2-08-91339/78 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Määruse tegemise aeg ja koht

9. aprill 2011 Tartu

Tsiviilasja number

2-08-91339

Tsiviilasi

Andres Aksalu hagi valduse rikkumise lõpetamiseks ning

Helgi Talve ja Anna Kasesalu avaldus juurdepääsu

määramiseks avalikult teelt XXX , XXX , XXX ja XXX

kinnistutele läbi XXX asuva tee

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2011 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Helgi Talve ja Anna Kasesalu määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad (puudutatud isikud) – Helgi Talv

(isikukood: XXX) ja Anna Kasesalu (isikukood: XXX)

Vastustaja (avaldaja) – Andres Aksalu (isikukood: XXX),

esindaja advokaat Tambet Laasik

Puudutatud isikud:

Aare Kalson (isikukood: XXX)

Karin Koossalu (isikukood: XXX)

Elfriide Koossalu (isikukood: XXX)

Kinnisasjade asukohajärgne vald – Ahja vald

RESOLUTSIOON

1. Määruskaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2011 määrus ja

teha asjas uus määrus.

3. Jätta Andres Aksalu hagi Helgi Talve ja Anna Kasesalu

vastu valduse rikkumise lõpetamiseks rahuldamata.

4. Rahuldada Helgi Talve ja Anna Kasesalu avaldus

juurdepääsu

määramiseks

avalikult

teelt

(Lääniste-

Vanamõisa teelt) XXX (registriosa nr XXX ), XXX

(registriosa nr XXX ), XXX (registriosa nr XXX ) ja XXX

(registriosa nr XXX ) kinnistutele läbi XXX (registriosa nr

XXX ) asuva tee.

5. Määrata

juurdepääs

avalikult

kasutatavalt

teelt

(Lääniste-Vanamõisa teelt) XXX (registriosa nr

XXX ), XXX (registriosa nr XXX ), XXX (registriosa nr

XXX ) ja XXX (registriosa nr XXX ) kinnistutele

läbi XXX (registriosa nr XXX ) asuva tee.

6. Kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva

jaoskonna registriossa nr XXX (XXX ) III jakku märkus,

mille

kohaselt

on

XXX

koormatud

tähtajatu

juurdepääsuõigusega Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

Põlva jaoskonna registriossa nr XXX kantud kinnistu

(XXX kinnistu), Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva

jaoskonna registriossa nr XXX kantud kinnistu (XXX

kinnistu),

Tartu

Maakohtu

kinnistusosakonna

Põlva

jaoskonna registriossa nr XXX kantud kinnistu (XXX

kinnistu) ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Põlva

jaoskonna registriossa nr XXX kantud kinnistu (XXX

kinnistu) kasuks.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus

jätta menetelusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD

1. Põlva maakonnas Ahja vallas XXX külas asuvatel kinnistutel XXX (registriosa nr

XXX , omanik Andres Aksalu), XXX (registriosa nr XXX ) ja XXX (registriosa nr

XXX ), mõlema kinnistu omanik Helgi Talv, ning XXX (registriosa nr XXX ) ja XXX

(registriosa nr XXX ), mõlema kinnistu omanik Anna Kasesalu, puudub juurdepääs avalikult

kasutatavale teele – Lääniste-Vanamõisa teele (T-285).

A. Aksalu pöördus 30.12.2008 kohtu poole valduse rikkumise lõpetamise ja kinnisasjalt

avalikule teele juurdepääsu võimaldamise nõuetes. Tartu Maakohus rahuldas 30.12.2009

määrusega A. Aksalu avalduse osaliselt. Maakohus määras juurdepääsu avalikult teelt (Lääniste-

Vanamõisa teelt) XXX e läbi Luhaääre kinnistu kulgeva tee kaudu, mis jätkub XXX ja suundub

edasi XXX kinnistule. Kohus määras juurdepääsuõiguse tasu suuruseks 600 krooni aastas, mille

XXX omanik on kohustatud tasuma Luhaääre kinnistu omanikule. Kohus kandis

kinnistusraamatusse Ahja vallas XXX külas asuva Luhaääre kinnistu kolmandasse jakku

märkuse, mille kohaselt on Luhaääre kinnistu koormatud tähtajatu tasulise juurdepääsuõigusega

Ahja vallas asuva XXX kasuks. Kohus keelas XXX asuva, katastriüksuse plaanil põhja-

lõunasuunalise, tee kasutamise juurdepääsuna XXX kinnistule, kuid jättis rahuldamata taotluse

keelata XXX asuva tee kasutamine XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistute omanike poolt

juurdepääsuks nimetatud kinnistutele.

Maakohtu määrusele esitasid määruskaebuse A. Aksalu, H. Talv ja A. Kasesalu. A. Aksalu

leidis, et maakohus jättis tema negatoornõude põhjendamatult rahuldamata. H. Talv ja

A. Kasesalu leidsid, et XXX asuva tee näol on tegemist seadusjärgse kitsenduse ehk

teeservituudiga ning selle kasutamist ei saa kohus keelata.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 10.05.2010 määrusega maakohtu lahendi osas, millega jäeti

rahuldamata avaldaja taotlus keelata XXX asuva tee kasutamine XXX , XXX , XXX ja XXX

kinnistute omanike poolt juurdepääsuks nimetatud kinnistutele, ning saatis asja tühistatud osas

maakohtule uueks läbivaatamiseks. H. Talve ja A. Kasesalu määruskaebuse jättis

ringkonnakohus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et H. Talve ja A. Kasesalu kinnistutele muu juurdepääsu puudumine

avalikult kasutatavalt teelt ei kohusta XXX omanikku tema omandiõiguse rikkumist taluma.

Talumiskohustus võiks esineda, kui kinnistut läbiva tee näol oleks tegemist seadusjärgse

kitsendusega, kuid XXX katastriplaanile kantud teed ei ole käsitletavad seadusjärgsete

kitsendustena AÕS § 141 mõttes. Ringkonnakohus arvestas H. Talve ja A. Kasesalu vajadust

saada juurdepääs oma kinnisasjadele üle võõra kinnisasja ning asja uuel läbivaatamisel on neil

võimalus esitada avaldused juurdepääsu kindlaksmääramiseks. Vastavate avalduste esitamisel

tuleks maakohtul kaaluda A. Aksalu poolt kohtule esitatud alternatiivseid juurdepääsuvõimalusi

ning kaasata puudutatud isikutena kõigi kinnisasjade omanikud, kelle kinnisasjade kaudu oleks

võimalik juurdepääsu määrata.

2. 05.01.2011 esitasid H. Talv ja A. Kasesalu samas tsiviilasjas nõude juurdepääsu määramiseks

avalikult teelt XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistutele läbi XXX asuva tee ning taotlesid

kinnistusraamatusse Ahja vallas XXX külas asuva XXX kolmandasse jakku märkuse kandmist,

mille kohaselt oleks kinnistu koormatud tähtajatu juurdepääsuõigusega Ahja vallas XXX külas

asuvate XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistute kasuks.

Avalduse kohaselt on juurdepääs XXX asumis olevatele kinnistutele olnud läbi aegade tee

kaudu, mis kulgeb läbi Luhaääre kinnistu XXX, XXX , XXX , XXX , XXX , XXX ja XXX

kinnistutele. Praegu on see ainus olemasolev juurdepääsutee. XXX omanik on saanud oma

kinnistule juurdepääsuõiguse läbi H. Talvele kuuluva Luhaääre kinnistu. Isikuid tuleks võrdsetel

asjaoludel kohelda võrdselt. Tasu määramisel palusid H. Talv ja A. Kasesalu arvestada, et

juurdepääsuteed kasutab ka kinnistu omanik ise, tegemist ei ole põllumajandus- ega muu

tulutootva maaga, XXX omanik ise kinnistul ei ela (elamu on ehitusjärgus) ning juurdepääsutee

korrashoiuga on tegelenud ja kulutusi kandnud H. Talv ja A. Kasesalu. H. Talv oli seisukohal, et

XXX omanik võiks loobuda Luhaääre kinnistul asuva juurdepääsutee eest tasu maksmisest ja

võimaldada temale tasuta juurdepääsu läbi XXX . A. Kasesalu oli nõus maksma mõistlikku

hüvitist.

3. A. Aksalu taotles jätkuvalt XXX kasutamise keelamist XXX , XXX , XXX ja XXX

kinnistute omanike poolt.

A. Aksalu väidete kohaselt on H. Talve ja A. Kasesalu kinnistutele kolm alternatiivset

juurdepääsu. Tee 1 kulgeb avalikult kasutatavalt teelt üle Luhaääre kinnistu XXX e ja sealt edasi

H. Talve XXX kinnistule, Tee 2 kulgeb Aare Kalsoni omandis olevalt XXX kinnistult XXX

kinnistule ning sealt XXX ja H. Talve XXX kinnistule ning Tee 3 kulgeb avalikult kasutatavalt

teelt Luhaääre ja XXX te piiri mööda H. Talve XXX kinnistule. Kõik nimetatud teed on

ajalooliselt olemas olnud – fotoplaanidel aastatest 1951 ja 1981 on neid kõiki tähistatud ühe ja

sama tingmärgiga. Asjatundja Natalja Liba arvamuse kohaselt on 1951 ja 1981 fotoplaanide

koopiatel tähistatud samad teed, mis on eristatavad ka Maa-ameti kodulehel oleval

ortofotoplaanil. Teede olemasolu nähtub kaasaegsetel kaartidel – AS Regio kaardil ja Eesti

põhikaardil ning Maa-ameti 19.06.2006 aerofotol. Ka paikvaatluse käigus on tuvastatud

kruusaga täidetud teekohad looduses. Teed on kantud kinnistute katastriplaanidele (I kd, tl 128-

134). XXX kinnistul tee olemasolu on märgitud Põlva maavanema korralduses maa

ostueesõigusega erastamiseks H. Talvele.

Alternatiivsete juurdepääsude korrastamine on vähem kulukas, kui XXX asuva tee

korrastamine. XXX asuva tee kasutamine juurdepääsuks naaberkinnistutele on võrreldes teiste

juurdepääsuvõimalustega kõige koormavam, kuna XXX on võrreldes naaberkinnistutega kõige

väiksem (0,24 ha) ja tee moodustab kinnistu pindalast umbes 1/5. Tee läbib kinnistu õueala, mis

riivab elanike privaatsust ning põhjustab tolmu- ja mürareostust. Tee 1 on ka pikim juurdepääs

avalikult teelt juurdepääsuta kinnistutele. Tee 1 on pinnasesse süvistunud, kõrgete teepervede

tõttu puudub võimalus sõidukitel üksteisest mööduda, Teed 2 ja 3 on tasapinnalised.

Viimatinimetatud teed olid mootorsõidukitega liiklemiseks kasutatavad kuni 2009. aastani. Kuna

üks H. Talvele kuuluvatest kinnistutest piirneb avalikult kasutatava teega, siis puudub tal AÕS §

156 lg 1 tähenduses alus juurdepääsu nõudmiseks üle võõra kinnisasja. H. Talv on sihilikult

jätnud hooldamata tema kinnistutel paiknevad Teed 2 ja 3 ning on koos A. Kasesaluga

omavoliliselt hooldanud XXX paiknevat teeosa. Teeomanik on teeseaduse § 10 lg 4 kohaselt

kohustatud ise teehoiuga tegelema ning ei saa AÕS § 156 lg-st 3 lähtuvalt teostamata

teehooldustöödele tuginedes nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Tee 2 ja Tee 3

kasutuselevõtmisel ei peaks keegi oma kinnistule pääsemiseks mööduma teistel kinnistutel

asuvatest eluhoonetest ega läbima õueala. XXX kasutamine puudutatud isikute poolt on

muutunud veelgi koormavamaks seoses sellega, et puudutatud isikud on asunud ladustama XXX

e ehitusjäätmeid – telliskivi- ja krohvipuru. Sellised jäätmed on teekatteks ebasobiv materjal.

4. Puudutatud isik Aare Kalson, kes on XXX külas asuva XXX kinnistu (registriosa nr XXX)

omanik, teatas kohtule, et ei vaja juurdepääsuks XXX asuvat teed. XXX kinnistu piiril kulges

kunagi XXX pullitalli teenindav karjatee, kuid pärast loomakasvatuse lõpetamist rohkem kui 20

aastat tagasi on selle tee funktsioon lõppenud ning A. Kalsonil puudub huvi selle tee

taastamiseks.

5. Puudutatud isik Karin Koossalu, kes on XXX (registriosa nr XXX) kaasomanik, kinnitas, et

XXX külas asuvatele kinnistutele pääsemiseks on kasutatud üldiselt Teed 1, kuid XXX kasutas

Teed 2 seni, kui see oli võimalik, sest kinnistu hooned paiknesid lauda ümbruses. Käesoleval ajal

on XXX le rajatud eraldi juurdepääsuteetee. Tema kinnistut läbiva karjatee osa taastamisele K.

Koossalu vastuväiteid ei esitanud.

Teine XXX kaasomanik Elfiiide Koossalu kohtule oma seisukohta ei avaldanud.

6. Ahja Vallavalitsus oli seisukohal, et varasemad teekohad asuvad eramaal ning ei ole alust

nõuda maaomanikelt uute juurdepääsude rajamist, kuna käesoleval ajal on kõigile kinnistutele

juurdepääsud olemas. Juurdepääsu rajamine mööda XXX (omanik A. Kalson) ja XXX kinnistul

asuvat kasutuskõlbmatuks muutunud karjateed võib olla takistatud XXX kinnistul asuva

puurkaevu kaitsetsooni tõttu. Kuna A. Aksalu kasutab oma kinnistule pääsemiseks H. Talvele

kuuluval Luhaääre kinnistul asuvat teed, siis oleksid pooled võrdselt koheldud, kui H. Talv saaks

kasutada A. Aksalu kinnistul asuvat teed.

MAAKOHTU LAHEND

7. Tartu Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2011 määrusega A. Aksalu avalduse omandiõiguse

rikkumise lõpetamiseks ning keelas XXX (registriosa nr XXX ) asuva eratee kasutamine

juurdepääsuks XXX (registriosa nr XXX ), XXX (registriosa nr XXX ), XXX

(registriosa nr XXX ) ja XXX (registriosa nr XXX ) kinnistutele. Kohus jättis rahuldamata H.

Talve taotluse määrata juurdepääs avalikult teelt H. Talvele kuuluvatele XXX ja XXX

kinnistutele XXX kinnistul asuva eratee kaudu ning A. Kasesalu taotluse määrata juurdepääs

avalikult teelt A. Kasesalule kuuluvatele XXX ja XXX kinnistutele XXX asuva eratee kaudu.

Menetluskulud jättis kohus 50% ulatuses A. Kasesalu kanda ja 50% ulatuses H. Talve kanda.

Määruses esitatud põhjenduste kohaselt puudub A. Kasesalul oma kinnisasjadele vajalik

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Vaieldav on asjaolu, kas H. Talvel on õigus nõuda

juurdepääsu üle võõra kinnisasja, kui tal on võimalik pääseda oma juurdepääsuta kinnisasjadele

temale endale kuuluva teise kinnistu (Luhaääre) kaudu, kuid kohus asus seisukohale, et

põhimõtteliselt võib sellise kinnistu omanikul, milliselt puudub juurdepääs avalikule teele, olla

õigus nõuda juurdepääsu ka üle võõraste kinnisasjade, kui ta leiab, et üle tema enda teise

kinnisasja ei ole juurdepääs võimalik. A. Aksalu AÕS § 156 lg-st 3 tulenev vastuväide H. Talve

juurdepääsuõiguse nõudele on alusetu, kuna seniseks ühenduseks saab pidada ühendusteed üle

Luhaääre kinnistu ja XXX (Tee 1), mis ei ole katkenud H. Talve tahtel. Kuna A.

Kasesalu ja H. Talve AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud juurdepääsuõiguse nõude eeldused on

formaalselt täidetud, tuleb vaadelda, millised on võimalused nende kinnistutele juurdepääsuks

ning kaaluda juurdepääsuõigust taotlevate ja sellega koormatava kinnisasja omanike huve.

H. Talvele kuuluvale XXX kinnistule on võimalik pääseda Luhaääre ja XXX tel paikneva

praegu kasutusel oleva tee (Tee 1) kaudu ning kasutusest väljas olevate Luhaääre ja XXX piiril

oleva tee (Tee 3) ning A. Kalsonile kuuluvalt XXX kinnistult üle XXX XXX kinnistule

kulgeva tee (Tee 2) kaudu (I kd tl 11, 117). XXX kinnistule on juurdepääs võimalik nii Tee 1

kui Tee 2 kaudu, aga ka Tee 3 kaudu üle H. Talve XXX kinnistu. XXX ja XXX kinnistutele on

juurdepääs võimalik nii Tee 1 kui ka Tee 2 kaudu.

Kohus asus seisukohale, et ei ole põhjendatud määrata XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistutele

juurdepääsu üle XXX .

Kohus leidis, et ainuüksi teede korrastamise kulukust ei saa asjas juurdepääsuõiguse määramisel

aluseks võtta. Juurdepääsu määramisel H. Talve ja A. Kasesalu kinnistutele üle XXX tuleks

hooldada vaid üks tee kokku viie kinnistu omanike poolt, XXX oleva tee kasutamise keelamisel

aga tuleks olenevalt asjaoludest korras hoida kas kaks või kolm teed. Menetluses osalevad

kinnistute omanikud ei ole aga seni suutnud saavutada kokkuleppeid käesoleval ajal kasutuses

oleva tee hooldamise osas. A. Aksalu on esitanud fotod XXX teele ladustatud ehitusjäätmete

kohta, mida A. Kasesalu peab normaalseks tee seisundi parandamiseks. Seetõttu ei ole kohtul

veendumust, et XXX asuva tee kasutamise lubamine naaberkinnistute omanikele teeniks

naabrite mõistliku ühiselu huve.

XXX asuva eratee kasutamise keelamise alusena pidas kohus määravaks asjaolu, et kinnistu on

suhteliselt väike – 2436 m2, mistõttu teemaa moodustab sellest suhteliselt suure osa –

katastriüksuse plaani kohaselt 516 m2. Kuna katastriüksust lõuna-põhjasuunaliselt läbivat teed

enam naaberkinnisasjale pääsemiseks ei kasutata, on tee koormavus küll vähenenud, kuid mitte

olematuks muutunud. XXX olev tee möödub ehitatavast eluhoonest äärmiselt lähedalt – maja

nurga ja tee vahe on vaid 2,4 meetrit. Isegi kui seda teed kasutavad oma kinnistutele sõidukitega

sõitmiseks ainult kahe kinnistu elanikud (arvestades, et käesoleval ajal ei ole XXX ja XXX

kinnistutel eluhooneid), siis on ka see XXX omanikule tähelepanu väärivalt koormav. XXX

elanike privaatsuse rikkumine on kohtu hinnangul koormavam kui alternatiivsete juurdepääsude

kasutusse võtmisest XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistute omanikele tekkiv kulu. Ka ca 1 km

võrra pikenenud teekond jõudmaks oma kinnistule Tee 2 kaudu, millise asjaolu on esile toonud

A. Kasesalu, ei ole kohtu hinnangul niivõrd koormav, et õigustaks XXX kasutamisest tekkivat

privaatsuse riivet.

