2-10-55812/27 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-10-55812

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.04.2012, Tallinn

Kohtukoosseis

Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm

Tsiviilasi

K E ja U E hagi OÜ Puhka Aktiivselt vastu varalise

ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

1969,40 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.10.2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Puhka Aktiivselt apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I K E (isikukood xxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxx);

Hageja II U E (isikukood xxxxxxxx, elukoht

xxxxxxxx);

Kostja OÜ Puhka Aktiivselt (registrikood 11158224,

asukoht Mähe tee 25-23, Tallinn), esindaja Tõnu

Polma.

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 10.10.2011 otsus K E ja U E hagis OÜ Puhka Aktiivselt vastu

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta apellatsioonimenetluse kulud OÜ Puhka Aktiivselt kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja hageja nõue

1. 10.11.2010 esitasid hagejad Harju Maakohtusse hagi kostja vastu varalise kahju 30

819,05 krooni ja mittevaralise kahju 500 000 krooni väljamõistmiseks.

2. Kostja organiseeris 12.06.2010 kell 12.00 Harju maakonnas marsruudil Kaberneeme –

Andineeme - Kaberneeme süstamaratoni, milles osalesid hagejate vanemad Veiko ja

Maire E kaheinimese süstas. Tormilises olustikus läks V. ja M. E süst ümber, nad sattusid

külmas meres vette ja hukkusid.

3. Hagejate vanemad olid tegelenud meresüstaspordiga juba ammu ja see võistlus ei olnud

nende jaoks esimene kord. Kui selline võistlus on korraldatud, siis peavad osalejad ka

tundma, et nende turvalisust tagatakse. Kuigi vanemad andsid, nagu teisedki võistlejad,

oma allkirja, et on merel olevatest ohtudest teadlikud, ei võta see korraldajatelt vastutust.

Hageja II oli ka ise käinud koos isaga sarnasel võistlusel Paatsalus. Lainekõrguse järgi

pole kaldalt võimalik öelda, kui ohtlikud tingimused avamerel on. Ohtlikkuse määrab

mitte laine kõrgus, vaid eeskätt selle tihedus. Vanemate süstapaat läks ümber, kuna oli

tihe laine ja sellisel juhul on süstasse raske sisse tagasi saada. Vanemad helistasid küll

õnnetuskohalt, saadeti ka üks jett neid otsima, kuid neid ei leitud. Palju aega möödus,

enne kui otsustati kutsuda appi päästeamet. Meresüst, millega õnnetus juhtus, oli

vanemate enda oma. Nad olid just enne seda võistlust ostnud endale süsta, kuid varem

olid kasutanud renditud süsta. Kuna nad olid süsta alles ostnud, siis anti neile kaasa ka

vestid, mis olid kollast värvi.

4. Kostja korraldas ekstreemse spordiürituse ohtlikes tingimustes. Vaatamata Eesti rannikul

juba 11.06.2010 kell 17.30 avaldatud tormihoiatusele ei lükanud kostja spordiüritust

edasi, nagu tegid seda teised spordiürituse korraldajad. Tarbijad peavad juhinduma oma

ürituste kavandamisel just EMHI koduleheküljel avaldatud tormihoiatusest, mitte

omaenda olukorra hindamisest. Tegemist oli ekstreemspordiga ja ekstreemspordi puhul

peab spordiürituse korraldaja ilmutama erilist hoolsust ohutuse tagamiseks. Kostja ei

võtnud tarvitusele kõikki vajalikke turvaabinõusid õnnetusjuhtumite vältimiseks ning ei

varustanud ega nõudnud osavõtjatelt märgatavate (eredat värvi) päästevestide kasutamist.

Jetti on võimalik kasutada vaadeldavas olukorras üksnes jälgimisvahendina, see ei ole

päästevahend, see on ühe inimese sõiduk ning sellega ei ole võimalik uppuvat inimest,

seda enam kaht inimest, veest välja tõmmata ja kusagile toimetada. Ametlikud päästjad ei

olnud üritusse kaasatud. Kostja ei teavitanud planeeritavast üritusest kohalikku

omavalitsust, päästeteenistust ega teisi turvalisust tagavaid teenistusi.

5. Spordi- ehk avaliku ürituse korraldamisel Jõelähtme vallas ei esitanud kostja taotlust

Jõelähtme Vallavalitsusele avaliku ürituse loa saamiseks, milleks ongi ettenähtud ürituse

kooskõlastamine turvateenistustega. Kostja väide, et teda ei saa käsitleda spordiürituse

korraldajana spordiseaduse (SpS) § 20 tähenduses, ei ole asjakohane. Hagiavaldus toetub

SpS §-le 23, kus on loetletud spordiürituse korraldaja kohustused, s.h ka turvalisuse

tagamises ning selle p 5 ei viita otseselt §-le 20 (spordiürituse loa taotlemisele), vaid näeb

ette ka teiste lubade taotlemise korra. Kostja väide, et tema ei olnud kohustatud avaliku

ürituse loa taotlust Jõelähtme vallale esitama, kuna süstamaraton toimus Kolga lahel ja

sellega ei kaasnenud liikluse ümberkorraldamist ega helitehnika kasutamist, ei ole õige.

Üritus sai alguse maismaalt, üldkasutatavast kohast ja see oli kõrgendatud turvariskiga

üritus (“ekstreemne”). Viimased kaks tingimust aga on fakultatiivse iseloomuga.

6. Ei saa väita, et kui seadusega ei ole reguleeritud ürituse korraldamise tingimused ja

vastutus, siis ei saagi nende korraldaja vastutada nende ürituste käigus tekitatud kahju

eest. Kostja ajab segamini vastutuse ürituse korraldamise eest ja vastutuse ürituse käigus

kahju tekitamise eest. Kostja suhtes oli keeldutud kriminaalasja algatamisest, kuid ei ole

kohane segi ajada kriminaalasja algatamise (ka väärteo menetluse algatamise) alused ja

tsiviilõigusliku vastutuse alused. Kostja tegevuse-tegevusetuse ja saabunud tagajärgede

vahel on põhjuslik seos olemas. Kostja korraldas ekstreemse spordiürituse ohtlikes

tingimustes, millest oli ta teavitatud (tormihoiatus), ei kaasanud üritusse päästeteenistusi,

ei nõudnud osalejatelt kõikki ohutusabinõude järgimist (eredat värvi päästevestide

kasutamist), mille tagajärjel süst abikaasadega pööras ümber ja neid, vaatamata

nendepoolse kohesest teatamisest juhtunust telefoni teel, ei suudetud õigeaegselt üles

leida ja päästa. Spetsialistidena kaasatud Koit Põderi ja Kaspar Kõiva kirjalikest

arvamustest järeldub, et kostja tegevusetuse ja saabunud tagajärgede (V. ja M. E surma)

vahel on olemas põhjuslik seos, mis on küllaldaseks aluseks kostja tsiviilvastutusele

võtmiseks VÕS § 1043 järgi temalt nii varalise kui ka mittevaralise kahju

väljamõistmisega. Seoses vanemate matustega kulutasid hagejad 30 819,05 krooni.

Hagejad nõuavad oma hingelise valu ja kannatuste põhjustamise ning vanemate

materiaalsest toetusest ilmajäämise eest kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist 500 000

krooni.

Kostja vastuväited

7. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

8. Kostja tegevuse ning V. ja M. E hukkumise vahel puudub otsene põhjuslik seos.

Süstamaratonil osalemine oli vabatahtlik ja iga osaleja osales omal vastutusel. Samuti

järgis kostja ürituse korraldamisel kõiki kehtivaid õigusakte. V. ja M. E hukkumist

12.06.2010 Kolga lahel kostja poolt korraldatud süstamaratonil tuleb käsitleda

õnnetusjuhtumina.

9. Kostja ei nõustu, et EMHI poolt oli antud 12.06.2010 Soome lahele tormihoiatus. Eesti

õigusaktides ei ole sätestatud, milliseid ilmastikuolusid tuleb tormina käsitleda. Kostja

mõõtis ka ise 12.06.2010 hommikul Kolga lahes enne süstamaratoni algust mitmeid kordi

tuule kiirust ja jälgis laine kõrgust. Samuti jälgis kostja interneti ilmaportaalis

www.windquru.cz/ee tuule kiiruse ja suuna ennustust Tapurla piirkonnas, kui Kolga

lahele lähimas ilmavaatluspunktis. Kuna tuule mõõtmise tulemused kohapeal ja

ilmaportaali ennustused olid sarnased ega ületanud ohtlikku taset, siis otsustas kostja

süstamaratoni läbi viia vastavalt varem välja kuulutatud korras. Eestis ei ole

õigusaktidega

sätestatud,

milliste

ilmastikuoludega

on

keelatud

merel

üritusi/spordivõistlusi korraldada. Sündmuste hindamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et

süstaspordi näol on tegemist n.ö ekstreemspordiga ning sellega tegelejad otsivadki

põnevaid sündmusi ning elamusi, et ennast rasketes tingimustes proovile panna.

10. Hagejate väide, et teised spordivõistluste korraldajad lükkasid 12.06.2010 toimuma

pidanud spordiüritused edasi, on tõendamata.

11. Kostja poolt oli võistluste korraldamisel kasutusele võetud vajalikud seadusest ja

väljakujunenud tavadest tulenevad ohutusabinõud. Eestis ei ole merel süstavõistluste

korraldamise tingimused ja vastutus seadusega reguleeritud. Kostja lähtus süstavõistluste

korraldamisel selleks ajaks välja kujunenud tavadest ja teiste korraldajate kogemustest.

Kostja konsulteeris enne võistluse väljakuulutamist varasemate sarnaste võistluste

korraldajatega ja nendelt saadud juhiste ning info järgi koostati võistlusjuhend ja

korraldati võistlus. Nimetatud võistluse juhend oli kooskõlastatud Eesti Aerutamise

Föderatsiooni (EAF) esimehe K. Põderiga. Tulenevalt võistluste juhendist pidid osalejate

kohustusliku varustuse hulka kuuluma tehniliselt korras meresüst ja ohutusvest iga

võistkonnaliikme kohta, ning nõutav oli ujumisoskus ja aerutamiskogemus. Samuti olid

võistlejad kohustatud arvestama asjaoludega, et kuna mereala on küllalt suur ja

liikumiskiirused erinevad, ei ole korraldajatel võimalik samaaegselt kõigi võistlejate

läheduses olla ning seetõttu peavad võistlejad enda varustusega suutma tagada oma

paatkonna turvalisuse. Vastavalt juhendile kuulusid soovitatava varustuse hulka

veekindlalt pakitud mobiiltelefon korraldaja numbriga, kompass, ilmastikukindel

võistlusriietus, spordijook ja energiarikas toit (geelid, müslibatoonid), veekindlalt pakitud

vahetusriided. Enne võistluse algust kinnitas iga võistleja (sj V. Ja M. E) oma allkirjaga

dokumendi (ohutusdeklaratsiooni), et on teadlik võimalikest ohtudest ja riskidest ning

nendega kaasnevatest võimalikest tagajärgedest.

12. Mai keskel (ca 1 kuu enne üritust) teavitas kostja süstamaratoni korraldamisest suulise

vestluse käigus ka Muuga piirivalvekordoni ülemat Raivo Männikut, kes võttis info

teadmiseks ja ütles, et kui võimalik, siis saadavad oma paadi võistluste ajaks Kolga lahele

toimuvat jälgima. Kahjuks jõudis 12.06.2010 piirivalve paat Kolga lahele alles peale

seda, kui õnnetus oli juba toimunud. Merel võistlejate abistamiseks ja turvalisuse

tagamiseks oli kostja võistluste ajaks komplekteerinud vabatahtlikest koosneva

turvameeskonna. Võistluste ajal abistasid pidevalt võistlejaid rajal 2 kaatrit kokku kolme

meeskonnaliikmega ja 2 jetti, kummalgi 1 meeskonnaliige. Lisaks oli sadamas varuks

veel 1 jett ühe meeskonnaliikmega, kes peale esimese hädakõne saabumist paatkonnalt nr

23 (V. ja M. E) läks koheselt appi hädasolijat otsima. Kahjuks ei õnnestunud

turvameeskonnal vette sattunud V. ja M. E koheselt leida, sest helistaja ei suutnud

turvameeskonna liikmele piisavalt täpselt kirjeldada oma asukohta. Samuti jäi

selgusetuks, kas vees olijad on kahekesi koos, kas nad on koos süstaga ning kas süst on

kummuli või mitte. Kui kostja turvameeskonnale oli selgunud, et vette sattunud V. ja M.

E leidmine võib osutuda keeruliseks, sest aja möödudes võisid tuul ja lained kanda nad

võistlusrajast oluliselt eemale, siis helistas kostja meeskonna liige koheselt

päästekeskusele, kes suunasid kõne merepäästekeskusele. Kostja palus positsioneerida

mobiilikõne põhjal helistaja asukoha, kuid kahjuks see ei õnnestunud. Samuti ei saanud

päästekopter koheselt appi tulla, sest oli hõivatud teise väljakutsega. Samal ajal jätkas

kostja turvasmeeskond järjekindlalt otsinguid ja selle tulemusena leiti ca 15:30 M. E.

Sellest teavitati lähedal asuvat piirivalve kaatrit, kes oli vahepeal päästetöödele abiks

saabunud. Sealt suunati kostja päästekaater Salmistu sadamasse, kuhu kutsuti kiirabi ja

politsei. V. E leiti alles järgmisel päeval.

13. Kostja oli võtnud võimaluste piires omalt poolt kasutusele kõik turvalisus- ja

ohutusabinõud. Huvilistele oli kostja interneti kodulehele üles pandud võistluste juhend

koos osalemise tingimustega; enne võistluste algust tutvustati võistlejatele võistlusrada ja

teavitati kõikki võistlejaid võimalikest ohtudest ning kohustuslikust ja soovituslikust

varustusest; iga võistleja allkirjastas ohutusdeklaratsiooni, millega kinnitas, et on

võimalikest ohtudest teadlik ning kannab vastutust võimalike tagajärgede eest;

komplekteeriti turvameeskond, kes vajadusel abistas merel võistlejaid. Absoluutset

turvalisust ei ole korraldaja poolt tõenäoliselt ühelgi võistlusel võimalik tagada, eriti kui

tegemist on n.ö ekstreemspordialaga. Igale võistlejatele peab jääma ka n.ö omavastutus,

kus võistleja peab ise hindama oma võimeid, varustust jm asjaolusid ning olema

veendunud, et need on piisavad turvaliselt võistlustel osalemiseks.

14. Kostjat ei ole õige käsitleda spordiürituse korraldajana SpS § 20 tähenduses. Kui kostjat

siiski käsitletakse spordiürituse korraldajana SpS tähenduses, siis tuleb arvestada, et

vaatamata sellele, et meresüstavõistluste korraldamise tingimused ei ole Eestis seadusega

reguleeritud, tegi kostja omalt poolt kõik selleks, et tagada osalejate turvalisus, lähtudes

oma tegevuses eelkõige seni välja kujunenud tavadest ja teiste korraldajate kogemustest.

15. Kostja ei olnud kohustatud süstamaratoni korraldamiseks Jõelähtme vallale avaliku

ürituse loa taotlust esitama. Kostja poolt korraldatud süstamaraton toimus Kolga lahel ja

sellega ei kaasnenud liikluse ümberkorraldamist ega helitehnika kasutamist, ning

vallavalitsuse kooskõlastus ürituse korraldamiseks ei olnud vajalik.

16. Kuna kostja süü, tahtlus ega hooletus ei ole hagejate poolt tõendatud, siis puudub kostja

tegevuses õigusvastasus ja antud juhtumit tuleb käsitleda õnnetusjuhtumina ning sellisele

arvamusele jäi ka prokuratuur. Kostja korraldas süstamaratoni, lähtudes sj teiste

korraldajate varasematest kogemustest ja kehtivatest õigusaktidest, kuid kostja ei

osalenud mingil moel õnnetusjuhtumis ega saanud seega olla V. ja M. E hukkumise

põhjustajaks. V. ja M. E valisid pikema ehk raskema distantsi, mille turvaline läbimine ei

olnud neile ilmselt tol hetkel valitsenud tingimustes ja varustusega siiski jõukohane.

Maakohtu otsus

17. 10.10.2011 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistis kostjalt hagejate

kasuks välja 1969,70 eurot varalise kahju hüvitamiseks, kuid jättis hagejate mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hagejate menetluskulud jäid 6/100 osas kostja

kanda.

18. Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ning esitatud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks

järgmised asjaolud. Hagejate vanemad M. ja V. E olid varem meresüstaspordiga

tegelenud ja 12.06.2010 Kaberneeme maraton ei olnud nende jaoks esimene võistlus. V.

E oli koos hagejaga II varem osalenud sarnasel võistlusel Paatsalus. Kaberneeme

võistluseks olid M. ja V. E ostnud uue meresüsta, millega olid kaasa antud ka kollased

vestid. Kostja põhitegevusalaks on äriregistri teabesüsteemi kohaselt muud mujal

liigitamata lõbustus- ja vaba aja tegevused. Kostja Kaberneeme maratoni 12.06.2010

juhendi kohaselt oli maratoni toimumisaeg 12.06.2010; start ja finiš Kaberneeme

sadamas Jõelähtme vallas Harjumaal; kogenemine ja registreerumine 10.-11.30, start

12.00; osalevad mereaerutamise huvilised; tormise ilmaga alla 18.a pikale distantsile ei

lubata (otsustatakse kohtunike poolt kohapeal); nõutav ujumisoskus ja aerutamiskogemus

ning seda tõendav allkiri võistlusnumbri kättesaamisel; distantsid ca 21 km Kaberneeme

– Andineem – Kaberneeme; lühike ca 7 km Kaberneeme – Rohusi – Umblu –

Kaberneeme (sõidetakse ümber saarte); korraldajad turvavad osalejaid visuaalselt

jälgides, kaatri ja jettidega saates; kuna mereala on küllalt suur ja liikumiskiirused

erinevad, ei ole korraldajatel samaaegselt kõigi võistlejate läheduses olla ning seetõttu

peavad võistlejad enda varustusega suutma tagada oma paatkonna turvalisuse;

kohustuslik varustus: tehniliselt korras meresüst, päästevest iga võistkonnaliikme kohta

(peab olema seljas kogu võistluse jooksul); kohustusliku varustuse olemasolu kohta

annab võistleja allkirja võistlusnumbri kättesaamisel; soovitav varustus: veekindlalt

pakitud mobiiltelefon korraldaja numbriga, kompass, ilmastikukindel võistlusriietus,

spordijook ja energiarikas toit (geelid, müslibatoonid), veekindlalt pakitud vahetusriided.

Korraldajate poolt antav varustus: rinnanumbrid, võistluskaardid. EAF peasekretär K.

