3-10-1118/51 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-1118 Haldusasi

J. A. kaebus Maksuja Tolliameti 30. märtsi 2010. a arve nr 18000066 osalise õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – J. A. Vastustaja – Maksuja Tolliamet, esindaja Irmeli Kuusemäe Asja läbivaatamine Kohtuistung 28. veebruaril 2012 Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, st 27. märtsist 2012. Nimetatud tähtaja jooksul tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. A. vabastati teenistusest koondamise tõttu alates 4. detsembrist 2008. Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-2629 tunnistati Maksuja Tolliameti (MTA) 2. detsembri 2008. a käskkiri nr 0017-K J. A. teenistusest vabastamise kohta seadusevastaseks, ennistati J. A. teenistusse ja mõisteti J. A. kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Halduskohus tegi MTA-le ettekirjutuse J. A.’le väljamaksmisele kuuluva tasu suuruse väljaarvutamiseks. J. A. ennistati teenistusse MTA 28. aprilli 2009. a käskkirjaga nr 570-k alates 24. aprillist 2009 (tl 8). Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. veebruari 2010. a otsusega halduskohtu otsuse eespool nimetatud osas muutmata.

2. MTA esitas J. A’le 30. märtsil 2010 arve nr 18000066 tehingu kirjeldusega „Koondamishüvitise ja saamata töötasu vahe“ ja „Koolituskulude hüvitis“, mille kohaselt pidi

J. A. tasuma MTA-le täiendavalt 33 850,26 krooni (tl 10). MTA selgitas J. A’le 7. aprillil 2010 sunnitult teenistusest puudutud aja eest tasu arvutamist (tl 11). MTA esitas J. A’le 11. aprillil 2010 täiendava tabeli, milles oli toodud 30. märtsi 2010. a arvel märgitud summa aluseks olevad arvutused (tl 15).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

2(6)

3. J. A. leiab, et temalt täiendava raha nõudmine 30. märtsi 2010. a arvega nr 18000066 on õigusvastane järgmistel põhjustel:

1) Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 135 lg 1 eesmärk on taastada teenistuja jaoks samasugune olukord, kui ametnikul oli enne ebaseaduslikku koondamist, ning hüvitada ebaseadusliku koondamisega tingitud kahju, mis seisneb selles, et ebaseadusliku koondamise ajal ei saanud ametnik teenida oma tavapärast töötasu. J. A. töötasu koosnes enne koondamist ja koosneb ka praegu astmepalgast, astmepalga suurendusest, lisatasust staaži eest, perioodilisest täiendavast lisatasust (lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest), tööaja graafiku järgsest öötöö tasust ja õhtutöö tasust ning tasust usaldusisiku töö tundide eest. MTA on hüvitise määramise aluseks võtnud üksnes astmepalga, astmepalga suurenduse ja staažitasu. Sisuliselt peab J. A. oma ebaseadusliku koondamise eest nö peale maksma;

2) Lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest ei ole MTA-s tegelikult tulemusliku töö põhine, vaid määratakse poole aasta kaupa ette. Sisuliselt on tegemist palga suurendamisega. Nimetatud lisatasu oli määratud J. A’le enne tema koondamist ja määrati kohe ka siis, kui J. A. teenistusse ennistati;

3) Kuigi J. A’le ei olnud koostatud tööaja graafikuid tema ebaseaduslikult koondamise ajaks, on võimalik tööaja graafikust sõltuvad palga osad välja arvutada. Kuna J. A. koondati kolme samaväärse ametikoha hulgast, saaks arvutamise aluseks võtta allesjäänud samaväärse ametikoha graafiku;

4) J. A. ja MTA vahel 1. detsembril 2006 sõlmitud kokkuleppe kohaselt tagati J. A’le võimalus täita usaldusisiku ülesandeid põhitöö ajal vähemalt 4 tundi nädalas. Ka seda tasu oleks pidanud vastustaja arvestama;

5) MTA 30. märtsi 2010. a arve nr 18000066 õigusvastaseks tunnistamise põhjendatud huviks on kaitsta end MTA võimalike toimingute eest arvel märgitud summa sissenõudmisel.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. MTA palub jätta kaebuse rahuldamata, selgitades järgmist:

1) MTA võttis teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu arvestamise aluseks J. A. teenistusest vabastamise seisuga määratud ametipalga, mis koosnes 24. palgaastmest ja astmepalga suurendusest (diferentseeringust), samuti lisatasu teenistusstaaži eest. Kuna teenistusest sunnitud puudutud perioodil (4.-31. detsembril 2008) kehtis MTA peadirektori 4. juuli 2008. a käskkiri nr 1414-k, millega J. A’le oli määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, võttis MTA tasu arvestamisel arvesse ka nimetatud lisatasu;

2) MTA peadirektori 16. aprilli 2008. a käskkirjaga nr 144-p kinnitatud MTA teenistujate palgajuhendi (MTA palgajuhend) p 2.1.1. kohaselt on peadirektoril õigus määrata teenistujale lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest teenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise alusel. MTA palgajuhendi p 2.1.2. kohaselt võib nimetatud lisatasu määrata struktuuriüksuse juhi esildise alusel peadirektori käskkirjaga pooleks aastaks ning väljamakse toimub iga kuu proportsionaalselt teenistuses oldud ajale. Seega on nõutavast tulemuslikuma tasu maksmine tööandja kaalutlusotsus ning seda lisatasu ATS § 135 lg 1 ei hõlma;

3(6) 3) ATS § 135 lg 1 alusel makstava tasu eesmärk on taastada olukord, kus ametnik oleks olnud siis, kui teda ei oleks ebaseaduslikult vabastatud, kuid see ei anna alust nõuda tööandjalt tagasiulatuvalt hüpoteetiliste tööaja graafikute koostamist. Sellised tagantjärele koostatud graafikud ei saa kajastada tegelikku olukorda, sest graafiku aluseks on kogu meeskonna panus ja selle liikmete arv. Kui J. A. oleks teenistuses olnud, oleks vastavalt muutunud ka kahe allesjäänud samaväärse töökoha tööaja graafikud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. ATS § 135 lg 1 (enne 1. jaanuari 2012. a kehtinud redaktsioonis) sätestab, et ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohtuotsusega haldusasjas nr 3-08-2629 tunnistati J. A. teenistusest vabastamine seadusevastaseks, ennistati J. A. teenistusse ning tehti MTA-le ettekirjutus J. A’le väljamaksmisele kuuluva tasu väljaarvutamiseks.

J. A. vabastati teenistusest 4. detsembrist 2008 ja ennistati teenistusse 24. aprillist 2009. MTA võttis teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu arvestamise aluseks J. A’le teenistusest vabastamise seisuga määratud ametipalga, mis koosnes 24. palgaastmest ja astmepalga suurendusest (diferentseeringust), lisatasu teenistusstaaži eest ning perioodi 4.-31. detsember 2008 eest ka lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et MTA võis J. A’le makstava tasuga tasaarvestada temale teenistusest vabastamisel määratud koondamishüvitise, samuti selle üle, et J. A’l on kohustus MTA-le tagasi maksta 30. märtsi 2010. a arvel nr 18000066 märgitud koolituskulude hüvitis 5 000 krooni. Vaidlus on selle üle, kas MTA oleks pidanud J. A’le teenistusest sunnitud puudutud aja eest väljamõistetud tasu osana arvestama ka lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest perioodil 1. jaanuar kuni 23. aprill 2009, tööaja graafiku järgset tasu öötöö, õhtuse töö ja koduse valveaja eest ning tasu usaldusisiku ülesannete täitmise eest (tl 133).

Kaebaja põhjendatud huviks on kaitsta end MTA võimalike toimingute eest MTA 30. märtsi 2010. a arvel nr 18000066 märgitud summa sissenõudmisel. Vastustaja selgitas, et kui kohus ütleb, milliseid komponente peab ATS § 135 lg 1 alusel makstava tasu puhul arvesse võtma, on võimalik esitada kaebajale uus arve (tl 134). Seetõttu peab kohus kaebaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks piisavaks.

6. ATS § 81 avab riigiteenistuja palga, ametipalga ja palgamäära mõisted. Palgaks nimetatakse ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega (ATS § 81 lg 1). Ametipalgaks nimetatakse palgaastmele vastavat palgamäära (ATS § 81 lg 2). Palgamäär on ametniku palgaastmele vastav ATS § 9 3. lõike alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel diferentseeritud rahasumma (ATS § 81 lg 3). Avaliku teenistuse seadusest ei selgu aga üheselt mõistetavalt, mida mõista ATS § 135 lg-s 1 sätestatud „tasu“ all ning kuidas sellise tasu suurust arvutada.

Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-3-1-41-99 (p 4), et ATS § 135 eesmärk on anda ebaseaduslikult vabastatud ametnikule õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta oli temast sõltumatutel põhjustel ilma töötasuta, ning väljamõistetav tasu ei või olla väiksem ebaseaduslikult vabastatud ametniku enda või tema asemele võetud ametniku ametipalgast. Haldusasjas nr 3-3-1-35-99 leidis Riigikohus, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisel ATS § 135 lg 1 alusel tuleb lähtuda palgast, mis kehtis perioodil, mille eest see tasu kuulub väljamõistmisele. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 16. jaanuari 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-07-2332 (p 14), et teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu

4(6) väljaarvutamisel tuleb võtta arvesse astmepalk, selle diferentseering ning seaduses ettenähtud lisatasud (lisatasu teenistusaastate eest).

7. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale oli MTA peadirektori käskkirjaga määratud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest 1. juulist 31. detsembrini 2008 (tl 7) ning perioodi 4.-31. detsember 2008 eest on vastustaja nimetatud lisatasuga kaebajale ATS § 135 lg 1 alusel makstava tasu suuruse kindlakstegemisel ka arvestanud. Kaebaja leiab, et lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest oleks pidanud arvestama ka 2009. a 1. jaanuari kuni 23. aprilli eest, sest MTA praktika kohaselt ei arvestatud lisatasu määramisel tegelikult töö tulemuslikkusega ning kaebajale määrati lisatasu teenistusse ennistamise järel kohe uuesti.

Vabariigi Valitsuse 30. detsembri 2008. a määruse nr 182 „Riigiteenistujate töötasustamine“ (määrus nr 182), mida rakendatakse alates 1. jaanuarist 2009, § 3 sätestab alused nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu maksmiseks. Sellist lisatasu võib maksta asutuse juhi või teenistusse võtmise õigust omava isiku otsusel vastavalt asutuses kehtestatud lisatasude maksmise korrale (§ 3 lg 1) ning lisatasu maksmise aluseks on teenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine (§ 3 lg 3). Määruse nr 182 § 4 seab piirangud nõutavast tulemuslikuma töö eest määratava lisatasu suurusele. MTA palgajuhendi (tl 74-80) p 2.1.1. kohaselt on peadirektoril õigus määrata teenistujale lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest teenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamise alusel, arvestades töö, sh ametikoha hindamise tulemusi ja kvaliteeti, töötaja professionaalsust, eeskujulikku klienditeenindust, initsiatiivikust, lojaalsust, otsustusvõimet, lahenduste leidmist, töö eripära ning ajutiselt suurenenud töökoormust. MTA palgajuhendi p 2.1.2. kohaselt võib nimetatud lisatasu määrata struktuuriüksuse juhi esildise alusel peadirektori käskkirjaga pooleks aastaks ning väljamakse toimub iga kuu proportsionaalselt teenistuses oldud ajale. MTA palgajuhendi p 2.1.3. alusel on peadirektoril õigus struktuuriüksuse juhi esildise alusel punktis 2.1.1. nimetatud lisatasu suurust punktis 2.1.2. sätestatud perioodi jooksul muuta.

Eeltoodust tuleneb, et nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramine on MTA peadirektori kaalutlusotsus; lisatasu määratakse maksimaalselt pooleks aastaks; ning lisatasu määramine põhineb struktuuriüksuse juhi esildisel, mille aluseks on omakorda konkreetse teenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. See tähendab, et ühelgi MTA teenistujal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et talle makstakse kogu teenistuses oleku ajal lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest. MTA on kohtule selgitanud, et kõigile MTA teenistujatele nimetatud lisatasu ei makstud ning praktikas on seda lisatasu ka vähendatud või selle maksmine lõpetatud (tl 133). MTA palgajuhendi sätteid ning MTA praktikat arvestades ei ole kohtul alust arvata, et peadirektori kaalutlusõigus kaebajale lisatasu määramisel oleks olnud ahenenud selliselt, et kaebajale oleks tulnud teenistussuhte jätkudes alates 1. jaanuarist 2009 igal juhul lisatasu määrata. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja ei pidanud ATS § 135 lg 1 alusel makstava tasu arvutamisel arvesse võtma lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest perioodi eest 1. jaanuarist 23. aprillini 2009. Kohus märgib, et asjaolu, kas kaebajale lisatasu määramine kohe teenistusse ennistamise järel oli põhjendatud ning millistest kaalutlustest lähtuvalt MTA peadirektor seda tegi, ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Samuti ei ole käesoleva vaidluse esemeks see, kas kaebajale oleks teenistusse ennistamise järel pidanud lisatasu määrama tagasiulatuvalt, sest lisatasu määramise käskkirja ei ole kaebaja vaidlustanud.

8. J. A. leiab, et vastustaja oleks pidanud hüvitise maksmisel arvesse võtma ka tööaja graafikust sõltuvad palgakomponendid (tasu öötöö, õhtuse töö ja koduse valveaja eest), võttes arvutamise aluseks kaebaja koondamise järel allesjäänud samaväärse ametikoha tööaja graafiku.

5(6) MTA palgajuhendi p 1.3. kohaselt on teenistujale palga maksmise aluseks tööajatabel, mille koostab iga struktuuriüksuse kohta ametnik, kellele struktuuriüksuse juht on selle ülesandeks teinud. MTA palgajuhendi p 2.7.1. kohaselt arvestatakse lisatasu töötamise eest öösel, õhtusel ajal ja puhkepäevadel vastavalt tööajatabelis fikseeritud ajale. Töö eest öösel makstakse teenistujale lisatasu 30% tema tunnipalga määrast (ametipalk jagatud kuu normtunnid) iga öösel töötatud tunni eest (p 2.7.2.) ja töö eest õhtusel ajal 15% teenistuja tunnipalga määrast iga õhtusel ajal töötatud tunni eest (p 2.7.3.). Valveaeg on MTA palgajuhendi p 2.7.8. kohaselt osa puhkeajast, mil teenistuja peab olema kättesaadav erakorraliste ülesannete täitmiseks. Valveaja kestus on kuni 30 tundi kuus, neid tunde ei arvata tööaja hulka. MTA palgajuhendi p

2.7.9. sätestab, et teenistujad, kelle suhtes rakendatakse valveaega, määratakse vähemalt üheks kuuks peadirektori käskkirjaga ning neile makstakse lisatasu kuni 15% ametipalgast proportsionaalselt valves oldud ajale. Käskkirja andmise aluseks on struktuuriüksuse juhi esildis, mis peab sisaldama ametniku nime ja kirjalikku nõusolekut, valveaja kohaldamise kestvust (kuupäevad ja kellaajad) ning valveaja kohaldamise põhjust. Valveajal töötatud aja eest makstakse teenistujale palka ja valveaja lisatasu vastavalt tööajatabelis fikseeritud ajale.

Eeltoodust järeldub, et öötöö, õhtuse töö ja koduse valveaja tundide arv konkreetses kuus ja seega lisatasu saamise õigus ning lisatasu suurus sõltub teenistujate ja tööandja vahelisest kokkuleppest, mis fikseeritakse igakuiselt tööajatabelis. Koduse valveaja kohaldamise täiendavaks eelduseks on teenistujaga sõlmitud kokkulepe ja peadirektori käskkiri. Kaebaja on esitanud kohtule oma 2008. a augusti, septembri ja oktoobri palgalehed (tl 17), millelt selgub, et kaebajale makstud tasu öötöö, õhtuse töö ja koduse valveaja eest oli kuude lõikes küllalt erinev ning näiteks septembris 2008 kaebajale öötöö eest lisatasu ei makstudki. Ka J. A. ametikohaga võrreldavate ametikohtade tööaja graafikutest perioodil 1. detsember 2008 kuni

24. aprill 2009 (tl 19-23) nähtub, et erinevatel teenistujatel oli tundide arv (ja seega ka lisatasu suurus) nii kuude lõikes kui omavahel võrrelduna erinev. Graafikute põhjal võib ka eeldada, et öötöö, õhtuse töö ja koduse valveaja tunnid jaotati ära ametis olnud teenistujate vahel ning seega ei anna nimetatud graafikud adekvaatset teavet olukorra kohta, kus teenistujana oleks jätkanud ka kaebaja. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja asemele tema koondamise järel uut teenistujat ei palgatud, seega tehti sama töö ära väiksema isikute hulgaga ning see võis vastavalt kajastuda ka nimetatud isikute töötundides ja töötasus. Kuna tööajatabel peab kajastama tegelikku olukorda, ei saa vastustajalt nõuda nende tagantjärele koostamist, kui teenistuja teenistusse ennistatakse. Tööajatabel peab arvestama konkreetsel ajahetkel teenistuses olevate isikute arvu ja nende tööpanusega. Neid kaalutlusi arvestades leiab kohus, et kaebaja arutlused selle üle, kas ja kui palju tal jäi ebaseadusliku koondamise tõttu öötöö, õhtuse töö ja koduse valveaja eest lisatasu saamata, on hüpoteetilised. Praegusel juhul puudub otsene põhjuslik seos kaebaja ebaseadusliku koondamise ning kaebaja poolt saamata jäänud hüpoteetilise öötöö, õhtuse töö ja koduse valveaja eest makstava lisatasu vahel. Kohtu arvates ei hõlma ATS § 135 lg 1 alusel makstav tasu selliseid lisatasusid, mis ei ole osa töötaja ametipalgast ning mille suurus konkreetses kuus ei ole kindlaks määratud, vaid sõltub teenistuja ja tööandja vahel kokku lepitud tööaja graafikust (erinevalt nt seadusest tulenevad lisatasud teenistusstaaži või akadeemilise kraadi eest).

9. Kaebaja arvates oleks vastustaja pidanud hüvitise arvutamisel arvestama ka usaldusisiku tasuga.

MTÜ Pärnu Tolliametnike Ametiühingu ja MTA vahel 1. detsembril 2006 sõlmitud kokkuleppe nr 1.1-2/22 kohaselt (tl 16) tagas MTA usaldusisikule võimaluse täita usaldusisiku ülesandeid põhitöö ajal vähemalt 4 tundi nädalas (p 2.1.); usaldusisik vabastatakse põhitööst usaldusisiku ülesannete täitmiseks ühel päeval nädalas, milleks on esimene graafikujärgne

6(6) tööst vaba päev nädalas (p 2.2.) ning punktides 2.1. ja 2.2. nimetatud ajaks säilitab MTA usaldusisikule keskmise palga ning õigusaktidega ettenähtud soodustused ja tagatised (p 3.3.).

Kohus leiab, et usaldusisiku tasu eraldi arvestamiseks puudub alus, sest kokkuleppest tulenevalt ei makstud nimetatud aja eest usaldusisikule eraldi lisatasu, vaid kokkuleppe kohaselt säilitati temale usaldusisiku ülesannete täitmise ajaks keskmine palk. Lisaks nähtub kaebaja 2008. a augusti, septembri ja oktoobrikuu palgalehtedelt, et näiteks oktoobrikuu eest ei ole kaebajale usaldusisiku tasu makstud (tl 17). Seega võib eeldada, et usaldusisiku tundide kasutamine sõltus vajadusest ning usaldusisikul ei olnud kohustust igas kuus kokkuleppega lubatud maksimaalset tundide arvu ära kasutada.

10. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja on kaebajale ATS § 135 lg-s 1 ettenähtud tasu maksmisel õigesti arvestamata jätnud lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest ning tööaja graafiku järgse tasu öötöö, õhtuse töö ja koduse valveaja eest, samuti tasu usaldusisiku ülesannete täitmise eest. Need on seaduse alusel ametipalgale lisaks makstavad lisatasud, mille saamise õigus sõltub tööandja kaalutlusotsusest või mille suurus sõltub teenistuja ja tööandja vahelisest kokkuleppest, mis fikseeritakse tööajatabelis. Selliste lisatasude arvamine ATS §

135 lg-s 1 ettenähtud tasu koosseisu ei ole selle sätte eesmärgiga hõlmatud. Selliste lisatasude arvestamist ei näe ette ka otsuse põhjendava osas p-s 6 viidatud Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendid. Seetõttu jääb J. A. kaebus rahuldamata.

11. Kuna kumbki pool ei ole menetluskulude väljamõistmiseks nõutavaid kuludokumente esitanud, jäävad mõlema poole menetluskulud poole enda kanda (enne 1. jaanuari 2012. a kehtinud HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1; HKMS § 285, § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

Monika Laatsit

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 22.11.2012 a. KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON:

1. Jätta Janek Allvee apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 27.03.2012 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-10-1118 põhjendusi, asendades need käesoleva kohtuotsuse põhjendustega. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Kohtukoosseis: Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri Madise