostamisel sellega, et täitevvõim käitub „lubame

„väljaspool seadust“ ükskõik mida kokku, valetame üksikisikutele ja avalikkusele“ stiilis, kuid kui

üksikisik täitevvõimu „soovidele“ ei allu tugineb täitevvõim „kohustuse puudumisele kehtivas

õiguses“ ning jätab üksikisikule tegelikult antud lubadused täitmata ja pääseb sealjuures reaalselt

vastutamata, kuna seaduses puudub kohustus tegutsemiseks.

Kui asuda vastupidisele seisukohale, puudub kaebajate hinnangul sisuliselt efektiivne

õiguskaitsevahend nende jt isikute õiguste kaitseks, kuna nt siinsel juhul vastustaja ebaausa ja

meelevaldse käitumise õigusvastaseks tunnistamine ei anna kaebajatele ega ühelegi teisele isikule

mitte midagi juurde (olgugi et siinsel juhul esinevad alused vastustaja tegevus(etus)e

õigusvastaseks tunnistamiseks) ega lõpeta vastustaja meelevaldset käitumist. See tähendab, et

antud juhul ei pruugi olla tagatud kooskõlas põhiseaduse § 15 lg-ga 1 kaebajate õiguste efektiivne

kaitse.

Haldusorgan rakendab õigust teatud eesmärgi saavutamiseks, seega peab igal sellisel juhul lähtuma

haldusorgani soovitud eesmärgist, mitte otsima põhjuseid eesmärgi saavutamise edasilükkamiseks.

Vastustajal on olemas kõik vajalikud võimalused ja volitused, et otsida antud olukorras seaduses

sätestatust alternatiivseid ja õiglasi lahendusi antud olukorra lahendamiseks, eelkõige olukorras,

kus ta riivab oma tegevusega olulises ulatuses kaebajate põhiõigusi.

Seega on vastustaja kohustatud omandama kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad, kuna (1)

vastustaja on võtnud oma tahteavaldustega sellise kohustuse ning (2) vastustaja käitumine on

olnud enne ja pärast nende tahteavalduste tegemist sõnamurdlik, vastuoluline ja õigusvastane.

7.2.3. Kaebajad selgitavad, et linn on kahel korral järjest pikendanud detailplaneeringu

kehtestamise tähtaega, kuna mõistlik ja efektiivne planeerimismenetlus eeldabki sellisel

juhul eelkokkuleppeid maaomanikega.

Linn on kahel korral järjest pikendanud detailplaneeringu kehtestamist (vt kaebuse lisad 7 ja 8),

kuna „toimuvad pingelised läbirääkimised maaomanikega maa võõrandamise üle“.

See tähendab, et ka vastustaja ise teadvustab endale ja tunnistab nn normaalse

planeerimismenetluse olemust, mille eelduseks on korralikult tehtud eeltöö ning vajalike

kokkulepete sõlmimine ning alles seejärel detailplaneeringu sujuv menetlemine.

Kui linn jätab soovitud tulemusega vastuolus olevat käitumist, seab ta ise olulisesse ohtu

detailplaneeringu kehtestamise menetluse ehk avalike huvide kaitse (eesmärgi saavutamise),

tekitab isikutele põhjendamatuid kulutusi ja ebameeldivusi ning suurendab usaldamatust

täitevvõimu teostamise suhtes.

Seega on vastustaja kohustatud ka kooskõlas tema taotletava eesmärgi saavutamisega omandama

kaebajatele kuuluvate kinnistute mõttelised osad viivitamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt kohus võib tagastada

kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et

tema faktilised väited on tõendatud.

Sama paragrahvi lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale,

kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

8.1. Kaebajad esitasid 19.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse

17.02.2012 kirja nr LV-1/11/10176 tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks

omandada kaebajatele kuuluva kinnistu registriosa nr 266901 mõttelised osad ühe kuu jooksul

alates kohtulahendi jõustumisest selles asjas.

Kaebajad leiavad, et keelduva otsuse näol on tegemist haldusaktiga, millele on võimalik esitada

tühistamiskaebus. Kaebajad märgivad, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, kuna vastustaja on

kaebajate kinnistu mõtteliste osade omandamata jätmisest keeldumisel tuginenud valedele

õigusnormidele. Vastustajal puudub alus maa omandamata jätmiseks, kuna on rikkunud kaebajate

ärakuulamisõigust ja võrdse kohtemise põhimõtet. Vastustaja on eiranud hea halduse tava ja ausa

menetluse põhimõtet. Vastustaja käitumine on olnud vastuoluline ja meelevaldne. Kuna kogu

vastustaja tegevus on olnud suunatud detailplaneeringu (Endla tänava laiendamise detailplaneering

Mustamäe tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul algatatud - 19.05.2010 korraldusega nr 802-k)

kehtestamisele ja detailplaneering kehtestatakse kaebajatest sõltumatult, siis tuleb vastustajal

kaebajate kinnistu omandada kaebajate arvates koheselt, mitte peale detailplaneeringu

kehtestamist. Samuti leiavad kaebajad, et käesoleval juhul ei ole vajalik sundvõõrandamise

menetlust läbi viia, kuna kaebajad soovivad oma kinnistu mõttelised osad linnale võõrandada ja

seda koheselt. Tallinna Linnavalitsusel on eeltoodust tulenevalt ja oma käitumisest tingitult

kohustus kaebaja kinnistu mõttelised osad omandada. Kaebajad ei pea ootama selleks

detailplaneeringu kehtestamist või sundvõõrandamismenetluse alustamist.

Kaebuse täpsustuses möönavad kaebajad, et kehtiv õigus ei sätestagi vastustaja kohustust

omandada kaebajatele kuuluva kinnistu mõttelised osad, kuid vastustaja on oma käitumisega

(tahteavaldustega)

selle

kohustuse

võtnud.

Kaebajad

loetlevad

ära

linna

tegevused

(tahteavaldused), millest vastav kohustus tuleneb korrates sisuliselt kaebuses esitatud ja eelpool

märgitud seisukohti.

Kaebuse eesmärgi osas selgitavad kaebajad, et üheks peamiseks kaebuse eesmärgiks on võtta

täitevvõimult võimalus manipuleerida üksikisikutega võimu teostamisel sellega, et täitevvõim

käitub „lubame „väljaspool seadust“ ükskõik mida kokku, valetame üksikisikutele ja avalikkusele“

stiilis, kuid kui üksikisik täitevvõimu „soovidele“ ei allu tugineb täitevvõim „kohustuse

puudumisele kehtivas õiguses“ ning jätab üksikisikule tegelikult antud lubadused täitmata ja

pääseb sealjuures reaalselt vastutamata, kuna seaduses puudub kohustus tegutsemiseks. Seega

kaebuse eesmärgiks on kõigi üksikisikute õiguste kõige efektiivsem kaitse.

8.2. Kohus märgib, et HKMS § 44 lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik

üksnes oma õiguse kaitseks. Sellest sättest erandi kehtestab HKMS § 44 lg 2, mis ütleb, et teise

isiku õiguse kaitseks või avaliku huvi kaitseks võib isiku kohtusse pöörduda vaid seaduses

sätestatud juhul. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Ühestki seadusest ei tulene

kaebuse esitajatele õigust esitada kohutusse kaebust teiste isikute õiguste kaitseks vältimaks

avaliku võimu võimalusi manipuleerida üksikisikutega. Järelikult ei ole kaebuse eesmärk esitatud

kaebusega saavutatav, samuti ei ole sellise kaebuse esitamine seaduse kohaselt lubatav.

Kaebajad on valesti mõistnud halduskohtu võimalusi viidates HKMS § 2 lg 1 ja märkides, et

halduskohtumenetluse eesmärk on õiguskorra laiem kaitse õigusvastase täitevvõimu teostamise

eest, mis oma olemuselt väljub vaid konkreetse vaidluse piiridest ning suurendab seeläbi kõigi

üksikisikute turvatunnet õigusvastase täitevvõimu teostamise eest. Seega on halduskohtumenetluse

eesmärk välistada olukord, kus täitevvõimul on võimalik kohelda üksikisikuid ebaõiglaselt või

vastuolus seaduses või täitevvõimu teostamisega saavutada soovitava eesmärgiga või

manipuleerida üksikisikutega.

