3-12-14/43 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukooseis

Kohtunik Tiina Pappel

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. märtsil 2012. a, Tallinnas

Haldusasja number

3-12-14

Haldusasi

E.L. kaebus Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu Kutsekomisjoni

10.10.2011 otsuste tühistamiseks ning Eesti Kinnisvara Hindajate

Ühingu kohustamiseks E.L. esitatud eksamitaotluste uuesti läbi

vaatamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – E.L., lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Rait

Ratasepp;

Vastustaja – Eesti Kinnisvara Hindajate Ühing, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo ja advokaat Aarne

Akerberg.

Asja läbivaatamise aeg

15. märtsil 2012. a

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista E.L.lt Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu kasuks

välja menetluskulud, summas 1350 (üks tuhat kolmsada

viiskümmend) eurot.

3. Jätta

E.L.

taotlus

TsMS

§

177

lg

2

alusel

menetluskuludelt viivise tasumise nõudes rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Käesoleva

kohtuotsuse

peale

on

õigus

selle

avalikult

teatavakstegemisest 30. märtsist 2012. a arvates esitada

apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul ehk hiljemalt 30. aprillil 2012. a (k.a) (HKMS § 180 lg

1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1). Kui apellant ei taotle

apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta

on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.10.2011 esitas E.L. Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu (edaspidi EKHÜ) Kutsekomisjonile

avaldused: vara hindaja V kutsetaseme kutsekvalifikatsiooni taastõendamiseks; vara hindaja IV

kutsetaseme kutsekvalifikatsiooni taotlemiseks; vara hindaja V kutsetaseme kutsekvalifikatsiooni

taotlemiseks.

2. 03.10.2011 teavitas EKHÜ E.L.d, et tema 03.10.2011 avalduses esinevad puudused, mille

kohaselt olid esitamata jäänud täiendõppe ja auditeerimise läbimist tõendavad dokumendid,

puuduvad eksperthinnangute näidised vastavalt „Näidistööde juhendile” ja puuduvad kahe

spetsialisti kinnitused taotleja kompetentsuse kohta. E.L.le anti puuduste kõrvaldamiseks aega

kuni 05.10.2011 (t. lk. 9).

3. 04.10.2011 esitas E.L. vastuväited EKHÜ-le leides, et avalduse puudused tulenevad Kutseliste

hindajate täiendõppe alustest ja korrast ning „Näidistööde juhendist“, mida ei ole Kutsenõukogu

poolt kinnitatud, mistõttu on EKHÜ täiendavad nõuded alusetud (t. lk. 9).

4. EKHÜ Kutsekomisjoni 10.10.2011 otsustega ei lubatud E.L.d vara hindaja V kutsetaseme

kutsekvalifikatsiooni taastõendamise hindamisele (edaspidi ka taastõendamise hindamine) (t. lk.

19-20) ning jäeti rahuldamata E.L. taotlused vara hindaja IV ja V kutsetaseme kvalifikatsiooni

saamiseks 2011. a (t. lk. 17-18 ning 15-16).

5. 21.11.2011 esitas E.L. eelviidatud EKHÜ Kutsekomisjoni otsuste peale vaided (t. lk. 21-24),

mis jäeti EKHÜ juhatuse 30.11.2011 otsustega rahuldamata (t. lk. 26-29).

6. 02.01.2012 esitas E.L. Tallinna Halduskohtule kaebuse EKHÜ Kutsekomisjoni 10.10.2011

otsuste tühistamiseks ning EKHÜ Kutsekomisjoni kohustamiseks E.L. esitatud eksamitaotluste

uuesti läbi vaatamiseks.

KAEBAJA VÄITED

7. Vastustaja lähtus otsuste vastuvõtmisel alusetult EKHÜ üldkoosolekul 12.11.2010 vastu

võetud Auditeerimise Korrast ning nõudis kaebajalt alusetult auditeerimise läbimist tõendava

dokumendi esitamist. Ka jättis EKHÜ ebaõigesti kaebaja taastõendamise hindamisele lubamata,

kuna kaebaja ei olnud läbinud Kutse andmise korra (Kord) p 5.2.3 alusel Auditeerimise Korraga

ette nähtud auditeerimist. Nõustuda ei saa EKHÜ poolt E.L. suhtes 21.10.2010 tehtud otsuses

avaldatud seisukohaga, et Auditeerimise Korra kinnitamine EKGK poolt ei ole nõutav.

Kutsekompetentsuse hindamise viisid ja vormid määratakse kutse andmise korras (KutS § 15 lg

3 ja § 16 lg 2 p 8), mille kinnitamine on Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu

(edaspidi EKGK) ainupädevuses (KutS § 9 lg 2 p 4). Järelikult on Auditeerimise Korra kehtivuse

formaalseks tingimuseks selle kinnitamine EKGK poolt. Sellist seisukohta toetab lisaks KutS §

16 lg 2 p-le 8 ka KutS § 12 lg 1 p 2, mis määratleb kutse andja pädevusena juhendite jm kutse

andmiseks vajalike dokumentide väljatöötamise. Dokumendi väljatöötamise all saab ja tuleb

mõista üksnes dokumendi koostamist ning sellest dokumendi kinnitamise õiguse tuletamine on

meelevaldne ja lubamatu. EKHÜ on vaideotsustes asunud ebaõigesti seisukohale, et KutS ei

kohusta EKHÜ-d esitama Auditeerimise Korda (samuti ka Täiendõppe Korda, Näidistööde

juhendit vms) EKGK-le kinnitamiseks. Seega leiab EKHÜ, et eelnimetatud kordade

väljatöötamine ja heakskiitmine on EKHÜ pädevuses. E.L. EKHÜ sellist ekslikku seisukohta ei

jaga. Kui seadusandja oleks soovinud kõnealuste kordade heakskiitmise anda EKHÜ kui kutse

andja pädevusse, oleks see selgesõnaliselt ka seaduses sätestatud. Kaebaja positsiooni toetab ka

KutS-i regulatsioon. Näiteks on KutS § 16 lg-ga 1 ette nähtud, et kutse andmise korra töötab välja

kutse andmise õigust taotlev organ ning kinnitab kutsenõukogu.

3

8. Isegi kui hüpoteetiliselt nõustuda seisukohaga, et EKGK on õigustatud delegeerima

Auditeerimise Korra kinnitamise EKHÜ-le, ei ole Auditeerimise Kord kehtiv, sest see on vastu

võetud enne Korra 15.12.2010 kinnitamist EKGK poolt. See on võrreldav nt sellise õigustühise

olukorraga, kus täitevvõim on asunud kehtestama määrusega seaduses sisalduvat üldkorda

tehniliselt täpsustavat korda, kuid seda enne, kui seadus ja selles sisalduv täitevvõimu tegutsemise

(s.o määruse andmise) aluseks olev volitusnorm on seadusandja poolt vastu võetud ja jõustunud.

Samuti vajab märkimist, et mistahes õiguste edasi delegeerimisel peab olema järgitud

delegeerimise formaalsed nõuded, s.o lisaks volitusnormi kehtivusele ja jõustuvusele peab

volitusnormist tulenema volituse täpne sisu ja selle adressaat. Ka viimatinimetatud nõuded oleks

eeltoodud hüpoteetilise olukorra puhul täitmata. Olukorras, kus EKHÜ poolt heaks kiidetud

korrad ja juhendid ei kehti, on Korra eelviidatud punktid sisutühjad ning EKHÜ poolt nende

punktide

sisustama

asumine

nn

tõlgendamise

kaudu

oleks

sisuliselt

Korra

muutmine/täiendamine. Korra täiendamine, muutmine, tühistamine, uue kehtestamine on aga

EKGK ainupädevuses.

9. 12.11.2010 aset leidud EKHÜ üldkoosolekul on vastu võetud Täiendõppe Kord. Enne seda

kehtis EKHÜ liikmete suhtes üldkoosoleku poolt 27.03.2009 vastu võetud dokument „Ajutine

juhend kinnisvara hindajate hariduse ja täiendõppe nõuete arvestamiseks kutse andmisel “. Kõigi

kolme avalduse (Taastõendamise hindamise, vara hindaja IV ja V kutsetaseme kvalifikatsiooni

taotlemise) rahuldamata jätmise ühe põhjusena tõi EKHÜ ebaõigesti välja Täiendõppe Korraga

sätestatud nõuete mittejärgmise. Nimelt ei oma ka Täiendõppe Kord sarnaselt eelpool käsitletud

Auditeerimise Korrale õiguslikku jõudu ning selle järgimise nõudmine ning eksamitele lubamise

eeltingimuseks seadmine EKHÜ poolt on õigusvastane. Näidistööde juhendile tuginemist peab

E.L. ülalkäsitletud põhjustel lubamatuks. Kuigi EKHÜ on oma vaideotsustes avaldanud, et

Näidistööde juhend on EKHÜ 12.11.2010 üldkoosoleku poolt vastu võetud, on EKHÜ jätnud

avaldamata, et EKHÜ üldkoosoleku otsuse kohaselt on tegemist üksnes soovitusliku

dokumendiga. Näidistööde juhendile tuginemine kaebaja kinnisvara hindaja V kutsetaseme

kutseskompetentsuse hindamisele mittelubamisel, on lubamatu. Täiendõppe ja Auditeerimise

Korrad ja Näidistööde juhend on lisaks ka oma sisult vastuolus Korra ja KutS-i regulatsiooniga,

mistõttu nende kinnitamine EKGK poolt ei oleks ka juba ainuüksi sel põhjusel õiguspärane ja

lubatud. Ka enne 01.01.2008 kehtinud KutS § 6 lg 2 p 1 kohaselt oli kutsenõukogu ülesandeks

muuhulgas kutsestandardite ja muude antud kutseala kehtivate nõuete kinnitamine. 01.01.2008

kehtima hakanud KutS-i seletuskirja kohaselt kutsenõukogu tegevuse eesmärgi ja ülesannete

kirjelduses võrreldes senikehtinud kutseseaduse §-ga 6 põhimõttelisi muudatusi ei tehtud. Selline

seadusandja tahe on väljendatud ka kehtivas KutS-i regulatsioonis, s.o. nimetades EKHÜ kui

kutse andja ülesandena üksnes kutse andmiseks vajalike dokumentide (s.h. kordade ja juhendite)

väljatöötamise korraldamise. Kaebaja eelkäsitletud seisukohta kinnitavad ka KutS § 15 lõiked 1,

3, ja 4.

10. Isegi kui oletada, et Kutsenõukogu ei pidanud EKHÜ poolt välja töötatud kutsekompetentsuse

hindamise nõudeid kinnitama, oleks seda pidanud KutS § 18 lg 2 p-de 3 ja 5 alusel tegema EKHÜ

kutsekomisjon, mitte EKHÜ üldkoosolek. Sealjuures on oluline asjaolu, et KutS § 18 lg 1

kohaselt on kutsekomisjoni puhul tegemist kutse andmise erapooletuse tagamiseks moodustatud

komisjoniga, kuhu kuuluvad selle valdkonna kutse andmisest huvitatud osapooled: spetsialistid,

tööandjad, töötajad, koolitajad, kutse- ja erialaliitude esindajad, vajaduse korral klientide ja

tarbijate esindajad, samuti teised huvitatud osapooled. Kutsekomisjoni koosseis ning nõuded

kutsekomisjoni liikmetele määratakse Kutsenõukogu poolt kinnitatavas kutse andmise korras.

Seega on Kutsenõukogu poolt vähemalt mingil määral tagatud järelevalve kutse andja tegevuse

üle.

4

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

11. Kutse andmise kord hindaja assistendi, kinnisvara hindaja ja vara hindaja kutsetele on

kinnitatud Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu 15.12.2010 otsusega nr 10 lähtudes

kutseseaduse § 9 lg 2 p-st 4. Seega on kutse andmise kord kinnitatud pädeva isiku poolt. Eesti

Kinnisvara Hindajate Ühing (EKHÜ) kui kutse andja on töötanud lähtudes kutseseaduse § 12 lg

1 p-st 2 välja kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja korra, kutseliste hindajate aruandluse ja

auditeerimise korra ning näidistööde juhendi. Kõik nimetatud dokumendid on heaks kiidetud

EKHÜ üldkoosoleku 12.11.2010 otsusega. Kutseseadus ei sätesta, et nimetatud dokumendid

tuleks esitada kinnitamiseks kutsenõukogule. Kutseseadus ei sätesta seda, kes peaks nimetatud

dokumendid kinnitama või heaks kiitma ja kas seda peaks üldse tegema. Ka on

mittetulundusühingute seaduse § 18 lg-ga 1 ja § 19 lg 1 p-ga 8 kooskõlas see, kui nimetatud

dokumendid töötab välja EKHÜ ja need kiidetakse heaks EKHÜ kõrgeima organi –

üldkoosoleku poolt. Kaebaja seisukoht, et dokumendi väljatöötamise all tuleb mõista üksnes

dokumendi koostamist ning sellest dokumendi kinnitamise õigsuse tuletamine on meelevaldne ja

lubamatu, on ekslik ja ei põhine seadusel.

12. KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumentide väljatöötamine on kutse andja pädevuses, kuid

nende esitamist kutsenõukogule või nende kinnitamist kutsenõukogu poolt seadus ette ei näe.

Kui seadusandja tahe oleks olnud see, et KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumendid kinnitataks

kutsenõukogu poolt, siis oleks seadus näinud ette kutse andja kohustuse esitada need

dokumendid kutsenõukogule ja kutsenõukogu ülesande kinnitada need dokumendid (st

regulatsioon oleks olnud analoogiliselt KutS § 12 lg 1 p-s 1 ja § 9 lg 2 p-s 4 sätestatud kutse

andmise korraga). Kaebaja seisukoht, et korrad ei ole kaebaja kui EKHÜ liikmeks mitteoleva

isiku suhtes kehtivad, on ekslik. Korrad on kehtivad kõigile kutset taotlevatele isikutele

sõltumata nende liikmelisusest EKHÜ-s. Kui pidada kaebaja seisukohta õigeks, siis ei saaks

EKHÜ anda kutset EKHÜ liikmeks mitteolevatele isikutele, sh kaebajale. Eeltoodud

põhjendustest tulenevalt kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja kord, kutseliste hindajate

aruandluse ja auditeerimise kord ning näidistööde juhend on kehtivad dokumendid, millest

EKHÜ Kutsekomisjon sai juhinduda ja pidigi juhinduma vaidlustatud otsuste tegemisel.

Kutsenõukogu ei saa kutse andmise korras viidata olematutele dokumentidele, mistõttu pidid

kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja kord, kutseliste hindajate aruandluse ja auditeerimise

kord ning näidistööde juhend olema EKHÜ poolt väljatöötatud ja heaks kiidetud enne

kutsenõukogu poolt kutse andmise korra kinnitamist.

13. Kaebajal puudub kaebeõigus, kuna kaebaja on kaebuse rajanud üksnes väitele, et kutseliste

hindajate aruandluse ja auditeerimise kord, kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja kord ning

näidistööde juhend ei kehti, kuna need ei ole kinnitatud Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika

Kutsenõukogu poolt. Tegemist ei ole kaebaja õiguse kaitseks esitatud kaebusega, vaid

populaarkaebusega. Isegi kui asuda ekslikule seisukohale, et kutseliste hindajate aruandluse ja

auditeerimise kord, kinnisvara hindajate täiendõppe alused ja kord ning näidistööde juhend ei

kehti, siis tuleb kaebus EKHÜ Kutsekomisjoni 10.10.2011 otsustele jätta ikkagi rahuldamata.

Kahte otsust on EKHÜ Kutsekomisjon põhjendanud ka asjaoluga, et kaebajal on esitamata kutse

andmise korra p-s 5.3.8 nõutud vähemalt kahe spetsialisti (kutselise hindaja, EKHÜ liikme, riigi-

või kohaliku omavalitsuse töötaja või krediidiasutuse töötaja, kelle pädevuses on varade

hindamine) kinnitus taotleja kompetentsuse kohta. EKHÜ Kutsekomisjon leidis, et üks

kinnitustest ei vasta nõuetele, kuna on antud maakleri poolt, samas maakleri pädevuses ei ole

varade hindamine. Kaebaja ei ole selles osas otsuseid vaidlustanud ega põhjendanud, miks tema

puhul ei peaks kutse andmise korra p-s 5.3.8 nimetatud nõue kehtima – kutse andmise korra

kehtivust kaebaja ei vaidlusta. Seega on kaebus EKHÜ Kutsekomisjoni 10.10.2011 otsustele,

5

millega lahendati vaide esitaja taotlused vara hindaja kutsekvalifikatsiooni andmiseks ja

kinnisvara hindaja kutsekvalifikatsiooni andmiseks, ilmselgelt perspektiivitu, seda ei saa

rahuldada isegi juhul, kui eeldada kaebuses toodud põhjenduste õigsust. Kaebuse p-s 19 ei ole

kaebaja sellest aru saanud ja räägib Korra (seejuures ei ole kaebaja märkinud, millist korda ta

pidas siinkohal silma) vastuolust kutseseadusega. Kui kaebaja peab siinkohal silmas kutse

andmise korda, siis ei ole kaebuses välja toodud mitte ühtki põhjendust selle kohta, miks on

kutse andmise kord kaebaja arvates vastuolus kutseseadusega.

14. Kinnisvara hindajate täiendõppe aluste ja korra, kutseliste hindajate aruandluse ja

auditeerimise korra ning näidistööde juhendi sisu vastuolu kutse andmise korra ja kutseseaduse

regulatsiooniga ei ole võimalik kontrollida, kuna selles osas kaebaja toodud etteheide on

üldsõnaline. Arusaamatuks jääb, milles seisnevad kaebaja arvates väidetavad sisulilsed vastuolud

kutse andmise korra ja kutseseadusega. Üldsõnalisele etteheitele ei ole võimalik vastata ning

need tuleb jätta tähelepanuta. Kõigi kaebaja 03.10.2011 taotluste lõpus on kaebaja märkinud:

„NB! Reservatsioon: ma ei kohustu täitma EKHÜ nõudeid, sest ma ei ole EKHÜ liige ja antud

kohustus ei ole asjassepuutuv.“ Selline avaldus teeb võimatuks kaebusega taotletavate

eesmärkide saavutamise (milleks on lõppkokkuvõttes kutsete andmine kaebajale), mistõttu

kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja nõuab enda alusetut erikohtlemist kutsete andmisel.

Selline avaldus näitab tegelikult kaebaja soovimatust omandada taotletavad kutsed, mis

omakorda viitab sellele, et kaebaja poolt esitatud kaebus ei ole esitatud kaebaja enda õiguse

kaitseks. Tegemist on nn populaarkaebusega.

15. Kohtumenetluse käigus selgitas kaebaja, et ta ei vaidlusta kutse andmise korra punkti 5.3.8.

Samas on kaebaja siiski kutse andmise korras ette nähtud 2 pädeva spetsialisti kinnitused

esitanud - s.t. kaebaja ei nõustunud EKHÜ Kutsekomisjoniga selles, et maakleri poolt antud

kinnitus ei vasta nõuetele. Kutse andmise korra punktis 5.3.8 on sulgudes toodud üksnes näitlik

ja mitte ammendav loetelu võimalikest spetsialistidest. EKHÜ Kutsekomisjon on viidatud punkti

väära tõlgendamise tulemusena jõudnud ebaõigele järeldusele, justkui spetsialistiks ei saaks olla

maakler. Kaebaja ei nõustunud ka vastustaja väitega selle kohta, et tegemist on

populaarkaebustega HKMS § 44 lg 2 tähenduses. Kaebaja on pöördunud kaebustega kohtusse

enda rikutud õiguste kaitseks. Kutse taotlemise avaldustes on EKHÜ soovinud saada kaebajalt

kui EKHÜ mitteliikmelt järgmist kinnitust: „Kohustun täitma EKHÜ nõudeid ja juhendeid ning

järgima Heade Tavade Koodeksit“. Selle kinnituse suhtes kaebaja avaldusele reservatsiooni

märkiski. Vastustaja on õigustamatu ja pahatahtliku katsega soovinud saada vaidlusalustele

juhenditele ja kordadele ning Heade Tavade Koodeksile kaebajalt heakskiit, et siis seda tema

vastu hiljem ära kasutada. Kui kaebaja ei oleks seda reservatsiooni avaldusele märkinud, oleks

vastustaja sellele kinnitusele tänases kohtuvaidluses ka tuginenud, asudes väitma, et isegi kui

korrad ja juhendid ei ole nõuetekohaselt Kutsenõukogu poolt kehtestatud, on kaebaja neid

aktsepteerinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Käesolev vaidlus on tekkinud kaebaja soovimatusest täita Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu

(EKHÜ) üldkoosoleku 12.11.2010 otsustega heaks kiidetud Kutseliste hindajate aruandluse ja

auditeerimise korras (edaspidi Auditeerimise kord) ning Kinnisvara hindajate täiendõppe alustes

ja korras (edaspidi Täiendõppe kord) kutsekvalifikatsioonide taastõendamisele ja taotlemisele

ette nähtud nõudeid, samuti Ehituse, Kinnisvara ja Geomaatika Kutsenõukogu (EKGK)

15.12.2010 otsusega nr. 10 kinnitatud Kutse andmise korra p-s 5.3.7 nimetatud Näidistööde

juhendi nõudeid. Kaebaja ei vaidlusta otsustes märgitut, mille kohaselt nõuete täitmata jätmise

tõttu ei vastanud kaebaja taotlused olenevalt taotlusest kas Auditeerimise korra või Täiendõppe

6

korra nõuetele ning ekspertarvamus kinnistu nr. 1670106 „Punaoja“ kohta ei lähtunud

Näidistööde juhendi nõuetest. Küll aga vaidlustab kaebaja EKHÜ Kutsekomisjoni otsused

põhjusel, et kaebaja arvates ei pidanudki ta Auditeerimise korrast ja Täiendõppe korrast viimaste

formaalse õigusvastasuse tõttu ning Näidistööde juhendist viimase fakultatiivse iseloomu tõttu

lähtuma. Seega ei ole käesoleva vaidluse esemeks see, kas kaebaja taotlused vastasid

vaidlustatud otsustes märgitud Auditeerimise korra, Täiendõppe korra ning Näidistööde juhendi

nõuetele, vaid see, kas EKHÜ-l oli õigus nõuda kaebajalt taotluse esitamisel Auditeerimise

korrast, Täiendõppe korrast (edaspidi koos Korrad) ning Näidistööde juhendist (edaspidi Juhend)

tulenevate nõuete täitmist.

17. Vastustaja arvates on kaebaja, jättes otsuste sisulised põhjendused ehk kaebaja taotluste

Kordadele ja Juhendile vastavuse vaidlustamata, esitanud kohtule populaarkaebuse. Kohus

vastustajaga ei nõustu. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik

üksnes oma õiguse kaitseks. HKMS § 44 lg 2 sätestab, et muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku

õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul.

Populaarkaebus ehk actio popularis on kaebus, mida võib esitada ükskõik kes (vt Kliimann,

A.-T. Haldusprotsess, 1937, lk. 214). Populaarkaebuse esitamine ei eelda isiku subjektiivsete

õiguste rikkumist, mistõttu see esitatakse igaühe kaebeõiguse või üldhuvi alusel vaid mingi

haldusakti õigusvastasuse motiivil. Kuigi Kliimann käsitles populaarkaebustena reeglina vaid

kohaliku omavalitsuse esinduskogude valimiste peale esitatud kaebusi, mida võis esitada iga

hääleõiguslik kodanik, siis praeguses õigusruumis saab populaarkaebustena käsitada ka näiteks

planeeringuotsuste peale esitatud kaebusi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 10.11.2009 otsus

asjas nr. 3-3-1-84-08, p 10). Käesoleval juhul ei vaidlusta aga kaebaja haldusakte, mis tema

õigusi ei riku või teda kui igaühte ainult kaudselt puudutavad. Otsuste, millega EKHÜ

kutsekomisjon ei luba kaebajat vara hindaja V kutsetaseme kutsekvalifikatsiooni taastõendamise

hindamisele ning millega jäetakse rahuldamata kaebaja taotlused vara hindaja IV ja V

kutsetaseme kvalifikatsiooni saamiseks, negatiivne mõju kaebaja õigustele ja huvidele on ilmne.

Haldusakti mõju kaebajale tuleb eeldada olukorras, kus kaebaja on haldusakti adressaadiks. Nii

on ka Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a määruses nr. 3-3-1-8-01 leidnud, et õigusvastaste

kohustuste või keeldude kehtestamine rikub alati haldusakti adressaadi õigusi (p 22). Asjaolu, et

kaebaja õiguslikud väited tuginevad Kordade formaalsele õigusvastasusele või mittekehtivusele,

kaebaja kaebeõigust ei mõjuta. Kohtul puudub alus ilmselgeks järelduseks, et kaebuse

põhjendamine Kordade formaalse õigusvastasusega kaebajat tema õiguste kaitsel ühelgi juhul

sihile viia ei saaks. Kaebaja arvates on Korrad õigusvastased põhjusel, et neid ei ole kinnitanud

selleks seaduses ettenähtud haldusorgan. Sisuliselt väidab kaebaja sellega Kordade tühisust

algusest peale. Kui eeldada vastava väite tõelevastavust, ei saa pidada õiguspäraseks ka

vaidlustatud otsuseid. Samamoodi ei saa Juhendi fakultatiivse iseloomu korral pidada sellest

mittelähtumise eest kaebaja suhtes negatiivse haldusakti andmist seaduslikuks. Seega ei saa

kaebust ka selle põhjenduste valikust lähtudes pidada ilmselgelt perspektiivituks. Seetõttu

lahendab kohus kaebuse sisuliselt ning võtab järgnevalt seisukoha Kordade ja Juhendi formaalse

õiguspärasuse küsimuses (I). Seejärel lahendab kohus kaebaja kohtumenetluses esitatud sisulise

vastuväite otsustele seoses spetsialisti arvamusega mittearvestamisega (II) ning lõpuks lahendab

menetluskulude jaotuse (III).

I

18. Kaebaja põhjendab Juhendite õigusvastasust sellega, et need oleks pidanud kinnitama

EKGK, mitte EKHÜ. Kaebaja leiab, et kuna EKGK ainupädevuses on Kutse andmise korra

kinnitamine, millega määratakse kindlaks kutsekompetentsuse hindamise viisid ja vormid, on ka

Kordade kehtivuse formaalseks tingimuseks nende kinnitamine EKGK poolt. Kohus ei nõustu

7

kaebajaga mitmel põhjusel. Kõigepealt tuleb märkida, et kaebaja seostab vaidlusaluseid Kordi

ebaõigesti KutS-s viidatud kutsekompetentsuse hindamise viiside ja vormidega. Kaebaja märgib

õigesti, et KutS § 15 lg 3 kohaselt määratakse kutsekompetentsuse hindamise viisid ja vormid

Kutse andmise korras ning korra kinnitab EKGK. Ebaõige on aga kaebaja väitest järelduv

seisukoht, mille järgi on Korrad võrdsustatavad kutsekompetentsuse hindamise viiside ja

vormidega või reguleerivad neid. Esmalt märgib kohus, et kutsekompetentsuse hindamise

vormid on määratletud Kutse andmise korra p-s 7.1 ning nendeks on esmataotleja puhul kirjalik

ja suuline eksam vastavalt Kutsekompetentsuse hindamise korrale või taastõendajal kutsealane

vestlus või kirjalik ja suuline eksam samuti vastavalt Kutsekompetentsuse hindamise korrale.

