3-11-1344/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. aprill 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1344

Haldusasi

OÜ Profister kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 1. juuli 2011 otsuse nr 13-

10/36593 ning toimingu (registreeringu peatamine

majandustegevuse

registris)

õigusvastasuse

tuvastamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 30. märtsil 2012

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebaja: OÜ Profister

Esindajad: v.adv Meelis Krautmann ja v.adv Jaak Siin

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Meelis Rohtlaan

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Profister kaebus osaliselt.

2. Tuvastada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse toimingu, mis

seisnes OÜ Profister registreeringu peatamises majandustegevuse registris 1.

juulil 2011, õigusvastasus.

3. Jätta OÜ Profister kaebus rahuldamata Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 1. juuli 2011 otsuse nr 13-10/36593 õigusvastasuse tuvastamise

nõude osas.

4. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Profister

kasuks välja menetluskulu 3020 (kolm tuhat kakskümmend) eurot.

5. Tagastada OÜ-le Profister riigilõiv 31 (kolmkümmend üks) eurot ja 94 senti,

kandes selle summa OÜ Profister arveldusarvele nr 10220103505010 (SEB

Pank).

6. Saata kohtuotsus menetlusosaliste esindajatele ning Riigi Tugiteenuste Keskusele (p. 5

täitmiseks).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180,

§ 181 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KULG

1. 5. mai 2011 otsusega nr 12.2-7/183-1 määras Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus (edaspidi maksuhaldur) käibemaksuseaduse § 442 ja § 120 lõike 3 ning vedelkütuse

seaduse § 41 ja 42 alusel OÜ Profister käibemaksu tagatise summaks 100 000 eurot, jättes samas

rahuldamata OÜ Profister tagatissumma vähendamise taotluse, kuna OÜ Profister ei vastanud

VKS § 42 lg 5 punktis 1 sätestatud nõudele (vähemalt kolmeaastane kogemus kütuse käitlemise

valdkonnas). 31. mail 2011 esitas OÜ Profister Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuhalduri

5. mai 2011 otsuse nr 12.2-7/183-1 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 2. juuni 2011

määrusega (tl. 112) kaebuse menetlusse ning kohaldas esialgset õiguskaitset, peatades

vaidlustatud otsuse kehtivuse 5000 eurot ületavas osas ning kohustades maksuhaldurit

registreerima OÜ Profister majandustegevuses registris 2. juunist kuni 1. juulini 2011, ilma et

Profister OÜ peaks üldse esitama tagatist ning alates 1. juulist 2011 tingimusel, et ta esitab

maksuhaldurile tagatise summas 5000 eurot.

2. 1. juuli 2011 otsusega nr 13-10/36593 (kd II, tl. 15) keeldus maksuhaldur aktsepteerimast

OÜ Profister poolt tagatisena pakutud garantiikindlustuspoliisi 5000 euro suurusele summale

ning samas peatas maksuhaldur OÜ Profister kui kütuse müüja registreeringu

majandustegevuse registris. OÜ Profister esitas 8. juulil 2011 Tallinna Halduskohtule taotluse

eelnimetatud otsuse ja toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuetes.

3. Juba enne esimesena nimetatud kaebuse esitamist, s.o 17. mail 2011 oli OÜ Profister

maksuhaldurile esitanud uuesti ka tagatise vähendamise taotluse. 11. oktoobril 2011 tegi

maksuhaldur otsuse nr 12.2-7/183-4 (kd III, tl. 128), millega jättis OÜ Profister 17. mai 2011

esitatud tagatise vähendamise taotluse rahuldamata. Selle otsuse tühistamiseks esitas OÜ

Profister 27. oktoobril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse (kd III, tl. 3).

4. Kohus liitis OÜ Profister 31. mai, 8. juuli ja 27. oktoobri 2011 kaebused ühte menetlusse

ning peatas menetluse kuni lõpliku kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas 3-11-1316, mille

raames oli algatatud 4. oktoobril 2011 tehtud kohtuotsusega põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse erinevate vedelkütuseseaduse normide põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

Riigikohus tunnistas 31. jaanuaril 2012 tehtud otsusega vedelkütuse seaduse § 36 lõike 5

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see kohaldub tarbimisse lubatud

kütuse müüjate suhtes, kes olid 1. aprillil 2011 registreeritud majandustegevuse registris

kütuse müüjana ning olid kütuseturul tegutsenud vähem kui kolm aastat. Samuti tunnistas

Riigikohus vedelkütuse seaduse § 42 lõike 5 punkti 1 tekstiosa ning vähemalt kolmeaastane

kogemus kütuse käitlemise valdkonnas põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

5. 28. veebruari 2012 otsusega nr 12.2-7/183-5 tunnistas maksuhaldur kehtetuks oma 5. mai

2011 otsuse nr 12.2-7/183-1 ja 11. oktoobri 2011 otsuse nr 12.2-7/183-4 ning 8. märtsi 2012

määrusega lõpetas kohus halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 151 lg 2 p 1 alusel OÜ

Prfofister kaebuse menetluse eelnimetatud kahe otsuse tühistamise nõuete osas, jätkates

samas menetlust maksuhalduri 1. juuli 2011 otsuse nr 13-10/36593 ning toimingu

õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja leiab, et maksuhalduri 1. juuli 2011 otsus nr 13-10/36593, millega keelduti kaebaja

poolt esitatud tagatise (garantiikindlustus) aktsepteerimisest ning sellele järgnev toiming, mis

seisnes kaebaja registreeringu peatamises majandustegevuse registris, on õigusvastased.

Kaebaja selgitab, et majandustegevuse registris tema registreeringu peatamine tõi kaasa

olukorra, kus 1. juulil 2011 klientidele kütust vedanud veokid ei saanud klientidele kütust üle

anda ning samuti ei olnud kogu tööpäeva kestel võimalik kaebajal kütust osta ega müüa, ta

pidi tühistama esitatud tellimused. Veel märgib kaebaja, et ta on väljastanud klientidele üle

200 kütusekaardi ning kaebaja pidi need 1. juulil 2011 kogu päevaks sulgema. Kaebaja leiab, et

sellega põhjustati talle kahju ning käesolev otsuse ja toimingu õigusvastasuse tuvastamise

nõue on tingitud soovist esitada tulevikus maksuhalduri vastu kahju hüvitamise.

7. Registreeringu peatamist peab kaebaja õigusvastaseks esiteks seetõttu, et halduskohtu 2.

juuni 2011 esialgse õiguskaitse määruse kohaselt pidi OÜ Profister registreering kehtima ilma

tagatist nõudmata kuni 1. juulini 2011. Kaebaja leiab, viidates tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 135 lõigetele 1 ja 2 ning § 136 lõikele 1, et selliselt määratud tähtaja sisse pidi jääma

ka 1. juuli 2011. Teiseks peab kaebaja registreeringu peatamist õigusvastaseks seetõttu, et

maksuhaldur ei teinud registreeringu peatamise kohta nõuetekohast otsust. Siinkohal viitab

kaebaja VKS § 15 lõikele 1 ning § 15 lõikele 5, kust tuleneb tema hinnangul üheselt, et

registreeringu peatamise kohta tuleb teha haldusakti vormi- ja sisunõuetele vastav otsus, mis

tuleb selle adressaadile kätte toimetada. Siinkohal viitab kaebaja ka sellele, et

majandustegevuse registri seadus eristab sõnaselgelt registrist kustutamist kas otsusega või

ilma sellekohase otsuseta.

8. Kolmandaks leiab kaebaja, et ta esitas nõutava tagatise ning selle mitteaktsepteerimine

maksuhalduri 1. juuli 2011 otsusega oli põhjendamatu. Kaebaja selgitab, et esitas 28. juunil

2011 tagatisena Salva Kindlustuse AS poolt väljastatud garantiikindlustuspoliisi nr

BA111C0564642, mille kohaselt oli kindlusobjektiks kindlustusvõtja kohustused kindlustatu ees,

vedelkütuse seadusest §-st 41 tuleneva tagatise kohustus, kindlustussummaks 5000 eurot. Kaebaja ei

nõustu maksuhalduri seisukohaga, et selline tagatis ei vastanud MKS §-s 122 sätestatule ning

selgitab, et kuigi MKS § 122 nimetab ühe tagatise liigina käendust, on garantii käenduse

kõrval samuti enimlevinud tagatise liik, käendust eristab garantiist eeskätt käenduse

aktsessoorsus, mis on suunatud eeskätt käendaja vastutuse piiramisele. Kaebaja leiab, et

garantii iseloomust tulenevalt on võlausaldajal nõuet kergem maksma panna ning rahuldatud

saada. Eeltoodu tõttu leiab kaebaja, et MKS § 122 punktis 1 ning §-s 123 nimetatud käendus

hõlmab ka garantiid ning märgib, et sarnaselt on maksuhaldur nimetatud sätet kohaldanud

enda tagatiste aktsepteerimise praktikas, sh ka käesoleval juhtumil, kuivõrd seekord lahendati

Profister OÜ poolt esitatud tagatise küsimus selliselt, et lisaks garantiikindlustuspoliisile

väljastati maksuhaldurile poliisi lisa 1, mis sisaldas Salva Kindlustuse AS ja Profister OÜ

28. juunil 2011 sõlmitud kindluslepingust nr BA111C0564642 tulenevalt käendaja kohustuste

kokkulepet, mille tekst oli maksuhalduri poolt ette antud. Kaebaja leiab, et kui maksuhaldur

oli seisukohal, et esitatud garantiikindlustuspoliisile tuleb lisada kindlusandja ja kindlustusvõtja

vahel sõlmitav täiendav kokkulepe, siis tulnuks nimetatud asjaolust kaebajat teavitada, mitte

aga väita, et esitatud tagatist ei aktsepteerita. Seejuures viitab kaebaja HMS §-le 15. Kaebaja

viitab ka sellele, et tagatise mitteaktsepteerimisel ei järginud maksuhaldur MKS § 123 lõikes 2

sätestatut ega osutanud ka tagatise mitteaktsepteerimise õiguslikule alusele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja esitas kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse, milles võtab kaebuse õigeks

maksuhalduri toimingu, mis seisnes kaebaja registreeringu peatamises, õigusvastasuse

tuvastamise nõudes. Samas leiab vastustaja, et kaebajal puudub põhjendatud huvi

maksuhalduri 1. juuli 2011 otsuse nr 13-10/36593 õigusvastasuse tuvastamise vastu, mistõttu

tuleks kaebus selles osas läbi vaatamata jätta. Vastustaja möönab, et kaebaja registreeringu

peatamine 1. juulil 2011 ei olnud õiguspärane tulenevalt esialgse õiguskaitse määrusest.

Vastustaja nõustub kaebaja seisukohaga, et olukorras, kus tähtaeg on määratud 1. juulini 2011,

hõlmas see ka nimetatud kuupäeva. Samas leiab vastustaja, et maksuhalduri 1. juuli 2011

otsusel ei saa olla mistahes põhjuslikku seost kaebajale kahju tekkimisega, kusjuures kaebaja

isegi on väitnud, et kahju tekkis seoses registreeringu peatamise, mitte maksuhalduri 1. juuli

2011 otsusega. Vastustaja viitab ka VKS §-le 41 ning selgitab, et kuna kaebaja esitas tagatise

29. juunil 2011 ning 1. juuli 2011 tööpäeva hommikul oli veel tegemata otsus selle

aktsepteerimise kohta, leidis maksuhaldur, et kaebaja registreering tuleb peatada nõutava

tagatise puudumisel, ent nagu kaebaja õigesti märkis, poleks seda siiski saanud teha varem kui

2. juulil 2011.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohus, hinnanud poolte väiteid ning asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada maksuhalduri toimingu õigusvastasuse tuvastamise

nõude osas. Halduskohtumenetluse seadustiku § 159 lõikes 1 on sätestatud, et kui vastustaja

võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse.

Käesoleval juhul on kohus kaebuse kohta esitatud kirjalikus seletuses (kd II, tl. 36) võtnud

õigeks kaebuse osas, mis puudutab maksuhalduri toimingu (OÜ Profister registreeringu

peatamine majandustegevuse registris) õigusvastasuse tuvastamise nõuet. Kohus võtab

õigeksvõtu vastu ning rahuldab selles osas kaebuse. Kohus märgib, et nõustub ka sisuliselt

sisukohaga, et olukorras, kus teatava keelu või korralduse tähtaeg on määratud sõnastuses

kuni 1. juulini 2011, hõlmab see tähtaeg ka 1. juulit, mis tähendab, et käesolevas haldusasjas 2.

juunil 2011 tehtud kohtumääruse punkti 5 alapunktist a tulenes maksuhaldurile keeld tagatise

esitamata jätmise argumendil OÜ Profister registreeringut majandustegevuse registris peatada.

Selline tõlgendus vastab tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dest 136 ja 137 sätestatule. Kohus

märgib, et isegi kui asuda seisukohale, et halduskohtu 2. juuni 2011 määruse punkti 5

alapunktid a ja b on omavahel vastuolus just 1. juuli kuupäeva osas, siis tulnuks määrust

tõlgendada haldusvälisele isikule, s.o maksukohustuslasele soodsamal viisil. Seega on õige, et

maksuhaldur ei oleks tohtinud 1. juulil 2011 kaebaja registreeringut peatada tagatise esitamata

jätmise põhjusel.

11. Kohtu hinnangul ei ole õigusvastane aga maksuhalduri 1. juuli 2011 otsus nr 10-13/36593.

Kohus märgib esiteks, et kohtuistungil põhistas kaebaja oma põhjendatud huvi selle

korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja väide, et talle tekkis selle korralduse

andmise tõttu kahju, mis seisnes esitatud tagatise maksuhaldurile aktsepteeritavaks

muutmisega seotud täiendavate toimingutega seotud õigusabi- ja sõidukuludes, on

põhjendatud huvi põhistamiseks piisav. Põhjuslik seos selliste asjaajamiskulude tekkimise ja

vaidlusaluse korralduse vahel ei ole välistatud ning seega ei saa maksuhalduri 1. juuli 2011

otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet läbi vaatamata või rahuldamata jätta põhjendatud

huvi puudumise tõttu.

12. Küll leiab kohus, et vaatamata mõningatele 1. juuli 2011 otsuses nr 10-13/36593 esinenud

põhjendamispuudustele ei saa väita, et selle korralduse andmise ajal olnuks sellise

resolutiivosaga otsuse tegemine kehtiva õigusega vastuolus. Kohus leiab, et maksuhalduri

lõppjäreldus, et kaebaja esitatud garantiikindlustuspoliis ei ole nõuetekohane tagatis, oli

iseenesest õige ja põhjendatud. MKS §-s 122 sätestatakse, et kui maksuseaduses ei ole

sätestatud teisiti, võib isik, kellel tekib tagatise esitamise kohustus, valida järgmiste tagatise

liikide vahel: käendus, deposiidina selleks määratud kontole makstud tagatissumma või riigi,

valla või linna kasuks seatud registerpant või hüpoteek. MKS § 123 lg 1 kohaselt võib

käendaja olla isik, keda maksuhaldur käendajana aktsepteerib ja kes kohustub maksuhalduri

nõudmise korral tasuma käenduslepingus märgitud summa. Võlaõigusseaduse § 142 lõikes 1

on sätestatud, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi 3. lõike

kohaselt võib käendus olla seotud tingimustega. Eelviidatud MKS § 123 lõikest 1 tuleneb

kohtu hinnangul aga maksuhalduri poolt käenduse tagatisena aktsepteerimise eeldusena see, et

käendaja kohustub täiendavate tingimusteta maksuhalduri nõudmise korral tasuma

käenduslepingus märgitud summa. Käesoleva vaidluse seisukohast on see oluline seetõttu, et

kaebaja poolt esitatud Salva Kindlustuse AS-i garantiikindlustuspoliisilt nähtuvalt on

kindlustusandja kohustuse täitmine seotud maksuhaldurile seatud lisatingimusega, mida

maksukorralduse

seadus

ega

maksuseadused

ette

ei

näe.

Nimelt

nähtub

garantiikindlustuspoliisi

punktist

7,

et

kindlustusjuhtum

loetakse

saabunuks,

kui

kindlustusvõtja pole kindlustuse objektiks olevat kohustust kindlustatu ees täitnud 7 päeva

jooksul, arvates kirjaliku nõude saamisest vastava puuduse kõrvaldamiseks ning lisaks sellele

esitab kindlustatu kindlustusandjale teatise, kus ta näitab ära kindlustusobjektiks oleva lepingu

sätted, millega seotud kohustusi ei ole kindlustusvõtja nõuetekohaselt või tähtaegselt täitnud.

Isegi kui tõdeda, et viimases lauses sätestatud kohustus näidata ära kindlustusobjektiks oleva

lepingu need sätted on tõlgendatav kohustusena garantii sissenõudmisel näidata ära, milliste

õigusnormide alusel on maksuvõlg tekkinud, siis igal juhul on MKS-is sätestatud tagatise

iseloomuga vastuolus selles kindlustuspoliisist nähtuv garantiitingimus, mille kohaselt peaks

kindlustatu (maksuhaldur) esmalt esitama kindlustusvõtjale (maksukohustuslane) kirjaliku

nõude puuduste kõrvaldamiseks (võlgnetava maksusumma tasumiseks) ning alles seejärel

võiks pöörduda kindlustusandja poole.

13. MKS § 32 kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud

maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast

tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Maksuvõlg tekib

seega konkreetse seadusest tuleneva maksukohustuse tähtpäevaks täitmata jätmisel ega ole

seotud sellega, kas maksuhaldur maksukohustuse täitmist maksukohustuslaselt kuidagi eraldi

kirjalikult nõuab. Tagatise eesmärk on see, et maksuhalduril oleks tagatise arvelt võimalik ilma

täiendavate takistusteta isiku maksuvõlg katta. MKS § 127 lõikes 1 sätestatakse, et nõude

pööramiseks käendaja vastu teatatakse käendajale käendatava poolt täitmata jäetud

kohustusest. Ka sellest normist tuleneb, et käendajalt maksuvõla sissenõudmiseks ei pea

maksuhaldur eelnevalt nõudma maksuvõla tasumist maksukohustuslaselt endalt. Tagatise

kasutamise näol ei ole tegemist maksuvõla sundtäitmisega MKS 13. peatüki mõistes. Kohus

nõustub põhimõtteliselt kaebaja seisukohaga, et puudub mõistlik põhjus, miks MKS

võimaldab tagatisena käendust (VÕS § 142-154), mitte aga garantiid (VÕS § 155) ning

möönab, et maksuhalduril ei oleks alust jätta tagatist, nimetatagu selleks sõlmitud lepingut,

kuidas tahes, aktsepteerimata, kui selle sisuks on kolmanda isiku (käendaja, garantii andja,

kindlustusvõtja) kohustus vastutada maksukohustuslase maksukohustuste täitmise eest

maksuhaldurile mitte ebasoodsamatel tingimustel kui VÕS §-des 142 jj sätestatud käenduse

normid, ilma et tagamiskohustusele oleks seatud mingeid täiendavaid tingimusi. Käesoleval

juhul on aga ilmne, et muudest asjaoludest sõltumata oli esitatud garantiikindlustus

maksuhaldurile ebasoodsam selles sisaldunud täiendava tingimuse tõttu ning sellise

garantiikindlustuse aktsepteerimisest võis maksuhaldur keelduda.

14. Õige ei ole ka kaebaja väide, et sisuliselt maksuhaldur aktsepteeris sedasama

garantiikindlustust hiljem. Garantiikindlustuslepingu lisana vormistatud käendaja kohustus ei

ole pelgalt formaalse sisuga ning tegemist ei ole üksnes tagatise vormistamisega vastavalt

maksuhalduri eelistatud vorminõuetele. Kõnealuses dokumendis kinnitab Salva Kindlustuse

AS käenduse andmist, seejuures tingimused, millistel maksuhaldur võib nõude kaebaja vastu

esitada, on erinevad, võrreldes garantiikindlustuspoliisis nimetatutest ning kooskõlas MKS-is

sisalduvate maksuvõla tekkimise, tagatise andmise ning tagatise kasutamise sätetega. Kuna

VÕS § 142 lg 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelistest

suhetest, siis piisabki maksuhalduril tagatise olemasoleva dokumendina käendaja kinnitusest

vajaliku käenduse andmise kohta. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kaebaja nõue

tunnistada õigusvastaseks maksuhalduri 1. juuli 2011 otsus nr 13-10/36593 ei ole

põhjendatud.

MENETLUSKULUD

15. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lõigete 1 ja 2 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Sama paragrahvi lõikes 5

sätestatakse, et kui vastustaja võtab kaebuse õigeks, ei kanna ta pärast õigeksvõttu tekkinud

menetluskulusid. HkMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus

lõpetab menetluse HkMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel.

16. Käesolevas asjas lõpetas kohus osaliselt menetluse HkMS § 152 lg 1 p 4 alusel ning

osaliselt rahuldas kaebuse, osaliselt jättis rahuldamata. 22. augustil 2011 kohtule esitatud

kirjalikus seletuses võttis vastustaja kaebuse õigeks maksuhalduri toimingu õigusvastasuse

tuvastamise nõude osas, pidades siiski põhjendamatuks 1. juuli 2011 otsuse õigusvastasuse

tuvastamise

nõuet.

Kaebaja

on

kohtule

esitanud

menetluskulude

nimekirja

ja

kuludokumendid taotlusega tagastada 15,97x2=31,94 euro suurune riigilõiv ning mõista

vastustajalt välja 28,75 krooni suurune eriigilõiv ning 4113,44 euro suurune õigusabikulu.

Riigilõivu tasumine on tõendatud toimikus olevate maksekorraldustega (kd I, tl. 111, kd II, tl.

23 ja kd III, tl. 151). Õigusabikulude kohta on kaebaja esitanud advokaadibüroo Aivar Pilv,

advokaadibüroo Hansa Law Offices ning advokaadibüroo Angerjärv ja Krautmann arved

ning nende tasumist kinnitavad maksekorraldused (kd I, tl. 187 jj).

17. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kuivõrd kohus lõpetas HkMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse maksuhalduri

5. mai 2011 ja 11. oktoobri 2011 otsuste tühistamise nõuete osas, tuleb nende nõuete

(vastavalt 31. mail 2011 kaebuse ja 27. oktoobri 2011 kaebuse) esitamisel tasutud riigilõiv

kaebajale tagastada. 31. mai 2011 kaebuses sisaldus ka esialgse õiguskaitse taotlus, mille kohus

rahuldas, sellelt makstud 12,78 euro suurune riigilõiv tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõista, samuti nagu 8. juuli 2011 kaebuse esitamisel tasutud 15,97 euro suurune riigilõiv.

18. Menetluskulude nimekirjade kohaselt seondub õigusabikulu kaebuste ettevalmistamise ja

koostamise, kliendiga arupidamise ning kohtuistungiks valmistumise ja kohtuistungil

osalemisega. 31. mai 2011 kaebuse koostamisele on kulunud 12 advokaadi töötundi, 8. juuli

kaebuse koostamisele 4 tundi ja 15 minutit ning 27. oktoobri kaebuse koostamisele 5 tundi ja

14 minutit. Arvestades vaidluse eset, samuti seda, et esimesena esitatud kaebus hõlmas

põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust, ei saa 31. mai 2011 kaebuse koostamise ja

ettevalmistamise kulu pidada ülemääraseks. 27. oktoobri 2011 kaebus oli sisuliselt identne

kaebaja poolt haldusasjas 3-11-1933 esitatud kaebusega. Viimatinimetatud asjas lõpetas kohus

menetluse ning mõistis kaebaja kasuks välja õigusabikulud täies ulatuses. Seetõttu vähendab

kohus 27. oktoobri 2011 kaebuse koostamisega seotud õigusabikulu umbes poole ehk 290

euro võrra. 8. juulil 2011 esitatud kaebuse rahuldas kohus osaliselt, tuvastades vaidlustatud

toimingu õigusvastasuse, jättes aga maksuhalduri 1. juuli 2011 otsuse õigusvastasuse

tuvastamise nõude rahuldamata. Kahest nõudest ühe rahuldamisega on kaebus rahuldatud

pooles ulatuses. Seetõttu vähendab kohus selle kaebuse koostamisega seotud õigusabikulusid

umbes poole ehk 282 euro võrra.

19. Samuti peab kohus põhjendamatult suureks õigusabikulu, mis on kantud pärast Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 3-4-1-24-11 otsuse tegemist. Olukorra ja edasiste

tegevussuundade väljatöötamise ja läbiarutamise ning kohtuistungi ettevalmistamise ja

kohtuistungil osalemiseks on kulusid tehtud kokku ligemale 5 ja poole advokaadi töötunni

ulatuses. Arvestades, et kohtuistungi määramise ajal oli kaebajale teada, et vaidlus on üles

jäänud sisuliselt üksnes 1. juuli 2011 otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas (sest

toimingu osas võttis vastustaja juba 2011. aasta augustis kaebuse õigeks), on selline kulu

ülemäärane. Seejuures ainsa nõude osas, mis kohtuistungi ajal veel vaidluse all oli, jääb kaebus

rahuldamata. Seetõttu on need kulud suurel määral põhjendamatud ning kohus vähendab

neid veel 550 euro võrra. Kokkuvõttes tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista

2808,30+28,75+1305,14-290-282-550≈3020 eurot.

Kristjan Siigur

kohtunik