3-10-2838/150 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Silvia Truman, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

5. aprill 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-2838 Haldusasi H G R a, V R K ja B T i kaebused Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 punktide 3-

5 tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks anda vara tagastamise toimikud üle asja uueks läbivaatamiseks Harju maakonnakomisjonile Menetlusosalised Kaebajad – H G R p, V R K ja B T , volitatud esindaja H G R p Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus, volitatud esindaja Inge Lumiste Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

14. märtsi 2012. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.10.2011 otsus haldusasjas nr 3-10-2838 osas, millega tühistati ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 p-d 3 ja 4 ja tehti vastustajale ettekirjutus vara tagastamise toimikute üleandmiseks maakonnakomisjonile. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata H G R a, V R K ja B T i kaebused ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 p-de 3 ja 4 tühistamiseks ja vara tagastamise toimikute maakonnakomisjonile üleandmiseks. H G R a, V R K ja B T i menetluskulud jätta nende endi kanda. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Mõista H G R alt, V R Klt ja B T ilt Tallinna linna kasuks välja igaühelt 5,32 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 7. mail 2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul. (HKMS § 212 lg 1).

3-10-2838 2(14) Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

H G R p, V R K ja G T esitasid tähtaegselt Tallinna Linnavalitsusele avaldused XXXXXXXXX asunud endise kinnistu nr 2654 ehitiste ja maa tagastamiseks.

Nõmme Linnaosa Valitsus müüs märtsis 1996 XXXXXXXXX erastamisväärtpaberite eest eluruumi üürnikele.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon (edaspidi ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjon või linakomisjon) jättis 31.08.2010 otsusega nr 12992 H. G. R, V. R K ja G. T taotlused XXXXx asunud endise kinnistu nr 2654 hoonete ja maa tagastamiseks rahuldamata, sest nimetatud vara 1/3 mõttelise osa omanik E T (taotlejate vanaonu) ei olnud seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik, mistõttu ei saa tema ega tema pärijad olla Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 2 alusel omandireformi õigustatud subjektiks (p 2); nimetatud vara 1/3 mõttelise osa, mis kuulus L Tle (taotlejate vanaema), eest on E T i, B T i, Kurt Eugen T ja Asta R taotluste alusel Saksamaa Liitvabariigi poolt välja makstud kompensatsioon, mis välistab ORAS § 17 lg 5 alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (p 3); nimetatud vara 1/3 mõttelise osa omanik A B T (taotlejate vanatädi) suri 02.03.1948 pärijateta ja seetõttu arvati temale kuulunud vara Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 29.01.1952 otsusega nr 73 kohaliku nõukogu elamufondi kui vaibevara (p 4). Otsuses toodud andmed otsustati jätta kandmata endiste omanike ja vara registrisse (p 5). Otsuse põhjendustest nähtuvalt kuulus XXXXXXXX asuv kinnistu nr 2654 L. Tle, A. B. T ja E T võrdsetes mõttelistes osades. E T vabastati 30.11.1939 Eesti kodakondsusest ja ta lahkus Saksamaale, mistõttu vastavalt ORAS § 7 lg-le

2 ei saa tema ega tema pärijad olla omandireformi õigustatud subjektideks. L. T ja A. B. T olid 16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodanikud. L. T lahkus Saksamaale 1941. a veebruaris. A. B. T suri 02.03.1948 Tallinnas ja tema pärijate kohta andmed puuduvad. Saksamaal B L leidub andmeid L. Tle ja E T kuulunud vara kompenseerimise kohta. Eugen T ja L. T surma järel taotlesid Saksamaa Liitvabariigilt Eestisse jäänud varade eest kompensatsiooni määramist E T lesk E T n ja poeg B. T ning L. T lapsed A. R ja K. E. T. Taotlused rahuldati ning kompensatsioonisumma jaotati taotlejate vahel. Esitatud dokumentidest on näha, et XXXXXXXXX asunud kinnistu nr 2654 omanikena deklareeriti üksnes E T ja L. T, jättes nimetamata A. B. Ti osaluse.

H. G. R, V. R K ja G. T ainupärija B T esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, mille nõueteks pärast täpsustamist olid tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 p-d 2-5, teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus anda vara tagastamise toimikud üle asja uueks läbivaatamiseks Harju maakonnakomisjonile ja tunnistada õigusvastaseks Nõmme Linnaosa Valitsuse poolt tehtud XXXXx korterite 1-4 erastamise otsustused (haldusasi nr 3-10-2838).

3-10-2838 3(14) Kaebajad selgitasid, et Saksa Liitvabariigi poolt XXXXx hoonete ja maa L. Tle kuulunud varaosa eest tasutud summade näol ei olnud tegemist kompensatsiooniga, vaid sotsiaaltoetusega omandi kaotanud põgenikele. Makstud summad olid väikesed ja tuleb pärast varade tagastamist Saksa Liitvabariigile tagasi maksta. Gesetz über den Lastenausgleich (LAG) preambuli kohaselt ei tähendanud selle alusel summade väljamaksmine ja vastuvõtmine vara tagastamise nõudeõigusest loobumist. LAG ei takista õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamist. Vastustaja on viivitanud varade tagastamisega juba aastaid ja jätnud kaebajad ilma võimalusest saada korterite üürimisest tulu. Vastustaja tegevus on vastuolus põhiseaduse §-dega 12 ja 25. Kaebajatel on õigus kahju hüvitamisele, sest vastustaja on XXXXx korterid õigusvastaselt edasi müünud. Lisaks soovivad kaebajad XXXXx hoonete ja maa tagastamist A. B. T kuulunud osas. A. B. T suri 1948. a Tallinnas ning tema pärijateks on vend E T ja õde L. T, kellest Tallinna Maaamet teadlik oli. Pärijad ei saanud pärandit vastu võtta reaalse repressiooniohu tõttu, samuti viibisid nad pärandi avanemise hetkel 1948. a välisriikides. On üldiselt teada, et nõukogude ajal ei olnud Saksa Liitvabariigi kodanikel võimalik Nõukogude Eestis päranduse valdajaks saada. L. Tle, A. B. T ja E. T kuulunud vara natsionaliseeriti ning A. B. Ti pärijatel puudus võimalus esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks. Jääb selgusetuks, miks tuleb reaalset repressiooniohtu tõendada kohtumenetluse korras. Reaalse repressiooniohu olemasolu tõendab mh saksa põgeniku pass. Samuti oli palju muid põhjusi, miks pärijad ei tulnud pärandit vastu võtma reaalse repressiooniohu tõttu. Kaebajate perekonnas oli palju nn „nõukogude riigi vaenlasi“.

Tallinna Halduskohus võttis 28.06.2011 määrusega vastu kaebajate loobumise ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 p 2 tühistamise nõudes ja lõpetas vastavas osas menetluse (p 3). Samuti jättis halduskohus ennistamata kaebetähtaja Nõmme Linnaosa Valitsuse XXXXx korterite 1-4 erastamise otsustuste õigusvastaseks tunnistamise nõudes ja lõpetas vastavas osas menetluse (p-d 1-2). Tallinna Halduskohus eraldas 28.09.2011 määrusega kaebused Nõmme Linnaosa Valitsuse XXXXx korterite 1-4 erastamise otsustuste õigusvastaseks tunnistamise nõuetes eraldiseisvasse menetlusse haldusasja numbriga 3-10-3425. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12.12.2011 määrusega nr 3-10-3425 halduskohtu 28.06.2011 määruse p-d 1-2 ning saatis asja tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks.

Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Saksa Liitvabariik maksis XXXXx asunud vara eest kompensatsiooni L. T pärijatele A. Rle ja

K. E. Tle. Kompensatsiooni maksmine on tõendatud Saksamaal B L säilitatavas L. T kompensatsioonitoimikus sisalduvate tõenditega, millest nähtub, et L. T esitas 25.11.1952 Saksa Liitvabariigile 1952. a jõustunud LAG alusel taotluse maaomandi kahju, ümberasustamiskahju ja idaaladel saadud kahju kindlakstegemiseks. Maaomandi kahju all on märgitud XXXXx asuv kinnistu, väärtusega 46 000 eesti krooni. L. T on taotluses märkinud, et 1/2 suurune mõtteline osa varast kuulus E T ile. Wandsbeki hüvitiste amet tegi L. T taotluse alusel 26.11.1959 otsusega kindlaks XXXXx asuva varaga seotud kahju summas 30 750 Saksa riigimarka, millest

L. T osa oli 15 375 Saksa riigimarka. Otsusest nähtub, et E T ja L. T surma järel olid põhihüvitist õigustatud saama nende pärijad – E T lesk E T ja poeg B. T ning L. T lapsed A. R ja

K. E. T. Wandsbeki hüvitiste ameti 09.02.1961 põhihüvitise väljamaksmise otsuse järgi arvestati L. T 15 375 Saksa riigimarga suurune kahjusumma saksa markadeks (DEM) põhisummas

8 250 DEM. Frankfurdi hüvitiste amet suurendas 16.11.1961 otsusega põhihüvitise summat kuni 11 390 DEM ning lõplikuks põhihüvitise summaks määrati 15.01.1968 otsusega 12 380 DEM. Põhihüvitise toimikus sisalduvast täitmise kohta koostatud ülevaatest nähtub, et L. T pärijatele on 1961.-1969. a tehtud väljamakseid koos intressiga summas 15 345,27 DEM.

3-10-2838 4(14) LAG alusel makstavat kompensatsiooni saab mõista ORAS § 17 lg-s 5 sätestatud kompensatsioonina, kuigi LAG preambuli järgi ei tähendanud hüvitise määramine ja vastuvõtmine võõrandatud vara tagastamisnõudest loobumist. LAG preambulis sätestatud põhimõtted ei oma tähtsust ega ole Eesti Vabariigile siduvad ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise lahendamisel tuleb lähtuda Eestis kehtivast õigusest. Kuna on tõendatud, et Saksa Liitvabariik maksis L. T pärijatele kompensatsiooni XXXXx asuva vara 1/2 suuruse mõttelise osa eest, puudub ORAS § 17 lg-st 5 tulenevalt kaebajatel õigus nõuda L.

Tle kuulunud XXXXx asuva vara 1/3 suuruse mõttelise osa tagastamist. Kaebajatel ei saa tekkida õiguspärast ootust vara tagastamise või veelkordse kompenseerimise suhtes. Põhiseadusest tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse alus saab tuleneda üksnes siseriiklikust õigusest. Eesti riik ei ole andnud lubadust hüvitada õigusvastase võõrandamisega tekitatud kahju isikutele, kes on saanud õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni. Seega ei riku ORAS § 17 lg 5 alusel vara tagastamisest keeldumine Eesti põhiseadusest tulenevaid õigusi.

ORAS § 17 lg 5 ja Vabariigi Valituse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamine ja hindamise kord“ (Kord) p 33 eesmärk on vältida Eesti riigile ORAS-st tekkida võivaid põhjendamatuid rahalisi kohustusi ja välistada olukordi, kus ühte ja sama vara korraga nii tagastatakse kui ka kompenseeritakse, kompenseeritakse korraga mitmele isikule või tagastatakse või kompenseeritakse isikule, kellele on vara kaotuse eest juba kompensatsiooni makstud.

Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-84-09 nähtuvalt on ORAS § 17 lg-t 5 ja Korra p 33 võimalik kohaldada ka Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikute suhtes selleks, et tagada kõigi taotluse esitanud isikute võrdne kohtlemine ja välistades juba kompensatsiooni saanud isikute rikastumise. Samuti on Riigikohus leidnud, et kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes tuleb arvesse võtta ka teiste riikide poolt õigusvastaselt võõrandatud vara eest makstud kompensatsioone. Kuna kaebajatel ei ole ORAS § 17 lg 5 kohaselt õigust nõuda XXXXx asuva vara tagastamist ega selle kompenseerimist, on asjakohatu tugineda põhiseaduse §-s 25 sätestatud kahjuhüvitamise õigusele.

LAG §-st 1 nähtub, et LAG esmaseks eesmärgiks oli sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamiste ja purustuste tagajärjel tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine, alles seejärel sotsiaalse õigluse tagamine ja sõjajärgsete raskuste leevendamine. Lisaks nägi LAG ette ka konkreetselt vara kaotuse eest makstava põhihüvitise, millega hüvitati LAG § 243 alusel isikule konkreetse vara kaotusega tekkinud kahju. Seetõttu pole õige seisukoht, et põhihüvitise maksmisega ei hüvitatud vara kaotusega tekkinud kahju ning põhihüvitist tuleb pidada pelgalt sotsiaalset õiglust tagavaks kompensatsiooniks.

L. T pärijatele makstud põhihüvitise summa kindlaksmääramisel on arvestatud XXXXx asuva vara maksumusega. Nähtuvalt L. T 25.11.1952 esitatud taotlusest, hindas ta ise 1/2 suuruse mõttelise osa väärtuseks 23 000 krooni. Saksa Usaldusvalitsuse poolt 09.04.1940 koostatud ümberasujate deklareeritud kinnisvarade omanike nimekirjas on XXXXx asuva kinnisvara koguväärtuseks märgitud 24 000 eesti krooni. Nimetatud väärtusest 1/2 osa moodustab 12 000 krooni, mis on pea poole väiksem L. T taotluses märgitud summast. Arvestades eesti krooni ja saksa riigimarga vahelist kurssi ning 1961. a otsusega L. T kindlaks määratud XXXXx asuva vara 1/2 suuruse mõttelise osa kaotusest tekkinud kahju summas 15 375 Saksa riigimarka, ei saa olla kahtlust, et kahjusumma arvestamisel on aluseks võetud vara maksumus. Arvestades asjaolu, et Saksa Liitvabariigis 21.06.1948 läbi viidud rahareformi kohaselt arvestati hoiused ümber kursiga 10:1, on ilmne, et kahjusummade liigitamisel kahjugruppidesse ei vähendatud riigimarkades arvestatud kahjusummasid saksa markadesse ümberarvestamisel. Asjaolu, et LAG sätestas kahjude arvestamise korra ORAS-st erinevalt, ei anna alust asuda seisukohale, et LAG alusel makstav põhihüvitus ei ole käsitatav kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 tähenduses. Ka ENSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel makstavat kompensatsiooni arvestati ORAS-st erinevalt ja määruse alusel arvestatav kompensatsioon ei olnud seotud vara tegeliku maksumusega, sellegipoolest välistasid ORAS § 17 lg 5 ning

3-10-2838 5(14) Korra p 33 vara kompenseerimine isikutele, kellele maksti selle vara eest kompensatsiooni 20.02.1989 määruse nr 81 alusel. ENSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel kompensatsiooni saanud ja LAG alusel kompensatsiooni saanud isikuid tuleb kohelda võrdselt (põhiseaduse § 12). Samuti puudub kaebajatel õigus nõuda XXXXx asuva vara A. B. T kuuluva 1/3 suuruse mõttelise osa tagastamist. Ei saa nõustuda seisukohaga, et A. B. Ti pärijateks olid E T ja L. T. 02.03.1948 kehtinud Vene NFSV tsiviilkoodeksi § 430 järgi pidid pärandi asukohas mitteviibivad pärijad vara pärimiseks pärandvara vastu võtma. Pärandi asukohas mitteviibivad pärijad võisid pärandvara vastu võtta kas isiklikult või volinike kaudu 6 kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast. Vene NFSV tsiviilkoodeksi § 433 sätestas, et pärijate mitteilmumise korral 6 kuu kestel, arvates pärandi avanemise päevast, tunnistati vara vaibevaraks ja see läks olenevalt vara iseloomust vastavate riigiorganite või organisatsioonide käsutusse. Kuna E T ja L. T ei võtnud seaduses sätestatud tähtaja jooksul A. B. Ti pärandvara vastu ja teisi pärijaid ei olnud, loeti see vara 1952. a vaibevaraks ja arvati kohaliku nõukogu elamufondi. Kuna kaebajad ei ole tõendanud, et A. B. Ti pärandvara ei saanud vastu võtta reaalse repressiooniohu tõttu, ei saa kaebajaid lugeda temale kuulunud vara omanikeks õigusvastase võõrandamise hetkel.

Tallinna Halduskohus tühistas 20.10.2011 otsusega ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 p-d 3 ja 4 (p 1), jättis kaebuse rahuldamata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 p 5 tühistamise nõudes (p 2), tegi vastustajale ettekirjutuse vara tagastamise toimikute üleandmiseks maakonnakomisjonile asja uueks läbivaatamiseks (p 3), mõistis vastustajalt H. G. R kasuks välja menetluskuluna riigilõivu ja tõlgitasu 118,57 € (p 4) ning V. R K ja B. T kasuks kummalegi riigilõivu 15,97 € (p-d 5-6). ORAS § 17 lg 5 ning Korra p 33 eesmärgiks on vältida riigile ORAS-st tekkida võivaid põhjendamatuid rahalisi kohustusi, kus ühte ja sedasama vara korraga nii tagastatakse kui ka kompenseeritakse, ühele isikule mitmekordselt kompenseeritakse või kompenseeritakse korraga mitmele isikule.

Riigikohtu 10.12.2009 otsusest nr 3-3-1-84-09 nähtuvalt on ORAS § 17 lg 5 ja Korra p 33 kohaldamine võimalik ka Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikute suhtes selleks, et tagada kõigi taotluse esitanud isikute võrdne kohtlemine, välistades juba kompensatsiooni saanud isikute rikastumise. Vaidlus puudub selle üle, et Eesti riik vaidlusalust vara seni kaebajatele kompenseerinud ega tagastanud ei ole. Toimiku materjalidest nähtub, et L. T esitas 25.11.1952 Frankfurdis taotluse ümberasustamiskahju kindlakstegemiseks. Taotluse kohaselt oli kinnistu kaasomanikuks E T n. Taotluse lisalehel märkis L.

T enda maaomandi kahjuks Tallinnas XXXXx asunud kinnistu, hinnangulise väärtusega ca 46 000 eesti krooni 1939. a hindades. Wandsbeki ringkonnaameti hüvitiste ameti 26.11.1959 otsusega kahju ühise kindlakstegemise kohta loeti L. T ja E T vahetult kannatanuteks (mõlemad surnud) ning K. E. T ja A. R L. T pärijateks kumbki 1/2 osa ulatuses. Sama otsuse lisades 2 ja 3 arvestati välja maaomandi, asukohaga Vana-Pärnu tn 5, kahju lähtuvalt asendatava vara hindamisväärtusest. Tõendeid kogumis hinnates võib järeldada, et L. T pärijatele K. E. Tle ja A.

Rle maksti osade kaupa välja L. T poolt taotletud ümberasustamiskahju. Ümberasustamiskahju määramisel tehti algselt kindlaks Eestisse jäänud XXXXx asunud kinnistu hinnanguline väärtus, mille alusel liigitati L. T kahjurühma nr 9 (kahju suurus väiksem kui 16 000 riigimarka) ning seejärel määrati LAG §-le 246 tuginedes kindlaks kahjurühmale vastav põhisumma saksa markades (esialgu 7500 DEM; 16.11.1961 otsuse järgi 10 350 DEM). Põhisummat suurendati LAG § 248 alusel algselt 750 DEM võrra ja 16.11.1961 otsusega 1035 DEM võrra. Seega oli suurendatud põhisummaks ümardatult 11 390 DEM.

Põhisummale lisandusid intress ja Frankfurdi Linnavalitsuse hüvitiste ameti sõjakahjupensioni osakonna 21.06.1961 otsusest nähtuvalt ka L. T sõjakahjupension 3937,50 DEM. Dokumendist „Täitmise ülevaade“ nähtub, et L. T pärijatele maksti kogumis faktiliselt välja 15 345,27 DEM. Arvestades, et väljamakstud lõpliku summa suurusel oli vaid kaudne seos XXXXx asu-

3-10-2838 6(14) nud kinnistu hinnangulise väärtusega ning lõplikus summas sisaldusid ka intressid ja L. T sõjakahjupension, mida Frankfurdi Linnavalitsuse hüvitiste ameti 21.06.1961 otsusest nähtuvalt käsitleti elatisabina, ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, mille järgi oli L. T pärijatele aastatel 1961-1969 tehtud väljamaksete summas 15 345,27 DEM näol tegemist konkreetse vara kaotusest tekkinud kahju hüvitamisega. Frankfurdi Linnavalitsuse hüvitiste ameti 16.01.1968 üldotsuse jaotise E „Põhihüvitise nõude täitmine“ alapunkti 7 kohaselt sõjakahjupensioni korrapärase saamise korral põhihüvitist ei maksta või makstakse ainult osaliselt.

Seega oli L. T pärijatele aastatel 1961-1969 väljamakstud summadel vaid osaline ja kaudne seos Eestisse maha jäetud vara väärtusega. LAG normide alusel L. T pärijatele põhihüvitise maksmine saab ORAS § 17 lg-st 5 tulenevalt välistada kaebajatele XXXXx asunud vara tagastamise või kompenseerimise vaid juhul, kui LAG järgi põhihüvitise olemus ja eesmärk on samane ORAS-st, Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusest nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ (Kompensatsiooni määramise kord) ning õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seadusest (ÕVVS) tuleneva kompensatsiooni olemuse ja maksmise eesmärgiga.

Eesti ning Saksa riigi seadusi kõrvutades ei ole võimalik põhihüvitise ja kompensatsiooni olemust ega eesmärki võrdsustada. Suurim erinevus seisneb nende maksmise eesmärkide erinevuses. ORAS järgi loetakse kompensatsiooni maksmisega seaduses sätestatud ulatuses ja korras ORAS järgi vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks ning vara väärtus isikule lõplikult korvatuks, millest tulenevalt ei teki isikul vara õigusvastase võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu uusi nõudeid. LAG sätetest eeltoodud järeldust teha ei saa.

LAG alusel isikutele välja makstud põhihüvitist tuleb LAG preambulale ning §-dele 1, 2, 4, 12, 43, 47, 243, 245, 246, 248 ja 249 tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Ilmselt tuleneb Eesti ja Saksa riigi seaduste erinevus eelkõige sellest, et LAG alusel hakati isikutele väljamakseid tegema olukorras, kus riigi majanduslikud võimalused olid kaotatud sõjast tingitult kasinad, kuid sotsiaalse õigluse huvides oli vaja kahjukannatanud isikuid abistada.

Seega ei välistanud Bundestag isikutele põhihüvitise maksmisest hoolimata nende õigust nõuda sõjakeerisesse mahajäetud vara tagastamist. Eeltoodud seisukohta kinnitab ka Solidaarsustoetusameti 06.12.2010 kiri, milles selgitatakse, et solidaarsustoetuse raames tehtud maksetega püüti anda kahjustatud isikutele abi, mida nad vajasid integreerumiseks neid vastu võtnud Saksa Liitvabariigis. Solidaarsustoetuse raames tehtud siseriiklikud maksed ei olnud mõeldud väljasaatmise või hilisema ümberpaigutamise tulemusel tekkinud kahjude fikseerimiseks.

Seega polnud tegemist hüvitisega saadud varaliste kahjude eest, vaid integreerumisabiga, mis ainult lähtus varaliste kahjude suurusest. Seetõttu ei välistanud solidaarsustoetus Saksa õigusliku arusaama kohaselt restitutsiooni. Vastavate varaliste väärtuste tagasisaamise korral tuli solidaarsustoetus tagasi maksta. Teiseks oluliseks erinevuseks on asjaolu, et kui Eesti õigusaktid sätestavad konkreetse seose kompensatsiooni suuruse ning õigusvastaselt võõrandatud vara väärtuse vahel, siis LAG alusel isikule määratud põhihüvitis ei kajasta õigusvastaselt võõrandatud kinnisasja väärtust.

LAG sätted kinnitavad, et ühelegi kahjukannatanud isikule ei kompenseeritud kaotatud eluaset selle konkreetses maksumuses, vaid eluaseme maksumust arvestades liigitati isikud teatud kahjugruppidesse (vt LAG § 246), mille puhul olid ka põhihüvitiste suurused erinevad. Seega olenes isikule määratud põhihüvitis tema omandis olnud eluaseme väärtusest vaid kaudselt isiku liigitumisest ühte või teise kahjugruppi, mitte vara võimalikult täpsest kindlaksmääratavast väärtusest. Vastustaja esile tõstetud paralleel LAG ja ENSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr

81 alusel isikutele hüvitiste maksmise kohta on meelevaldne. Määruse alusel oli rehabiliteeritutel õigus esitada avaldusi vara tagastamiseks või maksumuse hüvitamiseks (p-d 1 ja 2). Vaid juhul, kui isikutele ei olnud vara tagastamine või selle maksumuse hüvitamine võimalik, nähti

3-10-2838 7(14) määruse p-s 4 ette kindlasummalise kompensatsiooni väljamaksmine. Nimetatud kompensatsiooni ei saa võrdsustada määruse p-des 1 ja 2 märgitud vara tagastamise või selle maksumuse hüvitamisega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 26.11.1991 määrusele nr 234, millega eelnimetatud määrust muudeti, anti isikule, kelle taotluse kohaliku omavalitsuse organ määruse alusel rahuldamata jättis, õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist ORAS alusel, kui ta kuulub selle seaduse järgi omandireformi õigustatud subjektide hulka. Samuti tuli need määruse alusel esitatud avaldused, mille kohta ei olnud veel otsust tehtud, lahendada ORAS kohaselt. Seega oli isikutel, kes määruse alusel vastuvõetud otsusega nõus ei olnud, siiski võimalik saada oma vara tagastatud või selle maksumus hüvitatud ORAS alusel. Riigikohtu 10.12.2009 otsuse nr 3-3-1-84-09 kohaselt ei oma juba kompenseeritud vara puhul tähtsust kompensatsiooni piisavus. Seega ei oma ka käesoleval juhul tähtsust küsimus, kas Saksa riigi poolt L. T pärijatele makstud summad võrdusid õigusvastaselt võõrandatud vara väärtusega või mitte. Kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi selle suuruse üle vaidlema selle andjaga. Kompensatsiooni vastuvõtnud isikul oli põhjus kompensatsiooni suuruse üle vaielda eelkõige juhul, kui määratud kompensatsiooni tõttu kaotas ta õiguse taotleda edaspidi mahajäetud vara tagastamist või kompenseerimist ning sellise õiguse kaotusest oli teda teavitatud. LAG preambula andis aga kompensatsiooni saanud isikutele õigustatud ootuse, et kompensatsiooni saamist ei käsitleta vara tagastamist või selle väärtuse kompenseerimist välistava asjaoluna. Igal juhul on L. T järeltulijad minetanud käesolevaks ajaks Saksa riigi poolt määratud põhihüvitise suuruse üle vaidlemise õiguse. Küll aga on neil Solidaarsusameti kirjast nähtuvalt võimalus otsustada põhihüvitise tagasimaksmine Saksa riigile juhul, kui see välistab Eesti seaduste järgi vara tagastamise või kompenseerimise. Seega pidanuks ÕVVTK Tallinna linnakomisjon enne tagastamise taotluste rahuldamata jätmist informeerima taotlejaid taotluste lahendamise võimalusest isikute kahjuks seoses LAG alusel määratud kompensatsiooniga ning pakkuma võimalust LAG alusel saadud kompensatsiooni tagastamiseks. Korra p-dest 8 ja

11 tuleneb haldusorgani kohustus juhtida isiku tähelepanu asjas oluliste andmete ja tõendite esitamise vajadusele ning haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 40 kohustus isiku arvamus ja vastuväited enne haldusakti andmist ära kuulata. Antud juhul seda ei tehtud. Professor Peeter Järvelaiu poolt kogutud tõendite tähtsust arvestades tuleb eeltoodud menetlusnormide rikkumist pidada oluliseks. Erinevalt vaidlustatud otsusest, milles vastustaja nõustus Tallinna linna TSN Täitevkomitee 29.01.1952 otsusega, et A. B. Til pärijad puudusid, on vastustaja asunud kohtule esitatud vastuses seisukohale, et A. B. Ti pärandvara olid õigustatud pärima nii E T kui ka L. T, kuid nad oleksid pidanud pärandvara vastu võtma Vene NFSV tsiviilkoodeksis sätestatud 6-kuulise tähtaja jooksul. Kuna kaebajad ei ole aga tõendanud, et A. B. Ti pärandvara ei saanud vastu võtta reaalse repressiooniohu tõttu, ei saa neid lugeda A. B. T kuulunud vara omanikeks õigusvastase võõrandamise hetkel. Vastustaja poolt haldusakti motiveerimine kohtumenetluses uute väidetega on lubamatu. Ka ei saa nõustuda vastustaja õigusliku käsitlusega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku materjalidest ilmneb, et A. B. T suri 02.03.1948. Vaidlus puudub selles, et ta suri lastetult ja tal puudus kehtiv testament. Samas olid tema vara õigustatud pärima nii tema vend E T kui ka õde L. T, kelle alanejateks sugulasteks on tütre A. R kaudu viimase lapsed H. G. R ja V. R K ning poja K. E. T kaudu G. T. Asjaolu, et vastustajale olid teada A. B. Ti võimalikud pärijad, ilmneb selgelt ka Tallinna Maa-ameti 06.03.2006 kirjast nr 6-8/120. Seega ei vasta vaidlustatud otsuse p-s 4 märgitud vara tagastamata jätmise alus vara tagastamise menetluses kindlakstehtud asjaoludele. Vaidlus puudub selle üle, et endise kinnistu nr 2654 maa natsionaliseeriti Riigivolikogu deklaratsiooniga 23.07.1940 ja XXXXx asunud majavaldus arvati Tallinna linna TSN Täitevkomitee 29.01.1952 otsusega nr 73 kohaliku nõukogu elamufondi. Seega A. B. T maa natsionaliseerimise ajal veel elas, kuid oli majavalduse õigusvastase võõrandamise ajaks surnud, mistõttu saab tõusetuda küsimus vaid sellest, kes oli vaidlusaluse majavalduse omanik selle õigusvas-

3-10-2838 8(14) tase võõrandamise ajal. Kuna kohalikule komisjonile ega kohtule ei ole esitatud dokumente, mis tõendaksid, et majavaldus võis kuuluda õigusvastase võõrandamise ajal mõnele teisele isikule, siis tuleb lugeda, et see kuulus A. B. Ti päranditompu (vt Riigikohtu 03.05.2001 otsust nr 3-3-1-22-01), millest tulenevalt on vaidlustatud otsuse p-s 4 tehtud järeldus pärijate puudumise kohta väär. 01.01.1941 hakkas kehtima Vene NFSV tsiviilkoodeks. Seega oleksid A. B. Ti külgjoones sugulased, sh L. T, saanud nii viimase maad kui ka majavaldust pärida tsiviilkoodeksi sätete alusel.

Vaidlus puudub selle üle, et andmed pärandi vastuvõtmise kohta puuduvad. H. G. R pärandi vastuvõtmata jätmist ei eita. Arvestades L. T lahkumist Eestist ümberasujana ja sõjapõgenikuna Saksamaale, millega seoses ta jättis Eestisse maha oma XXXXx asunud majavalduse, tuleb eeldada, et tal puudus samal põhjusel ka võimalus asuda teostama oma pärimisõigust A. B. T kuulunud XXXXx asunud maa ning majavalduse osas. Ülemnõukogu 05.12.1991 seadus vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta (tõendamise lihtsustatud korra seadus) § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus 16.06.1940-01.01.1954 sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tagasi tulemast, tuleb lugeda vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu.

Sama seaduse § 2 sätestab, et kui isik on vara maha jätnud §-s 1 nimetatud viisil või kui vara võõrandamise või peremehetuks tunnistamise otsuse on Eesti Vabariigi pädev riigivõi omavalitsusorgan tühistanud, ei vaja vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. Viidatud seaduse põhimõtteid saab kohaldada ka otsuste tegemisel sellise vara suhtes, mida L. T oleks saanud Eestis pärida. Seega ei saa nõustuda vastustaja järeldusega, nagu oleks L. T pidanud kohtu korras tõendama, et ta ei saanud A. B. Ti pärandvara vastu võtta reaalse repressiooniohu tõttu.

Sarnaselt Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2011 otsusele nr 3-07-1194 loeb kohus käesolevas haldusasjas tuvastatuks, et A. B. Ti varal olid pärijad, sh L. T, kes ei saanud reaalse repressiooniohu tõttu pärandvara vastu võtta. Eeltoodud põhjendustel tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 pd 3 ja 4 tühistada ning teha vastustajale ettekirjutus vara tagastamise toimikute üleandmiseks maakonnakomisjonile asja uueks läbivaatamiseks. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist kaebajatele ei ole veel lõplikult otsustatud ning mis eeldab maakonnakomisjoni poolt asja uut läbivaatamist ja uue otsuse tegemist, ei riku vaidlustatud otsuse p 5 kaebajate õigusi ja kaebus selle punkti tühistamise nõudes tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

Tallinna Linnavalitsus palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebused rahuldamata jätta. Vastustaja menetluskulud palutakse välja mõista kaebajatelt ja kaebajate menetluskulud palutakse jätta nende enda kanda. Halduskohus on rajanud antud vaidluses olulised seisukohad pelgalt subjektiivsetele hinnangutele, mitte tõenditele ega õigusnormidele. Samuti on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt ning rikkunud uurimisprintsiipi. Menetlusnormide rikkumine on põhjustanud asjas tähtsust omavate asjaolude ebaõige tuvastamise ja järelduste ebaõigsuse. Kaebajatel puudub õigus nõuda L. Tle kuulunud XXXXx asuvast varast 1/3 mõttelise osa tagastamist. Halduskohus on ebaõigesti samastanud LAG üldised eesmärgid LAG täitmiseks ettenähtud abinõude kitsamate eesmärkidega. Erinevates seadustes sätestatud erinevatelt sõnastatud eesmärkidest ei tulene, et kaotatud vara eest põhihüvitise ja kompensatsiooni maksmise eesmärgid on sisuliselt erinevad; mõlemal juhul on selleks kaotatud vara hüvitamine. Antud juhul on oluline, et Saksa Liitvabariik maksis L. T pärijatele põhihüvitist kaotatud vara eest, seega on kaotatud vara hüvitatud ja omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus heastatud. LAG alusel makstud põhihüvitis on käsitatav ORAS § 17 lg 5 sätestatud kompensatsioonina vaatamata sellele, et LAG preambuli kohaselt ei tähenda LAG alusel maksete määramine

3-10-2838 9(14) loobumist nõuete esitamisest mahajäänud vara tagastamiseks. Saksa Liitvabariigis kehtestatud seadus ei saa olla Eesti Vabariigile siduv. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise üle otsustab iga riik suveräänselt. Euroopa Inimõiguste Kohus praktika kohaselt ei ole riikidel kohustust heastada teise riigi tekitatud ebaõiglust ja kahju. Kui riik võtab vabatahtlikult endale võõrvõimu tekitatud kahjuga seonduvaid kohustusi, ei ole piiratud riigi valikuvabadus tingimuste määramisel, mille esinemisel on ta valmis vara tagastama või hüvitist maksma.

Eesti Vabariik on ORAS kehtestamisel võtnud vabatahtlikult kohustuse hüvitada võõrvõimu tekitatud ülekohus ning on kehtestanud tingimuse, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise välistab kompensatsioon, mis on saadud muul alusel. Seega ei saa kaebajatel tekkida õiguspärast ootust vara tagastamise või veelkordse kompenseerimise suhtes. Kohus on jätnud tähelepanuta, et LAG § 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks eelkõige sõja ja sõjajärgsel ajal tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine. Lisaks sotsiaalse õigluse tagamiseks ja raskuste leevendamiseks mõeldud abinõudele nägi LAG ette ka konkreetselt vara kaotuse eest makstava põhihüvitise.

Põhihüvitist said üksnes need isikud, kes olid sõjakeerises kaotanud vara. Kui isikul ei olnud tekkinud LAG §-s 243 nimetatud varaga seotud kahju (nt puudus vara), ei maksnud Saksa riik talle ka põhihüvitist. Kuna antud asjas on tõendatud, et kaebajate õiguseellastele maksti põhihüvitist just XXXXx asuva vara eest, on makstud põhihüvitise näol tegemist kompensatsiooniga, mis ORAS § 17 lg 5 kohaselt välistab õiguse nõuda selle vara tagastamist või kompenseerimist. LAG alusel makstud põhihüvitis oli otseselt seotud hüvitatava vara tegeliku väärtusega.

L. T hindas XXXXx asuva vara koguväärtuseks 46 000 Eesti krooni, Wandsbeki hüvitiste amet hindas 26.11.1959 otsusega XXXXx asuva varaga seotud kahjuks kokku 30 750 Saksa riigimarka. Seega on kahju kindlakstegemisel võetud aluseks XXXXx asuva vara väärtus. Ka LAG §-st 246, mis sätestab kahjusumma liigitamise kahjugruppidesse, ei saa teha järeldust, et põhihüvitisel puudub seos vara maksumusega. Samuti ei väära LAG põhihüvitise seotust hüvitatava vara väärtusega LAG §-dest 248 ja 249 tulenev võimalus põhihüvitise summa suurendamiseks või vähendamiseks.

Ka rahakursi muutumine ei anna alust väita, et põhihüvitisega ei hüvitatud vara väärtust. Asjaolu, et Eesti kehtivates õigusaktides sätestatud õigusvastaselt võõrandatava vara ees makstava kompensatsiooni suuruse arvutamise metoodika erineb LAG-s sätestatud regulatsioonist, ei anna alust asuda seisukohale, et põhihüvitise näol ei ole tegemist kompensatsiooniga kaotatud vara eest või et põhihüvitis ei olnud seotud vara väärtusega. Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, et erinevalt LAG-st kajastab Eestis makstav kompensatsioon õigusvastaselt võõrandatud vara tegelikku väärtust.

Rahandusministri 29.01.2001 määruse nr 19 „Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse metoodika“ § 1 lg 2 kohaselt kompenseeritakse vara võõrandamisaegse maksumuse alusel, kuid vara maksumust tõendav dokument ei pruugi tõendada vara võõrandamisaegset turuväärtust. Ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 alusel makstud kompensatsioon ei olnud seotud vara võõrandamisaegse turuväärtusega. Seejuures välistas Korra p 33 kohaselt 20.02.1989 määruse nr 81 alusel maksutud kompensatsioon (sh kompensatsioon summas 15 000 rubla) õiguse nõuda vara tagastamist või kompenseerimist ORAS alusel.

Linnakomisjon ei ole otsuse tegemisel menetlusnorme rikkunud. Isegi juhul, kui otsuse tegemisel pole järgitud kõiki menetlusnõudeid, ei ole see mõjutanud asja otsustamist, mistõttu ei saa haldusmenetluse seadustiku (HMS) §-st 58 tulenevalt haldusakti tühistamist nõuda. Nähtuvalt vara tagastamise toimikus sisalduvatest tõenditest, on kaebajad juba enne otsuse tegemist olnud teadlikud sellest, et L. T pärijad on saanud XXXXx asuva vara eest põhihüvitist, seega ei saanud see asjaolu olla neile üllatuslik ja nende ärakuulamine ei oleks mõjutanud asja otsustamist.

ORAS § 17 lg 5 ei näe ette võimalust tagastada vara isikule, kes on vara eest saadud kompensatsiooni tagasi maksnud.

3-10-2838 10(14) Kaebajatel puudub õigus nõuda A. B. T kuulunud XXXXx asuvast varast 1/3 mõttelise osa tagastamist. Halduskohus leidis ebaõigesti, et A. B. T kuuluv osa XXXXx asuvast varast kuulus XXXXx majavalduse kohaliku nõukogu elamufondi arvamise ajal (29.01.1952) A. B. Ti (surnud 02.03.1948) päranditompu. Halduskohus on Riigikohtu 03.05.2001 otsusele nr 3-3-1- 22-01 tuginedes jätnud arvesse võtmata, et viidatud lahendis oli pärand avanenud Balti Eraseaduse (BES) kehtimise ajal, kuid A. B. Ti pärand avanes Vene NFSV tsiviilkoodeksi kehtimise ajal. Erinevalt BES-st nägi Vene NFSV tsiviilkoodeks ette, et kui pärijad pärandit vastu ei võta arvatakse see vaibevarana riigiorganite või teiste organisatsioonide käsutusse. Tõendamise lihtsustatud korra seadust ei saa kohaldada A. B. Ti vara suhtes, st sellise vara suhtes, mida L. T oleks saanud pärida. See seadus lihtsustab vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamist füüsilistel isikutel, kes ajavahemikus 16.06.1940-01.01.1954 olid sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides keeldusid nad Eestisse tagasi tulemast. A. B. T ei jätnud oma vara maha oma elukohast pagemise või Eestisse tagasitulemisest keeldumise tõttu. Seega on väär halduskohtu seisukoht, et nimetatud seadusest tulenevalt ei oleks L. T pidanud kohtu korras tõendama, et ta ei saanud pärandvara vastu võtta reaalse repressiooniohu tõttu. Viide Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2011 otsusele nr 3-07-1194 ei ole kohane, sest ka selles asjas oli endine omanik surnud BES kehtivuse ajal, mis nägi ette päranditombu institutsiooni. Puudub vaidlus selle üle, et

A. B. T ei olnud 1952. a, mil XXXXx asuv majavaldus arvati kohaliku nõukogu elamufondi, enam vara omanikuks. Kuna ükski pärija pärandit vastu ei võtnud, loeti see vara vaibevaraks ja arvati 1952. a kohaliku nõukogu elamufondi. Kuna kaebajad ei ole tõendanud, et A. B. Ti pärandit ei olnud võimalik vastu võtta reaalse repressiooniohu tõttu, ei ole võimalik tuvastada temale kuulunud vara õigusvastase võõrandamise fakti. Juhul, kui A. B. Ti vara ei olnud õigusvastaselt võõrandatud, puudub kaebajatel õigus nõuda selle tagastamist. Halduskohus ei saa tuvastada reaalse repressiooniohu fakti, mille tuvastamise pädevus on maakohtul. Halduskohus jagas menetluskulud ebaõigesti, sest kaebajad ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kohtukulude nimekirja ja kuludokumente kohtule esitanud.

H. G. R, V. R K ja B. T palusid jätta halduskohtu otsuse muutmata ja vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda. Väide, et ümberasujad said LAG alusel ORAS § 17 lg-le 5 vastavat kompensatsiooni, on ebaõige. Eesti omavalitsustel pole õigust tõlgendada välisriigi makstud sotsiaaltoetusi oma suva järgi hüvitistena. LAG eesmärgiks oli koormiste jaotamine ja sotsiaalse tasakaalu taastamine sõja tõttu enam kannatanute ja vähem kannatanute vahel. LAG alusel makstud summad ei olnud kompensatsioon Eestisse jäänud varade eest, vaid sellega anti abi materiaalsete vahenditeta isikutele integreerumiseks. Kui isikud saavad oma vara tagasi, tuleb neil LAG alusel saadud toetus tagasi maksta. Seda, kas konkreetset makset käsitleda kompensatsioonina, on pädev kindlaks määrama makse teinud riik. Alates hetkest, mil Bundesausgleichsamt kinnitas, et LAG alusel makstud summad ei ole makstud kompensatsioonina Eestisse jäänud varade eest, ei saa Eesti kohus sellist tõlgendust enam kasutada. Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-84-09 nähtuvalt ei tohi ümberasujatele kuulunud varade tagastamisja kompenseerimistaotluste lahendamine viia alusetu rikastumiseni, seega ei tohi see endaga kaasa tuua ka Tallinna linna rikastumist. Järelümberasujad ega nende pärijad restitutsiooni korral ei rikastu, sest saadud sotsiaaltoetused tuleb LAG kohaselt tagasi maksta. Järelümberasustamise lepingud olid vastuolu tõttu rahvusvahelise õigusega tühised, seega ei ole Eesti riigil alust tagastamisest keelduda. Seejuures ei ole mitte kõigile ümberasujatele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest LAG tõttu keeldutud. Vastustaja poolt on lubamatu tugineda Vene okupatsioonivõimu seadustele, mis lubavad pärimisõigust piirata. „Raudse eesriide“ tõttu polnud kaebajatel võimalik pärandi avanemisest õigeaegselt teada saada ega Nõukogude Liitu sõita. Seega ei olnud neil võimalust pärandile ligi pääseda. Repressiooniohu tuvastamine kohtu poolt on mõttetu.

3-10-2838 11(14)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Vastavalt HKMS § 197 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Apelleeritud kohtuotsusega rahuldati kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 punktide 3-4 tühistamise nõudes ning jäeti rahuldamata kaebajate nõue sama otsuse p 5 tühistamiseks. Kaebajad pole kohtuotsust apelleerinud. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuotsus osas, millega kaebus osaliselt rahuldati ja mõisteti vastustajalt välja kaebajate menetluskulud. Eelviidatud sätte alusel kontrollib ringkonnakohus apelleeritud kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ega võta seisukohta linnakomisjoni vaidlusaluse otsuse p 5 õiguspärasuse osas.

Halduskohus leidis, et kuigi L. T pärijatele on hüvitatud ümberasustamiskahju, ei ole tegemist kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 tähenduses. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu ning leiab õige olevat apellandi seisukoha, et Saksa riigi poolt makstud põhihüvitis on käsitletav ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina, mis välistab XXXXx asuva vara tagastamise/kompenseerimise Eesti riigi poolt. Halduskohtu viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-84-09 antud selgituste kohaselt peab kompensatsioon olema isikule antud Eestisse jäänud ja õigusvastaselt võõrandatud vara eest ning selle kindlakstegemiseks, kas tegu oli kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, võib olla vaja analüüsida üldakti, mille alusel kompensatsiooni maksti.

Käesoleval juhul on selliseks üldaktiks Saksa Liitvabariigi seadus LAG, mille § 1 määratleb seaduse eesmärgina sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamiste ja purustuste tagajärjel tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamise ning põhiseaduse kehtimise alal rahasüsteemi uue korra tagajärjel tekkinud raskuste leevendamise. LAG § 2 näeb ette, et varade hüvitamiseks makstakse välja kompensatsioone. LAG § 4 nimetab kaheksat liiki kompensatsiooni, sh ka põhihüvitise, mida § 243 lg 1 kohaselt makstakse järgnevate kahjude eest: ümberasustamiskahjud, varalised sõjakahjud ja idaaladel saadud materiaalsete väärtuste kahjud, mis kuuluvad hindamisseaduse (Bewertungsgesetz) mõistes põlluja metsamajandusliku vara, põhivara või käibevara hulka ning ka esemed, mis on vajalikud kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks.

Ümberasustamiskahju on defineeritud LAG §-s 12, mis sätestab lg-s 2, et kahju on ainult siis ümberasustamiskahju, kui ümberasustamise ajal majanduslik väärtus asus selle riigi alal, millelt ümberasustatu on ümberasustatud (ümberasustamisala hulgas on nimetatud ka Eestit); ümberasustatud isiku mõiste on antud LAG §-s 11 ning selle mõiste alla mahuvad nii lepingute alusel kui ka põgenemise tõttu Eestist Saksamaale ümber asunud Saksa kodakondsed või rahvuselt sakslased või ümberasustatava isikuga abielus olnud ja sel põhjusel ümberasustamisalal oma elukohast loobunud isikud.

LAG § 245 kohaselt arvestatakse põhihüvitise määramiseks kokku otseselt kahjustatud isikule tekkinud kahjud (§ 243) ning lg-tes 1-3 on ära toodud, mida tuleb arvestatud kahjusummast maha arvata (nt pool põhivaraga seotud pikaajalistest kohustustest). LAG §-s 246 sätestatakse, et kindlakstehtud kahju alusel liigitatakse kahjukannatanud isikud kahjugruppidesse ning põhihüvitis tuleneb põhisummast, mis vastab kahjugrupile, millesse kahjukannatanud isik liigitati; samas paragrahvis on toodud tabel, mille ühes lahtris on toodud tuvastatud kahjusumma suuruse vahemikud riigimarkades ning teises lahtris on sellele vastav põhisumma Saksa markades.

LAG § 247 reguleerib põhisumma jagamist pärijate vahel; §-s 248 nähakse ette 10 % juurdemaksu põhisummale lähtudes asjaolust, et isikul polnud võimalik pöörduda tagasi oma varasemasse elukohta ning ta ei ole suutnud oma uues elupaigas leida sobivaid elamistingimusi; § 249 sätestab põhisumma (§-d 246-248) vähendamise alused ja järjekorra ning § 251 näeb ette, et põhihüvitise taotlus täidetakse kahjukannatanule määratud põhisumma

3-10-2838 12(14) ulatuses, põhisummale lisandub alates 01.01.1953 intressilisa 1% iga alanud veerandaasta kohta. Asjas nr 3-10-2818 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et LAG alusel makstud põhihüvitis on käsitletav ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina. Ringkonnakohus jääb oma seisukoha juurde. Apellant on LAG viidatud sätete alusel asunud õigele seisukohale, et ümberasustamiskahjuna maksti põhihüvitist üksnes neile isikutele, kes ümberasumise tõttu ümberasustamisalal asuvatest LAG-s nimetatud majanduslikest väärtustest ilma jäid ning põhihüvitise maksmise eesmärk oli kompenseerida vara kaotusest tekkinud kahju. Ümberasustamiskahju suuruse kindlakstegemisel ja põhihüvitise määramisel arvestati konkreetse kaotatud vara väärtust ning põhihüvitise suurus sõltus muuhulgas ka mahajäänud vara väärtusest. Uuritud normidest ei tulene, et põhihüvitist maksti pelgalt sotsiaalset õiglust tagava kompensatsioonina ja ka neile isikutele, kes LAG §-s 243 nimetatud vara kaotanud polnud. Halduskohus tuvastas, et L. Tle määrati lõplikuks põhihüvitise summaks 12 380 DEM ning asjas kogutud tõendite kohaselt maksti aastatel 1961-1969 tema pärijatele välja kokku

15 345,27 DEM, sh 3 937,50 DEM sõjakahjupensioni, 1 785 DEM kodumaa kaotuse eest (LAG § 248) ja 2 965,27 DEM intressi (LAG § 251). Ringkonnakohus nõustub, et sõjakahjupensioni (mida Frankfurti linnavalitsuse hüvitiste ameti sõjakahjupensioni osakonna 21.06.1961 otsusest ja selle lisalehest nähtuvalt määrati ja maksti L. Tle (suri 22.11.1956) sotsiaalabiseaduse alusel) ei saa käsitleda ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina, mis aga ei tähenda, et ülejäänud summa 11 407,77 DEM pole makstud Eestisse jäänud vara eest ja pole selle vara väärtusega seotud. Vastavalt LAG §-le 245 tuleb põhihüvitise määramiseks arvestada kokku otseselt kahjustatud isikule tekkinud kahjud ning § 246 grupeerib Saksa riigimarkades arvestatud kahjusummad ja sätestab nende ümberarvestamise DEM-desse. Asjas kogutud tõendite kohaselt oli L. T kahjuks maaomandikahju ning ta ise hindas XXXXx kinnisasja suurusega 3 694,4 m2 väärtuseks 46 000 Eesti krooni. Wandsbeki hüvitiste ameti 26.11.1959 otsusega tehti kindlaks maaomandikahju ümberarvestatuna Saksa riigimarkadesse

30 750 Saksa riigimarka, millest kuulub vahetutele kannatanutele L. Tle ja E T kummalegi ½ so 15 375 Saksa riigimarka. Viidatud otsuse lisa 1 järgi nõuded maaomandi ümberasustamiskahju tõttu esitatakse Eestis, Nõmmel, XXXXx asuva üürielamumaa, ühepereelamu ja hoonestamata kinnistu eest; maaomandi kahjuarvestus (asendatava vara hindamisvääruse väljaarvutamine) on toodud otsuse lisades 2-4. Viidatust nähtub, et kahju kindlakstegemisel võeti aluseks XXXXXX asuva vara väärtus. Nagu apellant õigesti märgib, viidi Saksamaal 21.06.1948 läbi rahareform, mille käigus senised riigimargad tunnistati kehtetuks ja asendati need DEM-dega erinevate kursside alusel (1:1, 10:1 ning osa esialgu külmutatud hoiuste puhul ka 20:1) sõltuvalt isikutest ja summadest. L. T kindlaks tehtud kahju 15 375 Saksa riigimarka ümberarvestatuna DEM-desse kurssiga 10:1 oleks olnud 1 537,50 DEM, kuid eelpoolviidatud otsusega kahjutasu 15 375 Saksa riigimarka liigitati kahjugruppi 9 esialgse põhisummaga 7 500 DEM, mida vastavalt seadusmuudatustele 1961. a ja 1968. a suurendati. Võrreldes kindlakstehtud kahjusummat LAG § 246 alusel DEM-desse ümberarvestatud põhisummaga ja riigimarkade DEM-desse ümber arvestamise kurssi 10:1, ei saa väita, et põhihüvitisega ei hüvitatud L. T pärijatele L. T poolt Eestisse maha jäetud ja õigusvastaselt võõrandatud vara väärtust. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-84-09 asunud seisukohale, et tulenevalt omandireformi üldistest eesmärkidest tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel arvestada asjaoluga, kas avalduse esitaja või tema õiguseellane on saanud sama vara eest varem hüvitist ükskõik millisel alusel ja ükskõik kelle poolt, sest sellisel juhul on vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ülekohus juba varem heastatud. Kuna põhihüvitist maksti XXXXx asuva vara eest ja kahjusumma suuruse määramisel võeti aluseks Eestisse jäänud vara maksumus, siis on õige apellandi seisukoht, et kaebajate õiguseellastele makstud põhihüvitise näol on tegemist ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsiooniga, so vara kaotuse eest makstud hüvitisega. Seetõttu kaebajatel puudub õigus nõuda tagasi vara,

3-10-2838 13(14) mille eest on nende õiguseellastele kompensatsiooni makstud ning Eesti riigil puudub kohustus kompenseeritud vara tagastada või uuesti kompenseerida. Ekslik on kohtu järeldus, et põhihüvitist ei saa ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina käsitleda mh seetõttu, et erinevalt Eesti õigusnormidest ei kajasta LAG alusel makstud põhihüvitis vara väärtust. Apellant on õigesti osundanud asjaolule, et Korra p 33 järgi välistas 20.02.1989 määruse nr 81 alusel õigusvastaselt võõrandatud vara eest makstud kompensatsioon õiguse nõuda sama vara tagastamist või uuesti kompenseerimist ORAS alusel.

Määruse nr 81 alusel makstava kompensatsiooni maksimaalne summa oli 15 000 rubla kogu õigusvastaselt võõrandatud vara (ehitised, loomad, põllumajandusinventar) eest, mis samuti ei kajastanud vara võõrandamisaegset turuväärtust. Vabariigi Valitsuse 26.11.1991 määrus nr 234 ei muutnud olukorda isikute suhtes, kellele määruse nr 81 p 4 alusel oli õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon juba välja makstud. Kuigi LAG preambulist nähtuvalt ei välistanud Bundestag põhihüvitise maksmisest hoolimata ümberasustatute õigust mahajäänud vara tagastamisele, märgib apellant õigesti, et LAG sätteid ei saa pidada Eesti seadusandjale siduvaks ning LAG alusel kompensatsiooni saanud isikul ega tema õigusjärglastel ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvitise saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta kaotatud vara asukohas, so käesoleval juhul Eestis, vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna.

Kaebajate viide Eesti kuulumisest Euroopa Liitu on käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatu, sest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise üle otsustab iga riik suveräänselt. Asjakohane on aga apellandi viide EIK kohtupraktikale, mille kohaselt riikidel ei ole kohustust heastada teise riigi tekitatud ebaõiglust ja kahju ning kui riik võtab vabatahtlikult endale sellise kohustuse, siis ei ole piiratud riigi valikuvabadus tingimuste määramisel, mille esinemisel riik on valmis vara tagastama või hüvitust maksma.

Vara tagastamise toimikus olevatest dokumentidest nähtub, et kaaskaebajaid esindav H. G. R on olnud aktiivses kirjavahetuses apellandiga ning juba enne vaidlusaluse linnakomisjoni otsuse tegemist teadlik sellest, et L. T pärijatele on makstud põhihüvitist XXXXx asuva vara eest. Vara tagastamise toimikus on olemas ka P. Järvelaiu koostatud memo ning dokumendid

L. Tle ümberasustamiskahju kindlakstegemise, määramise ja maksmise kohta. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu poolt linnakomisjonile etteheidetud menetluslikud minetused vaidlusaluse otsuse tühistamist ei tingi, kuivõrd asja otsustamist need mõjutada ei võinud. Ekslik on halduskohtu seisukoht, et juhul, kui Saksa riigilt saadud põhihüvitis välistab Eesti õigusaktide järgi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise, saab isik selle välistava asjaolu kõrvaldada põhihüvitise Saksa Liitvabariigile tagasimaksmise teel ning linnakomisjon oleks pidanud enne vaidlusaluse otsuse tegemist sellist võimalust kaebajatele pakkuma. ORAS § 17 lg 5 ega ükski teine õigusnorm ei näe ette, et vara saab tagastada isikule, kes on sama vara eest saadud kompensatsiooni tagasi maksnud. Eeltoodu alusel on kohtuotsus ebaõige osas, milles leiti linnakomisjoni vaidlusaluse otsuse p 3 õigusvastane olevat ja see tühistati.

Samuti ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et linnakomisjon on ebaõigesti jätnud kaebajad omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamata A. B. T kuulunud XXXXx 1/3 vara osas. Asjas puudub vaidlus selle üle, et A. B. T vara omanikuna ei olnud seda maha jätnud, vaid ta elas kuni surmani (02.03.1948) talle kaasomandi alusel kuuluvas elamus, ning kuna keegi polnud pärandvara vastu võtnud, arvati majavaldus 1952. a otsuse alusel kohaliku nõukogu elamufondi. Halduskohtu seisukoht tugineb ekslikul arusaamal, et majavaldus kuulus pärast A. B. Ti surma tema päranditompu ning A. B. Ti teise ringi pärijad (õde ja õelapsed ning vennalapsed (vend ise suri asja materjalidest nähtuvalt aastal 1945)) ei pidanud reaalse repressiooniohu tõttu pärandvara vastu võtmata jätmist tõendama. Apellant märgib õigesti, et A. B. Ti pärand avanes Vene NFSV tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal, mis erinevalt varasemalt kehtinud BES-st päranditombu institutsiooni ette ei näinud, mistõttu ei saa-

3-10-2838 14(14) nud linnakomisjon vara omanikuna tuvastada A. B. Ti võimalikke pärijaid, kes polnud pärandit vastu võtnud. Halduskohtu viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-07-1194 leiti, et vara endise (õigusjärgse) omanikuna saab tuvastada pärijat, kes ei ole pärandit enne selle õigusvastast võõrandamist vastu võtnud, kuid erinevalt käesolevast juhtumist viidatud asjas suri vara endine omanik BES kehtivuse ajal ning tema pärand oli muutunud päranditombuks. Vastavalt ORAS § 6 lg 1 on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-70-00 öelnud, et tõendamise lihtsustatud korra seadus on kohaldatav ka juhul, kui vara tagastamist taotlevad endise omaniku pärijad ning tõendamine lihtsustatud korras ei ole võimalik, kui vara õigusvastase võõrandamise ajaks oli vara omanik surnud ja pärand ei olnud pärijatele üle läinud. XXXXx majavalduse õigusvastaseks võõrandamiseks saab lugeda maja kohaliku nõukogu fondi arvamist 1952. a. 1/3 varaosa omanik A.

B. T oli selleks ajaks surnud ega saanud vara omanik olla, tema õele/vennale ega nende alanejatele sugulastele polnud aga pärand üle läinud. Seetõttu ei saanud käesoleval juhul kohaldada tõendamise lihtsustatud korra seadust ning kaebajad (nende õiguseellased) oleks pidanud kohtu korras tõendama, et A. B. Ti pärandvara ei saanud nad vastu võtta reaalse repressiooniohu tõttu, nagu Tallinna Maa-amet kaebajatele juba 2006. a selgitas. Seega on halduskohtu otsus ebaõige ka osas, milles leiti linnakomisjoni vaidlusaluse otsuse p

4 õigusvastane olevat ja see tühistati.

Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse osas, millega tühistati Tallinna Linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 12992 p-d 3 ja 4 ja tehti ettekirjutus vara tagastamise toimikute üleandmiseks maakonnakomisjonile ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab H G R a, V R K ja B T i kaebused rahuldamata. Kaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebajate poolt mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud nende endi kanda ning ringkonnakohus ei võta seisukohta apellatsioonkaebuse väite osas, et halduskohus mõistis kaebajate kasuks välja menetluskulud ilma vastava taotluseta. Tallinna Linnavalitsuse taotlus asjas kantud menetluskulude summas 15,97 eurot (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv) hüvitamiseks tuleb HKMS 108 lg 1 alusel rahuldada.

Kaire Pikamäe Virgo Saarmets Silvia Truman