3-10-2335/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. aprill 2012, Tartu

Haldusasja number

3-10-2335

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 29. juuni 2010. a

käskkirja nr 6.2/642-T tühistamiseks ja Viru Vanglale

ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2011. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates ehk kuni 21. maini 2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 29. juuni 2010. a käskkirjaga nr 6.2/642-T määrati kinnipeetav Romeo Kalda

alates 1. juulist 2010 kuni 30. septembrini 2010 tööle vangla finants- ja majandusosakonda

majandustööle abitööliseks (sektori E7 koristaja).

R. Kalda esitas vanglale käskkirja täitmise peatamiseks ja käskkirja tühistamiseks vaide, kuid

vangla vaiet tähtaegselt ei lahendanud.

2. R. Kalda esitas 7. septembril 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud käskkirja

tühistamiseks, Viru Vanglale R. Kalda tööle määramise menetlusse kaasamiseks kohustava

ettekirjutuse tegemiseks ning vangla kohustamiseks järgima tööle vormistamisel

vangistusseaduse (VangS) § 37 lõikeid 2 ja 3 ning §-i 38. Kaebuse kohaselt rikuti R. Kalda

tööle määramise käskkirja andmisel mitmeid vangistusseaduse sätteid, käskkirja andmisel

jäeti R. Kalda ära kuulamata ning arvestamata jäeti olulised asjaolud. Käskkiri on

motiveerimata.

3. Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused:

a) Vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka mittejõudnud täiskasvanud isiku puhul

eeldatakse, et ta on võimeline töötama. Vastupidise peab tuvastama kinnipeetava suhtes

VangS § 37 lg 3 kohaselt arst. Sellist nõuet ei pea aga mõistma nii, et igale kinnipeetavale

tuleb enne tööle määramist tingimata teha arstlik läbivaatus. R. Kalda tööle vormistamise on

kooskõlastanud meditsiiniosakonna juhataja ülesandeid täitnud ametiisik ning sama

ametikoha täitja on allkirjastanud hiljem ka meditsiiniosakonna õiendi, mille kohaselt on

R. Kalda tervisekaardi ja elektroonilise andmebaasi järgi terve ning võib töötada vangla

majandustöödel. Asjaolud, et kaebaja soovis vereanalüüside tegemist ja oli tööle asumise

esimesel päeval teavitanud vanglat soovist saada mädaneva varbaga arsti vastuvõtule, võivad

kinnitada üksnes seda, et ta arvas end olevat ajutiselt töövõimetu. See aga saanuks olla vaid

töökohustuse ajutise peatumise aluseks, kuid ei tõenda üldist võimetust töötada VangS

§ 37 lg 1 p 3 tähenduses ega välista tööle määramist.

b) R. Kalda tööle määramine toimus ajal, mil kestis koolivaheaeg ja õppeaasta polnud

ametlikult veel läbi, kuid tööhõive ankeeti on R. Kalda ise märkinud soovi töötada

suveperioodil täiskoormusega. Tema enda poolt edastatud tunnistuse ja kohtuistungil seletatu

kohaselt lõpetas ta kümnenda klassi juba 4. juunil 2010, sügisel õppimist enam ei jätkanud

ega pidanud vaidlusaluse käskkirja tõttu töötama õppimisega samal ajal. Ta esitas 5. mail

2010 küll taotluse, et teda koolivaheajal tööle ei määrataks, kuid see jäi rahuldamata põhjusel,

et uus kinnipeetava individuaalne täitmiskava ei näe tema suhtes rakendatava

kohtlemisabinõuna enam ette hariduse omandamist, vaid esimesel võimalusel tööle asumist.

VangS § 35 lg 2 võimaldab kinnipeetaval üldkeskharidust omandada vaid juhul, kui see on

individuaalses täitmiskavas ette nähtud.

c) Viru Vangla koristaja ohutusjuhendi kohaselt toimub ohutusjuhendi tutvustamine

(esmajuhendamine) pärast töötaja tööle vormistamist. Ei ole mingit vajadust viia vastavate

nõuete tutvustamist läbi enne tööle vormistamist.

d) Kinnipeetava tööle vormistamine ei ole tavapärane haldusmenetlus. Vaidlustatud käskkirja

puhul on õigusaktidest tulenevad nõuded täidetud. Asja materjalidest ei nähtu, et Viru Vangla

oleks kaebajal vahetult enne vaidlusaluse käskkirja andmist võimaldanud esitada tööle

määramise kohta oma vastuväiteid ja arvamusi. Samas kinnitab R. Kalda 5. mail 2010

vanglale esitatud taotlus, et vangla soov määrata ta koristajana majandustööle oli kaebajale

teada juba hiljemalt taotluse esitamise päeval, sest siis esitas ta sellele õppimisest tulenevad

vastuväited ja oma arvamuse pakutava töö kui niisuguse suhtes üldse. Seega ei saa väita, et

kaebajat pole üldse ära kuulatud. Vangla on kaebaja seisukohti taotlusele vastates käsitlenud

ning tööle määramise käskkirja eelnev kooskõlastamine meditsiiniosakonnaga ja

allkirjastamine julgeolekuosakonna juhataja poolt kinnitab, et lisaks puudusid töötamist

takistavad asjaolud ka neis valdkondades.

e) Kuna kaebaja määrati tööle kindlaksmääratud ajaks ning vastav tähtaeg on käesolevaks

ajaks juba möödunud ja käskkiri seetõttu oma kehtivuse kaotanud, ei saa sellest enam

tuleneda vanglale kohustust asja uueks läbivaatamiseks. Seega tähendaks kaebaja poolt

soovitud ettekirjutus tulevikku suunatud ja üldsõnalist vangla kohustamist järgida seaduses

sätestatud nõudeid. See on aga niigi iga vangla kohustus ega ole seepärast kooskõlas

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg 1 p-ga 2 kohtule antud konkreetse

volitusega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada, tunnistada

Viru Vangla 29. juuni 2010. a käskkiri nr 6.2/642-T õigusvastaseks ning teha Viru Vanglale

ettekirjutus, millega kohustada vanglat tööle vormistamisel kaasama kaebaja ning järgima

VangS § 37 lõikeid 2 ja 3 ning §-i 38. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Halduskohus on rikkunud HKMS § 25 lg-t 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 442 lg-t 8, jättes seda põhjendamata asjas kohaldamata VangS § 37 lg 2 p-i 2 ja § 34 lg 2,

põhikooli ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 24 lõiked 1 ja 4 ning haridus- ja teadusministri

18. detsembri 2008. a määruse nr 72 § 1 p-i 4. Eeltoodud sätetest tulenevalt oli R. Kaldal

õigus 4. juunist kuni 31. augustini 2010 suvevaheajale, tal puudus sel ajal kohustus töötada

ning teda ei saanud sellel ajal ilma tema nõusolekuta tööle määrata.

b) Halduskohus on ebaõigesti hinnanud R. Kalda tööhõive ankeeti ja individuaalset

täitmiskava. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ankeedist tulenevalt soovis kaebaja töötada

suvel täiskoormusega. Ankeedist tulenevalt soovis kaebaja täiskoormusega töötada 2009. a

suvel ainult metalli- ja puidutöödel või muu tööna õmblejana ning sügisest 2009 soovis

jätkata õpinguid. Täitmiskavas märgitud tööle asumise võimalus sai kaebaja puhul

suvevaheaja tõttu tekkida alles 1. septembrist 2010. Pealegi ei vasta R. Kalda individuaalne

täitmiskava seaduse nõuetele ja on kohtus vaidlustatud.