Põder kooskõlastas juhendi e-posti teel 28.04.2010. EMHI 06.07.2010 tõendi kohaselt

puhus 12.06.2010 ajavahemikul kell 12-17 Soome lahe lõunarannikul edelatuul, mille

kiirus ulatus puhanguti 20 m sekundis ja laine kõrgus ulatus 4 km kaugusele rannast 1,2

m; tormihoiatus Soome lahele 12.06.2010 anti juba 11.06.2010 kell 17.30, kus lubati

edelatuule kiiruseks 14-18 m/s (keskmine tuulekiirus): hoiatus Eesti territooriumile

tugeva edelatuule kohta anti 12.06.2010 kell 06.15. EMHI hoiatuste kriteeriumid ilmast

tingitud ohtlike nähtuste kohta (tuul), mille esinemise ootel EMHI ilmaprognoos koostab

hoiatused: kiiruse suurenemine 15 m/s ja üle selle (ohtlik tase); tuule kiiruse suurenemine

20-25 m/s, iiliti 29-34 m/s (nähtuse tugevnemisel kordushoiatus, tuule kiiruse

suurenemine 30 m/s (maru) ja üle selle (alates 32,7 m/s orkaan) või iiliti 35 m/s ja üle

selle (eriti ohtlik tase, mille laiem levik või pikemaajaline püsimine võivad põhjustada

loodusõnnetuse. M. ja V. E kirjutasid enne 12.06.2010 süstamaratoni sellel võistlejatena

alla ohutusjuhendile (ohud, nende vältimine ja õnnetustele reageerimine kostja

Kaberneeme süstamaratonil), kinnitades, et olles põhjalikult tutvunud nimetatud

dokumendiga mõistavad, et osaledes kostja Kaberneeme süstamaratonil võivad nad saada

trauma, terviserikke või saada surma. 12.06.2010 Kolga lahe süstamaratonil osalesid

turvameeskonna liikmetena A P, V L, R M, A L ja K K. M. E suri 12.06.2010 ja V. E

13.06.2010. Prokuratuur ei tuvastanud M. ja V. E surmaga lõppenud õnnetus-juhtumi

osas kuriteo tunnuseid. Hagejad kulutasid oma vanemate M. ja V. E matusteks 30 819,05

krooni.

19. EAF peasekretäri K. Põderi kirjaliku arvamuse kohaselt peab merele või muule

veekogule mineja alati arvestama oma võimete/oskuste reaalset hindamist, turva-

vahendite olemasolu ning seejärel ilmastikutingimusi. Merel süstamaratoni korraldamise

tingimused/ohutusnõuded õigusaktidega/seadustega reguleeritud ei ole. Kostja esindajad

võtsid temaga ühendust enne Kolga lahel toimunud süstamaratoni korraldamist, et küsida

nõu ja konsulteerida võistluse korraldamise tingimuste üle. Ta andis omapoolset nõu

kostjale võistlusjuhendi koostamiseks ja arvas, et see oli vormistatud korrektselt ja lähtus

varematest sarnaste võistluste juhenditest. Ta ei ole ise süstamaratone korraldanud, aga

teatud tingimustel (näiteks tavapärasest keerulisemad ilmastikuolud) on päästeteenistuse

kaasamine/üritusest teavitamine õigustatud. Samas ei ole päästeenistus kohustatud

sarnasel üritusel osalema ja see sõltub eelkõige nende võimalustest/tahtest. Turvanõuded,

mida saaks enne korraldatavat võistlust kontrollida/kasutada, oleks eeskätt võistleja

päästevest, võistluspaadi ujumiskindlus, saateturvakaatrite olemasolu, info jagamine

eeldavatest ilmaoludest. Võistlejate ujumisoskus, tervislik seisund, ilmaoludele vastava

riietuse olemasolu, oma võimete realistlik hindamine erinevates ilmastikuoludes jääb

igaühe enda otsustada. Jetti võib päästevahendina merel kasutada. Üldjuhul ei ole

tormihoiatuse ignoreerimine merel spordiürituse korraldamisel lubatav, siiski kuulubki

mereaerutamine ekstreemspordi valdkonda ja ekstreemsust (tormisemat merd) paljud

osavõtjad isegi ootavad. Hästi märgatav erksates värvides päästevest (ja paat) loovad

kindlasti eelduse osaleja kiiremaks ülesleidmiseks. Mõistlik ei ole nõuda, et päästevest ja

paat peaks olema kindlat värvi, kuna osaleja ülesleidmine/märkamine merel sõltub ikkagi

lainekõrgusest ja üldisest nähtavusest, mis võivad lühikese aja jooksul palju muutuda.

Aerutaja minnes vastu lainetavale merele peab olema ise kindel oma võimetes, oskama

ise toime tulema nii paadi juhtimise kui ka ümberminemise puhul paati tagasi ronimisega.

Mida keerulisemad ilmastikuolud, seda suuremaid oskusi ja kogemusi peab aerutaja

valdama. Üsna keeruline on merevõistluste korraldajatel saada ülevaadet iga

osavõtusoovija võimekusest, nii et tõenäosus õnnetusteks jääb alati üsna suureks.

20. Paatsalu maratonide läbiviija, Paikuse Aerutamisklubi esindaja K. Kõiva kirjaliku

arvamuse kohaselt on meresüstamaratone Eestis korraldatud 4.a ja temale teadaolevalt ei

ole meresüstamaratonide korraldamine seadustega reguleeritud. Ta on lähtunud oma

kogemustest ja on toetunud üldisele mereohutusele ja väljakujunenud tavadele -

reeglitele. Piirivalvet on teavitatud võistluste läbiviimisest, kuna piirivalvel on kohustus

tagada meresõiduohutus ja vajadusel juhtida päästmist. 4.a jooksul on kahel korral olnud

kohal piirivalve esindus ja kahel korral nendepoolne valmisolek vajadusel sekkumiseks.

Turvamise osas kasutavad nad kohalikke väikelaevnikke, Pärnumaa KL maleva

merepääste üksust ja Merepäästeseltsi (KL ja Merepäästeseltsi kahel viimasel aastal, mis

on oluliselt turvalisust tõstnud). Turvalisus on üles ehitatud kohapeal olevatele alustele

ning ei ole loodetud mujalt tulevale abile, kuna see on logistiliselt keeruline ja

aeganõudev. Nad on distantsi katnud turvapaatidega, nii et oleks raadioühendus ja

silmside paatide vahel. Maratoni ettevalmistamisel jälgitakse ilmateadet ja võistluspäeva

hommikul analüüsitakse enne starti olukorda. On kasutatud jetti vaatlusvahendina ja see

on ennast õigustanud, kuna jett saab liikuda ka madalas vees ja suurel kiirusel, ka 1-2

inimese evakueerimiseks on seda kasutatud. On nõutud päästevesti kasutamist ja

kontrollitud seda, ülejäänud päästevahendid on kohustuslikud, aga eraldi kontrolli nad

teostanud ei ole. Kindlasti tagab eredavärviline vest parema väljapaistvuse merel, aga

tootjad valmistavad ka tumedaid veste ja osaleja valib vesti ise. Olenemata turvalisuse

tasemest ja ettevalmistustest selle tagamiseks paneb kõik paika osalejate oskused,

varustus ja ilm. Raskete ilmaolude, tuule kiirus üle 10-15 m/s, korral ei ole võimalik

meresüstavõistlust operatiivselt turvata ja kogu turvasüsteem võib lakata töötamast, kuna

tormisel merel väiksed alused liikuda ei saa ja kivisel rannikul suured alused liikuda

samuti ei saa. Raskeks ilmaks algajatele ja oskamatutele aerutajatele on alates 10 m/s

tuult ja lainekõrgust alates 50 cm. Paatsalu maratonil on lühem distants neile, kes ei tunne

ennast kindlalt või korraldajad näevad nende ebaprofessionaalsust ja ei soovita pikemat

ringi. Inimesed on korduvalt hinnanud üle oma võimeid või käitunud tormisel merel väga

oskamatult, millest tekivad ka ohuolukorrad. Kostja küsis võistluse korraldamiseks

telefoni teel nõu.

21. Hagejad on tuginenud oma nõude õigusliku alusena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1.

Asjas ei ole vaidlust, et hagejate vanemad M. ja V. E said surma kostja poolt 12.06.2010

korraldatud meresüstamaratoni käigus, seega oli kostja tegevusel või tegevusetusel

õigusvastane tagajärg. VÕS § 1043 kohaselt peab kahjutekitanu kannatanule kahju

hüvitama, kui on ta kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. Lisaks õigusvastasele tagajärjele eeldab deliktiline vastutus seega ka süülisust,

mis objektiivselt eeldab kostja poolt kohustust rikkuvat tegu või tegevusetust, mis rikub

käibes vajalikku hoolsust (VÕS § 1050 lg1, § 104). Juhul, kui kostja kohustused on

määratletud õigusaktidega, võib rääkida nn ehtsatest kohustustest. Hagejad on välja

toonud kostja poolt SpS § 23 ja Jõelähtme valla avaliku korra eeskirja sätete rikkumise.

SpS § 23 p 1 kohaselt on korraldaja kohustatud spordiürituse planeerimisel,

ettevalmistamisel ja korraldamisel tagama spordiüritusel osalejate turvalisuse; p 5

kohaselt täitma loa taotluse kooskõlastanud ametkondade esitatud tingimusi.

22. Hinnates kostja poolt korraldatud spordiürituse (süstamaratoni) vastavust SpS-st

tulenevate eeldustega, nõustus kohus kostjaga, et süstamaratoni läbiviimine jääb SpS

toimealast välja. SpS § 20 lg-te 1-3 kohaselt peab spordiürituse korraldaja taotlema

vähemalt üks kuu enne spordiürituse korraldamise päeva spordiürituse korraldamise

asukohajärgselt valla- või linnavalitsusele spordiürituse korraldamise luba, kui tegemist

on 1) jalgpalli, jäähoki ja korvpalli A-koondise mäng või turniir; 2) jalgpalliklubi UEFA

karikasarja mäng või turniir; 3) meistriliiga jalgpalli-, jäähoki- või korvpalliklubi

sõpruskohtumine välismaa klubi või koondisega. Valla- või linnavalitsus edastab

nimetatud loa taotluse viivitamata kooskõlastamiseks piirkonna politseiasutusele ja

päästeteenistusele ning vajadusel muudele ametkondadele, kes kooskõlastavad või

jätavad loa taotluse kooskõlastamata viie tööpäeva jooksul loa taotluse kooskõlastamiseks

esitamisest. Nimetatud ametkonnad võivad turvalisuse tagamise eesmärgil loa taotluse

kooskõlastada tingimuslikult. Kohtu hinnangul on ilmne, et meresüstamaratoni puhul ei

ole tegemist SpS § 20 lg 2 ettenähtud tasemega spordiüritusega, mis eeldab kohalikult

omavalitsuselt spetsiaalse spordiürituse korraldamise loa saamist. Kuigi põhimõtteliselt

peaks igasuguse korraldatud spordiürituse läbiviimisel olema tagatud sellel osalejate

turvalisus, laienevad SpS §-st 23 tulenevad kohustused siiski SpS § 20 lg-s 2 ettenähtud

spordiürituse, mitte igasuguse muu spordiürituse, korraldajatele.

23. Jõelähtme Vallavolikogu 26.11.2002 määrusega nr 2 kinnitatud avaliku korra eeskirja

(täiendatud 30.09.2007 määrusega nr 22) III¹ peatüki § 3¹.1 ja § 3¹.3 kohaselt on avaliku

ürituse loa taotlemine vallavalitsuselt vajalik juhul, kui avalik üritus korraldatakse

üldkasutatavas kohas valla haldusterritooriumil avalikkusele suunatud ja/või kõrgendatud

turvariskiga üritusena, millega võib kaasneda liikluse ümberkorraldamine või helitehnika

kasutamine ja mis ei ole hõlmatud avaliku koosoleku seadusega. Kostja vastuväidete

kohaselt, kuna süstamaraton toimus Kolga lahel ja sellega ei kaasnenud liikluse

ümberkorraldamist ega helitehnika kasutamist, siis ei olnud süstamaratoni korraldamiseks

vallavalitsuse kooskõlastus vajalik. Kohus nõustus, et eeskirja nõudeid grammatiliselt

tõlgendades puudus kostjal formaalne kohustus kohaliku omavalitsuse loa taotlemiseks –

süstamaratoni korraldamisega ei kaasnenud avalikus kohas liikluse ümberkorraldamist

ega helitehnika kasutamist. Võttes arvesse, et süstamaratoni puhul on tegemist

kõrgendatud turvariskiga üritusega (osavõtjatel on võimalus surma saada), siis oleks

olnud kindlasti soovitav, et korraldajad oleksid kooskõlastanud oma ürituse ja sellega

seonduvad planeeritavad turvameetmed nii piirkondliku politseiasutusega kui ka

Harjumaa päästeteenistusega. Käesoleval juhul lootsid kostjapoolsed korraldajad

spordiüritusel osalejate turvalisuse korraldamisel peamiselt ainult oma vahenditele ja

jõududule (kuigi informeerisid ürituse korraldamisest ka Muuga piirivalvekordoni

ülemat), mis nagu faktilised asjaolusid näitasid, osutusid siiski ebapiisavateks. Kuna

avaliku korra eeskirjast tulenevad nõuded olid kostja jaoks soovitusliku iseloomuga, ei

ole võimalik õigusaktidega määratletud kohustuste rikkumist kostjale ette heita.

24. Lisaks eeltoodule on hagejad õnnetuse toimumise põhjusena välja toonud süstamaratoni

korraldamise selleks ebasoodsate ilmastikutingimuste korral, mis hagejate arvates olulisel

määral tingis kannatanute süsta ümberminekut ja nende sattumise külma merevette ning

hukkumist. Kohtu hinnangul asjaolust, et Soome lahele anti süstavõistlusele eelneval

õhtul EMHI poolt tormihoiatus ja maratoni päeval 12.06.2010 kell 12-17 puhus Soome

lahe lõunarannikul vastavalt EMHI andmetele ohtliku tasemega (üle 15 m/s) tuul, ei

järeldu siiski vältimatult seda, et korraldajad oleksid pidanud süstamaratoni ära jätma või

edasi lükkama. Tunnistaja A. L ja kostja esindaja A. Polma ütluste kohaselt võis tuule

kiirus olla võistluspaigal 7-8 m/s ja oli meresüsta kui eeskätt lainetes liikumiseks

ettenähtud veesõiduki võistlusteks sobiv. Kohus ei saa siinkohal arvesse võtmata jätta, et

kostja poolt korraldatud meresüstavõistlus oli osavõtjatele siiski vabatahtlik üritus ja iga

osavõtja pidi mõistliku inimesena suutma oma võimeid hinnates otsustama, kas merel

olevaid tingimusi arvesse võttes (tuul, lainetus) sellest osa võtta või sellest loobuda.

Kuivõrd M. ja V. E siiski otsustasid võistlustel kaasa lüüa, siis tuule kiirus ja lainetuse

kõrgus võistluspaigal ilmselt siiski ei olnud sellised, mis ilmtingimata tinginuks selle

spordiürituse ärajätmise. Võttes täiendavalt arvesse, et kuigi meresüstavõistluse

korraldamisega tormistes või sellele lähedastes tingimustes kaasnevad täiendavad

turvariskid, ei ole meresüstavõistluste läbiviimine põhimõtteliselt välistatud ka tormise

mere puhul. Kaberneeme maratoni juhendist tulenevalt võis võistlus toimuda ka tormise

ilmaga, kuid sellisel juhul alla 18.a pikale distantsile ei lubata (otsustakse kohapeal). Ka

Paatsalu 2008.a meresüstamaratoni juhendist nähtuvalt ei olnud võistluse toimumine

tormise ilmaga välistatud (kuid alla 18.a pikale distantsile ei lubatud). AEF esindaja K.

Põderi arvamuse kohaselt kuigi üldjuhul ei ole tormihoiatuse ignoreerimine merel

spordiürituse korraldamisel lubatav, kuulub mereaerutamine ekstreemspordi valdkonda,

mille puhul osavõtjad tormisemat merd isegi ootavad. Eeltoodust lähtudes asus kohus

seisukohale, et ainuüksi tuulekiirus ja lainetuse kõrgus ei saanud olla määravaks

põhjuseks kannatanute M. ja V. Ega toimunud õnnetusjuhtumile. Kohtu arvates

meresüsta võimalik ümberminek ja vettesattumine tugeva tuule ja kõrge lainetuse tõttu ei

saanud kannatanutele olla üllatuseks. Kaberneeme süstamaratoni võistlusjuhendi kohaselt

oli võistlejatele nõutav ujumisoskus ja aerutamiskogemus, nõutava kohustusliku

varustusena tehniliselt korras meresüst ja päästevest iga võistkonnaliikme kohta. Hagejate

poolt enne võistlust allakirjutatud ohutusjuhendis oli märgitud, et tuul ja lained võivad

kaasa tuua ümberminemise või veega täitumise. Seega pidid ka kannatanud M. ja V. E

võistlusele registreerimisel arvestama sellega, et nende süst võib ümber minna ja nad

võivad merevette sattuda ning selleks vajalikul määral ette valmistuma.

25. Teise olulise õnnetusjuhtumit tinginud asjaoluna on hagejad välja toonud, et kostja ei

varustanud võistlejaid eredat värvi päästevestidega ega suutnud tagada süsta

ümbermineku korral kannatanute kiiret leidmist ja operatiivset abi. Kohus leidis, et

võistlusjuhendi kohaselt oli päästevesti omamine võistlejate endi kohustuseks, samuti

olid hageja II seletuse kohaselt kannatanutel enne võistlust uue meresüsta ostmisega

kasutada uued kaasaantud päästevestid. Ka on K. Põder ja K. Kõiva oma arvamustes

märkinud, et kuigi eredat värvi päästevest võib kindlustada selle parema nähtavuse, ei ole

päästevesti värvus meresüstavõistlustel siiski määrav, kuna merresattunud osaleja

leidmine sõltub eeskätt siiski lainekõrgusest ja üldisest nähtavusest merel, mis võib

lühikese aja jooksul palju muutuda ning päästeveste toodetakse ka erinevaid värve,

millest sobiva osalejad valivad ise. Seega leidis kohus, et tehniliselt korras paadi ja

päästevesti puudumine oli kannatanutega toimunud õnnetusjuhtumi põhjusena välistatud.

Milline konkreetne asjaolu (kõrge laine, vale aerutamisvõte jne) siiski põhjustas

kannatanute süsta ümbermineku, pole enam võimalik kindlaks teha. Et kannatanute süst

oli ümber läinud, kuid nad ei suutnud oma süsta tagasi ronida või olid kontakti süstaga

koguni kaotanud, viitab asjaolu, et M. E kutsus telefoni teel abi. Seega kannatanute

päästmise seisukohalt oli kõige määravamaks teguriks aeg, mille jooksul korraldajad

pidid suutma kannatanute asukoha merel tuvastada ja neile appi minna. Kostja on

leidnud, et tema oli omapoolselt tarvitusele võtnud kõik turvalisus- ja ohutusabinõud, mis

võistluste iseloomust lähtuvalt olid võimalikud, kuid turvameeskonnal ei õnnestunud

kannatanuid koheselt leida, kuna helistaja ei suutnud täpselt kirjeldada oma asukohta.

Samuti on kostja rõhunud sellele, et võistlusjuhendist ja võistleja poolt allakirjutatud

ohutusdeklaratsioonist lähtuvalt ei olnud korraldajatel merealal võimalik olla samaaegselt

kõigi võistlejate läheduses ja seetõttu pidid võistlejad lootma eelkõige oma varustusele ja

võimetele.

26. Kostja oli koostanud ja kooskõlastanud EAF-iga võistluste korraldamiseks vajaliku

võistlusjuhendi, millest olid näha võistluse läbiviimise tingimused ja samuti pidi

võistlejad meresüstaspordi spetsiifikast lähtuvalt suutma tagada oma paatkonna

turvalisuse eelkõige oma jõududega. Võttes arvesse eeltoodut pidas kohus vajalikuks

nõustuda hagejatega, et kannatanute leidmine pärast kannatanute süsta ümberminekut

võttis lubamatult palju aega ja selle põhjuseks oli kohtu hinnangul asjaolu, et korraldajad

ei suutnud tagada vastavalt oma turvameeskonna aluste ja liikmete arvUsele kannatanute

asukoha suhtes võimalikult operatiivset ja kiiret ülevaadet. Tunnistaja A. L ütluste

kohaselt pikema võistlusdistantsi peale süstasid algusest lõpuni näha ei olnud,

kontrollpunktidega oli võistlusala kaetud, nii et enam vähem oli süstasid näha, aga mitte

pidevalt. Kuigi korraldajate kasutuses oli merel 2 kaatrit ja 2 jetti ning üks jett kaldal

varuks, siiski ei suudetud enam kui tunni aja jooksul kannatanuid siiski leida. K. Kõiva

arvamuse kohaselt tuleks meresüstavõistluse võistlusdistants katta turvapaatidega nii, et

oleks raadioühendus ja silmside paatide vahel. Turvamise osas on nad kasutanud

kohaliku piirivalve esinduse, kaitseliidu merepäästeüksuse, merepäästeseltsi ja kohalike

väikelaevnike abi. A. Polma ütlustest nähtuvalt kuigi piirivalvega oli võistluste

läbiviimisest eelnevalt räägitud, kaasati piirivalvekaater võistlustele mitte kohe võistluste

alguses, vaid alles siis kui katsed oma jõududega kannatanuid leida olid pikema aja

jooksul ebaõnnestunud. Lõpuks kui M. E leiti, oli viimane juba hukkunud, V. E suudeti

leida alles järgmisel päeval.

27. Kuigi prokuratuur ei algatanud 12.06.2010 õnnetusjuhtumi osas kuriteotunnuste

puudumise tõttu kriminaalmenetlust, ei välista see kostja tsiviilvastutust. Ede hukkumise

põhjustas kostjapoolne käibes nõutava hoolsuskohustuse rikkumine, mis seisnes selles, et

kostja poolt süstavõistlusest osavõtjate ohutuseks tarvitusele võetud turvaabinõud ei

olnud käibes vajalikul määral piisavad kannatanute võimalikult kiireks ülesleidmiseks ja

nende päästmiseks. Kohtu hinnangul ka asjaolu, et kannatanud olid allkirjastanud

ohutusdeklaratsiooni, milles teadvustasid võimaluse hukkuda võistluste käigus, ei välista

kostja vastustust saabunud tagajärje eest. Tulenevalt kostja võistlusjuhendist oli

kannatanutel alust loota, et kuigi korraldajatel ei ole võimalik viibida samaaegselt kõigi

võistlejate läheduses, suudavad nad siiski võistlusest osalejaid visuaalselt jälgides kaatri

ja jettidega saates turvata, st vajadusel mõistlikult kiiresti hättasattunud osaleja asukoha

tuvastada ja talle appi tulla. Tegelikult nagu selgus, ei suutnud kostja vastavalt oma

turvameeskonna aluste ja liikmete arvUsele pikemal võistlusdistantsil kõiki osavõtjaid

visuaalselt pidevalt jälgida, mistõttu hoolimata asjaolust, et kannatanud enda vette-

kukkumisest kostjat koheselt teavitasid, ei suudetud nende asukohta nende elu

päästmiseks vajaliku mõistliku aja jooksul (näit alajahtumise vältimiseks) tuvastada ja

neile

abi

osutada.

Eeltoodust

lähtuvalt

esines

kostja

tegevuses

12.06.2010

meresüstavõistluse ohutusnõuete korraldamisel käibes vajaliku hoolsuskohustuse

rikkumine ja kostja vastutab hagejate vanemate M. ja V. E hukkumise eest VÕS § 1043

ja § 1045 lg 1 p 1 alusel. VÕS § 129 lg 1 kohaselt isiku surma põhjustamisest tuleneva

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest

tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud

tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku

vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. Kostja ei ole hagejate poolt esitatud

tõendeid kannatanute matusekulude kohta summas 30 819,05 krooni vaidlustanud,

mistõttu varaline kahju nimetatud summas kuulub kostjalt väljamõistmisele.

28. Lisaks varalisele kahjule nõuavad hagejad ka mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 128

lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist

valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse

korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise

kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohus on

lahendis nr 3-2-1-19-08 märkinud, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks

asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega

peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise

hüvitise väljamõistmist. Erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt

ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses

paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka

hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus.

Need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Lähedase kahju hüvitamise õigustaks

nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või

raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või

õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n.ö samas ohutsoonis viibimine),

samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste

nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud,

mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Isegi kui hageja laps nägi õnnetuse tagajärgi,

ei saa tema võimalikke üleelamisi "kanda üle" hagejale. Erandlikud asjaolud, mis võivad

anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad

seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist

lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu

lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise

tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega.

Kuivõrd hagejatel puudus vahetu ruumiline lähedus oma vanemate hukkumise ajal, ei

olnud tingimused hagejate kasuks mittevaralise kahju väljamõistmiseks täidetud.

Eeltoodu alusel jättis kohus hagi mittevaralise kahju hüvitamise osas rahuldamata.

29. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, jaotas kohus menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

Apellatsioonkaebus

30. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja palub

teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate

kanda.

31. Kohus ei ole lugenud tõendatuks õigusaktidest tulenevalt kostja õigusrikkumist. Kohus

on lugenud tõendatuks, et kostja tegevuses puudub õigusvastasus. Samuti puuduvad

tõendid kostja mistahes õigusvastase käitumise kohta. Lisaks on kohus asunud

seisukohale, et ilmastikuolud ei saanud olla määravaks põhjuseks kannatanute M. ja V.

Ega toimunud õnnetusjuhtumile. Seega on kohtu hinnangul leidnud kinnitust, et kostja

järgis ürituse korraldamisel kõikki kehtivaid õigusakte ja ürituse toimumise ajaks

väljakujunenud tavasid. Kohtuotsus on motiveerimata osas, milles kohus leidis, et kostja

tegevuses 12.06.2010 meresüstavõistluse ohutusnõuete korraldamisel esines käibes

vajaliku hoolsuskohustuse rikkumine. Samuti ei ole kohus otsuses põhjendanud, milles

seisneb põhjuslik seos kostja teo ning V. ja M. E surma vahel. Kostja süülist käitumist

VÕS § 1043 alusel ei ole tuvastatud, samuti ei selgu kohtuotsusest, milles väljendub

kostja süü. Seega puudub õiguslik alus kostjalt kahju väljamõistmiseks.

32. Tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel

tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle

asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tulenevalt Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-26-06 ja nr 3-

2-1-137-05 on põhjusliku seose tõendamiskoormis kahju saajatena hagejatel. Hagejate

poolt ei ole tõendatud põhjuslik seos kostja tegevuse ning V. ja M. E surma vahel. Samuti

ei ole põhjuslikku seost ära näidatud kohtuotsuses. Kostja korraldas küll süstamaratoni,

kuid kostja ei osalenud otseselt ega kaudselt V. ja M. Ega toimunud juhtumis, mille

tagajärjel nad merevette sattusid ning mis omakorda tõi tõenäoliselt kaasa nende

hukkumise alajahtumise tõttu. Ka on kohus otsuses täheldanud, et milline konkreetne

asjaolu (kõrge laine, vale aerutamisvõte jne) siiski põhjustas kannatanute süsta

ümbermineku, pole enam võimalik kindlaks teha. Kuna juhtumi üksikasju (vette

sattumise põhjus, aeg ja muud asjaolud) ei ole võimalik tuvastada, siis ei ole ka teada,

mis aja jooksul pärast vette sattumist helistas kannatanu võistluste korraldajale. Seega ei

ole teada milline oli kannatanute tervislik seisund helistamise ajal (kas alajahtumine oli

juba alanud/toimunud) ning kui kaugele olid kannatanud triivinud võistlusrajast.

Turvameeskond otsis kannatanuid nii võistlusraja ulatuses kui ka kaugemalt, kuid kuna

kannatanud ei suutnud telefonikõne jooksul oma asukohta piisavalt määratleda, siis

raskendas see oluliselt nende leidmise võimalusi.

33. Ainuüksi süstamaratoni korraldamist ei saa pidada põhjuslikuks seoseks kostja tegevuse

ning V. ja M. E hukkumise vahel. Tegemist oli ekstreemspordivõistlusega, mitte matka

ega safariga. Võistlustel osales ka kümneid teisi võistlejaid, kes võistluse turvaliselt

läbisid ja/või keda turvameeskond ka vajadusel abistas. Kuna võistlejate tase oli erinev,

siis venisid paratamatult võistlejate vahed pikaks ja turvameeskonnal ei olnud võimalik

kõiki võistlejaid pidevalt jälgida. Sellega oli korraldaja ka eelnevalt arvestanud ja

võistlustest osavõtjaid sellest informeerinud. Samuti kohustus iga osaleja allkirjastama

ohutusdeklaratsiooni kinnitamaks, et ta on teadlik võistlusel osalemisega kaasneda

võivatest riskidest ja ohtudest ning et ta võib saada surma. V. ja M. E hukkumine ei olnud

võistluse korraldamise otsene ega paratamatu tagajärg, vaid eelkõige johtus see

kannatanute endi otsustest ja tegevustest. Süstamaratonil osalemine oli vabatahtlik ja iga

osaleja oli kohustatud ise otsustama, arvestades ilmastikuolusid, oma võimeid, oskusi

ning varustust, kas ja millises ulatuses on ta suuteline võistlust turvaliselt läbima. Sellest

tulenevalt saab järeldada, et kostja tegevuse ja V. ja M. Ega toimunud juhtumi vahel

puudub põhjuslik seos ning toimunut tuleb käsitleda õnnetusjuhtumina. Lisaks on kostja

kohtumenetluses esitatud tõenditega tõendanud, et pärast kannatanute telefonikõne

alustati koheselt nende otsingutega ning selles osas ei ole poolte vahel vaidlust.

34. Lisaks eelpool nimetatud põhjuslikule seosele peab kahju tekitaja olema süüdi

kannatanule kahju põhjustamises. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja

kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei

ole sätestatud teisiti. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-43-08 on täheldatud, et delikti

üldkoosseisul põhineva vastutuse eeldustena tuleb kõigepealt kindlaks teha kahju

põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus ning alles seejärel eeldatakse

VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kostja süüd. Kuna kostjapoolne kahju tekitamine ega kostja

tegevuse õigusvastasus ei ole tõendatud, siis ei saa kostja süüd antud juhtumi puhul

eeldada. Lisaks tõendab kostja süü puudumist mh prokuratuurist 27.12.2010 väljastatud

dokument nr PRP-13/10/1334, mille kohaselt on V. ja M. E hukkumist käsitletud

õnnetusjuhtumina ja kostja vastu ei ole kriminaalmenetlust alustatud, kuna ei ole

sedastatud kuriteo tunnuseid. Seega puuduvad kostja tegevuses süüteo tunnused ning

õigusvastasus, mis on vajalikud vastutuse kohaldamiseks.

35. Kohtu seisukoht, et kuna kostja ei ole hagejate poolt esitatud tõendeid kannatanute

matusekulude kohta summas 30 819,05 krooni vaidlustanud, siis kuulub varaline kahju

nimetatud summas kostjalt väljamõistmisele, ei ole õige. Kostja ei ole matusekulude

suurust vaidlustanud kuluartiklite lõikes, kuid kostja on täielikult vaielnud vastu hagejate

materiaalsele nõudele põhjendusega, et kostja ei tunnista enda vastus suunatud nõuet.

Kuivõrd kostja tegevuses ei ole tuvastatud süüd ja õigusvastasust (VÕS § 1043), ei kuulu

võimalik kahju (varaline ega mittevaraline) hagejatele hüvitamisele.

Vastus apellatsioonkaebusele

36. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsus

37. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et

kostja on hagejate vanemate hukkumise eest vastutav ja peab seetõttu kandma viimaste

matusekulud.

38. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hagejad ei

ole maakohtu otsust vaidlustanud, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse

seaduslikkust ega põhjendatust mittevaralise kahju välja mõistmata jätmise osas

kontrollida. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised

asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise

menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei

pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

39. Hagejad nõuavad kostjalt vanemate matusekulude hüvitamist. Kuigi kostja vastutuse

aluseks võiks olla ka lepingurikkumine, on hagejad valinud nõude aluseks deliktilise

vastutuse koosseisu VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1 ja § 1050 järgi ning heidavad kostjale

võistluste korraldamisel ette õigusvastast ja süülist käitumist. Kahju hüvitamise piirid

nimetatud aluse puhul sätestab VÕS § 129.

40. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et VÕS § 1045 lg 1 p-s 1 nimetatud

õigushüve puhul on riivet põhjustava käitumise õigusvastasus indutseeritud üksnes siis,

kui see on käitumise otseseks tagajärjeks. Tegu, mis on suunatud elu vastu ja mis vahetult

põhjustab kannatanu surma, on alati õigusvastane (tagajärje ebaõigus). Muul juhul, st siis

kui surma põhjuseks on isiku tegevusetus või kaudne tegevus, puudub õigusvastasus, kui

kahju põhjustaja ei ole rikkunud kaitsenormi, mis kohustas kahju tekitajat tegutsema

kahju ärahoidmise huvides, või lepinguvälist tegutsemise kohustust ehk käibekohustust

(teo ebaõigus). Teiste sõnadega – õiguslikult relevantsest tegemata jätmisest saab rääkida

vaid siis, kui isikul lasus õiguslik kohustus oodatud viisil käituda. Sama kehtib ka

juhtudel, kui õigushüve kahjustatakse kaudse tegevusega, mille all peetakse silmas tegu,

mis ei vii rikkumise tagajärjeni otse, vaid muude edasiste asjaolude, nt teiste isikute või

ka kannatanu enda käitumise sekkumise tõttu.

41. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et ühegi kaitsenormi rikkumist, mille

järgmise eesmärk oleks olnud hagejate vanemate surma ärahoidmine kostjale kõnealusel

juhul ette heita ei saa. Maakohtu sellekohaseid põhjendusi ei pea kolleegium TsMS § 654

lg-st 6 juhindudes vajalikuks korrata. Kaitsenormi puudumine ei tähenda aga, et kostja

oleks vastutusest vabastatud. Tähele tuleb panna, et seadusandja ei saa ette näha ja

reguleerida kõiki olukordi, milles inimkäitumine võib kahju tekitada ning seepärast ei saa

õigusnormid paratamatult olla ainsaks kohustuste allikaks. Elusituatsioone nende

kõikvõimalikes seostes, milles üksikisiku käitumine võib põhjustada teiste isikute

kahjustamist ning teiste isikute õigushüvede arvestamine võib nõuda kahjusid vältivat

käitumist, ei ole võimalik ammendavalt kaitsenormidega katta. Öeldu tõttu on maakohus

õigesti leidnud, et kostja kohustus hoida ära hagejate vanemate hukkumine tulenes

kõnealusel juhul käibekohustusest.

42. Käibekohustused on inimeste kooseksisteerimise ohutuse tagamiseks kohtupraktika

kaudu kehtestatavad käitumisreeglid, mille olemuslik eesmärk on piiritleda suhteid, mis

väärivad vaatamata kaitsenormi puudumisele kaitset hooletu käitumise vastu ning

määratleda isikute ring, keda võib pidada kahju tekitamise eest vastutavaks.

Käibekohustus seisneb igaühe kohustuses seada tsiviilkäibes oma käitumine nii, et ta

seeläbi ei ohusta teiste isikute õigusi rohkem kui inimlikus kooselus vältimatu. Samuti

tähendab käibekohustus seda, et igaks, kes loob oma käitumisega ohu või kontrollib

ohtlikku olukorda ja laseb ohul kesta, lasub kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult

vajalikud ja sobilikud meetmed, mis on juhtumi asjaolusid arvestades ohu vältimiseks või

kõrvaldamiseks vajalikud ja jõukohased, et kaitsta teisi isikuid ja nende absoluutseid

õigusi ohu realiseerumise eest. Sisuliselt vastab selline määratlemine välise hoolsuse

mõistele, mille all mõeldakse hoolsusnõudeid, mida õiguskord esitab isikute õigushüvede

kaitsmise eesmärgil konkreetsest situatsioonist lähtudes keskmisele hoolikale isikule

(VÕS § 104 lg 3). Kui käibekohustust on objektiivselt rikutud, on jäänud väline hoolsus

järgimata.

43. Käibes nõutav käitumisstandard vastab kolleegiumi hinnangul mõistliku isiku käitumisele

samas olukorras ja sõltub käitumisega mõjutatavate õigushüvede olemusest ja väärtusest,

tegevuse ohtlikkusest, käitujalt oodatavast asjatundlikkusest, kahju tekitaja ja kannataja

vahelise suhte lähedusest või nendevahelisest erilisest usaldusest, samuti ettevaatusabinõu

ning eesmärgi saavutamise alternatiivse viisi kättesaadavusest ja maksumusest (TsÜS §

138, VÕS § 6 lg 1, § 7 lg 1). Käibes nõutav käitumisstandard võib olla erinev, kui käituja

vanuse, vaimse või füüsilise puude või muude eriliste asjaolude tõttu ei saa käitujalt

käitumisstandardi järgimist oodata, samuti tuleb käitumisstandardi kehtestamisel

arvestada õigusnormidega, mis näevad ette või keelavad kindlal viisil käitumist.

Kohustus tegutseda kolmandatele isikutele kahju tekkimise vältimiseks võib eksisteerida

juhul, kui see on sätestatud seaduses või kui isik loob ohu või kontrollib ohtlikku

olukorda või kui kahju tekitaja ja kannataja vahel on seda õigustav suhe või kui tekkida

võiva kahju raskusaste ühelt poolt ja kahju vältimise võimaluse hõlpsus teiselt poolt

viitavad sellise kohustuse olemasolule. Otsustav on küsimus, millist käitumist

käibekohustuse täitmiseks isikult konkreetsel juhul nõutakse ning ohtude vältimiseks

vajalikud abinõud sõltuvad seetõttu iga üksikjuhtumi asjaoludest.

44. Vastuseks kaebuse väitele, et kõnealusel juhul välistab vastutuse deliktikooseisu

elementidest õigusvastasuse, põhjusliku seose ja süü puudumine, selgitab kolleegium

alljärgnevalt käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse lahendamise metoodikat. Kuna

käibekohustuste kontseptsiooniga arvestamine liidab täiendavad kriteeriumid nii

objektiivse teokoosseisu elementidele kui õigusvastasuse hindamisele, ei ole

käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse lahendamisel deliktiõigusliku vastutuse

eelduste kontrollimisel delikti üldkoosseisu reeglipärasest kolmeastmelisest ülesehitusest

võimalik lähtuda. See, milline peaks sellistel juhtudel deliktistruktuur metoodiliselt välja

nägema, sõltub sellest, millisel deliktistruktuuri tasandil käibekohustuse rikkumist

kontrollida. Kontrollimise koht aga sõltub omakorda sellest, millised tunnused

käibekohustuse rikkumisel tuvastamisele kuuluvad ja milliseid ebastandardsusi

käibekohustuse tuvastamise vajadus koosseisuelementides põhjustab. Arvestada tuleb

sellega, et:

1)

Käibekohustuste rikkumisel põhinev vastutus kerkib juhtudel, kui kahju

põhjustatakse tegevusetusega või kaudse tegevusega.

2)

Teo vajaliku põhjuse tuvastamiseks tuleb kasutada asendamismeetodit ehk asendada

kostja õigusvastane tegu õiguspärasega ja kontrollida, kas õiguspäraselt käitudes

oleks tagajärg jäänud ilmnemata. Tähele tuleb panna, et kahjulik tagajärg saab olla

kahju tekitaja poolse tegevusetuse õigusvastaseks kausaalseks tagajärjeks üksnes

juhul, kui kahju tekitajal lasus kohustus teatava teo tegemiseks, mis oleks kahjuliku

tagajärje ära hoidnud või tagajärgi leevendanud. Siinsamas tuleb arvestada ka kahju

tekitamise subjektiivse küljega, mis tähendab, et vastata tuleb küsimusele, kas kahju

tekitajal oli konkreetses olukorras võimalik ja jõukohane tema käitumisele esitatud

nõudmisi ära tunda ja vastavalt nendele käituda. Seega eeldab põhjusliku seose

tuvastamine tegevusetuse juhtudel samaaegset hinnangu andmist käibekohustuse

olemasolule. Konkreetse tegutsemiskohustuse kindlakstegemiseta ei ole põhjusliku

seose kontrollimine võimalik.

3)

Kahju vajaliku põhjuse juures on oluline normi eesmärgi teooria, mis tähendab, et

vastata tuleb küsimusele, kas rikutud käibekohustuse eesmärgiks oli kannatanu

kaitsmine konkreetsel juhul tekkinud kahju eest.

4)

Õigusvastasuse tuvastamise juures tuleb silmas pidada, et käibekohustuse

kindlaksmääramise mõõdupuu vastab nõudmistele, mida seatakse välise hoolsuse

tuvastamisele (VÕS § 104 lg 3). Hooletuse osas tehtud etteheite aluseks on võrdlus

tegeliku käitumise ja õiguskorra poolt objektiivselt nõutava käitumise vahel. Nagu

eespool öeldud, saab õiguslikult relevantsest tegematajätmisest rääkida vaid siis, kui

isikul lasus õiguslik kohustus oodatud viisil käituda. Sama kehtib ka juhtudel, kui

õigushüve kahjustatakse kaudse tegevusega, kuna ka siin on tegutsemine ainult siis

õigusvastane, kui õiguskord nõuab teistsugust käitumist. Nii tegevusetuse kui kahju

kaudse tekitamise juhtudel on tegemist lubamatu ja seega õigusvastase käitumisega

vaid

juhul,

kui

eksisteeris

kohustus

konkreetse

ohu

vältimiseks

või

kõrvalejuhtimiseks. Vaja on käitumise normatiivset vaatlemist kohustusevastasuse

aspektist, mis tähendab, et käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse

lahendamisel ei saa õigusvastasust ja süüd deliktikoosseisus lõpuni lahus hoida.

5)

Kuna käibekohustuse rikkumine võrdub üksnes välise hoolsuse järgimata jätmisega,

tähendab see, et käibekohustuse rikkumine ja süü ei ole tervikuna kattuvad

elemendid. Delikti üldkoosseisu subjektiivsel, s.t süü tasandil tuleb seega kontrollida

sisemise hoolsuse järgimist ja kahju tekitaja deliktivõimet.

45. Tõendamiskoormise jaotuse probleemi osas, millele kostja kaebuses viitab, selgitab

kolleegium, et käitumise objektiivse teokoosseisu kuuluvate asjaolude tõendamise

koormis lasub käibekohustuse rikkumise juhtudel nii nagu ka delikti üldkoosseisu

reeglipärasel juhul kannatanul. Kannatanu peab tõendama, et kahjustatud on kaitset

väärivat õigushüve ning et õigushüve kahjustamise ja kostja käitumise vahel on põhjuslik

seos (VÕS § 127 lg 4). Samuti peab kannatanu tõendama neid asjaolusid, mis annavad

alust väiteks, et tekkinud kahju ärahoidmine oli kostjal lasunud kohustuse eesmärgiks

(VÕS § 127 lg 2). Õigusvastasuse ja süü tõendamiskoormise jaotuse puhul tuleb silmas

pidada, et õigusvastasus ja süü ei ole tegevusetuse juhtudel teineteisest lõpuni eristatavad

ja see mõjutab ka tõendamiskoormise jaotust. Kolleegium leiab, et käibekohustuse

olemasolu ehk käitumisstandardi tõendamise koormis lasub kannatanul, kes peab

tõendama, et kahju põhjustanud olukorras lasus kahju tekitajal käibekohustus. See

tähendab, et kannatanu peab tooma esile faktilised asjaolud käibekohustuse esinemise

kohta konkreetses olukorras ning esitama selle kohta tõendid. Tõendada tuleb, et kahju

tekitaja lõi realiseerunud ohu või kontrollis seda ning et ta oli kujunenud olukorras seotud

kindla käitumisstandardiga, mis kohustas teda võtma kasutusele kõik mõistlikult

vajalikud, sobilikud ja jõukohased meetmed, et kaitsta kannatanu õigusi ohu

realiseerumise eest. Käibekohustuse rikkumise tõendamise kohustuseni kannatanu

tõendamiskoormis VÕS § 1050 lg-s 1 sätestatud süü presumptsiooni tõttu aga ei ulatu

ning kahju tekkimise fakti valguses ja kannatanu poolt kahju tekitajal käibekohustuse

eksisteerimise tõendamise järel tuleb eeldada, et kahju tekitaja on käibekohustust

rikkunud ning et tema käitumine on õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1). Vastutusest

vabanemiseks võib kahju tekitaja esmalt tõendada VÕS § 1045 lg 2 põhjal õigusvastasust

välistavate asjaolude esinemist ning nende puudumisel VÕS §-s 1050 lg 1 kohaselt välise

hoolsuse ehk käibekohustuse järgimist või VÕS § 1050 lg 2 alusel vastutust välistavate

subjektiivsete asjaolude esinemist.

46. Öeldut silmas pidades näeb käibekohustuse rikkumisel rakendatav kaasuse lahendamise

meetod ja tõendamiskoormise jaotus ehk delikti üldkoosseisu struktuur käibekohustuse

rikkumisel põhineva kaasuse lahendamisel reeglipärasel s.t ka kõnealusel juhul

kolleegiumi hinnangul välja alljärgnev:

1) Tuleb selgitada välja rikkumise tagajärg ehk kaitset vääriva õigushüve riive, mille

tõendamise koormis lasub hagejal. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et hagejate

vanemad hukkusid kostja poolt korraldatud süstavõistlusel ning kahtlust ei ole selles,

et hagejate vanemate elu kujutas endast VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi kaitstavat

õigushüve.

2) Tuleb tuvastada, kas kostjal lasus käibekohustus. Hagejal tuleb siinkohal tõendada, et

kostja lõi realiseerunud ohu või kontrollis seda ning et ta oli kujunenud olukorras

seotud kindla käitumisstandardiga, mis kohustas teda objektiivselt võtma kasutusele

kõik mõistlikult vajalikud, sobilikud ja jõukohased meetmed, et kaitsta kahjustada

saanud õigusi ohu realiseerumise eest. Käesoleva kohtuotsuse p-s 43 nimetatud

käibekohustuse kehtestamise kriteeriumeid kokku võttes on käibekohustuse

eksisteerimise üle otsustamisel tähtsust eelkõige tekkinud kahju raskusastmel, sellise

kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste suurusel, mis oleksid olnud vajalikud ohu

vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab

määratleta selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju

tekkimise tõenäosus ja mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem

on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus võtta tarvidusele abinõud ohu vältimiseks

või kõrvaldamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tormisel merel süstavõistluse

korraldamisel lasus kostjal kohustus tagada järelevalve võistlusel osalejate turvalisuse

üle selliselt, et kõigi osalejate asukoht oleks olnud pidevalt jälgitav. Ringkonnakohtu

arvates ei olnud kostja küll kohustatud tagama osalejate süstade mitte ümberminemist,

küll aga oli kostja kohustuseks tagada piisav järelevalve selle üle, et süstade

ümberminekut piisava kiirusega fikseerida ja hätta sattunud võistlejatele abi

kindlustada ning vältida sellega võistlejate elu ohutu sattumist. Tormisel merel

süstavõistluse korraldamisel tuli kostjal arvestada, et kõige raskemal juhul võivad

järelevalveta võistlejad elu kaotada. Tõenäosus, et süstad võivad rasketes

võistlusoludes ümber minna ja nende asukohast ülevaate puudumisel võib nende

asukoha tuvastamine ja abi tagamine osutuda ka telefoniside olemasolul kõrge

lainetuse ja triivi tõttu liigselt aeganõudvaks, oli kirjeldatud olukorras kolleegiumi

hinnangul suur. Samuti ei saa pidada kulutusi ja vaeva, mida oleks tulnud teha selleks,

et muuta võistluste trajektoori ning julgestusmeeskonna komplekteeritus selliselt, et

kõikide võistlejate asukohast oleks olnud tagatud ülevaade, liigseks võrreldes

tagajärgedega, mida piisava järelevalve puudumine kõnealusel juhul kaasa tõi. Samuti

oleks kostjal olnud hõlbus lisada kohustusliku päästevarustuse hulka ujuv suitsupoi

või signaalrakett, mis oleks võinud hätta sattunud paadi asukohta kõrge lainetuse

korral telefonisidega võrreldes märksa paremini tuvastada.

3) Tuleb anda hinnang käitumise käibekohustuse vastasusele. See tähendab, et siinkohal

peab kahju tekkimise fakti valguses VÕS § 1050 lg-st 1 juhindudes eeldama, et kostja

on eelnevalt tuvastatud objektiivset käitumisstandardit rikkunud ja tema käitumine on

olnud VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi õigusvastane ning kostjal lasub kohustus see eeldus

tõendeid esitades ümber lükata. Selleks saab kostja tõendada käitumist õigustavaid

aluseid, mis tähendab kostja võimalust tõendada õigusvastasust välistavaid asjaolusid

(VÕS § 1045 lg 2) ning esitada tõendeid välise hoolsuse järgimise kohta (VÕS § 1050

lg 1). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole õigusvastasust välistavaid

asjaolusid ega käibekohustuse täitmist kõnealusel juhul tõendanud. Vastupidi – kostja

on tunnistanud, et võistlejate pideva järelevalveta jätmine oli võistluse korraldamisel

kostja teadlik valik. Kostjale käibekohustuse rikkumise etteheidetavust suurendab

kõnealusel juhul ka kostja poolt võetud riski motiiv ehk kasu ja riski ühtsus ning

kostja poolt võistluse ohutuse suhtes usalduse loomine. Riski motiivil on eriline kaal

olukordades, kus oht luuakse käitumisega, mille läbi ohu looja saab majanduslikku

kasu. Kolleegiumi hinnangul ei sobi üldise ettekujutusega õiglusest kokku mõte, et

kostja oleks võinud saada majanduslikku kasu riskantsest käitumisest ning jätta

seejuures riskide kandmine võistlusel osalejate kanda. Vaidlust ei ole selle üle, et

võistluse osalemine oli osavõtjatele tasuline (tl 94) ning seetõttu ei saa riski motiivi

arvestades võistluste korralduse alustesse sätestatud punkti, mille kohaselt pidid

võistlejad ise tagama oma varustusega paatkonna turvalisuse, pidada käibekohustust

välistavaks asjaoluks (tl 93). Arvestada tuleb ka kostja poolt usalduse loomisega

võistluse turvalisuse osas. Usalduse loomisega arvestamine on vastutuse alusena

õigustatud olukordades, kus isik võtab enda peale teatud ohuallikate jälgimise, mis

viib selleni, et potentsiaalsed ohvrid vähendavad oma püüdlusi ohtude vältimiseks.

Asjaolu, et hukkunud võistlejad andsid allkirja merel valitsevate ohtude teadvustamise

kohta (tl 82 ja 83), ei välista seda, et nad tuginesid võistlusest osavõttes siiski eelkõige

kostja poolt võistluse läbiviimise otsusega loodud ettekujutusele, et ilmastikuolud ja

ekstreemvõistluse korraldus on võistluse läbimiseks mõistlikult ohutud ning pääste

vähemalt äärmise vajaduse korral kohustuslikuks tehtud turvavarustuse olemasolul

tagatud. Kuna kostja ei ole õigusvastasust välistavaid asjaolusid ega välise hoolsuse

järgimist tõendanud, tuleb järeldada, et kostja on käibekohustust rikkunud ning et tema

käitumine on olnud väliselt hooletu ja õigusvastane.

4) Tuleb tuvastada vastutust tekitav kausaalsus, mis seisneb käibekohustuse rikkumise ja

õigushüve kahjustamise vahelise põhjusliku seose selgitamises (conditio sine qua non,

VÕS § 127 lg 4). Kasutada tuleb seejuures asendamismeetodit, mille puhul

asendatakse kostja õigusvastane tegu õiguspärasega ja kontrollitakse, kas õiguspäraselt

käitudes oleks tagajärg jäänud ilmnemata. Kolleegium leiab, et kui kostja oleks

korraldanud võistlejate üle kestva järelevalve, oleks ümberläinud paatide asukoha

määramine olnud hõlpsam ja pääste tagamine enne võistlejate uppumist või

alajahtumist tagatud. Samuti oleks kohustusliku päästevarustuse hulka ujuva suitsupoi

või signaalraketi kuulumine suurendanud tõenäosust, et hätta sattunud võistlejate

asukohta oleks vaatamata kõrgele lainetusele ja triivile olnud võimalik pelgast

telefonisidest märksa paremini tuvastada. Seega esineb hagejate vanemate uppumise ja

kostja tegemata jätmise vahel vastutust tekitav kausaalsus.

5) Tuleb selgitada tekkinud kahju seost käibekohustuse rakendamise eesmärgiga, mis

tähendab kontrolli, kas käibekohustuse eesmärk oli ära hoida just sellist kahju, nagu

kannatanul konkreetsel juhul tekkis (VÕS § 127 lg 2). Jutt on vastutust täitvast

kausaalsusest ehk konkreetse käibekohustuse kaitseulatusest ja hüvitamisele kuuluva

kahju piiridest. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja suhtes kehtinud

käibekohuse eesmärgiks oli hageja vanemate uppumise vältimine ja selle eesmärk oli

muuhulgas hagejatele tekkinud kahju ärahoidmine. Matusekulud on VÕS § 129 lg-te 1

ja 2 järgi hagejatele hüvitatavad.

6) Tuleb kontrollida füüsilisest isikust kostja puhul tema deliktivõimet, mille puudumise

kohta alust andvate asjaolude tõendamise koormis lasub kostjal. Isik on

deliktivõimeline, kui ta on võimeline aru saama, et käibekohustuse rikkumine oli

õigusvastane (VÕS § 1050 lg 2). Kuna kõnealusel juhul on tegemist juriidilisest

isikust kostjaga, siis puudub vajadus nimetatud punktil käesoleva kaasuse raames

peatuda.

7) Tuleb selgitada kostja poolt sisemise hoole järgimist, mis tähendab kontrolli, kas

objektiivsete hoolsusnormide rikkumine kostja poolt on subjektiivselt vabandatav

(VÕS § 1050 lg 2). Välise hoolsuse järgimata jätmisel eeldatakse ka sisemise hoolsuse

mittejärgimist, kuid kahju tekitajal on võimalus tõendada vastupidist. Kuna kõnealusel

juhul on tegemist juriidilisest isikust kostjaga, siis puudub kostjal võimalus

subjektiivset süüd välistavatele asjaoludele tugineda.

47. Lahenduskäigu loogilisuse ja menetluse ökonoomika tagamiseks on toodud ülesehituse

järgmine kolleegiumi hinnangul oluline. Sarnaselt delikti üldkoosseisu reeglipärasele

struktuurile, kehtib ka käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse lahendamisel

põhimõte, mille kohaselt toimub koosseisu elementide tuvastamine etapiviisiliselt –

samas järjekorras nagu toodud loetelus nimetatud. Kui mõni element puudub, siis ei anta

enam hinnangut järgnevatele elementidele.

48. Kuna tegemist on kannatanute hukkumisega seotud kahju juhtumiga ning puuduvad

tõendid selle kohta, et kahju tekkimine oleks seotud hukkunute tahtluse või raske

hooletusega, ei ole kõnealusel juhul alust kahjuhüvitist vähendada (VÕS § 139 lg 3).

49. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta menetluskulud TsMS § 171 lg

1 alusel kostja kanda.

Iko Nõmm

Margo Klaar

Gaida Kivinurm