Tee 2 (juurdepääsuks XXX , XXX ja XXX kinnistutele) läbib A. Kalsonile kuuluvat XXX

kinnistut, kus ei asu hooneid (tegemist on haritava maaga), ning seejärel enne XXX kinnistule

jõudmist suundub üle XXX nurga. A. Kalson on küll avaldanud, et temal puudub vajadus selle

nn karjatee kasutusse võtuks, kuid ta ei ole selle kasutamisele ka vastuväiteid esitanud. XXX

kaasomanik K. Koossalu ei vaidle samuti vastu, et taastataks XXX nurka ületav endine karjatee.

Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Tee 2 taastamine ei oleks maakorralduslikult

võimalik või esineksid muud keelud selleks. Teed 2 on võimalik kasutada ka juurdepääsuks H.

Talve XXX kinnistule, kuna ortofotodelt ja katastriüksuste plaanidelt nähtub, et Tee 2 suundub

XXX kinnistult üle XXX kinnistu nurga edasi XXX kinnistule.

Tee 3 (võimalikuks juurdepääsuks XXX kinnistule) kulgeb avalikult teelt H. Talve XXX

kinnistule üle temale endale kuuluva Luhaääre kinnistu. Selle juurdepääsu kasutuselevõtuks ei

vaja H. Talv kellegi nõusolekut. Siinkohal võib tekkida küsimus, et kas kahe tee olemasolu

Luhaääre kinnistul ei koorma nimetatud kinnistut ülemääraselt, sest ka Tee 1 asub Luhaääre

kinnistul, kuid kohus oli seisukohal, et see koormus 10 1316 m2 kinnistule ei ole võrreldav

koormusega 2436 m2 suurusele XXX e. Lisaks on Tee 3 täiendav võimalus Teele 2

juurdepääsuks XXX kinnistule.

Alternatiivsed juurdepääsud ei ole küll ilma selleks kulutusi tegemata kasutatavad sõidukitega

kinnistutel paiknevate hoonete juurde pääsemiseks, tegemist on plaanidel ja kaartidel tähistatud

teedega, mis looduses on olnud pikka aega hooldamata, kuid mõlema juurdepääsu puhul oli

paikvaatluse käigus võimalik tajuda teekoha olemasolu.

Maakohus ei rahuldanud H. Talve ja A. Kasesalu nõuet juurdepääsu määramiseks nende

kinnistutele üle XXX ning rahuldas A. Aksalu AÕS § 89 alusel esitatud nõude XXX valduse

rikkumise lõpetamiseks.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt

TsMS § 172 lg 7 2. lausele jätab kohus hagita menetluses menetluskulud avaldaja kanda, kui

menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata. Asjas tuleb

käsitleda A. Aksalu nõuet kui nõuet hagimenetluses, mille kohus vaatas läbi hagita menetluses

seetõttu, et nõue oli esitatud koos avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõudega. Kuna kohus

rahuldas A. Aksalu nõuded täielikult ning A. Kasesalu ja H. Talve nõuded jäid rahuldamata,

tuleb menetluskulud jätta viimatinimetatud isikute kanda.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

8. H. Talv ja A. Kasesalu esitasid määruskaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 14. oktoobri

2011 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta rahuldamata A. Aksalu

avaldus keelata XXX servas asuva tee kasutamine XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistute

omanike poolt juurdepääsuks nimetatud kinnistutele ning rahuldada H. Talve ja A.

Kasesalu avaldus ja määrata juurdepääs avalikult teelt XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistutele

läbi XXX asuva tee ning kanda kinnistusraamatusse Ahja vallas XXX külas asuva XXX

kolmandasse jakku märkus, mille kohaselt on kinnistu koormatud tähtajatu juurdepääsuõigusega

Ahja vallas XXX külas asuvate XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistute kasuks. Menetluskulud

paluvad määruskaebuse esitajad jätta A. Aksalu kanda.

Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on juurdepääs määruskaebuse esitajatele kuuluvatele kinnistutele ja XXX e läbi aegade

toimunud avalikult teelt nr 22285 läbi H. Talvele kuuluva Luhaääre kinnistu. Sama juurdepääs

on määratletud ka maa erastamisel ja kinnisasjade moodustamisel. Riigikohtu seisukohast

lahendis nr 3-2-1-85-05 (p 23) saab järeldada, et Riigikohus on pidanud oluliseks juurdepääsu

kasutavate isikute õiguskindlusele rajatud ootusi;

2) on kohus jätnud kaebuse esitajad juurdepääsuta oma kinnistutele, tuginedes alternatiivsete

juurdepääsude osas A. Aksalu paljasõnalistele väidetele, täielikult ignoreerides puudutatud

isikute esitatud tõendeid ja selgitusi.

Puudutatud isikud on kinnitanud, et juurdepääs XXX, XXX (elamumaa), XXX , XXX ja XXX

kinnistutele on toimunud kogu aeg Tee 1 kaudu; Tee 2 oli endine karjalasketee, mis kaotas oma

funktsiooni ja läbitavuse 30 aastat tagasi, kui kolhoosi karjalaut likvideeriti; Luhaääre kinnistul

ei ole nn Teed 2 kunagi olnud, sellel kohal on olnud jalgtee.

Kohus on tõendina arvestanud A. Aksalu esitatud väidetavalt 2006 aerofotosid. Nimetatud

dokumendid on informatiivse iseloomuga ning samuti ei kajasta 2006 olukorda – nii on seal näha

H. Talvele kuuluval XXX kinnistul L-kujuline kõrvalhoone, mis lammutati 1999, ja XXX

kinnistul elamu, mis hävis täielikult 2003 tulekahjus; teed on aerofotole kandud joonega

töödeldud viisil, tegemist on nn hübriidfotoga. Maa-ameti Geoportaalis, kust aerofotod ja plaanid

on väljatrükitud, on selgitatud, et kaardirakenduse kaudu esitatavad ja väljatrükitavad andmed on

informatiivsed ega ole ametlikud.

A. Kalsonile kuuluva XXX katastriüksuse plaanil ei ole teed, nn karjalauda tee kohal on

kitsendus K3 – veed maaparandushoiuala piiranguvööndis – kitsendust põhjustavaks objektiks

on Ibaste maaparandussüsteemi reguleeriv võrk, samuti ei asu nimetatud maaparandusobjektil

teenindavat teed (maaparandussüsteemide registri andmed on lisatud määruskaebusele). Seega

on ekslik ka määruse viide katastriplaanil olevale teele. Vastavalt maaparandusseaduse sätetele

(§ 3 lg 5, 6; § 45 lg 3; § 47 lg 1; § 75 lg 1) on väidetava alternatiivse tee kasutamine välistatud,

tegemist oleks illegaalse rajatisega ja karistatava teoga ning maaomaniku poolt tee kasutamise

lubamine oleks siduva tähenduseta, kuigi A. Kalsoni teatest kohtule nähtub, et ta ei ole huvitatud

tee rajamisest. Kuivõrd kohus keeldus 02.12.2009 istungil kitsenduste kaarte asja juurde võtmast,

siis esitatakse need määruskaebuse juurde.

Samuti puudub katastriüksuse plaanidel tee H. Talvele kuuluva XXX kinnistu ja XXX piiril.

25.08.2009 teostatud paikvaatlusel on kohus tuvastanud, et nimetatud koha läbimine on

raskendatud isegi jalgsi.

Tee ehitamine Luhaääre kinnistule osundatud kohale ei ole maakorralduslikult võimalik (maa-

alused kommunikatsioonid, sidekaabel, kõrgepingeliin ja alajaam – 15.07.2011 registreeritud

elektripaigaldise kaitsevöönd – kitsenduste kaart ja Eesti Energia kitsenduste dokumentatsioon

on lisatud määruskaebusele). Samuti on mõistetamatu ja ilmselt ebaproportsionaalne olukord,

kui XXX omanik on õigustatud kasutama teise omaniku teed ning teine omanik jäetakse sellest

võimalusest ilma. Kaebuse esitajad viitavad siinkohal Riigikohtu seisukohtadele taolises

situatsioonis tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04. Asjaolu, et Luhaääre kinnistul asuva jalgraja all on

sidekaabel, nähtub esitatavast Eesti Energia projektdokumentatsioonist. Elektroonilise side

seaduse § 117 lg 2 p 1 kohaselt on liinirajatise kaitsevöönd maismaal kaks meetrit liinirajatise

keskjoonest; § 119 lg 1 p 5 järgi on pinnases paikneva liinirajatise kaitsevööndis keelatud

transpordivahenditele ja mehhanismidele läbisõidukohtade rajamine. Samas asub ka kõrgepinge

õhuliin ja mastalajaam. Vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.03.2007 määruse

nr 19 „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 lg 1 p-le 3 ja

lg-le 6 on õhuliini kaitsevöönd maa-ala ja õhuruum, mida piiravad mõlemal pool piki liini telge

paiknevad mõttelised vertikaaltasandid ning mille ulatus mõlemal pool liini telge on 1 kuni

20 kV pingega liinide korral 10 meetrit ja alajaamade ümber 2 meetrit.

Alternatiivsete juurdepääsude puudumise on tuvastanud ka Ahja Vallavalitsus (29.07.2008 kiri

A. Kasesalule) ja Lõuna-Eesti Päästekeskus (27.10.2011 vastus lisatud määruskaebusele);

3) oleks uute teede ehitamine pensionäridele väga kulukas ja ebamõistlik. A. Aksalu esitatud

hinnapakkumised, mille järgi kõigile teedele piisab ühesugusest kogusest liivast ja killustikust,

on ilmselgelt tehtud olukorraga tutvumata. XXX tee pikkuseks on arvestatud 290 m juurdepääsu

tagava 235 meetri asemel. Kui teha arvestus tegeliku pikkuse järgi, siis saab väita, et senise

juurdepääsu korrashoid on kõige odavam ja jaguneb mitme omaniku vahel. OÜ Kaevax

pakkumine kehtis kuni 21.06.2011. AS Põlva Maaparandus hinnapakkumise kohaselt peaks

H. Talv kulutama Luhaääre kinnistule teise tee ehitamiseks 8 148 eurot ja A. Kasesalu

10 020 eurot. Kui XXX ostuväärtus oli 9 586,75 eurot, siis hinnapakkumised nn teede

renoveerimiseks ületavad tunduvalt kinnistu väärtuse;

4) on kohus kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud vaid A. Aksalu huvisid. Kohtu põhjendused

ei kaalu üles kaebuse esitajate vajadust pääseda juurde oma kodudele ja tagada nende

korrapärane majandamine. A. Aksalu pidi kinnistu ostmisel arvestama olemasolevate

asjaoludega. Asjaolu, et XXX on väiksem, ei saa olla asjas otsustavaks teguriks. XXX omaniku

väitel ta sooviski soetada väikse ja naabritest ümbritsetud kinnistu. Suurema kinnistu puhul on

kaalul ka omanike suuremad majanduslikud huvid. Kaebuse esitajate kinnistud on alalised

elukohad, XXX on avaldaja elukaaslase sõnul ette nähtud edasimüügiks, on käesoleval ajal

ehitusjärgus ja asustamata. Maja lähedus teele ei ole samuti kaalukas argument, vaid ajalooliselt

kujunenud paratamatus. Elamud asuvad üksteisele väga lähedal, millest tulenevalt 12-18 meetrit

ja rõhumine privaatsusele ei ole kohalikke olusid arvestades asjakohane.

Praegune juurdepääsutee on kõige optimaalsem, juurdepääsutee ei läbi kellegi õuemaad: XXX

paikneb teest kõrgemal ning juurdepääsutee kulgeb mööda kinnistu serva, õueala on

katastriplaanil maja lõunaküljel asuvast sissekäigust kuni alleeteeni, edasi haritav maa. Kõigile

elamiseks kasutatavatele kinnistutele on avalikult teelt ühesugune maa – 235 meetrit: 133 m

Luhaäärel ja 102 m XXX (lisatud XXX renoveerimisprojekti asendiplaan). Asendiplaanil on

kinnistu servas asuv tee riikliku kitsendusega, andmed kantud plaanile kaardiserveris oleva

alusplaani alusel.

XXX omanik on saanud juurdepääsu oma kinnistule läbi H. Talvele kuuluva Luhaääre kinnistu.

Isikuid tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-85-

05), et juurdepääsuõiguse andmise nõude näol on tegemist taotlusega kohtule lahendada poolte

huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade

omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada, et

oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu;

5) ei nõustu A. Kasesalu kohtu poolt A. Aksalu esitatud fotodest XXX teele ladustatud

ehitusjäätmete kohta tehtud järeldusega, et XXX asuva tee kasutamise lubamine

naaberkinnistute omanikele ei teeniks naabrite mõistliku ühiselu huve. Oktoobris 2008, kui XXX

ehitajad teisaldasid teelt savi, jätsid nad sinna 40 cm savikihi ning koht oli täielikult läbimatu.

XXX omanik keeldus tegelemast teehooldusega. 24.07.2008 ladustas A. Aksalu teele

savihunnikute ette keldri süvendamisel väljakaevatud naelte, klaasikildude ja kõdunenud

puiduga saastunud mulla (foto esitatud määruskaebuse juurde). Nn tee vabastamise päevaks oli

juurdepääsutee olukord katastroofiline ning hädaolukorras tuli tegutseda olemasolevate

võimaluste piires – paigutada teele laialivalgunud mulla ja savi sisse sõiduroopa laiuselt

taaskasutamiseks hoitud tellised ning katta need kruusakihiga. Kruusakatendit on kaebuse

esitajad pidevalt parandanud, tellides kumbki sel eesmärgil koorma kruusa. 2011 suve

erakordselt tugevad paduvihmad viisid kruusakatendi mäest alla ja paljastus tee aluskiht, mis

võimaldaski A. Aksalul väita, et kaebuse esitajad on asunud ladustama XXX e ehitusjäätmeid.

Praegu ei ole enam võimalik tõsikindlalt tuvastada, kust on pärit endise alleetee juures olevad

krohvitükid – Ahja Vallavalitsuse 26.02.2009 kirjast selgub, et A. Aksalu on ise taotlenud luba

ehitusprahi kasutamiseks tee täiteks;

6) peab menetluskulud kandma A. Aksalu. Kohus ei ole menetlusliigi määratlemisel olnud

järjepidev. Menetlusosalised ei ole 22.01.2009 kohtumääruses määratud hagita menetluse liiki

vaidlustanud, mistõttu ei ole põhjendatud kohtu poolt hagita menetlusele sätestatud

menetluskulude erisuste kohaldamata jätmine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-42-10, nr. 3-2-1-4-11).

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

9. A. Aksalu vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja A. Aksalu

menetluskulude määruskaebuse esitajate kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus korrektselt tuvastanud, et Teed 2 ja 3 on looduses ajalooliselt olemas olnud.

Vastustaja on arvukate tõenditega tõendanud, et Teed 2 ja 3 on olnud olemas vähemalt 1951

arvates, kuid on viimastel aastatel puudutatud isikute otsusena hoolduseta ja kasutusest välja

langenud. Ei ole alust jõuda kaebajate paljasõnaliste väidete põhjal teistsugusele järeldusele;

2) on ekslik väide, et Teede 2 ja 3 kasutamine ei ole maakorralduslikult võimalik. Kaebuse

esitajad ei ole senises menetluses mingite maakorralduslike piirangute olemasolu tõendanud,

samuti puuduvad piirangud määruskaebuses esitatud regulatsioonist lähtuvalt. Viidatud

maaparandusseaduse sätetest (§ 45 lg 3; § 47 lg 1) ei tulene kuidagi, et kinnistul, millel asub

maaparandussüsteem, asuva tee hooldamine oleks välistatud. Tegemist on maaparandusega

seonduvat ehitusmenetlust reguleerivate sätetega, mis on käesolevas asjas asjakohatud. Ka väide,

et Tee 3 kasutamine on võimatu lähedal asuva õhuliini ja sidekaabli tõttu, on ainetu. Õhuliin

asub teekohast ca 7 meetri kaugusel ehk oluliselt kaugemal, kui elektroonilise side seaduse

(ESS) § 117 lg 2 p-s 1 sätestatud kaks meetrit. Ka uus kõrgepingeliin ei sea juurdepääsu

korrastamisele kitsendusi, v.a töödest teavitamise kohustus. ESS § 119 lg 5 on asjassepuutumatu

säte, mis ei reguleeri olemasoleva teekoha hooldust. „Elektripaigaldiste kaitsevööndi ulatuse ja

kaitsevööndis tegutsemise kord“ ei käsitle üldse teede hooldamist, rekonstrueerimist ega ka

rajamist. Määruskaebuse lisas nr 2 kujutatud sidekaabel kulgeb piki Tee 3 trassi, sealt edasi

avaliku kasutusega Lääniste-Vanamõisa tee alt läbi ning seejärel piki teisel pool teed asuva

kinnistu kruusakattega juurdepääsuteed. Seega on alusetu väide, et sidekaabli tõttu ei saa Teed 3

korrastada alaliseks juurdepääsuteeks XXX kinnistule, kui sidekaablid paiknevad ka oluliselt

suurema kasutuskoormusega teede all;

3) on kohus poolte huve ja õigusi igakülgselt kaalunud, võttes ühelt poolt arvesse kaebuse

esitajate huvi saada enda kinnisasjadelt juurdepääs avalikule teele ning teiselt poolt vastustaja

õiguse keelata kolmandatel isikutel XXX asuva eratee kasutamine, mille kasutamiseks kaebuse

esitajatel teiste teekohtade olemasolu tõttu faktilist vajadust ei ole. Lisaks hindas kohus teede

hooldamisega seonduvaid kulutusi ning selle koormavust osapoolte jaoks. Samuti on kohus

võtnud arvesse, et kaebuse esitajad on vastustaja kinnistule ladustanud ehitusjäätmeid. Arvesse

on võetud ka XXX kasutamisega kaasnevat privaatsuse riivet ja kaebuse esitajate väidet tee

pikenemise kohta. Kaebuse esitajad ei ole väitnud, et kohus oleks jätnud mõne olulise asjaolu

arvestamata. Kuna juurdepääsuõiguse lahendamine on kohtu diskretsiooniotsus, saab kõrgem

kohus hinnata ainult seda, kas maakohus on otsuse tegemisel kõiki olulisi asjaolusid arvesse

võtnud;

4) tuleb määruskaebuse esitajate taotlus täiendavate tõendite esitamiseks jätta tulenevalt TsMS

§ 633 lg-st 5 rahuldamata. Ebaõige on väide, et maakohus keeldus 02.12.2009 kohtuistungil

kitsenduste kaarte asja materjalide juurde võtmast, kuivõrd istungiprotokollist seda ei nähtu;

5) on kohus TsMS § 172 lg 1 teisest lausest lähtuvalt põhjendatult ja õiglaselt pannud vastustaja

menetluskulud kaebuse esitajate kanda. Põhjus, miks vastustaja pidi kohtusse pöörduma, oli see,

et kaebuse esitajad ei olnud valmis leppima kokku XXX külas asuvate teede kasutamise ja

hooldamise korras ega võtnud vastu ka pakkumist Tee 2 või 3 korrastamiseks vastustaja rahalisel

toetusel.

Vastustaja

tegi

kohtumenetluse

käigus

korduvalt

ettepanekuid

vaidluse

kokkuleppeliseks lahendamiseks. Vastustaja nõuded on täies ulatuses rahuldatud ja kaebuse

esitajate nõuded rahuldamata jäetud, millest nähtub selgelt vastustaja käitumise mõistlikkus ja

põhjendatus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 14. oktoobri

2011 määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab rahuldamata

A. Aksalu hagi H. Talve ja A. Kasesalu vastu valduse rikkumise lõpetamiseks ning rahuldab

H. Talve ja A. Kasesalu avalduse juurdepääsu määramiseks avalikult teelt (Lääniste-Vanamõisa

teelt) XXX (registriosa nr XXX ), XXX (registriosa nr XXX ), XXX (registriosa nr XXX ) ja

XXX (registriosa nr XXX ) kinnistutele läbi XXX (registriosa nr XXX ) asuva tee.

11. Asja materjalide kohaselt esitasid H. Talv ja A. Kasesalu maakohtule avalduse juurdepääsu

määramiseks avalikult teelt XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistutele läbi XXX asuva tee ning

taotlesid kinnistusraamatusse Ahja vallas XXX külas asuva XXX (registriosa nr XXX )

kolmandasse jakku märkuse kandmist, mille kohaselt oleks XXX koormatud tähtajatu

juurdepääsuõigusega Ahja vallas XXX külas asuvate XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistute

kasuks.

Vastavalt AÕS § 156 lg-le 1 omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.

Avalikult kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on AÕS § 156 lg 1 järgi

juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu

maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi

ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste

juurdepääsust tuleneva kitsendusega.

Vaidlust ei ole selles, et käesoleval ajal on avaldajate kinnisasjadele juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt tagatud XXX asuva tee kaudu.

12. Puudutatud isik A. Aksalu on taotlenud XXX paikneva tee kasutamise keelamist XXX ,

XXX , XXX ja XXX omanike poolt ning leidnud, et nimetatud kinnistutele on juurdepääs

avalikult kasutatavalt teelt võimalik lisaks XXX asuvale teele veel kahe alternatiivse tee kaudu

(nn Tee 2 ja Tee 3).

Avaldajad on sellele A. Aksalu väitele vastu vaielnud ning leidnud, et Tee 2 ja Tee 3 kaudu ei

ole võimalik neile kuuluvatele kinnistutele pääseda, sest nimetatud teed on juba pikemat aega

kasutusest väljas ning nende kordategemine nõuab suuri kulutusi, milliseid avaldajatel ei ole

võimalik kanda.

Nähtuvalt asja materjalidest kulgeb Tee 2 A. Kalsoni omandis olevalt XXX kinnistult XXX

kinnistule ning sealt XXX ja H. Talve XXX kinnistule (I kd tl 10, 117). Avaldajate seletustega,

paikvaatluse protokolliga (I kd tl 72-76, 122), Ahja Vallavalitsuse avaldusega (I kd tl 123-124) ja

A. Kalsoni kirjaliku vastusega (II kd tl 136) on tõendatud asjaolu, et nn endine karjatee ei ole

kasutuses olnud juba alates sellest ajast, kui kolhoosi karjalaut likvideeriti, s.o üle 20 aasta, ning

käesolevas ajal ei selle kasutuselevõtt võimalik ilma täiendavate investeeringuteta (juurdepääsu

rajamiseta).

Tee 3 kulgeb avalikult kasutatavalt teelt Luhaääre ja XXX te piiri mööda H. Talvele kuuluvale

XXX kinnistule. Ka nimetatu tee osas on tõendatud asjaolu, et selle kasutamine juurdepääsuna

ei ole võimalik koheselt, vaid vajalik on eelnevad investeeringud juurdepääsu rajamiseks.

25.08.2009 teostatud paikvaatlusel on maakohus tuvastanud, et H. Talvele kuuluva XXX

kinnistu ja XXX piiril olnud tee läbimine on raskendatud isegi jalgsi.

Asjaolu, et 1951 ja 1981 fotoplaanidelt (I kd tl 138-143) nähtuvad varasemad teekohad Tee 2 ja

Tee 3 osas, ei välista seda, et kuna nimetatud teed ei ole pikaajaliselt kasutuses olnud, siis

vajavad nad uuesti kasutusse võtmiseks (taastamiseks) investeeringuid.

Seega kuigi maakorralduslikult on võimalik tagada avaldajatele juurdepääs nendele kuuluvatele

kinnisasjale ka juurdepääsuteena Tee 2 ja Tee 3 kaudu, nõuab selle rajamine ja korrashoid

avaldajatelt taotletud juurdepääsust (Tee 1) rohkem kulutusi, sest kuigi A. Aksalu väitel on Tee 1

rekonstrueerimine kallim kui Tee 2 ja Tee 3 rekonstrueerimistööd (II kd tl 115-118), siis praegu

avaldajad kasutavad Teed 1 ning nende väitel hoiavad seda ka korras, s.o juurdepääsu

kasutamine on võimalik ilma A. Aksalu poolt väidetud rekonstrueerimistöödeta. Siinkohal ei

arvesta ringkonnakohus asjaoluga, kas Tee 2 ja Tee 3 rajamine oleks raskendatud ka

olemasolevate kommunikatsioonide tõttu või mitte.

13. A. Aksalu väite kohaselt H. Talvel ei ole õigust nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja, kuna

tal on võimalik pääseda oma juurdepääsuta kinnisasjale temale endale kuuluva teise kinnistu

(Luhaääre) kaudu. Selles osas on õige maakohtu seisukoht, et kinnistu omanikul, milliselt

puudub juurdepääs avalikule teele, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõraste kinnisasjade, kui ta

leiab, et üle tema enda teise kinnisasja ei ole juurdepääs võimalik.

A. Aksalu AÕS § 156 lg-st 3 tulenev vastuväide H. Talve juurdepääsuõiguse nõudele on alusetu,

kuna seniseks ühenduseks saab pidada ühendusteed üle Luhaääre kinnistu ja XXX (Tee 1),

ning see ei ole katkenud H. Talve tahtel.

14. AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult

teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava

kinnisasja omaniku huve. Antud juhul ei ole maakohus kaalunud kõigi menetlusosaliste huve

AÕS § 156 lg 1 järgi ja on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus rikkus oluliselt ka TsMS § 5

lg 3 esimeses lauses ja § 477 lg-s 5 sätestatut, kui, jättes rahuldamata avaldajate taotluse määrata

juurdepääs avalikult teelt XXX asuva eratee kaudu, ei määranud üldse kindlaks avaldajate

kinnistutele juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. Avaldajad on soovinud, et kohus määraks

kindlaks nende kinnistutele juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. Kohus ei ole hagita

menetluses seotud avaldaja taotletud juurdepääsuga, vaid võib määrata juurdepääsu ka mujalt,

olemata seejuures seotud menetlusosaliste seisukohtadega. Selliselt tagatakse, et juurdepääsu

nõudes ei tuleks menetluslikel põhjustel alustada uut menetlust mujalt kulgeva juurdepääsu

kindlaksmääramiseks. Praeguse asja lahendamisel maakohus sellega ei arvestanud.

15. Ringkonnakohus leiab, et avaldajate huvi juurdepääsu saamiseks oma kinnisasjadele üle

puudutatud isiku kinnisasja kaalub üles puudutatud isiku huvi oma kinnisasja kasutamise

keelamise vastu. Seejuures arvestab ringkonnakohus varasemaid kasutamise tavasid, samuti

seda, et kasutuses olev juurdepääs ei nõua selliseid suuri investeeringuid kui võimalikud

alternatiivsed rajatavad juurdepääsuteed. A. Aksalu pidi juba XXX ostmisel nägema, et

ostetavat kinnistut läbib juurdepääsutee ning ta ei saanud eeldada, et juurdepääsu kasutavad

kinnisasjade omanikud rajavad juurdepääsutee mujale. Samuti olenes arvatavasti asjaolust, et

kinnistut läbib juurdepääsutee, kinnistu turuväärtus. Iseenesest õige on A. Aksalu väide, et

arvestades juurdepääsutee lähedust elamule on kinnistu omaniku privaatsuse riive tuntav. Samas

aga pidi ta ka selle asjaoluga kinnistu ostmisel arvestama.

Nähtuvalt asja materjalidest on avaldajatele kuuluvad kinnisasjad nende alaliseks elukohaks,

samas A. Aksalu ei kasuta käesoleval ajal XXX t elukohana ning kinnistul paiknev hoone on

ehitusjärgus ja asustamata. Praegune juurdepääsutee ei läbi kellegi õuemaad ning kulgeb mööda

kinnistu serva.

Ringkonnakohus arvestab ka sellega, et XXX omanik on saanud juurdepääsu oma kinnistule

läbi H. Talvele kuuluva Luhaääre kinnistu.

Lähtudes eeltoodust ringkonnakohus rahuldab H. Talve ja A. Kasesalu avalduse määrata

juurdepääs avalikult teelt XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistutele XXX asuva tee kaudu.

Seoses H. Talve ja A. Kasesalu avalduse rahuldamisega jääb A. Aksalu hagi H. Talve ja

A. Kasesalu vastu valduse rikkumise lõpetamiseks rahuldamata.

16. Vastavalt AÕS § 156 lg-le 1 omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra

kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui

kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus.

Antud asjas olevatest materjalidest nähtuvalt ei ole A. Aksalu esitanud oma ettepanekuid ja

seisukohti juurdepääsu tasu suuruse osas. Avaldajad oma avalduses (II kd tl 94-97) on

seisukohal, et H. Talv võiks loobuda oma tasu nõudest XXX omaniku vastu juurdepääsu

kasutamise eest ning A. Kasesalu on nõus tasuma mõistlikku hüvitist kohtuväliselt kokkuleppe

alusel. Seega ei ole asja materjalide kohaselt selge, kas on võimalik tasu määrata kokkuleppel

või mitte. Kuigi tasu maksmist eeldatakse, võib selle nõude esitamisest loobuda. Juhul, kui ei

saavutata kokkulepet tasu suuruse osas, siis on huvitatud isikul võimalik taotleda tasu määramist

kohtu poolt ning see, et antud asjas ei ole kohus määranud tasu suurust, ei võta isikult

nõudeõigust.

17. Ringkonnakohus juhib menetlusosaliste tähelepanu sellele, et asjaolude muutumise korral on

menetlusosalistel TsMS § 6185 eelduste olemasolul õigus nõuda juurdepääsutasu suuruse ja/või

juurdepääsu tingimuste muutmist.

18. Maakohus on A. Aksalu hagi valduse rikkumise lõpetamiseks ning H. Talve ja A. Kasesalu

avalduse juurdepääsu määramiseks avalikult teelt XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistutele

XXX asuva tee kaudu läbi vaadanud hagita menetluses. Kuigi A. Aksalu nõue on haginõue,

jagab ringkonnakohus menetluskulud hagita menetluse menetluskuludena, s.o TsMS § 172

kohaselt.

Vastavalt TsMS § 172 lg-le 1 kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend

tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane.

Antud juhul on lahend tehtud nii A. Aksalu huvides (juurdepääsu määramine avalikult teelt XXX

e läbi Luhaääre kinnistu kulgeva tee) kui ka H. Talve ja A. Kasesalu huvides (juurdepääs

määramine avalikult teelt XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistutele XXX asuva tee kaudu) ning

seetõttu on õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson