3-10-1958/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk ja Agu Timmi Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

28. märts 2012, Tartu Haldusasja number 3-10-1958 Haldusasi Valdur Vesingi kaebus Tartu Vanglalt kahju summas 1000 krooni ja intressi 6% aastas väljanõudmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 07.02.2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Valdur Vesingi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Valdur Vesingi Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 07.02.2011. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 27. aprillini 2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. Vesingile tegi alates 2009. aastast regulaarselt sisseoste Tartu Vangla kauplusest, kus kaupadele oli kuni 2009. aasta juulini ebaseaduslikult kehtestatud juurdehindlus.

2. V. Vesingi esitas 16.04.2010 Tartu Vanglale taotluse talle tekitatud kahju hüvitamise ja 6%- lise aastaintressi nõudes. Tartu Vangla 12.07.2010. a otsusega jäeti kaebaja kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

3. V. Vesingi esitas Tartu Halduskohtule kaebuse kahju summas 1000 krooni ja intressi 6% aastas väljanõudmiseks. Tartu Vangla võttis juurdehindluse kohaldamisega tasu haldusülesande täitmise eest, millist oleks pidanud täitma tasuta.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohtu 07.02.2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 48 lg 1 kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20% kõrgem. Kinnipeetavatele müüs kaupa Tartu Vangla. Tartu Vangla kehtestas erinevatele müüdavatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis vangla arvestuse kohaselt moodustas keskmiselt

17.99 %. Kuni 24.07.2009 ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli vaid kohustus kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalust vahendada ning alates 01.06.2008 kehtiva redaktsiooni kohaselt sisseostude tegemist kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas perioodil 29.07.2007 kuni 24.07.2009 ei ole vangla enese poolt käsitletav üksnes avalikõigusliku haldusülesande täitmisena, vaid seda tuleb käsitleda üksnes kinnipeetavatele vanglas kaupade ostmiseks võimaluse loomisena. Ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegeleda müügiprotsessiga tasuta. Vangla kaupluses müüdavatele kaupadele kehtestatud juurdehindlus (hinnalisand) on tavapärane ja vajalik, et katta kaupluse pidamisega kaasnevad vajalikud ja paratamatud kulud. Erinevad järelevalveorganid, sh riigikontroll ja tarbijakaitseamet ei ole pidanud hinnalisa kehtestamist kinnipeetavatele kui tarbijale õigusi rikkuvaks ja/või seadusega vastuolus olevaks. Tartu Vangla kaupluses perioodil 29.07.2007 kuni 24.07.2009 kehtestatud hinnalisandi näol ei ole tegemist avalikõigusliku rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Hinnalisa ei ole käsitletav riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille saab kehtestada üksnes seadusega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. V. Vesingi esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus kontrollinud, kas suhetes kinnipeetavatega oli kauba müüjaks üldse Tartu Vangla, kelle jaoks kaubandus ei ole peamine majandustegevus. Lisaks ei ole kohus kontrollinud, milliste vahendite eest ostis vangla kaupu, kas see toimus vangla enda vahendite arvel või kasutati selleks kinnipeetavate kontodel olevaid rahalisi vahendeid. Kohus on ekslikult leidnud, et haldusülesande täitmine piirdub Tartu Vangla kinnipeetavatele võimaluse loomisega sisseostude sooritamiseks. Õiguskantsler leiab ka, et Tartu Vanglas puudub vangla ja kinnipeetavate vahel eraõiguslikele lepingupooltele omane privaatautonoomia. Kohus ei ole välja selgitanud, kas Tartu Vangla on juurdehindlusega teeninud kasumit või on katnud kokkuostu ja müügiprotsessiga tekkivaid kulutusi või kas üldse on kumbagi neist aset leidnud. Kohus ei välja selgitanud, kui palju lisas vangla juurdehindlust nendele kaupadele, mida ta vahendas just kaebajale vaidlustatud perioodil.

6. Tartu Vangla palub jätta V. Vesingi apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tartu Vangla osales kinnipeetavatele kaupade müügi protsessis müüjana, millest tulenevalt tekkis kinnipeetava isiku ja vangla vahel tsiviilõiguslik suhe. Kaubandustegevus ei ole vangla põhitegevuseks ja seetõttu sõlmiski vastustaja kinnipeetavatele müüdavatele kaupade soetamiseks kaupade ostu-müügilepingu eraõigusliku juriidilise isikuga, kelle majandustegevuseks oli kaupade hulgimüük. VangS § 48 lg 1 kohaselt teeb kinnipeetav sisseoste oma isikuarvel oleva raha eest ja seega kinnipeetava poolt tellitud kauba maksumus arvestati maha tema vanglasiseselt isikuarvelt. Kaebaja on oma vanglasiseselt isikuarvelt tasunud ostetud kaupade eest vanglale, seega on põhjendamatud kaebaja kahtlused, kas vastustaja oli temale kaupade müüja või vahendaja. Tartu Vangla kaupluses kaupade keskmine juurdehindlus ei olnud ebamõistlikult suur ja kuna vangla eesmärk ei olnus kasumi teenimine, siis kattis vangla sellega vaid kinnipeetavatele sisseostude sooritamise võimaldamisega seotud paratamatud kulutused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 07.02.2011. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Käesoleva asjaga sisult analoogses asjas on Riigikohtu halduskolleegium teinud 14.12.2011.a otsuse (haldusasi nr 3-3-1-72-11), tühistades Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendid, milles asuti Tartu Vangla kaupluses enne 2009. a juulit rakendatud 17,99%-lise juurdehindluse õiguspärasuse osas antud asjas tehtud lahendiga võrreldes teistsugusele seisukohale. Riigikohus tegi nimetatud asjas uue otsuse, jättes A.S. analoogse sisuga kaebuse Tartu Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

9. Viidatud Riigikohtu lahendi seisukohad toetavad käesolevas asjas vaidlustatud Tartu Halduskohtu 07.02.2011. a otsuse seisukohti. Nimelt on ka Riigikohus oma 14.12.2011. a lahendis leidnud, et enne 24.07.2009 kehtinud VangS § 48 lg-st 1 tulenes vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus, kuid kauba müügihinna see osa, mis ületas kauba sisseostuhinda, ei kujuta endast avalik-õiguslikku tasu või makset, mis peaks põhiseaduse § 113 kohaselt olema kehtestatud seadusega. Riiklikuks lõivuks saab lugeda tasu vaid selliste soorituste eest, mida reguleerib avalik õigus. Seejuures ei piisa sellest, et avalik õigus reguleerib soorituse tegemise kohustust. Ka soorituse sisu peab alluma avalik-õiguslikule regulatsioonile. VangS § 48 lg-ga 1 kinnipeetavatele tagatud võimalus osta teatud kaupu tähendab vangla kohustust võimaldada kinnipeetaval astuda vastavatesse tsiviilõigussuhetesse. Kaupade ostmine ise aga toimub eraõiguslikule regulatsioonile alluva müügilepingu alusel. Seega allub kauba müügihind tervikuna eraõiguslikule regulatsioonile. Riigikohtu praktikas on rahalise kohustuse avalik-õiguslikuks tasuks lugemisel muuhulgas oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: poolte vahel tekib tasu nõudmisel avalik-õiguslik (võimu-) suhe; ei sõlmita tsiviilõiguslikku lepingut, mille täitmist oleks riigil võimalik nõuda tsiviilkohtumenetluse korras; tasu maksjal puudub õigus nõuda teiselt lepingupoolelt vastusooritust; sellist tasu saab nõuda ainult riik; riik kasutab tasu kogumisel võimuvolitusi. Vangla kaupluses müüdava kauba eest nõutav hind loetletud kriteeriumitele ei vasta. Poolte vahel sõlmitakse võlaõigusseaduse regulatsioonile alluv müügileping. Oste sooritav kinnipeetav saab vangla kauplusele makstava tasu eest reaalse vastusoorituse - kauba. Analoogset tasu kauba müügiteenuse eest saab nõuda iga eraõiguslik isik.

Riik võib avalik-õigusliku juriidilise isikuna osaleda ka tsiviilõigussuhetes. Sellisel juhul allub riigi tegevus reeglina samadele eraõiguslikele normidele ja põhimõtetele, mis laienevad kõigile tsiviilõiguse subjektidele. Nii ei vaja eraõiguslikes suhetes tehingutingimuste määratlemine seadusest tulenevat erivolitust. Seega ei eeldanud vangla kaupluses kaupade eest sisseostuhinnast suurema tasu küsimine PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsiooni klausli järgimist. Kui kinnipeetav on pöördunud halduskohtusse nõudega kahju hüvitamiseks, mis väidetavalt tekkis Tartu Vanglaga sõlmitud müügilepingute tagajärjel, kujunes müügilepingu sõlmimisel vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik suhe, mille raames kahju tekitamist saab kontrollida tsiviilkohtumenetluse korras. Tekkinud tsiviilõigussuhtes peab vangla arvestama ka VangS § 48 lg-s 1 sätestatud kohustusega tagada kinnipeetavale reaalne sisseostude tegemise võimalus, mis eeldab seda, et kaupade eest küsitav hind ei oleks ebaproportsionaalselt suur. VangS § 48 lg 1 rakendamisel saab arvestada ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega REC(2006)2 "Euroopa Vanglareeglistik", mille p 31.5 kohaselt on vangidel hügieeni-, korra ja julgeolekunõuete täitmiseks õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. See aga ei tähenda, et suhe Tartu Vangla ja V. Vesingi vahel muutuks avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalikõiguslik juriidiline isik.

10. Seega on ka V. Vesingi pöördunud tegelikult halduskohtusse nõudega, mis tuleks lahendada maakohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Riigikohtu erikogu on aga leidnud, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised pole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (vt 10.04.2002. a määrus asjas nr 3-3-4-2-02, p 10). Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et menetlusosalised oleksid kuni halduskohtu otsuse tegemiseni vaidlustanud halduskohtu pädevust. Eeltoodu alusel saab ka ringkonnakohus

V. Vesingi kahju hüvitamise nõuet ise täiendavalt hinnata, kuigi väidetav kahju on tekitatud eraõiguslikus suhtes.

11. Nagu juba varem märgitud, ei kujutanud kaupade müügihinna see osa, mis ületas kauba sisseostuhinda, endast avalik-õiguslikku tasu või makset, mis peaks põhiseaduse § 113 kohaselt olema kehtestatud seadusega. Seega ei olnud Tartu Vangla kaupluses keskmiselt 17,99%-lise juurdehindluse rakendamine ka enne 2009. a juulit õigusvastane. Lisaks sellele leiab ringkonnakohus, et Tartu Vangla ei ole kaupluses keskmiselt 17,99%-lise juurdehindluse rakendamisega rikkunud ka VangS § 48 lg-t 1. Nimetatud protsent ei ületa praeguseks seadusandja poolt kindlaks määratud 20% suurust lubatavat maksimumpiiri, mille võrra müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kõrgem, ega ole ebanormaalselt kõrge võrreldes hindadega väljaspool vanglat. Kaupade müümine 2007-2009. a sisseostuhinnast 17,99% võrra suurema hinnaga ei piira ebaproportsionaalselt kinnipeetavate õigust sisseoste sooritada. Ka VangS § 48 lg 1 kehtivat sõnastust arvestades pole põhjust pidada juurdehindlust põhjendamatult suureks. Seega on V. Vesingi kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmine õigustatud.

Einar Vene Maili Lokk Agu Timmi