3-11-2941/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-2941

Haldusasi

M.Ü. kaebus Kuusalu Vallavalitsuse 17. novembri 2011

korralduse

nr

tühistamise

ja

vallavalitsuse

kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 14. märtsil 2012

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebaja: M.Ü.

Esindaja: Mihkel Leesment

Vastustaja: Kuusalu Vallavalitsus

Esindaja: v.adv Kaimo Räppo, Peeter Raudsepp

Kolmas isik: J.P.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.Ü. kaebus.

2. Tühistada Kuusalu Vallavalitsuse 17. novembri 2011 korraldus nr 681 ning

kohustada Kuusalu Vallavalitsust kuue kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest tegema õigusvastaselt võõrandatud Haldisaare A-89 maa

tagastamise küsimuses uue otsuse, lähtudes M.Ü. ja O.P.i vahel 2. septembril

1999 sõlmitud kokkuleppest.

3. Mõista Kuusalu Vallavalitsuselt M.Ü. kasuks välja menetluskulu 784

(seitsesada kaheksakümmend neli) eurot ja 75 senti.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Harju

maakonnakomisjoni 25. jaanuari 1995 otsusega tunnistati omandireformi objektiks Loksa

vallas asuv Haldisaare A-89 maaüksus ning omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati

võrdsetes ¼ suurustes mõttelistes osades L. I. K., K.-A. V., E. P. ja M.Ü. E. P. loovutas 16.

märtsil 1995 oma nõudeõiguse O.P.ile, kes loovutas selle 19. oktoobril 2005 T. A.le, kes

omakorda loovutas selle 26. oktoobril 2010 J.P.ile. Endine Haldisaare A-89 talumaa koosneb

kahest lahustükist: 5,12 ha suurusest Haldi saarest ja 1,49 ha suurusest mandril asuvast

lahustükist.

2. M.Ü. ja O.P. sõlmisid 2. septembril 1999 kokkuleppe Haldi saare jagamiseks selliselt, et

M.Ü.le jääb ¾ ning O.P.ile 1/3 saarest.

3. Kuusalu Vallavalitsuse 25. märtsi 2010 korraldusega nr 263 lõpetati Haldisaare A-89 maa

tagastamise menetlus L. K.le ja K.-A. V.le maa tagastamise kompenseerimise menetlust

alustamata.

4. 26. oktoobril 2010 esitas J.P. Kuusalu Vallavalitsusele avalduse maa tagastamise kohta

nõudeõigusest suuremas osas. 6. detsembril 2010. a esitas J.P. Kuusalu Vallavalitsusele

avalduse, milles soovib ühepoolselt tühistada 2. septembril 1999 O.P.i ja M.Ü. vahel sõlmitud

kokkuleppe. 1. novembril 2011 esitas kaebaja Kuusalu Vallavalitsusele avalduse maa

tagastamiseks nõudeõigusest (1,6525 ha) suuremas osas (4,9575 ha) vastavalt O.P.i ja kaebaja

vahelisele kokkuleppele.

5. Kuusalu Vallavalitsuse 17. novembri 2011 korraldusega nr 861 jäeti M.Ü. 1. novembri 2011

avaldus arvestamata ning otsustati tagastada J.P.ile nõudeõigusest suurem osa vastavalt 13.

juulil 2011 esitatud piiriettepanekule, mööndusega, et tagastamisel endistes Haldisaare A-89

piirides peab M.Ü.le jääma tagastamiseks ¼ osa talu pinnast. Korralduse põhjendavas osas

asus vallvalituss seisukohale, et M.Ü. ja O.P.i vahel sõlmitud Haldi saare ja mandril asuva

lahustüki jagamise kokkulepped on tühised, kuna nende sõlmimisel lähtuti ekslikust

teadmisest, et M.Ü.l on ¾ endise Haldisaare A-89 talumaa tagastamise nõudeõigus, mida tal

siiski polnud, kuivõrd K.-A. V. ja L. K. ei saanud enne omandireformi õigustatud

subjektideks tunnistamist oma nõudeõigust M.Ü.le loovutada. Samuti märgiti korralduse

põhjenduses, et M.Ü. ei esitanud avaldust maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas

ulatuses maa tagastamise õigustatud subjektidele omavahelise kokkuleppe sõlmimiseks antud

tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 30. septembril 2011.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

6. M.Ü. esitas 20. detsembril 2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Kuusalu

Vallavalitsuse 17. novembri 2011 korralduse nr 861 tühistamist ning Kuusalu Vallavalitsuse

kohustamist korralduse andmiseks, millega tagastatakse talle ¾ Loksa vallas asuvast

Haldisaare A-89 maaüksusest. Esiteks leiab kaebaja, et Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-3-

1-40-06 tuleneb, et L. K. ja K.-A. V. loovutasid oma nõudeõiguse kaebajale ning seeläbi

omandas kaebaja ¾ õigusvaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse. Kohtule 29.

veebruaril 2012 esitatud kaebuse täienduses märgib kaebaja, et isegi kui L. I. K. ja K.-A. V.

1991. aasta novembris tehtud loovutamisavaldus oli tühine, aitab see tõlgendada õigustatud

subjektide tahet, milleks oli, et kaebaja saaks tagastatavate maade omanikuks ¾ ulatuses ning

seetõttu on õiglane, et tagastamismenetluses kaebaja sellise võimaluse ka saab.

7. Teise võimalusena leiab kaebaja, et ¾ õigusvastaselt võõrandatud maast tuleks talle

tagastada lähtudes tema ja O.P.i vahel 2. septembril 1999 sõlmitud kokkuleppest. Siinkohal

viitab kaebaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-07-1211 ning märgib, et

selles asjas andis ringkonnakohus väga selge juhise, kuidas vaidlusaluse maa tagastamise

menetlust jätkama peaks, ent Kuusalu Vallavalitsus on seda eiranud. Kaebaja leiab, et

kokkulepe tema ja O.P.i vahel on endiselt kehtiv. J.P.i 6. detsembri 2010 avaldus lepingu

tühistamise kohta on kaebaja hinnangul kehtetu ning ei saa tuua kaasa õiguslikke tagajärgi,

kuna esiteks ei ole J.P. kokkuleppe pooleks, teiseks ei ole alust võlaõigusseaduse VÕS § 97 lg

2 p 4 kohaldamiseks, kuna lepingu asjaolud on jäänud samaks ning kolmandaks ei ole J.P.

järginud VÕS §-s 97 sätestatud korda. Kaebaja hinnangul ei saa lepingu tühistamise aluseks

olla ka eksimus M.Ü. nõudeõiguse suuruse osas, sest sel alusel saab tehingu tühistada kuue

kuu jooksul eksimusest teadasaamisest (TsÜS § 99 lg 1 p 2), kuid mitte hiljem kui kolme aasta

möödumisel tehingu tegemisest (TsÜS § 99 lg 2). Kaebaja toob välja, et O.P. (ja seega ka J.P.)

sai väidetavast eksimusest teada hiljemalt ringkonnakohtu 18. veebruari 2009 otsuse

jõustumisest.

8. Kaebaja ei nõustu vallavalitsuse väitega, nagu poleks ta tähtaegselt esitanud avaldust maa

tagastamiseks nõudeõigusest suuremas ulatuses. Kaebaja hinnangul eirab vallavalitsus

põhjendamatult asjaolu, et juba 1995. aastal esitatud avalduses on kaebaja taotlenud maa

tagastamist ¾ ulatuses. Kaebaja ei nõustu, et ta oleks pidanud esitama vastavalt vastustaja

poolt määratud korrale ja tähtajale uue avalduse ning märgib, et vastustaja pole ka ise viidanud

ühelegi õigusnormile, kust selline kohustus tuleneks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Kuusalu Vallavalitsus peab M.Ü. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et kaebajal ei ole maa tagastamise nõudeõigust ¾ osas kunagi

tekkinud, sest L. I. K. ja K.-A. V. poolt 1991. aasta novembris tehtud avaldused on tühised,

kuna tol ajal kehtinud MRS § 19 lg 3 sellist loovutamist ei võimaldanud, liiatigi ei olnud L. I.

K. ja K.- A. V. väidetava loovutamise ajal veel õigustatud subjektideks tunnistatud. Vastustaja

hinnangul ei saa rääkida ka nõudeõiguse loovutamise lepingust, kuna see polnud tehtud

selleks nõutavas notariaalses vormis. Vastustaja ei nõustu väitega, kaebaja ¾ suurust

nõudeõigust kinnitab Riigikohtu otsus haldusasjas 3-3-1-40-06, kuna see vaidlus puudutas

maa ostueesõigusega erastamist ning selle esemeks ei olnud õigustatud subjektidele

tagastatava maaosa suuruse tuvastamine ega selle tekkimise alusele hinnangu andmine.

10. Teiseks leiab vastustaja, et kaebaja ja teise sama maa tagastamise õigustatud subjekti vahel

ei ole kehtivat kokkulepet õigusvastaselt tagastatud maa jagamise kohta. Vastustaja leiab, et

O.P. ja kaebaja maa jagamise kokkuleppe sõlmimise aluseks loeti asjaolu, et kaebajal oli ¾

maa tagastamise nõudeõigus, ent J.P. vaidlustas selle lepingu kehtivuse teatades 6. detsembril

2010 vastustajale kokkuleppe ühepoolsest tühistamisest. Vastustaja leiab, et tal puudub alus

sekkuda

poolte

tsiviilõigussuhetesse

ning

tuvastada

tsiviilõigusliku

asjaolu

(ülesütlemisavalduse) õiguspärasust. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole vaidlustanud

kokkuleppe lõpetamist.

11. Kolmandaks selgitab vastustaja, et J.P. taotles maa tagastamiseks oma nõudeõiguse osast

suuremana, et kaebaja pole tähtaegselt vastavat avaldust esitanud. Vastustaja viitab MRS § 14

lõikele 4 ning märgib, ent andis õigustatud subjektidele piisava aja kokkuleppe sõlmimiseks,

ent kuna kaebaja ja J.P. kokkulepet ei saavutanud, tegi vastustaja 31. augustil 2011

korraldusega nr 8-1/3265 neile maa tagastamise piiriettepaneku ja andis õigustatud

subjektidele uuesti tähtaja kuni 30. septembrini 2011 kokkuleppele jõudmiseks, ent isikud

kokkulepet ei saavutanud. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud maa nõudeõigusest

suuremas ulatuses tagastamise avalduse arvestamata jätmine oli põhjendatud, sest kaebajal oli

võimalus oma tahet nõudeõigusest suuremas osas maa tagastamiseks avaldada, ent ta ei teinud

seda määratud tähtpäevaks.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

12. J.P. peab vaidlustatud haldusakti õiguspäraseks. Kolmas isik selgitab, et vallavalitsus on

püüdnud leida erinevaid lahendusi, ent kõik on luhtunud, kuna kaebajale ei ole ükski lahendus

kunagi sobinud ja ta ei ole olnud kunagi nõus sõlmima mitte mingisuguseid kokkuleppeid.

Kolmanda isiku hinnangul ei saa lähtuda kaebaja ja O.P.i vahel 1999. aastal sõlmitud

lepingust, kuna see sõlmiti ekslikult teadmises, et kaebajal on ¾ maa tagastamise nõudeõigus,

mida tal tegelikult ei ole kunagi olnud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis

ja vastastikkuses seoses, leiab, et M.Ü. kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kohtu

hinnangul on Kuusalu Vallavalitsuse 17. novembri 2011 korraldus nr 681 õigusvastane, kuna

selle tegemisel ei ole arvestatud omandireformi õigustatud subjektide vahel sõlmitud

tagastatava maa jagamise kokkuleppega, mis on kohtu hinnangul endiselt kehtiv. Tühistades

eelnimetatud haldusakti, paneb kohus Kuusalu Vallavalitsusele kohustuse Haldisaare A-89

(endine kinnistu nr 8016) tagastamise küsimus uuesti läbi vaadata ja asjas uus otsus teha.

14. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et M.Ü.l ning J.P.il on vaidlusaluse maa

tagastamise nõudeõigus. Vaidlus on eelkõige esiteks selles, kas kaebaja nõudeõigus piirdub ¼

suuruse osaga vaidlusalusest maast või ulatub ¾-ni ehk teisisõnu, kas kaebaja on omandanud

maa tagastamise nõudeõiguse ka K.-A. V.lt ja L. I. K.lt. Teiseks on vaidlus küsimuses, kas

õigustatud subjektide vahel on sõlmitud ja kehtiv kokkulepe maa jagamiseks.

15. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal on ¾ Haldisaare A-89 maa tagastamise

nõudeõigus ning leiab, et kaebajal on nõudeõigus siiski vaid ¼-le sellest maast. Harju

Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 25. jaanuari 1994 otsusega tunnistati vaidlusaluse maa

tagastamise õigustatud subjektideks võrdsetes ¼ suurustes mõttelistes osades kaebaja, E. P.,

L. I. K. ja K.-A. V. Vaidlust pole iseenesest selles, et L. I. K. ja K.-A. V. olid Harju

Maavalitsusele 1991. aasta novembris esitatud maa tagastamise avaldustes märkinud, et nad

paluvad enda osa arvestada M.Ü. kasuks tulenevalt maa endise omaniku H. V. 1960. a

väljendatud soovist. 18. veebruaril 2009 haldusasjas nr 3-07-1211 tehtud otsuse põhjendavas

osas asus Tallinna Ringkonnakohus üheselt seisukohale, et L. I. K. ja K.-A. V. ei ole kaebajale

oma nõudeõigust loovutanud ning kaebaja nõudeõiguse suurus (1/4) tuleneb seega ÕVVTK

maakonnakomisjoni otsusest. Kohus jagab käesoleva vaidluse lahendamisel eelviidatud

kohtuotsuse seisukohta. 1991. aasta novembris, mil L. I. K. ja K.-A. V. õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamiseks avaldused esitasid, tulenes maareformi seaduse (MRS) § 19

lõikest 3, et maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse võib õigustatud subjekt loovutada

abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele

sugulastele, kui nad taotlevad omandusse neile Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks

kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt MRS §-dele 7, 8

ja 9. Muul viisil nõudeõiguse loovutamine ei olnud lubatav. Seega ei saanud L. I. K. ja K.-A.

V. 1991. aasta novembris kaebajale maa tagastamise nõudeõigust loovutada ning

vastavasisulised tahteavaldused Maavalitsusele esitatud maa tagastamise avaldustel on tühised

ja igasuguse õigusliku tähenduseta. Lisaks tõi ringkonnakohus eelviidatud otsuses välja ka

selle, et isegi kui tõlgendada maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16

lõiget 4 nõnda, et selle seaduse jõustumisel tulnuks uuesti varasemad nõudeõiguse

loovutamise avaldused läbi vaadata, ei oleks see muutnud õigusvastaseks vallavalitsuse 10. mai

2007 korraldust nr 472, millega anti maa tagastamise menetluses osalemiseks võimalus K.-A.

V. ja L. I. K. või nende pärijatel. Nimelt märkis ringkonnakohus, et alates maareformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumisest sätestati MRS § 191 lõikes 3, et maa

tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud, ent sellele

vorminõudele K.-A. V. ja L. I. K. poolt tehtud nõudeõiguse loovutamise avaldused ei

vastanud. Ringkonnakohus asus eelviidatud otsuses seisukohale, et isegi vaatamata asjaolule,

et kaebajat oli pikka aega käsitatud vara tagastamise õigustatud subjektina ¾ mõttelises osas

tagastamisele kuuluvast varast, ei anna see alust käsitada kaebajat edaspidigi L. I. K. ja K.-A.

V. nõudeõiguse pärijana. Ringkonnakohus märkis, et kuni maa tagastamise menetluse

lõppemiseni ei ole sellises olukorras, kus pole kehtivat tuvastava iseloomuga haldusakti, mis

vara tagastamise nõudeõiguse suurused kindlaks määraks selliselt, nagu kaebaja väidab enda

nõudeõiguse olevat (s.o. ¾ mõttelist osa), õigustatud subjektidel sellist õiguspärast ootust

nõudeõiguse suuruse olemasolu kohta, mis saaks olla kaalukam avalikust huvist tagastada vara

seadusele vastavalt.

16. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks tema ¾ suurune maa tagastamise

nõudeõigus tuvastatud Riigikohtu 9. juuli 2006 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-40-06.

Nimetatud otsusega lahendas Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebuse, mille esemeks oli

taotlus tühistada Harju maavanema korraldus, millega otsustati Haldisaare A-89 maast

ostueesõigusega erastada 1,98 ha J.P.ile. Viidatud lahendi tegemisel lähtus Riigikohus

tõepoolest tõdemusest, et kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse suuruseks on ¾, ent see

asjaolu ei omanud tähtsust vaidluse lahendamiseks, mistõttu ei olnud Riigikohtul ka põhjust

seda asjaolu kontrollida. Kaebaja eksib, leides, et juhul kui kaebaja nõudeõiguse suuruseks ei

oleks olnud ¾, ei oleks olnud alust kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. Maa ostueesõigusega

erastamise korraldus, mille Riigikohus eelviidatud otsusega tühistas, rikkus kaebaja

subjektiivseid õigusi sõltumata sellest, kui suur oli tema maa tagastamise nõudeõigus.

Tagastatava maa arvelt maa ostueesõigusega erastamine toonuks kaasa selle, et tagastatava

maa pindala vastavas osas väheneb ning kõigil maa tagastamise õigustatud subjektidel oleks

olnud võimalik saada tagasi vähem maad, sõltumata maa tagastamise nõudeõiguse osakaalust.

Seega ei saa väita, et Riigikohus oleks oma otsuses tuvastanud, et kaebajale kuulub maa

tagastamise nõudeõigus ¾-le Haldisaare A-89 maast.

17. Kuusalu Vallavalitsuse 25. märtsi 2010 korraldusega nr 263 lõpetati Haldisaare A-89 maa

tagastamise menetlus L. K.le ja K.-A. V.le. Seda korraldust kohtule teadaolevalt vaidlustatud

ei ole. Samuti ei ole kohtule teada, et L. I. K. või K.-A. V. pärijad oleksid taotlenud

nõudeõiguse taastamist vastavalt MRS § 43 lõikele 2. Seega on tekkinud olukord, kus neljast

võrdsetes ¼ suurustes mõttelistes osades maa tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud

isikust kahe osas on maa tagastamise menetlus lõpetatud. Vaidlust pole seejuures selles, et E.

P. nõudeõiguse on praeguseks omandanud J.P. Kohtu hinnangul tuleb sellises olukorras

kohaldada MRS § 14 lõiget 3, milles esimeses lauses sätestatakse, et kui mõni õigustatud

subjekt soovib oma osa kompenseerimist ja teised õigustatud subjektid taotlevad selle

tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist

taotlevate subjektide osadega, kui õigustatud subjektid ei lepi kokku teisiti. Kokkuleppe

sõlmimiseks annab kohalik omavalitsus õigustatud subjektidele ühekuulise tähtaja. Kui

õigustatud subjektid nimetatud tähtaja jooksul kokkulepet ei sõlmi, tagastatakse maa

kaasomandisse. Kui õigustatud subjektid lepivad kokku maa jagamises, tagastatakse maa

vastavalt õigustatud subjektide kokkuleppele ning tagastatava maa jagamisega seotud kulud

kannavad maa jagamist taotlenud isikud. Kohus leiab, et nimetatud normi tuleb analoogia

alusel kohaldada ka neil juhtudel, kui mõne õigustatud subjekti osas on maa tagastamise

menetlus lõpetatud ilma kompenseerimise menetlust alustamata. Seega kuulub see norm

kohaldamisele ka käesoleval juhul. Sellisele seisukohale on kaebajale 7. detsembril 2010

saadetud kirjas (tl. 50) asunud ka Maa-amet, samuti on põhimõtteliselt samasugust seisukohta

väljendanud haldusasjas nr 3-07-1211 tehtud otsuses ka Tallinna Ringkonnakohus (otsuse p.

19 viimane lause).

18. Eeltoodust tulenevalt taandub vaidlus küsimusele, kas maa tagastamist taotlevad

õigustatud subjektid on sõlminud maa jagamiseks kokkuleppe või mitte. Kohtu hinnangul on

selline kokkulepe sõlmitud 2. septembril 1999 M.Ü. ja O.P.i vahel (tl.12-13). Kohus ei nõustu

vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et eelnimetatud kokkulepe ei ole kehtiv, kuna J.P.

on teinud tahteavalduse selle tühistamiseks. Õige ei ole ka vastustaja seisukoht, et vallavalitsus

ei saa hinnata sellise tühistamisavalduse kehtivust või sellest tulenevalt 1999. aastal O.P.i ja

M.Ü. vahel sõlmitud kokkuleppe kehtivust. Omandireformi õigustatud subjektide vahelise

maa jagamise kokkuleppe olemasolu, kehtivus ja sisu on asjaoludeks, millest kohalikul

omavalistusel maa tagastamisel lähtuda tuleb. Kuigi õigustatud subjektide omavahelised

suhted on tsiviilõigusliku iseloomuga, tuleb haldusorganil, kelle pädevuses oleva avalik-

õigusliku küsimuse lahendamisel need tsiviilõiguslikud suhted tähendust omavad, nende

suhete olemasolu iseseisvalt tuvastada. Samamoodi nagu vallavalitsusel olu kohustus

tuvastada, kas L. I. K. ja K.-A. V. tahteavaldused, mille sisuks oli maa tagastamise

nõudeõiguse loovutamine M.Ü.le, olid kehtivad või mitte, tuleb tal sisuliselt hinnata seda, kas

O.P.i ja M.Ü. vahel 2. septembril 1999 sõlmitud kokkulepe on kehtiv või mitte. Olukorras,

kus O.P.i õigusjärglane J.P. väidab end olevat selle kokkuleppe tühistanud, tuleb

vallavalitsusel hinnata ka sellesisulise tahteavalduse kehtivust. Kohtu hinnangul ei tohtinud

vastustaja käesoleval juhul asjaolusid sisuliselt kontrollimata lähtuda üksnes J.P.i avaldusest

1999. aastal sõlmitud lepingu tühistamise kohta.

19. Kohus leiab, et J.P.i tehteavaldus (tl. 19) on tühine ega too kaasa õiguslikke tagajärgi.

Esiteks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lõikes 1 sätestatud, et tehingu

tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu

tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele. Käesoleval juhul ei ole J.P. teinud tehingu

teisele poolele, s.o M.Ü.le avaldust tehingu tühistamiseks, küll on aga sellesisulise avalduse

esitanud Kuusalu Vallavalitsusele, kes ometi ei olnud kokkuleppe pooleks. Ei TsÜS-ist ega

omandireformi reguleerivatest õigusaktidest ei tulene omandireformi õigustatud subjektile

õigust tühistada teise õigustatud subjektiga sõlmitud kokkulepet avalduse tegemisega

kohalikule omavalitsusele.

20. Teiseks nähakse TsÜS § 90 lõikes 1 tehingu tühistamise võimalus ette juhtudel, kui tehing

on tehtud eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. Kuusalu Vallavalitsusele esitatud

avalduses ei ole J.P. isegi märkinud, millisel alusel ta tehingut tühistada soovib. Kaebaja

märgib õigesti, et avalduses tehtud viide võlaõigusseaduse §-le 97 on asjassepuutumatu, kuna

nimetatud paragrahvis reguleeritakse lepingu poole õigust nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu

muutmist lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude ning sellest tingituna lepingupoolte

kohustuste vahekorra olulise muutumise tõttu. Puuduvad mistahes tõendid, et J.P. oleks

M.Ü.lt nõudnud 1999. aastal sõlmitud kokkuleppe muutmist, ilmselgelt ei saa lepingu

muutmist aga nõuda vallavalitsusele tehtud avaldusega. Lisaks sellele ei mõjutaks üksnes

lepingu muutmise nõude esitamine iseenesest sõlmitud lepingu kehtivust.

21. Kohus möönab, et teoreetiliselt võiks kokkuleppe tühistamise alusena kõne alla tulla

oluline eksimus. TsÜS § 92 lg 2 kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus

tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks

samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.

Vaidlust ei ole iseenesest selles, et kõik asjaosalised, sh. O.P., vallavalitsus kui ka kaebaja,

lähtusid väga pikka aega teadmisest, et kaebaja on omandanud L. I. K. ja K.-A. V.

nõudeõiguse osad ning talle kuulub ¾ Haldisaare A-89 maa tagastamise nõudeõigus. Sellest

teadmisest lähtudes on ilmselgelt sõlmitud ka 1999. aasta kokkulepe O.P.i ja M.Ü. vahel.

Sõltumata sellest, kas tegemist on olulise eksimusega, mis annab aluse tehingu tühistamiseks

või mitte, on kohtu hinnangul kokkuleppe tühistamine välistatud aegumistähtaja möödumise

tõttu. TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt või pettuse või eksimuse korral tehingu tühistada kuue kuu

jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb, et

tehingut ei või tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat, ähvarduse või

vägivalla korral kümme aastat. Käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada, et O.P.i ja M.Ü.

vaheline kokkulepe oleks sõlmitud ähvarduse või vägivallaga, seega kohaldub igal juhul

kolmeaastane aegumistähtaeg, mis oli 2010. aastaks ammu möödunud. Samuti oli asjaoludest

nähtuvalt möödunud TsÜS § 99 lg 1 punktis 2 sätestatud kuuekuuline tähtaeg. Kohus

nõustub kaebaja seisukohaga, et asjaolust, et M.Ü.l ei ole ¾ Haldisaare A-89 maa tagastamise

nõudeõigust, sai O.P., samuti T. A., kellele O.P. oma maa tagastamise nõudeõiguse

loovutanud oli, teada hiljemalt Tallinna Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009 otsuse

jõustumisel. See kohtuotsus jõustus 20. märtsil 2009. Eeltoodust tulenevalt ei ole J.P.il

seadusest tulenevat alust oma õiguseellase O.P.i ja M.Ü. vahelise kokkuleppe tühistamiseks

ning vaidlustatud haldusakti andmise ajal oli seega olemas kehtiv kokkulepe maa tagastamise

õigustatud subjektide vahel. MRS § 14 lg 3 viimase lause kohaselt tulnuks maa tagastada

vastavalt sellele kokkuleppele. Kuna õigustatud subjektide vahel oli vastavasisuline kokkulepe

olemas, puudus vallavalitsusel igasugune vajadus anda uut tähtaega sellise kokkuleppe

sõlmimiseks ning samuti ei saa uue tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimata jätmisest teha

järeldust, et õigustatud subjektide vahel kokkulepet ei ole.

22. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus Kuusalu Vallavalitsuse 17. novembri 2011

korralduse nr 681 ning kohustab vallavalitsust Haldusaare A-89 maa tagastamise küsimuse

uueks otsustamiseks lähtudes O.P.i ja M.Ü. vahel 2. septembril 1999 sõlmitud kokkuleppest.

Vältimaks maareformi lõpuleviimise venimist, määrab kohus vastustajale kuuekuulise tähtaja

asja uueks otsustamiseks.

23. Kohus märgib täiendavalt, et nõustuda ei saa ka vastustaja seisukohaga, et M.Ü. ei ole

esitanud taotlust maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas ulatuses. Kaebaja on juba 1995.

aastal (tl. 11) toonasele Loksa Vallavalitsusele esitatud avalduses teatanud soovist, et talle

tagastataks Haldisaare A-89 maast ¾. Asjaolu, et avalduses pole sõnaselgelt märgitud, et isik

soovib maa tagastamist nõudeõigusest suuremas ulatuses, ei ole siinkohal oluline. Käesolevas

asjas vaidluse all oleva vallavalitsuse korralduse andmise ajal oli vallavalitsus igal juhul

tuvastatud, et M.Ü.l on ¼ maa tagastamise nõudeõigus ning selles olukorras ei saanud taotlust

¾ maa tagastamiseks kuidagi käsitada taotlusena tagastada maa nõudeõiguse piires ja mitte

sellest suuremas ulatuses. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust see, millistel asjaoludel või

põhjustel soovis M.Ü. 1995. aastal maa tagastamist ¾ ulatuses, vaid oluline on fakt, et ta on

sellise avalduse teinud. MRS § 14 lg 3 esimese lause sõnastus ja teised õigustatud subjektid taotlevad

selle tagastamist hõlmab käesoleval juhul M.Ü. soovi, et talle tagastataks ka see osa maast, mille

tagastamise nõudeõigus oli K.-A. V. ja L. I. K.l. Asjaolu, et M.Ü. oli ¾ maa tagastamise

sooviavalduse esitamise ajal teadmises, et K.-A. V. ja L. I. K. on talle loovutanud oma

nõudeõigused, ei muuda seda avaldust tagantjärele õigustühiseks ega anna alust väita, et M.Ü.

ei ole taotlenud K.-A. V. ja L. I. K. nõudeõiguse esemeks oleva maa (MRS § 14 lg 3 mõistes

selle maa) tagastamist. Seega isegi juhul kui O.P.i ja M.Ü. vaheline kokkulepe ei oleks kehtiv, ei

oleks vallavalitsus saanud tagastada ¾ vaidlusalusest maast J.P.ile, vaid sel juhul oleks tulnud

lähtuda MRS § 14 lg 3 kolmandast lausest ja tagastada maa kaasomandisse. Kuivõrd

tagastataval maal asuvad arusaadavalt nii kaebajale kui kolmandale isikule kuuluvad ehitised,

tulnuks sel juhul lähtuda ka MRS § 12 lõikest 12.

24. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on kohtuotsus tehtud vastustaja

kahjuks. Kaebaja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, taotledes

28,75 euro suuruse riigilõivu ning 756 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Riigilõivu

tasumine on tõendatud kaebusele lisatud maksekorraldustega (tl. 30), õigusabikulu kandmist

tõendab kaebaja Leesment ja Partnerid OÜ arvetega ning konto väljavõttega (tl.78-80). HkMS

§ 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Põhjendatud menetluskuluks on riigilõivu tasumine nii kaebuse kui esialgse õiguskaitse

taotluse esitamisel. Kohtu hinnangul ei saa ka õigusabikulu suurust pidada ülemääraseks.

Seetõttu tuleb menetluskulud taotletud ulatuses vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

Kristjan Siigur

kohtunik