3-11-223/39 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

3-11-223

K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Kohus Kohus Kohus Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik

Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2012 Pärnu kohtumaja Haldusasja number Haldusasja number Haldusasja number Haldusasja number 3-11-223 Haldusasi Haldusasi Haldusasi Haldusasi

E. K´i kaebus, milles kaebaja taotleb: - tühistada Pärnu Linnavalitsuse 27.12.2010 korraldus nr 617; - tühistada ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsus nr 1; - välja mõista Pärnu Linnavalitsuselt kaebaja poolt kantud menetluskulud

Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev Asja läbivaatamise kuupäev

27. märts 2012 Menetluso Menetluso Menetluso Menetlusosalised salised salised salised Kaebaja E. K Vastustajad: Pärnu Linnavalitsus; ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon

RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON RESOLUTSIOON Rahuldada E. K kaebus osaliselt.

Jätta rahuldamata E. K´i kaebus Pärnu Linnavalitsuse 27.12.2010 korralduse nr 617 tühistamise nõudes.

Tühistada ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsus nr 1.

ASJAOLUD ASJAOLUD ASJAOLUD ASJAOLUD

21.01.2009 ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni otsusega nr 2 loeti omandireformi objektiks ühetekiline kaubalaev Lake Lucerne ja tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks E. K (tl 11).

3-11-223

19.05.2009 Pärnu Linnavalitsuse korraldusega nr 276 otsustati alustada ÕVVTK Pärnu Linnakomisjoni otsuses tuvastatud omandiõiguse objekti kompenseerimise menetlust õigustatud subjektile (tl 13). 07.07.2009 Pärnu Linnavalitsuse korraldusega nr 372 kinnitati omandireformi objektiks oleva vara maksumus ja määrati kompensatsioon (tl 14-15). 10.12.2010 teavitas Pärnu Linnavalitsus E. K´i haldusmenetluse alustamisest korralduste nr 372, 276 kehtetuks tunnistamiseks ning palus esitada omapoolsed vastuväited lisatud korralduse eelnõu osas (tl 17). 27.12.2010 Pärnu Linnavalitsuse korraldusega nr 617 otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust ning tunnistati kehtetuks linnavalitsuse korraldused nr 276, 372 (tl 27-30). 25.01.2011 esitas E. K kohtule kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 27.12.2010 korralduse nr 617 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-223 tl 8). 25.02.2011 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 33). 25.03.2011 esitas Pärnu Linnavalitsus vastuväited kaebusele (tl 40-41). 08.09.2011 ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni otsusega nr 1 tunnistati kehtetuks ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsus nr 2 (tl 140). 17.10.2011 määrusega kaastati menetlusse arvamuse andmiseks ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon (tl 141-142). 26.10.2011 esitas kaasatud isik arvamuse kaebuses (tl 147-148). 26.01.2012 määrusega otsustati kaebus läbi vaadata kirjalikus menetluses (tl 156).

04.11.2011 postitas E. K kaebuse ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsuse nr

1 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-2591 tl 5-12). 22.11.2011 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 28). 07.12.2011 esitas vastustaja vastuväited kaebusele (tl 32-33). 26.10.2012 määrusega liideti kaebus haldusasja nr 3-11-223 juurde ja otsustati lahendada kirjalikus menetluses (tl 42-43).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse kohaselt rikub kaevatav korraldus kaebaja õigust saada kompensatsiooni õigusvastaselt võõrandatud vara eest. Kaebaja on tunnistatud ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsusega nr 2 taotletava vara osas omandireformi õigustatud subjektiks, millest tuleneb kaebaja nõudeõigus kompensatsiooni määramiseks. Vaidlustatud korraldusega tunnistati kehtetuks 07.07.2009 korraldus kaebajale kompensatsiooni määramiseks. Nimetatud korraldusega tunnistati kehtetuks õiguspärased haldusaktid, mis võeti vastu ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsuse nr 2 alusel, kus tuvastati nii õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis kui ka õigustatud subjekt. Otsus oli kehtiv vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal ning oli juhindumiseks kohustuslik. Vaidlustatud korralduses puuduvad varasemate korralduste kehtetuks tunnistamise õiguslikud alused. ORAS § 11 lg 1 määratleb omandireformi objektiks tunnistamise, mis ei ole linnavalitsuse pädevuses ning korralduste andmisel ei saanud linnavalitsus seetõttu nimetud normist lähtuda, sest antud asjaolu tuvastamine on ÕVVTK maakonnakomisjonide pädevuses. Korralduses viidatud korra p 3, 5, 8, 9, on menetlusnormid, mis ei sisalda korralduse tühistamise materiaalõiguslikke aluseid. Seega puudus õiguslik alus korralduse vastuvõtmiseks. Korralduse p 1 on vastuolus kehtiva õigusliku olukorraga. Kompenseerimismenetlust oli juba alustatud korraldusega nr 276 ja kompensatsioon oli määratud korraldusega nr 372. Seega oli

3-11-223

menetluse alustamise korraldus täidetud ning seda ei olnud võimalik kehtetuks tunnistada. Samuti puudus linnavalitsusel õigus keelduda kompenseerimise menetluse alustamisest. Maavanema ettekirjutus ei saa olla aluseks varasemate korralduste kehtetuks tunnistamisele. Ettekirjutus ei kohusta korraldusi kehtetuks tunnistama, vaid viima kooskõlla seadusega. Linnavalitsusel oleks tulnud hinnata ja tuvastada korralduste seadustele vastavus ning jätta ettekirjutus täitmata. Omandireformi õigustatud subjekti osas asjaolude tuvastamine väljub linnavalitsuse pädevusest ning ei saa olla aluseks varasemate korralduste tühistamisel.

Asjakohatu on viide kohtuotsusele nr 3-09-1475, kuna kohtuotsus ei puuuduta linnavalitsuse haldusakte. Linnavalitsus on rikkunud haldusmenetluse norme. HMS § 64 lg 2 alusel pidi linnavalitsus põhistama korralduste kehtetuks tunnistamise faktiliste ja õiguslike kaalutlustega. Kompenseerimise korralduste kehtetuks tunnistamine rikub kaebaja õiguspärast ootust, ei ole kaalutud kaebaja õiguspärast ootus korralduste kehtima jäämiseks. Korralduste vaidlustamise tähtajad olid möödunud ning kaebajal oli õiguspärane ootus nende kehtima jäämiseks.

Maavanema ettekirjutuste tegemiseks mõistlik tähtaeg oli möödunud ning linnavalitsus oleks pidanud seda kaaluma. Toimiku materjalid edastati Pärnu maavanemale järelevalve tegemiseks 07.09.2009 ja tagastati ilma märkusteta. Ettekirjutus oleks tulnud teha järelevalve käigus. Vaatamata kaebaja taotlusele ei andnud linnavalitsus piisavalt aega korralduste eelnõuga tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja elukoht on Rootsis, mistõttu vajab ta mõistlikku aega vajaliku õigusabi saamiseks. HMS § 40 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamiseks peab isikule andma võimaluse esitada oma arvamus.

Antud juhul ei ole haldusorgan taganud kaebajale võimalust esitada omapoolseid argumente. Kaebuses haldusasjas nr 3-11-2591 märgib kaebaja, et esitas nõuetekohase avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks. HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb tagada menetlusosalisele tema ärakuulamine haldusmenetluses. Antud juhul ei ole haldusorgan andnud kaebajale võimalust esitada menetluse käigus omapoolseid argumente. HMS § 64 lg 2 kohaselt saab haldusakti tunnistada kehtetuks kaalutlusõiguse kohaselt. Seega pidi komisjon põhistama 21.01.2009 otsuse nr 1 kehtetuks tunnistamist faktiliste ja õiguslike kaalutlustega.

Antud juhul on seda tehtud vaid üldsõnaliselt, viitega J. V uurimistööle. Nimetatud ajaloolase uurimistöö ei ole objektiivne, selle tegijal on olnud huvide konflikt. Töö on tehtud rahandusministeeriumi tellimusel ja ministeeriumi raha eest. Samas on rahandusministeeriumil huvi temale soodsate tulemuste osas, mis välistaksid kompensatsiooni maksmise. Kehtetuks tunnistati õiguspärane haldusakt. Kaevatavast otsusest ei selgu, milline õiguslik tähendus on sellel ORAS-e mõttes. Kaebajale nimetatud uurimistööd ei tutvustatud ning seda ei ole ka kaevatavale otsusele lisatud, seega ei saanud kaebaja esitada ka vastuargumente.

ÕVVTK otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks ei saa olla kellegi uurimistöö, mis ei anna vastavat volitusnormi ja materiaalõiguslikku alust ega kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama ega muutma. Samuti ei ole selle töö objektiivsus enne kindel, kui selle sisu ei ole võimalik erapooletult ja töö tellijast sõltumatult analüüsida. Vastustajal oleks tulnud hinnata otsuse vastavust kehtivale seadustele ning viidata otsuses vastavatele õigusaktide sätetele. Üheski ÕVVTK dokumendis ei ole eraldi toodud laevade omanike omandiõiguse ainsaks tunnuseks registrikannet.

Osalus laevades omandati isikute poolt võlaõiguslike tehingutega ning alles pärast tehingut toimus omandiõiguse asjaõiguslik vormistamine. Antud juhul sattus omandiõiguse vormistamine aega, mis algas NSVL poolt EV okupeerimise ja Annekteerimise ettevalmistamine, seetõttu muutus omandiõiguse vormistamine registrites omanikele eluohtlikuks. Laevaomanik, kes ei kandnud oma osalust registrisse, ei saa seetõttu oma omandiõigust kaotada, kuna ta ei ole seda võõrandanud kolmandatele isikutele.

3-11-223

Seega on vaja omandiõiguse tuvastamiseks hinnata laevakinnistusraamatu andemete kõrval ka ORAS poolt lubatavaid kaudseid tõendeid sh, omandiõiguslikes küsimustes tehtud tahteavaldusi. Selliste kaudsete tõendite hindamist on kasutatud teiste kinnisja vallasasjade puhul ning on kehtivate õigusaktide ja kohtupraktika kohaselt aktsepteeritavad, kui kinnistamise formaalsed toimingud jäid isikute tahtest olenemata lõpetamata. Notariaalregistri andmetes ja laevakinnistusraamatu andmetes on suured vastuolud, mis seab kahtluse alla registriandmete ainuõigsuse. Notari registrist nähtub, et A. T võtab laeva disponendina J. Iile laeva asjus üldvolikirja, esitab notarile Veeteede Talituse poolt 20.09.1939 antud tunnistuse. Veeteede Talitus pidas ka laevaregistrit ega saanud väljastada tõendit, kus oli märgitud mitteomanik. ENSV RKN 28.08.1940 otsusega otsustati natsionaliseeritud laevandusettevõtete ja laevade valitsemiseks määrata disponentide kohusetäitjaid kuni natsionaliseerimise lõpuleviimiseni, seega pidi omandiõigus muutuma natsionaliseerimise lõpuleviimisel, mitte natsionaliseerimisnimekirjadesse kandmisel. Notar tõestas enne natsionaliseerimise lõppemist 18.12.1940 kohtuvolikirja laeva disponendile A. T´ile. Samast aktist nähtub, et T. M on määratud komissariks laevanduse ettevõttele, millele vaidlusalune laev kuulub. Kaebaja hinnangul saab sellest dokumendist järeldada J. Ii omaniku staatust laeva suhtes 17.06.1940 seisuga, mis on väljastatud pärast natsionaliseerimishetke. Natsionaliseerimise kohta koostatud dokumentatsioon näitab, et vahetult enne natsionaliseerimist moodustati uus laevandusettevõte „I ja Nelberg“, mille omandis oli laev, mis ei ole fikseeritud üheski natsionaliseerimise üldnimekirjas, kuid oli olemas eelnimetatud notariaalregistris. Seega ei saa laevakinnistusregistri andmed olla ainsaks allikaks laeva osanike omandiõiguse kindlaks tegemisel, sest faktiliselt lähtuti käibes ka muudest andmetest, mitte ainult laevakinnistusregistri andmetest.

J. V uuringus on jäetud tähelepanuta laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse § 42, mille kohaselt peetakse kõrvuti laevakinnistusregistritega kaht eraldi kartoteeki: laevade ja laevaomanike kohta. Need kartoteegid kuulusid seaduse järgi kinnistusregistri koosseisu ja nende mittetäitmine oli seaduserikkumine. Laevaomanike nimede kohta peetud kartoteek annaks täpse omanike nimekirja, kuid seda ei ole õnnestunud arhiivist leida. Kartoteekide pidamise kohta arhiivis viited puuduvad. Säilinud Eesti laevade nimekirja ja natsionaliseeritud laevade ja nende osanike nimekirjade andmed ei ole täielikud, sest erinevates notariaalaktide raamatutes on laevade osaluse omandamise ja võõrandamise kohta erinevad andmed. Kaebaja hinnangul on notariaalregistrites märgitud andmed täpsemad ja tõepärasemad kui ebatäielikud laevanimekirjad ning natsionaliseeritud laevade ja nende osanike nimekirjade andmed. Kaebaja nõustaja J. V on läbitöötanud mahuka osa säilinud notariaalregistritest, mille tulemusel on selgunud, et need näitavad hoopis midagi muud kui kinnistusregistri materjalid. Seega tuleks eelistada notariaalregistrites jms omanike tegeliku tahte kohta saadavaid andmeid. Laevade kinnistusregistri andmed on ebatäielikud ning sinna ei kantud alati kõiki omanikke.

J. V uuringu kohaselt sooritasid seaduskuulekad laevaomanikud määratud tähtajaks (1939) omandiõiguse legaliseerimiseks vajalikud toimingud. Laeva osas esitas M. Ti oma tulusid kaasomanikuna ning seetõttu ei ole uuringus toodud viited allosanike küsimuses käesoleval juhul asjakohased.

Pärnu Linnavalitsus esitatud kaebust ei tunnista. Korra p 3 sätestab, et vara kompenseerimise menetlust korraldavad ja vara kompenseerimise otsustavad kohaliku omavalitsuse täitevorganid. Korra p 9 kohaselt lähtutakse vara kompenseerimise menetluse alustamisel ÕVVTK vastava komisjoni otsusest, millega on tuvastatud vara võõrandamise õigusvastasus,

3-11-223

vara koosseis, selle omanik ning määratakse kindlaks õigustatud subjektid. Pärnu Linnavalitsus alustas kompenseerimismenetlust, kinnitati vara maksumus ning määrati kompensatsioon. Pärnu maavanem asus järelevalve tulemusel 09.09.2009 seisukohale, et kompenseerimise arvestus on vastavuses seadusega. Maavanem viis läbi täiendava järelevalvemenetluse augustis 2010. Oma 18.08.2010 kirjas märgib maavanem, kuigi kompensatsiooniarvestus on vastavuses seadusega, asus maavanem järelevalve tulemusel seisukohale, et toimikus olevate dokumentide alusel ei ole tõendatud kompenseeritava laevaosa kuulumine M.

Tile. Linnavalitsus oma 15.11.2010 kirjas jäi seisukohale, et laeva osa kuulumine M. Tile on tõendatud. Pärnu Maavalitsus 25.11.2010 kirjas tegi maavanem ettepaneku vaadata asi uuesti läbi ning hinnata asjaolusid sisuliselt. Linnavalitsus vaatas asjas esitatud materjalid läbi, sh kaebaja nõustaja poolt esitatud materjalid, ning leidis, et kompenseerimise menetluse alustamine ja kompensatsiooni määramine ei ole põhjendatud. HMS § 64 annab õiguse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalutlusõiguse alusel. Korralduse sissejuhatusest nähtub, millistest õiguslikest ja faktilistest asjaoludest lähtudes linnavalitsus kaevatava korralduse vastu võttis.

Kompenseerimismenetlust alustades peab linnavalitsus kontrollima, kas menetluse alustamine on põhjendatud. Järelevalvemenetluses toodi välja põhjused, mis seadsid kahtluse alla komisjoni 21.01.2009 otsuse nr 2. Linnavalitsus leidis, et toimikus olevad materjalid ei ole piisavad kompenseerimismenetluse alustamiseks ning kompensatsiooni määramine on vastuolus ORAS sätetega. Korraldustega ei lahendatud komisjoni päevusse kuuluvaid küsimusi, vaid toodi välja millistel põhjustel ei ole põhjendatud kompenseerimise menetluse alustamine ja kompensatsiooni määramine ning miks toimik tagastatakse komisjonile.

Pärast seda, kui komisjon on asjas esitatud materjalid uuesti läbivaadanud ja teinud otsuse 21.01.2009 otsuse nr 2 tühistamise või jõusse jätmise kohta, saab linnavalitsus vastu võtta otsuse kompenseerimise menetluse osas. Vaidlustatud korraldusega linnavalitsus ei otsusta, kas M. T oli laevaosa omanik või mitte, vaid möönab, et omandiõiguse tõendamiseks ei ole esitatud tõendid piisavad. Ebaõige on kaebaja väide õigustatud ootuse osas. ORAS § 17 lg 3 näeb ette järelevalve läbiviimise võimaluse maavanema ja rahandusministri poolt.

Õigustatud subjekt peab arvestama olukorraga, et järelevalve menetluses võivad ilmneda sellised asjaolud, mis võivad kaasa tuua asjas uue läbivaatamise. Linnavalitsus edastas kaebajale vaidlustatud haldusakti eelnõu 10.12.2010 ning andis vastuväidete esitamiseks tähtaja 20.12.2010. Kaebaja nõustaja esitas tähtaja pikendamise taotluse eelkõige põhjusel, et ära oodata kohtulahend haldusasjas nr 3-10-2021. Linnavalitsus ei pidanud pikendamist põhjendatuks, sest toimik kuulus komisjonile tagastamisele, kes saab vajadusel arvestada haldusasjas nr 3-10-2021 tehtud lahendit.

Kaebaja nõustaja on aastaid esindanud laevaosade kompenseerimist taotlevaid isikuid ja on seetõttu kursis kõigi asjas oluliste asjaoludega ning seetõttu oli linnavalitsuse poolt vastuväidete esitamiseks antud tähtaega piisav. Haldusasjas nr 3-10-2021 jäeti kaebaja kaebus rahuldamata analoogsetel õiguslikel asjaoludel, mis on välja toodud järelevalve menetluses.

ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon ei nõustu kaebusega. Maavanem teostas järelevalvet toimiku nr 02212 üle, mille tulemusel selgus, et toimikus ei ole piisavalt tõendeid M. Ti omandiõiguse tõendamiseks. Maavanem ei nõustus linnavalitsuse seisukohaga, et dokumendid laeva tegevusest saadud tulu maksustamise kohta tõendavad üheselt omandiõigust. Omandireformi objektiks on ka laevaregistrisse kantud laevad. Kui selline kanne puudub, siis võivad omandiõigust tõendada omandiõiguse üleminekut tõendavad dokumendid. Omandiõigust saab erakorraliste asjaolude korral tõendada ka muude dokumentidega. Varalt saadud tulu maksustamine ei saa üheselt tõendada omandiõigust sellele varale. Varalt tulu saaja ei pruugi olla vara omanik, vaid ka rentnik. On alust oletada,

3-11-223

et laevast tulu teenivad isikud, kes ei olnud omanikud, olid omanikuga võlaõiguslikes suhetes ning neil ei ole nõudeõigust vara tagastamiseks. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et varalt saadud tulu maksustamine ei tõenda vara omandiõigust. Kuna omandireformi õigusaktid ei sätesta otseselt laeva omandiõiguse tuvastamist, on Rahandusministeerium edastanud dr J. V ajaloolis-õigusliku uurimuse tulemuse, mida palutakse arvesse võtta. Uuringute tulemused kinnitavad komisjoni seisukohta, et laeva võib tunnistada omandireformi objektiks ainult siis, kui see on kantud vastavasse registrisse. Laeva omanikuks saab olla vaid registrisse kantud isik või tema pärija. Seisuga 17.06.1940 ei ole võimalik laeva omanikuna käsitleda registrisse kandmata isikut. Järeldus tugineb ORAS § 11 lg 1, mille kohaselt on omandireformi objektiks laevaregistrisse kantud laevad. Linnavalitsus vaatas veelkord läbi toimiku materjalid ning leidis, et kompenseerimismenetluse alustamine ja kompensatsiooni määramine korralduste nr 372, 276 alusel ei ole kooskõlas seadusega. Linnavalitsuse 27.12.2010 korraldusega nr 617 tunnistati nimetatud korraldused kehtetuks ning tagastati toimik Pärnu linnakomisjonile. Kuna linnakomisjon lõpetas oma tegevuse 31.12.2010, siis anti toimik üle maakonnakomisjonile. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon tunnistas oma 08.09.2011 otsusega nr 1 kehtetuks linnakomisjoni 21.01.2009 otsuse nr 2. „Õigusvastselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 20 alusel jäetakse esitatud taotlus rahuldamata, kui kogutud tõendid ei ole piisavad küsimuse otsustamiseks ning komisjoni arvates pole enam võimalik täiendavaid tõendeid hankida.

KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatavate haldusaktide tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas kaebuste esitamise ajal kehtinud HKMS § 6 lg 2 p 1. Kaebus on postitatud 25.01.2011 Pärnu Linnavalitsuse 27.12.2010 korraldusele ning 04.11.2011 ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsusele. Esitatud materjalide kohaselt on vaidlus seotud õigusvastaselt võõrandatud varaga. Seega on kaebused esitatud ORAS § 19 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebused lubatavad.

Kaevatav korraldus on vastuvõetud ORAS § 11 lg 1; HMS § 64 lg 2; Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p 3, 5, 8, 9; õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 02212; Pärnu maavanema järelevalve menetluses avaldatu (09.08.2010, 18.08.2010, 21.11.2010 kirjade) alusel. Kaevatava korraldusega on otsustatud mitte alustada vaidlusaluse vara osas kompenseerimismenetlust ning tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimik ÕVVTK Pärnu Linnakomisjonile (tl 29). Korraldusega tunnistati kehtetuks Pärnu Linnavalitsuse 19.05.2009 korraldus nr 276 ja 07.07.2009 korraldus nr 372.

Kaebaja väidetel ei saa ORAS § 11 lg 1 olla aluseks kaevatavale korraldusele, kuna linnavalitsuse pädevuses ei ole vara omandireformi objektiks tunnistamine, seetõttu ei saanud linnavalitsus viidatud õigusnormist lähtuda. ORAS § 11 on toodud seaduse II osas, kus on sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ning kompenseerimise õiguslikud alused. ORAS § 11 lg 1 sätestab, et omandireformi objektiks on õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu.

3-11-223

Arvestades seda, et ORAS § 5 lg 1 kohaselt on omandireformi kohustatud subjektid kohustatud omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastama või kompenseerima ning kuna antud juhul on vastustaja kaevatavas korralduses jõudnud seisukohale, et asjas esitatud tõendite kohaselt ei saa omandireformi kohustatud subjekt lugeda vaidlusalust vara omandireformi objektiks ja kaebajat omandireformi õigustatud subjektiks, on antud viide asjakohane, sest linnavalitsus on kohustatud kompenseerima üksnes omandireformi objektiks olevat vara.

Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p 361 sätestab, kui maavanemale talle saadetud materjalide kontrollimisel selgub, et kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus kas täielikult või osaliselt ei vasta seadusele või seaduse alusel vastuvõetud muule õigusaktile, esitab maavanem 15 päeva jooksul pärast dokumentide saamist kirjaliku ettepaneku viia see õigusaktiga kooskõlla. Mida antud juhul on maavanema poolt tehtud. Maavanem järelevalve korras tehtud ettepaneku aluseks toodud selgitustes viitab vastuoludele/puudustele seoses vara omandiõiguse tõendamisega ning maavanema ettepaneku kaalumiseks tuli linnavalitsusel oma korralduses hinnata maavanem poolt esitatud seisukohti. Kaevatavas otsuses ei tuvastatud omandireformi subjekti ega tehtud kindlaks objekti, vaid leiti, et vara kompenseerimismenetluse alustamiseks puudub alus ning tunnistati kehtetuks eelnevas menetluses vaidlusaluse vara osas vastuvõetud otsused. Arvestades seda, et kohustatud subjektil tuleb vara tagastada/kompenseerida õigustatud subjektile, on korralduses kajastatud arutelu vaidlusaluse vara omandiõiguse osas asjakohane. Seega ei ületanud Pärnu Linnavalitsus talle õigusaktidega antud pädevust.

Kaebuse kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p 3, 5, 8, 9 menetlusnormid, mis ei sisalda korralduste tühistamise materiaalõiguslikke aluseid. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra (edaspidi „kord“ vastavas käändes) p 3 sätestab, et vara kompenseerimise menetlust korraldavad ja kompenseerimist otsustavad kohaliku omavalitsuse täitevorganid. Tulevalt eeltoodust on Pärnu Linnavalitsusel vara kompenseerimise menetluse korraldamiseks ja kompenseerimise otsustamiseks vajalik pädevus vara kompenseerimise või sellest keeldumise kohta korralduse vastuvõtmiseks. ORAS ega nimetatud seaduse alusel vastuvõetud õigusaktid ei sisalda keeldu vara kompenseerimise menetluses kogutud ja koostatud dokumentide uuesti läbivaatamiseks ning vajadusel vastuvõetud õigusaktide ja otsuste muutmiseks/kehtetuks tunnistamiseks. Käesoleval juhul on haldusakt tunnistatud kehtetuks isiku kahjuks. HMS 4. jaos on sätestatud nõuded haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, mis ei välista ega keela haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. Korra p 5 kohaselt on isikul, kes leiab, et kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus vara kompenseerimise või sellest keeldumise kohta on ebaõige, õigus taotleda täitevorganilt selle muutmist või tühistamist. Lähtudes korra p 8 seisneb vara kompenseerimise menetluse alustamine seisukoha võtmises, et vara kuulub vastavalt seadusele riigi poolt kompenseerimisele, ning korralduse andmises asuda kompenseeritava vara maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramisele. Korra p 9 sätestab, et vara kompenseerimise menetluse alustamisel lähtutakse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnavõi linnakomisjoni otsusest, millega on tuvastatud vara võõrandamise õigusvastasus, vara koosseis ja õigusjärgne omanik ning määratud kindlaks õigustatud subjektid ja iga õigustatud subjekti mõtteline osa tagastamisele kuuluvas varas või määratavas kompensatsioonis. Maakonnakomisjon saadab õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku koos komisjoni otsusega

3-11-223

kohaliku omavalitsuse täitevorganile ning esitab otsuse ärakirja maavanemale kümne päeva jooksul komisjoni otsuse vastuvõtmise päevast arvates. Maavalitsused peavad maakonnakomisjonide ning vallaja linnavalitsuste poolt neile käesoleva korra kohaselt esitatud andmete põhjal arvestust kõigi lõpetamata õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise menetluste kohta. Kohus nõustub kaebajaga, et nimetatud sätted reguleerivad kompenseerimise menetlust. Arvestades seda, et korralduses on kirjeldatud vaidlusaluses asjas läbiviidud menetlust ning selgitatud Pärnu Linnavalitsuse seisukohti asja uuesti läbivaatamise vajalikkuse osa, on käsitletud sätetele viitamine korralduses asjakohane.

Kaebaja on seisukohal, et varasemate korralduste kehtetuks tunnistamise aluseks ei saa olla maavanema ettekirjutus. Linnavalitsusel oleks tulnud hinnata kompenseerimise korralduste vastavust seadusele ning tuvastada, et need on kooskõlas seadusega ja jätta ettekirjutus täitmata. Korralduse kohaselt on Pärnu maavanem toimiku nr 02212 osas läbiviinud järelevalvemenetluse, mille tulemused on edastatud Pärnu Linnavalitsusele 09.08.2010; 18.08.2010; 25.11.2010. ORAS § 17 lg 9 sätestab, et järelevalvet vara tagastamise üle teostab Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud abinõusid. Rahandusministril on õigus teha maavanemale taotlus järelevalvemenetluse alustamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse § 15 lg 3 alusel teostab järelevalvet vara maksumuse ja kompensatsiooni määramise üle Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud abinõusid. Rahandusministril on õigus teha maavanemale taotlus järelevalvemenetluse alustamiseks. Asjas esitatud tõendite kohaselt on 20.01.2011 Rahandusministeerium edastanud Pärnu Maavalitsuse oma seisukohad õigusvastaselt võõrandatud laevaühingute omandiõigusliku staatuse küsimuses (tl 40-40 pöördel). Lähtudes õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p 36, kui kontrollimisel selgub, et kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus kas täielikult või osaliselt ei vasta seadusele või seaduse alusel vastuvõetud muule õigusaktile, esitab maavanem 15 päeva jooksul pärast dokumentide saamist kirjaliku ettepaneku viia see õigusaktiga kooskõlla. Asjas esitatud tõendite kohaselt on vaidlusaluse vara maksumuse ja kompensatsiooni määramise menetluse üle teostatud järelevalve menetluses jõudnud maavanem seisukohale, et toimikus sisalduvate dokumentide alusel kompenseerimismenetluse alustamine ja kompensatsiooni määramine korraldustega nr 372 ja 276 on vastuolus ORAS sätetega ning 09.08.2010 on tehtud linnavalitsusele ettepanek seisukohtade täpsustamiseks, 18.08.2010 ettepanek viia korraldus 372 vastavusse ORAS sätetega (tl 96- 97, 99-100, 102-104). Kaevatavas korralduses Pärnu Linnavalitsus hindas korralduste nr 372, 276 kooskõla seadustega ning nõustus maavanema seisukohaga, et korraldused ei vasta ORAS sätetele ning tunnistas korraldused kehtetuks.

Korralduses on viidatud kohtuotsusele haldusasjas nr 3-09-1475. Kaebaja hinnangul on antud viide asjakohatu, kuna ei puuduta Pärnu Linnavalitsuse haldusakt vaidlusaluse vara osas. Nimetatud haldusasjas on tehtud kohtuotsus A K´i kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.04.2009 otsusele nr 12950. Antud asjas taandus vaidlus sellele, kas kaebaja vanaisa M T oli otsuses märgitud laevade omanik nende õigusvastase võõrandamise ajal olukorras, kus laevakinnistusregistri andmed ei kinnita M. Ti omandiõigust, kuid laeva disponendi poolt koostatud dokumentides viidatakse talle kui allosanikule, kes teenis

3-11-223

kasumieraldisi laeva teenitult kasumilt. Kohtu poolt anti otsuses juhised haldusorganile menetluses kogutud vastandlikele tõenditele hinnangu andmiseks (tl 89-94). Kohus nõustub kaebajaga, et nimetatud kohtuotsus ei puuduta otseselt Pärnu Linnavalitsuse haldusakti vaidlusaluse vara osas, kuid arvestades kohtumenetluse pooli, kaebuse eset ning vaidluse sisu on tegemist viitega kohtupraktikale laevade omandiõiguse kindlaks tegemisel ning seetõttu ei saa antud viidet nimetada asjakohatuks.

Kaebaja on seisukohal, et kaevatav korraldus rikub kaebaja õigustatud ootust korralduse kehtima jäämise osas. Maavalitsusel oli ettekirjutuse tegemiseks möödunud mõistlik tähtaeg ning ettekirjutuse täitmise otsustamisel oleks linnavalitsus pidanud seda asjaolu arvestama. Eelpool käsitletud õigusaktides ei ole sätestatud tähtaegu maavanemale järelevalve menetluse läbiviimiseks ega keeldu korduva järelevalve läbiviimiseks. Korra p 2 alusel on kompenseerimise korral järgmised osad: 1) vara kompenseerimise menetluse alustamine; 2) kompenseeritava vara maksumuse määramine; 3) kompensatsiooni määramine; 4) õigustatud subjektile kompensatsiooni väljamaksmine. Arvestades seda, et järelevalve teostamiseks ei ole seadusega sätestatud tähtaega ning asjaolu, et esitatud tõendite kohaselt ei jõudnud vara kompenseerimine menetluse viimase osani (õigustatud subjektile kompensatsiooni väljamaksmine) ei saanud kaebajal enne kompensatsiooni väljamaksmist tekkida õiguspärast ootust, et Pärnu Linnavalitsuse korraldused nr 372 ja nr 276 jäävad kehtima vastuvõetud kujul.

Kaebaja väidetel ei täitnud linnavalitsus korralduse vastuvõtmisel HMS § 40 lg 1 sätestatud menetlusosalise ärakuulamise nõuet ning ei võtnud vastuväidetele tähtaja määramisel arvesse asjaolu, et kaebaja elukoht on Rootsis. Pärnu Linnavalitsus edastas kaebajale 10.12.2010 kaevatava korralduse eelnõu ning Pärnu Maavalitsuse 18.08.2010 ja 25.11.2010 kirjad ning andis vastuväidete esitamiseks aega kuni 20.12.2010 (tl 17). Kaebaja esindaja taotles talle antud tähtaja pikendamist kaks kuud, haldusasjas nr 3-10-2021 kohtu seisukoha saamiseks. Samuti taotles kaebaja tähtaja pikendamise rahuldamata jätmisel uue täiendava tähtaja määramist (tl 26). Pärnu Linnavalitsuse väidetel ei peetud põhjendatuks tähtaja pikendamist taotletud ulatuses, kuna toimik kuulus korralduse alusel komisjonile tagastamisele, kes oma otsuse ülevaatamisel saab arvestada haldusasjas nr 3-10-2021 tehtava lahendiga. Arvestades seda, et kohtumenetluses ei ole asjas uusi tõendeid esitatud, samuti asjaolu, et kaebaja esindaja haldusmenetluses ja käesolevas asjas kaebaja nõustaja on üks ja sama isik, kelle asukoht on Eestis ning kes on pika aja jooksul esindanud kaebajat analoogsetes vaidlustes erinevates kohtuasjades (nõustajana haldusasjades nr 3-10-2021; 3-09-1475), oli kaebaja oma esindaja kaudu teadlik kõikidest asjas olulistest õiguslikest ja faktilistest asjaoludest, ei saa kohtu hinnangul lugeda objektiivseks takistuseks vastuväidete esitamisel kaebaja asukohta välisriigis ja/või vajadust õigusabi organiseerimiseks. Lähtudes eeltoodust oli kaebajale enne kaevatava korralduse vastuvõtmist tagatud võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks.

Tulenevalt eeltoodust, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ei tuvastanud kohus Pärnu Linnavalitsuse kaevatavate korralduste vastuvõtmisel selliseid vormija menetlusnõuete rikkumisi, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega on taotluse Pärnu Linnavalitsuse 27.12.2010 korralduse nr 617 tühistamiseks põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu.

3-11-223

ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni otsusega nr 1 on konstateeritud, et Pärnu linnakomisjon oma 21.01.2009 otsusega nr 2 tunnistas omandireformi õigustatud subjektiks E. K´i ühetekilise kaubalaeva „Lake Lucerne“ 6,989 % osas kaudsete tõendite alusel. Otsuses tugineb komisjon Rahandusministeeriumi 2010 tellitud uuringule, mille tulemusel kinnitatakse, et laeva omanikuks sai olla ainult registrisse kantud isik või tema pärija. Laeva omanikuks oli laevakinnistusregistri kannete kohaselt laeva õigusvastase võõrandamise ajal laevaühing ja registris nimetatud laevaühingu osanikud, kelle hulgas ei ole nimetatud taotleja vanaisa M Tit. Eeltoodu alusel otsustas komisjon tunnistada kehtetuks ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsuse nr 2 (haldusasja nr 3-11-2591 tl 13).

ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21.01.2009 otsusega nr 2 tunnistati omandireformi objektiks kaubalaev „Lake Lucerne“ ning loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal 6,989 % osas M T´ile. Õigustatud subjektiks nimetatud vara osas tunnistati E. K (haldusasja toimik nr 3-11-223 tl 11). Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus.

Lisaks tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.12.2001 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-51-01). Seega tuleb haldusakti põhjendamisel selle andmise faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele.

ORAS § 16 lg 2 sätestab, et avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise otsustab maavanema moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjon. Käsitletud paragrahvi lg 6 kohaselt hinnatakse dokumente kogumis. Kui tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ei ole võimalik tõendada esitatud ja kogutud tõenditega ja kohalik komisjon leiab, et täiendavate tõendite saamine ei ole võimalik, jätab maakonnakomisjon avalduse rahuldamata. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 20 kohaselt jätab maakonnakomisjon esitatud taotluse kas täielikult või osaliselt rahuldamata, kui taotlus ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate seaduste või muude õigusaktidega või kui esitatud ja kogutud tõendid on küsimuse otsustamiseks ebapiisavad ning komisjoni arvates pole võimalik täiendavaid tõendeid hankida.

Otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta peab sisaldama rahuldamata jätmise põhjenduse, milles viidatakse nendele seadustele või muudele õigusaktidele, millele taotlus ei vasta, või märgitakse asjaolud, mis on jäänud tõendamata. Vaidlustatud otsuses ei ole hinnatud ühtegi toimikusse nr 02212 kogutud tõendit. Samuti ei selgu otsusest, kas tõendeid on antud juhul võimalik lisaks koguda või mitte. Kuna tõendeid ei ole hinnatud, on komisjon rikkunud talle seadusega pandud kohustust hinnata tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Kui kogutud tõendid on omavahel vastuolus, on komisjonil asja uuesti läbivaatamisel ülesanne hinnata vastuolulisi tõendeid kogumis ja otsustada, millised tõendid on veenvad ning põhjendada, miks eelnevalt samas asjas kaebaja jaoks positiivse otsuse aluseks olnud tõendid ei ole veendavad ning tuleb kõrvale jätta.

Kaevatavas otsuses ei ole viidatud selle vastuvõtmise õiguslikule alusele, ei ole kaalutud eelnevalt antud haldusakti õigusvastasuse põhjuseid, hinnatud erinevaid huve ega kaebaja ootust haldusakti kehtima jäämiseks. Kaevatavas otsuses on tuginetud üksnes Rahandusministeeriumi poolt 2010 tellitud ajaloolisiõiguslikule uuringule (tl 13). HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada

3-11-223

eraldiseisvas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga. Kaebaja väidetel ei ole uurimistööd talle tutvustatud ja seda ei ole lisatud kaevatavale otsusele ning kaebaja ei ole saanud esitada sisulisi vastuargumente. Vastustaja kaebaja eelpool märgitud väiteid vaidlustanud ei ole ega ei ole esitanud tõendeid kaebaja väidete ümberlükkamiseks. Kaebuses ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsuse nr 2 tühistamiseks märgib kaebaja, et otsuse vastuvõtmisel on rikutud HMS § 40 lg 1 nõudeid. Komisjon ei taganud kaebajale võimalust esitada menetluse käigus omapoolseid argumente ega kaevatava otsuse ebaõigetele ja puudulikele motiividele tähelepanu juhtida Komisjon ei ole kaebaja eelpool toodud väidetele vastuväiteid esitanud ega ei ole esitanud tõendeid kaebaja väidete ümberlükkamiseks. Haldusorgan peab enne haldusakti vastuvõtmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kohtupraktikas on ärakuulamisõiguse mittevõimaldamist loetud haldusmenetluse nõuete sedavõrd jämedaks rikkumiseks, mis haldusakti sisule antavast hinnangust sõltumata toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise (vt Riigikohtu 19.12.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-23- 06). Kohtumenetluses kaebusele esitatud vastuväidetes toodud põhjendused kaevatavas otsuses ei kajastu (tl 32-33). Seega ei teadnud kaebaja otsuse andmise/saamise hetkel otsuse andmise põhjendusi ning seetõttu ei olnud tagatud tema põhiseaduslik kaebeõigus, kuna tal ei olnud võimalik efektiivselt ja argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kuna kaevatavas otsuses ei ole viidatud ühelegi seadustele või muudele õigusaktidele, ei ole kaalutud erinevaid huve ega kaebaja ootust haldusakti kehtima jäämiseks ning kaebajale ei ole otsuses viidatud uurimistööd teatavaks tehtud ja talle ei ole tagatud ärakuulamisõigust kaevatava otsuse vastuvõtmisel, on otsuse vastuvõtmisel oluliselt rikutud menetlusja vorminõudeid.

Kaebaja hinnangul ei ole J. V uurimistöö objektiivne, sest selle tegijal on olnud huvide konflikt, mis seisnes selles, et töö on tehtud Rahandusministeeriumi tellimusel ning selle eest on töö teostaja saanud ka honorari Rahandusministeeriumilt. Kaebaja väidetel on Rahandusministeerium huvitatud talle soodsate uurimistöö järeldustest so järeldustest, mis välistaksid kompensatsiooni maksmise. Kaebaja hinnangul on töö subjektiivset laadi ega ole otsuste tegijatele õiguslikult siduv. Kaebusest ei selgu, millist huvide konflikti valdkonda kaebaja silmas peab ning millised õigusaktid nimetatud valdkonda reguleerivad. Iseenesest ei saa kohtu hinnangul huvide konfliktiks lugeda olukorda, kus avalik-õiguslik isik (ministeerium) tellib eraisikult (ajaloolaselt) uurimistöö ning see tasustatakse ministeeriumi poolt. Avalikus sektoris loetakse huvide konfliktiks olukordi, kus on tekkinud ametiisiku ametikohustuste ja erahuvide vastuolu ning kus erahuvid võivad mõjutada ametikohustuste täitmist. Kaebaja poolt kirjeldatud asjaoludest nimetatud konflikti ei ilmne. Samuti ei selgu kaebusest, milles väljendub antud juhul uurimistöö/järelduse tegija subjektiivsus (väärtused, hinnangud, hoiakud, veendumus), mis seaks kahtluse alla uurimistöö objektiivsuse (töös kirjeldatud faktilised ja õiguslikud asjaolud). Kui uurimistöö koostaja on suutnud uurimistöös täpselt kirjeldada järelduste tegemise aluseks olnud asjaolusid, ei ole oluline mida keegi usub, soovib või tunneb. Kaebaja ei ole esitanud asjas väiteid ega tõendeid, mis seaksid kahtluse alla uuringus toodud faktilised ja/või õiguslikud asjaolud.

3-11-223

Tulenevalt eeltoodust, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on kaebus ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 08.09.2011 otsuse nr 1 tühistamiseks põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Kaebaja taotleb kaebuses Pärnu Linnavalitsuse korraldusele asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Pärnu Linnavalitsus vastavat taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebus korralduse tühistamiseks rahuldamisele ei kuulu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Menetlusosalised ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni otsuse tühistamise nõudes menetluskulude hüvitamiseks taotlenud ei ole ning menetluskulud jääavad kaebaja ja ÕVVTK komisjoni kanda.

Annika Vendik Kohtunik