2-10-2538/49 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Malle Seppik ja Mai

Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.05.2012, Tallinn

Tsiviilasja number

2-10-2538

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

OÜ Boat Residence hagi pankrotihaldurite T L ja K

Mu vastu nõude tunnustamiseks OÜ Fransertal

(pankrotis) pankrotimenetluses

OÜ Fransertal (pankrotis) pankrotihalduri T L

vastuhagi OÜ Boat Residence vastu tehingute

tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tehingute

kehtetuks tunnistamiseks

1595 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.01.2012 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende

esindajad

OÜ Boat Residence apellatsioonkaebus

18.04.2012

Hageja/vastukostja OÜ Boat Residence (registrikood

11608408, asukoht Nõlva t 9 Tallinnas), lepinguline

esindaja K Oja

Kostjad

OÜ

Fransertal

(pankrotis,

registrikood

10096353) haldurid v/adv T L ja K M

Vastuhageja OÜ Fransertal (pankrotis, registrikood

10096353) haldur v/adv T L

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 06.01.2012 otsus tühistada osas, milles maakohus tuvastas

tehingute tühisuse ning jättis osaliselt hageja nõude tunnustamata, samuti

menetluskulude jaotuse osas. Teha uus otsus, millega tunnistada 20.05.2009 tehing

kehtetuks, jätta vastuhagi rahuldamata 06.03.2009 ja 20.04.2009 tehingute osas ning

tunnustada hageja nõuet osaliselt. Menetluskulud jäävad kummagi poole enda

kanda.

2. Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1) Hagi ja vastuhagi rahuldada osaliselt;

2) Tunnustada OÜ Boat Residence nõuet OÜ Frantsertal pankrotimenetluses suuruses

126 525.89 (ükssada kakskümmend kuus tuhat viissada kakskümmend viis eurot 89

senti) eurot muu tähtaegselt tunnustatud nõudena;

3) Jätta OÜ Boat Residence hagi ülejäänud osas rahuldamata;

4) Tunnistada OÜ Boat Residence ja OÜ Frantsertal (pankrotis) vahel 20.05.2009

sõlmitud leping (Tallinna notari R Ti ametitoimingute raamatus reg/nr XXX)

kehtetuks;

5) Jätta vastuhagi rahuldamata OÜ Boat Residence ja OÜ Frantsertal (pankrotis)

vahel 06.03.2009kuupäeva kandva laenulepingu ja selle lisa nr 1 tühisuse

tuvastamiseks (alternatiivselt kehtetuks tunnistamiseks);

6) Maakohtus kantud menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kummagi poole enda kanda.

5. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata,

kui ta ei pea istungit vajalikuks.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude

jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi asjaolud

1. Harju Maakohtu 17.09.2009 määrusega kuulutati välja OÜ Fransertal pankrot ning

nimetati pankrotihalduriteks K M ja vandeadvokaat T L.

2. OÜ Boat Residence esitas võlausaldajana OÜ Frantsertal pankrotimenetluses nõude,

milline koosneb järgmisest summadest: 1) 23.07.2009 tehingu alusel omandatud

põhinõue 800 000 krooni, intressinõue 9488.89 krooni ja viivisenõue 1 980 000

krooni; 2) 06.03.2009 laenulepingust tulenev põhinõue 2 386 646.69 krooni,

intressinõue 95 881.08 krooni ja viivisenõue 143 198.80 krooni; 3) 20.05.2009

lepingust tulenev leppetrahvi nõue 276 500 000+87 500 000 krooni ja kahjuhüvitise

nõue 350 000 000 krooni. Nõuete kaitsmise koosolekul 18.12.2009 tunnustati nõuet

osaliselt 247 136 krooni ulatuses. Ülejäänud osale vaidlesid pankrotihaldurid vastu.

18.01.2010 esitas võlausaldaja hagi Harju Maakohtusse pankrotihaldurite vastu nõude

ülejäänud osa tunnustamiseks.

3. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja pankrotivõlgnik 06.03.2009

laenulepingu tähtajaga 6 kuud. Kokku oli seisuga 17.09.2009 hagejal laenuandjana

laenulepingust tuleneva nõude suuruseks pankrotivõlgniku kui laenusaaja vastu:

1) põhinõudena 2 386 646.69 krooni (aluseks võlgnikule ülekantud summad ning

võlgniku eest kolmandatele isikutele tasutud summad), 2) intressinõudena 95 881.08

krooni ja 3) viivisenõudena 143 198.80 krooni. Tegemist ei ole pandiga tagatud

nõudega.

4. 10.03.2008 sõlmisid R V laenuandjana ja pankrotivõlgnik laenusaajana laenulepingu

nr 10/03/I. Lepingu p 1 kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma tagastama ja

maksmata intressid tasuma hiljemalt 10.05.2008. 25.02.2009 nõude loovutamise

lepingu alusel loovutas laenuandja nõude Sarved ja Sõrad OÜ-le. 23.07.2009 R Ve,

Sarved ja Sõrad OÜ, OÜ Fransertal ja OÜ Boat Residence vahel sõlmitud

kompromissilepinguga loovutati nõue hagejale. Kokku oli seisuga 17.09.2009 OÜ

Boat Residence nõude suuruseks pankrotivõlgniku vastu põhinõudena 800 000 krooni,

intressinõudena 9 488.89 krooni ja viivisenõudena 1 980 000 krooni.

5. Tallinna kohtutäitur P P viis 28.04.2009 läbi kordusenampakkumise täiteasjas nr

023/2008/1480 võlgnikule kuuluvate Tallinnas XXX asuva kinnisvara müümiseks

alghinnaga 350 000 000 krooni. Kordusenampakkumisel tegi parima pakkumise AS

Haltransa, kes loovutas samal päeval kõik ostja õigused hagejale. Hageja tasus

28.04.2009 kohtutäituri kontole 1 342 397.50 krooni selgitusega „Kohtutäituri tasu

täiteasi 023/2008/1480“ ning 541 229.13 krooni selgitusega „Täiteasi 023/2008/1480“.

Kohtutäitur

ei

ole

kuni

käesoleva

hetkeni

esitanud

Harju

Maakohtu

kinnistusosakonnale avaldust kinnistusraamatusse omanikukannete tegemiseks. Harju

Maakohtu 29.04.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-19077 ning 30.04.2009

määrusega tsiviilasjas nr 2-09-19208 peatati täitemenetlus täiteasjas nr 023/2008/1480

ja keelati täitetoimingute tegemine. 20.05.2009 sõlmisid hilisem pankrotivõlgnik, AS

Haltransa ja hageja lepingu, mille p 3.1 kohaselt olid võlgnik ja AS Haltransa

kohustatud kõrvaldama kõik õiguslikud takistused ning tagama hageja omanikuna

kinnistusraamatusse kandmise hiljemalt 30.06.2009. Pankrotivõlgnik oma kohustusi ei

täitnud ja seisuga 17.09.2009 oli hagejal pankrotivõlgniku vastu nõue lepingu p-dest

3.3 ja 3.4 tulenevalt vastavalt leppetrahvi nõudena 276 500 000+87 500 000 krooni

ning kahjuhüvitisena 350 000 000 krooni.

6. Menetluse käigus maakohtus võtsid kostjad õigeks nõude selle osa, mille aluseks on

23.07.2009 tehing.

Kostjate vastuväited

7. Kostjad vaidlesid hagile osaliselt vastu. Hageja kohta tehti esmakanne äriregistrisse

10.03.2009. Enne seda ei saanud juriidiline isik omada tsiviilõigusi- ega kohustusi

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 lg-d 1 ja 2). Seega ei saanud hageja

06.03.2009 lepinguga enesele õigusi ega kohustusi võtta. Dokumente, mis kinnitaksid

sellekohase tehingu tegemise õiguslikke aluseid ja juhtorganite hilisemaid

heakskiitvaid otsuseid, esitatud ei ole. Ka ei tõendanud hageja, et ta oleks 06.03.2009

laenulepingu alusel märgitud summa ulatuses kostjale laenu andnud. Hageja konto

väljavõttest ei nähtu, et võlgnikule tehtud ülekanded oleks teostatud nimetatud

laenulepingu täitmiseks. Samuti ei nähtu, et kolmandatele isikutele tehtud ülekanded

oleks teostatud võlgniku eest või et need oleksid teostatud laenulepingu alusel ja

täitmiseks.

8. Ajutine haldur esitas 05.06.2009 võlgniku seaduslikule esindajale S.Hle teabenõude,

milles palus esitada kõik andmed ja dokumendid pankrotivõlgniku kohustuste kohta.

Võlgniku seaduslik esindaja esitas teabenõudele vastusena andmed, mille kohaselt on

võlgnikul võlausaldaja ees põhivõlg 234 029.59 krooni ja intressivõlg 234.92 krooni.

Arvestades asjaolu, et võlgniku seaduslik esindaja S.H on samaaegselt ka hageja

seaduslik esindaja, kajastasid selliselt esitatud andmed õigesti hageja ja kostja vahelisi

kohustusi.

9. Hagiavaldusele on lisatud kokkulepe laenulepingu muutmise kohta 20.04.2009.

Ajutise halduri poolt esitatud teabenõudele vastates esitas hageja seaduslik esindaja

üksnes laenulepingu ning taolist täiendavat kokkulepet ei esitatud, mistõttu on

äärmiselt kaheldav kokkuleppe ehtsus. Arvestades seda, et algses laenulepingus oli

laenusumma suuruseks kokku lepitud üksnes 500 000 krooni, mille sisse mahtus ka

hageja tegeliku nõude suurus, mida hageja seaduslik esindaja ka algselt kinnitas, siis

kinnitab taolise täiendava kokkuleppe hilisem ilmumine üksnes kahtlusi selle ehtsuse

osas.

10. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja poolt kostjale või kolmandatele isikutele

ülekannete tegemisest tekib 06.03.2009 laenulepingu väliselt nõue võlgniku vastu (nt

alusetu rikastumise alusel), siis taolistel alustel nõudeavaldust ja hagiavaldust ei ole

hageja esitanud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 94 kohaselt peab nõudeavalduses olema

esitatud

nõude

alus

ning

kuna

alusetu

rikastumise

tulemusena

saadu

väljaandmise/hüvitamise nõuet ei ole hageja esitanud ega tõendanud, siis puudub

hagejal õigus kohtumenetluses nõude alust muuta. Sellisel juhul oleks tegemist uue

nõudega, mille esitamine on aegunud. Eelnevast tulenevalt on laenulepingu alusel

hageja nõue põhjendatud üksnes 247 136 krooni osas. Nimetatud suuruses on nõue

kaitstud 18.12.2009 toimunud koosolekul.

11. 20.05.2009 sõlmitud notariaalsest lepingust tulenev leppetrahvi nõue 276 500 000

krooni ja 87 500 000 krooni ning kahju hüvitise nõue 350 000 000 krooni on

põhjendamatud. Ajutine haldur esitas 05.06.2009 kostja seaduslikule esindajale, kes

oli samaaegselt hageja seaduslikuks esindajaks, teabenõude, milles palus esitada

dokumendid võlgniku kohustuste kohta. Hageja seaduslik esindaja esitas kostja nimel

kõik nõutud andmed, kuid nimetatud nõuet ega selle aluseks olevat ja nõudeavaldusele

ning hagiavaldusele lisatud 20.05.2009 lepingut ta ei esitanud. Arvestades asjaolu, et

hageja ja kostja seaduslik esindaja on sama isik ning kirjutas alla ka nimetatud

lepingule mõlemalt poolt ise, on ilmne, et taolist nõuet ei ole tekkinud ega kummagi

poole poolt ka aktsepteeritud. Ka 25.09.2009 ja 08.10.2009 haldurile pankrotivõlgniku

seadusliku esindaja poolt esitatud varade ja kohustuste nimekirjas ei ole taolist nõuet

nimetatud.

12. Viidatud leping on selgelt vastuolus heade kommetega, kuivõrd selle eesmärgiks on

teiste isikute (kostja) kahjustamine ning see ei vasta üldisele arusaamale kõlblusest.

On ilmne, et taolistel asjaoludel, sealhulgas käimasolevad vaidlused, keelumärked

kinnistusraamatus ja sellest johtuv poolte poolt teadlik võimatute kohustuste võtmine,

tehingu sõlmimine sama isiku poolt kõigi poolte seadusliku esindajana, kunstlik

nõuete loomine teiste võlausaldajate huvide kahjustamise eesmärgil jms, oli

20.05.2009 tehingu sõlmimine heade kommetega vastuolus. Seega on nõude aluseks

olev tehing tühine TsÜS § 86 alusel.

13. Kui kohus leiab, et leping on kehtiv ja selle alusel tekkisid pooltel vastastikused

kohustused, tuleb leppetrahvi vähendada, kuivõrd arvestades kõiki eelkirjeldatud

asjaolusid, ei ole taoline leppetrahvi nõue mõistlik ega põhjendatud.

14. Harju Maakohus tegi 04.03.2011 tsiviilasjas nr 2-09-25110 otsuse ja tunnistas OÜ

Herkimer hagi alusel kehtetuks enampakkumise, millega OÜ Boat Residence

väidetavalt omandas XXX asuvad kinnisasjad. Täitemenetlusseadustiku (TMS) § 98

lg 2 kohaselt, kui kohus on tunnistanud enampakkumise kehtetuks, siis omandit

enampakkumisel müüdud kinnisasjadele ei teki. Seega oli realiseerumata hagi aluseks

oleva lepingu p-s 3.1 sätestatud eeldused. Kuivõrd puudub kehtiv kohustus, ei saa ka

esineda rikkumist.

Vastuhagi

15. Pankrotihaldur T.L esitas 30.04.2010 vastuhagi tehingute tühisuse tuvastamiseks või

alternatiivselt tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras.

16. 06.03.2009 hageja (laenuandja) ja kostja (laenusaaja) vahel sõlmitud laenuleping ning

selle lisa 1 ja 20.05.2009 notariaalselt sõlmitud leping on nii tühised kui esinevad ka

alused nende kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. Võlausaldajate huvide

kahjustamisega on tegemist juhul, kui vastava tehinguga vähenes võlgniku vara või

sellega võttis võlgnik täiendavaid kohustusi. Igasugune võlgniku vara vähenemine või

kohustuste suurenemine kahjustab võlausaldajate huve, kuivõrd selle tulemusena

väheneb teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise võimalikkus ja tõenäosus.

17. Hageja ja kostja juhatuse liikmeks oli ja on S.H, kes on ka nii hageja ning kostja

enamusosanikuks. Samuti tegutsevad/tegutsesid hageja ja kostja ühisel aadressil,

mistõttu on alust asuda seisukohale, et hagejal ja kostjal olid selgelt ühised

majanduslikud huvid. PankrS § 117 lg 2 p 5 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku

lähikondseks juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi,

mistõttu on hageja ja kostja ühiste majanduslike huvidega läbi S.H. Kohus võib

PankrS § 117 lg 3 kohaselt lugeda võlgniku lähikondseks samas paragrahvis

nimetamata võlgniku lähedase isiku. Seega on hageja kostja lähikondne.

18. Võlgniku pankrotimenetlus algatati 02.06.2009. Kostja leidis, et laenuleping ja selle

lisa on tegelikult sõlmitud pärast pankroti väljakuulutamist, kuivõrd ajutise

pankrotimenetluse ajal hageja ja kostja seaduslik esindaja ei ole taolise kohustuse

olemasolu kinnitanud. Sellisel juhul on tehing tühine PankrS § 35 lg 1 p 4 ja TsÜS

§ 87 alusel, kuna pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võlgniku juhatuse liikmel

õigust tehinguid sõlmida ning sellise keelu eesmärgiks on kaasa tuua keeldu rikkuva

tehingu tühisus.

19. Isegi kui asuda seisukohale, et ei ole tuvastatav tehingu tegelik sõlmimine pärast

pankroti väljakuulutamist, on see sõlmitud pärast pankrotimenetluse algatamist,

kuivõrd ajutise halduri järelepärimistele vastates on hageja ja kostja seaduslik esindaja

eitanud vastava kohustuse olemasolu. PankrS § 110 lg 1 p 1 ja § 109 lg 2 kohaselt

tunnistab kohus taolise tehingu kehtetuks ja sellisel juhul eeldatakse võlausaldajate

huvide kahjustamist.

20. Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlustatud tehingud on tegelikult siiski sõlmitud

nendes nimetatud kuupäevadel, tuleb vastavad tehingud tunnistada kehtetuks PankrS §

110 lg 1 p 2 ja lg-te 2 ning 3 alusel. Kuna pooled ei ole käitunud selliselt, mis viitaks

võlasuhte olemasolule enne pankroti välja kuulutamist või vähemalt enne

pankrotimenetluse algatamist, tehing on võlgnikule ja tema võlausaldajatele kahjulik,

millest peab aru saama iga mõistlik isik, siis järeldub, et kõik tehingud on vormistatud

S.H poolt tagantjärgi eesmärgiga luua näilikke kohustusi lähikondse ees.

21. Nimetatud tehingutega on ka sisuliselt kahjustatud võlausaldajate huve, mida

kinnitavad tehingute sõlmimisega seotud asjaolud ja tehingute tingimused.

Laenulepingus

kokkulepitud

intress

ületab

seadusjärgset

intressimäära

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 94) enam kui 3-kordselt ning seadusjärgset viivisemäära

(VÕS § 113 lg 1 ja § 94) ca 20-kordselt. Teiseks on laenulepingus seatud kostjale

kohustuseks eelnevalt kirjalikult kooskõlastada kõik varadega seotud tehingud, kostja

korporatiivsed ümberkorraldused ning kostja tegevusala ja juhtkonna muutused

(lepingu p-d 2.1.1, 2.1.2 ja 2.1.3). Sellega on kostja allutatud sisuliselt täielikult hageja

kontrollile ja juhtimisele. Lepingu p-s 5.2 sätestatud kohustuste täidetuks lugemise

järjekord on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kalduv VÕS § 88 lg-s 4 sätestatust.

20.04.2009 lisas 1 on kokku lepitud laenusumma suurendamine, kuigi tegelikkuses

suuremat summat hageja kostjale laenanud ei ole. Hageja esitas pankrotimenetluses

sellele samale lepingule ja lepingu lisale tuginedes alusetud nõuded, mis vähendavad

oluliselt kostja teiste võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamiseks

pankrotivara arvel.

22. Hageja ja kostja sõlmisid 20.05.2009 notariaalse lepingu selle kohta, et kostja

kohustub leppetrahvi ja kindlaksmääratud summas kahjunõude ähvardusel kõrvaldama

kõik õiguslikud takistused ning tagama XXX kinnistu omanikuna hageja

sissekandmise kinnistusraamatusse hiljemalt 30.06.2009. Täiendavalt võttis kostja

kohustuse tasuda leppetrahvi ja kindlaksmääratud summas kahjuhüvitist juhul, kui

lepingus viidatud täitemenetluses läbiviidud enampakkumine on tühine, tühistatakse

või tunnistatakse kehtetuks. Nimetatud kohustuse võttis kostja 13 päeva enne

pankrotimenetluse algatamist. Seejuures oli nii hageja kui kostja seaduslik esindaja

S.H lepingut sõlmides teadlik 02.04.2009 ja 13.05.2009 pankrotiavalduste esitamisest

kostja vastu. Kostja ja hageja seaduslik esindaja oli või pidi olema teadlik sellest, et

15.05.2009 kanti kinnistusraamatusse kohtumääruse alusel käsutamise keelumärge

pankrotiavalduse esitanud Sarved ja Sõrad OÜ kasuks. Seetõttu oli ja pidi olema

hagejale ja kostjale teada asjaolu, et puuduvad õiguslikud võimalused lepingu p-s 3.1

nimetatud kohustuse täitmiseks hiljemalt 30.06.2009. Sellise kohustuse tagamiseks

lepingu p-des 3.3 ja 3.4 leppetrahvi, viivise ja kindlaksmääratud summas kahju

hüvitamise kohustuse võtmine kahjustas seetõttu ilmselgelt kostja ja seeläbi tema

võlausaldajate huve.

23. Asjaolu, et enampakkumine osutub kehtetuks või tühiseks, ei ole lepingu poole

rikkumisena käsitletav, vaid on objektiivne (tuvastatav) õiguslik asjaolu ning

objektiivse õigusliku asjaolu esinemine või selle puudumine ei ole mingil juhul

käsitletav ühe osalise rikkumisena. Seetõttu ei võimalda seadus (VÕS § 158) kokku

leppida leppetrahvis taolistel asjaoludel ning selline kokkulepe on oluliselt vastuolus

seadusega ja seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel.

24. Lepingu p-s 3.3 sätestatud viivisemäär 1% aastas ületab ca 40-kordselt VÕS § 113

lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud seadusjärgset viivisemäära, lepingu p-s 3.4 kokkulepitud

leppetrahvi määr ületab oluliselt praktikas väljakujunenud keskmisi leppetrahvi

määrasid (ca 10% tehingu maksumusest). Kostja ja tema võlausaldajate huve on

selgelt kahjustav ka kokkulepe kahjuhüvitise suuruse kohta lepingu p-des 3.4 ja 3.5.

25. Tavatu ja selgelt kostjat koormav on kokkulepe kahjuhüvitise miinimumsuuruse

kindlaksmääramiseks. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks

kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Miinimumpiiri kindlaksmääramise

korral ei täideta enam kahju hüvitamise eesmärke. Selline kokkulepe on olemuslikult

juba karistusliku iseloomuga ning kujutab endast sisuliselt leppetrahvi. Selle

tulemusena on sisuliselt loodud olukord, kus kohustuse rikkumise eest on kokku

lepitud 2 kumuleeruvat leppetrahvi, mis moodustavad kokku vähemalt 50% tehingu

väärtusest. VÕS § 161 lg 2 kohaselt, kui isikul on õigus nõuda nii kahju hüvitamist kui

ka leppetrahvi, siis tuleb kahju hüvitada osas, mis ületab leppetrahvi. Antud juhul on

lepingus kokku lepitud leppetrahvi tasumine suuruses 25% tehingu väärtusest ja

täiendavalt kahju hüvitamise kohustuses vähemalt samas suuruses. Kuna seadus ei näe

ette taolist võimalust, siis oli seadusest erinevatel tingimustel kokku leppimine kostjale

oluliselt koormavam ning kahjustab seeläbi kostja ja tema võlausaldajate huve.

26. Leppetrahvide ja kahjuhüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramine kahjustab kostja

ja tema võlausaldajate huve ka seetõttu, et leppetrahvid ja kahju hüvitise

miinimumsuurus on arvestatud enampakkumisel kinnistute eest pakutud hinnast, kuid

nimetatud hinda ei ole hageja ega ükski kolmas isik kunagi tegelikkuses tasunud. Kuna

vastavat summat ei ole hageja kunagi tasunud, siis ei saanud tal ka sisuliselt mistahes

kahju tekkida, mille kompenseerimiseks lepingus viidatud leppetrahvid ja

kahjuhüvitised kokku on lepitud. Lepingu p 3.10 kohaselt on tehingu väärtuseks

pooled lugenud 3 miljonit krooni, mis täiendavalt kinnitab seda, et leppetrahvi, viivise

ja kahjuhüvitise kokkulepitud määrad on selgelt kostjat ja kostja võlausaldajate huve

kahjustavad, kuivõrd ületavad kordades poolte endi poolt hinnatud kogu tehingu

väärtuse.

27. Vaidlustatud tehingud on tühised heade kommetega vastuolu tõttu, kuna

pankrotimenetluse ajal või vahetult enne seda taoliste tehingute tegemine oli ilmselgelt

suunatud kostja teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele. Kuna pankrotimenetluse

algatamisega oluliselt piirati võlgniku õigusi PankrS § 20 alusel ning kuna

pankrotimenetluse

algatamise

korral

on

äärmiselt

tõenäoline

pankroti

väljakuulutamine, siis sai ja pidi kostja ja hageja juhatuse liige S.H aru saama sellest,

et tõenäoliselt kuulutatakse välja kostja pankrot ning selle tulemusena toimub

võlausaldajate nõuete rahuldamine kostja vara arvel proportsionaalsuse alusel. Sellises

olukorras ja tingimustel hageja ja kostja juhatuse liikme poolt tehingute tegemine, mis

toob kaasa hageja kui kostja lähikondse olukorra põhjendamatu eelistamise teiste

võlausaldajate ees (vaidlustatud tehingud suurendasid hageja nõuet kostja vastu), on

selgelt vastuolus üldise arusaamaga kõlblusest ja ausast äritegevusest.

28. Hageja ja kostja juhatuse liige kinnitas veel 15.07.2009, et laenulepingust tulenevalt

suuremaid nõudeid ei ole ning 20.05.2009 notariaalsest kokkuleppest tulenevalt

nõudeid ei ole. See tähendab, et hageja ja kostja on olnud veel 15.07.2009 seisukohal,

et vastavaid kohustusi ei ole, mis kinnitab, et laenuleping koos selle lisaga on

vormistatud nimetatud kuupäevast hiljem ja pooled ei ole 20.05.2009 lepingu alusel

võlasuhte olemasolu tunnistanud. Laenulepingu alusel suurem nõue on esmakordselt

näidatud alles 25.09.2009, see on pärast kostja pankroti välja kuulutamist, võlgade ja

varade nimekirjas ning 20.05.2009 notariaalsest lepingust tulenevad kohustused on

ilmnenud esmakordselt alles võlausaldajate esimesel üldkoosolekul esitatud

nõudeavalduses.

Hageja vastuväited vastuhagile

29. Hageja leidis, et OÜ Fransertal (pankrotis) hagi ei saa vaadata läbi vastuhagina

käesoleva tsiviilasja menetluses, kuna menetlusosalised ei ole samad. Vastuhagi saaks

esitada vaid pankrotihaldurid T La või K M enda nimel, mitte aga OÜ Fransertal

(pankrotis) nimel. Seega esinevad hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi

vaatamata jätmise asjaolud.

30. Pankrotimenetluses eraldatakse varad ja nõuded ning nendega seotud vaidlusi

lahendatakse eraldi. Antud juhul on vastuhagi esitamise eesmärgiks vältida vastukostja

poolt oma nõude kaitsmist, jättes tähelepanuta, et nõuete kaitsmise menetlus on

eraldiseisev menetlus. Samuti on jätnud vastuhageja tähelepanuta selle, et isegi

vastuhagi rahuldamise korral ei muutu pankrotivara suurus, mis aga PankrS §-de 108

ja 109 kohaselt on tagasivõitmise eesmärgiks. Tagasivõitmise korras saab kehtetuks

tunnistada üksnes kehtivat ja reaalset tehingut. Ehk tagasivõitmise korras tehingu

kehtetuks tunnistamise nõue sisaldab endas tehingu kehtivuse omaksvõttu. Selles osas

on hageja seisukohad vastuolulised. Samuti ei ole seadusega ette nähtud õiguskaitset

tagasivõitmise teel pankrotimenetluses esitatud nõuete välistamiseks. Võlausaldajad,

kelle huve OÜ Boat Residence nõue väidetavalt kahjustas, olid õigustatud vaidlema

OÜ Boat Residence nõudele vastu – keegi võlausaldajatest seda ei teinud. Järelikult

vastuhageja nõuded laenu tagastamiseks ja leppetrahvi saamiseks ei kahjusta

võlausaldajate õigusi.

31. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1 p-le 5 peab

hagiavalduses olema märgitud hagi hind. Antud juhul ei ole vastuhageja määranud

hagihinda ega selle arvutamise aluseid ega maksnud seaduses sätestatud määras

riigilõivu, nimetatu on aga hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks.

32. Vastuhagi on olulises osas põhistamata ja tõendamata. Eelkõige heidab vastuhageja

vaidlustatud tehingutele ette liiga kõrgeid leppetrahvi, viivise ning intressi määrasid.

Sellistel juhtudel ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks mitte tehingu tühistamine, vaid

väljamõistetavate summade vähendamise nõue. Isegi kui üks osa tehingust tuleb

lugeda tühiseks, ei mõjuta see terve tehingu kehtivust (TsÜS § 85).

33. Seisuga 23.05.2011 on OÜ Fransertal pankrotimenetluses kaitstud nõuete summa 27

321 458 krooni, millest 234 029 krooni on vastukostja nõue. Tulenevalt asjas kogutud

materjalidest ületab vastuhageja varade seis oluliselt kaitstud nõuete summa. Seega on

hetkel kõigi kaitstud nõuete omanikel sisuliselt nõuded kaitstud. Olukorras, kus

pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamisest, ei saa

rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Vastuhagis ei ole välja toodud, milliseid

võlausaldajate huve on konkreetsel juhul rikutud, millisel viisil ning millises ulatuses

on see toimunud.

34. Kogu vastukostja poolt esitatud nõude tunnustamise hagi sisaldab nõudeid, mis

tulenevad käesolevas asjas esitatud tehingutest. Seega eeldab nõude tunnustamise

tsiviilasja menetlus hinnangu andmist tehingute kehtivusele. Tagasi võita saab vaid

kehtivaid tehinguid ning tehinguid, mis halvendavad võlausaldajate seisundit (tehingul

peab olema võlgniku jaoks negatiivne majanduslik tulem ning selle tagasivõitmisel

peab suurenema pankrotivara). Juhul, kui nõude tunnustamise tsiviilasjas leitakse, et

tehingutel puudub majanduslik sisu ning sellest ei tulene võlgniku jaoks kohustust, ei

saa selline tehing kahjustada teiste võlausaldajate huve ega saa seega olla

tagasivõitmise menetluse ehk käesoleva tsiviilasja esemeks.

35. Ekslik on väide, et igasugune võlgniku vara vähenemine või kohustuste suurenemine

kahjustab võlausaldajate huve. Riigikohus leidis (lahendid nr 3-2-1-21-09 ja nr 3-2-1-

58-03), et PankrS-s sätestatud kõigi rahaliste kohustuste tagasivõitmine halvaks

pankrotiohus äriühingu majandustegevuse, mis kindlasti ei ole PankrS eesmärgiks.

Võlausaldajate huvide rikkumisele tuleb anda hinnang lähtudes konkreetsete tehingute

ja/või soorituste asjaoludest ning tõenditest, mitte juhindudes PankrS-s sätestatud

formaalsetest eeldustest, see tähendab tähtaegadest. Ka siis, kui üht võlausaldajat on

teistele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on

varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla tolle võlausaldaja

võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada

iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks.

36. Võlausaldajate huvide kahjustamist ei saa eeldada vaid sellest, kui tehing või sooritus

tehti võlgniku lähikondsega. Ainuüksi ühine omanike ring ei anna alust väita ühiste

majanduslike huvide olemasolu. Tegemist on iseseisvate äriühingutega, kelle vahel

toimuvad tavapärased ärisuhted. Kui hageja soovib väita, et tegemist on

lähikondsetega PankrS § 117 lg 2 p 5 ja lg 3 kohaselt, peaks hageja tõendama, milles

ühine majanduslik huvi seisneb, sealhulgas ka seda, et pooled on sõlminud omavahel

tehinguid turutingimustest erinevalt või toimub ühe ärikasumi teenimine teise

äriühingu arvelt. Hageja ja kostja näol ei ole tegemist lähikondsetega ning hageja ei

ole vastupidist ka põhistanud. Seega ei kuulu hageja ja kostja vaheliste tehingute

tagasivõitmisele kohaldamisele PankrS § 110 lg 3. PankrS-s sätestatud eeldus küll

vähendab tõendamiskoormust, kuid ei võta poolelt, kes sellele tugineb, kohustust oma

väiteid põhistada.

37. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tehingute tegemine PankrS §-s 110 märgitud

tähtaegade sees ei muuda neid tehinguid vastuolus olevaks heade kommetega.

Vastuhageja tugines eelkõige sellele, et teda ajutise haldurina ei teavitatud nimetatud

lepingutest ja nende mahtudest ning et 06.03.2009 laenuleping on sõlmitud enne

vastukostja registrisse kandmist. Võlgniku poolt ajutisele haldurile informatsiooni

esitamine või esitamata jätmine ei mõjuta mingil moel tehingu kehtivust. Varem

sõlmitud lepinguid võib allkirjastada ka hiljem. Täiesti meelevaldselt on vastuhageja

eeldanud, et 06.03.2009 laenuleping ja selle lisad on sõlmitud pärast pankroti

väljakuulutamist. 06.03.2009 laenuleping võidi küll allkirjastada mõned päevad pärast

selle sõlmimist, kuid kindlasti toimus see 2009. aasta märtsikuus.

38. Intressi ja viivise suuruse vaidlus kuulub lahendamisele vaid nende maksmapaneku

menetluses ehk siis nõude kaitsmise menetluses. 20.05.2009 lepingu sõlmimise

põhjustas asjaolu, et võrreldes varasemalt poolte vahel läbiräägitule oli olukord

muutunud, mistõttu ei vastanud tegelikkusele varasemate lepingute sõlmimisel

vastukostjale teatavaks tehtud asjaolud – eelkõige see, et puuduvad takistused

vastukostja poolt kinnistu enampakkumisega omandamiseks ning OÜ Telegate kasuks

hüpoteegi seadmiseks XXX asuvatele kinnistutele summas 30 000 000 krooni.

Eelkõige tuleb takistuste all silmas pidada OÜ Herkimer ja Danske Bank A/S Eesti

filiaali nõudel kohtu poolt kohtutäitur Priit Petteri korraldatud enampakkumise

vaidlustamiseks rakendatud hagi tagamise meetmeid ning pankrotiavalduse tagamiseks

XXX kinnistutele seatud keelumärget Sarved ja Sõrad OÜ kasuks. Eelviidatud

takistustest või nende tekkimise ohust ei olnud lepingu pooled varasemalt teadlikud.

39. 20.05.2009 leping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd,

saavutamaks varasemalt, see on 15.04.2009 kokkulepitud hüpoteekide seadmine OÜ

Telegate kasuks. Eelviidatu tähendas, et OÜ Fransertal võttis endale kohustuse

tõendada enda poolt vastukostjale deklareeritud maksejõulisust ehk siis tõendada oma

maksejõulisust ka tema vastu pankrotiavalduse esitatud OÜ-le Sarved ja Sõrad, OÜ-le

Herkimer ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile. OÜ Fransertal ja teised võtsid endale

kohustuse võtta tarvitusele kõik võimalused, et aidata kaasa XXX kinnistute

võõrandamise lõpuleviimisele OÜ-le Boat Residence (mis taganuks OÜ Telegate

kasuks ka hüpoteegi seadmise) ehk siis selgitada enampakkumise vaidlustamist

kavandanud OÜ-le Herkimer ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile nende vaidlustamise

perspektiivitust.

40. Sisult oli siiski OÜ Fransertal poolt lepinguga võetud ning lepingu alusel

leppetrahvidega tagatud kohustuseks tõendada, et varasemate laenude võtmisel

vastukostjalt ning 15.04.2009 kokkulepete sõlmimisel antud kinnitused enda

majandusliku jätkusuutlikkuse osas ning tegevuse seaduslikkuse osas on tõesed ning

omandi üleminekut ja hüpoteekide seadmist takistavad asjaolud on kolmandate isikute

poolt loodud pahatahtlikult ning alusetult. Pooled, sealhulgas OÜ Fransertal, olid

20.05.2009 lepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses. Nii olid 28.04.2009

toimunud enampakkumisel kohal nii OÜ Herkimer kui Danske Bank A/S Eesti filiaali

esindajad, kuid sisulised vastuväited enampakkumise oluliste tingimuste rikkumise

kohta enampakkumise aktis puudusid. Seega oli alust eeldada, et TMS § 93 lg 3

kohaselt ei ole viidatud isikutel õiguslikku alust vaidlustada enampakkumist ning

enampakkumise kehtivus on sõltuv sisuliselt vaid sellest, kas OÜ Fransertal ja AS

Haltransa tunnistavad samuti selle seaduslikkust.

41. Ka pankrotiavalduse osas oli OÜ Fransertal käivitanud nii OÜ Herkimer kui Danske

Bank A/S Eesti filiaali nõuete vaidlustamise (seda enne pankrotiavalduste esitamist

või pankrotimenetluse algust). Nii oli OÜ Fransertal esitanud OÜ-le Herkimer ja

Danske Bank A/S Eesti filiaalile lepingute tühistamise avaldused. Ka selles osas ootas

hageja OÜ-lt Fransertal tema poolt esitatud tehingute tühistamise avalduste

materiaalsete aluste tõendamist. Lisaks oli selleks ajaks esitatud Harju Maakohtusse

OÜ Fransertal poolt hagi OÜ Herkimer ja Danske Bank A/S Eesti filiaalile vastu

(tsiviilasi nr 2-09-10721).

42. Lepingu sõlmimise ajal 20.05.2009 ei olnud OÜ Fransertal suhtes algatatud veel

pankrotimenetlust, mistõttu oli ettevõte pädev võtma endale kohustusi oma kinnituste

tagamiseks. Mis puudutab lepingus sätestatud täitmise tähtaega 30.06.2009, siis selles

osas oli vastukostja paindlik ning valmis tähtaja osas läbi rääkima.

43. OÜ Fransertal süü koostöölepingu täitmisel seisneb selles, et ta ei tõendanud oma

kinnituste paikapidavust ega kõrvaldanud takistusi XXX kinnistute omandi ülemineku

kinnistusraamatus vormistamiseks ja hüpoteegi seadmiseks OÜ Telegate kasuks.

Oluline osa OÜ Fransertal poolt 20.05.2009 koostöölepingu mittetäitmise eest lasub T

Ll, kes ajutise haldurina kajastas oma aruandes selge nõudena OÜ Fransertal poolt

vaidlustatud Danske Bank A/S Eesti filiaali ja OÜ Herkimer nõudeid, mis viis ka OÜ

Fransertal pankroti väljakuulutamiseni ning võimetuseni täita 20.05.2009 lepingu järgi

võetud kohustusi. Just haldurid blokeerisid OÜ Fransertal poolt Danske Bank A/S

Eesti filiaali ja OÜ Herkimer vastu alustatud kohtumenetlused (tsiviilasjad nr 2-09-

10721 ja nr 2-09-25487), mida tõendab Harju Maakohtu kohtumäärus tsiviilasjas nr

2-09-25487, millest nähtub, kuidas haldurid võtsid menetluseks tasutud riigilõivu

pankrotivarasse kulutuste tegemiseks. Lisaks hindasid haldurid XXX kinnistuid

vähemalt 5 korda madalamalt turuhinnast, et saavutada pankroti väljakuulutamist.

Pankrot kuulutati välja hüpoteegiga tagatud nõude alusel ning seda olukorras, kus

hüpoteegipidaja ei ole isegi laenulepingut üles öelnud.

44. OÜ-l Fransertal oleks siiani võimalik 20.05.2009 lepingut täita, nõustudes vaid OÜ

Boat Residence poolt esitatud vara välistamise hagiga. Vastukostja oleks nõus

loobuma oma leppetrahvi nõudest, kui OÜ Fransertal täidaks oma lepingujärgse

kohustuse, mille saavutamiseks tuleks tal võtta omaks hagi tsiviilasjas nr 2-10-45166.

Esimese astme kohtu otsus

45. 06.01.2012 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja vastuhagi osaliselt. Kohus

tunnustas OÜ Boat Residence nõuet suuruses 102 865.08 eurot muu tähtaegselt

esitatud tunnustatud nõudena OÜ Fransertal pankrotimenetluses ja jättis hagi

ülejäänud osas rahuldamata. Samuti tuvastas kohus OÜ Boat Residence ja OÜ

Fransertal (pankrotis) vahel 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu ja 20.04.2009 sõlmitud

lisa 1 ning OÜ Fransertal (pankrotis) ja OÜ Boat Residence vahel 20.05.2009 sõlmitud

lepingute tühisuse ning jättis hagi OÜ Fransertal (pankrotis) ja Haltransa OÜ (endine

ärinimi AS Haltransa) vahel 20.05.2009 sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamise või

alternatiivselt tehingu kehtetuks tunnistamise osas läbi vaatamata. Menetluskulud

jättis maakohus hageja kanda.

46. R Ve ja OÜ Fransertal vahel 10.03.2008 sõlmiti laenuleping, millest tuleneva nõude

loovutas R V 25.02.2009 OÜ-le Sarved ja Sõrad. R Ve, OÜ Sarved ja Sõrad, OÜ

Fransertal ja OÜ Boat Residence vahel 23.07.2009 sõlmitud kompromissilepinguga on

vaidlusalune nõue loovutatud hagejale. Kostja tunnustas lepingust tulenevat nõuet

1 609 488.89 krooni (102 865.08 eurot). Hageja nõustus kostjate ettepanekuga

kompromissilepingust tuleneva nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses.

47. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjad vaidlustasid 18.12.2009 hageja nõude

719 168 079.46 krooni OÜ Fransertal (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul.

PankrS § 109 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu või toimingu, mis on tehtud

enne pankroti välja kuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve; lg 2 kohaselt,

kui tagasivõidetav tehing on tehtud pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti välja

kuulutamiseni, siis eeldatakse, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Seega

selliste tehingutega võlausaldajate huvide kahjustamist ei pea kostja tõendama. PankrS

§ 110 lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud

pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti välja kuulutamiseni kehtetuks; p 2

kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud ühe aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse võlausaldajate huve; lg 2 kohaselt eeldatakse, et kui tehing on tehtud 6

kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis tehingu teine pool teadis, et

võlgnik kahjustab võlausaldajate huve. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või

avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.

48. Kohus, tuginedes PankrS § 117 lg-tele 2 ja 3, leidis, et hageja on kostja lähikondne,

lähtuvalt ühistest majanduslikest huvidest.

49. Poolte vahel on vaidlus selles, et hageja ja OÜ Fransertal vahel sõlmitud laenuleping

ja selle muutmise leping on tühised. Hageja kanti 10.03.2009 registrisse. Vastavalt

TsÜS § 26 lg-le 2 sai hagejal tekkida õigusvõime registrisse kandmisest. Kohus

leidis, et 06.03.2009 dateeringuga leping on vormistatud lepingus endas näidatud

kuupäevast hiljem, sest 06.03.2009 ei saanud olla hagejal veel registrikoodi, mis on

kantud lepingusse. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks laenulepingu alusel märgitud

summa ulatuses kostjale laenu andnud. Hageja poolt esitatud konto väljavõttest ei

nähtu, et võlgnikule tehtud ülekanded oleksid teostatud nimetatud laenulepingu

täitmiseks.

50. Asjakohane on kostjate osundamine asjaolule, et ajutine haldur esitas 05.06.2009

kostja ja hageja seaduslikule esindajale S.Hle teabenõude, millele vastusena esitas

viimane andmed, mille kohaselt on võlgnikul kohustus võlausaldaja ees põhivõla osas

234 029.59 krooni ja intresside osas 234.92 krooni. Eelmärgitud ulatuses on nõuete

kaitsmise koosolekul hageja nõuet tunnustatud. Arvestades asjaolu, et võlgniku

seaduslik esindaja S.H on samaaegselt ka hageja seaduslik esindaja, kajastasid

26.06.2009 hageja seadusliku esindaja poolt hageja nõude kohta esitatud andmed

õigesti hageja ja kostja vahelisi kohustusi. 20.04.2009 sõlmitud kokkulepet

laenulepingu muutmise kohta hageja seaduslik esindaja ei esitanud. Algses

laenulepingus oli laenusumma suuruseks kokku lepitud üksnes 500 000 krooni, mille

sisse mahtus ka hageja tegeliku nõude suurus, mida hageja seaduslik esindaja ka

algselt kinnitas.

51. Kohus leidis, et hageja ja võlgniku vahel 06.03.2009 sõlmitud laenuleping ja selle

20.04.2009 lisa on tegelikult sõlmitud pärast pankroti väljakuulutamist, kuivõrd

ajutisele haldurile hageja ja kostja seaduslik esindaja ei ole taolise kohustuse

olemasolu kinnitanud. Sellisel juhul on tehing tühine PankrS § 35 lg 1 p 4 ja TsÜS

§ 87 alusel.

52. PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse, et lähikondne teadis, et võlgnik kahjustas

tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlik

kahjustamine sisaldab endas eeldust, et võlausaldajate huve on kahjustatud.

Võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist tuleb eeldada, kui tehing on tehtud

lähikondsega. Kuna hageja on kostja lähikondne, siis tuleb antud juhul eeldada

nimetatud asjaolu. Samuti tuleb 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse alustamist

eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist.

53. Võlausaldajate huvide kahjustamise väljaselgitamisel on oluline võlgniku tahe

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-39-08). Võlgniku tahte väljaselgitamisel tuleb juhinduda

nii VÕS § 29 lg 4 järgi mõistliku isiku arusaamast kui ka VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt

poolte käitumisest enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kuna pooled ei ole käitunud

selliselt, mis viitaks võlasuhte olemasolule enne pankroti väljakuulutamist või

vähemalt enne pankrotimenetluse algatamist, on tehing võlgnikule ja tema

võlausaldajatele kahjulik, millest peab aru saama iga mõistlik isik, siis järeldub, et

vaidlusalune laenuleping ja selle lisa on vormistatud S.H poolt tagantjärgi, eesmärgiga

luua näilikke kohustusi lähikondse ees. Võlgniku tahe oli suunatud teiste

võlausaldajate huvide kahjustamisele, mida kinnitavad tehingute sõlmimisega seotud

asjaolud ja tehingute tingimused.

54. Laenulepingus on kokku lepitud intressiks 9,5% aastas ning viivise määraks 0,5%

päevas. Laenulepingus kokku lepitud intress ületab seadusjärgset intressimäära (VÕS

§ 94) enam kui kolmekordselt ning seadusjärgset viivisemäära (VÕS § 113 lg 1 ja

§ 94) ca 20-kordselt. Laenulepingus on seatud kostjale kohustuseks eelnevalt

kirjalikult kooskõlastada kõik varadega seotud tehingud, kostja korporatiivsed

ümberkorraldused ning kostja tegevusala ja juhtkonna muutused. Sellega on kostja

allutatud täielikult hageja kontrollile ja juhtimisele. Lisaks eeltoodule on lepingu p-s

5.2 sätestatud kohustuste täidetuks lugemise järjekord kostja kahjuks oluliselt kõrvale

kalduv VÕS § 88 lg-s 4 sätestatust.

55. 20.04.2009 lisas 1 on kokku lepitud laenusumma suurendamine, kuigi tegelikkuses

suuremat summat hageja kostjale laenanud ei ole. Hageja esitas pankrotimenetluses

samale lepingule ja selle lisale 1 tuginedes alusetu põhi-, viivise- ja intressinõude, mis

vähendab oluliselt kostja teiste võlausaldajate väljavaateid oma nõuete rahuldamiseks

kostja pankrotivara arvel. Taolistel tingimustel lähikondsete vahel sõlmitud

laenuleping ja selle lisa on ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav. Seega esinevad

alused 06.03.2009 laenulepingu ja selle lisa tühisuse tuvastamiseks.

56. Kohus leidis, et poolte vahel 20.05.2009 sõlmitud notariaalselt lepingu tühisuse

tuvastamiseks esinevad alljärgnevad alused: lepingu p-s 3.1 väljendatud kohustuse

võttis kostja 13 päeva enne pankrotimenetluse algatamist. Seejuures olid nii hageja kui

kostja seaduslik esindaja S.H lepingut sõlmides teadlik nii 02.04.2009 kui 13.05.2009

pankrotiavalduste esitamisest. Kostja ja hageja seaduslik esindaja oli või pidi olema

teadlik sellest, et 15.05.2009 kanti kinnistusraamatusse kohtumääruse alusel

käsutamise keelumärge pankrotiavalduse esitanud OÜ Sarved ja Sõrad kasuks.

Seetõttu oli ja pidi olema hagejale ja kostjale teada asjaolu, et puuduvad õiguslikud

võimalused lepingu p-s 3.1 nimetatud kohustuse täitmiseks hiljemalt 30.06.2009,

mistõttu võttis kostja teadlikult kohustuse, mille täitmise suutmatus oli nii kostjale kui

hagejale juba ette teada või vähemalt pidi olema teada. Sellise kohustuse tagamiseks

lepingu p-des 3.3 ja 3.4 leppetrahvi, viivise ja kindlaksmääratud summas kahju

hüvitamise kohustuse võtmine kahjustas seetõttu ilmselgelt kostja ja tema

võlausaldajate huve ning oli suunatud eelkõige hageja kui kostja lähikondse huvide

alusetule

ja

põhjendamatule

realiseerimisele

(nõude

suurendamisele)

teiste

võlausaldajate arvel.

57. Lepingu p 3.5 järgi võttis kostja kohustuse tasuda hagejale leppetrahvi ja

kindlaksmääratud summas kahjuhüvitist juhul, kui kohtutäitur P Pi poolt läbiviidud

enampakkumine on tühine või kehtetu või enampakkumine tühistatakse. Taolise

kohustuse võtmine on ebaseaduslik ja kahjustab võlausaldajate huve. Enampakkumise

kehtetus või tühisus on objektiivne õiguslik asjaolu, mille olemasolu või puudumine ei

sõltu tehingu poolte või enampakkumise osaliste tahtest. VÕS § 158 alusel ei ole

võimalik kokku leppida leppetrahvis taolistel asjaoludel ning selline kokkulepe on

oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel. VÕS § 115 lg 1

sätestab analoogiliselt leppetrahvi regulatsiooniga ette kahju hüvitamise kohustuse

üksnes juhuks, kui üks pool rikub kohustust. Kuna enampakkumise kehtetus või

tühisus ei ole käsitletav kostja kohustuse rikkumisena, on ka nimetatud osas leping

vastuolus seadusega ning seetõttu tühine TsÜS § 87 alusel.

58. Leppetrahvi ja kahju hüvitamise kokkulepe on ka vastuolus seadusega ning kuivõrd

taolise vastuolu tõttu on pandud kostja seaduses sätestatust oluliselt koormavamasse

olukorda, on taoline leping selgelt kostjat ja seeläbi võlausaldajate huve kahjustav.

Asjakohane on kostja osundamine, et lepingu sõlmimisel oli hageja ja kostja

seaduslikuks esindajaks sama isik.

59. Lepingu p-s 3.3 sätestatud viivise määr 1% aastas ületab ca 40-kordselt VÕS § 113

lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on taoline kokkulepe

ilmselgelt kostjat ja tema võlausaldajate huve kahjustav. Viivise arvestuses on aluseks

võetud kinnistu müügihind, mis on kostja ja tema võlausaldajate huve kahjustav,

kuivõrd kohustus, mille täitmist viivisega tagati, seisnes omandi üleandmise

vormistamises kinnistusraamatus. Seetõttu on viivise arvestamiseks kogu kinnistu

müügihinna aluseks võtmine kinnistu omandi üleandmisega viivitamise eest

põhjendamatu ja kostja huve selgelt kahjustav.

60. Kostja ja tema võlausaldajate huve selgelt ja teadlikult kahjustav on lepingu p-s 3.4

kokkulepitud leppetrahvi määr 25%, mis ületab oluliselt praktikas väljakujunenud

keskmisi leppetrahvi määrasid (ca 10% tehingu maksumusest) ning arvestades seda, et

lisaks leppetrahvile lisandub lepingu p 3.3 alusel leppetrahvi 1% lepingu eseme

ostuhinnast iga viivitatud päeva eest tasumise kohustus. Samuti on kostja ja tema

võlausaldajate huve selgelt ja teadlikult kahjustav lepingu p-s 3.5 kokkulepitud

leppetrahvi määr 25% lepingu eseme ostuhinnast, mis ületab oluliselt praktikas

väljakujunenud keskmisi leppetrahvi määrasid (ca 10% tehingu maksumusest). Kostja

ja tema võlausaldajate huve on selgelt kahjustav ka kokkulepe kahju hüvitise suuruse

25% lepingu eseme ostuhinnast kohta lepingu p-des 3.4 ja 3.5, mis on tavatu ja selgelt

kostjat koormav kokkulepe kahju hüvitise miinimumsuuruse kindlaksmääramiseks.

61. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine

olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Seetõttu on ilmselgelt põhjendamatu, seadusega vastuolus

ning kostjat kahjustav kokkulepe, millega määratakse kindlaks kahju hüvitise

miinimumpiir. Miinimumpiiri kindlaksmääramise korral ei täideta enam kahju

hüvitamise kohustuse eesmärke (ennistada endine olukord) vähemalt juhul, kui kahju

osutub sellest piirmäärast väiksemaks. Selline kokkulepe on olemuslikult juba

karistusliku iseloomuga ning kujutab endas sisuliselt leppetrahvi. Selle tulemusena on

loodud olukord, kus kohustuse rikkumise eest on kokku lepitud kaks kumuleeruvat

leppetrahvi, mis moodustavad kokku vähemalt 50% tehingu väärtusest. Lisaks

eeltoodule vabastab kahju miinimumsuuruse kokkuleppimine kahju hüvitamist nõudva

isiku kohustusest tõendada kahju suurust. Selline kokkulepe on ilmselgelt kostjat

põhjendamatult kahjustav.

62. Antud juhul on lepingus kokku lepitud leppetrahvi tasumises suuruses 25% tehingu

väärtusest ja täiendavalt kahju hüvitamise kohustuses vähemalt samas suuruses. Kuna

seadus ei näe ette taolist võimalust, siis oli taolistel seadusest erinevatel tingimustel

kokkuleppimine kostjale oluliselt koormavam ning kahjustab seeläbi kostja ja tema

võlausaldajate

huve.

Leppetrahvide

ja

kahju

hüvitise

miinimumsuuruse

kindlaksmääramine kahjustab kostja ja tema võlausaldajate huve ka seetõttu, et

leppetrahvid

ja

kahju

hüvitise

miinimumsuurus

on

arvestatud

viidatud

enampakkumisel kinnistute eest pakutud hinnast, kuid nimetatud hinda ei ole hageja

ega ükski kolmas isik tegelikkuses tasunud. Seega on leppetrahvide ja kahju hüvitise

suuruse aluseks summa, millega ei ole vähimalgi määral seotud hageja riskid ja

kohustused. Seetõttu ei ole ka põhjendatud leppetrahvide ja kahju hüvitise summade

puhul nimetatust lähtumine, sest leppetrahvid ja kahju hüvitised peaksid olema

suunatud kahjustatud poolele tekkinud kahju hüvitamisele. Kuna vastavat summat ei

ole hageja kunagi tasunud, siis ei saa tal ka sisuliselt mistahes kahju tekkida, mille

kompenseerimiseks lepingus viidatud leppetrahvid ja kahju hüvitised kokku on

lepitud. Lepingu p 3.10 kohaselt on tehingu väärtuseks pooled lugenud 3 miljonit

krooni, mis täiendavalt kinnitab seda, et leppetrahvide, viiviste ja kahju hüvitiste

kokkulepitud määrad on kostjat ja kostja võlausaldajate huve kahjustavad, kuivõrd

ületavad kordades poolte endi poolt hinnatud kogu tehingu väärtust.

63. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-39-08, et võlgnik kahjustab teadlikult

võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või

oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku

võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne

teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist

võlgnik ette nägi. Riigikohus osundas, et oluline on hinnata võlgniku tahet tehingu

tegemise ajal. Tahte väljaselgitamine toimub mõistliku isiku positsioonilt (VÕS § 29

lg 4). Kuna tehingul puudub eeltoodud põhjendustel täielikult ratsionaalselt ja

usutavalt põhjendatav majanduslik sisu ning kuna nimetatud seotud osapoolte vahel

sõlmitud tehinguga on kunstlikult soovitud luua seotud isikule teiste võlausaldajate

arvel varalisi eelistusi kostja pankrotimenetluses, siis järelikult taheti tehinguga

tekitada näilikke kohustusi kostjale.

64. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et võlgniku, kelle seaduslik esindaja on

S.H ja hageja (ostja) vahel 20.05.2009 sõlmitud leping on täiendavalt TsÜS § 86 alusel

ka vastuolus heade kommete või avaliku korraga. Riigikohus on mitmetes lahendites

(nr 3-2-1-111-08, nr 3-2-1-140-07) sedastanud, et heade kommetega võivad tehingud

olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib

pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui

see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning

õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete

vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole

ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommetega

vastuolu tuvastamine ei piira ega eelda ühe tehingu poole poolt heade kommetega

vastuolus käitumist teise poole suhtes, vaid heade kommete vastane käitumine võib

väljenduda ka tehingu ühe või mõlema poole käitumises kolmandate isikute suhtes või

tehingu eesmärgis kahjustada võlausaldajate huve. Pankrotimenetluses on võimalik

pankrotihalduril taotleda tehingu heade kommetega vastuolu tuvastamist ka juhul, kui

tehingu poolte tegevus on olnud heade kommetega vastuolus võlausaldajate suhtes või

sellise tehingu tegemise eesmärgiks on olnud võlausaldajate huvide kahjustamine.

Sellisel juhul peab väljenduma tehingu poolte või ühe tehingu poole tegevuses või

eesmärgis selline ebamoraalne või taunitav käitumine, mis riivab ausalt ja õiglaselt

mõtlevate teiste võlausaldajate õiglustunnet ja väärtushinnanguid.

65. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et maksejõuetuks muutunud või

eeldatavasti

muutuva

isiku

vara

teadliku

kõrvaletoimetamist

võlausaldajate

kahjustamise eesmärgil ei saa kolleegiumi arvates pidada heade kommetega kooskõlas

olevaks (lahendid nr 3-2-1-80-05, nr 3-2-1-102-02). Kohus leidis, et vaatamata

vastuhagis esile toodud alustele tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise

korras ning tühisusele seadusega vastuolu tõttu, on vaidlustatud tehingud täiendavalt

ka tühised heade kommetega vastuolu tõttu. Heade kommetega vastuolu tõttu on

tehingud tühised, kuna pankrotimenetluse ajal või vahetult enne seda taoliste tehingute

tegemine oli ilmselgelt suunatud kostja teiste võlausaldajate huvide kahjustamisele.

Pankrotimenetluse algatamise korral on äärmiselt tõenäoline, et kohus kuulutab välja

ka võlgniku pankroti, kuivõrd algatamise ja väljakuulutamise alused on osaliselt

kattuvad (PankrS § 31 lg 1 ja § 15 lg 2). Kuna pankrotimenetluse algatamisega

oluliselt piirati võlgniku õigusi PankrS § 20 alusel ning kuna pankrotimenetluse

algatamise korral on äärmiselt tõenäoline pankroti väljakuulutamine, siis sai ja pidi

kostja ja hageja juhatuse liige Sergei H aru saama sellest, et tõenäoliselt kuulutatakse

välja kostja pankrot ning selle tulemusena toimub võlausaldajate nõuete rahuldamine

kostja vara arvel proportsionaalsuse alusel. Sellises olukorras ja tingimustel hageja ja

kostja juhatuse liikme poolt tehingute tegemine, mis toob kaasa hageja kui kostja

lähikondse olukorra põhjendamatu eelistamise teiste võlausaldajate ees, kuna

vaidlustatud tehingud suurendasid hageja nõuet kostja vastu, on selgelt vastuolus

üldise arusaamaga kõlblusest ja ausast äritegevusest. Teistel võlausaldajatel, kes ei

olnud kostjaga seotud, puudus võimalus taolisel viisil oma nõudeid kostja suhtes

tekitada või suurendada, mistõttu võib asuda seisukohale, et selline hageja nõude

suurendamine on toimunud kostja ja hageja juhatuse liikme poolt oma positsiooni

ebaõiglase ja põhjendamatu ärakasutamise teel, mis on lubamatu ja vastuolus heade

kommetega. 06.03.2009 laenuleping ja selle 20.04.2009 lisa on kostja arvates selgelt

vastuolus heade kommetega, kuivõrd nimetatud tehingud on eelkirjeldatud asjaoludel

sõlmitud oluliselt hiljem nendes dokumentides näidatud kuupäevadest, eesmärgiga

jätta muljet vastavate tehingute tegemisest nendes nimetatud ajahetkel. Kostja leidis, et

nimetatud tehingud on tehtud ajal pärast pankroti väljakuulutamist või kõige varem

pankrotimenetluse algatamise järgselt, kui oli ilmne või vähemalt äärmiselt tõenäoline

kostja maksejõuetuse tekkimine ning nende tehingutega sooviti suurendada hageja kui

seotud isiku nõudeid kostja vastu, et seeläbi kahjustada teiste võlausaldajate huve.

Tehingute tagantjärgi vormistamine võimaldab jätta mulje, et tehingute sõlmimine

toimus ajal, mil ei olnud formaalset ohtu pankroti väljakuulutamiseks ega olnud

esitatud pankrotiavaldusi jms. Tehingute heade kommetega vastuolu on võimalik

tuvastada ka tehingu poolte hilisema, tehingute sõlmimisele järgnenud, käitumise

pinnalt. Hageja ja kostja juhatuse liige S.H on nii 26.06.2009 kui ka 15.07.2009

ajutisele haldurile esitatud selgitustes kinnitanud, et hageja nõuded laenulepingu alusel

moodustavad kokku 234 029 krooni ning muid nõudeid hagejal kostja vastu ei ole.

Seega on nii hageja kui kostja juhatuse liige veel 15.07.2009 kinnitanud, et

laenulepingust tulenevalt suuremaid nõudeid ei ole ning 20.05.2009 notariaalsest

kokkuleppest tulenevalt nõudeid ei ole. See tähendab, et hageja ja kostja on olnud veel

15.07.2009 seisukohal, et vastavaid kohustusi ei ole, mis kinnitab, et laenuleping koos

selle lisaga on vormistatud nimetatud kuupäevast hiljem ja pooled ei ole 20.05.2009

lepingu alusel võlasuhte olemasolu tunnistanud. Laenulepingu alusel suurem nõue on

esmakordselt näidatud alles 25.09.2009, see on pärast kostja pankroti väljakuulutamist,

võlgade ja varade nimekirjas ning 20.05.2009 notariaalsest lepingust tulenevad

kohustused on ilmnenud esmakordselt alles võlausaldajate esimesel üldkoosolekul

esitatud nõudeavalduse alusel. Vaidlustatud tehingud on vastuolus seaduse ja heade

kommetega, mistõttu esinevad alused nende tühisuse tuvastamiseks.

66. Kohus asus seisukohale, et lähtudes eeltoodust tuleb tuvastada OÜ Boat Residence ja

OÜ Fransertal vahel 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu ja 20.04.2009 sõlmitud lisa 1

ning OÜ Fransertal ja OÜ Boat Residence vahel 20.05.2009 sõlmitud lepingu tühisus

ja selles osas kuulub vastuhagi rahuldamisele. Seega tuleb jätta hagi rahuldamata

laenulepingust ja selle lisast tuleneva nõude 2 625 726.57 krooni tunnustamiseks

võlgniku pankrotimenetluses ja OÜ Fransertal ja OÜ Boat Residence vahel 20.05.2009

sõlmitud lepingust tuleneva nõude 714 000 000 krooni tunnustamiseks võlgniku

pankrotimenetluses.

Hagi

kuulub

osaliselt

rahuldamisele

102 865.08

euro

(1 609 488.89 krooni) tunnustamise osas muu tähtaegselt esitatud nõudena OÜ

Fransertal

(pankrotis)

pankrotimenetluses

ja

hagi

tuleb

jätta

rahuldamata

45 800 731.56 euro (716 625 726.57 krooni) tunnustamise osas. Kohus jättis

analüüsimata kostja alternatiivsed nõuded tehingute kehtetuks tunnistamiseks

tagasivõitmise teel.

67. TsMS § 423 lg 2 p 3 järgi kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka muul seaduses

nimetatud juhul. Kohus jätab läbi vaatamata kostja vastuhagi OÜ Fransertal ja OÜ

Haltransa (endine ärinimi AS Haltransa) vahel 20.05.2009 sõlmitud lepingu tühisuse

tuvastamise või alternatiivselt kehtetuks tunnistamise osas, kuna OÜ Haltransa ei ole

käesolevas menetluses menetlusosaliseks ja kostjal tuleb esitada vastav hagi OÜ

Haltransa vastu.

Apellatsioonkaebus

68. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt ja tühistatud osas tsiviilasi tagasi

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud vastustaja

kanda.

69. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist seetõttu, et tsiviilasja menetles ning

kohtuotsuse tegi kohtunik, kes oleks pidanud ennast taandama. Kõrgema astme

kohtule esitatavas kaebuses selle asjaolule tuginemise õigust ei võta ära ka see, kui

esimese astme vastava kohtu esimees on taandamisavalduse läbi vaadanud. Apellant

on jätkuvalt seisukohal, et kohtunik Viivi Villemson ei olnud erapoolikuse tõttu

õigustatud tsiviilasja läbi vaatama, käesoleva tsiviilasja menetlemise jätkamine

kohtunik Viivi Villemsoni poolt ei ole kooskõlas TsMS §-ga 23 ega Kohtunike

Eetikakoodeksiga.

70. Apellant esitas vastuses vastuhagile vastuväited ka hagi menetletavusele. Maakohus ei

ole nimetatud asjaoludele hinnangut andnud. Seejuures ei ole kohus andnud hinnangut,

kas pankrotihalduritel on õigus esitada nende vastu esitatud hagile (nõude

tunnustamise hagi puhul on kostjaks pankrotihaldurid, mitte võlgnik) vastuhagina

võlgniku nõue (tehingu tühisuse tuvastamist tagasivõitmist saab hagejana nõuda

võlgnik, mitte pankrotihaldur). Samuti jättis kohus käsitlemata apellandi vastuväited

vastuhagi menetletavusele seoses hagi võimaliku eesmärgiga ning ka hagi hinna ja

riigilõivu tasumise kontrolliga. Apellant leiab, et vastuhagi ei olnud menetletav ning

kohus ei ole oma otsuses põhistanud, miks kohus leiab teisiti.

71. Maakohus jättis täielikult põhistamata, miks ta ei nõustu apellandi esitatud väidetega

nii hagi kui ka vastuhagi osas. Maakohus jättis sisuliselt käsitlemata ja hindamata

apellandi poolt esitatud asjaolud nii 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu sõlmimise

asjaolude kohta kui ka 20.05.2009 lepingu sõlmimise asjaolude kohta. Kohus on

ilmselgelt asunud vastustajate poolele, eelistades igal juhul vastustajate esitatud

teooriaid, väiteid ja selgitusi. Arusaamatu ning täiesti põhistamata on kohtu järeldus,

nagu oleks 06.03.2009 dateeritud laenuleping apellandi ning OÜ Fransertal vahel ning

selle 20.04.2009 lisa sõlmitud pärast OÜ Fransertal pankroti väljakuulutamist ehk

hiljem kui 17.09.2009, kuigi laenu andmise kulud on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist. Kohtutoimikus asunud ülekannetele igasuguse õigusliku sisu

andmata jätmine olukorras, kus vastustaja ei ole ülekannete tegemise fakti (ega ka

võlgniku poolt kasusaamise fakti) vaidlustanud ega esitanud ka nendele ülekannetele

teist majanduslikku sisu, on kohtu poolt jäme menetlusõiguse normi rikkumine.

72. Kohtuotsuses puudub igasugune kohtu hinnang apellandi väljatoodud asjaoludele ka

võlausaldajate huvide kahjustamise fakti osas. Vastustajad ei ole oma vastuhagis ega

üheski teises dokumendis toonud välja ühtki konkreetset võlausaldajat, kelle huvid

võiks olla kahjustatud ega ka ühtki konkreetset rahasummat, mille osas oleks nende

huvid kahjustatud. Eriti oluline on võlausaldajate huvide kahjustamine teha kindlaks

just tehingute tagasivõitmise asjades – antud juhul on aga kohus võtnud vaid eelduse,

et huvid on rikutud, seda selgelt ning arusaadavalt põhjendamata. Kohus on jätnud

hindamata ka apellandi poolt 20.05.2009 notariaalse lepingu sõlmimise asjaolusid

käsitlevad faktiväiteid, lepingu eesmärgi, aga samuti apellandi väiteid tõendavad

tõendid - sellises mahus apellandi väidete ignoreerimine, asjaolude ja tõendite

hindamata jätmine viitab taaskord asja menetlenud kohtuniku erapoolikusele ning

apellandi osas väljakujundatud negatiivsele eelarvamusele.

73. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kohus märkis, et jätab analüüsimata kostja

alternatiivsed nõuded tehingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise teel. Samas

tugineb kohus oma otsuse põhjendavas osas korduvalt PankrS §-dele 109 ja 110 kui

tehingute tühisuse tuvastamise alustele.

74. Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 109 ja § 110, laiendades nendes toodud eeldusi

tehingute tühisuse tuvastamise asjadele üldistel alustel. Maakohus jättis tähelepanuta

apellandi 23.05.2011 vastuses toodud väited ning viited Riigikohtu praktikale, mille

kohaselt ei ole PankrS § 109 ja § 110 eeldused rakendatavad tehingute tühisuse

tuvastamise vaidlustes – eelkõige ei saa tehingute tühisuse tuvastamisel tugineda vaid

asjaolule, et tehing on tehtud teatud perioodil enne pankroti väljakuulutamist, või et

tehingute poolteks olid lähikondsed (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-09, nr 3-2-1-58-

03 ja nr 3-2-1-115-07).

75. Maakohus kohaldas vääralt ka VÕS § 94, § 113, § 115 ja § 158 kui imperatiivseid

norme, millest erinevalt kokkuleppimine toob kaasa tehingu tühisuse. Kohus jättis

arusaamatult tähelepanuta VÕS §-s 5 sätestatud lepinguvabaduse ning VÕS-s

hallatava dispositiivsuse põhimõtte ja asjaolu, et nimetatud VÕS-i sätetes reguleeritud

intresside, viiviste, leppetrahvide ja kahjude suuruste puhul on tegemist

regulatsioonidega juhuks, kui pooltel puudub selge kokkulepe. Samuti jättis kohus

tähelepanuta, et ebamõistlikult suurte viiviste, leppetrahvide või kahjuhüvitiste

kokkuleppimisel on kohaseks õiguskaitsevahendiks viiviste, leppetrahvide või

kahjusummade vähendamine, mitte aga nende kokkulepete tühistamine. Maakohus

kohaldas vääralt VÕS § 158 seetõttu, et leidis, nagu ei võiks isik võtta leppetrahvi

kohustust kolmandate isikute eest. Vastavalt VÕS §-s 5 sätestatule on isikul õigus

võtta endale kohustusi ka kolmandate isikute eest ning seda sõltumata sellest, kas

seadus seda selgesõnaliselt ette näeb (olgu siinkohal märgitud, et VÕS näeb ette

mitmeid võimalusi kohustuste võtmiseks kolmandate isikute eest, olgu selleks

käendus, garantii, lepinguga ühinemine või ka lihtsalt tasu avalik lubamine). Tehingu

tühisuse aluseks ei saa olla üksnes asjaolu, et tehingus sätestatud tingimused, näiteks

leppetrahvide suurus, pankrotihaldurile ei meeldi.

76. Maakohus tuvastas vääralt võlausaldajate huvide kahjustamise. Kohus viitab korduvalt

sellele, nagu oleks võlausaldajate huvid kahjustatud, leides, et see on üks asjaolu, mis

annab alust tuvastada nende tehingute vastuolu heade kommetega ja/või seadusega.

Samas ei ole kohus tuvastanud ühtki konkreetset kahjustatud võlausaldajat ega ka

summat, mille ulatuses oleksid tema huvid kahjustatud või mille ulatuses need võiksid

saada kahjustatud.

77. Maakohus jättis määratlemata laenulepingu alusel tehtud maksete 2 386 646.69 krooni

õigusliku seisundi ning jättis selles osas hagi rahuldamata õigusliku aluseta isegi siis,

kui esineksid alused laenulepingu tühisuseks. Apellant on hagiavalduses tuginenud

asjaolule, et 06.03.2009 sõlmitud laenulepingu ja selle lisa alusel on ta teinud

võlgnikule või võlgniku eest kolmandatele isikutele makseid 2 386 646.69 krooni.

Nimetatud ülekannete teostamist ei ole vaidlustatud.

78. Kuivõrd maakohus tuvastas laenulepingu tühisuse, siis oleks ta pidanud määratlema

ehk tuvastama ka tühise tehingu alusel saadu tagastamise kohustuse vastavalt TsÜS

§-le 84. Kuivõrd antud juhul puudus poolte vahel vaidlus, et hageja on teinud OÜ-le

Fransertal või OÜ Fransertal eest makseid, siis laenulepingu tühisuse tuvastamise

korral oleks pidanud kohus rahuldama nõude viidatud summas alusetu rikastumise

sätete alusel. Seaduse kohaldamine on kohtu õigus ja pädevus. Hageja poolt

laenulepingu ja selle täitmist puudutava materjali edastamisel oli kohtu kohustus anda

kõigile esitatud asjaoludele ja tõenditele hinnang, tuvastades, kas nende asjaolude ja

dokumentide põhjal on tekkinud OÜ-l Fransertal kohustus apellandi ees või mitte.

79. Laenulepingu tühisuse tuvastamine laenuandja poolt hüvede üleandmise toimumise

korral laenajale mõjutab vaid intressi ja viivise nõudeid, mitte aga lepingu alusel

üleantu tagastamise nõuet. Maakohus ülehindas ka laenulepingusse sattunud eksliku

kuupäeva tähendust – õiguslikus mõttes ei oleks muutnud olukorda ka see, kui lepingu

kuupäevaks oleks OÜ Boat Residence registrisse kandmise kuupäev (10.03.2009) või

kasvõi 06.04.2009. Kohus eelistas põhjendamatult tõenditest halduri ettekannet. OÜ

Fransertal juhatus on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu selles ettekandes

esinevatele olulistele vigadele, kuid tulutult.

80. Kohus

leidis

vääralt,

et

OÜ

Fransertal

poolt

20.05.2009

lepingus

kaasaaitamiskohustuse ja leppetrahvi maksmise kohustuse võtmine on vastuolus heade

kommetega. Maakohus jättis täiesti tähelepanuta ja hindamata apellandi 23.05.2011

vastuses vastuhagile toodud asjaolud. 20.05.2009 lepingu sõlmimise põhjustas asjaolu,

et võrreldes varasemalt poolte vahel läbiräägitule oli olukord muutunud, mistõttu ei

vastanud tegelikkusele varasemate lepingute sõlmimisel apellandile teatavaks tehtud

asjaolud – eelkõige see, et puuduvad takistused apellandi poolt kinnistu

enampakkumisega omandamiseks ning OÜ Telegate kasuks hüpoteegi seadmiseks

XXX asuvatele kinnistutele. Leping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet

teha koostööd, saavutamaks varasemalt, see on 15.04.2009, kokkulepitud hüpoteekide

seadmine OÜ Telegate kasuks. Sisult oli OÜ Fransertal poolt lepinguga võetud ning

lepingu alusel leppetrahvidega tagatud kohustuseks tõendada, et varasemate laenude

võtmisel vastukostjalt ning 15.04.2009 kokkulepete sõlmimisel antud kinnitused enda

majandusliku jätkusuutlikkuse ning tegevuse seaduslikkuse osas on tõesed ning

omandi üleminekut ja hüpoteekide seadmist takistavad asjaolud on kolmandate isikute

poolt loodud pahatahtlikult ning alusetult. Pooled, sealhulgas OÜ Fransertal, olid

20.05.2009 lepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses. Lepingu sõlmimise ajal

ei olnud OÜ Fransertal suhtes algatatud veel pankrotimenetlustki, mistõttu oli ta pädev

võtma endale kohustusi oma kinnituste tagamiseks. OÜ Fransertal süü koostöölepingu

täitmisel seisneb selles, et ta ei ole tõendanud oma kinnituste paikapidavust ega

kõrvaldanud takistusi Nõlva t 9 kinnistute omandi ülemineku kinnistusraamatus

vormistamiseks ja hüpoteegi seadmiseks OÜ Telegate kasuks.

81. Apellant möönab, et oluline osa OÜ Fransertal poolt 20.05.2009 koostöölepingu

mittetäitmise eest lasub pankrotihaldur T.Ll, kes ajutise haldurina kajastas oma

aruandes selge nõudena OÜ Fransertal poolt vaidlustatud Danske Bank A/S Eesti

filiaali ja OÜ Herkimer nõudeid, mis viis ka OÜ Fransertal pankroti

väljakuulutamiseni ning OÜ Fransertal võimetuseni täita 20.05.2009 lepingu järgi

võetud kohustusi. Just haldurid blokeerisid OÜ Fransertal poolt Danske Bank A/S

Eesti filiaali ja OÜ Herkimer vastu alustatud kohtumenetlused (tsiviilasjad nr 2-09-

10721 ja nr 2-09-25487), mida tõendab Harju Maakohtu kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-

09-25487, millest nähtub, kuidas haldurid võtsid menetluseks tasutud riigilõivu

pankrotivarasse kulutuste tegemiseks. Lisaks hindasid pankrotihaldurid XXX

kinnistuid vähemalt 5 korda madalamalt turuhinnast, et saavutada pankroti

väljakuulutamist. Ei ole ju tavapärane, et pankrot kuulutatakse välja hüpoteegiga

tagatud nõude alusel ning seda olukorras, kus hüpoteegipidaja ei ole isegi

laenulepingut üles öelnud. Maakohus eeltoodud asjaolusid ei käsitlenud, vaaginud ega

hinnanud, kuivõrd need oleks ümber lükanud tema väited tehingute tühisusest.

Nimetatust nähtub aga selgelt poolte tahe lepingu sõlmimiseks ning ka selle reaalne ja

saavutatav sisu. Lisaks eeltoodule sõlmiti 20.05.2009 leping advokaatide nõustamisel

(pooli nõustas vandeadvokaat Eerik Entsik) notariaalselt. Seega kontrolliti lepingu

sõlmimisel nii poolte tahet kui ka tehingu seaduslikkust.

Vastustajate seisukoht

82. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht

83. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära apellandi esindaja ja vastustaja ning tutvunud

tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on asja lahendamisel osaliselt rikkunud

menetlusõiguse norme ja osaliselt rakendanud materiaalõiguse norme ebaõigesti, mis

toob kaasa otsuse osalise tühistamise. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue

otsuse. Muuta tuleb ka menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele osaliselt.

84. Esmalt vastab ringkonnakohus apellandi etteheidetele seonduvalt maakohtus asja

lahendanud kohtu koosseisuga. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et asja

lahendanud maakohtu kohtunik oleks pidanud ennast taandama. TsMS § 16 lg 1

kohaselt lahendab maakohtus tsiviilasja kohtunik ainuisikuliselt. Kohtuniku

menetluses osalemist välistavad asjaolud on sätestatud TsMS §-s 23. Hageja esitas

maakohtus kohtuniku taandamise avalduse, milline lahendati maakohtu esimehe poolt

TsMS § 26 lg 3 esimeses lauses sätestatud korras. Apellandi poolt nii maakohtus kui

apellatsioonkaebuses esile toodud asjaolud (haldurite valik sama kohtuniku poolt

menetletavates pankrotiasjades ja nende isikute tegevus hageja enamusosanikuga

seotud erinevate äriühingute pankrotimenetlustes) ei anna alust kahelda konkreetse

kohtuniku erapooletuses käesolevat vaidlust lahendades. Pankrotihalduritele esitatavad

nõuded on sätestatud PankrS §-des 56 ja 57. Kohtuniku poolt nimetatud halduri

kinnitab võlausaldajate esimene koosolek (PankrS § 61 lg 1). Järelevalvet halduri

tegevuse üle teostavad lisaks kohtule (PankrS § 69) ka riik Justiitsministeeriumi kaudu

(samas § 70), eelkõige aga konkreetse menetluse pankrotitoimkond ja võlausaldajate

üldkoosolek (samas §-d 70, 77). Seega tuleb hagejal võimalikud probleemid

seonduvalt

konkreetsete

pankrotihaldurite

tegevusega

konkreetsetes

pankrotimenetlustes lahendada vastavas menetluses, kasutades selleks PankrS sätetes

sisalduvaid seaduslikke võimalusi. PankrS § 56 lg 2 kohaselt peabki halduril olema

kohtu ja võlausaldajate usaldus. Ka ei põhista kohtuniku erapooletust võimalikud

menetlusnormide rikkumised või materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamine, isegi

kui kõrgema astme kohus need tuvastab. Selliste rikkumiste kõrvaldamiseks ongi ette

nähtud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlused.

85. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 5 võttis

maakohus vastu otsustuse isiku suhtes, keda ei olnud menetlusse kaasatud. Vastuhagis

taotles pankrotihaldur muuhulgas 20.05.2009 kolmepoolse tehingu tühisuse

tuvastamist

(alternatiivselt

tagasivõitmise

korras

kehtetuks

tunnistamist).

Vastuhagiavaldusest nähtub, et nõuet tehingu kolmanda osapoole AS-i Haltransa vastu

ei suunatud. Ka ei esitanud vastuhageja avaldust TsMS § 208 lg 2 alusel täiendava

kostja kaasamiseks menetlusse. Seega AS Haltransa (praegu Haltransa OÜ) käesolevas

tsiviilasjas menetlusosaline ei olnud ja puudus alus tema suhtes mistahes otsustuste

tegemiseks. TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui

seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Maakohus on nimetatud

äriühingu suhtes hagi läbi vaatamata jätmise alusena märkinud TsMS § 423 lg 3

(otsuses ekslikult viidatud lg 2 p-le 3, aga selline säte TsMS-s puudub), kuid jätnud

täpsustamata, millises seaduses nimetatud millist alust ta silmas pidas. Eeltoodust

tulenevalt tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioonist välja p 5.

86. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et pankrotihalduri poolt esitatud

hagiavaldus ei olnud menetletav vastuhagina tsiviilasjas, milline oli algatatud

võlausaldaja hagiavalduse alusel nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses. Osaliselt

põhinevad võlausaldaja nõuded tehingutel, millised on pankrotihalduri arvates kui

mitte tühised, siis igal juhul tagasivõidetavad PankrS-st tulenevatel alustel. Seega

välistab vastuhagi rahuldamine vähemalt osaliselt põhihagi rahuldamise ja täidetud on

TsMS § 373 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus, et kostjal oli õigus esitada hageja vastu oma

protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga. Lisaks on kolleegium

analoogia alusel TsMS § 631 lg 3 esimeses lauses sätestatuga seisukohal, et

apellatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et vastuhagina esimeses astmes

menetletud nõue oleks tulnud lahendada iseseisvas menetluses. Viidatud sätte kohaselt

ei või apellatsioonkaebuses tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või

et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või et asi tulnuks lahendada

teises kohtumajas. Seega olukorras, kus menetleti tsiviilkohtu pädevusse kuuluvat ja

Eesti kohtutele alluvat nõuet, ei saanud sellest, kas seda menetleti iseseisvas

menetluses või vastuhagina, iseenesest sõltuda asja lahendus. PankrS § 54¹ lg-st 1

tulenevalt osaleb haldur võlgniku asemel poolena kohtus pankrotivaraga seotud

vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. PankrS § 55 lg 3 p 1 ja § 108 lg 2 koosmõjust

tuleneb haldurile õigus ja kohustus esitada hagisid pankrotivarasse vara nõudmiseks

või muu hagi, mis seondub pankrotivaraga. PankrS § 118 lg 1 kohaselt esitab

tagasivõitmise nõude haldur. Seega oli halduril õigus esitada võlgniku asemel ka hagi

tehingute tühisuse tuvastamiseks (alternatiivselt kehtetuks tunnistamiseks). Asjaolu, et

tavapäraselt menetletakse nõuete tunnustamise hagisid ja tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamise hagisid iseseisvates menetlustes ja nõude aluseks oleva tehingu

tühisusele tuginetakse vastuväidetes hagile, ei muuda iseenesest võimatuks ka sellist

menetluslikku olukorda, nagu on kujunenud käesolevas menetluses.

87. Järgnevalt käsitleb kolleegium kaebuse väiteid seonduvalt maakohtu otsusega

vastuhagi rahuldamise kohta tehingute tühisuse alusel. Kolleegium nõustub

apellandiga selles osas, et kuigi maakohus on otsuse põhjendustes deklareerinud, et

„jätab analüüsimata kostja alternatiivsed nõuded tehingute kehtetuks tunnistamiseks

tagasivõitmise teel“, on kohus siiski korduvalt tehingute tühisuse aluste analüüsimisel

viidanud PankrS §-dele 109 ja 110 ning tuvastanud asjaolusid, millised annavad aluse

tehingute kehtetuks tunnistamiseks nimetatud sätete alusel. Viidatud sätted

reguleerivadki tagasivõitmise mõistet ja tehingu tagasivõitmise üldiseid aluseid

pankrotimenetluses. Samuti on maakohus tuvastanud võlausaldajate huvide

kahjustamise vaidlusaluste tehingutega.

88. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-102-02 ja nr 3-2-1-80-05 selgitanud tehingu heade

kommetega ja avaliku korraga vastuolu õiguslikku tähendust juhul, kui samad

faktilised asjaolud annavad aluse nii tunnistada tehing kehtetuks tagasivõitmise korras

kui tuvastada selle tühisus vastuolu tõttu heade kommetega või avaliku korraga ja

jõudnud järeldusele, et tehingud, mida saab kehtetuks tunnistada tagasivõitmise korras,

on üldjuhul heade kommete vastased, kuna neid iseloomustab eelkõige võlgniku soov

toimetada vara võlausaldajate haardeulatusest välja või siis eelistada mõnda

võlausaldajat teistele, mille tagajärjel saavad võlausaldajate huvid kahjustatud. Samas

saab selliste tehingute tühisusele tugineda juhul, kui vastava situatsiooni jaoks ei ole

ette nähtud tagasivõitmise võimalust. Kui aga tagasivõitmise võimalus on olemas,

tuleb tugineda sellele ja TsÜS § 86 kohaldamisele ei tule. Seega tuli kohtul esmalt

analüüsida tehingute võimalikku kehtetust tagasivõitmise sätete alusel ja alles siis, kui

sel alusel vastuhagi rahuldamiseks alused puuduvad, kohaldada tühisust reguleerivaid

sätteid. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes muuhulgas,

mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

89. Pankrotimenetluses tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja

sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu.

06.03.2009, 20.04.2009 ja 20.05.2009 kehtinud PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistas

kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks

võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab

võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu,

mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool

teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Sama sätte lg 2

kohaselt eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga

võlausaldajate huve, kui tehing oli tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist. Sama sätte lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis,

et võlgnik tehinguga teadlikult kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 117 lg 1

p-de 1, 2 ja 5 kohaselt loetakse juriidilisest isikust võlgniku lähikondseks muuhulgas

juriidilise isiku juhtorgani liige, osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 osadega

määratud häältest ja füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline

majanduslik huvi.

90. OÜ Fransertal pankrotimenetlus algatati 02.06.2009 (t II kd lk 30-33). Kolleegium ei

nõustu halduritega ja maakohtuga selles, et tuvastatud asjaolud annaksid aluse lugeda

tõendatuks kostjate/vastuhageja väide, et laenuleping tehti alles peale pankroti

väljakuulutamist. Hageja on möönnud, et lepingudokumendile märgitud kuupäev on

tõepoolest ebaõige ja tegemist oli veaga, mis tekkis teksti vormistamisel arvutis olnud

nn põhjale (t III kd lk 43; ringkonnakohtu istungi protokoll). Samas kinnitas ta lepingu

vormistamist märtsikuus 2009. Ka nähtub hageja arveldusarve väljavõttest (t I kd

lk 42), et rahasumma 75 000 krooni selgitusega „OÜ Fransertal laen“ on hageja arvelt

üle kantud 18.05.2009. 26.06.2009 vastuses ajutise halduri teabenõudele (t I kd lk 195)

on p-s 3.1.4 viidatud võlgnevusele hagejale suuruses 234 029.59 krooni, millele

lisandub intress ja mille aluseks on nimetatud 06.03.2009 sõlmitud laenuleping. Kuna

seadus ei näe laenulepingule ette kohustuslikku vormi, siis võis see olla sõlmitud ka

suuliselt ja selle olemasolu tõendaks rahasumma ülekandmine 18.05.2009 (haldurid ei

ole vaidlustanud laenuna ülekantud rahasumma laekumist võlgnikule ja on selles osas

ka nõuet tunnustanud), siis oleks alus lugeda leping sõlmituks vähemalt 18.05.2009.

Isegi juhul, kui oleks tuvastatud, et lepingudokument vormistati kirjalikult tõepoolest

peale pankroti väljakuulutamist, ei muudaks see tühiseks rahasummade ülekandmisi

võlausaldaja poolt võlgnikule enne pankroti väljakuulutamist. Laenukohustuse

olemasolu hageja ees kinnitas võlgniku juhatuse liige ka 15.07.2009 (234 029.59 +

intress 234.92 krooni; t I kd lk 201) ja juba peale pankroti väljakuulutamist 25.09.2009

(samas lk 203-204).

91. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja näol on ilmselt tegemist

pankrotivõlgniku lähikondsega PankrS § 117 mõttes, küll aga peab vajalikuks selles

osas maakohtu põhjendusi täiendada. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-53-03 ja

nr 3-2-1-43-07 selgitanud, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline

majanduslik huvi, tuleb käsitleda isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab

vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna,

kusjuures ühine majanduslik huvi peab olema sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt

võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste

võlausaldajate kahjuks ning et juhtorganite täielik või osaline kattumine on ühise

majandusliku huvi üheks oluliseks hindamise indikaatoriks.

92. Käesolevas asjas tõendavad hageja majanduslikku olulist seost kostjaga järgmised

faktilised asjaolud: 1) puudub vaidlus, et võlgniku ja võlausaldaja enamusosanikuks

ning juhatuse liikmeks on üks ja sama isik, ka tegutsesid äriühingud ühel ja samal

aadressil; 2) arveldusarve väljavõttest (t I kd lk 42-44) nähtub, et hageja asutamiseks

vajaliku osakapitali 40 000 krooni kandis 06.03.2009 üle hilisem pankrotivõlgnik ja

perioodil kuni 17.08.2009 tegi hageja võlgnikule ja võlgniku eest korduvaid rahalisi

ülekandeid, sealhulgas olulistes summades; 3) 20.05.2009 sõlmitud kolmepoolsest

tehingust nähtub, et hageja omandas 28.04.2009 kohtutäituri poolt korraldatud

võlgniku vara enampakkumisest tulenenud ostja õigused ja kohustused samale isikule

kuuluvale ja sama isiku juhtimisel tegutsevalt kolmandalt äriühingult; 4) võlgniku

juhatuse liikmena 26.06.2009 esitatud vastuses ajutise halduri teabenõudele tõi hageja

juhatuse liige muuhulgas esile, et hageja oli tellinud maikuus võlgnikule kuuluva

põhivara (kinnistu ja hoonestusõigus) hindamise rahvusvaheliselt tunnustatud firmalt

turuväärtuse kindlakstegemiseks ja et sügisel oli planeeritud anda osa ehitisi hagejale

rendile (t I kd lk 194); 5) samast dokumendist (p 3.1.6) nähtub, et hageja osales

25.06.2009 võlgnikuga sõlmitud koostöölepingus, milles lepiti kokku, et kui võlgniku

pankrotti välja ei kuulutata, siis annab ka hageja oma nõuded võlgniku vastu tervikuna

üle mitterahalise sissemaksuna võlgnikule, samuti asus võlgnikule kuuluval kinnistul

muuhulgas hageja ja tema klientide vara (p 3.4.1); 6) vaidlusaluses laenulepingus olid

pooled muuhulgas leppinud kokku, et laenusaaja kohustub eelnevalt kirjalikult

kooskõlastama laenuandjaga kõik varadega seotud tehingud, korporatiivsed

ümberkorraldused ja tegevusala ning juhtkonna muutused (p-d 2.1.1, 2.1.2 ja 2.1.3).

93. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et 06.03.2009 (koos lisaga 20.04.2009) lepingu

näol on tegemist tehinguga, mis on sõlmitud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist lähikondsega. Küll aga ei sisalda PankrS § 110 lg-d 2 ja 3 võlausaldajate

huvide kahjustamise eeldust, vaid selle tõendamiseks peab faktilised asjaolud ja neid

tõendavad tõendid tooma esile selle väite esitanu, seega käesolevas asjas vastuhageja.

Nimetatud eeldusest on ekslikult lähtunud nii vastuhagejad kui maakohus. Riigikohus

on lahendis nr 3-2-1-43-07 selgitanud, et PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate

huvide kahjustamise eeldust.

94. Kolleegium on seisukohal, et laenulepingu osas võlausaldajate huvide kahjustamine

tõendatud ei ole. Puudub vaidlus, et vähemalt haldurite poolt tunnustatud osas raha

laenulepingu alusel võlgnik sai. Ainuüksi lepingus kokkulepitud viivise- ja

intressimäärad, samuti laenusumma suurendamine lisas nr 1, ei saa kahjustada

võlausaldajate huve. Otsuse p-s 92 esile toodud asjaolud tõendavad tihedaid

majanduslikke sidemeid kahe äriühingu vahel, kuid tavalises igapäevases äritegevuses

ei saa eeldada, et üks äriühing annab teise majandustegevuse jaoks rahalisi vahendeid

(finantseerib selle tegevust) tasuta (intressita), samuti on viivis rahasummade

õigeaegse tagastamise tagamiseks täiesti tavaliseks õiguskaitsevahendiks. Kui

konkreetse lepingu alusel tasumisele kuuluv intressi- ja/või viivisvõlgnevus kujuneb

ebamõistlikult suureks, on võlgnikul õigus esitada VÕS §-dest 113 ja 162 tulenev

taotlus viivise ja intressi vähendamiseks. Nõustuda ei saa maakohtuga ka selles, et

võlausaldajate huve oleks kahjustanud lepingu p-s 5.2 kokkulepitud võlgnevuse

osalise kustutamise korral rakendatav nõuete rahuldamise järjekord (esmalt viivised,

siis intress ja siis põhivõlgnevus). Ka ei ole maakohus selgitanud, mida ta pidas silmas

selle lepingutingimuse olulise kõrvalekaldumise all VÕS § 88 lg-s 4 sätestatust.

Pooled olid lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt õigustatud kokku leppima nõuete

täitmise järjekorra juhuks, kui võlgniku poolt ülekantud rahasummadest ei piisa kõigi

kohustuste täitmiseks. Kokkulepitud järjekord ei erine oluliselt VÕS § 88 lg-s 8

sätestatust, mille kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma

kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba

sissenõutavaks muutnud intressi ja ning lõpuks põhikohustuse katteks. Pankroti

väljakuulutamisel muutus lepingu p 5.2 sisuliselt tähtsusetuks, sest laenuandja nõude

täitmine toimub PankS-s sätestatud korras.

95. Kolleegium ei nõustu ka maakohtu järeldusega, et vaidlustatud laenuleping on tühine

vastuolu tõttu heade kommetega, vaid leiab, et käesolevas asjas puudub

pankrotihalduril selle tehingu tühisuse tuvastamiseks õiguslik huvi TsMS § 368 lg 1

mõttes. Viidatud sätte kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või

puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Samuti ei

ole põhjendatud haldurite vastuväited hagile tehingu vastuolu kohta heade kommetega.

Tegemist on kahe äriühingu vahelise laenulepinguga, mille alusel kohustus üks

äriühing andma teise kasutusse rahalisi vahendeid, kokku oli lepitud tagastamise

tähtaeg, intress ja viivis tagastamisega viivitamise korral. Haldurid on osaliselt

võlausaldaja poolt esitatud nõuet tunnustanud ja seda osas, mida kinnitas võlgniku

juhatuse liige enne pankroti väljakuulutamist. Seega saaks haldurite huvi seisneda

selles, et nõuet ei tunnustataks suuremas ulatuses (tunnustamata summade tabel t II kd

lk 48; ringkonnakohtu istungil vähendas apellant nõuet 28.04.2009 kohtutäiturile

ülekantud summa võrra; tunnustatud nõue koosneb 234 029.59 kroonist põhivõlast,

234.92 kroonist intressidest ja 12 871.62 kroonist viivistest; t II kd lk 160). Selle

eesmärgi saavutamiseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks vastuväide, mille kohaselt

ei ole hageja tõendanud, et ta oleks suuremas ulatuses rahalisi vahendeid laenulepingu

alusel pankrotivõlgniku kasutusse andnud.

96. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole veenvalt tõendanud, et

kõik tema poolt esile toodud toimingud, eelkõige maksed kolmandatele isikutele

hilisema pankrotivõlgniku eest, olid tehtud laenulepingu alusel ja täitmiseks.

Lepingudokumendist (t I kd lk 37-40) ei nähtu poolte konkreetsed kokkulepped

laenusummade ülekannete vormistamiseks. Lepingu p-s 1.2 on üldiselt märgitud, et

lepinguga laenuandja annab ja laenaja võtab laenu summas kuni 500 000 krooni. Lisas

nr 1 suurendati summat 5 miljoni kroonini. Tähelepanuta ei saa jätta pankrotivõlgniku

juhatuse liikme S.H poolt ajutisele haldurile antud teavet laenulepingu järgse

võlgnevuse kohta, sest isik, kes tegutses üheaegselt nii laenuandja kui –saaja

seadusliku esindajana, teadis ja pidi teadma mõlema juriidilise isiku tahet nii lepingu

sõlmimisel kui hilisemal täitmisel, seega siis ka seda, millised hageja tehtud

maksed/ülekanded olid tehtud laenulepingu alusel ja millised muul eesmärgil.

Teabenõudes palus ajutine pankrotihaldur esitada andmed võlgniku kohustuste kohta

seisuga 02.06.2009 (t I kd lk 190-192). Sama kuupäeva seisuga teatas võlgnik

laenulepingu järgseks põhivõla suuruseks hilisemalt haldurite poolt tunnustatud

234 029.59 krooni (samas lk 195). Kuigi tsiviilasja materjalidest ei nähtu nimetatud

rahasumma konkreetne kujunemine, siis mõistlikult saab sellega lugeda kaetuks kõik

kuni nimetatud kuupäevani võlgnikule tehtud rahalised maksed (selgitustega vastavalt

„laen“, „leping“, „ülekanne“). Alates nimetatud kuupäevast on hageja tõendanud

võlgnikule järgmiste maksete tegemist selgitusega „ülekanne“: 02.06.2009 96 000

krooni, 03.06.2009 60 000 + 2500 = 62 500 krooni ja 06.06.2009 3 500 + 25 000 +

2400 = 30 900 krooni. Hageja tõendas poolte vahel laenulepingu olemasolu. Haldurid

ei tõendanud võlgniku raamatupidamise andmetele tuginedes muu võimaliku

tehingulise aluse olemasolu viidatud maksetele. Äriühingute vahel ei saa eeldada

rahasummade kinkimist. Seega on kolleegium seisukohal, et tõendamist leidis lisaks

haldurite poolt tunnustatud summadele ka 02.06.2009, 03.06.2009 ja 06.06.2009

hageja poolt laenu andmine võlgnikule laenulepingu alusel ning hageja põhivõla nõuet

tuleb täiendavalt tunnustada 189 400 krooni ulatuses, mis vastab 12 104.87 eurole.

97. Küll aga tuleb jätta rahuldamata sellelt summalt viivise nõue. Vastavalt lepingu p-le

1.4 tuli laen tagastada 6 kuu jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Hageja arvestas

viivist alates 06.09.2009 (t I kd lk 36), kuid samas möönis, et 06.03.2009 ei väljenda

täpset lepingudokumendi allkirjastamise aega, kuid et see toimus kindlasti märtsikuus.

Seega puudub alus hakata tasumise tähtaega lugema 06.03.2009 või muul kuupäeval

enne 16.03.2009 ja kuna pankrot kuulutati välja 17.09.2009, siis ei ole põhjendatud

hageja väide, et võlgnik üldse sattus laenu tagastamisel viivitusse.

98. Laenulepingu p-s 1.3 oli lepitud kokku intressimääraks 9,5% aastas. Pankroti välja

kuulutamise päeva seisuga oli võlgnik seega kasutanud: 96 000 krooni 1 päeva, mille

eest peab tasuma intressi 24.96 krooni; 158 500 krooni 3 päeva, mille eest peab tasuma

intressi 3x41.21=123.63 krooni; 189 400 krooni 103 päeva, mille eest peab tasuma

intressi 103x49.244=5072.13 krooni. Kokku tuleb hageja nõuet tunnustada täiendavalt

5220.72 krooni võrra, mis vastab 333.66 eurole. Sellises ulatuses intressinõue

moodustab põhinõudest 2,76% ega ole seega ebamõistlikult suur.

99. Ringkonnakohus ei saa nõustuda haldurite seisukohaga, nagu ei saaks kohus muul

õiguslikul alusel kui laenuleping võlausaldaja nõuet tunnustada. PankrS § 107 kohaselt

võib võlausaldaja kohtus taotleda nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte

suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise

koosolekul. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-42-09 selgitanud, et ka nõude

tunnustamise menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste poolt õigussuhtele antud

õigusliku kvalifikatsiooniga. Seega iseenesest ei ole välistatud hageja nõude, milline

koosneb rahasummadest, millised hageja tasus pankrotivõlgniku eest kolmandatele

isikutele, tunnustamine muul õiguslikul alusel kui laenuleping.

100.

Sellisteks vaidlusalusteks summadeks on Rahandusministeeriumile 11.05.2009 ja

23.07.2009 tasutud 800 000+150 000 krooni selgitustega „deposiit Harju Maakohtu

ts.asi 2-09-14629“, 09.07.2009 Maksu- ja Tolliametile tasutud 45 590.47 krooni

selgitusega „maamaks (Fransertal eest“, 03.08.2009 Rahandusministeeriumile 100 000

krooni selgitusega „Fransertal OÜ eest hagi Promo Projekt OÜ vastu“ ja samal päeval

Rahandusministeeriumile tasutud 30 000 krooni selgitusega „Fransertal OÜ eest hagi

Dexter Capital OÜ vastu“ (t II kd lk 48). Kohtutäiturile 28.04.2009 tasutud rahasumma

1 883 626.63 krooni arvas apellant ringkonnakohtu istungil esitatud avaldusega

nõudest välja. Puudub kahtlus, et kõik nimetatud maksed on hageja poolt tehtud.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et OÜ Fransertal hagi Dexter Capital OÜ vastu võeti

menetlusse 13.08.2009 (tsiviilasi nr 2-09-37729) ja hagi rahuldav kohtuotsus jõustus

maikuus 2011 ning selles jäid hageja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. OÜ

Fransertal hagi PromoProjekt OÜ vastu aga keelduti 29.09.2009 menetlusse võtmast

(tsiviilasi nr 2-09-37751) ja vaidlus lahendati pankrotihaldurite poolt esitatud hagi

alusel tsiviilasjas nr 2-09-59538 (hageja oli riigilõivu tasumisest maakohtu 21.12.2009

määrusega vabastatud).

101.

VÕS § 78 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või

kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult

täita kolmas isik. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et lahendi eelmises punktis

nimetatud maksetest maamaks ja riigilõivud olidki tasutud hageja kui kolmanda isiku

poolt hilisema pankrotivõlgniku kohustuste (kohustus tasuda maamaksu riigile,

kohustus maksta riigilõivu hagiavalduse menetlusse võtmiseks) täitmiseks. Küll aga

nähtub 23.07.2009 kompromissilepingust (t I kd lk 55-59) ja seda kinnitavast

maakohtu määrusest (t I kd lk 60-63), et sõltumata sellest, et OÜ Boat Residence ei

olnud tsiviilasjas nr 2-09-14629 menetlusosaliseks, oli ta kompromissilepingu pooleks

ja võttis tehinguga endale kohustuse hoiustada maakohtu deposiitarvele võlausaldajale

Sarved ja Sõrad OÜ-le väljamaksmiseks kokku 1 miljon krooni ja hiljemalt

09.01.2010 tasuma sama äriühingu arveldusarvele veel 200 000 krooni, samuti

kohustus tasuma viivist osutatud summade mitteõigeaegsel tasumisel. Tsiviilasja

materjalides sisaldub ka S.H maksekorraldus 16.02.2010 (t II kd lk 56), millest nähtub,

et kompromissilepingus kokkulepitud viimase makse tegi nimetatud isik selgitusega

„kompromissileping 23.07.2009 OÜ Boat Residence eest“. Seega tõlgendas ka OÜ

Fransertal ja OÜ Boat Residence juhatuse liige ja enamusosanik, et 23.07.2009

kompromissilepinguga võttis OÜ Boat Residence OÜ Fransertali võlausaldaja ees

iseseisva kohustuse. Seega ei saa selle lepingu alusel kohtudeposiiti tasutud summasid

lugeda võlgniku kohustuse täitmiseks VÕS § 78 lg 1 mõttes ning puudub vajadus

edasiselt analüüsida, kas nende summade osas oli hagejal alus esitada nõue OÜ

Fransertal pankrotimenetluses.

102.

VÕS § 78 lg 3 kohaselt võib kohustuse täitnud isik esitada tagasinõude või nõuda

täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või

võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muuhulgas tulenevalt alusetust

rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Käsundita asjaajamise mõiste sisaldub VÕS

§ 1018 lg-s 1. Kolleegium on seisukohal, et vaidlusaluste maksete (maamaks ja

riigilõivud võlgniku eest) tasumisel olid täidetud kõik õigustatud käsundita asjaajamise

eeldused: aeti võõrast asja, asjaajaja tahtis soodustada teist isikut, asjaajamiseks

puudus tehingust või seadusest tulenev alus ja asjaajamine vastas soodustatu huvile

ning tema tegelikule tahtele. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda,

et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ning seda võib ta nõuda

ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult

vajalikuks. Seega tuleb hageja nõuet täiendavalt tunnustada 45 590.47+130

000=175 590.47 krooni ulatuses, mis vastab 11 222.28 eurole. Kuna hageja ei ole esile

toonud, et ta oleks enne pankrotimenetluses nõude esitamist pöördunud võlgniku poole

nimetatud rahasummade tasumise nõudega, siis puudub alus kulutuste rahalise

hüvitamisega viivitamise alusel viivise arvestamiseks VÕS § 113 alusel.

103.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et 20.05.2009 S.H poolt

allkirjastatud kolmepoolne leping hagejat ja pankrotivõlgnikku puudutavas osas ei

kehti ja sel alusel hagejal nõuded pankrotimenetluses puuduvad. Küll on ka selles osas

vajalik maakohtu põhjendusi muuta, sest maakohus tuvastas tehingu tühisuse TsÜS

§-de 87 ja 86 alusel, kuid käesoleva otsuse p-des 87-88 selgitatu kohaselt tuleb ka selle

tehingu puhul esmalt analüüsida, kas esinevad alused tehingu kehtetuks tunnistamiseks

tagasivõitmise sätete alusel. Kolleegium on tsiviilasja materjalidega tutvumise alusel

seisukohal, et selle tehingu osas on tõendatud kõik PankrS §-s 110 sätestatud eeldused

ja tegemist on tagasivõidetava tehinguga PankrS mõttes. Tegemist on tehinguga, mis

on sõlmitud lähikondsega (põhjendus otsuse p-des 91-92) kuue kuu jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist. Samuti on tegemist tehinguga, milline ilmselt kahjustab

teiste võlausaldajate huve. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-90-08 asunud seisukohale,

et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu,

mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Maakohus on toonud

tühisuse tuvastamise alustena välja faktiliste asjaolude kogumi, mis ühtlasi tõendab

kolleegiumi arvates hageja kui ühe võlausaldaja ja võlgniku poolt teiste võlausaldajate

huvide kahjustamist konkreetse tehinguga: olukorras, kus võlgnikule pidi olema

teada, et tema vastu on esitatud vähemalt kaks pankrotiavaldust (Herkimer OÜ

28.04.2009 ning Sarved ja Sõrad OÜ 02.04.2009), võttis võlgnik endale kohustuse

tasuda samale enamusosanikule ja sama juhatuse liikme juhtimise all tegutsevatele

äriühingutele leppetrahvi ning hüvitada kahju selliste kohustuste mittetäitmise korral,

mille täitmine ilmselt ei olnudki tema võimuses ega sõltunud tema juhtorgani liikmete

tahtest – võlgnik pidi tagama, et hageja kantakse sisse omanikuna kinnistusraamatusse

kohtutäituri poolt korraldatud enampakkumise alusel konkreetseks kuupäevaks 1 kuu

ja 10 päeva jooksul, kuigi kinnistusraamatusse olid tehtud kanded käsutamise keeldude

kohta, samuti oli maakohus keelanud kohtutäituril igasuguste avalduste ja toimingute

tegemise, ka oli teises kohtuasjas sama täitemenetlus üldse peatatud. Sellises olukorras

võetud

kohustuse

rikkumise

alusel

arvestas

võlausaldaja

võlgniku

vastu

pankrotimenetluses nõude suuruses 714 000 000 krooni, kusjuures võlausaldaja

koosolekul tunnustati teise järgu nõudeid (alates 01.01.2010 muud tähtaegselt esitatud

tunnustatud nõuded) kokku vaid 27 032 458.40 krooni suuruses summas. Seega

suurendas võlausaldaja 20.05.2009 lepinguga oma nõudeid võlgniku vastu ulatuses,

mis tagaks võlgniku lähikondsele põhjendamatult suured eelised pankrotimenetluses

teiste võlausaldajate arvel. Asjakohane ei ole apellandi seisukoht, nagu peaks kohus

huvi

kahjustamise

tuvastama

mõne

konkreetse

võlausaldaja

suhtes.

Kuna

pankrotimenetluses toimub tunnustatud nõuete rahuldamine ühe järgu piires

võrdeliselt nõuete suurusega (PankrS § 153 lg 6), siis ilmselgelt kahjustab nõue, mille

puhul saaks lähikondne võlausaldajana põhjendamatult 96% selles järgus jaotatavast

rahasummast, teiste sama järgu võlausaldajate huve. Eeltoodust tulenevalt on

kolleegium seisukohal, et 20.05.2009 tehing on kehtetu PankrS § 110 lg 1 p 2 ning

lg-te 2 ja 3 alusel ja maakohus jättis hageja nõude sellel alusel põhjendatult

tunnustamata.

104.

Apellant on esitanud vastuväiteid maakohtu poolt määratud vastuhagi hinnale ja

selle alusel tasutud riigilõivu suurusele. TsMS § 137 lg 1¹ kohaselt võib kõrgema

astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti.

Seega on apellatsioonikohus kohustatud kontrollima maakohtu poolt määratud

hagihinda ja selle alusel tasutud riigilõivu vastavust seaduses sätestatule ka kaebuses

vastavasisuliste väidete olemasoluta. Nõude tunnustamise hagi hind on määratud

Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud määrusega (t II kd lk 135-140), mille kohaselt on

tegemist hagihinna seisukohalt mittevaralise nõudega, mille puhul eeldatakse hinnaks

25 000 krooni. Vastuhagi hinda ei ole maakohus TsMS § 136 lg 1 mõttes määranud.

Küll aga saab maakohtu otsusest lähtudes järeldada, et kohus käsitles sarnaselt hagile

ka vastuhagi hinna mõttes TsMS § 125 alusel tuvastushagina, mille hinnaks on 0

krooni. Kolleegium nõustub sellise käsitlusega. Vaidlustatud tehingute tühisuse

tuvastamisega või kehtetuks tunnistamisega ei kaasne pankrotivarasse vara

lisandumist. Küll aga välistatakse sellega ühe võlausaldaja nõude tunnustamine

ulatuses, mis kahjustaks ilmselt teiste sama rahuldamisjärgu võlausaldajate huve. Kui

aga selle võlausaldaja nõude rahuldamise võimalus isegi selle tunnustamise korral on

jõustunud kohtulahendiga tunnistatud sisuliselt olematuks, siis vastavalt sellise nõude

aluseks olevate tehingute tühisuse tuvastamise või kehtetuks tunnistamisega

võimalikult saadava hüve väärtuseks tuleb lugeda 0 krooni.

105.

Maakohtu põhjendus menetluskulude jaotuse osas on vastuoluline – esmalt

nõustub kohus kostjate seisukohaga, et põhjusel, et hageja alles kohtumenetluses esitas

tõendid nõude omandamise kohta Sarved ja Sõrad OÜ-lt ning seetõttu ei saanud

haldurid seda osa nõudest koosolekul tunnustada, tuleb jätta selle nõude osas

menetluskulud hageja kanda, järgnevalt aga jättis kõik menetluskulud hageja kanda.

Kuna aga ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue

otsuse, millega jätab osaliselt rahuldamata nii hagi kui vastuhagi, siis tuleb maakohtus

kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jäävad ringkonnakohus kantud

menetluskulud sama sätte alusel samuti kummagi poole enda kanda.

Mai Grauberg Malle Seppik Imbi Sidok