3-12-240/30 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-240

Haldusasi

Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ kaebus

Tallinna Linnavalitsuse 25. jaanuari 2012. a korralduse nr

101-k tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – Kaubanduslik-Vahenduslik Toormetarne OÜ,

seaduslik esindaja Tiit Toomsalu

Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Kiur Põld

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 17. aprillil 2012

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, st 30. aprillist 2012. Kui apellant ei taotle

apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

1. Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ esitas Tallinna Linnavalitsusele 15.

märtsil 1995 avalduse ja 17. detsembril 2004 korduva avalduse Tallinnas Paavli tn 6c

riigimaale hoonestusõiguse seadmiseks seal asuva avaldajale kuuluva ehitise (raudtee harutee)

juurde.

2. Tallinna Linnavalitsus määras 21. märtsi 2007. a korraldusega nr 471-k (korraldus nr 471-k)

Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ omandis olevate ehitiste teenindamiseks

vajaliku maa ning nõustus maa riigi omandisse jätmisega osaühingu kasuks hoonestusõiguse

seadmise eesmärgil (tl 38).

3. Harju maavanem keeldus 17. detsembri 2007. a korraldusega nr 2566-k Paavli tn 6c

maaüksuse riigi omandisse jätmisest Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ kasuks

hoonestusõiguse seadmise eesmärgil, sest Paavli tn 6c raudteerajatis oli kasutusest

väljalangenud ja lagunenud (tl 39).

4. Tallinna Linnavalitsus lõpetas 25. jaanuari 2012. a korraldusega nr 101-k (korraldus nr

101-k või vaidlustatud korraldus) Paavli tn 6c asuvale riigimaale hoonestusõiguse seadmise

menetluse ja tunnistas korralduse nr 471-k kehtetuks (tl 12).

Korralduse nr 101-k põhjenduste kohaselt on Paavli tn 6c ehitis pärast korralduse nr 471-k

vastuvõtmist suures ulatuses hävinenud. Paavli tn 6 c asunud raudteeharu ei ole ühendatud

ühegi teise raudteeharuga. Uue raudtee rajamiseks on vaja maa omaniku ehk riigi nõusolekut.

Harju maavanem on keeldunud Paavli tn 6 c maaüksusele hoonestusõiguse seadmisest. Kuna

hoonestusõigust saab seada üksnes olemasoleva ehitise teenindamiseks vajalikule maale, ei saa

kaebajale pärast ehitise lagunemist tuleneda korraldusest nr 471-k kui eelhaldusaktist

õiguspärast ootust hoonestusõiguse seadmiseks ega korralduse nr 471-k kehtima jäämiseks.

Tallinna Linnavolikogu 11. jaanuari 2001. a määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna

üldplaneeringu“ (Tallinna üldplaneering) kohaselt ei ole vaidlusalusele alale raudteed

kavandatud. Tallinna Linnavolikogu 26. jaanuari 2006. a otsusega nr 8 algatatud „Põhja-

Tallinna linnaosa üldplaneeringus“ (Põhja-Tallinna üldplaneering) nähakse ette Kopli

kaubajaama raudteeharude likvideerimine. Seetõttu puudub raudtee taastamiseks perspektiiv ja

sel põhjusel ei ole antud avaldajale ka tähtaega ehitise taastamiseks. Maakasutuse

korrastamiseks ja maareformi lõpuleviimiseks tuleb Paavli tn 6c maaüksusele hoonestusõiguse

seadmise menetlus lõpetada.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

5. Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ taotleb Tallinna Halduskohtule

esitatud kaebuses korralduse nr 101-k tühistamist järgmistel põhjustel:

1) Enne korralduse nr 471-k kehtetuks tunnistamist oleks tulnud kehtetuks tunnistada 26. juunil

1997. a kehtestatud Põhja-Tallinna Linnaosa Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja Paavli tn vahelise

kvartali detailplaneering, sest see määratleb Paavli tn 6 c sihtotstarbe ja funktsionaalse

suunitluse raudteeharu teenindamisele. Seega on korralduse nr 101-k andmisel rikutud

planeerimisseaduse § 9 lg 2 p-des 1, 3, 4 ja 7 sätestatut;

2) Maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 31 kohaselt peab kohalik omavalitsus andma ehitise

omanikule ehitise taastamiseks tähtaja, mis ei või olla lühem kui üks aasta. Vastustaja on

jätnud ettekirjutuse tegemata, hoolimata kaebaja sellekohasest taotlusest;

3) Arvamus, et lõhutud raudtee taastamiseks puudub perspektiiv, on vastustaja subjektiivne

hoiak. Sellisest kaalutlusest lähtumine on vastuolus poolte vahel 31. augustil 1999 sõlmitud

halduslepingus võetud kohustusega võimaldada kaebajale raudteeühenduse rekonstrueerimine.

Leping on vastavuses haldusmenetluse seaduse (HMS) § 95-100 nõuetega ning puuduvad

lepingu õigusvastasuse või tühisuse eeldused. Raudtee taastamise perspektiivikuse otsustamisel

võib tähtsust omada ka Tallinna Linnavalitsuse 4. juuni 2003. a korraldus nr 1434-k „Sõle tn

50a, Paavli tn 6a, 8, 10 ja lähiala detailplaneeringu algatamine“ (Sõle tn 50a, Paavli tn 6a, 8, 10

ja lähiala detailplaneering), mille kehtetuks tunnistamise õiguspärasus ei ole veel

kohtumenetluses lõplikku lahendust leidnud. 2003. a algatatud detailplaneeringu üheks

eesmärgiks oli Paavli tn 6c raudtee harutee juhtfunktsiooni määratlemine harutee

taasühendamiseks avaliku raudteega. Seega oleks kuulunud rekonstrueerimisele ka Paavli tn 6c

teelõik. Tallinna üldplaneering fikseerib harutee olemasolu ja näeb ette selle funktsioneerimise

„perspektiivselt likvideeritavana“. Kuna Tallinna linn sõlmis kaebajaga 31. augusti 1999. a

halduslepingu kaks aastat enne üldplaneeringu kehtestamist, tähendab formuleering

„perspektiivselt likvideeritav“ kõnealuse raudtee edasikestvust lähiperspektiivis. Tallinna linna

üldplaneering ei takista raudteeharu taasühendamist avaliku raudteega. Põhja-Tallinna

üldplaneering ei ole haldusaktina kehtestatud, mistõttu on viited kavandile ebakorrektsed;

4) Vaidlustatud korralduses väidetu, et Harju maavanem keeldus 17. detsembri 2007. a

korraldusega nr 2566-k Paavli tn 6c maaüksusele hoonestusõiguse seadmisest, on esitatud

kontekstivabalt ning moonutab maavanema seisukohta. Nimetatud korralduses rõhutab

maavanem, et eksisteerivas tehnilises seisukorras ei vasta ehitis MaaRS-st tulenevatele

nõuetele ning puudub alus ja võimalus hoonestusõiguse seadmiseks. Samas märgitakse, et

toimikust ei nähtu Tallinna Linnavalitsuse poolset MaaRS § 6 lõikes 31 sätestatud ettekirjutuse

tegemist ehitise nõuetega vastavusse viimiseks. Harju Maavalitsus selgitas 17. jaanuari 2008. a

vastuses kaebaja järelpärimisele, et juhul, kui ehitis viiakse vastavusse MaaRS § 6 lõikest 31

tulenevate nõuetega, saab Tallinna Linnavalitsus uuesti pöörduda maavanema poole

hoonestusõiguse seadmise taotlusega;

5) Ekslik on vaidlustatud haldusakti seletuskirjast tulenev tõlgendus, mille järgi MaaRS § 6

lg 3 kohaselt on hoone või rajatis MaaRS tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis

ehitusseaduse (EhS) tähenduses. Tähelepanuta on jäetud MaaRS § 6 lg 31 esimene lause, mille

kohaselt teed ning tehnovõrgud ja –rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekat

kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Kuna tegemist on raudteega, siis

kuulub kohaldamisele raudteeseaduse § 3 p 2. Kuigi raudtee maapealne osa, mis koosneb