Kohus leiab, et kaebajate poolt viidatud paragrahvi vastav lõik annab teavet HKMS õiguslikust

ideoloogiast, mitte ei anna iseseisvat alust kaebuse esitamiseks selliselt, et kaebusega oleks

võimalik väljuda konkreetse vaidluse raamidest. Kaebeõigus ja ka selle piirangud tulenevad

HKMS teistest sätetest (vt HKMS § 44 ja § 45).

Kuna kohus tuvastas, et käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kaebajad võiksid esitada

kohtule kaebuse teiste isikute õiguste kaitseks, siis tuleb kontrollida, kas kaebuse esitajatel on

õigus esitada esitatud kaebus kohtule enda subjektiivsete õiguste kaitseks.

8.3. Kohus on seisukohal, et kaebusest nähtuvalt on selle tegelikuks eesmärgiks see, et kohus

tühistaks Tallinna Linnavalitsuse keelduva vastuse ning Tallinna Linnavalitsus omandaks

viivitamatult kaebajate kinnitu mõttelised osad. Kaebajad leiavad, et neil on õigus Tallinna

Linnavalitsuselt seda nõuda, kuna Tallinna Linnavalitsus on käitunud nende väidete järgi

erinevates haldusmenetlustes õigusvastaselt. Vastavate õigusvastasuse tuvastamise nõuete

esitamine ei viiks aga kaebuse esitajaid sihile, kuna lõppkokkuvõttes soovivad nad kinnistu

mõttelised osad kaebajatele sobiva hinna eest linnale võõrandada. Samuti leiavad kaebuse esitajad,

et neid on koheldud ebavõrselt võrreldes naaberkinnistute omanikega, kelle poolt algatatud

detailplaneeringud kehtestati peale seda, kui vastavad isikud nõustusid linnale vajalikku maad

tasuta võõrandama. Samuti on rikutud kaebajate arvates mitmeid haldusmenetluse põhimõtteid.

Nagu kohus on kaebajatele ka varasemalt selgitanud, on halduskohtusse pöördumise esmaseks

eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. See eeldab, et kaebajal on isiklik puutumus

vastava haldusakti või toiminguga, mis väljendub tema õiguste riives. Teiseks peab tegemist olema

isikule kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega.

Kolmandaks peab kaebus olema selle õiguse kaitseks asjakohane. Kaebust ei saa esitada olukorras,

kus sellega väidetavalt rikutud õigust kuidagi kaitsta ei saa.

Kohus on jätkuvalt seisukohal, et käesoleval juhul ei ole täidetud kaks viimast kaebuse esitamise

lubatavuse eeldust. Ka täpsustatud kaebuses ei ole kaebuse esitajad näidanud, millisest õigusaktist

tulenevalt saavad kaebuse esitajad nõuda Tallinna Linnavalitsuselt viivitamatult endale kuuluvate

kinnistu mõtteliste osade omandamist. Vastupidi, kaebuse esitajad on ise nõustunud kohtuga selles,

et ühestki õigusaktist sellist kohustust linnale ei tulene. Samas leiavad kaebajad endiselt ekslikult,

et see kohustus saab tekkida linna vastuolulisest ja meelevaldsest käitumisest (tahteavaldustest).

Kohus märgib, et Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse

läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi –

põhiõigusi- ja vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja

halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat

akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku

huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus

nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki kui ka huvi kaalukust.

(Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-8-01 ja 3-3-1-15-01).

Kaebajad on Tallinna Linnavalitsuse kohustust põhjendanud üksnes haldusorgani väidetava

õigusvastase käitumisega ja seda väga erinevates haldusmenetlustes sh haldusmenetluses kaebuse

esitajate käesoleva taotluse lahendamisel. Kaebajad ei nõustu sellega, et vastustaja saab ilma

vastutamata valetada nii kaebajatele kui ka avalikkusele.

Kohus on jätkuvalt seisukohal, et Tallinna Linnavalitsusel ei saa tekkida kohustust omandada

kellegi vara lihtsalt seetõttu, et linn on varasemalt mõnes haldusmenetluses käitunud väidetavalt

õigusvastaselt. Selline kohustus peab tulenema seadusest.

Kohus on kaebuse esitajatele juba selgitanud, et kui kaebajad leiavad, et linn on käitunud

õigusvastaselt, siis tuleb kaebuse esitajatel esitada vastavad õigusvastasuse tuvastamise kaebused.

Seda muidugi juhul, kui nende esitamiseks on täidetud HKMS sätestatud alused. Õigusvastasest

käitumisest ei saa tekkida linnal kohustust omandada kaebajate kinnistu mõttelised osad.

Seejuures on ka kaebajate enda väited vastuolulised. Kaebajad leiavad sisuliselt, et linnal tekib

oma käitumisest kohustus omandada kaebajate kinnistud ning see on ka avalikes huvides, kuna

linn võtab sellega endale vastutuse oma varasema käitumise eest. Kohus kaebuse esitajate

seisukohaga ei nõustu, sest avalikes huvides ei saa olla kaebajate kinnistu mõtteliste osade

omandamine kaebajate poolt dikteeritud tingimustel. Vastupidi, avalikes huvides on seadustele

vastava menetluse läbiviimine lähtudes KASVS sätetest, millisel juhul on tagatud avalike huvide

kaitse ja seaduses sätestatud korda järgiv menetlus (käesoleval juhul linna rahaliste vahendite

kasutamine lähtudes seadusest, mitte kaebajate erahuvist saada oma kinnitu mõtteliste osade eest

võimalikult kõrget hinda). Samuti ei saa esitatud kaebus aidata kuidagi kaasa täitevvõimu

läbipaistvusele ja efektiivsusele ning üksisikute usalduse suurendamisele täitevvõimu teostamise

vastu. Seda nii lähtudes kohtu eelpool märgitud selgitustest, kui ka HKMS § 44 lg 1 sätestatud

subjektiivsete õiguste kaitse põhimõttest halduskohtumenetluses.

8.4. Kohtule esitatud materjalidest ja kaebajate seisukohtadest nähtub, et kaebajatel on tekkinud

soov võõrandada oma kinnistute mõttelised osad, kuna Tallinna Linnavalitsuse menetluses on

19.05.2010 korraldusega nr 802-k algatatud Endla tänava laiendamise detailplaneering Mustamäe

tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul. Detailplaneeringuga nähakse ette Endla tänava laiendamiseks

9 maatüki võõrandamist Endla tänava lõunaküljele jääval lõigul Mustamäe teest Mooni tänavani.

Kaebajate kaasomandis on kinnistu asukohaga X tn xx , Tallinn, millel paiknevad kaebajate

elukohad. Kaebajad leiavad, et seoses nimetatud detailplaneeringu kehtestamisega vähendatakse

kinnistu suurust seoses ühistranspordiraja loomisega 11,1 % võrra, mis tähendab kinnistu väärtuse

olulist langemist. Kinnistul asuv tänavapoolne elamu tuleb lammutada ja seal elavad kaebajad

peavad leidma endale uue eluaseme, mida ei saa ehitada samale kinnistule. Kaebajad peavad

endale leidma uue elukoha ning seetõttu tuleb kaebajate arvates sõlmida maa omandamist

puudutavad kokkulepped mõistliku viiteajaga, et kaebajatel jääks võimalus elukohta vahetada.

Endla tänava laiendamisega suurenevad kahjulikud mõjud kinnistule. Seetõttu piirab

detailplaneering X tn xx kinnistu kasutamist ning muudab selle senise kasutamise võimatuks

kinnistu osa avalikku kasutusse võtmise tõttu. Seetõttu peab vastustaja omandama kaebajate

kinnistu mõttelised osad tervikuna. Kaebuse täpsustuse kohaselt on tegemist väga olulise kaebajate

õiguse riivega ning seetõttu peab haldusorgan efektiivsemalt tegelema isikutele kompensatsiooni

pakkumisega. Samuti peab menetlus olema õiglane.

Kohus nõustub kaebajatega selles, et isiku kodu lammutamise näol on tegemist väga intensiivse

isiku õiguste riivega. Samas ei ole käesoleval juhul veel vastavat riivet kaebajatele saabunud, kuna

tegelikud mõjud kaebajate kinnistule saavad avalduda alles peale detailplaneeringu kehtestamist,

millega võetakse kaebajate kinnistu osa avalikku kasutusse ja sundvõõrandamise läbiviimist.

Käesolevaks ajaks ei ole detailplaneeringut veel kehtestatud. Seega leiab kohus, et kaebajad on

esitanud kaebuse ennatlikult. Käesoleval hetkel ei ole kaebajate kinnistu osa võetud avalikku

kasutusse, mistõttu puudub neil nõudeõigus enda kinnistu omandamiseks.

Alles peale detailplaneeringuga kaebajate kinnistu avalikku kasutusse määramise või kaebajate

kinnisasja

senise

kasutuse

võimatuks

muutmise

otsuse

jõustumist

tekib

vastustajal

planeerimisseaduse (PlanS) § 30 alusel kohustus kaebajate nõudel omandada kaebajate kinnisasi

või selle osa kohese ja õiglase tasu eest.

Seejuures tuleb vastustajal lähtuda sellisel juhul kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS)

normidest.

Selleks

peavad

olema

aga

täidetud

teatud

eeldused

ehk

eeldused

sundvõõrandamismenetluse läbiviimiseks. Nimetatud eeldused tulenevad käesoleval juhul KASVS

§ 3 lg 1 p 7 ja § 3 lg 4, millele on ka vastustaja oma vastuses kaebajale põhjendatult tuginenud.

Ka kaebajad ise on märkinud, et sellise intensiivse riive puhul peab toimuma õiglane menetlus

kaebajate õiguste riive kompenseerimiseks. Kohus on seisukohal, et kehtivas õiguskorras on

piisavalt täpselt reguleeritud juhtumid, millal on vajalik kinnisasja või selle osa kasutamine

avalikul otstarbel ja seda reguleerivad ka KASVS ja PlanS. Alles vastavast regulatsioonist

kinnipidamata jätmisel tekib kaebajatel nõudeõigus. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei

ole.

Kaebuse esitajad saavad esitada oma taotluse Tallinna Linnavalitsusele omandada kaebajatele

kuuluva kinnistu registriosa nr 266901 mõttelised osad alles peale Endla tänava laiendamise

detailplaneeringu Mustamäe tee ja Mooni tänava vahelisel lõigul kehtestamist. Vastustaja varasem

käitumine erinevates haldusmenetlustes ei oma käesoleva nõude aluse tekkimise seisukohalt

tähendust, kuna vastav kohustus saab tekkida üksnes seaduse alusel.

8.5. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kaebuse esitajate kaebus Tallinna Linnavalitsuse

kohustamiseks omandada N. S.’le ja I. T.’le kuuluva kinnistu registriosa nr 266901 mõttelised osad

ühe kuu jooksul alates lahendi jõustumisest selles asjas tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada.

Kuna kaebuse eesmärgiks on Tallinna Linnavalitsuse kohustamine omandada kaebajatele kuuluva

kinnistu mõttelised osad ning kohus tagastas nimetatud osas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

kaebeõiguse puudumise tõttu, siis ei ole Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2012 kirja nr LV-

1/11/10176 tühistamise nõude esitamisega võimalik saavutada kaebuse eesmärki ning nimetatud

nõue tuleb kaebuse esitajatele tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Seejuures on kohus

kaebajatele selgitanud, millal ja missuguseid nõudeid nad esitada saavad.

9. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse selle

esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lg 2 alusel. Kuna kaebus

kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 alusel, siis tasutud riigilõiv kaebajatele tagastamisele ei

kuulu.

Daimar Liiv

Kohtunik