2-10-11747/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-11747 Tsiviilasi E.L. hagi J.J. vastu põlvnemise tuvastamiseks ja J.L. hagi J.J. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 773,64 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 7. novembri 2011 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.L. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja) – kuni 30. juunini 2010 E.L.(IK: XXX) ja alates 1. juulist 2010 J.L. (IK: XXX) Vastustaja (kostja) – J.J. (IK: XXXX) RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 7. novembri 2011 otsus muutmata, arvestades käesolevas otsuses toodud põhjendusi. Menetluskulude jaotus Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus J.L. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

2 menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. E.L. esitas 11.03.2010 maakohtule hagi J.J. vastu J.L. põlvnemise tuvastamiseks kostjast (tsiviilasi nr 2-10-11747). 18.03.2010 esitas E.L. maakohtule hagi J.J. vastu elatise väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-10-12881). 30.03.2010 kohtumäärusega liideti tsiviilasjad ühte menetlusse, liidetud asja numbriks jäeti 2-10-11747. Hagiavaldusest nähtuvalt sündis 15.03.2009 hageja ja kostja ühine laps J.L. . Kostja last omaks ei tunnista ning sünnitunnistusele isana märgitud ei ole. Hageja palus teostada lapse põlvnemise tuvastamiseks kostjast DNA-ekspertiis. Hageja palus mõista kostjalt välja hageja kasuks poolte lapse J.L. ülalpidamiseks alates hagiavalduse esitamisest elatise 3520 krooni (224,97 eurot) kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, millele lisandub tulumaks (elatise brutosumma 2010. a 4455,70 krooni kuus), samuti mõista kostjalt välja elatise võlgnevus 53 468,40 krooni (koos tulumaksuga) perioodi 15.03.2009 kuni 15.03.2010 eest. Hagiavalduse kohaselt kulub hagejal lapse ülalpidamiseks keskmiselt 7040 krooni kuus, sh: lasteaiamaks, huviring, beebikool 600 krooni; riided, jalanõud, kulud lapse arengule 1480 krooni; toit, jook 1275 krooni; tervishoiukulud 955 krooni; eluasemekulud, kommunaalkulud 1850 krooni; transpordikulud 500 krooni; muud kulud 378 krooni. Seoses lapse sünniga pidi hageja soetama vanni lapse vannitamiseks (6752,80 krooni), veekeetja, külmkapi ja mikrolaineahju toidusegude valmistamiseks (13 752 krooni) ning lapsevankri (10 000 krooni). Hageja nõustub eelnimetatud kulude jagamisega pikema perioodi peale ehk lapsevanker 24 kuu peale (ühe kuu kulu 208 krooni) ning tehnika ja vann 60 kuu peale (ühe kuu kulu 170 krooni). Hagiavalduse esitamisel viibis hageja lapsehoolduspuhkusel ning tema sissetulekuks oli töövõimetuspension 2299 krooni ja sotsiaalkindlustusameti makstav 9771 krooni (vanemahüvitis, peretoetus, sotsiaaltoetus), kokku 12 070 krooni kuus. 08.07.2010 esitas hageja lapse ülalpidamiskulusid tõendavad dokumendid perioodi märts kuni juuni 2010 kohta: eluaseme küttekulu (elekter) 626,45 krooni kuus (millest lapse vajaduste katteks on põhjendatud lugeda 313,20 krooni); sidekulud 614,30 krooni kuus (lapse vajadusteks 307,15 krooni); eluaseme kommunaalkulud 396,80 krooni kuus (lapse vajadusteks 198,40 krooni); eluaseme laenumakse 983,40 krooni kuus (lapse vajadusteks 491,70 krooni); mähkmed, hügieenitarbed, ravimid 745,85 krooni kuus; lapse arendamiseks vajalikud mänguasjad 600,10 krooni kuus; riided, jalanõud 1034,90 krooni kuus; toiduained 1713,30 krooni kuus; erakorralised kulud 250 krooni kuus, kokku 5654,60 krooni kuus. Eluasemekulude näol on tegemist suvise perioodi kuludega, talveperioodil on küttekulud suuremad, keskmiselt 1850 krooni kuus. Keskmine kulu lapse ülalpidamiseks on vähemalt 6154,60 krooni kuus. Vanemahüvitise maksmine lõpeb juulist 2010 ning hageja sissetulekuks

3 jääb 3511 krooni (2299 + 600 + 612). Seoses 60%-lise töövõimekaotusega on hagejal töö leidmine raskendatud ja hageja on võimeline lapse ülalpidamiskuludest katma 25%. 2. Kostja hagi ei tunnistanud, teatades, et peab hageja esitatut pahatahtlikuks ja eksitavaks. Kostjale ei ole esitatud kohtuväliselt nõuet teostada lapse põlvnemise tuvastamiseks toiminguid ning hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest järelduks lapse seotus kostjaga. Esitatud nõue on alusetu. Kostja avaldas oma sissetulekuna 2009. a palga 44 761 krooni, juhatuse liikme tasu 2200 krooni ja haigushüvitise 7107 krooni. Kostja ülalpidamisel on alaealine laps.

MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus rahuldas 7. novembri 2011 otsusega hagi osaliselt ja luges tuvastatuks, et J.L. põlvneb J.J. st ning mõistis välja J.J. lt ühekordselt elatise summas 481,90 eurot E.L. kasuks perioodi 18.03.2010 kuni 30.06.2010 eest ja mõistis välja igakuiselt elatise summas 139,01 eurot J.L. kasuks alates 01.07.2010 kuni lapse täisealiseks saamiseni, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Poolte menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagiavaldused esitatud enne uue perekonnaseaduse jõustumist 01.07.2010, seega saab PKS § 210 lg-st 2 tulenevalt põlvnemise tuvastada ja elatise kuni 30.06.2010 välja mõista varem kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 01.07.2010 tuleb PKS § 210 lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada uut perekonnaseadust. 11.01.2011 ekspertiisiakti koostanud ekspert Kadri Tähnase arvamusest nähtuvalt on kostja suure tõenäosusega J.L. bioloogiline isa. Kohus luges juhindudes PKS § 38 lg-test 1, 3 ja § 42 lg-test 1, 2 tuvastatuks, et J.L. isa on kostja. Riigikohus on leidnud (3-2-1-57-03, 3-2-1-36-08), et kohtus isast põlvnemise tuvastamise ja elatise nõudmise korral tuleb lapsele elatis välja mõista alates hagi esitamisest. Seega on elatise väljamõistmise nõue põhjendatud alates 18.03.2010. Elatise väljamõistmisel pidi enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi tuvastama laste vajadused ja nende katteks kuluva, vanemate võimalused elatise maksmiseks ning selle, kas lahus elav vanem on ülalpidamiskohustust täitnud. Hageja taotleb elatise väljamõistmist summas 3520 krooni, s.o 224,97 eurot kuus (koos tulumaksuga 21% igakuiselt 4455,70 krooni, s.o 284,77 eurot), mis on enam, kui seadusandja kehtestatud miinimummäär. Kostja otseselt lapsele tehtavaid kulutusi vaidlustanud ei ole, küll aga peab ta elatist ülepaisutatuks. Kohus on 10.05.2010 kostjale selgitanud, et üheaegselt võib kohtule esitada hagi nii põlvnemise tuvastamiseks kui ka elatise saamiseks, seega kohustub kostja esitama nõuetele oma vastuväited ja tõendid. Kostja ei ole esitanud vaatamata kohtu korduvatele nõuetele tõendeid, mis veenaksid kohut esitatud vastuväidete asjakohasuses või oleksid arvestatavad ülalpidamiskohustuste rikkumise õigustusena. Kuni miinimummäärani ei pea üldjuhul lapse vajadusi eraldi tõendama. Miinimummäärast suuremat summat nõudes peab hageja esitama tõendid nõude põhistamiseks. Kohus jättis TsMS § 238 lg 5 ja lg 1 p 1 alusel kõik kuni 17.03.2010 esitatud kulusid tõendavad tõendid arvestamata, kuna elatis mõistetakse välja alates 18.03.2010 (tl 152-163, 147-148, 139-142, 122, 97-120, 82-84, toimik nr 2-10-12881 lk 13-14). Hageja on märkinud lapse vajadused ja nende katteks kuluva järgnevalt: 1) 11.03.2010 toidukulud 1275 krooni ja 13.07.2010 1713,30 krooni kuus. TsMS § 363 lg 1 p 3 kohaselt kohustub hageja tõendite esitamisel viitama konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Kohtule perioodi 18.03.2010 kuni juuni 2010 kohta tõenditena esitatud ostutšekkidelt ei ole selgelt ja arusaadavalt eristatavad lapse toidukulud. Usutavad ei ole ostutšekkidel ca 1-aastase lapse toidukuluna esitatud toidukogused: 13.05.2011 kohupiim

4 250 g, keefir l l, hapupiimajook 1 kg, juustupulgad Pik-Nik 175 g, kirsikompott 690 g, konservherned 690 g, kobartomat 0,415 kg, õun 0,580 kg, piim 1 l, broilerikints 0,452 kg, piim 1 l, juustuviiner Delikatess, pirn 0,790 kg; 16.05.2010 must seemneleib 280 g, kodujuust 300 g, kartulipüree 0,478 g, kirsikompott 690 g; 17.05.2010 kreeker 250 g, keefir 1 kg, piim 1 l, hapupiimajook 1 kg, lastetoit Põnn 2 x 190 ml, kohupiimakreem 2 x 150 g, kohvikreem 134 g, maksapasteet 0,146 kg; 19.05.2010 liha tarrendis 200 g, piim 1 l, vahukoor 200 g, vorst 280 g, kook 550 g, kobartomat 0,435 kg, mandariin 0,640 kg, õun 0,540 kg; 22.05.2010 mandariin 0,820 kg, piim 2 l, keefir 1 kg; 24.05.2010 Haps 1 kg, keefir 1 kg, jogurt 400 g, liha tarrendis 200 g, must seemneleib 280 g, kohupiim 250 g, juust Saare 500 g jne. Toidutšekkidel on usaldusväärse toidukuluna arvestatavad vaid spetsiaalsed lastetoidud Põnn jt, seega ei saa kohus ainuüksi esitatud tõendite alusel võtta seisukohta lapse kulude osas. Sotsiaalministeeriumi avaldatud „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“ andmetel oli 2004. a kuni 6-aastase lapse ülalpidamisel toidukuludena arvestatavaks summaks 570 krooni, s.o 36,43 eurot. Võttes arvesse Eesti Statistikaameti avaldatud tarbijahinnaindeksi muutust 2010. aastal võrreldes 2004. aastaga (31,6%) on lapse ülalpidamisel arvestatavaks toidukuluks 750,12 krooni, s.o 47,94 eurot. Kohus luges esitatud tõendite ja nimetatud uurimustöö alusel lapse igakuiste toidukuludena tuvastatuks 47,94 eurot; 2) 11.03.2010 tervishoid 955 krooni ning 13.07.2010 mähkmed, hügieenitarbed ja ravimid 745,85 krooni kuus. Mähkmekuluna nähtub ostutšekkidelt: 06.2010 842 krooni; 04.2010 545 krooni; 05.2010 428 krooni. 1815/3 kuud = 605 krooni kuus. Kohus arvestas ühekordsete mähkmete kuluga, samas märkides, et kulutused mähkmetele on summaliselt muutuvas suuruses ja hiljemalt teisest eluaastast kasutab laps mähkmeid märgatavalt vähem. Hügieenitarvete kuluna nähtub ostutšekkidelt 06.2010 10,8 krooni; 04.2010 192,40 krooni; 05.2010 ja 03.2010 hügieenitarvete kulu kohta tõendeid esitatud ei ole. 203,20/4 = 50,80 krooni kuus. Ravimikuluna nähtub ostutšekkidelt: 06.2010 164,20 krooni; 04.2010 57 krooni; 03.2010 ravimikulude kohta tõendeid esitatud ei ole; 05.2010 293,40 krooni. 514,60/4 = 128,65 krooni kuus. Suur osa tervishoiuteenustest on lastele tasuta. Ravimikuluna on võimalik arvestada farmaatsiakaupasid, mida haigekassa ei hüvita. Kohus luges esitatud tõendite alusel igakuiste mähkme-, hügieenija ravimikuludena tuvastatuks 784,45 krooni, s.o 50,14 eurot; 3) 11.03.2010 riided, jalanõud ja lapse areng 1480 krooni ning 13.07.2010 600,10 + 1034,90 = 1635 krooni kuus. Kulud riietele on tõendatud järgmiste ostutšekkidega: 06.2010 428,80 krooni; 03.2011 ja 04.2010 kulude kohta tõendeid esitatud ei ole; 05.2010 232 krooni. 660,80/4 = 165,20 krooni kuus. Kohus luges esitatud tõendite alusel tuvastatuks lapse garderoobikulud igakuiselt summas 165,20 krooni, s.o 10,56 eurot. Kulud lapse arengule on tõendatud järgmiste ostutšekkidega: 06.2010 109 krooni; 04.2010 59 krooni; 03.2010 kohta tõendeid esitatud ei ole; 05.2010 1653,50 krooni. Jalgratas ostetakse lapsele mitmeks aastaks, laps hakkab jalgratast kasutama vanuses 2-3 aastat ja järgmise jalgratta ostmine on vajalik ca 6-aastasele lapsele. Seega tuleb jalgratta kulu jagada ca neljale aastale (1653,50/4 = 413,37/12 = 34,44 krooni kuus). 168/4 = 42 + 34,44 = 76,44 krooni kuus. Kohus luges esitatud tõendite alusel lapse igakuiste mänguja arengukuludena tuvastatuks 76,44 krooni, s.o 4,89 eurot; 4) eluaseme kommunaalja küttekulu (elekter) 11.03.2010 1850 krooni ja 13.07.2010 626,45 krooni kuus (millest lapse vajadusteks 313,20 krooni), millele lisandub eluaseme kommunaalkulu keskmiselt 396,80 krooni kuus (millest lapse vajadusteks 198,40 krooni). Eesti Energia AS arvetest nähtuvalt kohustus E.L. tasuma: 03.2010 1241,60 krooni; 04.2010 1018,70 krooni; 05.2010 590,90 krooni; 06.2010 388,80 krooni. Kommunaalkulude arvetest nähtuvalt kohustus E.L. tasuma: 03.2010 413,30 krooni; 04.2010 406,50 krooni; 05.2010 377,40 krooni. Kohus luges esitatud tõendite alusel lapse igakuiste kommunaalja elektrikuludena tuvastatuks 255,80 krooni, s.o 16,35 eurot;

5 5) eluaseme laenumakse 13.07.2010 983,40 krooni kuus (millest lapse vajadusteks 491,70 krooni). Kohus oli seisukohal, et eluaseme laenumakse ei saa olla alaealise lapse kuluks. Laenu võtmine on vanema enda vastutusel põhinev otsus ja kuulub täitmisele vanema poolt; 6) lasteaiamaksu, huviringi ja beebikooli kulude (600 krooni) ning transpordikulude (500 krooni) tõendamiseks ei ole tõendeid esitatud ning nimetatud kulud tuleb jätta tähelepanuta; 7) sidekulusid (307,15 krooni) vastava vanuserühma lastel ei esine, seega jättis kohus hageja esitatud tõendid (tl 123-139) TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. Kohtu hinnangul on hageja nõue miinimummäärast (139,01 eurot) suuremas summas tõendamata ning tuleb seetõttu jätta kostjalt välja mõistmata. Kuna tulumaksuseaduse (TuMS) § 19 lg 3 p 11 kohaselt ei maksustata alates 01.01.2011 elatist tulumaksuga, jättis kohus tulumaksu kostjalt välja mõistmata. Kohus tuvastas hageja sissetulekuna esitatud tõendite alusel järgneva: märtsis 2010 on Sotsiaalkindlustusamet maksnud E.L. le 8559 krooni vanemahüvitist, 2299 krooni pensioni, 600 krooni peretoetust ja 612 krooni sotsiaaltoetust. Arstliku ekspertiisi otsus nr 241883 tõendab, et E.L. l on töövõime kaotus 60%, puude raskusastmena on märgitud keskmine puue (tähtajaga kuni 15.12.2008). Sotsiaalkindlustusameti otsusest nr 921214 nähtuvalt on E.L. le määratud puudega tööealise inimese toetus 312 krooni (tähtajaga 31.12.2010). Sotsiaalkindlustusameti otsusest nr 480685 nähtuvalt on E.L. l tuvastatud keskmine puue ja puudest tulenevad lisakulud (tähtajaga kuni 20.11.2010). Kostja ei ole kohtule oma sissetulekuid tõendavaid dokumente vaatamata kohtu nõudmisele esitanud. Kohus oli seisukohal, et elatis miinimummääras 139,01 eurot kuus tuleb kostjalt hageja E.L. kasuks alates 18.03.2010 kuni 30.06.2010 välja mõista, kokku 481,90 eurot. Alates 01.07.2010 kehtima hakanud PKS § 97 p 1 alusel on vaidluses hagejaks laps. Alates 01.07.2010 tuleb elatise väljamõistmisel tuvastada laste vajadused ja nende katteks kuluv, vanemate võimalused elatise maksmiseks, kas lahus elav vanem on ülalpidamiskohustust täitnud, lisaks peab arvestama laste tavapärast elulaadi ja kasvatamise kulusid (PKS § 99). TuMS § 19 lg 3 p 11 kohaselt ei maksustata alates 01.01.2011 elatist tulumaksuga, seega jättis kohus tulumaksu kostjalt välja mõistmata. Kohus võtab ülalpidamise kindlaksmääramisel arvesse õigustatud isiku eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi poolte esitatud tõendite alusel. Kuni miinimummäärani ei pea üldjuhul lapse vajadusi tõendama. Miinimummäärast suuremat summat nõudes peab hageja kohtule esitama tõendid nõude põhistamiseks. Kohus on pooltele andnud tähtaja täiendavate tõendite ja avalduste esitamiseks kuni 21.10.2011, pooled täiendavaid tõendeid ja avaldusi ei esitanud. Ca 2,5- aastase lapse kulude osas ei saa võtta seisukohta 2010. a tõendite alusel. Kohtu hinnangul on nõue miinimummäärast suuremas summas tõendamata ja tuleb jätta kostjalt välja mõistmata. Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige laste huvidest. Kostja on avaldanud 2009. a deklareeritud tuluna 44 761 krooni, juhatuse liikme tasu 2200 krooni ja haigushüvitise 7107 krooni, samas ei ole kostja esitanud sissetulekuid tõendavaid dokumente, seega ei saa kohus kostja sissetulekute osas seisukohta võtta. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks töövõimetu ja alates märtsist 2010 varatu, samuti ei ole tõendanud võimetust oma väidetavalt halba varalist olukorda parandada. Kohtule nähtuvalt on kostja tööjõuline ja terve mees, kellel on piisavalt võimalusi oma alaealise lapse toimetuleku ning ülalpidamise kindlustamiseks. Vanemal lasub vastutus selle eest, et lapsele oleks tagatud kõik eluks ja arenguks vajalik ning töötu staatus ei vabasta vanemat lapse ülalpidamiskohustusest. Kohus oli seisukohal, et elatis miinimummääras 139,01 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, tuleb kostjalt hageja J.L. kasuks alates 01.07.2010 kuni lapse täisealiseks saamiseni välja mõista.

6 TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Elatise nõudmise hagis on pooled RLS § 22 lg 1 p 2 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse hagi rahuldatud ja rahuldamata osade suurust ning vaidluse asjaolusid, leidis kohus, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. J.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 7. novembri 2011 otsuse tühistamist osaliselt, osas, millega kohus jättis rahuldamata hagi elatise summas 3520 krooni (224,97 eurot) väljamõistmiseks ja menetluskulude jaotamise osas, ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt alates elatisehagi esitamisest välja J.L. ülalpidamiseks elatis 224,97 eurot (3520 krooni) kuus, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud minimaalne elatis. Menetluskulud palub apellant jätta TsMS § 164 lg 2 alusel vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid, mille järgi peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Otsus on vastuolus ka TsMS § 436 lg-ga 1, kuna otsus on olulises ulatuses põhjendamata ja kohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi; 2) on kohus jätnud elatisenõude ebaõigesti osaliselt rahuldamata. Riigikohus on leidnud, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid (kuludokumendid), kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta selgesõnaliselt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (3-2-1-55-11). Kostja ei ole hageja esitatud igakuistele kuludele ega neid kinnitavatele tõenditele vastu vaielnud ning on üksnes üldsõnaliselt pidanud nõuet liiga suureks. Kohus on andnud kostjale korduvalt võimalusi esitada vastuväiteid ja tõendeid; 3) tõendavad kohtu poolt kõrvale jäetud tõendid hageja kulusid ka alates hagi esitamisest. Vastasel korral ei oleks hageja saanud hagile selle esitamise ajal lisada mitte ühtegi tõendit, mis ei oleks kooskõlas TsMS § 230 lg 1 mõtte ja eesmärgiga. Elatisenõude esemeks on suures osas igakuised korduvad kulud, seega on põhjendamatu jätta need arvestamata üksnes seetõttu, et need on tekkinud enne hagi esitamist. Seaduse mõte ei ole koormata hagejat elatisenõude puhul igakuiselt uute tõendite esitamisega kulude kohta, kui nende tekkimise alused ei ole muutunud. Tõendite arvestamata jätmisega on kohus kaldunud kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest ning raskendanud põhjendamatult hagejal oma nõude tõendamist; 4) vaidlustab hageja kohtuotsuse toidule, riietele, jalanõudele, lapse arengule ja kommunaalkuludele kuluvate summade osas ning palub kostjalt välja mõista hagis nõutud summa. Kuna lapse kasvamisega kulud riietele ja arengule muutuvad, siis palub hageja ringkonnakohtul vastu võtta uued tõendid garderoobiga seotud kulude kohta (ostutšekid); 5) asendab laenumakse alternatiivset eluruumi üürimakset ehk on oma olemuselt tasu eluruumi kasutamise õiguse eest. Ilma eluaseme laenumaksete tasumiseta poleks hagejal kohta, kus elada. Otsus on selles osas vastuolus seaduse ja loogikaga. Kuna elamispinda kasutavad E.L. ja laps kahekesi, on lapse osa eluaseme kasutamise kulust 491,70 krooni ehk 31,43 eurot kuus; 6) ei olnud hagejal lasteaiamaksu kohta võimalik tõendeid varem esitada, kuna laps asus igapäevaselt lasteaias käima alles sügisest. Hageja palub ringkonnakohtul vastu võtta tõendid ning arvestada elatise määramisel lasteaia kohatasu kuluga 11,12 eurot kuus, millele lisandub

7 toiduraha 1,28 eurot päevas lasteaias viibitud päevade eest ehk keskmiselt (38 + 29,04/2) 33,52 eurot kuus, millest kostja peaks kandma 16,76 eurot (33,52/2); 7) määratakse perekonnaseaduse kohaselt elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. E.L. sissetulekuna on kohus tuvastanud töövõimetuspensioni 146,97 eurot, peretoetuse 76,71 eurot ja sotsiaaltoetuse 40,45 eurot kuus (seoses põlvnemise tuvastamisega puudub edaspidi alus selle maksmiseks). Seoses 60%-lise töövõime kaotusega on E.L. l töö leidmine raskendatud (töövõime kaotus 60% on fikseeritud kuni 2015. a). Kohus ei ole E.L. töövõimetust elatise määramisel arvestanud. Kui lähtuda kohtu arvestatud elatise miinimumsummast ühe vanema kohta, saab ema last osalise töövõimetuse tõttu ülal pidada üksnes 55,60 euro suuruses summas kuus (139,01 x 40%). Kostja on 100% töövõimeline ja kohustatud hagejat ülal pidama. Seetõttu oleks olnud minimaalselt põhjendatud mõista kostjalt välja 222,42 eurot (278,02 – 55,60), mis oleks taganud lapsele mõlemalt vanemalt ülalpidamise 278,02 euro suuruses summas kuus. Käesoleval juhul see lapse ema osalise töövõimetuse tõttu tagatud ei ole, mistõttu jäävad lapse huvid vajaliku kaitseta; 8) on E.L. tasunud ekspertiisikulu 2700 krooni ja riigilõivu põlvnemise tuvastamise nõudelt. Kohus rahuldas põlvnemise tuvastamise nõude täielikult. Seega ei ole põhjendatud jätta eeltoodud nõudega seotud menetluskulusid hageja kanda. Hageja palus hagiavalduses, et kohus jätaks hageja menetluskulud TsMS § 164 lg 2 alusel kostja kanda, kuna menetluskulude jätmine hageja kanda TsMS § 164 lg 1 alusel ei oleks õiglane. E.L. on püüdnud jõuda kostjaga kohtuvälisele kokkuleppele, mis kostjast tulenevatel põhjustel ebaõnnestus. Hageja on kasutanud menetluses ka lepingulise esindaja abi, mis oli vältimatu, arvestades kohtu poolt hagejale pandud tõendamiskoormust. Kohus ei ole hageja taotluse osas TsMS § 164 lg 2 kohaldamiseks seisukohta võtnud.

5. J.J. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on laps sünnitatud vastu kostja tahtmist ja hoolimata kostja nõudest teha abort. E.L. on kostjat ära kasutanud, et saada omale laps. Lapse oletataval viljastamise päeval oli kostja tugevas alkoholijoobes, kuid isegi see ei pannud E.L. t meelt muutma, kuigi laps võinuks sündida väärarenguga. Kuna E.L. ignoreeris kostja nõuet mitte sünnitada ja ainuisikuliselt võttis vastu sellise otsuse, siis pidi ta ka teadma, et saab lapse kasvatamisega ise hakkama; 2) on apellandi nõue saada veelgi suurem summa kui maakohus välja mõistis, absurdne. Kostja sissetulek on 400 eurot. Tal on tasuda Swedbanki laen. Tal on kaks alaealist ülalpeetavat, kes apellandi nõude rahuldamisel jääksid majanduslikult kehvemasse seisu. Kuna kostja on pere ainus elatist teeniv liige, siis käib hageja nõue talle niigi üle jõu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse on esitanud hageja ning ta vaidlustab maakohtu otsuse elatise hagi osalise rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ning taotleb selles osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada elatise hagi täielikult ning mõista kostjalt välja elatis 224,97 eurot kuus alates elatise hagi esitamisest ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus tuvastas, et J.-P. L põlvneb kostjast ning mõistis kostjalt välja elatise 139,01 eurot kuus. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsust vaidlustatud osas.

8 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 7. novembri 2011 otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi elatise hagi osalisel rahuldamisel. 8. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid, jätnud osa tõendeid hindamata ning sellest tulenevalt rahuldanud elatise hagi osaliselt. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks ja maakohtu poolt väljamõistetud elatise määra suurendamiseks. Kooskõlas TsMS § 230 lg-tes 3, 4 ja 5 sätestatule arvestab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel apellatsioonkaebusele lisatud tõendeid ning samuti ringkonnakohtu poolt kogutud tõendeid ning märgib, et ka täiendavad tõendid ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. 8.1. Elatise suuruse kindlaksmääramisel on esmaseks kriteeriumiks lapse mõistlikud vajadused (enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 61 lg 2, kehtiva PKS § 99 lg 1). Igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 61 lg 4, kehtiva PKS § 101 lg 1). Vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga tuli alaealisele lapsele maksta elatist minimaalselt 139,01 eurot. Riigikohus on 17.05.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11 korranud enda poolt varem väljendatud seisukohta, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Eelnevast järeldub, et lapse mõistlike vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused on reeglina ligilähedased kuupalga alammääraga ning mõlemad vanemad peavad kandma võrdse osa sellest. Käesoleval juhul oli laps vaidlustatud otsuse tegemise ajal ca 2,5 aastane ning nõudes elatist üle seadusega kehtestatud alammäära, on hageja kohustuseks tõendada kulutuste põhjendatud suurust üle kuupalga alammäära. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole seda tõendanud (seda ei kinnita ka täiendavad tõendid). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kulutuste suurust ühe kuupalga alammäära ulatuses eeldatakse ning selles ulatuses tehtud kulutusi ei pea eraldi tõendama. Maakohus leidis, et lapse mõistlikud kulud toidule on 47,94 eurot (750,12 krooni). Apellant leiab, et hagiavalduse kohaselt on lapse kulud toidule 1713,30 krooni ning maakohus on jätnud sellises ulatuses tehtavad kulud põhjendamatult arvestamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud ostutšekid ei tõenda lapse toidule tehtavaid kulutusi hagis nõutud ulatuses. Samas leiab ringkonnakohus, et maakohtu tuginemine Sotsiaalministeeriumi 2004 uurimusele ei ole käesoleval ajal täpne ning mõistlikuks igakuiseks kuluks toidule tuleb lugeda 100 eurot. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on kulutuste suuruseks riietele ja jalanõudele igakuiselt 10,56 eurot ning lapse arengule 4,89 eurot. Ringkonnakohus leiab, et riietele ja jalanõudele tehtavate mõistlike kulutuste suurust ei saa hinnata üksnes ostutšekkide alusel ning seetõttu loeb igakuiseks mõistlikuks kuluks riietele ja jalganõudele 30 eurot. Arvestades lapse vanust, on põhjendatud maakohtu seisukoht, et mõistlikuks kuluks lapse arengule on igakuiselt 4,89 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lapse igakuised kommunaalja elektrikulud on 16,35 eurot. Nimetatud maakohtu järeldus põhineb esitatud tõenditel ning apellatsioonkaebusest ei nähtu, millise tõendi on maakohus jätnud seejuures hindamata. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et lapse kulutuste suuruse kindlaksmääramisel ei ole põhjendatud arvestada lapse ema eluaseme laenumaksega. Apellant ei ole tõendanud, et ta ostis eluaseme seoses lapse sünniga ning seetõttu tuleb laenukohustus täita laenu võtnud vanema poolt.

9 Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud asjaolu, et lapse hügieenija ravimikulud on 50,14 eurot kuus ning et sidekulusid lapsel ei esine. Apellatsioonkaebusele lisatud maksekorraldused tõendavad lapse ema poolt lapse eest lasteaiamaksu tasumist alates 2011. a oktoobrist keskmiselt 33,52 euro ulatuses kuus ning kostja osa moodustab sellest 16,76 eurot. Nimetatud kulu on põhjendatud ning sellega tuleb kulutuste suuruse kindlaksmääramisel arvestada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tsiviilasja nr 2-10-12881 toimikulehtedel 13-14 asuvad tõendid tuleb jätta kulutuste suuruse kindlaksmääramisel arvestamata, kuivõrd nimetatud kulutused (näiteks külmik 13 100 krooni, vann 6752,80 krooni) on tehtud enne elatise hagi esitamist ning need ei ole käsitletavad mõistlike vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutustena. Eeltoodust tulenevalt on lapse mõistlike vajaduste rahuldamiseks tehtavate igakuiste kulutuste põhjendatud suurus 234,9 eurot (100+30+4,89+16,35+50,14+33,52), mis on väiksem kui otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäär (278,02 eurot). Seetõttu puudub alus suurendada maakohtu poolt kostjalt väljamõistetud elatist ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 8.2. Asja materjalidest nähtuvalt on lapse emal tuvastatud töövõime kaotuse ulatus 60%. Samuti nähtub asja materjalidest, et lapse ema sai vanemahüvitist 8559 krooni. Apellant ei ole tõendanud, et pärast vanemahüvitise saamist puudub tal võimalus asuda tagasi endisele tööle. Seetõttu on tõendamata apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et lapse ema saab osaleda lapse ülalpidamisel üksnes osaliselt ning lapse isa osalus peaks lapse ülalpidamisel olema suurem. Esitatud tõenditest (eelkõige lapse ema poolt tehtud kulutustest) nähtub, et lapse ema on võimeline osalema lapse ülalpidamisel vähemalt 139,01 euro ulatuses kuus. 8.3. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on jaotanud ebaõigesti menetluskulud. Vastavalt TsMS § 164 lg-le 1 hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Maakohus on nimetatud sätte alusel õigesti leidnud, et põlvnemisega seotud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Üksnes asjaolu, et kostja hagi ei tunnistanud, ei ole selliseks TsMS § 164 lg-s 2 märgitud asjaoluks, mis tooks kaasa menetluskulude jaotuse erinevalt TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust. Apellatsioonkaebus ei ole selles osas põhjendatud. Hageja on tuginenud elatise hagis menetluskulude jaotuse osas TsMS § 164 lg-le 1 ning apellatsioonkaebuses leiab, et menetluskulud tuleb TsMS § 164 lg 2 alusel jätta kostja kanda. Ringkonnakohus leiab, et apellant on ekslikult tuginenud TsMS § 164 lg-tele 1 ja 2. Elatise hagi puhul on tegemist ülalpidamisasjaga TsMS § 103 lg 4 järgi ning seega ei kohaldu asjas TsMS § 164 lg 1 (Riigikohtu 28.09.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11). Apellant on tuginenud menetluskulude jaotuse osas asjaolule, et menetluskulude jätmine poolte endi kanda oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuna kostja vastuseisu tõttu maksta elatist vabatahtlikult oli ta sunnitud pöörduma kohtusse. Seega võiks menetluskulude jaotusele kohalduda TsMS § 162 lg 4. Riigikohus on 26.01.2011 määruses tsiviilasjas 3-2-1-142-10 asunud seisukohale, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks on seadusandja kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes sellest, et pooltel oli võimalus lahendada vaidlus kohtuvälises korras. Seetõttu puudub alus antud asjas TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Elatise hagi rahuldati osaliselt ning TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel jättis maakohus menetluskulud põhjendatult poolte endi kanda.

10 9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja