2-09-36084/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-09-36084

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Gaida

Kivinurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.04.2012, Tallinn

Tsiviilasi

T S hagi R E i vastu 500 000 krooni hüvitise

saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

31 955,82 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.10.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T S apellatsioonkaebus

Istugi toimumise aeg

2.04.2012

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja T S (isikukood XXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaadid Helen Hääl ja Anna Fedurko

Kostja R E (isikukood XXXXXXXXXx), esindaja

vandeadvokaat Siiri Schneider

Resolutsioon

Jätta Harju Maakohtu 18.10.2010 otsuse resolutsioon muutmata, muuta kohtuotsuse

põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Apellatsiooniastme menetluskulud jätta hageja T S kanda.

Edasikaebe kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva

jooksul otsuse kättetoimetamisest.

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

24.07.2009 esitas T S Harju Maakohtule hagi R E i vastu 500 000 krooni hüvitamiseks.

Pooled kohtusid 1999 ja hakkasid elama abielulistes suhetes 2000 märtsist. Poolte

kooselu lõppes 2007 novembris, kuid algas uuesti 2008 suvel. Pooled abiellusid 06.07.2008 ja

sõlmisid 19.06.2008 abieluvaralepingu, mille p 2.5 kohaselt kohustus kostja abielu lahutamise

või kostjale kuuluva kinnistu reg.nr. 2342902 võõrandamisel tasuma hagejale kinnistu

väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste katteks 500 000 krooni. Kostja esitas 16.03.2009

hagejale abieluvara lepingu tühistamise avalduse seoses pettusega. Pooled lahutasid abielu

13.07.2009.

Kostja soovis talle kuuluval Aegviidu kinnistul asuva vana maja lammutada ja ehitada

uue. Majaehituse korraldamine algas 2003.a ning selle juures aitas kostjat hageja. Hageja

rahastas maja lammutus-, üldehitus ja viimistlustöid, ostis vajalikud ehitusmaterjalid ja teostas

isiklikult ehitus- ja viimistlustöid. Hageja tegi töid ja paigutas raha kuni abieluvaralepingu

sõlmimiseni umbes 1 miljon krooni väärtuses. Hageja palub abieluvaralepingu p 2.5 alusel

mõista kostjalt välja hüvitise 500 000 krooni.

Kostja vastuväited

Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja omandas Reeda kinnistu reg.nr 2342902 enda onult A R lt 25.11.1999. Maja ehitamise

organiseeris ja ehitamisega seotud tööde eest maksis kostja. Kostja sõlmis OÜ-ga Kiiu

Palkmajad tööettevõtulepingu ja tasus M S 238 326 krooni. Veel sõlmis kostja Maaehituse

OÜ-ga tööettevõtulepingu, kelle esindajale tasus ta 229 000 krooni. Maja sai valmis ja anti

kasutusluba 20.12.2004. Kostja on kogu aeg töötanud ja teeninud rahalisi vahendeid ja

rahalised vahendid elamu ehitamiseks olid tal endal olemas. Lisaks võttis kostja 06.08.2002

elamu ehitamiseks pangalaenu 130 000 krooni.

Hageja ei finantseerinud elamu ehitamist, tal puudus töökoht, igasugune vara ja

sissetulekud. Enne abielu sõlmimist soovis hageja sõlmida abieluvaralepingu, et juhuks kui

abielu lahutatakse või kui kostja kinnistu ära müüb, siis tema saaks enda tulevikus tehtavad

investeeringud tagasi. Ka notar H M selgitas kostjale lepingut sõlmides, et kui abielu ajal

hageja investeerib kinnistu väärtuse tõstmiseks 500 000 krooni, siis lahutuse või kinnistu

müügi korral saab raha tagasi.

Abielu sõlmiti 06.07.2008. Hageja ei kavatsenudki kostjaga kooselu alustada ja esitas

läbi advokaadibüroo kostjale 04.03.2009 ettepaneku abielu lahutada. Kostja sai aru, et hageja

on teda petnud ja sõlminud abieluvaralepingu eesmärgiga abielu kiirelt ära lahutada ja kostjalt

raha saada.

Kostja tegi 12.03.2009 avalduse 19.06.2008 sõlmitud abieluvaralepingu kui tehingu

tühistamiseks. Abieluvaralepingu tühistas kostja seetõttu, et hageja viis teda eksimusse

ebaõigete asjaolude esitamisega eesmärgiga kallutada teda abieluvaralepingut sõlmima.

Tegelikkuses hageja ei kavatsenudki abielulisi suhteid tekitada ja kooselu alustada, samuti ei

kavatsenudki ta R talu kinnistu väärtuse tõstmiseks kulutusi teha. Juhul, kui kohus leiaks, et

sellise sõnastusega lepingu alusel saaks hageja kostjalt nõuda 500 000 krooni ainuüksi juhul,

kui abielu lahutatakse, oleks 19.06.2008 abieluvaraleping tühine TsÜS § 86 lg 1 ja 2 alusel,

sest on vastuolus heade kommetega.

Juhul kui kohus leiab, et leping ei ole tühine TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 alusel, ei teki kostjal

ikkagi lepingust kohustusi, sest kostja on ühepoolselt abieluvaralepingu tühistanud. Isegi kui

tehing oleks kehtiv, ei tekiks kostjale kohustust tasuda hagejale 500 000 krooni, sest hageja ei

ole väitnud, et ta oleks abielu ajal teinud kinnistu väärtuse tõstmiseks kulutusi.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pooled abiellusid 06.07.2008 ja sõlmisid 19.06.2008 abieluvaralepingu, mille p 2.5

kohaselt kohustus kostja abielu lahutamise või kostjale kuuluva kinnistu reg.osa nr 2342902

võõrandamisel tasuma hagejale kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste katteks 500 000

krooni. 2008.a lõpus tegi hageja kostjale ettepaneku abielu lahutada. Kostja esitas 16.03.2009

hagejale abieluvara lepingu tühistamise avalduse seoses pettusega. Pooled lahutasid abielu

13.07.2009.

Pooled vaidlevad abieluvaralepingu p 2.5 tähenduse ja abieluvaralepingu kehtivuse üle.

Lepingu tõlgendamisel tuleb võimalusel vältida tõlgendust, mille kohaselt oleks lepingu sisu

vastuolus heade kommetega. Kohus võib heade kommetega vastuolus olevaks tunnistada

abieluvaralepingu, mis asetab pooled äärmiselt ebavõrdsesse olukorda või paneb üksnes ühele

poolele vastutuse abielu säilimise eest. Sõltuvalt poolte abieluliste suhete kestvusest ja

abieluliste sidemete intensiivsusest, võib kohus tunnistada heade kommetega vastuolus

olevaks tehingu, mis näeb abielu lahutamisel ette tingimusteta hüvitise üksnes ühele

abikaasale.

Abieluvaralepingu p 2.5 sätestab, et kostja nimele 11.12.1999 kinnistatud kinnistu (reg.nr

2342902) jääb kostja lahusvaraks. Abielu lahutamise või kinnistu võõrandamise korral

kohustub kostja hüvitama hagejale kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste katteks

500 000 krooni. Lepingu p 2.5 sõnastus viitab sellele, et kulutused nimetatud kinnistu

väärtuse tõstmiseks olid lepingu sõlmimise hetkel tehtud. Seega hindas kohus, kas

lepingupooled pidasid silmas juba tehtud kulutusi. Kostja väitel ei teinud hageja poolte

kooselu ajal elamu ehitamiseks kulutusi ega panuseid. Kohus hindas nimetatud väite tõesust.

Kostja seletusest, mida hageja ei ole selles osas kahtluse alla seadnud, nähtub, et kostja

hakkas palkmaja ehitama 2002 ja 2004 detsembris oli maja sedavõrd valmis, et majas tähistati

jõulupühi. Tõenditest nähtub, et kostjal oli maja ehitamiseks piisav sissetulek ning et kostja

on maja ehitamise korraldanud ja ehituse eest tasunud ja tal olid selleks rahalised vahendid.

Tunnistaja V. Ei ütlustest nähtub, et tunnistaja andis 30 000 krooni maja ehituseks. Hageja ei

ole ümber lükanud kostja väiteid, et hagejal puudus kindel sissetulek. Hageja ei ole tõendanud

ka panuste tegemist maja ehitamisse. Selgeid tõendeid selle kohta, et hageja oleks kuidagi

maja ehitamisel panustanud, kohtule esitatud ei ole. Kohus luges tõendatuks kostja väite, et

hageja ei ole maja ehitamisse ega Reeda kinnistu parendamisse majanduslikult ega isiklikult

panustanud. Kohus leidis, et võib teha järelduse, et lepingu p 2.5 koostamisel ei pidanud

pooled silmas juba hageja tehtud kulutusi Reeda kinnistu parendamiseks. Hageja on

selgitanud, et tema arvates kuulus hüvitis välja maksmisele sõltumata sellest, kas ta on pärast

lepingu allkirjastamist kulutusi teinud. Kuna poolte ühist tahet ei ole võimalik välja selgitada,

tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik

isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Tõlgendus, mille kohaselt hüvitis kuulub välja

maksmisele sõltumata kulutuste tegemisest, põhjustaks lepingu sisu vastuolu heade

kommetega. VÕS § 29 lg 8 alusel ning lähtudes lepingupunkti sõnastusest, tuleb asuda

seisukohale, et lepingu kohaselt kuulus hüvitis hagejale välja maksmisele üksnes ulatuses,

millises hageja on teinud kulutusi kinnistu väärtuse tõstmiseks, kuid mitte suuremas summas

kui 500 000 krooni. Hageja nõuet tuleb käsitleda lepingu täitmise nõudena VÕS § 108 lg 1

kohaselt ning sellise nõude rahuldamiseks peab hageja tõendama kulutuste tegemist

kinnistule. Kohus luges tõendatuks, et hageja ei ole kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni maja

ehitamisse ega kinnistu parendamisse majanduslikult ega isiklikult panustanud. Seega ei ole

hageja tõendanud kulutuste tegemist kinnistu väärtuse tõstmiseks ning hagi tuleb jätta

rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi maakohtule tagasi uueks

läbivaatamiseks või selle võimatuse korral tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus,

millega rahuldada hagi. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus on oluliselt rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Apellandi esindaja on

26.05.2010 toimunud kohtuistungil juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja ei viibi

isiklikult Eestis (hageja võimatus osaleda viimasel istungil on tingitud objektiivsest

võimatusest – viibimisest Ameerika Ühendriikide kinnipidamisasutuses) ning et asja

lahendamine eeldab vastuseid personaalsetele küsimustele. 07.09.2010 esitas hageja esindaja

taotluse istungi edasilükkamiseks, kuna hagejal ei ole võimalik 16.09.2010 istungil osaleda.

Vaatamata hageja esindaja korduvatele taotlustele hageja ära kuulata ning võimaldada hagejal

isiklikult osaleda kohtuistungil, lõpetas kohus 16.09.2010 asja arutamise ning tegi 18.10.2010

kaevatava kohtuotsuse.

Kohus on oluliselt eksinud TsMS § 346 lg-st 2 sätestatu vastu, jättes hageja isiklikult ära

kuulamata, kuigi hageja oli vastavat soovi avaldanud ning kohtul oli kohustus kohustada pooli

isiklikult kohtusse ilmuma ja nad ära kuulata.

Kohus on vääralt tõlgendanud lepingu punkti 2.5. Kui kohus oleks tõlgendanud

vaidlusalust lepingut kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 6, ei oleks kohus jõudnud ebaõigetele ja

meelevaldsetele järeldustele, millistele kohus jõudis materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu.

Hageja nõustub maakohtu järeldustega osas, et lepingu p 2.5 sõnastus viitab sellele, et

kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutused olid lepingu sõlmimise hetkel tehtud.

Lepingusätete koosmõjust on ilmne, et pooled (a) teadsid ning võtsid lepingu sõlmimisel

arvesse asjaolu, et hageja oli teinud olulises ulatuses kulutusi kostja kinnisasja väärtuse

tõstmiseks, (b) sedastasid, et hagejal on õigus kulutuste hüvitamisele ning kostja ei olnud

hagejale kulutusi lepingu sõlmimise ajaks hüvitanud. Eeltoodu seletab ka poolte soovi lepingu

p-s 2.5 üle korrata, et kostja omandis olnud kinnistu jääb kostja omandisse ka pärast abielu

sõlmimist ning hageja poolt kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutused ei mõjuta

omandisuhteid. Samuti on lepingu p. 2.5 ilmne, et pooled ei pidanud õiglaseks jätta hageja

ilma igasugusest hüvitisest hageja poolt eelnevalt kantud kulutuste eest. Jättes kohaldamata

VÕS § 29 lg-s 6 sätestatu ning tõlgendades lepingu p 2.5 eraldiseisvana ning kontekstiväliselt,

jõudis kohus väärale järeldusele, justkui pooled ei pidanud silmas juba hageja poolt tehtud

kulutusi kinnistu parendamiseks.

