3-12-113/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. aprill 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-113

Haldusasi

A.A. ja P.K.i kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 15.

detsembri 2011 otsuste nr 6.1-06/62082 ja 6.1-06/62076

tühistamise

ning

eluruumi

erastamise

avalduse

lahendamiseks kohustamise nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 4. aprillil 2012

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebaja: A.A.

Kaebaja: P.K.

Kaebajate esindaja: Terje Krais

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindaja: Eero Svarval

Vastustaja: Siseministeerium

Esindaja: Sander Retel

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.A. kaebus kaebus rahuldamata.

2. Jätta P.K.i kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD OTSUSED

1. Piirivalveameti ja A.A. vahel sõlmiti 12. septembril 1994 üürileping xxxxxxx asuva tööandja

eluruumi kasutamiseks. Edaspidi on samade poolte vahel sama eluruumi kasutamiseks

sõlmitud üürilepingud 22. aprillil 1996 ning 21. oktoobril 2002. Piirivalveameti ja P.K.i vahel

sõlmiti 1. juunil 1995 üürileping (kd II, tl. 10) xxxxxxxx asuva tööandja eluruumi

kasutamiseks. Edaspidi on samade poolte vahel sama eluruumi kasutamiseks sõlmitud

üürilepingud 21. oktoobril 1997 (kd II, tl. 13) ning 21. oktoobril 2002 (kd I, tl. 19), viimane

neist 10-aastaseks tähtajaks.

2. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 15. detsembril 2011 otsuse nr 6.1-06/62082 (kd I, tl. 8),

millega jättis rahuldamata A.A. 30. mail 2001 esitatud avalduse xxxxxxx asuva eluruumi

ostmiseks. Otsust põhjendatakse sellega, et A.A. esitas eluruumi erastamise avalduse pärast

eluruumide erastamise seaduse § 22 lõikes 5 sätestatud tähtaja möödumist ning seega on ta

eluruumi erastamise õiguse minetanud. Teiseks leiti otsuses, et eelnimetatud eluruum ei ole

erastamise objektiks, kuna see on kantud riigivara registrisse ega kuulunud seetõttu avalduse

esitamise ajal kehtinud eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 6 kohaselt

erastamisele.

3. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 15. detsembril 2011 otsuse nr 6.1-06/62076 (kd II, tl. 33),

millega jättis rahuldamata P.K.i 30. mail 2001 esitatud avalduse xxxxxxx asuva eluruumi

ostmiseks. Otsuse põhjendused kattuvad eelnimetatud A.A.le adresseeritud sama kuupäeva

otsuse omadega.

KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. 17. jaanuaril 2012 esitasid A.A. ja P.K. Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlesid

vastavalt

Politsei-

ja

Piirivalveameti

15. detsembri

2011

otsuste

nr

6.1-06/62082 ja 6.1-06/62076 tühistamist ning Politsei- ja Piirivalveameti ning

Siseministeeriumi kohustamist vastavalt xxxxxxx ja xxxxxxx eluruumide erastamise avalduste

läbivaatamiseks kolme kuu jooksul. A.A. selgitab oma kaebuses, et esitas eluruumi erastamise

avalduse esmakordselt juba 12. septembril 1994, kui temaga esmakordselt xxxxxxx üürileping

sõlmiti ning uuesti esitas ta samasisulisel avalduse 22. aprillil 1996 uue üürilepingu sõlmimise

ajal ning 30. mail 2001 esitatud avaldus oli juba kolmas samasisuline. Kaebaja leiab, et kuna ta

esitas eluruumi erastamise avalduse juba enne 1995. aasta 1. märtsi, on vaidlustatud otsuses

valesti leitud, nagu ta oleks erastamisavalduse esitamise tähtaja mööda lasknud. P. K. selgitab

oma kaebuses, et tema esitas esmakordselt xxxxxxx eluruumi erastamise avalduse 1. juunil

1995, üürilepingu sõlmimise päeval ning seega on Politsei- ja Piirivalvemeti seisukoht

avalduse esitamise tähtaja möödalaskmise kohta ekslik.

5. Kohtuistungil selgitasid kaebajad täiendavalt, et Tallinna Linnavolikogu arvas xxxxxx

elamud 1997. aasta aprillis erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja ning lähtudes

haldusasjas nr 3-3-1-38-08 tehtud kohtuotsuses sisalduvast Riigikohtu seisukohast olnuks neil

õigus erastamisavaldus esitada kolme kuu jooksul alates teate saamisest, et need elamud on

erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. Kaebajad märkisid, et sellist

teadet ei ole neile senini esitatud ning seega on ka 2001. aastal esitatud avaldused igal juhul

tähtaegsed. Täiendavalt leidsid kaebajad kohtuistungil, et õigusvastane oli juba 1994. aastal

xxxxxxx eluruumide kandmisel erastamisele mittekuuluvate tööandja eluruumide nimekirja,

kuna seda tehti elamuseaduse § 68 sätestatud tähtaega eirates.

VASTUSTAJATE SEISUKOHT

6. Politsei- ja Piirivalveamet ning Siseministeerium peavad A.A. ja P.K.i kaebusi

põhjendamatuteks ning taotlevad nende rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et

erastamisavalduste tähtaegne esitamine on tõendamata ning PPA arhiividest ei ole selliseid

avaldusi leitud. Lisaks kordavad vastustajad vaidlusaluses haldusaktis esitatud põhjendust, et

eluruumide erastamiseks ei oleks olnud alust ka seetõttu, et need ei ole erastamise objektiks,

olles kantud riigivarana riigivara registrisse.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et A.A. ja P.K.i kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad

rahuldamata jätta. Vaidlusalused Politsei- ja Piirivalveameti otsused ei riku kaebajate

subjektiivseid õigusi, kuna xxxxxxxx ja xxxxxxx aadresse kandvad eluruumid ei ole ega olnud

ka vaidlustatud otsuste tegemise ajal erastamise objektiks ning kaebajatel ei ole subjektiivset

õigust nõuda nende erastamist, samuti ei ole kaebajatel subjektiivset õigust nõuda

vaidlusaluste eluruumide või xxxxxxx kinnistu mõtteliste osade neile võõrandamist

riigivaraseaduse alusel.

8. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et xxxxxxx asuvate ehitiste alune maa on kantud

kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatust nähtuvalt on 16. oktoobril 2002 avatud Harju

Maakohtu kinnistusosakonnas registriosa nr xxxxxxx, mille koosseisus on xxxxxx asuv 15466

m2 suurune maatükk katastritunnusega xxxxxxxxxx, mille omanikuna on kinnistusraamatusse

kantud Eesti Vabariik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga (st.

maatükiga) püsivalt ühendatud ehitised kinnisasja olulised osad ning sellest tulenevalt ulatub

neile kinnisasja omandiõigus. Eluruumide erastamise seaduse §-st 3 tulenevalt on aga

erastamise objektiks eluruum koos sellele vastava muu osaga ehitisest. Kohus leiab, et pärast

xxxxxxx asuvate hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks, ei ole neis hoonetes asuvate

ruumide erastamine EES alusel enam võimalik. Seda põhjusel, et pärast maatüki

kinnistusraamatusse kandmist ei saa selle maatükiga püsivalt ühendatud ehitises asuvad

ruumid olla eraldi tsiviilkäibes, mis tähendab, et ehitise aluse maa kinnistamisega lakkas

olemast eluruum kui eraldiseisev asi (eluruum vallasasjana). Eluruum kui vallasasi oli teatavasti

omandireformi tarbeks kujundatud eraldiseisev asja liik, mis aga lakkas sellisena eksisteerimast

seoses

muutumisega

kinnisasja

oluliseks

osaks.

Riigikohus

on

haldusasjas

nr

3-3-1-23-01 tehtud lahendis samuti leidnud, et eluruumi erastamise õigust mõjutab elamu

aluse maa õiguslik staatus ning kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks

EES § 3 lg 1 mõttes.

9. Erandina nähakse EES §-s 217 ette võimalus erastada korteriomandi esemeid, ent see säte

ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuivõrd xxxxxxx kinnisasja ei ole korteriomanditeks

jaotatud. ESS ei anna aga mingisugust võimalust erastada korteriomanditeks jagamata

kinnisasja oluliseks osaks olevas ehitises paiknevaid eluruume, ka mitte juhul kui kinnisasja

omanikuks on mõni erastamise kohustatud subjekt ning kinnisasja oluliseks osaks muutunud

ehitiste vallasasjana tsiviilkäibes liikumise korral oleks eluruumide erastamine kõne alla tulnud.

Seadus ei anna ka kaebuse esitajale õigust nõuda, et kinnisasja omanik selle korteriomanditeks

jagaks. Sellisele seisukohale on haldusasjas nr 3-11-1503 tehtud otsuses jõudnud 22. veebruaril

2012 ka Tallinna Ringkonnakohus. Eelnevast tuleneb, et isegi juhul kui kaebajatel olnuks

mingisugusel varasemal ajal subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluste eluruumide erastamist, siis

ühelgi juhul ei saa neil sellist õigust olla pärast ehitise aluse maa kinnistusraamatusse kandmist

ehk alates 16. oktoobrist 2002. Sellest omakorda järeldub, et Politsei- ja Piirivalveameti 15.

detsembri 2011 otsused täiendavalt kaebajate õigust vaidlusaluste eluruumide erastamiseks

enam mõjutada ei saanud.

10. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et xxxxxxx asunud eluruumide erastamine oli võimatu

juba alates 15. märtsist 1995, mil jõustus EES § 3 lg 5 p 6, mille esialgses redaktsioonis

sätestati, et erastamisel ei kuulu Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja

kinnitatud hoonetes asuvad eluruumid. xxxxxxx asuvad Kopli kordoni hooned on Vabariigi

Valitsuse 25. oktoobri 1993 määrusega nr 328 kantud sellisesse nimekirja. Eelnimetatud

määrus jõustus 17. novembril 1993. Haldusasjas nr 3-3-1-85-06 tehtud otsuses leidis

Riigikohus, et EES § 3 lg 5 punktil 6 ei ole tagasiulatuvat jõudu ning enne selle normi

jõustumist esitatud erastamisavaldus oleks tulnud lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud

seaduse alusel. P.K.i väitel esitas tema esmakordselt erastamisavalduse 1995. aasta 1. juunil,

mil temaga sõlmiti esmakordselt üürileping. Isegi kui leiaks tõendamist selle avalduse

esitamine, olnuks selle alusel erastamine EES § 3 lg 5 p 6 alusel välistatud. A.A. väitel esitas

tema esmakordselt eluruumi erastamise avalduse aga 1994. aasta septembris. Selle väite

tõendatuse korral ei oleks talle eluruumi erastamist takistanud Vabariigi Valitsuse 25.

oktoobri 1993 määrus nr 328, küll aga asjaolu, et 5. mail 1994 oli Tallinna Linnavolikogu

kandnud xxxxxxxx elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Viimatinimetatud

asjaolu üle pooled kohtumenetluses ei vaielnud. Samuti tuleb tähele panna, et EES § 3 lg 5

punkti 6 muudeti alates 27. märtsist 1999 selliselt, et erastamisele ei kuulu riigivara registrisse

kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Siinkohal ei ole

poolte vahel vaidlust selles, et 22. detsembril 1997 kanti xxxxxxxx asuvad ehitised riigivara

registrisse. Sellisena kehtis see norm kuni 1. jaanuarini 2010 ning sellest tulenevalt ei olnud

kaebajatele xxxxxxx ja xxxxxxx eluruumide erastamine võimalik juba vähemalt 1997. aasta

detsembrist. Asjaolu, et käesolevaks ajaks on EES § 3 lg 5 p 6 kehtivuse kaotanud, ei mõjuta

asja lahendamist aga seetõttu, et alates 2002. aasta 16. oktoobrist välistab nende eluruumide

erastamise nende aluse maa kinnistamine. Kohus on seisukohal, et isegi kui leiaks

tõendamist erastamisavalduste esitamine vastavalt 1994. ja 1995. aastal, ei oleks alust

Politsei- ja Piirivalveameti 15. detsembri 2011 otsuste tühistamiseks, kuivõrd

lõppkokkuvõttes on haldusorgan asja lahendanud õigesti ning teistsuguse resolutiivosaga

otsust teha võimalik ei oleks olnud. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et juhul kui leiaks

tõendamist, et A.A. esitas erastamisavalduse 1994. aastal ning 1997. aasta aprillis arvati

xxxxxxxx eluruumid erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirjast välja, tuleks tõdeda,

et A.A. erastamisavalduse lahendamisega viivitamine oli õigusvastane ning sellega võis

tekkida talle ka kahju, ent neid küsimusi ei ole vaja käesolevas kaebuses esitatud

tühistamisnõuete lahendamiseks hinnata. Need asjaolud ei mõjuta 15. detsembri 2011 otsuse

õiguspärasust. P.K.i puhul ei teki eelnimetatud küsimust isegi teoreetiliselt, kuna juba enne

tema poolt väidetavalt esmakordse avalduse esitamist kehtis EES § 3 lg 5 p 6 ning seal

sätestatud asjaolu ei langenud ära kuni ehitistealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni.

Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993 määrust nr 328, mis materiaalses mõttes ei ole määrus,

vaid üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõistes (asja avalik-õigusliku

seisundi muutmisele suunatud haldusakt) ning mis olnuks seetõttu ka halduskohtus

tühistamiskaebusega vaidlustatav, ei ole kaebajad vaidlustanud.

11. Käesolevaga mõnevõrra sarnaste asjaoludega haldusasjas nr 3-11-1445 asus halduskohus

seisukohale,

et

eluruumide

erastamise

objektiks

mitteoleva

eluruumi

üürniku

erastamisavalduse läbivaatamisel oleks tulnud kaaluda ka võimalust võõrandada eluruum

isikule otsustuskorras riigivaraseaduse (RVS) alusel, eeskätt lähtudes RVS § 29 lõikest 1, milles

sätestatakse, et riigivara võib võõrandada kui vara ei ole vajalik riigivara valitsejale või

volitatud asutusele riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. Käesoleval juhul leiab

kohus, et riigivaraseadusest ei tulene kaebajatele subjektiivset õigust nõuda, et riik neile nende

kasutuses olevad eluruumid otsustuskorras või muul riigivaraseaduses sätestatud viisil

võõrandaks. Eelviidatud RVS § 29 lg 1 ei pane riigile vara omanikuna kohustust vara

võõrandada, vaid sätestab juhud, millisel riigivara võõrandamine on võimalik. Asjaolu, et riik

ei vaja mingisugust konkreetset vara riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil, ei

tingi mistahes moel selle vara müümist, iseäranis mitte turuväärtusest väiksema hinna eest.

Kohtu hinnangul ei tulene riigivaraseadusest, et riigivara valitseja peaks otseselt avalike

ülesannete täitmiseks mittevajaliku vara enda omandis pidamist või mittevõõrandamist

kuidagi ratsionaalselt põhjendama. Erinevalt EES-ist, mis pani eluruumide erastamise

kohustatud subjektidele kohustuse eluruumid erastada ning andis õigustatud subjektidele

sellega korrespondeeruva nõudeõiguse, ei anna RVS mõnest riigi omandisse kuuluvast asjast

majanduslikel, emotsionaalsetel või mistahes muudel põhjustel huvitatud isikul õigust nõuda,

et riik oma vara talle võõrandaks ning riigil ei ole kohustust vara võõrandada. Ka ei saa

nõustuda seisukohaga, et olukorras, kus isikud on esitanud avalduse eluruumi erastamiseks,

ent eluruumi erastamine EES alusel ei ole võimalik, tuleks riigivara valitsejal hakata otsima

muid võimalusi, kuidas saaks vaidlusaluse vara isikutele võimalikult soodsal moel võõrandada.

Siinkohal tuleb ka meenutada, et eluruumide erastamise objektiks olid eluruumid, käesoleval

juhul ei oleks eluruumi kui eraldiseisva asja võõrandamine kaebajatele võimalik ka RVS alusel,

sest eluruumi kui eraldiseisvat asja enam ei eksisteeri. Teoreetiliselt oleks võimalik kaebajatele

võõrandada mõtteline osa xxxxxxxxx kinnistust, ent sellist võõrandamise kohustust riigil ei

ole, iseäranis ei oleks kohustust võõrandada seda turuväärtusest odavama hinna eest. Ka juhul

kui kaebajatel oleks olnud mingil ajal õigus ja võimalus nende kasutuses olnud eluruumid

erastada, ei oleks nende juurde ilmselgelt olnud võimalik maad erastada praeguse xxxxxxx

kinnistu ulatuses. Seega ei saa vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks pidada ega tühistada

seetõttu, et Politsei- ja Piirivalveamet ei ole kaalunud võimalust võõrandada vaidlusalust vara

kaebajatele riigivaraseaduse alusel. Kuivõrd vaidlustatud otsuste tühistamiseks ei ole alust,

tuleb rahuldamata jätta ka esitatud kohustamistaotlused.

12. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuna

vastustaja ei ole kohtult taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi

menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik