3-06-618/44 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. aprill 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-06-618

Haldusasi

K.-E. R. kaebus Haapsalu Linnavalitsuse 24. jaanuari

2006 korralduste nr 63 ja 64 ning 20. detsembri 2005

korralduse nr 884 tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 9. märtsil 2012

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebaja: K.-E. R.

Esindaja: v.adv Ene Soop

Vastustaja: Haapsalu Linnavalitsus

Esindaja: linnasekretär Erko Kalev

Kolmas isik: E. C.

RESOLUTSIOON

1. Jätta K.-E. R. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK)

Lääne maakonnakomisjoni 30. aprilli 1996 otsusega nr 123 loeti õigusvastaselt võõrandatud

varaks Haapsalus Kaluri tn 11 (endine Aleksandri tn 11) asuv 416 ruutsülla suurune maa

(endine kinnistu nr 295). Samas loeti tõendatuks, et vara omanikuks õigusvastase

võõrandamise ajal olid L. K., M. L. ja A. L. ning omandireformi õigustatud subjektideks selle

vara osas loeti E. K. ja S. R. Viimane neist suri xx xx xxxx ning pärandas oma nõudeõiguse

K.-E. R.le.

2. Haapsalu Linnavalitsuse 20. detsembri 2005 korraldusega nr 884 tagastati E. C. ½ (527 m2)

Haapsalus Kaluri tn 11 asuvast õigusvastaselt võõrandatud maast. Korralduse põhjenduste

kohaselt on selle andmisel lähtutud asjaolust, et E. C. ja K.-E. R. on võrdsetes ½ suurustes

mõttelistes osades Kaluri tn 11 asuva ehitise omanikud ning samuti on nad võrdsetes ½

suurustes mõttelistes osades tunnistatud Kaluri tn 11 maa osas omandireformi õigustatud

subjektideks. Samuti märgiti korralduse põhjendustes, et Kaluri tn 11 õigusvastaselt

võõrandatud maa suuruseks oli 416 ruutsülda ehk 1893 m2, plaani- ja kaardimaterjali alusel

moodustatud maaüksuse suuruseks on 1054 m2 ning ülejäänud osas (E. C. puhul vastavalt

419 m2 osas kuulub maa kompenseerimisele).

3. Haapsalu Linnavalitsuse 24. jaanuari 2006 korraldusega nr 63 tagastati ½ Haapsalus Kaluri

11 asuvast maast ehk 527 m2 K.-E. R.le.

4. Haapsalu Linnavalitsuse 24. jaanuari 2006 korraldusega nr 64 alustati maa

kompenseerimise menetlust tagastamata jäetud Kaluri tn 11 maa osas ning Haapsalu

Linnavalitsuse 14. veebruari 2006 korraldusega nr 132 määrati E. C. ning K.-E. R.le

tagastamata jäänud maa osa eest kompensatsiooniks vastavalt 7970 ja 7971 krooni.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. K.-E. R. esitas 27. märtsil 2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täpsustas ja täiendas

kohtule 18. aprillil 2006 (tl. 15) ning 10. mail 2006 (tl. 29) esitatud protsessidokumentides.

Kaebaja taotleb Haapsalu Linnavalitsuse 20. detsembri 2005 korralduse nr 884 tühistamist

osas, millega tagastati maa E. C.le, Haapsalu Linnavalitsuse 24. jaanuari 2006 korralduste nr

63 ja 64 tühistamist E. C. puudutavas osas ning samuti Haapsalu Linnavalitsuse 14. veebruari

2006 korralduse nr 132 tühistamist osas, millega määrati kompensatsioon E. C.le.

6. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalused haldusaktid on õigusvastased ning E.C.ele maa

tagastamiseks pole alust. Esialgses kaebuses sisalduva kaebaja selgituse kohaselt pärandas L.

K. Haapsalus Kaluri tn 11 asunud maja oma tütardele M. K.le ja A. L.le, ent M. K. ei võtnud

pärandit vastu ning loovutas selle A. L.ile, kes elas selles majas koos oma tütre S. L.ga (hiljem

S. R.), hooldas maja ning tasus kõik maksud. Samuti märkis kaebaja, et tõendamata on ka see,

et E.C. oleks nõuetekohaselt M. K. pärandi vastu võtnud. Kaebaja selgitas samuti, et alates

1958. aastast kuulus Kaluri 11 maja S. R. ning selle aja jooksul on majas tehtud põhjalikud

ümberehitused ja parendused. Samas märgib kaebaja, et kõnealune maja asus obrokimaal.

Kaebuse täienduses viitab kaebaja Lääne Maakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-175/98 ning

samas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele nr II-2/43/99, kus tuvastati, et E.C. ei

ole M. K. pärandit vastu võtnud ning jäeti rahuldamata E.C.e hagi Eesti Vabariigi vastu

pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks. Eeltoodule tuginedes leidis kaebaja, et E.C. ei

ole pärinud ei ½ majast ega ka maa tagastamise nõudeõigust. Samuti märkis kaebaja, et ta on

esitanud avalduse kogu endise kruntrendimaa tagastamiseks. Kaebaja märkis veel, et 3.

novembril 2005 välja antud pärimisõiguse tunnistus ei puuduta maa tagastamise nõudeõigust

ning see on antud üksnes ½ Kaluri 11 asuva ehitise kohta.

7. 10. mai 2006 protsessidokumendis märkis kaebaja, et Kaluri tn 11 kinnistu

omanik/kasutaja oli A. L., viidates siinkohal kinnisvara ja krundimaksu raamatutele, milles

1938. aastal on omanikuna märgitud Karkop pär, ent 1942. ja 1944. aastal juba A. L. Kaebaja

hinnangul saab sellest järeldada, et juba 1938. aastal oli omanikuks vaid üks pärija, see oli A.

L. Seejuures toob kaebaja välja, et M. K. ei ole neis raamatutes omanikuna märgitud, kuigi ta

lahkus Eestist alles 1944. aastal. Kaebajale teadaolevalt oli Kaluri 11 näol vähemalt 1936.

aastal tegemist kruntrendimaaga, mille täieliku valdamise ja kasutamise õigus oli A. L.

8. Viimaks on kaebaja seisukohal, et õigusvastane on ka ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni

30. aprilli 996 otsus nr 123 ning komisjon oleks pidanud oma otsuse muutma.

9. Kohtuistungil rõhutas kaebaja, et tegemist oli obrokimaaga ning S. R. esitas taotluse selle

enda omandisse saamiseks vastavalt endise kruntrendimaa omandisse andmise ja

kompenseerimise seadusele. Kaebaja leiab, et obrokimaa pidajana on tal õigus saada kogu

maa, kuna E.C. ei ole esitanud avaldust obrokimaa tagastamiseks. Samuti tõi kaebaja välja, et

M. K. oli kaks last, lisaks E.C.ele veel tütar A. L., kusjuures Rootsis välja antud tõend

pärandimaksu kohta tõendab, et M. C. järelt pärisid tema abikaasa ja mõlemad lapsed. Seega

leiab kaebaja, et pole senini teada, kui suur on E.C.ele kuuluv mõtteline osa Kaluri 11

ehitisest.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist, selgitades, et

Haapsalu Linnavalitsus on vaidlustatud korralduste andmisel lähtunud ÕVVTK Lääne

maakonnakomisjoni 30. aprilli 1996 otsusest nr 123, mis on senini kehtiv haldusakt. Samuti

toob vastustaja välja, et notar on väljastanud E.C.ele seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse

oma ela M. K. vara pärimise kohta. Kohtuistungil märkis vastustaja, et S. R. avaldus

obrokimaa omandisse saamiseks on esitatud enne endise kruntrendimaa (obrokimaa)

omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse (edaspidi ObrokS) jõustumist, samas on see

toimikus olemas ja sellega on kogu aeg arvestatud. Vastustaja leiab, et ObrokS § 4 kohaselt

toimub obrokimaa omandisse andmine sisuliselt maa tagastamise menetluse kaudu. Samuti

märgib vastustaja, et tema hinnangul ei saa kaebaja positsioon käesolevas asjas kuidagi

paraneda selle menetluse käigus, sest asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada ringkonnakohtu

otsusega 2-00-9, mille resolutsioonis tuvastati, et vähemalt mingis osas on E.C. selle hoone

kaasomanik.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

11. E.C. peab kaebust põhjendamatuks. Ta selgitab, et tema poolt M. K. pärandi

vastuvõtmine on tuvastatud Riigikohtu otsusega tsiviilasjades nr 3-2-1-12-03 ja 3-2-1-76-03,

samas kui asjaolu, et notar Marika Kiiver on 11. märtsil 2009 enda varem välja antud

pärimisõiguse tunnistuse tagasi kutsunud, ei tekita ega lõpeta E.C.e pärimisõigust. Kolmas isik

viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-00-9, milles kohus tuvastas, et

E.C. on Haapsalus Kaluri 11 asuva hoone kaasomanik.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid ning kohtutoimiku

juurde nõutud Kaluri 11 maa tagastamise toimikus (edaspidi VTT) sisalduvaid dokumente,

leiab, et K.-E. R. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Haapsalu

Linnavalitsus on õigustatult vaidlusaluse maa tagastamise otsustamisel lähtunud ÕVVTK

Lääne maakonnakomisjoni 30. aprilli 1996 otsusest nr 123 ning vaidlusaluse maa osaline

tagastamine ja kompenseerimine E.C.ele ei riku kaebaja õigusi, kuivõrd ühelgi juhul ei oleks

kaebajal olnud võimalik saada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise käigus rohkem kui

½ vaidlusaluse maa omanikuks, seejuures sõltumata sellest, kas tegemist oli obrokimaaga või

kas E.C.e kõrval on M. K. järelt pärinud ka muud isikud.

13. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise korra (edaspidi VVm 1993/36) punkti 7 kohaselt koosneb vara tagastamise

menetlus kolmest osast: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise

omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara ettevalmistav

menetlus); 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara

tagastamine. Sama määruse punktist 49 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud

subjektidele tagastamise otsustab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul

õigustatud

subjektiks

tunnistamise

otsuse

kättesaamise

päevast,

võttes

aluseks

maakonnakomisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks

täiendavalt kogutud dokumendid. Tulenevalt VVm 1993/36 punktidest 14-20 tegelesid vara

tagastamise ettevalmistava menetlusega ÕVVTK maakonna- ja linnakomisjonid, kelle

pädevuses oli teha otsus vara võõrandamise õigusvastasuse, vara endise omaniku, vara

koosseisu, õigustatud subjektide ja neile kuuluva mõttelise osa kohta tagastamisele kuuluvast

varast või määratavast kompensatsioonist.

14. Käesoleval juhul on need otsustused tehtud ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 30.

aprilli 1996 otsusega nr 123 (tl. 71). Selle otsusega tehti kindlaks, et õigusvastaselt

võõrandatud varaks on 1940. aastal natsionaliseeritud Haapsalus Kaluri 11 (end. Aleksandri

11) asuv kinnistu nr 295, pindalaga 416 ruutsülda. Samuti tehti kindlaks, et õigusvastase

võõrandamise (natsionaliseerimise) ajal olid selle vara omanikeks L. K., M. L. ning A. L.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nimekuju L. on otsuses ekslik ning silmas on peetud

sama isikut, keda muudes asja materjalides nimetatud dokumentides nimetatakse nimega A.

L. Kuna otsuses ei ole nimetatud omanike mõtteliste osade suurust, tuleb eeldada vara

kuulumist neile võrdsetes mõttelistes osades. Sama otsusega tunnistati omandireformi

õigustatud subjektideks võrdsetes ½ suurustes mõttelistes osades E. K. ja S. R.

15. Eeltoodust tulenevalt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud

subjektide määramine ÕVVTK kohaliku komisjoni pädevuses ning vara tagastamise või

mittetagastamise küsimuse otsustamisel ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorgan pädev

muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust. Sellisele seisukohale asus

Riigikohtu halduskolleegium juba haldusasjas nr 3-3-1-32-97 tehtud otsuses. Õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise küsimuse otsustamisel peab kohalik omavalitsus küll

kontrollima seda, kas esineb maa tagastamist välistavaid asjaolusid, ent ei ta ei saa hakata

uuesti

tuvastama

omandireformi

õigustatud

subjektide

ringi.

ÕVVTK

Lääne

maakonnakomisjoni otsus on senini kehtiv ning kaebaja ei ole seda vaidlustanud.

16. Käesolevaks ajaks on maakonnakomisjoni otsuse vaidlustamine igal juhul välistatud

kaebetähtaja möödalaskmise tõttu ning on ilmne, et kaebajal ei saa olla mõjuvaid põhjusi

selles osas kaebetähtaja ennistamiseks. Asjaolule, et ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust ei ole

vaidlustatud, viitas vastustaja juba 5. juunil 2006 esitatud vastuses (tl. 66) ning subjektiotsuse

mittevaidlustamise küsimust on arutatud ka halduskohtu 31. augusti 2006 istungil (tl. 106),

samuti 9. märtsi 2012 toimunud kohtuistungil (tl. 245). Kaebaja poolt kohtule 8. veebruaril

2007 esitatud avaldusest (tl. 162) nähtuvalt oli kaebaja juba toona arusaamal, et ÕVVTK

maakonnakomisjoni otsus on väär ja rikub tema õigusi ning komisjon oleks pidanud selle ise

ära muutma. Vaatamata eeltoodule ei ole kaebaja ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsust

vaidlustanud. Arvestades asjaolu, et kaebajal on kogu menetluse vältel olnud advokaadist

esindaja ning et maakonnakomisjoni otsuse kehtivuse ja selle mitte vaidlustamise on

vastustaja oma seisukohta põhjendades välja toonud juba esimeses protsessidokumendis,

samuti pidades silmas seda, et asjas toimunud mõlemal kohtuistungil on see küsimus

tõusetunud, ei saa kuidagi väita, et eelnimetatud küsimust ei oleks kohtumenetluses arutatud.

17. Kuivõrd kaebaja ei ole ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsust vaidlustanud, tuleb

Haapsalu Linnavalitsuse korralduste, mis puudutavad Kaluri 11 maa tagastamist ja

kompenseerimist, õiguspärasuse hindamisel sellest maakonnakomisjoni otsusest lähtuda.

Käesoleval juhul on Haapsalu Linnavalitsus seda ka teinud, otsustades kaebajale ning teisena

selle maa suhtes õigustatud subjektiks tunnistatud E.C.ele maa võrdsetes ½ suurustes osades

tagastada ning kompenseerida samadele isikutele võrdsetes osades selle osa õigusvastaselt

võõrandatud maast tagastamisele ei kuulunud. Poolte vahel ei ole iseenesest vaidlust selles, et

vaidlusalusest õigusvastaselt võõrandatud maast ei ole tagastada võimalik tagastamise teel

õigustatud subjekti(de) omandisse anda rohkem kui 1054 m2 ning ülejäänud osa (839 m2)

tuleks kompenseerida.

18. Eeltoodu valguses on asjakohatud kaebaja väited selle kohta, et E.C. ei ole vastu võtnud

oma ema M. K. pärandit või veelgi enam, et M. K. ei võtnud vastu pärandit oma ema L. K.

järelt. Siiski nähtub haldusasja materjalidest, et need kaebaja seisukohad on ka sisuliselt

väärad. Haapsalu jaoskonna rahukohtuniku 5. veebruari 1925. aasta otsusest päranduse asjas

nr 2-1925 (tl. 240, VTT. lk 13) nähtub, et xx xx xxxx surnud A. K. järelt on pärinud võrdsetes

osades tema lesk L. K. ning tütred M. L. ja A. L.. Vaidlust pole selles, et M. L. on E.C.e ema,

kes hiljem kandis nime M. K. Samuti nähtub Haapsalu jaoskonnakohtuniku 20. mai 1936

otsusest päranduseasjas (tl. 239 pöördel, VTT lk 17), et xx xx xxxx surnud L. K. järelt pärisid

võrdsetes osades tema tütred M. K. ja A. L. Mõlemas eelnimetatud dokumendis on

pärandvarana üles tähendatud Haapsalus Aleksandri 11 asuv kinnisvara koos kõrvaliste

ehitustega linna maa peal. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et pärast L. K. pärandi

avanemist oleks M. K. oma pärandiosast loobunud või võõrandanud pärimise teel saadud

vara A. L.le. Asjaolu, et M. K. elas ise oma abikaasa juures, mitte aga Kaluri 11 asuvas majas,

ei oma omandiõiguse seisukohast mingisugust tähtsust. Eesti territooriumil natsionaliseeriti

kogu maa Riigivolikogu 23. juuli 1940. aasta otsusega. Seetõttu ei saa maa omandiõigust (või

ka obrokiõigust) maa õigusvastase võõrandamise ajal tõendada 1942. ja 1943. aasta andmed

kinnisvaramaksude tasumise kohta (tl. 36).

19. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei ole lõppkokkuvõttes tähtsust sellel, kas

Kaluri 11 maa näol oli tegemist kruntrendimaaga või mitte. Asjaolu, et S. R. esitas 27.

detsembril 1993 (VTT lk 4) avalduse Kaluri 11 kruntrendimaa omandisse saamiseks ning et

E.C. samasisulist avaldust esitanud ei ole, ei tekita kaebajale õigust nõuda kogu Kaluri 11 maa

tagastamist. Maareformi seaduse (MRS) § 5 lõikes 3 sätestatakse, et endise kruntrendimaa

(obrokimaa) tagastamise ja kompenseerimise küsimused reguleeritakse eraldi seadusega.

ObrokS § 2 lg 1 kohaselt käsitatakse endise kruntrendimaaõigusena (obrokimaaõigusena) Balti

eraseaduse §-des 1324–1334 sätestatud asjaõigust. ObrokS § 2 lg 2 kohaselt aga käsitatakse

endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidajana isikut, kellele kuulus kruntrendimaaõigus

(obrokimaaõigus) 1940. aasta 16. juunil või kes oli omandanud selle õiguse Balti eraseadusega

ettenähtud korras pärast 1940. aasta 16. juunit. ObrokS § 4 lg 1 kohaselt toimus selle seaduse

õigustatud subjektide kindlaksmääramine ning maa omandiks andmine ja kompenseerimine

omandireformi aluste seaduse II osas ja maareformi seaduse II osas ning nendest seadustest

tulenevates muudes õigusaktides sätestatud korras ja tingimustel, kuivõrd selles seadus ei

sätesta teisiti. Viidatud ORAS ja MRS normid puudutavad maa tagastamist ja

kompenseerimist maareformi käigus. Seega sisuliselt toimus endise kruntrendimaa omandisse

andmine samadel alustel nagu õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine. ObrokS § 5 lõikes

1 on sätestatud, et avaldused käesoleva seaduse alusel maa omandisse andmiseks või

kompenseerimiseks tuleb esitada maa asukohajärgsele õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise linna- või maakonnakomisjonile kahe kuu jooksul käesoleva

seaduse jõustumise päevast arvates, kui need juba varem pole esitatud. Sama paragrahvi 2.

lõikes sätestatu aga, et kui enne käesoleva seaduse vastuvõtmist esitatud kruntrendimaa

(obrokimaa) tagastamise ja kompenseerimise avaldused on juba õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ja kompenseerimise kohalike komisjonide poolt läbi vaadatud ja rahuldamata

jäetud, tuleb need uuesti läbi vaadata ja lahendada käesoleva seaduse sätete kohaselt.

Eelviidatud kahest sättest tuleneb kohtu hinnangul üheselt, et endise kruntrendimaa

omandisse saamiseks ei pidanud uut avaldust esitama need isikud, kes olid enne ObrokS

jõustumist esitanud avalduse selle maa tagastamiseks. Üksnes need avaldused, mis olid

rahuldamata jäetud (eeskätt põhjusel, et leidis tuvastamist, et vastav maa ei olnud taotleja või

tema õiguseellase omandis, vaid tegu oli hoopis kruntrendimaaga), tuli komisjonil uuesti läbi

vaadata ning sedagi ilma, et need isikud oleksid pidanud uue avalduse esitama.

20. Seega isegi kui Kaluri 11 maa näol oli tegemist endise kruntrendimaaga, oleks selle

omandisse andmine pidanud toimuma maa tagastamist reguleerivate sätete alusel ning isikute

poolt maavalitsusele esitatud avaldusi maa tagastamiseks tulnuks igal juhul käsitada ObrokS §

5 sätestatud avaldustena, mis olid juba varem esitatud. Niisiis ei ole õige kaebaja väide, et S. R.

on endise kruntrendimaa omandisse saamise avalduse esitanud, aga E.C. ei ole. E.C. on

esitanud avalduse selle maa tagastamiseks (VTT lk 1) ning uut avaldust ei oleks ta pidanud ta

pärast ObrokS jõustumist esitama, sõltumata sellest, kas tema maa tagastamise avaldus oli

selleks ajaks lahendatud või mitte.

21. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja seisukohta, et väidetava kruntrendimaa pidajaks oli

üksnes A. L. Kruntrendiõigus oli Balti eraseaduses (edaspidi BES) sätestatud eriline asjaõigus.

BES § 1324 kohaselt oli kruntrendi näol tegemist maaomaniku poolt maa päritavaks ja

tähtajatuks kasutamiseks andmisega teisele isikule iga-aastase kruntrenditasu eest. BES §-st

1326 tuleneb samuti, et kruntrendiõigus on päritav. Vaidlust ei ole ilmselt selles, et olgu siis

kas omandiõiguse või kruntrendiõiguse alusel kuulus Kaluri 11 kinnisvara A. K.le. Juba

eelpoolviidatud pärimisasjades tehtud kohtuotsusest nähtub üheselt, et A. K. järelt pärisid

tema vara tema lesk ja kaks tütart, kusjuures tema lese L. K. järelt pärisid võrdsetes osades

omakorda tema kaks tütart. Kuivõrd kruntrendiõigus oli pärandatav samamoodi nagu

pärandajale omandiõiguse alusel kuuluv kinnisasi, siis ei ole maareformi kontekstis antud

juhul üldse oluline, kas tegemist oli omandiõiguse alusel A. K.le ja edaspidi tema pärijatele

kuuluva või kruntrendiõiguse alusel nende kasutuses oleva maaga. BES-ist ei tulene, et

kruntrendiõigust kui asjaõigust ei oleks võimalik pärida mitmel isikul või et pärija, kes

kruntrendimaad reaalselt pärast pärandi vastuvõtmist ei kasutanud, oleks selle asjaõiguse

kaotanud.

22. Kohtu seisukohta, et vaidlustatud korraldused kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku,

kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 2-00-9. Selle

otsuse resolutiivosas on kohus tuvastanud, et E.C. võttis oma emast M. K. jäänud pärandvara

vastu selle valitsemisele asumisega, millega muutus Haapsalus Kaluri 11 elamu kaasomanikuks

K.-E. R. kõrval, kellele kuulub nimetatud elamust ½. Kaebaja rõhutas käesolevas asjas

toimunud kohtuistungil, et eelviidatud otsuses ei ole kindlaks määratud E.C.e kaasomandiosa

suurust Kaluri 11 elamus. See väide ei ole kohtu hinnangul aga käesoleva vaidluse kontekstis

asjakohane, kuna sõnaselgelt on ringkonnakohtu otsuse resolutiivosas tuvastatud see, et K.-E.

R.le kuulub elamust ½ suurune mõtteline osa. MRS § 12 lõikes 1 sätestatakse, et kui

tagastataval maal asuv ehitis on mitme õigustatud subjekti kaasomandis ja ehitise kaasomandi

osad ning õigustatud subjektide osad tagastatavast maast ei ole võrdsed, tagastatakse neile

linna piires asuv krunt või õiguspärases kasutuses olev maa [...] kaasomandisse vastavalt iga

õigustatud subjekti osale ehitise kaasomandis. Seega isegi teoreetiliselt, kui M. K. järelt pärisid

lisaks E.C.ele ka muud isikud, ei muudaks see tõdemust, et K.-E. R. kaasomandiosa suurus on

ehitises on ½. Vaidlust ei ole ka selles, et ainsana on M. K. võimalikest pärijatest maa

tagastamise avalduse esitanud E.C.. Samas pole mistahes tõendeid selle kohta, et M. K. järelt

oleks pärinud K.-E. R. või S. R. Seega isegi juhul kui M. K. vara pärijaid oli rohkem kui E.C.,

ei annaks see kaebajale võimalust omandada maa tagastamise käigus rohkem kui ½ maast.

23. Asjakohaseks ei saa pidada kaebaja väidet, et E.C. ei ole esitanud maa tagastamise

nõudeõiguse pärimist kinnitavat dokumenti. Sellist dokumenti ei pidanudki E.C. esitama, sest

ta ei ole maa tagastamise nõudeõigust mitte pärinud, vaid tema nõudeõigus tulenes ORAS § 8

lõikest 3. Nõudeõiguse pärimist kinnitav pärimisõiguse tunnistus oli maareformi käigus vaja

esitada neil isikutel, kes pärisid nõudeõiguse ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikult. Käesolevas asjas ei tunnistatud

omandireformi õigustatud subjektiks mitte M. K., kes suri ammu enne maa tagastamise

avalduste esitamise aega, vaid tema E.C. vastavalt ORAS § 8 lõikele 3.

24. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et K.-E. R. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata

jätta. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna

vastustaja ega vastustaja poolel kohtumenetluses osalenud kolmas isik ei ole kohtult taotlenud

enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi

kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik