2-10-56180/19 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kantselei kaudu

(Kentmanni tn 13, Tallinn) 30. märtsil 2012

Tsiviilasja number

2-10-56180

Tsiviilasi

Swedbank Liising AS-i hagi ASvastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Hagihind

4 760,96 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood: 10434248,

asukoht: Liivalaia tn 8, 15039 Tallinn), lepinguline esindaja

Külli R

Kostja: AS(isikukood: XXX, elukoht: XXX)

Kohtuistungi aeg ja koht

20. veebruar 2012 Tallinnas

Resolutsioon

1. Swedbank Liising AS-i hagi AS vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks rahuldada osaliselt

2. Välja mõista AS võlg 3680,38 (kolm tuhat kuussada

kaheksakümmend eurot ja 38 senti) Swedbank Liising AS-i

kasuks

3. Välja mõista AS viivis põhivõlalt 3662,18 (kolm tuhat

kuussada kuuskümmend kaks eurot ja 18 senti) 7% aastas

alates 27.01.2011 kuni põhinõude täitmiseni Swedbank Liising

AS-i kasuks

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta 77% ulatuses kostja kanda ja 23% ulatuses

hageja kanda

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus

võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.

Hagiavalduse asjaolud

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 11.03.2008 liisinguleping nr

XXX, mille esemeks oli sõiduauto BMW 530D T, 3.0, ehitusaasta: 2003. Lepingust tulenevalt

kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu

üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud

makseid, sh intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud

lepingu punktis 2.1. 13.03.2008 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja lepingu teenuste lisa, mille

kohaselt võimaldas hageja kostjale lisateenuse näol Statoil kütuse krediitkaardi kasutamist, punkti

4 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale teenuste eest vastavalt hageja poolt esitatavatele

arvetele. Kostja rikkus lepingust ja teenuste lisast tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt

tasumata lepingu ja teenuste lisa alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Kostja

poolt on hagejale tasumata lepingu ja kindlustuslepete alusel kostjale esitatud arved kokku summas

1 616.48 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 7% aastas.

Viivisvõlgnevus moodustab 18,20 eurot. Seoses kostjapoolse võlgnevusega saatis hageja kostjale

25.11.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta. Nimetatud teatises informeeris hageja kostjat

võlgnevuse suurusest ja palus kostjal võlgnevus tasuda, andes tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja

võlgnevust ei kustutanud ja kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu ütles hageja

tuginedes lepingu üldtingimuste punktile 7.1.2 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles. Kostja

oli tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 7.5. kohustatud andma hagejale üle lepingu esemeks

oleva vara valduse. Kuna kostja vara ei tagastanud, oli hageja sunnitud pöörduma vara

tagastamiseks tagastusteenust pakkuva koostööpartneri CEOÜ poole. Vara valdus taastati

05.02.2010. Pärast vara valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle OÜ-le BR.

CEOÜ ja OÜ BR esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved kokku summas 275.69 eurot, mis

on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet

kostja vastu. Liisinguese võõrandati hinnaga 91 000 krooni, millele lisati kostjapoolne ettemaks

summas 489,00 krooni, kokku 91 489,00 krooni. Nimetatud summa kattis kogu ulatuses vara

tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud summas 4 313,52 krooni, samuti kogu ulatuses

debitoorse võlgnevuse summas 25 292,35 krooni ning osaliselt, s.o summas 61 883,13 krooni vara

jääkmaksumuse. Seega jäid kustutamata veel vara jääkmaksumus summas 74 486,85 krooni ja

viivismaksete võlgnevus summas 284,84 krooni. Hageja kogunõue on 74 486,65 krooni + 284,84

krooni = 74 771,69 krooni, s.o 4 778,78 eurot. Hageja põhinõudeks on 74 486,85 Eesti krooni, s.o

4 760,58 eurot. Hageja põhinõue ei sisalda intressi ega viivist. 05.2010 saadetud kirjas teatas

hageja kostjale lepingu ülesütlemisest ja palus tasuda kõik võlgnevused. Hagiavalduse täpsustuses

palus hageja kostjalt välja mõista 4 778.78 eurot ning viivis protsendina põhinõudest 4760.58

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 7 % aastas.

Kostja vastuväited

Kostja hagi õigeks ei võtnud. Vastuväidete kohaselt tekkisid kostjal liisingu maksete tasumisega

raskused pärast tööõnnetust ja kauaaegset haiguslehel viibimist. Kostja ei nõustunud põhinõudega

4779,16 eurot, kuna kostja arvates oli vara jääkmaksumus 8716,00 eurot madalam keskmisest

turuhinnast, vara realiseeriti aga 5815,96 euro eest. Kostja ei nõustu ka vara tagastusteenuse eest

esitatud arvega summas 275,69 eurot, kuna ta tagastas vara ise. Kostja leidis ise varale ostja, kes

oli nõus liisingulepingu üle võtma, kuid keda hageja ei aktsepteerinud.

Kohtuotsuse põhjendused

Pooltel ei ole vaidlust 11.03.2008 sõlmitud liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto

BMW 530D T, 3.0, ehitusaasta 2003, ennetähtaegse lõpetamise üle.

Pooltel on vaidlus põhinõude suuruse, sealhulgas tagastusteenuse osutamisega seotud kulude ja

sõiduki müügikahju üle.

VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks

määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse

täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine.

VÕS § 101 lg 1 p-des 1, 3 ja 4 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust

rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles

ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

VÕS § 367 lg 1 ja 3 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama

liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole

kaetud juba tasutud liisingumaksetega ning kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist

liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude

suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud

lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

Lepingu üldtingimuste punkti 3.7. kohaselt, juhul kui hageja, tuginedes lepingute üldtingimuste

VII osa punktidele, ütleb lepingud üles ning võõrandab vara, on kostja kohustatud hüvitama vara

võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt hagejale

vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine,

vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine).

Liisingulepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt oli vara jääkmaksumus 8 716,00 eurot. Vara

müügiaktiga nr XXX 06.04.2010 on tõendatud, et sõiduk võõrandati hinnaga 91 000,00 krooni/

5815,96 eurot (ilma käibemaksuta). Vara jääkväärtuse ja müügihinna vahe on seega 2900,04 eurot.

Hageja tuginedes liisingulepingu üldtingimustele on seisukohal, et kui liisingulepingu ülesütlemise

korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui liisingulepingu järgse võlgnevuse,

põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis peab liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe.

Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud (viimane RKL 3-2-1-52-11), et VÕS § 367 lg 3

järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel

arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda.

Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi

tühine.

Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja üldtingimuste punkt 3.7, mille kohaselt on

kostja kohustatud hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud

summa ja kostja poolt hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud

(sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine) VÕS § 42 lg 1 järgi

tühine, kuna see on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav.

Riigikohus on otsustes (tsiviilasjad nr 3-2-1-33-08, 3-2-1-56-08 ja 3-2-1-77-08) rõhutanud, et

liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale

tagastamise aja seisuga ning, et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus

ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et

poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei

erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et

saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema

põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust

aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on riigikohtu arvates sel juhul

mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu

saamiseks sel juhul täitnud.

Hageja on asunud seisukohale, et liisingueseme väärtuseks selle üleandmise ajal oligi sõiduki

müügihind.

Hageja kohtule esitatud teatisega 18.02.2010 nr.200.127-030 ja sõiduki müüki suunamise

protokolliga 12.02.2010 on tõendatud, et sõiduauto BMW 530DT Universaal, suunati müüki

12.02.2010 hinnaga 119 000,00 krooni/7605,49 eurot, mida saab pidada sõiduki väärtuseks

üleandmise ajal.

Sõiduki hinda alandati 2010 aasta märtsikuus 107 000,00 kroonile/6838,55 eurole ja see müüdi

06.04.2010 hinnaga 91 000,00 krooni/ 5815,96 eurot.

Kostja vastuväidete kohaselt oli sõiduki väärtus kõrgem, kui vara jääkmaksumus ja vara

realiseerimise hind, kuid ta ei ole oma väidet ühegi tõendiga tõendanud. Tunnistaja JS ütluste

kohaselt BRC Autokeskuses ei olnud auto hinnast juttu, turu keskmine hind oli 140 000 krooni.

Kohus on seisukohal, et sõiduki väärtust ei saa tõendada asjatundjaks mitte oleva tunnistaja

ütlustega, mistõttu ei saa kohus pidada antud hinnangut usaldusväärseks.

Tunnistaja JS ütluste kohaselt soovis liisingulepingu üle võtta IV, kuid pank keeldus sellest, kuna

ta oli mingi lepingu täitmisega viivituses. Poolte kirjavahetusega on tõendatud, et hageja keeldus

kostja pakutud isiku ostu finantseerimast, raha sõiduki koheseks väljaostuks isikul ei olnud.

Esialgselt määratud turuhinna ja tegeliku müügihinna vahe oli 28 000,00 krooni/ 1789,53 eurot,

mis on 24%. Kuna sõiduk müüdi 2 kuu ja 4 päevaga, siis saab sõiduki müügihinda pidada

kiirmüügi hinnaks, mis üldteadaolevalt on soodne sõiduki ostjale aga mitte müüjale. Järelikult ei

ole hageja teinud kõike endast olenevat, et müüa sõiduk parima hinnaga. Eelnevast tulenevalt ei

saa pidada sõiduki müügihinda 91 000,00 krooni/ 5815,96 eurot ka mõistlikuks ega lubatavaks.

Hageja on väitnud, et sõidukile ei suudetud ostjat leida tulenevalt liisingu eseme seisukorrast.

Tunnistaja JS ütluste kohaselt oli sõiduki esistangel pragu, kuid muidu oli sõiduk töökorras;

sõiduki üle vaadanud meesterahvas vaatas autot, võttis vastu võtmed, koostas akti, millesse märkis

esipampri vigastuse; sõiduk käivitus ilusti, parkimise andurid ja immobilisaator töötasid, sõiduki

vastuvõtnud meesterahvas viis selle hoonesse sisse, teiste puuduste kohta midagi ei öeldud.

CE05.02.10 ülaandmise-vastuvõtu aktist, mis koostati liisinguvõtja juuresolekul, nähtuvalt oli

sõiduki kõrvalistuja poolne esipampri nurk lahti ning OÜ BR üleandmise-vastuvõtu akti, mis

koostati hageja koostööpartnerite vahel, kohaselt oli sõiduki esistange katki, kapotil kivitäkked,

probleemid paigaldatud immobilisaatoriga, patronic ei töötanud.

Seega on tõendid sõiduki puuduste kohta vastuolulised, selgusetuks jääb, miks ajavahemikul

05.02.2010-11.02.2010, kui sõiduk oli hageja koostööpartnerite käes, on sõidukile puudusi

tekkinud enam, kui fikseeriti neid sõiduki kostjalt ülevõtmisel.

Järelikult saab pidada tõendatuks, et sõiduki esistange oli katki, muid vigastusi ei saa kohus pidada

usaldusväärselt tõendatuks.

Seega tagastas liisinguvõtja sõiduki tavapärasest kasutamisest ja kulumisest halvemas seisukorras

ning katkine esistange võis mõjutada sõiduki müügihinda. Sõiduki halva seiskorra eest on vastutav

liisinguvõtja. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-118-08 rõhutanud, et kasutatud auto väärtuse

puhul tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid

defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid.

Kuna sõiduki puudus oli esile toodud vara üleandmise-vastuvõtmise aktis, siis sai hageja sellega

sõiduki väärtuse määramisel ja müüki suunamisel arvestada.

Kõike eelnevat arvesse võttes asub kohus seisukohale, et sõiduki üleandmise ajal määratud

väärtuse ja müügihinna vahe 1789,53 eurot, tuleb jätta hageja ja kostja kanda võrdses ulatuses,

summas 894,76 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõistetavat müügikahju vähendada 894,76 euro

võrra.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt ei tagastanud kostja pärast lepingu ülesütlemist vara

vabatahtlikult, mistõttu kasutas hageja vara valduse taastamiseks enda koostööpartneri OÜ CE

teenust. Kostja vaidles sellele vastu.

Lepingu ülesütlemise teatisest 25.11.2009 nr. 200.103-030 nähtuvalt teatas hageja, et kostjal tuleb

võlgnevus tasuda hiljemalt 15.12.2009, võlgnevuse mittetasumisel loetakse leping üles öelduks

16.12.2009 ning vara tuleb tagastada hiljemalt 17.12.2009.

Tegelikult ütles hageja lepingu üles alles 19.01.2010, mistõttu ei saa 25.11.2009 nr. 200.103-030

teatises märgitud sõiduki tagastamise tähtaega lugeda kostjale siduvaks. Kohtule ei ole esitatud

tõendeid selle kohta, kuidas ja millal kostjat lepingu ülesütlemisest 19.01.2010 teavitati ning millal

ja kuhu tuli kostjal sõiduk tagastada.

Kostja väited, et ta tagastas vara vabatahtlikult, on tõendatud tunnistaja JS ütlustega, mille kohaselt

viisid nad koos kostjaga sõiduki 05.05.2010 ise OÜ BRe müügiplatsile Tabasalu lähedal. Tema

abikaasale öeldi pangast, millal tuleb sõiduk ära viia.

OÜ CE koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt andis AS sõiduki BMW 530D üle

05.02.2010. Liisingueseme vastuvõtjateks on olnud nii CE kui ka OÜ BR esindaja. Üleandmise-

vastuvõtu aktidelt nähtub, et CEOÜ asukohaks on Mustamäe tee 6b Tallinnas ja OÜ BR

aadressiks XXX.

Järelikult viis kostja sõiduki hageja teise koostööpartneri ja müüja OÜ BRe müügiplatsile, mistõttu

asub kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud CEOÜ arvel nr 01595 05.02.2010 märgitud

tagastusteenuse osutamist.

Hageja ja OÜ CE vahel 11.03.2009 sõlmitud käsunduslepingu nr XXX punktis 2.1 on

käsunduslepingu pooled kokku leppinud, et käsundisaaja teostab käsundiandjale kuuluva vara

otsese valduse taastamist selgitades välja vara asukoha, võttes vara valduse võlgnikult või

kolmandalt isikult üle ning annab vara seejärel käsundiandja valdusesse. Käsunduslepingu punkti

2.2 kohaselt vara valduse taastamisel on käsundisaajal õigus saada punktis 2.1 nimetatud

toimingute teostamise eest sõiduauto valduse taastamisel 2500,00 krooni, millele lisandub

käibemaks. Kostja ei ole käsunduslepingu pooleks ning hageja ja CEOÜ lepingust ei tulene talle

mingeid kohustusi.

Kostjalt VÕS § 367 lg 4 alusel 2500,00 krooni väljamõistmist üksnes OÜ BR müügiplatsil sõiduki

ja selle võtmete vastuvõtmise ning sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti koostamise eest, mida

OÜ CE tegi koos OÜ BR, kes oli samuti sõiduki vastuvõtjaks ning hoidjaks ja müüjaks, ei saa

pidada mõistlikuks ja põhjendatuks.

BRe OÜ arvelt nr 100926 08.04.2010 nähtuvalt, on ka OÜ BR võtnud sõiduki vastuvõtutasu

390,00 krooni, seega ei ole põhjendatud välja mõista kostjalt sõiduki vastuvõtmise tasu mõlema

hageja koostööpartneri samasisulise töö eest. Järelikult tuleb nõue summas 2500,00 krooni/ 159,78

eurot, mis põhineb OÜ CE arvel, jätta rahuldamata.

OÜ BR on esitanud hagejale arve nr 100926, milles nõudis hagejalt hoiutasu ja vastuvõtutasu

tasumist vastavalt hageja ja OÜ BR vahel sõlmitud koostöölepingule nr 26022009. Koostöölepingu

nr 26022009 lisa nr 1 väljavõtte punktist 4 nähtub, et koostöölepingu pooled on kokku leppinud

vastuvõtutasuna 390,00 krooni ja parkimistasuna sõiduauto puhul 25,42 krooni päevas ilma

käibemaksuta. Nimetatud lisa kohaselt arvestatakse parkimistasu üleandmise-vastuvõtu aktiga

koostööpartnerile, s.o OÜ BR, sõiduki üleandmise kuupäevast.

Sõiduki üleandmise aktist nähtub, et sõiduk anti OÜ-le BR üle 11.02.2010, seega on tasu nõudmine

alates 11.02.2010 kuni 07.04.2010, mil toimus vara müük, põhjendatud. Tasu suurus on mõistlik.

Seega peab kohus põhjendatuks OÜ BR arvel märgitud teenuste kokku 1813,52 krooni/115,91

kostjalt väljamõistmist VÕS § 367 lg 4 alusel, kuna need teenused olid sõiduki müügiks vajalikud

ja põhjendatud.

Hageja ütles lepingu liisinguvõtjale üles 19.01.2010. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt oli

debitoorne võlgnevus summas 25 292,35 krooni/ 1616,48 eurot, mille tõendamiseks on esitatud

arved perioodil 08.10.2009 kuni 15.02.2010.

Arve nr 8570405726 18.02.2010 on esitatud kostjale lisateenuste eest perioodil 16.01.2010 –

15.02.2010. Hageja selgituste kohaselt on tegemist vara kindlustusmaksega.

VÕS § 455 lõike 1 kohaselt võib kindlustusvõtja asemel sissenõutavaks muutunud

kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud

või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue

kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse

vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva

seaduse üldosa sätetele. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et, kui kindlustusmakse tasub

kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise

nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle.

Müügilepingu üldtingimuste punktidest 6.3 ja 6.3.1 tuleneb, et kindlustusmakseid ning

kindlustusega seotud muid kulutusi tasub ostja kuni eseme kasutamise tähtaja lõpuni. Pooltel ei ole

vaidlust, et kostja andis vara üle 05.02.2010.

Seega esitati kostjale arve kindlustusmaksete eest perioodil 06.02.2010-15.02.2010 kokku 10 päeva

eest ilma õigusliku aluseta, mistõttu tuleb kostja vastu esitatud nõuet vähendada 686,30 krooni/

43,86 euro võrra.

Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud osaliselt ning kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista võlg 3680,38 eurot.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohustuse täitmiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude

esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Viivisarvetest nähtuvalt ei ole arves nr. 8570405726 18.02.2010 märgitud summalt viivist

arvestatud, seega ei kuulu sissenõutavaks muutunud viivise 18.20 euro nõue vähendamisele.

Kuna kohus rahuldab hageja põhivõla osaliselt, siis on põhivõlaks, millelt arvestada viivist TsMS §

367 järgi 3662.18 eurot (3680,38 – 18.20), mis tuleb kostjalt lepingu punktis 5.1 sätestatud määras

7% aastas välja mõista alates hagi esitamisest 27.01.2011 kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks.

Menetluskulude jaotus

Juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 tuleb menetluskulud jätta 77% ulatuses kostja kanda ja 23%

ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda

menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

Vastavalt TsMS § 174 lg 3 esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega;

lõike 5 kohaselt võib kohus menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude

täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu

nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama; lõike 6 kohaselt peab avaldaja

menetluskuludelt

arvestatava

käibemaksu

hüvitamiseks

kinnitama,

et

ta

ei

ole

käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada;

lõike 7 kohaselt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega

seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise

vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.

Kohtunik: