3-11-1329/45 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-1329 Otsuse kuupäev 17.04.2012.a Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi

A. S. kaebus Politseija Piirivalveameti 12.05.2011. a otsuse nr 15.3-04/172 tühistamiseks.

Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A. S. Vastustaja Politseija Piirivalveamet

Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 17.04.2012.a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Politseija Piirivalveameti 12.05.2011 otsusega nr 15.3-04/172 tunnistati kehtetuks A.S. pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39F000505 alates 12.05.2011 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 punkti 2 alusel.

2. A.S. esitas 24.05.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 12.05.2011 otsuse nr 15.3-04/172 tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu 31.05.2011 kohtumäärusega anti A.S. kaebus lahendamiseks üle Tartu Halduskohtule. A.S. leiab, et tema poolt varem sooritatud kuriteod ei ole aluseks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja on seisukohal, et haldusorgan on arvestamata jätnud, et A.S. on sündinud Eestis, on siin elanud terve oma elu ja Eestis elavad kõik tema lähedased.

3. 30.06.2011 kohtumäärusega vabastas Tartu Halduskohus kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt. Kohus kohustas kaebajat tasuma riigilõivu summas 1 euro 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Määruse sai kaebaja kätte 08.07.2011. a. 20.07.2011. a esitas A.S. maksekorralduse riigilõivu tasumise kohta.

4. 08.08.2011. a kohtumäärusega jättis kohus rahuldamata A.S. taotluse riigi õigusabi saamiseks.

2 14.08.2011 esitas A.S. 08.08.2011 kohtumäärusele määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohus jättis 03.11.2011 kohtumäärusega Tartu Halduskohtu 08.08.2011. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. 05.12.2011. a saabus toimik asjas nr 3-11-1329 Tartu Ringkonnakohtust tagasi Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja.

5. Tartu Halduskohtu 23.01.2012. a kohtumäärusega võeti A.S. kaebus Politseija Piirivalveameti 12.05.2011 otsuse nr 15.3-04/172 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks menetlusse. Kohus määras vaadata haldusasi läbi kirjalikus menetluses kohtuniku poolt ainuisikuliselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

6. Kaebaja leiab, et tema poolt varem sooritatud kuriteod ei ole piisavaks aluseks pikaajalise elaniku elamisloa tühistamiseks. Kaebaja käsitleb seda kui lisakaristust varem sooritatud kuritegude eest ja leiab, et see ei ole õigustatud, tuginedes Põhiseaduse §-le 23, mille kohaselt ühe ja sama kuriteo eest kaks korda karistada ei saa. Lisaks märgib kaebaja, et ta on sündinud ja elanud Eestis ning Eestis elavad kõik tema lähisugulased: isa, õde. Teistes riikides kaebajal sugulasi pole. Kaebuse esitaja õpib Jõhvi Gümnaasiumis, on omandanud eesti keele B1 kategooria tunnistuse. Kaebaja mainib, et on teadvustanud oma noorpõlve vigu ja soovib saada korralikuks ja seadusekuulekaks ühiskonna liikmeks. A.S. taotleb PPA 12.05.2011 otsuse nr 15.3-04/172 tühistamist.

7. Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusorgani otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. PPA on lähtunud otsuse tegemisel kehtivast seadusest ning hinnates kõiki asjaolusid kogumis on kaalumise tulemusena leidnud, et A.S. suhtes kuulub kohaldamisele VMS § 241 lg 1 p 2, kuna isik kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Haldusorgan on kaebuse esitaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus hinnanud A.S.i eraja perekonnaelu koosmõjus teiste asjaoludega, sh isiku karistatusega. PPA on seisukohal, et kaebuse esitajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne saavutatava eesmärgiga. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja PPA 12.05.2011 otsus nr 15.3-04/172 tühistamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Kohus on seisukohal, et vaidlusalune Politseija Piirivalveameti 12.05.2011. a otsus nr 15.3-04/172 on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest VMS § 241 lg 1 p 2 ja § 243 kehtestatu annab Politseija Piirivalveametile õiguse tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks põhjendusel, et välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. HMS § 55 lg 1, § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud.

3 Halduskohus leiab, et vaidlusalune otsus vastab kõigile nendele nõuetele, sest selles on nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsusest on võimalik üheselt aru saada. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Välismaalaste seaduse § 241 lg 3 sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel põhjusel, et välismaalane on pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks esitanud valeandmeid või kasutanud pettust või välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule või välismaalast on karistatud Eestis riigivastase tahtliku kuriteo eest ja tema karistatus ei ole kustunud, kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.

Politseija Piirivalveamet on kohtule esitanud dokumendid, mis kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid (tl 97-109), kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest (tl 109 pöördel – 110), loetletud kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. A.S. on saanud oma vastuväiteid esitada (tl 110 pöördel - 111). Kaebaja on selles märkinud, et ta on sündinud Eestis ja siin elanud. Eestis elavad kõik tema sugulased, teistes riikides kaebajal kedagi ei ela.

A.S. rõhutab, et tema õde on Eesti Vabariigi kodanik. A.S. märgib ka, et 2009. aasta juunikuus sai ta eesti keele „B1“ kategooria tunnistuse. A.S. ei ole nõus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega. Politseija Piirivalveameti otsuses nr 15.3-04/172 on käsitletud A.S. väiteid, perekonnaeluga seonduvat, tema elamise kestust ja sotsiaalseid sidemeid Eestiga ja korduvalt kriminaalkorras karistamist ning leitud, et ükski nimetatud asjaoludest ei saa mõjutada pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustust. Kaebajast tulenevale ohule on vaidlusaluses otsuses viidatud Narva Linnakohtu 30.12.2002 otsusele kriminaalasjas nr 1-194/02;

Narva Linnakohtu 22.09.2003 otsusele; Harju Maakohtu 16.01.2004 otsusele kriminaalasjas nr 1-28/04; Tallinna Linnakohtu 08.11.2005 otsusele kriminaalasjas nr 1-2230/05; Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 25.02.2008 otsusele kriminaalasjas nr 1-07-12757 ja Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 20.06.2010 otsusele kriminaalasjas nr 1-10-7956. Arvestatud on Viru Vangla poolt koostatud riskihindamise analüüsi ning andmeid karistusregistri väljavõttest. Viimati on A.S. süüdimõistetud karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine, vedu või muu ebaseaduslik käitlemine, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud käesolevas jaos sätestatud kuriteo või narkootilise või psühhotroopse aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sissevõi väljaveo, üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas) alusel ning kaebajale määrati KarS § 65 lg 2 alusel karistuseks 5 aastat 4 kuud ja 8 päeva vangistust.

Halduskohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kajastatud asjaolusid arvestades võib A.S.it pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks. Narkootiliste ainete käitlemine kujutab endast ohtu ühiskonnale, mis õigustab erimeetmete võtmist välismaalaste vastu, kes rikuvad narkootiliste ainete kohta antud õigusakte. Seetõttu on õigustatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine. A.S. on korduvalt toime pannud kuritegusid ning talle varasemalt mõistetud karistused ei ole täitnud oma eesmärki

– hoiduda uute kuritegude toimepanemise eest. Seega ei ole kaebuse esitaja mingeid järeldusi sooritanud kuritegude pinnalt enda jaoks teinud. Kaebaja korduvad rikkumised moodustavad isiku käitumismudeli ning võivad tähendada, et kaebaja käitumisega kaasneb konkreetne oht uueks avaliku korra raskeks rikkumiseks.

4 Arvestades, et A.S. on korduvalt kriminaalkorras karistatud, peab riik vajalikuks tema õigusi kitsendada. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei tähenda vangistuses viibivale isikule automaatselt kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jätmist ega riigist välja saatmist. PPA märgib, et pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistamine pole karistus, vaid administratiivmeede. Välismaalase pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada otsuse mõju tema perekonnaelule. Enne perekonnaelu rikkumise käsitlemist tuleb selgitada, kas isik elab perekonnaelu VMS-i mõttes. PPA on vaidlustatud otsuses leidnud, et A.S. ei ela perekonnaelu Eestis VMS-s sätestatud mõistes. Kaebuse esitaja ei ole abielus ning tal ei ole alaealisi lapsi. Eestis elavad kaebuse esitajal isa, õde ja vend. Seega kaebuse esitaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei kaasne tugevat riivet tema perekonnaelule. Arvestades isiku rikkumiste astet, eelkõige narkootiliste ainetega kaubitsemist, on tema eraellu sekkumine igati õigustatud avaliku korra kaitsmise ning edasiste kuritegude ärahoidmise huvides. Kahtluse alla ei ole seatud A.S. staatust kauaaegse elanikuna, kuid on leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles A.S. pikaajalised sidemed Eestiga. Seega on PPA rakendanud vaidlusaluse otsuse tegemisel HMS § 6 tulenevat uurimispõhimõtet, lähtunud kaebaja selgitustest ja kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähendusega asjaolusid ning oma järeldused koostatud haldusaktis piisava arusaadavusega kirja pannud.

9. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõjub vaieldamatult A.S. õigustele ning eeldab seetõttu vahetut ja olulist põhjust. Kinnipeetava riskihindamise analüüsi kohaselt on A.S. kriminaalkorras karistatud kuus korda, vanglas viibib neljandat korda. A.S. on olnud karistatud varguse (KarS § 199 lg 2 p 4,5) ja röövimise (KarS § 200 lg 2 p 7,8,9) eest, korduvalt on karistatud narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest (KarS § 184 lg 2 p 2). Väärteokorras on kaebuse esitajat karistatud kolmel korral. Halduskohus leiab, et avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed peavad põhinema isiku käitumisel. Selliseid meetmeid ei saa iseenesest määrata pelgalt süüdimõistva kohtuotsuse tõttu ja üldise preventsiooni eesmärgil. Süüdimõistvale otsusele saab viidata vaid niivõrd, kuivõrd süüdimõistmise aluseks olevad asjaolud annavad alust järeldada, et isiku käitumine kujutab endast tegelikku ohtu avalikule korrale. Kohus, arvestades kaebaja rikkumiste raskust, leiab, et tema eraellu sekkumine on igati õigustatud avaliku korra kaitsmise ning edasiste kuritegude ärahoidmise huvides, ilma et leiduks samaväärseid erahuve, mis sunniksid pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise meetmest proportsionaalsuse kaalutlustel loobuma. Samas ei ahenda vaidlustatud otsus iseenesest kaebaja õigust eraelule rohkem, kui seda on piiranud kaebaja viibimine vanglas, mis on kaebaja poolt kuriteo toimepanemise tagajärjeks. Seega A.S. puhul on ilmselgelt tegemist nii avalikule korrale kui riigi julgeolekule ohtliku isikuga, kelle suhtes on põhjust kaaluda pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist.

10. Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal liikmesriigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise ajal ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on kirjas, et liikmeriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt piirata. Sama artikli seitsmendas ja kaheteistkümnendas lõikes on kehtestatud võimalused riiki jäämiseks ka peale pikaajalise elaniku staatuse tühistamist ja kaitse väljasaatmise eest.

5 Pikaajalise elaniku elamisluba on dokument, mis tõendab vastava staatuse omamist ning sellest ilma jäämine ei tähenda automaatselt kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilma jäämist ega riigist välja saatmist. Praegusel juhul ei ole veel kaebajale tehtud lahkumisettekirjutust ega asutud seda sundkorras täitma ja tal on olemas välismaalaste seaduse § 43 lg 3 tulenev alus riigis viibimiseks. Samuti jääb kaebajale võimalus taotleda tähtajalist elamisluba. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine seda ei välista. VMS § 43 lg 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud alust. Kaebajal kui välismaalasest kinnipeetaval, ei ole nõutav elamisloa olemasolu Eestis vanglas viibimise ajal.

11. Kohus tuvastas, et A.S. näol on tegemist teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtliku välismaalasega, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski kohtule esitatud väide või tõend. Kaebuse esitaja väidab, et pikaajalise elaniku staatusest ilma jätmine on just kui lisakaristus varem sooritatud kuritegude eest. Kohus märgib, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine pole karistus, vaid administratiivmeede, mis tuleneb kaebaja poolt sooritatud kuritegudest ja mille eesmärgiks on edaspidine avaliku korra ja julgeoleku kaitse.

Riikidel on õigus rakendada meetmeid isikute suhtes, kes on süüdi mõistetud kriminaalkuritegude toimepanemises selleks et kaitsta ühiskonda. Selliseid administratiivseid meetmeid tuleb vaadelda kui preventiivseid, mitte aga karistuslikke (EIK 18.10.2006 otsus kohtuasjas Üner v. The Netherlands, nr. 46410/99 p-d 55, 56). Kaebuses märgib A.S., et Eestis elavad kõik tema lähisugulased. Teistes riikides tal sugulased puuduvad. A.S. märgib, et ta sündis Eestis ja on terve elu siin elanud. Siinkohal märgib kohus, et Põhiseaduse §-st 26 tulenevad õigused perekonnaja eraelu puutumatusele pole absoluutsed.

Nende kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid saab seaduse alusel ka piirata. Ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguste kasutamisse. Pikaajalise elaniku staatust ja perekonna taasühinemist käsitletavate direktiivide 2003/86/EÜ ja 2003/109/EÜ kohaselt on perekonnaliikmeteks üldjuhul vaid abikaasad ja nende alaealised lapsed.

Haldusasja materjalide kohaselt ei ela A.S. perekonnaelu nende õigusaktide mõttes. Kaebuse esitajal ei ole alaealisi lapsi ja ta ei ole abielus. A.S.l elavad Eestis täiskasvanud õde ja isa. Seega leiab kohus, et A.S. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei kaasne tugevat riivet tema perekonnaelule. Halduskohus leiab, et kaebuse rahuldamiseks alust ei ole, kaebus tuleb jätta rahuldamata ja poolte menetluskulu nende endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)

Ülle Polluks kohtunik