Kaebaja eksami või vestluseni ehk kutsekompetentsuse hindamiseni ei jõudnud. Ka ei vaidlusta

kaebaja Kutsekompetentsuse hindamise korra kehtivust. Auditeerimise kord, Täiendõppe kord

ning Näidistööde juhend aga kutsekompetentsuse hindamise viise ja vorme ei reguleeri. Seetõttu

on kaebaja KutS § 15 lg 3 ning § 16 lg 2 p 8 alusel tehtud järeldus väär. Küll aga võib neid

üldistatult paigutada KutS § 12 lõike 1 p-s 2 märgitud teiste kutse andmiseks vajalike

dokumentide alla. Seega tuleks kohtul kontrollida ka seda, kas KutS § 12 lg 1 p-s 2 märgitud

dokumendid peab kinnitama EKGK.

19. Kohus on seisukohal, et EKGK ei peaks kinnitama ka KutS § 12 lg 1 p-s 2 märgitud

dokumente. Sellist seisukohta toetab KutS ning Kutse andmise korra sätete grammatiline ja

süstemaatiline tõlgendus. Õige on vastustaja tähelepanek, et kui seadusandja tahe oleks olnud

see, et KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumendid kinnitaks kutsenõukogu, siis oleks vastav

regulatsioon olnud analoogne KutS § 12 lg 1 p-le 1 ning dokumentide kinnitamine nähtuks ka

kutsenõukogu KutS §-s 9 sätestatud ülesannete hulgas, analoogselt KutS § 9 lg 2 p-s 4

sätestatuga. Kutsenõukogu poolt KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumentide kinnitamist ei näe

ette ka EKGK 15.12.2010 otsusega nr. 10 kinnitatud Kutse andmise kord, mille p-d 2.1.1 ja 2.1.3

teevad EKHÜ-le küll ülesandeks esitada kutsenõukogule kinnitamiseks Kutse andmise korra

muudatuste kavand ning kutse andmise ja kutse taastõendamisega seotud tasu suurus, kuid mitte

muud kutsekompetentsuse hindamiseks vajalikud dokumendid.

20. Teiseks tuleb sätete tõlgendamisel lähtuda ka mõlema vaidlusaluse organi KutS-st tulenevast

pädevusest ja ülesannetest. EKGK on kutseseaduse mõistes kutsenõukogu, kelle tegevuse

eesmärgiks on oma kutsetegevuse valdkonnas kutsesüsteemi arendamine ja rakendamine (KutS §

9 lg 1), sealhulgas ettepanekute tegemine kutsestandardite väljatöötamiseks ja uuendamiseks;

kutset andva organi õiguse andmine ja osalemine kutset andva organi kutse andmise tegevuse üle

teostatavas järelevalves; kutsestandardite, kutse andmise korra ning kutse andmise ja kutse

taastõendamise tasu suuruste kinnitamine; kutse andmisega seotud kaebuste lahendamine ning

muude seaduses sätestatud ülesannete täitmine (lg 2). EKHÜ on kutseseaduse §-s 10 sätestatud

kutset andev organ, kes peab kutse andmisel lähtuma kutseseadusest, kutsestandarditest ja

kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast (KutS § 10 lg 5). Muus osas on aga EKHÜ-l

võimalus oma tegevust kutse andmisel ise reglementeerida. Nii sätestab KutS § 11 lg 1 p 2, et

kutse andmist korraldab kutse andja, kellel peavad selleks olema vahendid ja võimalused. KutS §

12 lg 1 p 2 kohaselt korraldab kutse andja ka kutsekompetentsuse hindamise juhendite,

eksamimaterjalide ning teiste kutse andmiseks vajalike dokumentide väljatöötamise.

Kutsenõukogu KutS § 9 lõikes 2 sätestatud ülesanded eeltoodud juhendite ja eksamimaterjalide

kinnitamist ette ei näe. Küll aga peab EKHÜ juhendite ja eksamimaterjalide väljatöötamise

korraldamisel KutS § 10 lg-st 5 ning KutS § 16 lg 2 p-st 8 tulenevalt lähtuma EKGK poolt

kinnitatud kutsestandardist ja kutse andmise korrast ning kutse andmise korras sätestatud kutse

taotleja kutsealase kompetentsuse hindamise viisidest ja vormidest. Seega tegutseb EKGK

organina, kes kinnitab EKHÜ tegevuseks vajaliku raamistiku, millele tuginedes ning millest

kinni pidades on EKHÜ-l võimalik oma tegevust kutse andjana iseseisvalt planeerida, korraldada

8

ja reglementeerida. Mõlema organi tegevust pärssiv ning seetõttu mõeldamatu oleks olukord, kus

EKGK oleks sunnitud eelnevalt kinnitama kõik EKHÜ-le kutse andmiseks vajalikud

dokumendid. Sellisel juhul tekiks küsimus iseseisva kutse andja kui organi vajalikkusest

üleüldse. Kohtu tõlgendust toetab ka kehtiva KutS väljatöötamise töörühma liikme Katrin

Keremi 13.03.2012 vastus vastustaja järelepärimisele (t. lk. 184), mille kohaselt on kõigi kutse

andmisega seotud detailsete dokumentide väljatöötamine kutse andja kohustus ja neid

kutsenõukogule kinnitamiseks ei esitata.

21. Kohus möönab samas, et KutS § 10 lõikega 5 võib olla vastuolus olukord, kus KutS § 12 lg 1

p-s 2 märgitud kutse andmiseks vajalikud dokumendid, mille all saab mõista ka Auditeerimise

korda ja Täiendõppe korda, mis näevad kutse taotlemise eeltingimusena ette kutse taotleja poolt

dokumentide esitamisel teatud nõuete täitmise, võetakse vastu enne Kutse andmise korra kui

dokumendi, millest Korrad peavad lähtuma, kinnitamist. Vaidlus puudub selle üle, et nii

vaidlusalused Täiendõppe kord kui ka Auditeerimise kord kiideti EKHÜ üldkoosoleku poolt

heaks juba 12.11.2010, seega enne EKGK 15.12.2010 otsusega Kutse andmise korra kinnitamist.

SA Kutsekoda asus 01.02.2012 vastuses kohtunõudele seisukohale, et Kordade näol on tegemist

KutS § 12 lg 1 p-s 2 nimetatud dokumentidega, mille kehtivuseks piisab EKHÜ heakskiidust. SA

Kutsekoda sellise seisukohaga võib nõustuda. Samas asus SA Kutsekoda ka seisukohale, et kuna

Korrad ei kehti ainult kutse andmisel, vaid ka kutset pidavate isikute suhtes, ei tugine nad Kutse

andmise korrale. Ühtlasi leidis SA Kutsekoda, et selleks, et kutsenõukogu saaks kutse andmise

korra kinnitada ning Kordadele viidata, oli vajalik, et kõik korras mainitud dokumendid oleksid

eelnevalt välja töötatud ja EKHÜ poolt heaks kiidetud (t. lk. 61; kohtunõue lk. 53). Kohus

nõustub kaebajaga selles, et SA Kutsekoda seisukoht Kordade ja Kutse andmise korra

omavahelise nn. õigushierarhia osas on väär, kuna see ei lähtu KutS § 10 lõikes 5 sätestatud

obligatoorsest nõudest, mille järgi lähtub kutse andja kutse andmisel muuhulgas kutsenõukogu

kinnitatud kutse andmise korrast. Kuna Täiendõppe korrast ja Auditeerimise korrast lähtutakse

taotleja kutsekompetentsuse hindamisele lubamisel ehk seega kutse andmise menetluses, peab

Täiendõppe korra ja Auditeerimise korra regulatsioon lähtuma seega Kutse andmise korrast,

mitte vastupidi. Samuti ei saa KutS § 10 lõike 5 kohaldamise seisukohast olla oluline see,

millises õigussuhtes ning kelle puhul Korrad veel kehtivad.

22. Olenemata eeltoodust ei tähenda Kordade vastuvõtmine enne Kutse andmise korra

kinnitamist Kordade per se vastuolu Kutse andmise korraga. KutS § 10 lg 5 sätestab küll kutse

andjale kohustuse lähtuda kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast, kuid see ei tähenda

seda, et Kutse andmise kord on Kordade vastuvõtmise aluseks. Nagu ka SA Kutsekoda märkis,

on Kordade vastuvõtmise aluseks KutS § 12 lg 1 p 2, mitte Kutse andmise kord. Ka KutS § 10

lõiget 5 tuleb mõista vaid kui keeldu kutse andjale minna kutse andmisel vastuollu kutse andmise

korras sätestatud reeglitega. Seega on kaebaja viide analoogia korras seaduse alusel antud

Vabariigi Valitsuse määrustele asjassepuutumatu ning Auditeerimise korda ega Täiendõppe

korda ei saa pelgalt vastuvõtmise ajast lähtudes tühiseks või õigusvastaseks pidada. Vastuseks

kaebaja väitele, et Korrad oleks pidanud KutS § 18 lg 2 p-de 3 ja 5 alusel kinnitama

kutsekomisjon, selgitab kohus, et viidatud sätted puudutavad otseselt kutsekompetentsuse

hindamise vorme ja viisi eksami läbiviimisel. Kuna vaidlustatud otsustega kaebajat aga

kutsekompetentsuse hindamisele ei lubatud, on kaebaja väide asjakohatu. Seoses kaebaja

vastuväitega Näidistööde juhendile märgib kohus järgmist: Kutse andmise korra p 5.3.7 kohaselt

on kutse esmataotlemiseks esitatavateks dokumentideks muuhulgas eksperthinnangute näidised

(min 3 eksperthinnangut, mis on koostatud vastavalt Näidistööde juhendile). Kutse andmise

korras Näidistööde juhendile viitamisega on EKGK muutnud Näidistööde juhendis esitatud

nõuete kasutamise taotlejale kohustuslikuks olenemata dokumendi pealkirjast. Näidistööde

juhendis toodud nõuete mõju kaebajale on dokumendile viitamisega muudetud samasuguseks

9

nagu see oleks siis, kui Kutse andmise korras oleks Näidistööde juhendi nõuded lahti kirjutatud.

Seetõttu ei saa kohus nõustuda kaebaja seisukohaga, nagu ei oleks Näidistööde juhendi nõuded

tema suhtes kehtivad ega kohustuslikud. Kohus märgib, et samasugune efekt on Kutse andmise

korras saavutatud ka Täiendõppe korrale ja Auditeerimise korrale viitamisega. Kuna mõlemad

korrad olid koostatud ning EKHÜ poolt heaks kiidetud enne Kutse andmise korra EKGK poolt

kinnitamist, tuleb eeldada, et EKGK pidi Kutse andmise korras Kordadele viitamisel kontrollima

ka Kordade vastavust Kutse andmise korrale. Selline õigus oli EKGK-l nii tulenevalt KutS § 9 lg

2 p-st 3 kutset andva organi tegevuse üle järelevalve teostajana kui ka tulenevalt KutS 10 lg-st 5,

mis sätestab kutse andja kohustuse lähtuda kutsenõukogu kinnitatud kutse andmise korrast.

Järelevalve teostamine kutse andja tegevuse üle ei pea tingimata tähendama kutse andja tegevuse

ja iseseisvuse piiramist ning viimase ülesannete ülevõtmist. Kohus möönab, et ka olukorras, kui

EKHÜ pärast Kutse andmise korra kinnitamist selles viidatud Kordasid muudab, ei pruugi need

enam Kutse andmise korraga kooskõlas olla. Samas ei ole kaebaja käesolevas haldusasjas

sisuliselt väitnud ega põhjendanud sarnase olukorra tekkimist, sh seda, et Kordadest tulenevad

ning kaebajat puudutavad asjassepuutuvad nõuded oleksid ka sisuliselt KutS või Kutse andmise

korraga vastuolus. Kohtule vastuolud ei nähtu. Seetõttu puudub kohtul alust tuvastada

Auditeerimise korra või Täiendõppe korra tühisust. Ka on Näidistööde juhend kaebaja suhtes

kehtiv.

II

23. Kohtumenetluse käigus ei nõustunud kaebaja vaidlustatud otsustes märgituga ka selles, et

maakler K.V.a näol ei ole tegemist Kutse andmise korra p-s 5.3.8 nimetatud spetsialistiga, kes

saaks anda kinnituse kaebaja kompetentsuse kohta. Korra p 5.3.8 sätestab, et kui kutse taotleja ei

ole Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu liige, siis peab kutse esmataotleja esitama vähemalt kahe

spetsialisti (kutselise hindaja, Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu liikme, riigi või kohaliku

omavalitsuse töötaja või krediidiasutuse töötaja, kelle pädevuses on varade hindamine) kinnituse

taotleja kompetentsuse kohta. Seega seondub Kutse andmise korra kohaselt spetsialisti mõiste

isikuga, kes on pädev varasid hindama. Kohtule nähtub, et K.V. on Eesti kinnisaramaaklereid

ühendava

mittetulundusühingu

Eesti

Kinnisvaramaaklerite

Koja

liige

(vt

www.maakleritekoda.ee ). Eesti Kinnisvaramaaklerite Koja veebilehel oleva Kinnisvaramaakler

III kutsestandardi kohaselt peab maakler omama küll üldteadmisi kinnisvara väärtusest,

hindamise põhimõtetest ja hindamismeetoditest, kuid kutsestandardist ei nähtu, et

kinnisvaramaakler on pädev varasid hindama. Eeltoodust tulenevalt oli vastustajal õigus mitte

lugeda maakler K.V.a kinnitust kaebaja kompetentsuse kohta vastavaks Kutse andmise korra p-s

5.3.8 toodud nõudele. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

III

24. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Samas on vastustaja taotlenud kaebajalt enda

menetluskulude väljamõistmist. Menetluskulude väljamõistmise taotlust põhjendas vastustaja

kohtuistungil sellega, et vastustajaks on mittetulundusühing, mitte riigiasutus ning asjaoluga, et

ühingul on eelarve, kus on ka muud kulud ja kus õigusabikulusid ette ei nähta. Ka on EKHÜ

andnud kutseid juba 13 aastat ning tõenäosus välist õigusabi kasutada ei ole olnud suur (t. lk.

205). 15. märtsil 2012 toimunud kohtuistungil taotles vastustaja esindaja kaebajalt

menetluskulude koos käibemaksuga summas 1230 eurot, väljamõistmist kokku 10,25 tunni eest

(tunnitasu 100 €) (t. lk. 191-195). 19. märtsil 2012 täiendas vastustaja menetluskulude nimekirja,

taotledes istungil osalemise veel ühe tunni eest menetluskulu summas 120 € väljamõistmist

kaebajalt (t. lk. 213-215).

10

25. HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (HKMS § 103 lg 1

p 1). HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad

osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse

kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kohus on seisukohal, et vastustaja

taotlus menetluskulu, kogusummas 1350 eurot, väljamõistmiseks kaebajalt tuleb täies ulatuses

rahuldada. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Kuna vastustaja näol on tegemist mittetulundusühinguga, kelle palgal ei ole

elukutselist juristi ning kelle õigusabikulud maksavad kinni mittetulundusühingu liikmed, tuleb

vastustaja taotlust menetluskulude kaebajalt väljamõistmiseks pidada põhjendatuks. Ka ei ole

käesoleva haldusasja näol tegemist tavapärase, vaid üsnagi spetsiifilise vaidlusega, kus lisaks

kaebusele ja vastusele on menetlusosalised esitanud kohtule ka täiendavaid tõendeid ja

seisukohti. Kohus, tutvunud vastustaja menetluskulude spetsiifikaga, on seisukohal, et

menetluskulude nimekirjas toodud kulud on vajalikud ja põhjendatud. Vastustaja 19. märtsil

2012 esitatud täiendav taotlus vastab HKMS § 109 lõikes 1 toodud nõudele. Ka vastab kohtule

menetluskulude nimekirjas esitatud õigusabi osutamise aeg istungil kohtuistungi protokollis

märgitud istungi ajale.

26. Rahuldamata jääb aga vastustaja TsMS § 177 lg 2 alusel esitatud taotlus, et kohus märgiks

menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. HKMS § 1 lg 3 sätestab, et tsiviilkohtumenetluse

seadustikku kohaldatakse halduskohtumenetluses vaid halduskohtumenetluse seadustikus

sätestatud juhtudel, arvestades halduskohtumenetluse erisusi. HKMS 11. peatükk, milles on

ammendavalt toodud menetluskulude regulatsioon, ei anna kohtule võimalust tugineda

halduskohtumenetluses TsMS §-le 177.

Tiina Pappel

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 27.11.2012 KOHTUOTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada E.L. apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.03.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-14 osas, millega E.

L. mõisteti Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu kasuks välja menetluskulud. Teha selles

osas uus otsus, millega jätta Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu esimese astme kohtus

11

kantud menetluskulud tema enda kanda. Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu otsus

muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda