3-12-923/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht

10. mail 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-923 Haldusasi A.L. kaebus Harku valla kohustamiseks Xxxxx 17 talu 20,3 ha maa tagastamiseks Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus selle esitajale.

2. Saata käesoleva määruse ärakiri kaebajale ning teadmiseks Harku Vallavalitsusele. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt 15 kalendripäeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast. Asjaolud

1. 23.12.1940 sõlmisid M. L. (R.) ja H. L. lepingu, mille kohaselt M. L. müüs Harjumaal Harku vallas kinnistu nr. xxxx all asuval maakohal Xxxxx 17 hooned (elumaja, rehetuba koos rehealusega, laut, saun, kaks küüni ja kelder) H. L.le. Harku valla täitevkomitee 25.04.1945 protokolliga nr. 49 otsustati Xxxxx talu maad ja hooned võõrandada M. R. Protokolli on hoonetena märgitud elumaja ja karjalaut. Nimetatud hooned anti F. K. (K.) kasutusse. Samal päeval allkirjastati ka protokoll nr. 52, mis on protokolliga nr. 49 identne, välja arvatud osas, millega F. K. kasutusse anti „kõik“ hooned. Samuti sisaldab see parandust võõrandatavate hoonete osas.

2. 25.11.1991 esitas A.L. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse ning taotles maa tagastamist ja „hoone osa osaku tagastamist“. Avalduses on märge, et Xxxxx talu on hävinud. 08.01.1992 taotles A.L. kogu Xxxxx talu maa tagastamist ja hoonete kompenseerimist. Avalduse kohaselt on Xxxxx talu hooned osaliselt hävinud.

3. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 07.05.1993 otsuse nr. 606 p-ga 1 tunnistati Harku vallas asuva maaüksuse Xxxxx 17, endine kinnistu nr. xxxx omandireformi objektiks. Punktiga

2.1 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal M. R.le. A.L. taotlus jäeti rahuldamata motiivil, et ta ei ole ORAS § 8 järgi õigustatud subjektiks otsuse p-s 1 nimetatud vara suhtes. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.10.1999 otsusega nr. 12064 jäeti komisjoni 07.05.1993 otsus nr. 606 muutmata. Tallinna Halduskohtu 02.03.2000 otsusega haldusasjas nr. 3-626/2000, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2000 otsusega haldusasjas nr. II-3/178/2000 jäeti A.L. kaebus komisjoni 22.10.1999 otsuse nr. 12064 peale rahuldamata.

4. Harju Maakohtu 10.11.1999 otsusega tsiviilasjas nr. 2/1-260/99 jäeti A.L. hagi Eesti Vabariigi vastu H.-H. L.’i omandiõiguse tunnustamiseks kinnistule nr. xxxx Xxxxx 17 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 09.05.2000 otsusega jäeti kohtuotsus muutmata. Riigikohtu loakogu jättis 06.09.2000 A.L. kassatsioonkaebusele menetlusloa andmata.

5. 17.10.2000 esitas A.L. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile avalduse Xxxxx 17 hoonete ja maa tagastamiseks. 16.11.2000 leidis Harju Maavalitsus, et kuna vaidlustatud küsimuses on tehtud kohtuotsus, siis kohtu poolt otsustatud küsimuses kaebusi halduskorras sisuliselt läbi ei vaadata. A.L. palus teha Harju Maavalitsusele ettekirjutuse Xxxxx talu hoonete osas õigustatud subjekti otsuse koostamiseks. Tallinna Halduskohtu 19.06.2001 otsusega haldusasjas nr. 3- 90/2001 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus muutis Tallinna Halduskohtu otsust põhjenduste osas, kuid muus osas jättis kohtuotsuse muutmata.

6. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.05.2001 otsusega nr. 12237 täiendati komisjoni 07.05.1993 otsust nr. 606. A.L. tunnistati Xxxxx 17 elumaja ja karjalauda osas omandireformi õigustatud subjektiks. Ülejäänud hoonete osas jäeti taotlus rahuldamata, kuna puuduvad dokumendid teiste hoonete õigusvastase võõrandamise kohta ORAS § 6 mõistes. Maa osas jäeti avaldus rahuldamata, kuna selle kohta on olemas jõustunud kohtulahendid. 11.04.2004 kaebuses Tallinna Halduskohtule taotles A.L. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjonile ettekirjutuse tegemist otsuse väljaandmiseks, millega otsustada kinnistu nr. xxxx tervikvara suhtes kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamine. Tallinna Halduskohtu 30.05.2005 otsusega haldusasjas nr. 3-1682/2004 jäeti kaebus tervikuna rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2006 otsusega haldusasjas nr. 3-04-150 jäeti Tallinna Halduskohtu otsus muutmata ning A.L. apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Tallinna Halduskohtu 24.05.2010 määrusega haldusasjas nr. 3-09-2788 tagastati A.L. kaebus Xxxxx kinnistu nr. xxxx lahusmaatüki (2,7 ha) ostueesõigusega erastamiseks, asendusmaa lahustüki „Taumi“ (1,8 ha) ostueesõigusega erastamiseks ning Rannamõisa külas asuvate talumaade (2,6 ha ja 2,1 ha) tagastamiseks HKMS § 11 lg 31 p-de 2 ja 5 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 16.09.2010 määrusega jäeti A.L. määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu määrus muutmata. Kohus leidis, et kuna A.L.t pole tunnistatud endise Xxxxx 17 talu maade osas omandireformi õigustatud subjektiks, puudub tal ka õigus nimetatud maade tagastamisele (Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2006 otsus haldusasjas nr. 3-04-150, mis on tehtud Riigikohtu halduskolleegiumi 03.06.2004 otsuse haldusasjas nr. 3-3-1-24-04 alusel asja uue läbivaatamise käigus). Osa endise Xxxxx 17 talu maadest on A.L.le ostueesõigusega erastatud ning vaidlus selle üle, kas A.L.le tuleb ostueesõigusega erastada ka ülejäänud Xxxxx

17 talu maad, on saanud samuti kohtutes lõpliku lahenduse, mille kohaselt kaebajal puudub õigus nõuda nimetatud maade temale ostueesõigusega erastamist (Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.,2002 otsus haldusasjas nr. 2-3/81/2002). A.L. suhtes ei kuulu jõustunud kohtuotsuse järgi kohaldamisele ka NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise, kompenseerimise ja asendamise seadus (Harju Maakohtu 10.11.1999 otsus tsiviilasjas nr. 2/1- 260/99; Tallinna Halduskohtu 02.03.2000 otsus haldusasjas nr. 3-626/2000; Tallinna Ringkonnakohtu 08.05.2000 otsus haldusasjas nr. II-3/178/2000). Tallinna Ringkonnakohus asus ka seisukohale, et halduskohus on õigesti tagastanud A.L. kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 2 alusel tulenevalt asjaolust, et kõigi kaebuses ja selle täienduses esitatud nõuete osas on olemas jõustunud kohtuotsused.

8. Harju maavanema 24.10.2011 korraldusega nr. 2017-k lõpetati A.L. korduvate suuliste ja kirjalike pöördumiste alusel algatatud järelevalvemenetlus Harku Vallavalitsuse haldusaktide üle (Harku Vallavalitsuse 13.02.2001 korraldus nr. 168; 29.01.1999 korraldus nr. 74; 20.09.2005 korraldus nr. 1411 ning 01.08.2006 korraldus nr. 1228; 03.10.2006 korraldus nr. 1587; 04.09.2007 korraldus nr. 1400; 24.03.2009 korraldus nr. 378), mis on antud seoses A.L.le maa tagastamise, kompenseerimise või erastamisega.

9. 29.03.2012 esitas A.L. Harku Vallavalitsusele taotluse Xxxxx talu hoonete ja maa koheseks tagastamiseks vastavalt NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise seadusele. Ühtlasi viitas A.L. MaaRS § 43 lõigetele 1-4.

10. Harku Vallavalitsuse 11.04.2012 kirjas nr. 11-9.1/1273 „Xxxxx 17 maaüksuse maa tagastamisest“ A.L.le selgitatakse, et Harku Vallavalitsus on nii 24.03.2009 korralduses nr. 378 kui ka 19.01.2009 vastuskirjas, 09.03.2009 vastuskirjas nr. 17-3.2%518 ja 28. jaanuari 2011 vastuskirjas nr. 17-3.2/5159 selgitanud, et kuna A.L.t ei ole kehtiva korra kohaselt Xxxxx 17 maa osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud, siis ei ole õiguspärane rääkida vallavalitsuse poolt maa tagastamise otsustamisest ning ka kohtumenetluse käigus jäi A.L. vastav taotlus rahuldamata.

11. 07.05.2012 saabus Tallinna Halduskohtule A.L. kaebus, milles kaebaja teatab, et ta soovib tagasi saada Harjumaal Harku vallas asuva Xxxxx 17 talu, kinnistu nr. xxxx, maad 20,3 ha. Ühtlasi viitab A.L. MaaRS § 43 lõigetele 1-4 ning taotleb kaebetähtaja ennistamist, kuna sai eelviidatud sätetest teada aprillikuus Harku Vallavalitsusest.

Kohtu seisukoht

12. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb selle esitajale HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

13. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr. 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kohta“ (edaspidi Kord) p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine; 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine. Vara võõrandamise õigusvastasuse, vara endise (õigusjärgse) omaniku, vara koosseisu ning õigustatud subjektid teevad Korra p-dest 14, 18, 19, 21 ja 22 tulenevalt kindlaks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnaja linnakomisjonid (kohalikud komisjonid). Vara tagastamise otsustab Korra p 23 kohaselt vara asukoha järgne vallavõi linnavalitsus kolme kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Seega koosneb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine erinevatest menetlusetappidest, milles teevad otsuseid erinevad haldusorganid ning eelmises menetlusetapis tehtud otsustus on järgnevas menetlusetapis tehtava otsustuse vahetuks eelduseks. Seetõttu olukorras, kus kaebajat ei ole Xxxxx talu maade osas õigustatud subjektiks tunnistatud, ei ole Harku Vallavalitsusel seaduse kohaselt võimalik kaebaja taotlust Xxxxx 17 talu maade tagastamiseks menetleda ega rahuldada.

14. Käesolevas haldusasjas taotleb kaebaja analoogselt haldusasjaga nr 3-09-2788 Xxxxx 17 talumaade tagastamist. Nimetatud haldusasjas pidasid kohtud põhjendatuks kaebajale kaebuse tagastamist HKMS § 11 lg 31 p 2 alusel põhjendusega, et kaebaja nõuete osas on olemas jõustunud kohtuotsused. Tallinna Ringkonnakohus viitas 16. septembri 2010 määruses Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2006 otsusele haldusasjas nr. 3-04-150, sedastades, et kuna A.L.t ei ole endise Xxxxx 17 talu maade osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud, puudub tal ka õigus maade tagastamisele. Kohus möönab, et haldusasjas nr. 3-04-150 ei taotlenud kaebaja Xxxxx 17 talu maade tagastamist, vaid vaidlustas osaliselt Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.05.2001 otsuse nr. 12237 ning taotles komisjonile ettekirjutuse tegemist kaebaja kinnistu nr. xxxx kui tervikvara suhtes õigustatud subjektiks tunnistamiseks. Kaebus jäeti kohtute poolt rahuldamata. Samas on nii haldusasjas nr. 3-04-150 kui ka kaebaja poolt Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.10.1999 otsuse nr. 12064 vaidlustamisel (I astmes haldusasi nr. 3-626/2000 ning teises astmes haldusasi nr. II-3/178/2000) kohtute poolt tehtud otsuste tulemusena tekkinud olukord, kus kaebaja Xxxxx 17 talu maade tagastamise taotluse kohta antud haldusaktid (Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 07.05.1993 otsus nr. 606 ning Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 22.05.2011 otsus nr. 12237) on edukalt läbinud kohtuliku kontrolli, haldusaktid on kehtivad ning kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamine seetõttu lõplikult välistatud. Haldusaktides antud õiguslike hinnangute õiguspärasust ei suutnud kummutada ka kolme kohtuastet läbinud tsiviilasjas nr. 2/1-260/99, milles jäeti A.L. hagi H.-H. L.’i omandiõiguse tunnustamiseks kinnistule nr. xxxx Xxxxx 17 rahuldamata. Kuna kaebajat ei ole seega Xxxxx 17 talu maade osas õigustatud subjektiks tunnistatud ning, nagu kohus juba märkis, peab vara tagastamisele seaduse kohaselt eelnema õigustatud subjektiks tunnistamise otsus, ei saavuta kaebaja Harku Vallavalitsusele ega ka kohtule esitatud Xxxxx 17 talu maade tagastamise taotlusega oma soovitud eesmärki olenemata sellest, kui mitmeid kordi ta vastavaid taotlusi kohalikule omavalitsusele või kohtule edastab.

15. Kohtu seisukohta ei muuda ka kaebaja tsiteeritud MaaRS § 43 lg 2. Viidatud säte võimaldab maa asukohajärgsel linnavõi vallavalitsusel õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel MaaRS § 192 lõike 3 või MaaRSMS (RT I 2005, 61, 476) § 26 kohaselt lõppenud nõudeõiguse ning maa tagastamise menetluse lõpetamise korral nõudeõiguse taastada ja tagastamise menetluse uuendada, kui selleks on mõjuv põhjus ning taotlus on selleks esitatud hiljemalt 2011. aasta 31. augustil. Nimetatud MaaRS säte viidi seadusesse omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seadusega. Sama seadusega tunnistati MaaRS § 192 lg 3 kehtetuks. Viidatud seaduse eelnõu seletuskirjas (715 SE) põhjendati seaduse muutmist MaaRS § 192 lõike 3 ning MaaRSMS § 26 põhiseaduspärasuse küsitavuse ning kohtupraktika vastuolulisusega. Sätted võimaldasid kohalikul omavalitsusel lõpetada tagastamise menetlus ning mitte alustada kompenseerimise menetlust olukorras, kus nõudeõigust pärima õigustanud isik ei esitanud kohalikule omavalitsusele nõudeõiguse pärimise kohta õigeaegselt pärimisõiguse tunnistust. Nimelt sätestas 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse (MaaRSMS) § 26, et kui pärand on avanenud enne MaaRSMS jõustumist (27.11.2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MaaRSMS jõustumisest arvates (so hiljemalt 27.08.2006). MaaRS §

192 lg 3 kohustas nõudeõigust pärima õigustatud isikut esitama pärimisõiguse tunnistuse üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates. Nagu kohus juba märkis, ei ole kaebaja näol tegemist ORAS § 8 mõistes õigustatud subjektiga Xxxxx 17 talu maade suhtes ning vastav asjaolu on kohtute jõustunud lahenditega lõplikult kindlaks tehtud. Seetõttu ei laiene kaebaja suhtes ka MaaRS § 43 sätted. Ka ei nähtu kohtule, et kaebaja suhtes oleks maa tagastamise menetlus MaaRS § 192 lõike 3 või MaaRSMS § 26 alusel lõpetatud põhjusel, et kaebaja ei esitanud kohalikule omavalitsusele tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Seetõttu on kaebaja viide MaaRS § 43 lõikele 2 ebaõige.

16. Eeltoodud kaalutlustel on kohus seisukohal, et kaebajal ei ole kohtule Harku valla vastu kohustamisnõude esitamisega võimalik saavutada kaebuses märgitud eesmärki – Xxxxx 17 maade tagastamist, mistõttu tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt ei kuulu tasutud riigilõiv kaebajale tagastamisele.

Tiina Pappel kohtunik