c) Halduskohus on vääralt kohaldanud seadust ja ebaõigesti hinnanud tõendeid kaebaja

tervisliku seisundi ja meditsiinilise kontrolli osas. Samuti ei ole halduskohus otsuses

käsitlenud kaebaja vanglale esitatud vaides toodud tervisekontrolli kohta esitatud väiteid,

kuigi kaebaja on kaebuses viidanud, et jääb oma vaides esitatud põhjenduste juurde. Kaebajat

ei saanud käskkirja andmise ajal tööle määrata, sest kaebaja oli eelnevalt esitanud taotluse

tervisekontrolliks, milles kaebas väsimuse ja naha sügelemise üle ning arst ei olnud kaebaja

võimet määratud tööd teha kindlaks teinud. Nõusoleku kaebaja tööle määramiseks on andnud

meditsiinitöötaja, kellel puudus selleks pädevus ning nõusolek on antud kaebajat nägemata.

Olukorras, kus kaebaja oli esitanud tervisega seotud kaebuse ning talle määrati meditsiinilised

uuringud, on ebaõige halduskohtu seisukoht, et VangS § 37 lg-t 3 ei pea mõistma nii, et igale

kinnipeetavale tuleb enne tööle määramist teha arstlik läbivaatus. Töövõimelisust ei ole

võimalik kindlaks teha ainult tervisekaardi ja elektroonilise andmebaasi alusel. Lisaks on

halduskohus jätnud tähelepanuta, et vangla meditsiinitöötaja K. Kevato 26. juuli 2010. a õiend

on koostatud peale vaidlustatud käskkirja väljaandmist ega ole seetõttu asjakohane.

d) Halduskohus on alusetult käsitlenud kaebaja 5. mail 2010 vanglale esitatud taotlust kui

haldusmenetluses vastuväidete esitamist ning ärakuulamise tagamist. Antud taotlus puudutas

kaebaja individuaalset täitmiskava ning ei olnud seotud kaebaja tööle määramise menetlusega.

e) Halduskohus on julgeolekuriski hindamisel alusetult arvesse võtnud vangla 27. juuli

2010. a õiendi ning on sellele tuginedes teinud ebaõige järelduse kaebaja suhtes

julgeolekuriski puudumise kohta. Õiend on koostatud kuu aega pärast vaidlustatud käskkirja

ning kaebaja on õiendi kohtus vaidlustanud. Enne tööle määramise käskkirja andmist ei ole

kaebajat julgeolekuohu aspektist ära kuulatud. Asudes koristajana tööle kõrgohtlikus

osakonnas, oleks kaebaja elu ja tervis ohus.

f) Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et antud asjas ei saa ettekirjutust teha. Samuti taotles

kaebaja kohtuistungil vaidlustatud käskkirja tühistamise asemel selle õigusvastasuse

tuvastamist.

5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vangla leiab, et

halduskohtu otsus on õiguspärane, jääb oma halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, mille

kohaselt on kaebus alusetu ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist:

a) Halduskohus on kohtuotsuses piisavalt põhjendanud, miks R. Kaldat võis vaatamata

varasemale õppetöös osalemisele vaidlustatud käskkirjaga tööle määrata. Tööle määramise

ajal ei olnud küll õppeaasta ametlikult lõppenud, kuid R. Kalda jaoks lõppesid õpingud

4. juunil 2010, sest oli teada, et ta sügisest 2010 õpinguid ei jätka, kuna talle individuaalses

täitmiskavas edasist õppetööd ette ei nähtud. Halduskohus on õiguspäraselt arvestanud, et

R. Kalda on omakäeliselt tööhõiveankeeti märkinud soovi täiskoormusega töötada just

koolivaheaegadel ning et tema 5. mai 2010. a taotlus suvevaheajal tööle mittemääramiseks

jäeti rahuldamata. Ebaõige on R. Kalda arvamus, et halduskohus tohtinuks esitatud

tööhõiveankeeti hinnata üksnes selle väite raames, mille tõendamiseks R. Kalda selle esitas.

Samuti on asjakohatu viide asjaolule, et vangla ei ole kordagi tööhõiveankeeti maininud.

Halduskohtumenetluses kehtib uurimisprintsiip, mis annab halduskohtule õiguse ka

iseseisvalt tõendeid koguda, samuti hinnata ja arvestada ning teha järeldusi osapoolte esitatud

tõendite pinnalt kõikidest aspektidest lähtudes.

b) Ebaõige on R. Kalda seisukoht, et halduskohus ei saa arvestada K. Kevato 26. juuli 2010. a

õiendiga kui tõendiga üksnes seetõttu, et see on koostatud peale R. Kalda tööle määramist.

Nimetatud õiendiga ei ole tagantjärele hakatud hindama R. Kalda tervislikku seisundit, vaid

tegemist on informatiivse õiendiga, milles selgitatakse, kuidas toimub tööle määratava

kinnipeetava tervisliku seisundi hindamine. Meditsiiniosakond on hinnanud R. Kalda

tervislikku seisundit enne tema tööle määramist ja tema töövõimelisust on meditsiiniosakond

kinnitanud vaidlustatud käskkirja kooskõlastusega. Halduskohus on õigesti leidnud, et

R. Kalda poolt 17. juunil 2010 esitatud taotlus vereanalüüside tegemiseks ja arsti vastuvõtule

saamiseks ei muuda iseenesest õigusvastaseks tema tööle määramist. Märgitud

terviseprobleemid saanuks aluseks olla üksnes töökohustuse ajutisele peatumisele.

Halduskohus on kohtuotsuses selgitanud, et VangS § 37 lg-s 3 sätestatut ei pea tõlgendama

selliselt, et enne tööle määramist peaks toimuma arstlik läbivaatus. R. Kalda tööle

vormistamise käskkirja on kooskõlastanud K. Kevato mitte õena, vaid meditsiiniosakonna

juhatajana.

c) Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et R. Kalda oli enda tööle määramisest teadlik

ja sai avaldada oma arvamust. Enne töölemääramise käskkirja väljaandmist ei kuulatud

R. Kaldat küll ära, kuid see ei saa olla rikkumine, mis muudaks käskkirja õigusvastaseks.

Tööle määramise käskkirjade puhul oleks ärakuulamisõiguse teostamine pelgalt ajakulukas

formaalsus. Kinnipeetava töökohustus tuleneb seadusest, mistõttu ei saa olla läbirääkimisi

selle üle, kas kinnipeetav soovib töötada. Samuti tuleb arvestada seda, et majandustööde

ebapopulaarsuse tõttu püütakse sellest ametist kõikvõimalike vahenditega pääseda, mistõttu

heausksed läbirääkimised ei tule enamikul juhul kõne alla ja see kahandaks läbirääkimiste

vajadust veelgi.

d) Ebaõige on R. Kalda seisukoht julgeolekuriskide arvestamata jätmise osas. Vaidlustatud

käskkirjaga tutvumisel on R. Kalda teinud käskkirjale viite julgeolekuohule. Vangla oli

eelnevalt veendunud, et R. Kalda tööle määramisel sektori E7 koristajana julgeolekuoht

puudub. Pärast seda, kui kaebaja keeldus tööle asumast, viidates muuhulgas julgeolekuohule,

vestles julgeolekuosakonna ametnik R. Kaldaga ja koostas 27. juuli 2010. a õiendi.

Halduskohus on selle tõendiga õiguspäraselt arvestanud.

e) Õige on halduskohtu seisukoht, et kuna vaidlustatud haldusakt on oma kehtivuse kaotanud,

ei ole kohtul võimalik vanglale R. Kalda poolt soovitud ettekirjutust teha.

6. R. Kalda esitatud täiendavates seisukohtades leitakse järgmist:

a) Vaidlustatud haldusakt tuleb tühistada vaatamata sellele, et kohtumenetluse ajal lõppes

selle kehtivus. Haldusakti tühisuse tuvastamine aitab kaebajat talle tööle asumisest

keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel.

b) Ebaõige on vangla seisukoht, et R. Kalda õpingud lõppesid 4. juunil 2010. Kaebajale ei

olnud 2010. a suvel teada, et tal ei võimaldata õpingutega jätkamist. Individuaalne

täitmiskava, milles õpinguid ette ei ole nähtud, on vaidlustatud. Pealegi ei oma tähtsust, kas

R. Kalda õpingud jätkusid või mitte, sest õpilasena oli tal õigus suvisele koolivaheajale.

c) Asjaolu, et R. Kalda tööle vormistamise on K. Kevato kooskõlastanud mitte õena, vaid

meditsiiniosakonna juhatajana, on ebaasjakohane, sest kinnipeetava töövõimelisuse oleks

pidanud kindlaks tegema arst.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Vaidlus asjas käib selle üle, kas R. Kalda tööle määramine 29. juuni 2010. a käskkirjaga

alates 1. juulist 2010 kuni 30. septembrini 2010 oli õiguspärane.

9. VangS § 37 lg 1 sätestab kinnipeetavale imperatiivse töökohustuse. Töötama ei pea üksnes

sama paragrahvi teises lõikes sätestatud tingimustele vastav isik – kinnipeetav, kes on kas üle

kuuekümne kolme aasta vana, omandab üldharidust, kutseharidust või osaleb tööalasel

koolitusel, ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel töötama või kes kasvatab kuni

kolmeaastast last.

10. R. Kalda on VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustega seonduvalt väitnud eeskätt seda, et ta

oli õppiv kinnipeetav, keda ei saanud seega tööle määrata.

Tõepoolest oli kaebaja 2009/2010 õppeaastal Jõhvi Gümnaasiumi Viru Vangla

õppeosakonnas kaugõppes õppija. Kaebaja leiab, et tulenevalt põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 24 lg-st 1, mis sätestab, et õppeaasta kestab 1. septembrist järgmise

aasta 31. augustini, tuli kaebaja vaidlusaluses käskkirjas näidatud perioodil (2010. a suvel)

lugeda üldharidust omandavaks kinnipeetavaks.

11. Selle väitega ringkonnakohus ei nõustu. VangS § 37 lg-st 1 ja lg-st 2 p 1 järgi on

kinnipeetav reeglina kohustatud töötama, välja arvatud juhul, kui ta õpib. Ringkonnakohtu

arvates on selle regulatsiooni eesmärk vabastada töötamiskohustusest üksnes see kinnipeetav,

kes on juba hõivatud regulaarse ja aktiivse õppimistegevusega, ja seda põhjusel, et juba

õppimisega seotud isikul ei ole aega teha täiendavalt ka tööd. Seda kinnitab ka VangS § 34 lg

5, mille kohaselt toimub hariduse omandamine töö ajal. Seega tuleb VangS § 37 lg 2 p-i

tõlgendada selliselt, et tööst on kinnipeetav vabastatud üksnes ajal, mil ta on hõivatud aktiivse

ja regulaarse õppimisega. Vastupidine ja üksnes grammatiline VangS § 37 ning põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 24 lg 1 tõlgendus looks kinnipeetavatele avarad võimalused

töökohustuse vältimiseks kõigest formaalsele õppija staatusele viitamisega pikkadel

perioodidel, kui ta tegelikult õppetööga hõivatud ei ole. See ei oleks kooskõlas vangistuse

eesmärkidega, milleks on muuhulgas ka kinnipeetavate tööharjumuse kujundamine ja

tsiviilhagide tasumiseks võimaluste loomine juba vangistuse kestel.

Ringkonnakohus tugineb sellises tõlgenduses muuhulgas ka asjaolule, et põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse regulatsioon on mõeldud eeskätt reguleerima kooliealiste noorte

õppetööga seonduvat, mitte kinnipidamisasutustes viibivate õppivate isikute õppetöö

formaalseid aspekte. Ka seetõttu pole rangelt grammatiline tõlgendamine ja põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse § 24 lg 1 absoluutne eelistamine vangistusseaduse sätetele põhjendatud.

12. Kaebaja õppis küll 2009/2010 õppeaastal 10. klassis, kuid ta lõpetas selle juba 4. juunil

2010 (tl 63) ehk enne vaidlusaluse käskkirja andmist. Uuel õppeaastal R. Kalda enam 11.

klassi õppima ei asunud. Õppimist ei olnud ette nähtud ka tema suhtes 13. aprillil 2010

koostatud individuaalses täitmiskavas (tl 47) ning seetõttu ei olnud kaebajal VangS § 35 lg 2

järgi õigust ka üldkeskhariduse omandamise jätkamist nõuda.

Seega oli kaebaja 2009/2010. a õppetöö lõppenud 4. juuniks 2010 ning puudub alus käsitleda

teda jätkuvalt õppiva kinnipeetavana kuni 31. augustini 2010, nagu kaebaja leiab. Kuna

kaebaja enam õppimisega hõivatud ei olnud, siis pidi ta VangS § 37 lg-st 1 tulenevalt

töötama. Ringkonnakohus osundab, et põhimõtteliselt samale seisukohale jõudis Tartu

Ringkonnakohus R. Kalda apellatsioonkaebust läbi vaadates ka haldusasjas nr 3-10-2134.

13. Samuti viitab ringkonnakohus siinkohal Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele

Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 p-le 26.1, mis sätestab, et vanglatöösse tuleb

suhtuda kui vanglarežiimi positiivsesse elementi. Seega on kinnipeetavate tööle määramine

heaks kiidetud kinnipeetavatele soovitusliku tegevusena ka ministrite komitee poolt ning

vangistusseaduses töökohustuse ettenägemine on selle soovitusega kooskõlas.

Samuti ei tule vanglareeglistiku haridust reguleerivast osast (p-d 28.1-28.7) nõuet, et õppimise

lõpetanud kinnipeetav peaks saama nautida täiemahulist suvevaheaega ja et teda ei tohiks sel

ajal tööle määrata.

14. See, et kaebaja pole 13. aprilli 2010. a individuaalse täitmiskavaga nõus ja on selle

vaidlustanud, ei väära seda, et individuaalne täitmiskava oli vaidlusaluse käskkirja tegemise

ajal siiski kehtiv ja järgimiseks kohustuslik. Käesoleva vaidluse raames ei saa ringkonnakohus

anda hinnangut individuaalse täitmiskava õiguspärasusele, kuna kaebaja on selle eraldi

vaidlustanud.

15. Asjakohatu on väide, nagu oleks halduskohus käitunud lubamatult ja asunud ise käskkirja

õiguspärasust põhjendama viitega kaebaja 2009. a tööhõive ankeedile. Toimikus olevate

tõendite igakülgne uurimine ja neist järelduste tegemine kuulub uurimisprintsiibist tulenevalt

halduskohtu kohustuste hulka. See, et tõendist tehtavad järeldused ei ühti kaebaja

nägemusega, ei tähenda lubamatut käitumist halduskohtu poolt.

16. Samuti leiab kaebaja, et tema suhtes ei olnud läbi viidud tervisekontrolli enne tööle

asumist, ehkki ta oli palunud meditsiiniosakonnalt vereproovide võtmist B ja C hepatiidi

kontrolliks. Seega ei oleks enne selle kahtluse kontrollimist võinud kaebajat tööle määrata.

Ringkonnakohus märgib, et kui selle väitega nõustuda, siis tähendaks see sisuliselt olukorra

loomist, kus iga kinnipeetav saaks põhimõtteliselt end alatiseks töökohustusest vabastada läbi

selle, et esitab pidevalt taotlusi endal tervisekontrolli läbiviimiseks erinevatel väljamõeldud

põhjustel. On ilmne, et selline olukord ei ole kooskõlas vangistuse eesmärkidega ega tohi olla

lubatav. Sellise olukorra vältimiseks ongi VangS § 37 lg-s 3 sätestatud, et kinnipeetava

töövõimelisuse teeb kindlaks arst, ning ei ole ette nähtud võimalust, et töökohustusest

vabastaks ka paljas taotlus tervisekontrolli läbiviimiseks. Antud asjas on kaebaja tööle

määramise kooskõlastanud meditsiiniosakonna juhataja K. Kevato üks päev enne tööle

määramise käskkirja andmist (tl 7p).

17. Siinkohal väärib märkimist seegi, et asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks

tõepoolest hiljem hepatiit tuvastatud. Seega on ka tagantjärgi selgunud, et tegelikult

tervislikke põhjuseid sel ajal tööle määramise vastu ei olnud.

18. Nõustuda ei saa sellega, et tööle määramise kooskõlastanud meditsiinitöötaja K. Kevato

poolt hiljem (26. juulil 2010) koostatud õiend ei ole asjakohaseks tõendiks. Kohus hindab

tõendeid kogumis. Üksnes selle õiendi tagantjärele esitamine ei muuda olematuks selle

informatiivset väärtust kohtu jaoks. Selles õiendis on meditsiiniosakonna juhataja selgitanud,

kuidas toimub isikute terviseseisundi hindamine. Miski ei viita ringkonnakohtu jaoks sellele,

et praegusel juhul kaebaja tervislikku sobivust töötegemiseks ei hinnatud.

Veelgi enam – nagu öeldud, ei ole ka tagantjärgi ilmnenud midagi, mis seaks R. Kalda

võimelisuse käskkirjas ettenähtud ajal tööd teha tervislikult aspektist kahtluse alla.

19. Nõustuda ei saa ka väitega, justkui puudunuks meditsiiniosakonna juhatajal K. Kevatol

pädevus kaebaja terviseseisundi sobivuse kinnitamiseks. K. Kevato õiendis on selgitatud, et

kõigepealt hindab kinnipeetavate tervisekaarte ja elektroonilise haigusloo andmeid arst. Seega

toimiti kooskõlas VangS § 37 lg-ga 3.

20. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et tööle määramine ei eelda

igakordset eelnevat arstlikku kontrolli. Elektroonilise haigusloo ja tervisekaartide andmed

võivad olla piisavad otsustamaks kaebaja töövõimelisuse üle. Alles siis, kui kinnipeetava

terviseseisundis esineb kahtlusi, on vanglal võimalik läbi viia tervisekontroll, tegemaks

kindlaks kinnipeetava töövõimelisus.

Ringkonnakohus märgib, et sellist tervisekontrolli on võimalik läbi viia ka siis, kui

kinnipeetav vahetult enne tööle asumist viitab uuele, vahepeal tekkinud tervisehädale, mis

reaalselt takistab tal töötamist või ohustab töötamise korral tervist. Seega ei tähenda

absoluutse tervisekontrolli tegemata jätmine enne igakordset tööle määramist vältimatult seda,

et seetõttu peaksid töötama ka need, kes seda tõepoolest teha ei saa.

21. Samuti väidab kaebaja, et tööle määramine oli õigusvastane ärakuulamata jätmise tõttu.

Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, on VangS § 37 lg-s 2 sätestatud ammendavad alused

töökohustusest vabastamiseks. Kui vanglale on teada, et need alused puuduvad, siis ei ole

ringkonnakohtu hinnangul vajalik kinnipeetava täiendav ärakuulamine, kuna vajadus

lisaandmete saamiseks sellises olukorras puudub (HMS § 40 lg 3 p 2).

Käesolevas asjas kinnitab eeltoodu, et vanglal olid piisavad andmed kaebaja terviseseisundi ja

õppimise lõppemise kohta ning seega puudus vajadus lisaandmete saamiseks. Eelnevalt jõudis

ringkonnakohus järeldusele, et vangla on neid tööst keeldumise aluseid õigesti sisustanud

ning et ka tagantjärgi pole ilmnenud aluseid, mis oleksid õigustanud tööst keeldumist. Seega

puudus siin vajadus kaebaja ärakuulamiseks ning kaebaja ärakuulamine ei oleks saanud viia

asjas ka teistsuguse lahenduseni. Järelikult ei oleks isegi see, kui ärakuulamata jätmist oleks

saanud lugeda menetlusveaks, saanud viia haldusakti tühistamiseni (HMS § 58). Lisaks

nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja seisukohad tööle määramise

kohta olid põhiosas vanglale teada juba kaebaja 5. mai 2010. a taotlusest, kus kaebaja palus

end mitte tööle määrata (tl 44).

22. Väide, et tööle määramine koristajana oli kaebaja jaoks ootamatu, on otsitud. Kaebaja 5.

mai 2010. a taotluses on märgitud „… ei soovi mina enda koolivaheajast käia tööl osakonnas

koristajana, kuna sellisel tööl, mis on päevas 20. min puudub igasugune mõte ja vajadus,

samuti ohus võib olla julgeolek (minu)“ (tl 44). Selline sõnastus viitab, et kaebaja pidi

piisavalt täpselt teadma, kellena, kus ja millistel tingimustel ta tööle peaks hakkama.

23. R. Kalda arvates oleks ärakuulamine olnud vajalik muuhulgas ka seetõttu, et tema

töötamine võinuks luua julgeolekuohu tema isikule. Teisalt tuleb arvestada seda, et arvatav

julgeolekuoht ei ole VangS § 37 lg 2 järgi töölt keeldumise absoluutseks aluseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on isikul, kui ta kardab ohtu oma julgeolekule, võimalik vanglas

tõhusalt oma julgeolekut tagada seeläbi, et ta avaldab vangla administratsioonile selgelt ja

üksikasjalikult, kellelt, miks ja millistel asjaoludel teda oht ähvardada võib. Sellisel juhul

saaks isiku töökohustusest vabastada VangS § 38 lg 22 alusel, mis võimaldab töölt kõrvaldada

või töölt vabastada kinnipeetava, kui töötamine ohustab kinnipeetava julgeolekut. Ka

praeguses asjas on R. Kalda käskkirja tutvustamisel viidanud ohule oma julgeolekule (tl 7)

ning temaga on läbi viidud julgeolekuosakonna peaspetsialisti poolt vestlus, kus ei selgunud

asjaolusid, mis kinnitaksid, et R. Kalda julgeolek võiks töötades ohus olla (tl 42). Seega on ka

see argument ringkonnakohtu arvates otsitud.

24. See, et viidatud vestlust kajastav tõend on välja antud tööle määramisest hiljem, ei muuda

kaebaja argumente rohkem usutavaks. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses tegelikult

selgelt välja toonud, kellest lähtuv ja milline julgeolekuoht teda ähvardas ning mis olid selle

põhjused. Apellatsioonkaebuses kirjeldatud 21. jaanuari 2011. a intsidendist kaasvangiga

(konflikt rahvuse pinnalt) ei saa teha järeldust, et kaebaja julgeolek satuks ohtu, kui ta asuks

tööle koristajana. Pigem viitab eelnevalt refereeritud kaebaja taotlus (tl 44) ja

julgeolekuosakonna töötaja hinnang (tl 42) sellele, et kaebaja püüab vältida tööd koristajana

oma prestiiži ja staatuse säilitamiseks kinnipeetavate hulgas. Kinnipeetavate hierarhias

kõrgemalseisva positsiooni omamine või säilitamine ei ole subjektiivne õigus, mida isik saaks

halduskohtus kaitsta.

25. Eelnevast tulenevalt on vaidlusalune käskkiri õiguspärane. Kuna käskkiri on õiguspärane

ja apellatsioonkaebus nagunii rahuldamisele ei kuulu, ei anna ringkonnakohus hinnangut

sellele, kas käskkirja tühistamine oleks praegu võimalik või mitte. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu jääb apellandi menetluskulu (apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv) tema enda kanda.

Maili Lokk

Agu Timmi

Einar Vene