Lisaks ei ole kohus kohaldanud VÕS § 30. Lepingu p-s 2.5 sisaldub poolte kinnitus selle

kohta, et hageja on kinnistu väärtuse tõstmiseks kulutusi teinud ning kostja lubadus ja

kohustus vastavad kulutused summas 500 000 krooni hagejale hüvitada kas abielu lahutamise

või kinnistu võõrandamise korral. Kuivõrd vaidluse all ei ole asjaolu, et poolte abielu on

lahutatud, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et lepingus sätestatud tingimus on

saabunud ning hagejal on õigus nõuda ja kostja kohustust tasuda hagejale 500 000 krooni.

Poolte ühist tahet lepingu tõlgendamisel on võimalik välja selgitada tunnistajate I. Rammuli ja

K. Põltsi ütlustega.

Hageja on teinud kulutusi kostja kinnistu väärtuse suurendamiseks vähemalt 600 000

krooni ulatuses. Isegi kui kostja oleks kõigi tema poolt nimetatud tööde eest oma vahenditest

tasunud, siis ei mõjuta see kuidagi hageja tehtud kulutusi. Kostja tõendid ei saa kinnitada, et

hageja ei ole kinnistu väärtuse tõstmiseks kulutusi teinud. Seega on maakohus väljunud

tsiviilasja raamidest, asudes koguma tõendeid kostja tehtud parenduste kohta. Kui ka

ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et lepingu p-s 2.5 sätestatud hüvitise maksmine

eeldab, et kulutused on eelnevalt tõendatud, siis esitab hageja nimekirja tunnistajatest, kelle

ütlustega on võimalik tõendada hageja poolt kulutuste tegemist kostja kinnistu väärtuse

tõstmiseks vähemalt 570 000 krooni ulatuses. Hageja konto väljavõttest nähtub, et perioodil

01.01.2002 - 01.01.2010 tegi hageja Reeda kinnistuga seonduvalt ülekandeid kokku

50 691,90 krooni. Hagejal ei olnud võimalik nimetatud tõendeid maakohtus esitada, kuna ta

viibis 28.01.2010 kuni märtsi lõpuni eeluurimisvanglas ja 27.07.2010 - 04.10.2010

immigratsioonivanglas Ameerika Ühendriikides.

Vastus apellatsioonkaebusele

Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Menetluse edasine käik:

Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. aprilli 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse

ning tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse järgi tõlgendas maakohus lepingu p 2.5 valesti, arvestamata VÕS § 29

lg-s 6 sätestatut. Lepingu p 2.5 kujutab endast kostja antud võlatunnistust VÕS § 30 lg 1

tähenduses, mille puhul ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli

tegelikult olemas. Sellise võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus.

Võlatunnistuse järgi saab kohustatud isik nõuda võlausaldajalt võlatunnistusega antud õiguse

tagasiandmist, kui tunnistatud kohustust tegelikult ei ole.

Riigikohus 6.02.2012 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2011 otsuse

menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul lepingu p 2.5 teise lause

õiguslikku olemust uuesti hinnata. Riigikohtu otsuse kohaselt, kui ringkonnakohus leiab asja

uuel läbivaatamisel taas, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, on asja maakohtusse

saatmine põhjendatud, et võimaldada kostjal esitada vastuhagi. Vastasel juhul jääks ta

apellatsioonimenetluses

vastuhagi

esitamise

lubamatuse

tõttu

üllatuslikult

oluliselt

halvemasse olukorda kui maakohtus. Üksnes sel juhul oleks õigustatud ka etteheide

maakohtule kulutusi puudutavate tõendite hindamise kohta. Kui ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, saab ta ise asjaolusid ja

tõendeid hinnata ning asja ka ise lahendada, seda tagasi saatmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.10.2010 otsus on lõppjäreldustes õige, kuid

TsMS § 657 lg 2 p 2¹ kohaselt tuleb muuta tuleb põhjendusi.

Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

pooled elasid koos 2000. a märtsist, 6. juulil 2008 pooled abiellusid, kuid lahutasid abielu

13. juulil 2009; poolte kooselu ajal valmis 2004. a lõpuks kostjale kuulunud kinnisasjal

elamu, abielu kestel hageja kinnisasjale kulutusi ei teinud; 19. juunil 2008 sõlmisid pooled

lepingu, mille tühistamiseks esitas kostja 12. märtsil 2009 avalduse, mis jõudis hagejani

16. märtsil 2009.

Hageja on menetluses esitanud järgmised põhilised väited: hagejal on õigus lepingu p 2.5

teise lause alusel nõuda kostjalt 31 955 euro 82 sendi (500 000 krooni) maksmist, leping on

kehtiv; hageja on kandnud tema nõutud ulatuses elamu rajamiseks kulutusi ja panustanud ka

isikliku tööga.

Kostja põhilised vastuväited on menetluses olnud järgmised: kostja rahastas elamu

ehitamist üksinda ja hageja sinna ei panustanud; kostja ei ole hagejale andnud võlatunnistust

VÕS § 30 mõttes, lepingu p 2.5 teise lause kokkuleppimisel lähtusid pooled, et hageja

panustab raha ehitusse edaspidi; kostjal oli alus leping tühistada.

Maakohus jättis hagi rahuldamata järgmistel põhilistel põhjendustel: lepingu p 2.5 teist

lauset tuleb tõlgendada nii, et kostja peab abielu lahutamisel maksma hagejale hüvitist üksnes

ulatuses, milles hageja on teinud kulutusi kinnisasja väärtuse tõstmiseks, kuid mitte rohkem

kui 31 955 eurot 82 senti (500 000 krooni); leping ei ole tühistatud; kostja on tõendanud, et ta

tasus ehitamise eest ise, ning hageja ei ole tõendanud rahalist ega isiklikku panust ehitusse.

Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kuidas tõlgendada lepingu p 2.5 teist lauset, mis on

sõnastatud järgnevalt: "Abielu lahutamise või kinnistu võõrandamise korral kohustub R E

hüvitama T S le kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste katteks viissada tuhat (500 000)

krooni." (I kd, tl 13.)

Hageja

palus

hagis

lugeda

kehtivaks

abieluvaralepingu

ja

mõista

kostjalt

välja 31 955 eurot 82 senti (500 000 krooni). Seejuures tugines hageja lepingu p 2.5 teises

lauses sisalduvale kokkuleppele, s.t nõudis kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel kokkulepitud

rahalise kohustuse täitmist. Hageja esimesel nõudel ei ole iseseisvat tähendust rahalise nõude

kõrval. Maakohus ei ole küll esimese nõude osas eraldi seisukohta võtnud, kuid seda asjaolu

ei ole ka apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

Kuigi kostja on teinud lepingu tühistamise avalduse, järeldub maakohtu otsusest, et

tühistamine ei kehti, kuna selle materiaalsed eeldused on täitmata. Nimetatud asjaolu ka

pooled vaidlustanud ei ole.

Välistades tõlgendusvõimaluse, et pooled leppisid lepingu p 2.5 teises lauses kokku

hüvitise ainuüksi abielu lahutamise eest, on võimalik tõlgendada kokkulepet eelkõige

võlatunnistusena kinnisasjale tehtud või edaspidi tehtavate kulutuste hüvitamise kohustuse

kohta. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega

soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele

ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid

vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel,

s.t võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse.

Deklaratiivse

võlatunnistuse

puhul

tähendab

tõendamiskoormuse

ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata

jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Konstitutiivse

võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude

võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse

täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära. See

tähendab, et kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab

võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis.

Riigikohus on korduvalt märkinud varasemates lahendites, et võlatunnistuse olemasolul

tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku

konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).

Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tegemist võiks olla konstitutiivse

võlatunnistusega. Selliseid asjaolusid ei ole hagiavalduses esile toodud, mis võimaldaks

vaidlusalust võlatunnistust kvalifitseerida konstitutiivse võlatunnistusena. Lisaks eeltoodule

leidis Riigikohus samas asjas tehtud lahendis: “Kolleegium märgib, et lepingu p 2.5 teise

lause tõlgendamisel on oluline, et raha maksmise kohustus pidi kostjal tekkima üksnes abielu

lahutamise või kinnisasja võõrandamise puhul, s.t tegemist oli edasilükkava tingimusega

sõlmitud kokkuleppega. See viitab võimalusele, et ka kausaalsuhet muudeti selliselt, et

tunnustatud võla saab maksma panna üksnes kinnisasja võõrandamise või abielu lahutamise

korral. Kui pooled soovisid välistada kausaalsuhtest tuleneva nõude maksmapaneku abielu

kestel või enne kinnisasja võõrandamist, ei ole tõenäoliselt tegemist iseseisvast kohustusest

tuleneva konstitutiivse võlatunnistusega”.

Puudub vaidlus selles, et hageja ei teinud kinnisasjale kulutusi abielu kestel. Pooled ei ole

ka väitnud, et kui hageja varem kulutusi tegi, oleks ta teinud neid mõne lepingulise suhte

raames või tal oleks õigus saada tehtud töö eest tasu. Kuna vaidlusalune lepingusäte räägib

üksnes tehtud kulutustest, ei ole tähtsust, kas hageja isiklikult mingit tööd tegi - selle sätte

järgi ei ole tema võimalik isiklik töö hüvitatav. Seega on esitatud asjaoludel võimalik nõuda

kulude hüvitamist üksnes lepinguväliselt (mh VÕS § 78 lg-st 4 lähtudes) VÕS § 1023 lg 1

alusel käsundita asjaajamise sätete järgi või VÕS § 1041 või § 1042 lg 1 alusel alusetu

rikastumisena,

enne 1. juulit

2002

kantud

kulutuste

hüvitamist

aga

Eesti

NSV

tsiviilkoodeksi § 477 alusel.

Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et abieluvaralepingu p-s 2.5 on kostja andnud

deklaratiivse võlatunnistuse, millega kinnitab olemasolevat võlga hageja ees, mis on tekkinud

poolte varasema kooselu ajal kostja kinnistule tehtud kulutustest. Vaidlus puudub selles, et

kostjale kuulus enne abiellumist kinnistu, millele ehitati uus elamu. Riigikohus on samas asjas

tehtud lahendi nr 3-2-1-149-11 p-s 21 leidnud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab

tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi

rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.

Käesolevas asjas on kostja tõendanud, et tal puudub kohustus tasuda hagejale 500 000

krooni kinnistu väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste katteks. Kostja seletusest, mida hageja ei

ole selles osas kahtluse alla seadnud, nähtub, et kostja hakkas palkmaja ehitama 2002.a.

Vundament valati 2002.a, seinad püstitati 2002. a ning 2002.a lõpuks oli majal katus peal.

Vesi ja elekter viidi majja 2003.a kevadel. Kohalik settekaev valmis 2003.a alguses.

Siseviimistlus sai valmis 2004.a suve lõpul. 2004.a suvel toimus maja värvimine ning 2004. a

detsembris oli maja sedavõrd valmis, et majas tähistati jõulupühi. Kaevurakked tehti 2010. a

suvel.

Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Maakohus on kõiki

tõendeid analüüsinud ja neid kogumis hinnates leidnud põhjendatult, et kostjal oli maja

ehitamiseks piisav sissetulek, samuti et kostja on maja ehitamise korraldanud ja ehituse eest

tasunud. Kinnistu kinkelepingust 25.11.1999.a nähtub, et kostja omandas kinnistu tasuta.

Ehitusluba on väljastatud kostjale 17.09.2002.a. Tööettevõtuleping, mis on sõlmitud

29.03.2000.a R E i ja OÜ Kiiu Palkmajad vahel, kinnitab, et lepingu maja ehitamiseks sõlmis

kostja, ning et kostja on üle andnud lepingus märgitud rahasummad. Aktid, mis väljendavad R

E i poolt raha maksmist OÜ Kiiu Palkmajad esindajale, kinnitavad, et raha andis 21.02.2000 –

11.11.2002 lepingu alusel üle kostja (tl 100-105, I kd) . R E i ja Maaehituse OÜ vahel

21.07.2002.a sõlmitud tööettevõtulepingust nähtub, et lepingu on sõlminud kostja (tl 106-107,

I kd). Aktid, mis väljendavad R E i poolt raha maksmist Maaehitus OÜ esindajale, tõendavad,

et raha on lepingu alusel üle andnud kostja (tl 108-114, I kd) . Ehitusmaterjalide soetamise

arved, tšekid ja kviitungid kinnitavad, et kuludokumendid on väljastatud kostja nimele või

asuvad muul põhjusel kostja valduses (tl 115-132, I kd). Ostu-müügilepingust nähtub, et

köögimööbli on tellinud kostja. Elamu kasutusluba 20.12.2004.a kinnitab, et kasutusloa

väljastamise ajaks oli elamu kasutuskõlbulik. Kostja töölepingud 2000.a-2008.a AS-ga Nordic

JetLine, Olympic Invest OÜ, AS-ga OG Elektra, AS-ga IMG Kasiinod, ST Patrics OÜ-ga,

Hotell Stroomi AS-ga, Kopli Ametikooliga kinnitavad, et kostja on viidatud ajal pidevalt

töötanud ja tööga sissetulekut teeninud. Tallinna Linnakohtu 30.07.2001 otsuse väljavõttest

ts.asjas 2/3/21-4836/00 nähtub, et kostja kasuks mõisteti välja rahaline hüvitis 102 343 krooni

(tl 155-156, I kd). Kinnistu 4.02.2000.a ostu-müügilepingust nähtub, et kostja sai selle

lepingu alusel 270 000 krooni (tl 157-162, I kd). R E ja Sampo pank vahel 06.08.2002.a

sõlmitud laenulepingust nähtub, et kostja võttis laenu 130 000 krooni (tl 164, I kd). Kostja on

kinnitanud, et kostja omandas korteri XXXXXXXX 24.01.2000 kogutud säästude eest.

Korteri ost toimus enne Jõelähtme kinnistu müüki, seega ei saanud kostja kulutada korteri

ostmiseks Jõelähtme kinnistu müügist saadud vahendeid. Tunnistaja V Ei ütlustest nähtub, et

tunnistaja andis ka ise 30 000 krooni maja ehituseks. Tunnistaja oli kostja emana kostja

tegemistega hästi kursis ning kinnitas, et kostja korraldas kogu maja ehitamisega seonduva

üksi.

Hageja ei ole kostja poolt esitatud tõendeid umber lükanud ega tõendanud, et tal on

esitatud asjaoludel võimalik nõuda kulude hüvitamist lepinguväliselt (mh VÕS § 78 lg-st 4

lähtudes) VÕS § 1023 lg 1 alusel käsundita asjaajamise sätete järgi või VÕS § 1041

või § 1042 lg 1 alusel alusetu rikastumisena, enne 1. juulit 2002 kantud kulutuste hüvitamist

aga Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 477 alusel.

Maakohus ei rikkunud asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme sellega, et vaatas asja

läbi ilma hageja isikliku osavõtuta kohtuistungist, nagu märgitakse kaebuses. Menetlusosaline

võib TsMS § 217 lg 1 järgi menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise

esindaja kaudu. Õigus kohtus esindada annab TsMS § 222 lg 1 järgi esindajale õiguse teha

esindatava nimel põhimõtteliselt kõiki menetlustoiminguid. Poole soov asja arutamisel

kohtuistungil isiklikult osaleda võib õigustada istungi edasilükkamist TsMS § 352 lg 1 alusel,

kui on piisavalt põhistatud, et vastasel juhul võivad poole huvid jääda piisava kaitseta

(eelkõige olulised asjaolud välja selgitamata), ja pool ei saa istungil osaleda mõjuval põhjusel.

Selliselt tuleb mõista ka TsMS § 352 lg 2 esimest lauset, mis keelab istungi edasilükkamise

ainuüksi poole soovi alusel istungil isiklikult osaleda. Samas tuleb tõkestada, et menetlust

sellega asjatult ei venitataks, ja tagada poolte võrdõiguslikkus (TsMS §-d 2 ja 7).

Kolleegium leiab, et isegi kui maakohus pidanuks poolte võrdsuse tagamiseks istungi

edasi lükkama, ei saa seda vähemalt üldjuhul pidada selliseks menetlusnormi rikkumiseks,

mille tõttu tuleks asi vältimatult maakohtusse uueks arutamiseks saata. Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses ringkonnakohtule põhjendanud, et mõjuval põhjusel istungilt

puudumise tõttu ei saanud ta esitada mõnd olulist tõendit või taotlust, mis võinuks asja

lahendust mõjutada ning ta võib neile TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel tugineda ka

apellatsioonimenetluses. Seda aga eeldusel, et need on apellatsioonimenetluses õigeaegselt

esitatud. Selliseid tõendeid apellatsioonimenetluses esitatud ei ole. Hageja ei pidanud

vajalikuks ilmuda isiklikult ka ringkonnakohtu istungile.

Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse

tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere Ülle Jänes Gaida Kivinurm