rööbastest, pöörmetest, liipritest ja ballastist, on ca 80% ulatuses lõhutud, on muldkeha ise

säilinud 100% ulatuses. Paavli tn 6c raudteeharu tehnilise seisundi määratlemisel ei ole õigesti

rakendatud MRS § 6 lõiget 3, sama paragrahvi lõike 31 esimeses lauset ega raudteeseaduse § 3

punkti 2, mistõttu hinnang raudtee hävitatusele 80% ulatuses on liialdatud. Seni, kuni raudtee

on kantud raudteede riiklikusse registrisse, ei ole kahtlust selle olemasolus, vaatamata selle

tehnilise seisukorra puudustele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Tallinna linn palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

1) Kaebus on perspektiivitu, kuna kaebaja ei ole tõendanud raudtee olemasolu. Kaebaja ise

kinnitab, et raudtee on lõhutud ning tema hagi raudtee taastamiseks kohustamiseks ei

rahuldatud. Raudtee puudumine on tuvastatud ka Harju Maavalitsuse ametnike poolt 19.

juunil 2007. a läbiviidud paikvaatlusel. Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2010. a

otsusega tsiviilasjas nr 2-07-45344 on samuti tuvastatud, et Paavli tn 6c raudteeharu enam ei

eksisteeri. Ja isegi kui eeldada, et kaebajale kuulub vaidlusalune raudteeharu, ei ole ta

tõendanud selle omanikuks olemist kaebuse esitamise ajal;

2) EhS § 2 lg 3 esimese lause kohaselt on rajatis ehitis, mis ei ole hoone. Seega peaks raudtee

kui rajatis olema nii maapinnaga püsivalt ühendatud (MaaRS § 6 lg 3) kui ka aluspinnasega

kohtkindlalt ühendatud ning inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi (EhS § 2 lg 1).

Raudtee kaotas terviklikkuse lammutamistegevuse tulemusena ja langes seetõttu kasutusest

välja. Seega puudus ka raudtee üksikutel osadel pärast lammutamist terviklikule rajatisele

omane iseseisev funktsioon;

3) MaaRS § 6 lg-st 31 ei tulene vastustajale kohustust raudtee korrastamise ettekirjutuse

tegemiseks. See ei välista kaebaja õigust raudteed ise korrastada. Kaebajal on selleks ka

piisavalt aega olnud.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Vaidlus käib selle üle, kas Tallinna Linnavalitsus on õiguspäraselt tunnistanud kehtetuks

korralduse nr 471-k, millega määrati Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ

omandis oleva ehitise teenindamiseks vajalik maa asukohaga Paavli tn 6c ja nõustuti maa riigi

omandisse jätmisega osaühingu kasuks hoonestusõiguse seadmise eesmärgil, ning lõpetanud

Paavli tn 6c asuvale riigimaale hoonestusõiguse seadmise menetluse.

8. MaaRS § 351 sätestab, et ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad

omandada, võib riigimaale seada hoonestusõiguse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

MaaRS § 6 lg 3 kohaselt on hoone või rajatis MaaRS tähenduses maapinnaga püsivalt

ühendatud ehitis ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks

seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. EhS § 2 lg 1 kohaselt on ehitis aluspinnasega

kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. MaaRS § 6 lg 31

teine ja kolmas lause sätestavad, et ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid või rajatisi ning

lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid

ehitisi; viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse

määratud tähtpäevaks.

Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et Paavli tn 6c asunud raudtee on MaaRS § 6 lg 31 teise lause

tähenduses lagunenud ja kasutusest väljalangenud (tl 129). Harju maavanem on sel põhjusel

17. detsembri 2007. a korraldusega nr 2566-k keeldunud Paavli tn 6c maaüksuse kaebaja

kasuks hoonestusõiguse seadmise eesmärgil riigi omandisse jätmisest (tl 39) ja see korraldus

on jõustunud. Kaebaja väitel ei ole raudtee seisukord pärast maavanema korralduse andmist

muutnud (tl 128). Kaebaja leiab aga, et hoonestusõiguse seadmise menetluse lõpetamise

asemel oleks vastustaja pidanud tegema kaebajale ettekirjutuse raudtee kordategemiseks,

mille järel oleks maavanem saanud uuesti otsustada maa riigi omandisse jätmise ja

hoonestusõiguse seadmise üle.

9. Kohtupraktika kohaselt on kohalikul omavalitsusel lagunenud või kasutusest väljalangenud

ehitise korrastamise või kõrvaldamise ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel kaalutlusõigus.

Sellist kaalutlusõigust on tunnustanud näiteks Tallinna Ringkonnakohus 25. mai 2009. a

otsuses nr 3-08-1934 (p 35). Nimetatud otsuses on ringkonnakohus lisaks avaldanud

arvamust, et lagunenud ja maastikupilti kahjustavate ehitiste kordategemine on võimalik, kuid

kasutusest väljalangenud ehitiste kordategemine mitte, ning viimati nimetatud juhul on

kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigus kahanenud nullini. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle

üle, et Paavli tn 6c raudteed ei kasutata sihipäraselt, st see on juba aastaid tagasi kasutusest

välja langenud. Kuid isegi kui eeldada, et vastustaja kaalutlusõigus Paavli tn 6c asuva raudtee

kordategemise ettekirjutuse tegemiseks ei olnud kahanenud nullini, ei ole kaebuse

rahuldamiseks alust.

10. Korralduse nr 101-k põhjenduste kohaselt ei ole antud kaebajale tähtaega Paavli tn 6c

asuva lagunenud ja kaustusest väljalangenud raudtee kordategemiseks põhjusel, et raudtee

taastamiseks nimetatud asukohas puudub perspektiiv.

Vaidlustatud korralduses on selgitatud, et 2001. a kehtestatud Tallinna üldplaneeringu

kohaselt ei ole vaidlusalusele alale raudteed kavandatud; Tallinna üldplaneering näeb Sõle

tänavast Kopli poole ette tööstusettevõtete ala ning teisel pool Sõle tänavat korruselamute ala,

rohekoridori ja magistraaltänava. Kaebaja märgib vastuväitena, et Tallinna üldplaneering

fikseerib harutee olemasolu ja näeb

ette selle

funktsioneerimise perspektiivselt

likvideeritavana; tulenevalt kaebaja ja vastustaja 31. augusti 1999. a lepingust tähendab

formuleering „perspektiivselt likvideeritav“ raudtee edasikestvust lähiperspektiivis ning seega

Tallinna linna üldplaneering ei takista raudteeharu taasühendamist avaliku raudteega. Kohus

leiab, et kaebaja arutelu selle üle, millist ajaperioodi hõlmab „perspektiivselt likvideeritav“,

on ainetu olukorras, kus raudteed ei kasutata juba alates 1999. aastast ning alates 2007. a

juunist on raudtee lagunenud. Kaebaja möönab ka ise, et kehtiva Tallinna üldplaneeringu

kohaselt ei ole Paavli 6c asuvale maatükile perspektiivis raudteed ette nähtud, seega ei saanud

nimetatud üldplaneeringust tulla kaebajale õiguspärast ootust raudtee kordategemise

ettekirjutuse tegemiseks.

Vastustaja põhjendab raudtee taastamise perspektiivitust ka sellega, et 2006. a algatatud

Põhja-Tallinna üldplaneeringus nähakse ette Kopli kaubajaama raudteeharude likvideerimine.

Kaebaja märgib kohtu arvates õigesti, et Põhja-Tallinna linnaosa üldplaneeringut ei ole veel

kehtestatud. See ei tähenda siiski, et Tallinna Linnavalitsus lähtus vaidlustatud korraldust

andes asjakohatust kaalutlusest. Raudtee taastamise perspektiivi hindamisel on asjakohane

vaadelda piirkonna arengut laiemalt. Olukorras, kus pikemas perspektiivis ei ole antud

piirkonnas raudtee olemasolu ette nähtud, võiks kohalik omavalitsus tekitada kaebajale

raudtee taastamise ettekirjutuse tegemisega hoopis asjatuid kulusid. Põhja-Tallinna

üldplaneeringut algatades on vastustaja juba 2006. a (st enne Paavli tn 6c raudtee lagunemist)

märku andnud, et Kopli kaubajaama raudteeharud tuleb likvideerida. See lähenemine on

kooskõlas Tallinna üldplaneeringuga, mis, nagu kaebaja isegi märgib, kõnealuse raudtee

olemasolu tulevikus ette ei näe.

Kaebaja viidatud Sõle tn 50a, Paavli tn 6a, 8, 10 ja lähiala detailplaneeringu algatamisel (tl

31) nähti ette raudteeharu Paavli tn 6c maaüksusele, kuid Tallinna Linnavalitsuse 4. juuni

2003. a korraldus nr 1434-k on Tallinna Linnavalitsuse 2. novembri 2011. a korraldusega nr

1721-k (tl 63) kehtetuks tunnistatud. Seega oli Sõle tn 50a, Paavli tn 6a, 8, 10 ja lähiala

detailplaneeringu menetlus lõppenud enne käesolevas asjas vaidlustatud korralduse andmist.

Korralduse nr 1434-k kehtetuks tunnistamise põhjusi on vastustaja selgitanud käesoleva

vaidluse esemeks oleva korralduse nr 101-k seletuskirjas, mis on kaebajale haldusmenetluse

käigus edastatud (tl 74-75). Kuigi kohtumenetlus Tallinna Linnavalitsuse 2. novembri 2011. a

korralduse nr 1721-k õiguspärasuse üle ei ole veel lõppenud, oli korraldus nr 1721-k

korralduse nr 101-k andmise ajal kehtiv haldusakt, mis oli kõigile täitmiseks kohustuslik

(HMS § 60). Seega ei pidanud vastustaja korralduse nr 101-k andmisel 4. juuni 2003. a

korraldusega nr 1434-k enam arvestama.

26. juunil 1997. a kehtestatud Põhja-Tallinna Linnaosas Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja Paavli tn

vahelise kvartali detailplaneeringust (tl 23-29) ei saanud kaebajale eespool käsitletu valguses

samuti tekkida ootust raudtee säilimiseks Paavli tn 6c maatükil. Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja

Paavli tn vahelise kvartali detailplaneeringu kehtestamise ajal ei olnud raudtee veel kasutusest

välja langenud ega lagunenud ning planeeringus nenditakse seetõttu, et krundil on säilitatud

raudtee, mis võimaldab ladude juures vajaduse tekkimisel kasutada ka raudteetranspordi

teenuseid. See detailplaneering ei ole aga korralduse nr 101-k otseseks aluseks. Erinevalt

kaebajast leiab kohus, et Kopli tn, Sõle tn, Sitsi tn ja Paavli tn vahelise kvartali

detailplaneeringu eelnev kehtetuks tunnistamine ei olnud seetõttu vaidlustatud korralduse

andmise vältimatuks eelduseks.

11. Kaebaja arvates tuleneb tema õiguspärane ootus korralduse nr 471-k püsima jäämiseks ning

hoonestusõiguse seadmise menetluse jätkamiseks ka kaebaja ja Tallinna Linnavalitsuse vahel

31. augustil 1999 sõlmitud lepingust (tl 30).

Lepingu preambuli kohaselt on lepingu eesmärgiks korrastada Sõle tänava raudteede ülesõit

võimalusega raudteid tulevikus kasutusele võtta. Lepingust tuleb Tallinna linnale kohustus

algatada Sõle tänava raudtee ülesõidukohast Kopli ja linna poole jäävate raudteeharude

arvelevõtmine peremehetu varana, et tagada raudteeühendus Kopli kaubajaamaga (p 1).

Kaebaja nõustub lepinguga temale kuuluva raudteeharu ülesvõtmisega Sõle tänava ülesõidu

asfaltkatte remonttööde teostamiseks (p 2) ning Tallinna linn garanteerib kaebajale linnaga

kooskõlastatud projekti alusel raudtee ülesõidu rekonstrueerimise võimaluse hetkel, mil

ülesõidukoha taastamine on kaebaja seisukohalt vajalik (p 3). Kohtu arvates ei saa sellest

lepingust tulla kaebajale õiguspärast ootust hoonestusõiguse seadmiseks, ega ka selleks, et

Tallinna Linnavalitsus annab kaebajale tingimata tähtaja lepingu sõlmimise ajal Paavli tn 6c

asunud, kuid tänaseks lagunenud ja kasutusest väljalangenud raudtee taastamiseks. Lepingu ese

ja pooltele siduvad kohustused puudutavad eelkõige Sõle tänava raudteede ülesõitu.

Sisuliselt soovib kaebaja vastustajalt MaaRS § 6 lg-st 31 sätestatud raudtee taastamise

ettekirjutust põhjusel, et saavutada 31. augustil 1999 sõlmitud lepingu täitmine vastustaja poolt

(tl 129). Kohus leiab, et kui kaebaja arvates on teine lepingupool lepingut rikkunud, saab ta

kasutada seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid, sh nõuda teiselt poolelt lepingu täitmist

või lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kui leping ei ole muutunud asjaolude tõttu

enam täidetav, saab kaebaja teha teisele lepingupoolele ka ettepaneku lepingu muutmiseks või

lõpetamiseks. Käesoleva kohtuvaidluse pidamine ei ole lepingu võimalikule rikkumisele

reageerimiseks või vastustaja lepingulise kohustuse täitmisele sundimiseks kohane

õiguskaitsevahend, sest lepingu õiguspärasus, kehtivus või täidetavus ei ole käesoleva vaidluse

esemeks.

12. Vastustaja märgib õigesti, et korraldus nr 471-k oli eelhaldusaktiks hoonestusõiguse

seadmise menetluses, sest kohalik omavalitsus teeb hoonestusõiguse seadmise menetluses

eeltoiminguid, sh määrab kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid, kuid

maa riigi omandisse jätmise ja hoonestusõiguse seadmise otsustab kokkuvõttes riigimaa

valitseja (Vabariigi Valitsuse 8. novembri 1996. a määrus nr 276 „Riigimaale hoonestusõiguse

seadmise korra kinnitamine“ p 5, 11, 12, 13, 15, 16, 18). Seepärast ei saanud korraldusest nr

471-k tekkida kaebajale veel õiguspärast ootust hoonestusõiguse seadmisele.

Hoonestusõiguse saab seada üksnes ehitise omaniku kasuks (MaaRS § 351), kuid Paavli tn 6c

asunud raudtee, mille all olevale ja teenindamiseks vajalikule maale kaebaja hoonestusõiguse

seadmist taotles, on nüüdseks lagunenud ja kasutusest välja langenud ega ole käsitatav

ehitisena MaaRS § 6 lg 3 mõttes. Kohus on eespool leidnud, et vastustajal ei olnud kohustust

teha kaebajale ettekirjutust lagunenud ja kasutusest väljalangenud raudtee kordategemiseks.

Kohus leidis, et kaebaja vastuväited raudtee taastamise perspektiivitusele ei ole asjakohased.

Eeltoodut arvestades ei saa kaebajal olla õiguspärast ootust ka hoonestusõiguse seadmise

menetluse jätkamisele ning hoonestusõiguse seadmise menetluse lõpetamine korralduse nr

101-k punktis 1 ei olnud seetõttu õigusvastane.

13. Teenindamiseks vajaliku maa saab määrata üksnes ehitise juurde (Vabariigi Valitsuse 30

juuni 1998. a määrus nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ p 2 ja 3).

Paavli tn 6c ei asu ehitist MaaRS § 6 lg 3 tähenduses, sest seal asunud raudtee on lagunenud ja

kasutusest väljalangenud. Vastustaja võis jätta kaebajale tegemata MaaRS § 6 lg 31 sätestatud

ettekirjutuse raudtee kordategemiseks, sest raudtee taastamine antud piirkonnas ei ole

perspektiivikas. Seetõttu on õiguspärane ka vaidlustatud korralduse p 2, millega tühistati

korraldus nr 471-k.

14. Kokkuvõttes jääb Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ kaebus korralduse nr

101-k tühistamiseks rahuldamata. Menetluskulude hüvitamist vastustaja ei taotlenud, seega

jäävad mõlema poole võimalikud menetluskulud poole enda kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109

lg 1).

Monika Laatsit