3-10-1611/64 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Virkus, Lilianne Aasma ja Silvia Truman

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. märts 2012. a, Tallinn

Haldusasja number

3-10-1611

Haldusasi

Astra Amose kaebus Harku Vallavalitsuse 13.04.2010

korralduse nr 455 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvas-

tamiseks;

Juta Pandi kaebus Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 kor-

ralduse nr 455 ja 25.05.2010 korralduse nr 681 tühistami-

seks ning vallavalitsuse kohustamiseks teha uus piiride

kulgemise ettepanek

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – Astra Amos, esindajad Roland Amos ja

v.adv Urmas Kiik

Kaebuse esitaja – Juta Pant, nõustaja Eve Bluman

Vastustaja – Harku Vallavalitsus, esindaja v.adv Toivo

Viilup

Kolmas isik – Kersti Brems-Neuhaus, esindaja v.adv Ma-

rit Toom

Menetluse alus ringkonnakohtus

Astra Amose ja Juta Pandi apellatsioonkaebused

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.02.2011 otsus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. märts 2012

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Juta Pandi taotlus asja arutamise uuendamiseks ja tagastada taotlu-

sele lisatud dokumendid.

2. Jätta Astra Amose ja Juta Pandi apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Hal-

duskohtu 4. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-10-1611 muutmata.

3. Jätta Astra Amose, Juta Pandi ja Harku Vallavalitsuse apellatsioonimenetluse kulud

nende endi kanda.

4. Mõista Astra Amoselt Kersti Brems-Neuhausi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu

450 (nelisada viiskümmend) eurot.

5. Mõista Juta Pandilt Kersti Brems-Neuhausi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu

450 (nelisada viiskümmend) eurot.

3-10-1611

2(17)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult tea-

tavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30.04.2012 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korraldusega nr 455 tehti Järve-Männiku hoonestuse

kaasomanikele Astra Amosele ja Juta Pandile ettepanek tellida maamõõtjalt, lähtudes korralduse

lisaks olevast plaanist, ostueesõigusega erastatava maa katastrimõõdistamine. Korraldusele lisa-

tud plaanil on tähistatud ostueesõigusega erastatav maa suurusega 2 456 m2. Korralduse andmi-

sel on vallavalitsus lähtunud asjaolust, et 07.05.1971 omandas Arnold Hürden praeguseks Järve-

Männiku hoonestuse moodustava elamu ja sellega ühise katuse all oleva lauda ja küüni ning

Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjaga nr 141 eraldati Arnold Hürdenile 0,15 ha

suurune maaüksus, samas paikneb hoonestus õigusvastaselt võõrandatud maal, mille suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud Kersti Brems-Neuhaus taotleb kogu maa tagas-

tamist. 1992. aastal esitas A. Hürden avalduse hoonestuse juurde 2 ha maa asendamiseks ja

1996. aastal avalduse hoonete juurde 4 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Korralduse koha-

selt on saun, mis hoonestuse omanike sõnul hoonestuse juurde kuulub, ebaseaduslik ehitis. Vaid-

lusalune hoonestus asub tiheasustusalal, kuna 1996. aastal kehtestatud Harku valla üldplaneerin-

gus on see sellisena määratletud.

2. Vaadates läbi A. Amose ja J. Pandi poolt esitatud vaideid Harku Vallavalitsuse 13.04.2010

korralduse nr 455 kehtetuks tunnistamiseks, muudeti Harku Vallavalitsuse 25.05.2010 korral-

dusega nr 681 vallavalitsuse 13.04.2010 korraldusega nr 455 ettepandud ostueesõigusega eras-

tatava, Järve-Männiku hoonestuse teenindamiseks vajaliku maa piiri, jättes maast välja Hobuse-

raua tee äärse kraavi ja seda ümbritseva ala, pindalaga ligikaudu 56 m2. Eelneva tõttu kujunes

ehitiste teenindamiseks vajaliku maa pindalaks ligikaudu 2 400 m2.

3. A. Amos esitas 21.06.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku Vallavalitsuse 13.04.2010

korralduse nr 455 tühistamiseks või alternatiivselt korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks osas,

mis puudutab erastatava maa suurust. J. Pant esitas 02.07.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse

Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse nr 455 ja 25.05.2010 korralduse nr 681 tühistami-

seks ning vallavalitsuse kohustamiseks teha uus piiride kulgemise ettepanek. Kohus liitis mõle-

mad kaebused ühiseks menetlemiseks.

4. A. Amose kaebuse põhjendused:

1) A. Hürdeni poolt 27.02.1992 esitatud avaldust tuleb käsitada maa ostueesõigusega erastamise

avaldusena. Seda kinnitab A. Hürdeni poolt Harku Vallavalitsusele 10.02.1997 tehtud pöördu-

mine ja tema 26.02.1997 kiri Harju Maavalitsuse omandireformi osakonnale, milles mõlemas ta

selgitab, et 1992. aasta avaldust tuleb käsitada avaldusena maa ostueesõigusega erastamiseks. Ka

vastustaja on 23.08.2002 vastuses teabenõudele sedastanud, et nii A. Hürdeni 1992. kui 1996.

aasta avaldused käivad maa ostueesõigusega erastamise kohta ning on mõlemad kehtivad. A.

Hürdeni 1992. aasta avalduse sisu ega vorm ei ole olnud kunagi vaidluse all ja seda on mõistetud

erastamissoovina nii haldusmenetluses kui ka teistes kohtumenetlustes kuni üllatusliku seisuko-

hani haldusasjas 3-08-1787 tehtud kohtuotsuses. Kui isiku tahteavaldust on ligi 18 aastat mõiste-

tud ühte moodi ja see on leidnud kinnitust ka mitme jõustunud kohtuotsusega, siis ei saa kol-

mandad isikud, sh haldusorgan ja kohus sisustada tahteavaldust enam teistmoodi;

2) maa erastamine peaks toimuma nende reeglite järgi ja selles ulatuses, mida nägi ette seadus

avalduse esitamise ajal, seega antud juhul mitte kui tiheasustusalal paiknevate ehitiste juurde,

vaid kui hajaasustuses paiknevate ehitiste juurde. Kaebuse esitajal on tekkinud õiguspärane

3-10-1611

3(17)

ootus maa erastamisele nende reeglite järgi, mis kehtisid enne 1996. aasta üldplaneeringu kehtes-

tamist ja Harkujärve küla tiheasustusalana määratlemist;

3) vastustaja on kaebuse esitajat kohelnud ebavõrdselt, olles varem andnud korraldusi mitmele

isikule maa erastamiseks Harkujärve külas hajaasustuse reeglite järgi 1996. aasta veebruaris ja

septembris, seega nii enne kui ka pärast üldplaneeringu kehtestamist;

4) kaebuse esitaja ei nõustu korralduses toodud seisukohaga, et sauna näol on tegemist ebasea-

dusliku ehitisega. Sauna olemasolu on vastustajale olnud teada kogu omandireformi toimumise

aja, aga sellele vaatamata ei ole kaebajale või tema õiguseelnejale tehtud ühtegi ettekirjutust ehi-

tise seadustamiseks või lammutamiseks ning seetõttu võib ehitise omanik õigustatult eeldada, et

ehitist peetakse seaduslikuks ja sinna juurde saab ta ka ostueesõigusega maad erastada. Kaebuse

esitaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-04, kus leiti, et kui ehitist on

aastakümneid avaliku võimu teadmisel kasutatud, tähendab see seda, et avalik võim on tunnista-

nud ehitise olemasolu ning ehitist ei saa ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentat-

siooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. A. Hürden kinnitas maavanemale

08.10.1996 saadetud kirjas, et rekonstrueeris sauna 1977. aastal, mis tähendab, et sauna ei püsti-

tatud mitte uue omavolilise ehitisena, vaid taastati olemasolev kehvas seisukorras olev ehitis;

5) alternatiivse nõude puhul on põhjendatud huviks hilisema kahju hüvitamise nõude esitamine.

Kaebaja viitab siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-05-9.

5. J. Pandi kaebuse põhjendused:

1) korralduses nr 455 tehtud piiride kulgemise ettepanek ei arvesta moodustatava kinnistu oma-

niku huviga kinnistu otstarbeka kasutamise vastu ning neid huve ei ole ka välja selgitatud. Kor-

ralduses on peamiselt arvestatud K. Brems-Neuhausi huvidega, kuigi ka neid pole korralduses

märgitud;

2) vallavalitsuse seisukoht sauna ebaseaduslikkuse osas on ekslik, kuna vaidlusalune saun oli

olemas juba siis, kui A. Hürden hooned ostis ning see oli ka müügilepingu objektiks, kuigi oli

amortiseerunud ja jäi seetõttu lepingusse märkimata. Kaebuse esitaja viitab 1937. aastal toonase

kinnistu omaniku Magdalena-Johanna Bremsi laenuavaldusele, mille kohaselt oli talundi koos-

seisus ka saun, samuti maade boniteerimise toimikus sisalduvale Järve-Männiku koha plaanile

ning kolhoosi Sangar majapidamiste kontrolli dokumentidele aastatest 1952 ja 1958, kust kõigist

nähtub, et hoonete koosseisus oli ka saun. Hiljem on sauna üksnes parandanud, seejuures ei ole

seal tehtud töid, mis vajanuksid projekti või ehitusluba. Sovhoos ja kolhoos pidasid ranget arves-

tust isiklikus omanduses olevate hoonete üle ning ebaseaduslike hoonete kandmine nendesse

nimekirjadesse oli välistatud;

3) kaebuse esitaja ei nõustu korralduses nr 455 toodud seisukohaga, et Harku-Järve sovhoosi

direktori 04.11.1974 käskkirjaga anti maakasutusõigus hoonete juurde. Vastavast käskkirjast ei

nähtu, mis maaga oli tegemist, samas kui teiste samas käskkirjas nimetatud isikute puhul on

konkreetselt välja toodud eraldatava maa otstarve. Käskkirjas nimetatud 0,15 ha suurune maa-

eraldus võidi teha näiteks loomade karjatamiseks lisaks maale, mis juba oli A. Hürdeni kasutuses

hoonete juures. 1974. aasta käskkirjaga ei saa arvestada ka seetõttu, et ei ole teada, kuidas kulge-

sid eraldatud 0,15 ha suuruse maa piirid ning seega ei saa ka eeldada, et saun jäi neist piirest väl-

japoole. Ajal, mil A. Hürden hooned omandas, oli eelmisele omanikule antud isiklik maakasu-

tusõigus vähemalt 0,5 ha suurusele alale ning see oli teada ka vastustajale, kuna sellise maakasu-

tusõiguse olemasolust lähtus Harku Vallavalistus oma 26.08.1997 korralduses nr 81, kus tehti

ettepanek vormistada A. Hürdeni majavalduse teenindamiseks vajalik maa suurusega 5 162 m2.

Erastatava maa suuruse määramisel tuleks lähtuda sellest, et A. Hürden omandas ehitistega koos

maakasutusõiguse vähemalt 5 000 m2 ulatuses ning on välistatud, et ta ise oleks avaldanud soovi

selle maa vähendamiseks. 30.11.2010 esitatud kaebuse täienduses viitab kaebuse esitaja Harku

Külanõukogu poolt koostatud raamatule majavalduse juurde kasutamiseks määratud tulundusli-

ku maa kohta, millest nähtub, et Magdalena Bremsi Järve-Männiku talu juurde määrati 1947.

3-10-1611

4(17)

aastal maad 6,78 ha ning see maa määramine on kehtiv tänaseni ja selles suuruses omandas

1971. aastal maakasutusõiguse ka A. Hürden;

4) vaidlusalusele korraldusele lisatud plaani kohaselt kulgeb piir läänes piki Hobuseraua teemaa

piiri nii, et erastatava maa hulka jääb teega piirnev kraav. Kraavi erastamisest ei ole J. Pant huvi-

tatud, kuna seda ei ole võimalik otstarbekalt kasutada, samuti pole otstarbekalt võimalik kasuta-

da maariba elamu tagant senisest piirist kuni valla teeni, samas kui maatüki piirest jääb välja

saun ja praegu kaebuse esitaja kasutuses olev aiamaa;

5) 25.05.2010 korraldusega nr 681 ei saanud kaebaja vastust kõigile vaides esitatud küsimustele

ning maa suurust ja piiri ei kujundatud selliselt nagu kaebaja soovis ehk tagamaks kinnisasja ots-

tarbekam kasutamine. Kaebaja ei soovinud maa suuruse vähendamist, vaid nõustus erastatava

maa suurendamisega ja piiri nihutamisega nii, et erastatavale maale jääks saun ja aiamaa.

6. Vastustaja Harku Vallavalitsus palus jätta A. Amose ja J. Pandi kaebused rahuldamata.

Vastuväited:

1) vastustaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1787, kus tuvastati, et

A. Hürden esitas 27.02.1992 Harku Vallavalitsusele üheselt mõistetava avalduse õigusvastaselt

võõrandatud maa asendamise kohta. Seda ei ole võimalik käsitada maa ostueesõigusega erasta-

miseks avaldusena Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega eras-

tamise korra kinnitamine“ p 12 tähenduses. A. Amos pole esitanud uusi tõendeid, mis annaks

alust jõustunud kohtulahendi järeldustes kahtlemiseks. A. Amose poolt viidatud A. Hürdeni kir-

jadest nähtub üksnes asjaolu, et A. Hürden on rohkem kui viis aastat pärast maa asendamise

avalduse esitamist asunud erastamismenetluse käigus meelevaldselt sisustama varem esitatud

tahteavaldusi nende tegelikust sisust erinevalt. Vallavalitsuse otsus tõlgendada 1992. aastal esita-

tud maa asendamise avaldust selliselt, et see võimaldaks A. Amosel õigustatud subjektile tagas-

tamisele kuuluva maa arvelt maad erastada suuremas ulatuses, kui on tema õiguspärases kasutu-

ses oleva maa-ala pindala, riivaks maa tagastamise õigustatud subjekti seaduslikke huve;

2) vastustaja ei nõustu A. Amose seisukohaga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta,

sest A. Amose kaebuses käsitletud juhtumid ei ole käesolevaga samaväärsed. A. Amose poolt

viidatud juhtumites võimaldati isikutele maad erastada nende õiguspärases kasutuses olnud maa

ulatuses. Samas viitab vastustaja Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-53-04, kus leiti, et

usalduse kaitset ei saa kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat ning ebaõige hal-

duspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise põhimõttele;

3) A. Amose väited väidetavalt Järve-Männiku hoonestuse koosseisu kuuluva sauna püstitamise

õiguspärasuse osas on vastuolulised ega põhine asjakohasel õiguslikul regulatsioonil ja kohtu-

praktikal. A. Amos on varasemates kohtuvaidlustes (3-06-1311) ise väitnud, et saun, piirdeaed ja

kasvuhooned on A. Hürdeni ehitatud. Samas mistahes tõendid kõnealuste ehitiste püstitamise

õiguslike aluste (ehitusloa ja/või maakasutusõiguse olemasolu) kohta puuduvad. Meelevaldne on

seisukoht, et sauna püstitamise õiguspärasus on tuletatav vallavalitsuse tegevusetusest. Olukor-

ras, kus maa ostueesõiguse erastamise menetlus ei ole lõpule viidud, oleks olnud ennatlik teha A.

Amosele ettekirjutus sauna lammutamiseks, kuna juhul, kui saun jääks paiknema erastatavale

maale, siis ei oleks selle lammutamine suure tõenäosusega otstarbekas, vaid ehituslike nõuetele

vastavuse korral oleks omaniku vastavasisulise huvi korral võimalik ehitis seadustada. Ka sauna

osas viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-08-1787;

4) vastustaja ei nõustu J. Pandi väitega, et erastatava maa suuruse määramisel ei ole arvestatud

kaebuse esitaja huviga maa otstarbeka kasutamise vastu. Vastustaja viitab Tallinna Ringkonna-

kohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1787, kus leiti, et kohaliku omavalitsuse poolt määratava

erastava maa suurus võib küll ületada erastamise õigustatud subjekti õiguspärases kasutuses ole-

va maa suurust, kuid peab lähtuma asjakohastest kaalutlustest ning arvestama ka maad tagasi

taotleva isiku õiguste ja huvidega. Samuti andis ringkonnakohus selge suunise, et ehitise teenin-

damiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramisel ei saa arvestada ebaseadusliku ehitiste ja

3-10-1611

5(17)

rajatistega ega arvestada omavoliliselt planeeritud õueala ulatusega;

5) ükski J. Pandi poolt esitatud tõenditest ei lükka ümber asjaolu, et A. Hürden ja A. Amos on

ise korduvalt kinnitanud vaidlusaluse sauna ehitamist A. Hürdeni poolt. Isegi juhul, kui nõustuda

J. Pandi seisukohaga, et varasemalt kuulus Järve-Männiku hoonestuse koosseisu saun, ei lükka

see ümber fakti, et algne saunahoone langes kasutusest välja amortiseerumise tõttu ning et käes-

oleval hetkel endisel Järve-Männiku maaüksusel paiknev saunahoone on ehitatud A. Hürdeni

poolt õigusvastaselt. Ehitise püstitamise õiguslikke aluseid ei saa tuletada oletusest, et endiste

sovhooside ja kolhooside arvestus isiklikus omanduses olevate hoonete üle oli sedavõrd range, et

oli välistatud nende hulka ebaseaduslikult püstitatud ehitiste sattumine. Samuti ei oma ehitise

püstitamise õiguslike aluste kontekstis tähtsust see, kas ehitise omanik on ehitist vallanud hea-

uskselt või mitte;

6) J. Pandi väide, et 0,15 ha suurune maaeraldus ei tehtud mitte hoonete juurde, on vastuolus A.

Hürdeni poolt 10.02.1997 Harku Vallavolikogule ja 08.10.1996 Harju Maavalitsusele saadetud

kirjades väidetuga, et 0,15 ha suurune maaeraldus tehti just majavalduse juurde ning anti suusõ-

naline lubadus kasutada hoonete ümber asuvat maad loomade karjamaana.

7. Kolmas isik K. Brems-Neuhaus palus jätta A. Amose ja J. Pandi kaebused rahuldamata.

Vastuväited:

1) käesolevas asjas on määrava tähtsusega see, et tegemist on praegu tiheasustusalal asuvate

hoonetega ning seega tuleb ostueesõigusega erastatava maa suurus määrata vastavalt maarefor-

miseaduse (MRS) §-le 7. Vastavalt Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjale nr

141 on õiguspärases kasutuses oleva maaüksuse suurus 0,15 ha. Kolmas isik viitab Riigikohtu

otsusele nr 3-3-1-57-07, kus leiti, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema senises õigus-

pärases kasutuses mitteoleva maa talle ostueesõigusega erastamist. Vaidlustatud korralduse nr

455 alusel antakse kaebuse esitajatele võimalus erastada 2 400 m2 maad, mis on nende jaoks

soodsam lahendus, kui MaaRS sätted otseselt ette näevad;

2) kohtud on haldusasjas nr 3-08-1787 andnud õige hinnangu A. Hürdeni 1992. aasta avaldusele.

Sõltumata eelnimetatud avaldusest ei saa ignoreerida asjaolu, et Järve-Männiku maaüksus asub

praegu tiheasutusalal;

3) kohtud on haldusasjas nr 3-08-1787 õigesti tuvastanud, et Järve-Männiku maaüksusel paiknev

saun on omavoliline ja ebaseaduslik ehitis. Väited nagu oleks sauna ainult remonditud, on eba-

usaldusväärsed ja on esmakordselt esitatud alles käesolevas menetluses, minnes vastuollu ole-

masolevate tõenditega, varasemate väidetega ning kohtute poolt varasemates menetlustes tuvas-

tatud asjaoludega. Asjakohaseks ei saa pidada viidet Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-43-

04, kuna asjaolud on kahe vaidluse puhul erinevad. Samuti ei saa vaidlusaluse sauna puhul rää-

kida selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni puudulikkusest, sest antud juhul pole sauna

püstitamise kohta üldse mingit dokumentatsiooni. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

(AÕSRS) § 14 näeb ette küll võimaluse õigusliku aluseta püstitatud ehitise seadustamiseks, kuid

sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Asjaolust, et vald ei ole teinud

korraldust ebaseadusliku ehitise likvideerimiseks, ei saa järeldada, et ehitis on seaduslik;

4) vaidlusaluse korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks puudub alus, sest isegi juhul kui A.

Hürdeni 1992. aasta avaldus oleks olnud maa ostueesõigusega erastamise avaldus, ei tekkinud A.

Hürdenile õiguspärast ootust, et talle maad ostueesõigusega erastatakse. Siinkohal viitab kolmas

isik Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-81-05. Õiguspärase ootuse põhimõte ei saa avalduse

esitanud isikut kaitsta ka faktiliste asjaolude muutumise eest – faktiliselt on praegu tegemist ti-

heasutusalaga, mille reeglite järgi maa erastamine ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvasta-

seks;

5) kuna saun on omavoliline ehitis, siis ei pea ega saa arvestada piiride kulgemise ettepaneku

tegemisel saunaga ega ka muude ebaseaduslike rajatistega ning maakasutusega, mis jääb välja-

3-10-1611

6(17)

poole õiguspärast maakasutust (piirded, marjaaed, viljapuud, peenrad jne). Harku-Järve sovhoosi

direktori 04.11.1974 käskkirjas nr 141 tuuakse maaeraldise põhialusena majavalduse A.

Hürdenile müük, mistõttu maaeralduse seos Järve-Männiku hoonestuse müügiga on ilmne. Kuna

müügilepingu esemeks olid elamu, laut ja küün, siis on Harku Vallavalitsus põhjendatult järel-

danud, et 0,15 ha suurune maaüksus eraldati just nende hoonete juurde. J. Pandi väited selle koh-

ta, et saun oli müügilepingu esemeks, on paljasõnalised ja tõendamata.

8. Tallinna Halduskohtu 04.02.2011 otsusega jäeti A. Amose ja J. Pandi kaebused rahuldama-

ta ning mõisteti A. Amoselt K. Brems-Neuhausi kasuks välja menetluskulu 780 eurot ja J. Pan-

dilt K. Brems-Neuhausi kasuks välja menetluskulu 520 eurot. Otsuse põhjendused:

1) Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korraldus nr 455, mida muudeti vallavalitsuse 25.05.2010

korraldusega nr 681, on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja

sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele;

2) A. Hürdeni poolt 1992. aastal Harku Vallavalitsusele esitatud avaldust ei saa käsitada tahte-

avaldusena maa ostmiseks ning seda ei ole alust samastada maa ostueesõigusega erastamise

avaldusega. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses haldusasjas nr 3-08-1787 on tuvastatud, et A.

Hürden esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse kvaliteediga avalduse Harku Vallavalit-

susele 25.11.1996 ja mitte varem. Kaebuse esitajad ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid üm-

ber eelnimetatud jõustunud kohtuotsuses tuvastatud asjaolud. A. Hürdeni 10.02.1997 kiri Harku

Vallavalitsusele ja 26.02.1997 kiri Harju Maavalitsusele ei saa olla aluseks 1992. aastal tehtud

tahteavalduse sisu selgitamisel, sest neis kirjades esitatud seisukohad on tõlgendatava tahteaval-

dusega võrreldes märksa hilisemad, samas kui tahteavalduse tegija tegelikku tahet näitavad tah-

teavalduse tegija teod või muud sündmused, mis eelnesid tahteavalduse tegemisele või olid sel-

lega samaaegsed. Ka vaatamata sellele, et veelgi varasemates kohtumenetlustes ja kohtulahendi-

tes või Harku Vallavalitsuse 23.08.2002 vastuses teabenõudele on 1992. aasta avaldust tõlgenda-

tud maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, ei saa 1992. aasta avaldust käsitada maa ostu-

eesõigusega erastamise avaldusena. A. Amos ei saa tugineda õiguspärase ootuse ja usalduse

kaitse põhimõttele, sest käesoleval juhul ei ole ühtegi kehtivat haldusakti, millega kaebuse esita-

jatele oleks antud mõni õigus, mis seondub maa ostueesõigusega erastamisega ning mille aluseks

oleks olnud A. Hürdeni 1992. aasta avaldus. Kaebuse esitajad või A. Hürden ei ole ka, uskudes,

et 1992. aasta avaldust käsitatakse maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, jätnud hiljem

tegemata mingisugused maa ostueesõigusega erastamise seisukohast vajalikud toimingud;

3) samas ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust, kas 1992. aasta avaldust

saab käsitada maa ostmise avaldusena või mitte. MRS-st ega selle rakendusaktidest ei tulene, et

maa ostueesõigusega erastamise avaldus tuleks lahendada lähtudes sellest õiguslikust ja/või fak-

tilisest olukorrast, mis valitses avalduse esitamise ajal. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse

esitamine ei saa tekitada isikule õiguspärast ootust soovitud suuruses ja tingimustel maa erasta-

mise teel omandamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise ulatust haja- või tiheasustusalal regu-

leerivad normid on oma olemuselt materiaalõiguslikud ning need normid haldusmenetluse sea-

duse (HMS) § 5 lg 5 kohaldamisalasse ei kuulu. Seetõttu on põhjendamatu ka A. Amose kaebu-

ses esitatud alternatiivne taotlus Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse õigusvastasuse tu-

vastamiseks. Ka A. Amose viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas 3-05-9 ei ole

käesoleval juhul asjakohane, kuna selles käsitletud olukord erineb oluliselt käesolevast juhtu-

mist. Samuti ei tulene viidatud kohtuotsusest, et maa ostueesõigusega erastamise küsimus tuleks

lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Ringkonnakohtu seisukoht kinnitab

hoopis, et maa ostueesõigusega erastamine kas haja- või tiheasustusega alade suhtes kehtestatud

normide järgi sõltub sellest, kas konkreetne maa asub haja- või tiheasustusalal vastava otsuse

tegemise ajal. Seega vaatamata 1992. aasta avaldusele, ei ole alust teha kaebuse esitajatele ostu-

eesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut selliselt nagu asuks erastatav maa ha-

jaasustusalal;

3-10-1611

7(17)

4) vaidlustatud 13.04.2010 korraldus ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Maa ostueesõigusega

erastamine on võimalik MRS §-s 7 sätestatud ulatuses ning isegi juhul kui vallavalitsus on pärast

tiheasustusala määramist võimaldanud samas piirkonnas asuvat maad teistel isikutel erastada nii

nagu asuks see hajaasustusalal, ei tulene sellest kaebuse esitajale õigust nõuda, et temalgi või-

maldataks õigusvastaselt maad erastada suuremas ulatuses kui seaduses ette nähtud. Samas eri-

nesid A. Amose poolt nimetatud juhtumite asjaolud märkimisväärselt käesoleva juhtumi asja-

oludest, eelkõige seetõttu, et nende varasemate korralduste adressaatidele oli eraldatud maakasu-

tusõigus elamu ehitamiseks. Vaidlusaluse Järve-Männiku hoonestuse kohta sellist maaeraldust

vormistatud ei ole;

5) sauna juurde ei ole võimalik maad ostueesõigusega erastada, kuna tegemist on ebaseadusliku

ehitisega. On usutav, et mingisugusel kujul oli saun olemas juba enne 1971. aastat, kuid kaebuse

esitajate väidetest ning A. Hürdeni 10.02.1997 vallavalitsusele esitatud avaldusest nähtuvalt oli

sisuliselt tegemist kasutusest väljalangenud ehitisega. Kuigi sauna väidetava rekonstrueerimise

maht ja tehtud tööde iseloom ei ole täpselt teada ning usaldusväärsete tõendite kogumine selle

kohta ilmselgelt võimatu, oli tegemist ehitise püstitamisega, kuivõrd vastasel korral ei oleks alust

väita, et saun oli A. Hürdeni või on praegu kaebuse esitajate omandis. Selleks, et sellist ehitist

käsitada õiguslikul alusel püstitatud ehitisena, mille juurde on selle omanikul õigus ostueesõigu-

sega maad erastada, peaks sellel olema ehitusluba ja peaks olema vormistatud maakasutusõigus,

kuid juba varasemates kohtuotsustes on tuvastatud, et tõendeid ehitusloa ega maakasutusõiguse

kohta ei ole. Kohus ei nõustu A. Amose seisukohaga, et sauna tuleks õiguslikul alusel püstitatud

ehitiseks pidada seetõttu, et avalik võim on selle olemasolust pikka aega teadlik olnud ning seda

aktsepteerinud. Riigikohtu haldusasjas 3-3-1-43-04 tehtud lahendis toodud seisukohta ei saa

laiendada kõigile juhtumitele, kus mingisugune ehitis on pikka aega olemas olnud ning avalik

võim ei ole teinud ettekirjutusi selle lammutamiseks või seadustamiseks, vaid sellise ehitise

olemasolust vaikides mööda vaadanud. Riigikohtu seisukohta ei saa laiendada elamukompleksi

lähistele püstitatud saunale. Käesoleval juhul ei saa ka rääkida viidatud Riigikohtu lahendis mai-

nitud dokumentide vormistamispuudustest, kuna mistahes dokumendid vaidlusaluse sauna ole-

masolu või püstitamise kohta puuduvad. Halduskohus viitab siinkohal ka Tallinna Ringkonna-

kohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-1787;

6) Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirja nr 141 ei saa tähelepanuta jätta, kuna

sellisel juhul oleks vaidlusaluste hoonete juurde A. Hürdenile maakasutusõiguse andmine tõen-

damata. A. Hürdenile 0,15 ha suuruse maa eraldamine on tõendatud, kuid J. Pandi väited 0,5 ha

või veelgi suurema maa eraldamise kohta on tõendamata. Põhjendamatu on seisukoht, et A.

Hürden omandas koos hoonetega ka maakasutusõiguse sellises ulatuses nagu see oli määratud

M. Bremsile. Maakasutusõigus ei olnud nõukogude õiguse kohaselt eraõigusliku isiku varaks,

mida saanuks võõrandada koos hoonetega, samuti ei olnud maakasutusõigus olemuslikult seotud

hoonetega, vaid maakasutusõigus kujutas endast avaliku võimu poolt konkreetsele isikule antud

luba kasutada konkreetset maad teatud otstarbel. Ühtegi tõendit selle kohta, et A. Hürdenile

oleks antud maakasutusõigus ulatuses, milles see oli enne hoonete võõrandamist M. Bremsil, ei

ole esitatud;

7) J. Pandi seisukoht, et Harku-Järve sovhoosi direktori 1974. aasta käskkirjaga tehtud maaeral-

dus ei olnud tehtud mitte hoonete juurde, vaid tõenäoliselt loomade karjatamiseks mingisugusele

muule maatükile, ei ole põhjendatud ning on vastuolus A. Hürdeni enda poolt 10.02.1997 Harku

Vallavolikogule esitatud avalduses märgituga, mille kohaselt anti luba loomade karjatamiseks

hoonete ümber asuvat maad kasutada suusõnaliselt lisaks vormistatud 0,15 ha suurusele maa-

eraldusele. Seega on kaebuse esitajatel õigus nõuda maksimaalselt 1 500 m2 suuruse maa eras-

tamist enda omandis olevate hoonete juurde ning Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse

näol on tegemist vastutulekuga kaebuse esitajatele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise

õigustatud subjekti arvelt;

8) J. Pandi etteheited, et maa piiride kindlaksmääramisel ei ole arvestatud maa otstarbeka kasu-

3-10-1611

8(17)

tamise võimalusi, on asjakohatud. Sauna kui ebaseadusliku ehitisega ei tulnud vallavalitsusel

piiride kulgemise ettepanekut tehes arvestada. Hobuseraua tee äärse kraavi osas on vallavalitsus

piiriettepanekut muutnud. Erastatava maa läänepoolset piiri nihutada ida suunas (hoonetele lä-

hemale) ei oleks maakorralduslikult võimalik, kuna sel juhul tekiks kinnistu, millelt ei oleks

juurdepääsu avalikult kasutatavale teele või kui selline juurdepääs ka jätta, tekiksid selle kõrvale

ebamõistliku suurusega siilud. Aiamaa erastatava maa hulgast väljajätmise osas on J. Pandi ette-

heited põhjendamatud, kuna erastatava maa suurus on niigi oluliselt suurem kui kaebuse esitaja-

tel seadusest tulenevalt õigus nõuda oleks. Isegi kui oleks võimalik moodustada 1 500 m2 suuru-

ne maakorralduslikult põhjendatud kujuga maatükk, millele jääksid kaebuse esitajate omandis

olevad ehitised (v.a saun) ning millelt oleks samas juurdepääs avalikult kasutatavale teele, siis ei

saaks see plaanilt nähtuvalt hõlmata ühelgi juhul selliseid alasid, mis ei ole hõlmatud vaidlusta-

tud korraldusega määratud 2 400 m2 suuruse alaga;

9) menetluskulude jaotuse puhul leidis kohus, et kolmanda isiku menetluskulude mõistlikuks

suuruseks on 1 300 eurot. Arvestades asjaolu, et J. Pant nõustus kohtumenetluse käigus vastusta-

ja ja kolmanda isiku tehtud kompromissettepanekuga, A. Amos aga mitte, mistõttu jäi kompro-

miss saavutamata, samas kui kohtuotsuse resolutsiooni silmas pidades oleks tegemist olnud kae-

buse esitajate jaoks äärmiselt kasuliku lahendusega, ei oleks õiglane panna kolmanda isiku me-

netluskulude kandmise kohustust võrdselt mõlemale kaebuse esitajale. Samas esitas J. Pant me-

netluses ka kaebuse täienduse ning täiendavad tõendid, mille kohta seisukoha kujundamiseks

pidi kolmas isik õigusabi kasutama. Seetõttu on õiglane jagada kolmandale isikule menetlusku-

lude hüvitamise kohustus selliselt, et A. Amos peab hüvitama põhjendatud menetluskuludest

60% (780 eurot) ning J. Pant 40% (520 eurot).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. A. Amose apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti

rahuldamata tema kaebus, ja rahuldada uue otsusega A. Amose kaebus. Ühtlasi palub apellant

muuta menetluskulude suurust ja jaotust ning mõista A. Amose menetluskulud vastustajalt välja,

jättes teiste menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) kaebusele oli lisatud A. Hürdeni 10.02.1997 pöördumine Harku Vallavolikogu poole ja tema

26.02.1997 kiri Harju Maavalitsusele, kuid kohus hindas neid dokumentaalseid tõendid vääralt.

Tahteavalduse tõlgendamise reeglid on toodud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 75 ja

selles ei ole piirangut, mis ei lubaks tahteavaldust aidata sisustada selle tegemisele ajaliselt järg-

nevate selgituste või toimingutega avaldaja poolt. Selline piirang oleks ka ebamõistlik, sest tihti

esineb juhtumeid, kus isiku tahteavaldus on mitmetimõistetav ja tema tegelik tahe vajab hiljem

selgitamist. Antud juhul oli A. Hürden ise hiljem hajutanud võimalikud kahtlused oma 1992.

aasta tahteavalduse sisu osas ja kohus oleks pidanud sellest juhinduma. Lisaks märgib apellant,

et kuna vastustaja oma 23.08.2002 vastuses teabenõudele tõlgendas A. Hürdeni 1992. aasta

avaldust kehtiva maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, siis on täidetud TsÜS § 75 lg 1

tingimused. A. Hürdeni 1992. aasta avalduse sisu ega vorm ei olnud varasemalt vaidluse all ja

seda on mõistetud nii osapoolte kui kohtute poolt erastamissoovina kuni halduskohtu 16.01.2009

otsuseni haldusasjas nr 3-08-1787. Seetõttu saab kaebaja tugineda ka õiguspärase ootuse ja usal-

duse kaitse põhimõtetele;

2) kohus ei ole arvestanud 1992. aasta avalduse tegemisel esinenud taustaasjaoludega. Omandi-

reform oli 1992. aasta alguses just käivitunud ja nii taotlejad kui kohalikud komisjonid tegid os-

kuste ja kogemuste puudumise tõttu palju formaalseid eksimusi. Kaebaja teab, et A. Hürden

soovis vaidlusalust maad ostueesõigusega osta. Esialgses avalduses väljendatud maa asendamise

soov tähendas üksnes seda, et avaldaja soovis maa eest tasuda asendusmaaga, mitte rahaga. Hil-

jem muutus aktuaalseks tasumine EVP-dega ja sellest johtuvalt toimus ka avalduse täiendamine

3-10-1611

9(17)

1996. aastal. Asendusmaaks pakutud Indreku talu heinamaa tagastati A. Hürdenile;

3) halduskohus mõistis vääralt A. Amose kaebuse seda osa, mis puudutas kaebaja nõudeid seo-

ses 1992. aasta erastamisavaldusega. Kaebuses oli üheselt mõistetavalt kirjas, et kaebaja püstitas

küsimuse üksnes sooviga saada alus kahju hüvitamise nõudele, mitte aga sooviga saada vastavas

ulatuses maad erastada, kuna see muutus Harku Vallavolikogu 26.03.1996 otsusega kehtestatud

Harku valla üldplaneeringu tõttu võimatuks. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega,

kuna kohus mõistis esiletoodud asjaolusid vales kontekstis ega saanud seetõttu teha seaduslikku

ja põhjendatud otsust. A. Hürden soovis 1992. aasta avaldusega erastada elamu juurde 2 ha maad

hajaasustuse reeglite järgi, kuid vastustaja viivitas põhjendamatult erastamisavalduse lahendami-

sega, mis viis selleni, et 1996. aasta üldplaneeringu kehtestamisega ei olnud enam võimalik maa

erastamine hajaasustuses lubatud määras. Vald ei andnud A. Hürdenile mingil viisil teada, et

1996. üldplaneeringu kehtestamisega kaotab isik olulises ulatuses õiguse erastamisele. Valla õi-

gusvastane viivitus ja A. Hürdeni õiguste rikkumine üldplaneeringu kehtestamisel toob vaidlus-

tatud korralduse realiseerumisel kaasa kahju tekkimise kaebajale. Praeguses asjas on kaebaja hu-

vi selles, et tiheasustuse reeglite järgi maa erastamine ei jääks õiguspärasena kehtima, vastasel

korral võib hüvitamiskaebuse esitamine muutuda ainetuks;

4) vastustaja rikkus isikute võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi kaebaja esitas tõendid, millest

nähtus, et vastustaja on andnud korraldusi mitmele isikule maa erastamiseks Harkujärve külas

hajaasustuse reeglite järgi 1996. aasta veebruaris ja septembris, ei hinnanud kohus neid tõendeid,

vaid sedastas üksnes, et kui isegi asjaolud oleksid tõendatud, ei muudaks see kohtu hinnangut

küsimusele. Selline kohtu seisukoht on pealiskaudne ja lubamatu. Kaebaja soovis ebavõrdse

kohtlemise tuvastamist, et näidata valla õigusvastast käitumist (viivitust) A. Hürdeni avalduse

lahendamisel;

5) A. Amos ei nõustu seisukohaga, et erastataval maal asuva elamu juurde kuuluv saun on oma-

voliline ehitis ning sellega ei arvestata maa suuruse ja piiride määramisel. Kuna sauna olemasolu

on vastustajale olnud teada kogu omandireformi toimumise aja ning kaebajale või tema õigus-

eelnejale ei ole tehtud ühtegi ettekirjutust ehitise seadustamiseks või lammutamiseks, siis võib

ehitise omanik õigustatult eeldada, et ehitist peetakse seaduslikuks ja sinna juurde saab ta ka os-

tueesõigusega maad erastada. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-43-04 ning leiab, et

ka antud kaasust on võimalik lahendada sarnaselt;

6) A. Amos ei nõustu menetluskulude suurusega ega jaotamisega viisil, kus temale pandi suu-

remas ulatuses hüvitamiskohustus kui J. Pandile. A. Amose arvates ei jäänud kompromisslepin-

gu sõlmimata temast olenevatel põhjustel, vaid kolmanda isiku passiivsuse tõttu. Kohtuistungil

anti kohtule teada, et A. Amos on kompromissiga nõus, kuid soovib täpsustada erastatava maa-

tüki piiride kulgemise. A. Amos esitas oma nägemuse piiride kulgemisest ja ka põhjendused,

miks ta just sellist krunti peab otstarbekaks hoonete juurde määrata. J. Pant toetas A. Amose et-

tepanekut. Kolmas isik esitas vastustaja vahendusel oma nägemuse, mis erines oluliselt A.

Amose omast, kuid ei põhjendanud seda ettepanekut. Selline käitumine oli kaebajatele käsitama-

tu, sest kokkuleppe eelduseks on osapoolte soovide ärakuulamine ja vastastikune arvestamine

või siis argumentide esitamine, miks ei saa ühe või teise nõudmisega arvestada. Just neil põhjus-

tel jäi kompromiss sõlmimata. Neil asjaoludel oleks õiglane vähendada kolmandale isikule väl-

jamõistetud menetluskulu 50% võrra ja jaotada menetluskulu võrdselt mõlema kaebaja vahel.

10. J. Pandi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada osas, milles jäeti J.

Pandi kaebus rahuldamata, ja saata selles osas asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Ühtlasi palub apellant jätta menetluskulud vastustaja ja kolmanda isiku kanda. Apellatsioonkae-

buse põhjendused:

1) kohus ei tuvastanud kõiki asjaolusid ega märkinud otsuses, miks ta ei nõustu kaebaja väidete-

ga. Halduskohus ei hinnanud, mis toimus perioodil alates 07.05.1971, kui A. Hürden hooned

omandas, kuni 04.11.1974, kui Harku-Järve sovhoosi direktor andis välja käskkirja nr 141 maa

3-10-1611

10(17)

eraldamise kohta A. Hürdenile. Kohus ei andnud hinnangut J. Pandi kaebuses väidetule, et näh-

tuvalt Harku-Järve sovhoosi 1973. ja 1974. aasta majapidamiste raamatu väljavõtetest elas alates

A. Hürdeni poolt hoonete omandamisest 1971. aastal Järve-Männiku talus alaliselt A. Hürdeni

ema M. Hürden. Sellega soovis kaebaja väita, et hoonetes faktiliselt elati ja kasutati hoonete

juurde varasemalt eraldatud maad vähemalt suuruses 6,78 ha. Samas tulenevalt kohtu seisuko-

hast, mille kohaselt nõukogude õigus ei näinud ette võimalust saada maakasutusõigust hoonete

juurde koos hoonete omandamisega, poleks saanud omandatud hoonetes keegi elada. Ka nõuko-

gude õiguse valguses ei saanud tekkida olukorda, kus isik omandas seaduslikult hooned, kuid ei

saanud hoonete teenindamiseks maakasutusõigust isegi minimaalses ja hädavajalikus ulatuses.

Olukorras, kus maakasutusõigus puudus, poleks A. Hürden saanud M. Bremsilt hooneid üldse

omandada. Kui maakasutusõiguse puudumine oleks kestnud vaid mõne nädala või kuu, võiks

kaebaja arvates halduskohtu seisukohaga nõustuda, kuid antud juhul vältas väidetav maakasu-

tusõiguse puudumine üle kolme aasta, mistõttu halduskohtu järeldused nõukogude õiguse osas ei

ole õiged. Halduskohus oleks pidanud analüüsima olukorda, kuidas sai A. Hürden kasutada

maad ja tema ema omas elukohta hoonetes, mille teenindamiseks maakasutusõigus väidetavalt

puudus. Lisaks ei ole kohus viidanud seejuures ühelegi nõukogude õiguses kehtinud õigusaktile

ega analüüsinud konkreetsete õigusaktide alusel teadaolevaid asjaolusid;

2) kohtuotsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt leiab kohus, et maakasutusõigus anti teatud kind-

lal otstarbel, kuid teiselt poolt on lugenud seaduslikuks Harku-Järve sovhoosi 1974. aasta käsk-

kirja nr 141, milles puudub viide teatud otstarbele, milliseks maa A. Hürdenile eraldati;

3) M. Brems ei elanud Järve-Männikul ka siis, kui 1947. aastal hoonete juurde tulundusmaa

eraldati. M. Bremsile kuulusid üksnes hooned, kuid maad ta ei kasutanud. Seega oli maaeraldus

määratud konkreetse hoone juurde, kuivõrd hooneid tuli teenindada. Kuna eraldatud tulundus-

maad hiljem ei muudetud, sai A. Hürden koos hoonete omandamisega enda kasutusse ka maa

samas suuruses nagu see omandamise hetkel oli. Kohus ei välistanud viitega mõnele õigusaktile

tulundusmaa kasutuselevõttu. Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt võis maakasutusõigus olla

vormistatud kandega mingis köidetud raamatus, kuid ilmselgelt piisas ka suusõnalisest lubadu-

sest;

4) kohus jättis hindamata tõendid, mis kinnitavad, et üheski dokumendis ei olnud majavalduse

koosseisu. Seega võis koosseisu kuuluda ka amortiseerunud ja parendatud saun. Kohus, väites, et

nõukogude õiguse järgi ei saanud isik võtta kasutusse hoonet, mida ta ei ostnud, jättis tähelepa-

nuta, et A. Hürden ei ostnud ka keldrit, kuid keldri juurde sai ta võimaluse maad erastada;

5) kohus ei andnud hinnangut olukorrale, kus 1974. aastal eraldati A. Hürdenile maad küll 1 500

m2, kuid ei koostatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks eraldatud maa täpne asukoht, kuju ja

piirid, mistõttu on alusetu väita, et kõik, mis asus 1 500 m2 suurusest maatükist väljaspool, on

ebaseaduslikus kasutuses. Isegi kui tegemist oli avaliku võimu kandjate eksimusega maakasutu-

se eraldamisel, siis kaebajaid ei saa karistada selle eest kodu ära võtmisega;

6) kaebaja taotles tunnistajate ülekuulamist selleks, et tunnistajad kirjeldaksid nii 1971. aastal

ostu-müügi ajal ja kui ka hilisemat 1974. aastal olnud olukorda nii sauna kui ka faktiliselt kasu-

tatud maa ja selle piiride kohta, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, arvates, et tunnistajate

ütlused ei pruugi olla tõepärased;

7) kaebaja ei nõustu sellega, et temalt mõisteti välja menetluskulud kolmanda isiku kasuks. J.

Pant tegi kõik endast oleneva kompromissi saavutamiseks enne kaebuse kohtusse esitamist. Sa-

mas ei põhjendanud kolmas isik A. Amosele kolmanda isiku poolt tehtud ettepanekus sisalduva

maa piiride kulgemise põhimõtteid. Kompromissi ei olnud võimalik saavutada vaatamata A.

Amose nõusolekule kolmanda isiku tegevuse tõttu. Seetõttu palub kaebaja jätta menetluskulud

poolte enda kanda või vähendada J. Pandilt väljamõistmisele kuuluvaid kulusid 5%-le.

11. Harku Vallavalitsus palub jätta A. Amose ja J. Pandi apellatsioonkaebused rahuldamata.

Vastuväited:

3-10-1611

11(17)

1) A. Hürdeni 10.02.1997 ja 26.02.1997 pöördumistega ei ole hajutatud kahtlusi 1992. aasta

avalduse sisu osas ning vallavalitsus ei ole kunagi 1992. aasta avaldust tõlgendanud maa ostu-

eesõigusega erastamise avaldusena. Viidatud vallavalitsuse 23.08.2002 kirjas on üksnes nenditud

nii 1992. aasta avalduse kui hilisemalt esitatud erastamise avalduse kehtivust ning asjaolu, et A.

Hürden on ehitiste omanikuna õigustatud erastamise avalduse alusel maad erastama. Ka varase-

mates kohtumenetlustes on A. Hürdeni 1992. aasta avaldust käsitatud soovina saada asendus-

maad, mitte soovina maa omandamiseks;

2) A. Amos möönab apellatsioonkaebuses, et 26.03.1996 kehtestatud üldplaneeringu tõttu muu-

tus 0,15 ha suuremas ulatuses maa ostueesõigusega erastamine võimatuks. Üldplaneeringu keh-

testamist A. Amos vaidlustanud ei ole, mistõttu käesoleva vaidluse esemeks oleva haldusakti

õigusvastasuse tuvastamine ei loo A. Amosele õiguslikku alust kahjunõuete esitamiseks Harku

valla vastu. Isegi kui eeldada kahju tekkimist üldplaneeringu kehtestamise otsusega, oleks käes-

olevaks hetkeks halduskohtumenetluse seadustik (HKMS; kuni 31.12.2011 kehtinud redakt-

sioon) § 9 lg-s 4 sätestatud tähtajad kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks möödunud. Ka juhul,

kui eeldada A. Amose poolt väidetud valla õigusvastast viivitust, oleksid kõik menetlustähtajad

möödunud;

3) võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumise osas kordab A. Amos oma varasemaid sei-

sukohti, mille osas kohus järeldas otsuses õigesti, et A. Amose poolt nimetatud juhtumite asja-

olud erinesid märkimisväärselt käesoleva juhtumi asjaoludest. Samuti on halduskohus õigesti

osundanud, et valla poolt esitatud selgitustele apellant vastu vaielnud ei ole. Harku Vallavalitsu-

se poolt esiletoodud asjaolusid, mis põhjendavad antud piirkonnas teatud subjektidele maa eras-

tamist suuremas ulatuses, ei käsitle apellant ka apellatsioonkaebuses, apellant kordab üksnes va-

rem esitatud seisukohti;

4) Järve-Männiku hoonestuse koosseisu kuuluva sauna õigusliku staatuse osas kordab apellant

esimese astme kohtule esitatud argumente. Apellatsioonkaebuses ei ole selgitatud, miks peaks

ringkonnakohus halduskohtu seisukohast erinevale järeldusele jõudma. Antud juhul ei ole sauna

puhul tuvastamist leidnud ehitusloa ega maakasutusõiguse olemasolu. Vaidlusalust sauna ei või-

malda õiguspäraselt püstitatud ehitisena käsitleda ka apellandi poolt osundatud Riigikohtu la-

hendis nr 3-2-1-43-04 avaldatud seisukohad;

5) J. Pandi apellatsioonkaebuses osas on vastustaja seisukohal, et olukorras, kus 04.11.1974

käskkirja nr 141 kõrval mistahes muud maakasutusõigust tõendavad dokumendid puuduvad, ei

ole võimalik maa ostueesõigusega erastamisel lähtuda erastamise õigustatud subjekti meelevald-

setest oletustest, et tegelik maaeraldus võis olla dokumentidest nähtuvalt märkimisväärselt suu-

rem. J. Pandi poolt esiletoodud asjaolud, mh fakt, et maakasutusõigus vormistati ajaliselt pärast

vaidlusaluse hoonestuse omandamist, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel õiguslikku tähen-

dust. Riigikohtu praktikas on korduvalt rõhutatud, et maa faktiline kasutamine ei kujuta endast

õiguslikku alust, mis õigustaks vastava maa ostueesõigusega erastamist;

6) uurimispõhimõtet ei ole võimalik tõlgendada laiendavalt nii, et halduskohtul on kohustus ko-

guda omal initsiatiivil tõendeid mistahes menetlusosalise poolt esitatud faktiväite kinnitamiseks

või ümberlükkamiseks, seetõttu on asjassepuutumatu J. Pandi etteheide, et halduskohus ei selgi-

tanud välja, millisel alusel toimus vaidlusaluse maa kasutamine perioodil hoonete omandamisest

kuni maakasutusõiguse vormistamiseni;

7) maakasutusõiguse sisustamine nõukogude õiguse kontekstis ei oma tegelikult asjas määravat

tähtsust, sest käesoleva vaidluse esemeks on apellantide erastamisõiguse ulatuses määratlemine,

mis eeldab eelkõige selle tuvastamist, millise pindalaga maa oli Järve-Männiku hoonestuse oma-

niku õiguspärases kasutuses. Käesoleval juhul puuduvad 04.11.1974 käskkirja nr 141 kõrval

muud dokumendid, millest nähtuks A. Hürdeni maakasutuse õiguspärasus. Samas peab vastusta-

ja vajalikuks märkida, et kõik halduskohtu seisukohad tuginevad ENSV Maakoodeksi asjakoha-

sel regulatsioonil ning ainuüksi asjaolu, et halduskohus ei ole viidanud asjakohastele normidele

3-10-1611

12(17)

paragrahvi täpsusega, ei ole aluseks lõppjäreldustes õige kohtulahendi tühistamisele. Vastustaja

viitab ENSV Maakoodeksi § 51 lg 1 p-le 3 ja § 94 lg-le 1, millest kogumis tuleneb ühemõtteli-

selt, et isiku maakasutusõigus lõppes hiljemalt hoonete võõrandamisel. Isegi kui eeldada mista-

hes kolmandatel isikutel varasemalt suurema maakasutusõiguse olemasolu, siis ei annaks see

apellandile õigust taotleda maa erastamist 0,15 ha suuremas ulatuses, sest menetlusosaliste vahel

puudub vaidlus, et 04.11.1974 käskkirjaga nr 141 on Järve-Männiku hoonestuse juurde maaka-

sutusõiguse suuruseks määratud 0,15 ha. ENSV Maakoodeksi §-s 11 on sõnaselgelt sätestatud, et

maa anti kasutamiseks konkreetsetele isikutele ning et maakasutus oli seotud isikute, mitte hoo-

netega. Seda järeldust toetab ka ENSV Maakoodeksi § 51 lg-s 1 sätestatud kodanike maakasu-

tusõiguse lõppemise alused. Maa kasutusõiguse tekkimiseks ei piisanud suuliselt lubadusest, ku-

na ENSV Maakoodeksi § 35 keelas kategooriliselt maa kasutamise alustamise enne maakasuta-

misõigust tõendava dokumendi väljaandmist. Õiguspärase maakasutuse ulatuse kindlaksmäära-

misel ei saa lähtuda nõukoguaegse maaeralduse tõlgendusest ega faktilisest maakasutusest, vaid

MRS § 7 lg 5¹ sätestab konkreetsed dokumendid, mis on maakasutuse olemasolu tuvastamise

aluseks;

8) käskkirjas nr 141 maaeralduse otstarbe näitamata jätmine ei too kaasa selle käskkirja tühisust

ega õigusvastasust ning sellest on maakasutusõiguse suuruse kindlaksmääramisel jätkuvalt või-

malik juhinduda;

9) J. Pandi taotlus tunnistajate ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna nimetatud isikud ei

saa anda ütlusi käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta, kuna väideta-

valt faktiliselt kasutatud maa-ala suurus ei oma erastamismenetluse kontekstis õiguslikku tähen-

dust ning tunnistajate ütlused vaidlusaluse saunahoone renoveerimise asjaolude kohta ei saa

asendada vastava ehitise omandiõigust ja selle õiguspärast püstitamist tõendavate dokumentide

puudumist;

10)

kuigi A. Amose seisukohad menetluskulude jaotamise osas ei puuduta Harku Vallavalitsu-

se õigusi, on iseenesest õige halduskohtu väide, mille kohaselt nurjas asjas kompromissi saavu-

tamise A. Amose tegevus, mistõttu on menetluskulu apellantide vahel jagatud õiglaselt.

12. K. Brems-Neuhaus palub jätta esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolmas isik

nõustub kohtuotsuse põhjendustega, esitades apellatsioonkaebusele täiendavalt järgmised vastu-

väited:

1) halduskohus on A. Amose taotlusi õigesti käsitanud. A. Amos palus Harku Vallavalitsuse ot-

suse tühistamist või alternatiivselt selle õigusvastaseks tunnistamist. Korralduse õiguspärasus ei

sõltu sellest, kui kaua on vallavalitsus A. Hürdeni erinevaid avaldusi menetlenud. Samas ei ole

A. Amos esitanud kaebust vallavalitsuse poolse viivituse õigusvastaseks tunnistamiseks, kuigi

teoreetilise kahjunõude aluseks olevad asjaolud saaksid olla seotud vallavalitsuse väidetava õi-

gusvastase viivitusega. Käesoleva menetluse raames sai käsitleda A. Amose nõudeid ja väited

üksnes Harku Vallavalitsuse 13.04.2010 korralduse õiguspärasuse kontekstis;

2) MRS § 7 lg 51 sätestab väga täpselt need dokumendid, millega saab tõendada maakasutuse

õiguspärasust. Käesolevas asjas on ainsaks maakasutuse õiguspärasust kinnitavaks tõendiks Har-

ku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkiri nr 141, millega eraldati A. Hürdenile 0,15 ha

suurune maaüksus. Ühtegi teist pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud otsust maa kasu-

tamiseks andmise kohta ei ole esitatud. J. Pandi poolt esitatud koopiad arhiivimaterjalidest ei

tõenda, et oleks olemas pädeva organi või ametiisiku otsus A. Hürdenile suurema, kui 1 500 m2

maa eraldamise kohta. Asjakohatud on J. Pandi etteheited halduskohtule, et kohus ei ole piisavalt

detailselt analüüsinud 1971-1974 kehtinud maa kasutamiseks andmist reguleerivaid õigusakte,

sest sõltumata sellest, milline oli tollane õiguslik regulatsioon, annab praegu kehtiv MRS § 7

selged juhised, milliste tõenditega saab õiguspärast maakasutust tõendada, ning käesoleval juhul

nähtub tõenditest, et õiguspärane maakasutus on 1 500 m2;

3) J. Pandi taotlus tunnistajate ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Tunnistajate ütlustega ei

3-10-1611

13(17)

ole võimalik tõendada maakasutuse õiguslikku alust, seda asjaolu saab tõendada vaid MRS § 7

lg-s 51 nimetatud dokumentidega. Lisaks nähtub J. Pandi taotlusest, et tunnistajad oskaksid anda

ütlusi kõigest faktiliselt kasutatud maa suuruse ja piiride kohta, kuid maa faktiline kasutamine ei

loo iseenesest maakasutuse õiguslikku alust. Samuti ei saa tunnistajate ütlustega tõendada, et

saun on püstitatud õiguslikul alusel. Sauna püstitamise õiguslikku alust saab tõendada maakasu-

tusõiguse ja ehitusloaga;

4) menetluskulude jaotuse muutmiseks puudub alus. Kuigi juba haldusasjas nr 3-08-1787 tuvas-

tati, et A. Amosel on seaduse järgi õigus erastada kuni 1 500 m2 suurune maa, soovis kolmas isik

väljendada oma head tahet ja lõpetada vaidlused maa erastamise üle ning aktsepteeris seetõttu

vaidlustatud korraldust. Seevastu A. Amos on korralduse vaidlustamisel käitunud pahatahtlikult,

sest kõiki vaidlusaluseid küsimusi on juba käsitletud haldusasjas nr 3-08-1787. Kui A. Amos

soovib pidevalt ilma mõistliku põhjuseta vaidlusi alustada, siis peab ta olema valmis kaotuse

korral kandma ka kolmanda isiku menetluskulusid. Käesoleval juhul on kaebused jäetud tervi-

kuna rahuldamata, mistõttu puudub õiguslik alus kaebajatelt väljamõistetavate menetluskulude

vähendamiseks. Lisaks on A. Amos ebaõigesti esitanud ka kompromissi läbirääkimistega seotud

asjaolusid, kuivõrd kolmanda isiku esindaja esitas omapoolsed kirjalikud ettepanekud kompro-

missi osas juba 09.12.2010, millele vald esitas omapoolsed seisukohad viivitamatult. Vaatamata

korduvatele pöördumistele ja meeldetuletustele esitas A. Amos oma esimesed seisukohad alles

10.01.2011. Need ettepanekud ei olnud vallale ega kolmandale isikule vastuvõetavad, mida ka

A. Amosele põhjendati. Pahatahtlik on väita, et kompromiss jäi sõlmimata kolmanda isiku süül,

pigem oli A. Amos see, kes piisava ajavaruga oma seisukohti teatavaks ei teinud. Ka 20.01.2011

istungi protokollist nähtub, et kompromiss jäi sõlmimata A. Amosest lähtuvate asjaolude tõttu.

Peale 20.01.2011 istungit oli menetlusosalistel võimalus pidada kompromissi läbirääkimisi, kuid

kolmas isik ei olnud selleks ajaks enam huvitatud pikkade ja kulukate läbirääkimiste pidamisest,

sest kohtumenetlus esimeses astmes oli sisuliselt lõppenud. Kompromissi läbirääkimistega seo-

tud asjaolud, mis leidsid aset pärast seda, kui kohus oli läinud otsust tegema, ei saa mõjutada

menetluskulude jaotust, sest kohus ei saanud neid asjaolusid arvesse võtta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

13. Apellatsioonkaebuste väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kae-

buste rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme,

hinnanud asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaid tõendeid ebaõigesti ega rikkunud koh-

tumenetluse norme, mis annaks aluse halduskohtu otsus tühistada. Halduskohtu põhjendustega

nõustudes ringkonnakohus neid ei korda ning vastuseks apellatsioonkaebustele märgib järgmist.

14. A. Amose apellatsioonkaebuses korratakse väiteid, et A. Hürden esitas 1992. aastal erasta-

misavalduse, ning leitakse, et kohus on järeldanud valesti, et seda avaldust ei saa käsitada tahte-

avaldusena maa ostmiseks ning seda ei ole alust samastada maa ostueesõigusega erastamise

avaldusega. Samas selgitatakse apellatsioonkaebuses, et halduskohus mõistis vääralt kaebuse

osa, mis seondus 1992. a erastamisavaldusega, sest küsimus püstitati üksnes soovist saada alus

kahju hüvitamise nõudele, mitte aga sooviga saada vastavas ulatuses maad erastada, kuna see

muutus Harku Vallavolikogu 26.03.1996 otsusega kehtestatud Harku valla üldplaneeringu tõttu

võimatuks. Apellant märgib, et A. Hürden soovis 1992. a avaldusega erastada elamu juurde 2 ha

maad hajaasustuse reeglite järgi, kuid vastustaja viivitas avalduse lahendamisega, mis viis selle-

ni, et pärast 1996. aastat ei saanud enam maad erastada hajaasustuses lubatud määras. Valla õi-

gusvastane viivitus ja A. Hürdeni õiguste rikkumine üldplaneeringu kehtestamisel toob vaidlus-

3-10-1611

14(17)

tatud korralduse realiseerumisel kaasa kahju tekkimise kaebajale.

Sellistest apellatsioonkaebuse selgitustest nähtub, et ka kaebaja ise ei seosta 1992. a avaldusega

seoses tõstatatud küsimusi vaidlustatud korralduse õiguspärasusega. Ta on aru saanud, et vaid-

lustatud korralduse andmisel tuli lähtuda tiheasustuse, mitte hajaasustusega aladel asuva maa

erastamise reeglitest. Apellatsioonkaebuse väited erastamisavalduse lahendamisega põhjendama-

tust viivitamisest ning A. Hürdeni õiguste rikkumisest Harku valla üldplaneeringu kehtestamisel

ei haaku kaebuse nõudega tühistada väidetavalt õigusvastane korraldus. Käesoleva vaidluse

esemeks ei ole vallavalitsuse väidetav viivitus erastamisavalduse lahendamisel ega ka Harku val-

la üldplaneering. Argumente, mis ei seondu vaidluse esemega, ei ole kohtul vaidluse lahendami-

seks vaja analüüsida. Halduskohus ongi õigesti märkinud, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei

oma tähtsust, kas 1992. a avaldust saab käsitada maa ostmise avaldusena või mitte. Olukorras,

kus apellatsioonkaebuse põhjal on üheselt selge, et ka kaebaja ise ei seosta 1992. a avaldusega

seonduvat kaebuse nõudega, ei ole ringkonnakohtul vaja apellandi jätkuvaid väiteid avalduse

olemuse kohta analüüsida. Need väited võib kaebaja esitada vastustaja väidetava tegevusetusega

seoses kavandatava kahjunõude esitamisel. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel selgitas A.

Amose esindaja, et halduskohtu otsuses ebaõige põhjenduse sisaldumine võib kujuneda prob-

leemiks kahjunõude esitamisel. Ringkonnakohus osutab, et varasema jõustunud kohtulahendi

põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega (varasema HKMS §

17 lg 1, kehtiva HKMS § 61 lg 4). Seega ei ole varasemas kohtulahendis tuvastatud asjaolud

kohtule siduvad. Samas saab tuvastatud faktiliseks asjaoluks pidada avalduse esitamise fakti,

mitte avalduse sisule õigusliku hinnangu andmist. Faktiliste asjaolude tuvastamine ja neist asja

lahendamiseks oluliste õiguslike järelduste tegemine ei ole samastatav. Seega ei näe ringkonna-

kohus asjaolus, et apelleeritavas otsuses sisaldub muuhulgas kohtu hinnang avalduse õiguslikule

olemusele, mingit takistust asuda kohtul muus vaidluses teistsugusele seisukohale.

15. A. Amose apellatsioonkaebuses korratakse ebavõrdse kohtlemise väidet, peetakse kohtu sei-

sukohti pealiskaudseks ja lubamatuks ning selgitatakse, et kaebaja soovis ebavõrdse kohtlemise

tuvastamist, et näidata valla õigusvastast käitumist (viivitust) A. Hürdeni avalduse lahendamisel.

Ringkonnakohus osutab taas, et valla väidetava õigusvastase viivitamisega seonduvad väited ei

haaku kaebuse nõudega. Kohtu põhjendust, miks ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet, ei saa

pidada pealiskaudseks ega lubamatuks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et muudele

juhtumitele osutamisest ja võimalikust ebaõigest halduspraktikast ei tulene isikule õigust nõuda,

et ka temale võimaldataks maad erastada õigusvastaselt.

16. A. Amose apellatsioonkaebuses korratakse mittenõustumist seisukohaga, et saun on omavo-

liline ehitis. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on küsimust käsitlenud piisava põhjalikkuse-

ga oma otsuse p-s 29 (vt refereeringut käesoleva otsuse p 8 alap-s 5). Halduskohtu otsus ei vaja

selles osas täiendavat põhjendamist.

17. J. Pandi apellatsioonkaebuse väited seonduvad peamiselt küsimusega, milline oli A. Hürdeni

senise maakasutuse suurus. J. Pant kordab väiteid, et 1971. aastal hoonete omandamise ajal ka-

sutati faktiliselt maad suurusega 6,78 ha. Samuti osutab J. Pant asjaolule, et üheski dokumendis

pole majavalduse koosseisu, mistõttu sinna võis kuuluda ka saun; puudub ka dokument 1974.

aastal A. Hürdenile eraldatud 1500 m2 suuruse maa täpse asukoha, kuju ja piiride kohta, mistõttu

ei saa väita, et kõik sellest väljaspoole jääv on ebaseaduslikus kasutuses. Kohtule heidab kaebaja

ette tunnistajate üle kuulamata jätmist, kes kirjeldanuks aastatel 1971-1974 aset leidnud faktilist

maakasutust ja sauna olukorda.

Apelleeritud kohtuotsuses (vt p 23) märkis kohus vaidlustamata asjaoluks selle, et A. Hürden

omandas 07.05.1971 ostu-müügilepinguga M. Bremsilt hooned, milleks müügilepingu kohaselt

olid puidust elamu ning laut ja küün ühe katuse all. Vaidluse puudumist selles osas konstateeris

3-10-1611

15(17)

ka Tallinna Halduskohus 16.01.2009 otsuse nr 3-08-1787 p-s 29. Viidatud vaidluses osales J.

Pant kolmanda isikuna. Harku Vallavalitsuse 25.05.2010 korralduses nr 681 on muu hulgas ka-

jastatud J. Pandi vaide väide, et lagunenud sauna märkimist notariaalsesse ostu-müügilepingusse

ei peetud vajalikuks (tl 16). Sellest J. Pandi kinnitusest järeldub, et ostu-müügilepingus ei ole

sauna nimetatud. Seega ei saa väita, et üheski dokumendis pole omandatud majavalduse koossei-

su nimetatud. Pelgalt asjaolust, et kunagise talukompleksi koosseisus oli kunagi ka saun, mis J.

Pandi sõnul oli ostu-müügitehingu ajal lagunenud ning mille A. Hürden oma sõnul rekonstruee-

ris alles 1977. aastal (vt A. Hürdeni 08.10.1996 pöördumine Harju maavanema poole, tl 33), ei

tõenda A. Hürdeni poolt sauna 1971. aastal omandamist. Asjaolul, et kunagi oli talu juurde kuu-

luva maa suuruseks 6,78 ha, ei ole elamu juurde maa ostueesõigusega erastamisel tähtsust, sest

lähtuda tuleb elamuomaniku õiguspärases kasutuses olevast maast, kusjuures maakasutus loetak-

se õiguspäraseks, kui maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt

vastu võetud enne Aluste jõustumist või maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu)

tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist (MaaRS

§ 7 lg 51). Ühegi muu dokumendi olemasolu, mis kinnitaks, et maa erastamist taotlenud elamu-

omanikule A. Hürdenile oleks enne Aluste jõustumist maad kasutusse antud suuremas ulatuses

kui Harku-Järve sovhoosi direktori 04.11.1974 käskkirjaga nr 141 eraldatud 0,15 ha, J. Pant ei

ole väitnud ega tõendanud. Küsimus sellest, millises suuruses kasutati faktiliselt maad enne A.

Hürdeni poolt hoonete omandamist, omandamise ajal või ka hiljem, ei oma asja lahendamisel

tähtsust, sest maa erastamise õigus ei teki mitte maa faktilisest, vaid õiguspärasest kasutamisest

maa eraldamise otsuse alusel. Sel põhjusel pole halduskohus ka eksinud, jättes üle kuulamata

tunnistajad, kes teavad maa faktilise kasutamise asjaolusid.

18. A. Amose apellatsioonkaebuses ei nõustuta menetluskulude suuruse ega jaotusega viisil, et

talle pandi J. Pandist suuremas ulatuses hüvitamiskohustus. A. Amos leiab, et kompromissleping

jäi sõlmimata kolmanda isiku passiivsuse tõttu, kes ei põhjendanud A. Amose omast (mida J.

Pant toetas) erinevat ettepanekut ning seetõttu oleks õiglane kolmandale isikule väljamõistetud

menetluskulu vähendada 50% võrra ja jagada see kaebajate vahel võrdselt. J. Pant leiab, et tema

tegi kõik endast sõltuva kompromissi saavutamiseks, kompromiss jäi saavutamata kolmanda isi-

ku tegevuse tõttu, kes ei põhjendanud A. Amosele oma ettepanekus sisalduva maa piiride kul-

gemise põhimõtteid. Seetõttu palub J. Pant jätta kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda

või vähendada J. Pandilt väljamõistetavaid kulusid 5%-le.

19. Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud

tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. HKMS § 92 lg-st 10 tulenevalt võib ko-

hus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on otsu-

ses nr 3-3-1-3-11 (p 15) selgitanud, et HKMS § 92 lg 10 kohaldub ka kolmanda isiku menetlus-

kulude väljamõistmisel. Kaebajad ongi leidnud, et neilt kolmanda isiku menetluskulude välja-

mõistmine on ebaõiglane. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastavalt HKMS § 7 lg-

le 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on tema õigusi riku-

tud. Seega on oma rikutud õiguste kaitsmiseks halduskohtule kaebuse esitamine isiku õigus, mit-

te kohustus. Kaebajad pöördusid kaebustega kohtusse, leides, et vallavalitsuse korraldus rikub

nende õigusi. Kaebuse esitamisel märkisid mõlemad kaebustes kolmandaks isikuks Kersti

Brems-Neuhausi. Seega olid kaebajad teadlikud, et kaebuste lahendamine puudutab kolmandat

isikut. Neil asjaoludel pidid kaebajad arvestama ka sellega, et kaebuste rahuldamata jäämise kor-

ral tuleb neil hüvitada vastaspoolel oleva kolmanda isiku menetluskulud. Kaebajad ei saanud

kuidagi arvata, et nad vabanevad vastutusest kaebuste rahuldamata jäämisega kaasnevate taga-

järgede eest, muu hulgas kohustusest hüvitada vastaspoole menetluskulud. Nendel asjaoludel ei

ole alust pidada kaebajatelt kolmanda isiku põhjendatud suuruses menetluskulude väljamõistmist

ebaõiglaseks ega ebamõistlikuks.

3-10-1611

16(17)

20. Halduskohtumenetluse ajal toimunud kompromissläbirääkimiste temaatika seondub käesole-

vas asjas üksnes kolmanda isiku menetluskulude jaotusega kaebajate vahel, mitte aga küsimuse-

ga sellest, kas kolmanda isiku põhjendatud suuruses menetluskulud tuli kaebajatelt välja mõista.

Nagu märgitud, nägi HKMS § 92 lg 7 ette reegli, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema

poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Esimese astme kohtus toimunud menetluse

ajal kehtinud HKMS § 92 lg 3 nägi ette, et kui kaebus rahuldatakse osaliselt või ulatuses, nagu

on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud terviku-

na või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Käesoleval juhul ei ole te-

gemist selles sättes viidatud olukorraga, sest halduskohus jättis kaebused täies ulatuses rahulda-

mata. Kaebuste tervikuna rahuldamata jätmise korral kehtib HKMS § 92 lõigetest 1 ja 7 tulenev

reegel, et kaebajatel tuleb kolmanda isiku menetluskulud hüvitada. Kolmanda isiku menetlusku-

lude kaebajate vahel jagamise proportsiooni (A. Amoselt 60% ja J. Pandilt 40%) põhjendades

märkis kohus, et J. Pant, erinevalt A. Amosest, nõustus kompromissettepanekuga, kuid samas

esitas ta menetluses kaebuse täienduse ja täiendavad tõendid, mille kohta seisukoha kujundami-

seks pidi kolmas isik õigusabi kasutama. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on seaduslikult

ja põhjendatult mõistnud kolmanda isiku põhjendatud suuruses kulud välja mõlemalt kaebajalt

ning pole ka kulude kaebajate vahel jagamisel eksinud. Kaebajate vahelist kulude jaotust ei ole

põhjust muuta, sest mõlema apellatsioonkaebusest nähtub, et kompromissini jõudmata jäämisel

oli suurem roll A. Amosel, kellele kolmas isik väidetavalt oma ettepanekut ei põhjendanud.

21. Pärast apellatsioonkaebuste ringkonnakohtu istungil läbivaatamist esitas J. Pant taotluse asja

arutamise uuendamiseks ja täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks. Kehtiva HKMS § 185 lg-

st 1 ja § 162 lg-st 1 juhindudes lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas menetlusosa-

liste veel lahendamata taotlused. J. Pant soovib, et ringkonnakohus uuendaks HKMS § 185 lg-st

1 ja § 130 p-st 2 juhindudes asja arutamise, et uurida taotlusele 117 lehel lisatud dokumente hal-

duskohtumenetluse ajal toimunud kompromissläbirääkimiste käigu kohta, tõendamaks, et J. Pant

kompromissi saavutamist ei takistanud. Ringkonnakohus leiab, et taotlus asja arutamise uuen-

damiseks on põhjendamatu, tuleb jätta rahuldamata ja taotlusele lisatud dokumendid J. Pandile

tagastada. HKMS § 130 p 2 näeb ette, et kohus uuendab asja arutamise määrusega, kui pärast

asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist peab kohus asja õigeks lahendamiseks vajali-

kuks koguda või uurida täiendavaid tõendeid või arutada menetlusosalistega asjaolusid. Asja

arutamise uuendamiseks ei ole mingit vajadust, sest halduskohtu otsuses on sõnaselgelt märgi-

tud, et J. Pant nõustus kohtumenetluse käigus vastustaja ja kolmanda isiku kompromissettepane-

kuga. Et J. Pant oleks takistanud kompromissi saavutamist, ei väida menetluskulude jaotusest

puudutatud kolmas isik ega sisuliselt ka A. Amos, kelle, nagu J. Pandigi arvates jäi kompromiss

saavutamata hoopis kolmanda isiku tegevuse tõttu.

22. Eelneva põhjal ja HKS § 200 p 1 alusel jäävad ka Astra Amose ja Juta Pandi apellatsioon-

kaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

II

23. Kehtiva HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue HKMS jõustumist (s.o kuni

31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmi-

sele seni kehtinud HKMS-s sätestatut. Käesolevas asjas on menetlusosalised kandnud apellat-

sioonimenetluse kulusid osaliselt varasema HKMS ja osaliselt uue HKMS kehtivusajal. Menet-

luskulude jaotuse ja väljamõistmise osas menetlusseadustikes siiski põhimõttelisi erinevusi pole.

Nii varasema HKMS § 92 lg 1 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Nii varasema HKMS § 92 lg 7 kui ka kehtiva HKMS § 108 lg 8

kohaselt hüvitab kolmanda isikumenetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui

poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

3-10-1611

17(17)

24. Kuna halduskohus tegi otsuse kaebajate kahjuks ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse

muutmata, peavad varasema HKMS § 92 lg 1 ja kehtiva HKMS § 108 lg 1 järgi menetluskulud

kandma kaebajad. Seega jäävad kaebajate menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

25. Vastustaja taotles apellatsioonimenetluses kantud kulude kokku summas 1 390,04 eurot väl-

jamõistmist kaebajatelt. Vastustaja kulud on kantud varasema HKMS kehtivuse ajal. Kuni

31.12.2011 kehtinud HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjen-

datud kulud. Sama sätestab kehtiva HKMS § 109 lg 6. Esimese astme kohus jättis käesolevas

asjas vastustaja taotletud 22 434 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmise taotluse HKMS §

93 lg 5 alusel tervikuna rahuldamata leides, et tegemist ei ole põhjendatud menetluskuluga. Ko-

hus märkis, et halduskohtute praktikas tunnustatakse haldusorgani õigust nõuda kohtumenetluses

õigusabikulude väljamõistmist eelkõige siis, kui vaidlus väljub haldusorgani igapäevase tegevu-

se piiridest või on oma keerukuselt selline, mille puhul ei saa eeldada, et haldusorgan korraldab

enda kohtus esindamise ametnikega. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul ei välju vaidlus val-

lavalitsuse tavapärase tegevuse piirest ja tegemist ei ole ka iseäranis keeruka vaidlusega. Ring-

konnakohus nõustub halduskohtuga ja leiab, et samad põhjendused on asjakohased ka apellat-

sioonimenetluses. Apellatsioonimenetluse kulude kaebajatelt vastustaja kasuks väljamõistmine

ei ole põhjendatud, mistõttu jäävad ka need vastustaja enda kanda.

26. Kolmas isik palub apellatsiooniastmes kantud menetluskuludena mõista Astra Amoselt välja

1000,50 eurot ja Juta Pandilt samuti 1000,50 eurot. Õigusabikulu kandmise kohta on ringkonna-

kohtule esitatud Advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous 05.05.2011 arve nr 110965 ja

02.03.2012 arve nr 120275 ning pangaväljavõtted arvete tasumise kohta. Kulu kandmine käes-

olevas asjas on tõendatud. Kulu on kantud nii enne kui ka pärast 31.12.2011. Kohus mõistab väl-

ja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (varasema HKMS § 93 lg 5, kehtiva HKMS §

109 lg 6). Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise üle otsustamiseks tuleb kohtul

arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning menetlusdokumentide koostamise

keerukust ja aeganõudvust. Riigikohtu praktikast nähtub ka seisukoht, et vajalikud ja põhjenda-

tud menetluskulud kõrgemas kohtuastmes ei saa reeglina olla suuremad kui menetluskulud ma-

dalama astme kohtus (vt otsuse nr 3-3-1-60-11 p 52; otsuse nr 3-3-1-15-11 p 20; otsuse nr 3-3-1-

48-10 p 26; otsuse nr 3-3-1-90-10 p 21; otsuse nr 3-3-1-63-10 p 31). Halduskohtus taotles kol-

mas isik kokku 30 795,60 krooni (1986,20 euro) suuruse õigusabikulu väljamõistmist, millest

põhjendatud menetluskuluks hindas halduskohus 1300 euro suurust kulu. Apellatsioonimenetlu-

ses taotletud 2001 euro suurune õigusabikulu on osutatud teenuse (apellatsioonkaebustele vas-

tuste koostamine, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamine ja sellel osalemine) mahtu ja kee-

rukust arvestades põhjendamatult suur, ületades ka menetluskulu suurust esimese astme kohtus.

Ringkonnakohus hindab apellatsioonimenetluse kulu põhjendatud suuruseks kokku 900 eurot,

mis tuleb kolmanda isiku kasuks kaebajatelt välja mõista võrdsetes osades, sest apellatsioonime-

netluses võrdsest jaotusest kõrvalekaldumist tingivaid asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul ei

esine.

Lilianne Aasma

Silvia Truman

Ruth Virkus