3-11-1480/18 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

e

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. märts 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-11-1480

Haldusasi

A. Ii kaebus ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 11.

aprilli 2011 otsuse nr 1 ning Pärnu Linnavalitsuse 22.

veebruari 2011 korralduse nr 81 tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised ja

nende esindajad

Kaebaja: A. I

Vastustaja: Pärnu Maavalitsus

Vastustaja: Pärnu Linnavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A. Ii kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. Laevakinnistusregistri kohaselt omandasid 28. oktoobril 1938 sõlmitud ostu-müügilepingu

alusel ühetekilise kaubalaeva L ¼ suurustes mõttelistes osades E. J, R. P, A. T ja E. P. 8.

novembril 1939 moodustati laevaühing L, mille osanikeks olid võrdsetes osades eelnimetatud

isikud. J I on 1938. ja 1939. aastal esitatud tulude teadaannetes, samuti maksualases

kirjavahetuses maksuinspektoriga märkinud, et talle kuulub laevast L 15,591/100 suurune osa.

Laevakinnistusregistrisse J Ii selle laeva omanikuna kantud ei ole. ENSV Teatajas avaldatud

natsionaliseeritud laevade nimekirja on kantud ka laev L, mille omanikuks on märgitud

laevaühistu.

2. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK)

Pärnu linnakomisjoni 26. aprilli 2006 otsusega nr 1 loeti omandireformi objektiks kaubalaev L

ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati laeva õigusvastase võõrandamise ajal

selle 15,591/100 suuruse mõttelise osa omaniku J Ii poeg R I. Selles otsuses märgiti, et

täpselt ei ole võimalik tuvastada, millal omandas J I 15,591% laevast, ent laevaosa talle

kuulumine nähtub juba eelpool nimetatud tulude teadaannetest ning kirjavahetusest

maksuinspektoriga. Eelnimetatud otsus tunnistati kehtetuks ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 4.

aprilli 2007 otsusega nr 1, kuna leiti, et laev L ei ole omandireformi objektiks. See otsus

omakorda tunnistati kehtetuks ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21. jaanuari 2009 otsusega nr

1, millega samas loeti laev L omandireformi objektiks ning õigustatud subjektiks 15,591/100

suuruse mõttelise osas tunnistati taaskord R I. Viimatinimetatud otsuse tulemusena jäi

kehtima ka ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 26. aprilli 2006 otsus. 30. märtsil 2011 tegi

ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon aga otsuse nr 1, millega tunnistas ÕVVTK Pärnu

linnakomisjoni 26. aprilli 2006 otsuse kehtetuks, leides, et Rahandusministeeriumi tellitud

ajaloolis-õigusliku uuringu kohaselt võib laeva omanikuks pidada ainult registrisse kantud

isikut või tema pärijat, ent 17. juunil 1940 registrisse kandmata allosanikku ei saa laeva

omanikuna käsitada ja sellisel isikul pole ka õigust nõuda laevaosa kompenseerimist

omandireformi käigus. Otsuses tuuakse välja, et laeva L registrikannetes ei olnud J Ii laeva

omanikuks oleva laevaühingu osanikuna märgitud.

3. Lähtudes eelkirjeldatud ÕVVTK linnakomisjonide otsustest otsustas Pärnu Linnavalitsus

esmalt 9. oktoobri 2006 korraldusega nr 97 alustada R Ii pärijale A Iile laeva L osa

kompenseerimise

menetlust

ning

Pärnu

Linnavalitusse

13. novembri 2006 korraldusega nr 1021 määrati A Iile 623 600 krooni suurune

kompensatsioon. Kompensatsiooni maksmise korraldus tunnistati kehtetuks Pärnu

Linnavalituse 29. oktoobri 2007 korraldusega nr 765. Viimatinimetatud korraldus tunnistati

omakorda kehtetuks Pärnu Linnavalitsuse 27. aprilli 2009 korraldusega nr 228.

4. ÕVVTK

Pärnu

maakonnakomisjoni

11. aprilli

2011

otsusega

täiendati

maakonnakomisjoni 30. märtsi 2011 otsust nr 1 ning tunnistati kehtetuks ÕVVTK Pärnu

maakonnakomisjoni 21. jaanuari 2009 otsus nr 1. Pärnu Linnavalitsuse 22. veebruari 2011

korraldusega nr 81 tunnistati kehtetuks Pärnu Linnavalitsuse 9. oktoobri 2006 korraldus nr

907 ja 27. aprilli 2009 korraldus nr 228 ning otsustati mitte alustada laeva L 15,591/100

suuruse

osa

kompenseerimismenetlust.

Otsust

põhjendatakse

samuti

viitega

Rahandusministeeriumi tellitud ajaloolis-õiguslikule uurimusele ning selles viidatud

õigusaktidele ja asutakse seisukohale, et laeva omandiõigust saab tõendada üksnes vastav

registrikanne kas laevakinnistusraamatus või kinnistamata laevade registris, ent laeva L

omanikuna oli laevakinnistusraamatusse kantud laevaühing ja osanikud, kelle hulgas J Ii

nimetatud ei olnud. Otsuses leiti, et pole tõendatud, et J I oleks sõlminud laeva osa

omandamiseks lepingu enne 16. juunit 1940 ning täitnud lepinguga endale vara

omandamiseks võetud kohustused, ent omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest

mitteolenevatel põhjustel.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. A. I esitas Tallinna Halduskohtule 15. juunil 2011 kaebuse, millest taotleb ÕVVTK Pärnu

maakonnakomisjoni 11. aprilli 2011 otsuse nr 1 tühistamist. 26. juulil 2011 halduskohtule

saabunud

kaebuses,

mida

on

täiendatud

5. oktoobril

2011

kohtule

jõudnud

menetlusdokumendist (kd II, lk 63) taotleb A. I aga Pärnu Linnavalitsuse 22. veebruari 2011

korralduse nr 81 tühistamist.

6. Kaebaja heidab maakonnakomisjoni otsusele ette, et selle tegemisel ei ole kaebajale tagatud

HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõigust, samuti leiab kaebaja, et maakonnakomisjon ei ole

varasema otsuse kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud. Kaebaja

märgib, et kuigi vaidlustatud otsusest ei selgu, millisest ajaloolis-õiguslikust uurimisest selle

tegemisel lähtutud on, peetakse ilmselt sinas J. V koostatud uurimust Eesti Vabariigi

laevaühingute osanike omandiõiguslik staatus, mille osas kaebaja esmalt leiab, et talle ei ole antud

võimalust esitada seal võetud seisukohtade kohta omapoolseid vastuargumente. Samas leiab

kaebaja, et sarnane uurimistöö ei saa olla varasema haldusakti kehtetuks tunnistamise aluseks.

7. Kaebaja selgitab samuti, et tegelikult omandati osalus laevades võlaõiguslike tehingutega

ning alles pärast tehingut toimus omandiõiguse asjaõiguslik vormistamine, ent viimane sattus

aega, mil algas Nõukogude Liidu poolt Eesti Vabariigi okupeerimise elluviimine ning seega

muutus omandiõiguse registrites vormistamine ja oma osaluse avalik demonstreerimine

omanikele eluohtlikuks. Kaebaja selgitab, et laevaomanik, kes ei kandnud omandatud osalust

registrisse, ei saa enda omandiõigust kaotada, kuna ta ei ole pärast osaluse omandamist seda

kolmandatele isikutele võõrandanud, samas kui isik, kellelt ta osaluse omandas, oli enda

osalusest loobunud ning ta ei saanud juba võõrandatud osalust uuesti müüa. Kaebaja leiab, et

seetõttu on tegeliku osaluse ja omanike tegeliku tahte kindlakstegemiseks vajalik vaadata

laevakinnistusraamatu andmete kõrval ka omandireformi aluste seaduse (ORAS) poolt

lubatavaid kaudseid tõendeid, s.h omanike poolt omandiõiguslikes küsimustes tehtud

tahteavaldusi.

8. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et notariaalregistri andmetes ja laevakinnistusraamatu

andmetes on suured vastuolud, mis viitab sellele, et laevakinnistusregistris sisalduvad andmed

ei ole täielikud ega ainuõiged. Kaebaja viitab notar Juuriku registrile, kus nähtub, et A. T

võtab L disponendina 20. septembril 1939 J Iile üldvolikirja selle laeva asjus, esitades notarile

tõenduseks Veeteede Talituse inspektori poolt 20. septembril 1939 antud tunnistuse. Kaebaja

leiab, et kuivõrd sama asutus pidas ka laevaregistrit, ei saanud ta väljastada tõendit, kus olnuks

fikseeritud ebaõiged andmed.

9. Järgnevalt selgitab kaebaja, et ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 28. augusti 1940 otsusest

tulenes, et laeva natsionaliseerimist ei peetud lõpuleviiduks laeva või laevandusettevõtte

natsionaliseerimisnimekirja

kandmisega.

Siinkohal

viitab

kaebaja

notar

Kokkeri

registriraamatu 18. detsembril 1940 tehtud sissekandele nr 10133, kust nähtub, et tõestati

kohtuvolikiri L disponendile A. Tile ning samuti nähtub, et T. M on määratud komissariks

natsionaliseeritud laevandusettevõttele I ja N ning L kuulub sellele ettevõttele. Kaebaja

hinnangul saab sellest järeldada J Ii omanikustaatust L suhtes 17. juuni 1940 seisuga ning see

näitab, nagu oleks vahetult enne natsionaliseerimist moodustatud uus laevandusettevõte I ja

N ning selle ettevõtte omandis oli kaubalaev L, mis ei olnud fikseeritud sellisena üheski

natsionaliseerimise üldnimekirjas, kuid notariaalregistris oli see olemas. Kaebaja leiab, et kuna

natsionaliseerimist ei lõpetatud laeva ega laevaühingu natsionaliseerimisnimekirja kandmisega,

tuli ka hiljem lähtuda vara kuuluvuse üle otsustamisel hilisematest dokumentidest ning

eeltoodust lähtudes sai natsionaliseerimise lõpule viia laevandusettevõtte I ja N osas, mille

osanik oli ka J I.

10. Kaebaja toob näidetena selle kohta, et laevaosade omanike notariaalselt tõestatud

tahteväljendused ei ole kõik kinnistusregistrisse jõudnud välja notar Kokkeri poolt tehtud

registrikande laeva Jaak omanike kohta, millest tuleneb, et A. S omandas laevast 16/300

suuruse osa, ent natsionaliseeritud laevade nimekirjas on selle laeva Jaak omanikuna märgitud

ainult A. S. Samuti toob kaebaja näite selle kohta, et J. K pärandustomp müüs 28/100

mõttelist osa aurulaevast Ergonautis M. K´le ja avaldab ka tahet ülejäänud mõttelise osa M. Ke

nimele kinnitamiseks, kuna see mõtteline osa on tegelikult M. Ke omandus ja tema poolt J. K

eluajal ostetud, samas kui natsionaliseeritud laevade nimekirjas oli selle laeva omanikuna

märgitud J. K.

11. Kaebaja heidab J. V poolt koostatud uurimisele ette, et selles ei ole arvestatud laevade

kinnistamise ja registreerimise seaduse §-ga 42, kus sätestati, et kõrvuti laevakinnistusregistriga

peetakse kaht eri kartoteeki laevade ja laevaomanike nimede kohta. Kaebaja märgib, et arhiivis

puuduvad viited, et laevade kartoteegi ja laevaomanike nimede kohta peetud kartoteegi

andmed oleksid säilinud, ent just laevaomanike nimede kohta peetud kartoteegi andmed

oleksid oluliseks allikaks saamaks teada, kas J Ii osas oli laevade õigusvastaselt võõrandamise

aja seisuga ka omandiõiguse küsimuses märkeid tehtud.

12. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et laevakinnistusregistri andmed on ebatäielikud ja puudulikud

ning seetõttu tuleks eelistada notariaalregistritest jms omanike tegeliku tahte kohta saadavaid

andmeid, s.h kaudseid andmeid (nt tuludeklaratsioon, kirjavahetus). Kaebaja rõhutab, et J I

pidas korrektselt arvestust oma tulude ja kulude üle kaubalaevas L ning maksis ka

kaasosanikuna riigile tulumaksu sõltumata laevakinnistusregistrisse tema osas tehtud kandest.

Kaebaja märgib veel, et J I omandas kaubalaeva L ilmselt E. Ji osast, makstes osaluse

omandamise päeval, s.t 28. oktoobril 1937 oma osalustasu, kusjuures E. Ji tulumaksu arvutus

on seetõttu lisatud J Ii maksutoimikusse, kus E. J on kaubalaeva L osalusest vabastatud,

samas Pärnu Maksuameti teatise alusel on J I tasunud alates 1938. aasta eest tulumaksu,

samas E. J on nimetatud laeva tuludest ja kuludest vabastatud.

13. Pärnu Linnavalitsuse korraldusele heidab kaebaja ette sedagi, et selle andmise ajal oli see

vastuolus tol ajal kehtinud ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni kehtivate otsustega, millega R

I tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks.

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

14. ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon vaidleb kaebusele vastu. Maakonnakomisjon viitab J.

V uuringule, kus on leitud, et laeva võib tunnistada omandireformi objektiks ainult siis, kui ta

on kantud seaduses ettenähtud registrisse – kas laevakinnistusregistrisse või kinnistamata

laevade registrisse ning 17. juuni 1940 seisuga ei ole võimalik registrisse kandmata nn

allosanikku käsitada laeva omanikuna seega ka mitte isikuna, keda on võimalik tunnistada

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks.

Vastustaja märgib, et kuna 12. oktoobri 1940 ENSV Riigi Teataja nr 25 art 274 esitatud

natsionaliseeritud laevade nimekirjas on samuti märgitud laeva omanikuks laevaühistu, tuleb J

Ii vaadelda kui laeva L allosanikku, kelle näol oli tegemist küll faktilise laevaomanikuga, kuid

kelle omandiõigus laeva osale oli seaduse kohaselt vormistamata. Maakonnakomisjon leiab, et

pole kogutud ühtegi tõendit, et J. I oli sõlminud laeva osa omandamiseks enne 1940. aasta

16 juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning

kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel.

15. Pärnu Linnavalitsus vaidleb samuti kaebusele vastu. Esiteks leiab linnavalitsus, et tema

korraldus nr 81 ei ole vastuolus maakonnakomisjoni otsusega nr 1 ning märgib, et

korraldusega nr 81 ei lahendanud linnavalitsus linnakomisjoni ega maakonnakomisjoni

kompetentsi kuuluvaid küsimusi. Vastustaja viitab HMS §-le 64 ning märgib, et korralduse nr

81 preambulast nähtub, millistest õiguslikest ja faktilistest asjaoludest lähtudes pidas

linnavalitsus vajalikuks ja põhjendatuks kompenseerimise menetluse mittealustamist. Ka

linnavalitsus viitab J. V uuringule ning sarnases asjas Tallinna Halduskohtu poolt haldusasjas

3-09-1475 tehtud kohtuotsusele ning leiab, et ainuüksi laeva tegevusest saadud tulu

maksustamine ei saa tõendada omandiõigust sellele laevale. Nähtuvalt eeltoodust ei

lahendatud vaidlustatud korraldusega komisjoni kompetentsi kuuluvaid küsimusi, vaid toodi

välja asjaolud, miks toimikus sisalduvate dokumentide alusel ei ole põhjendatud

kompenseerimismenetluse alustamine ja miks toimik tagastatakse maakonnakomisjonile.

16. Linnavalitsus viitab laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse (edaspidi LKRS) §-le

19 ja 39 tulenevale kohustusele laevad ja nende omandiõigus laevakinnistusregistris

registreerida. Linnavalitsus märgib, et seadus mingeid erandeid laevaomanike registreerimisel

ette ei näinud ja kõik laevaomanikud tuli registreerida seaduses ettenähtud tähtpäevaks. J I ei

ole kantud laevade kinnistusregistrisse laeva osa omanikuna, ent see, mis põhjustel või

asjaoludel omanikukanne on tegemata, ei oma seaduse mõttes tähtsust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab, et A. Ii kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Nii Pärnu Linnavalitsus kui ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjon on kogutud tõendeid õigesti

hinnanud ning põhjendatult asunud seisukohale, et J Ii omandiõigus laeva L osale ei ole

tõendamist leidnud ning see välistab J Ii pärijatele õigusvastaselt võõrandatud vara

kompenseerimise.

18. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel põhimõtteliselt vaidlust selles, et laev L on

õigusvastaselt võõrandatud (natsionaliseeritud) varana omandireformi objektiks. Vaidlus on

aga selles, kes oli selle vara omanik õigusvastase võõrandamise ajal, samuti vaidlus selles, kas

Pärnu Linnavalitsuse vaidlusalune korraldus tuleks tühistada üksnes põhjusel, et selle andmise

ajal kehtis ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus, millega oli R I laeva L 15,591% suuruse

mõttelise osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud.

19. Kohus leiab esmalt, et ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse kehtivus ei anna alust Pärnu

Linnavalitsuse 22. veebruari 2011 korralduse nr 81 tühistamiseks. Tõsi on, et linnavalitsuse

eelnimetatud korralduse andmise ajal kehtis ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21. jaanuari 2009

otsus nr 1, millega loeti ühetekiline kaubalaev L omandireformi objektiks, tuvastati, et see

natsionaliseeriti 1940. aastal ning loeti tõendatuks, et 15,591/100 suuruses osas kuulus see

õigusvastase võõrandamise ajal J Iile. Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993 määruse nr 216

Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord punkti 8 kohaselt seisneb vara

kompenseerimise menetluse alustamine kohaliku täitevorgani poolt esiteks seisukoha

võtmises, et vara kuulub vastavalt seadusele riigi poolt kompenseerimisele. Kuigi sama

määruse punkti 9 kohaselt lähtutakse vara kompenseerimise menetluse alustamisel

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või

linnakomisjoni otsusest, tuleneb eelviidatud punktist 8 siiski, et kohaliku omavalitsuse

täitevorgan peab kompenseerimise menetluse alustamisel ning vara eest kompensatsiooni

määramise otsustamisel kontrollima õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku põhjal ka seda,

kas esinevad õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise alused ning peab seega

sisuliselt üle kontrollima linna- või maakonnakomisjoni otsuses tuvastatud asjaolud.

Eelviidatud määruse puntki 9 tähendus on kohtu hinnangul eelkõige selles, et kohaliku

omavalitsuse täitevorgan ei saa vara kompenseerimise menetlust alustada vara suhtes, mida

ÕVVTK kohalik komisjon ei ole omandireformi objektiks lugenud või isiku suhtes, keda või

kelle õiguseellast ei ole kohalik komisjon tunnistanud omandireformi õigustatud subjektiks.

20. Samas leiab kohus, et käesoleval juhul ei annaks ÕVVTK linnakomisjoni otsus alust

linnavalitsuse korralduse tühistamiseks ka seetõttu, et kohtuotsuse tegemise ajaks on kohaliku

komisjoni otsus, millega R I omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati, samuti

kehtetuks tunnistatud. Halduskohtumenetluse seadusetiku (HkMS) § 158 lg 2 kohaselt teeb

kohus asjaolud kindlaks üldjuhul kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seejuures peetakse silmas

nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid. Eeltoodu tähendab kohtu hinnangul seda, et kui

eelhaldusakti, mis määrab siduvalt kindlaks asjaolud, millest vaidlusaluse haldusakti andmisel

tuleb lähtuda, on pärast vaidlusaluse haldusakti andmist, ent enne kohtuotsuse tegemist

muudetud, tuleb vaidlustatud haldusakti tühistamise nõude läbivaatamisel lähtuda asjaoludest

nii, nagu need on tuvastatud muudetud eelhaldusaktis. See küsimus ei puuduta vaidlustatud

haldusakti õiguspärasust, vaid just tühistamisnõude rahuldamist. Menetlusökonoomia

seisukohast oleks samuti otstarbetu tühistada haldusakt, mis tuleks vahepeal muutunud

asjaolude (sh. kui need asjaolud on tuvastatud vahepeal muudetud eelhaldusaktiga) tõttu

uuesti samasugusena välja anda. Käesoleval juhul on kohtuotsuse tegemise ajaks ÕVVTK

Pärnu linnakomisjoni otsused, millega R I kaubalaeva L 15,591/100 suuruse mõttelise osa

osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati, kehtetuks tunnistatud ning seega ei saaks

kaebaja kohaliku komisjoni otsuse alusel käesoleval ajal kompensatsiooni määramist nõuda.

Samal ajal on kaebaja ka vaidlustanud maakonnakomisjoni otsuse, millega varasem

subjektiotsus (ÕVVTK Pärnu Linnakomisjoni 21. jaanuari 2009 otsus nr 1) kehtetuks

tunnistati. Tekkinud olukorras ei annaks asjaolu, et Pärnu Linnavalitsuse 22. veebruari 2011

korralduse andmise ajal ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni 21. jaanuari 2009 otsus veel kehtis,

iseseisvat alust linnavalitsuse korralduse tühistamiseks.

21. Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on seega, kas J I oli laeva L õigusvastase

võõrandamise ajal selle omanik või mitte. Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991 määrusega nr

161 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste

esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi VVm

1991/161) punkti 18 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise avalduse läbivaatamisel kindlaks määrata vara omanik õigusvastase

võõrandamise hetkel. VV määruse nr 161/1991 punktis 21 sätestatakse, et vara tagastamiseks

või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus

õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule,

kusjuures seda asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt

väljastatud või muude dokumentidega. Eelviidatud määruse §-st 23 tuleneb ÕVVTK

komisjoni kohustus pöörduda vara kuuluvust tõendavate dokumentide saamiseks arhiivide,

riigiorganite, asutuste ja ettevõtete poole, kui taotlejal vajalikud andmed või dokumendid

puuduvad. Kohus leiab, et eeltoodust tuleneb ÕVVTK linnakomisjonile kohustus kontrollida

taotleja poolt esitatud tõenditest nähtuvaid asjaolusid ning koguda ise asjassepuutuvaid

tõendeid, mis taotleja poolt väidetud asjaolusid kas siis kinnitavad või ümber lükkavad.

22. Laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse (RT 1937, 9, 73) § 19 kohaselt loeti

kinnistatud laeva või laevaosa omanikuks juriidiline või füüsiline isik, kelle nimele on laev või

laevaosa kantud laevakinnistusregistrisse. Sama seaduse §-s 23 nähti ette laeva või laevaosa

omandiõiguse üleandmise notariaalses või välisriigi konsuli poolt legaliseeritud vormis ning §-

dest 38 ja 46 tulenes, et laevakinnistusregistri näol on tegemist õigustloova registriga. Selle

seaduse § 39 kohaselt kanti laevakinnistusregistri II jakku laevaomaniku nimi või laevaühingu

nimi ning selle osanike nimed. Laevaühingu moodustamist reguleeris kaubalaevade omanduse

ja vastutuse seaduse (RT 1930, 100, 650), mille §-s 18 sätestati, et kui mitme isiku päralt olevat

laeva kasutatakse ühisel arvel sõitudeks ärilisel otstarbel, siis moodustavad need isikud

laevaühingu; § 19 kohaselt oli laevaühingu otsustusorganiks ühingu osanikkude koosolek,

kusjuures hääled jagunesid vastavalt osade suurusele; § 20 lõikest 3 nähtuvalt moodustati

laevaühing vastava lepinguga ning §-s 29 nähti ette kasude ja kahjude jaotamine laevaühingu

osanikkude vahel nende osade suurusele vastavalt. Laevade kinnistamise ja registreerimise

seaduse kehtimapanemise seaduse (RT 1937, 81, 661) kohaselt tuli kinnistamisele kuuluvad

laevad kanda laevakinnistusregistrisse hiljemalt 31. detsembriks 1939. Nimetatud seaduse § 4

järgi tuli samaks kuupäevaks varem väljaantud laeva registreerimise tunnistused asendada uute

lipu- ja laevaregistreerimise tunnistustega. Vaidlust ei ole selles, et kaubalaev L oli 1937. aasta

seaduse alusel laevakinnistusregistrisse kantud. Laevakinnistusregistri andmetel oli selle

omanikuks laevaühing ja registris olid nimetatud ka laevaühingu osanikud koos nendele

kuuluvate mõtteliste osade suurusega (kd II, tl. 130). Nimelt nähtub, et 28. oktoobril 1938.

aastal sõlmitud ostu-müügilepingu alusel omandas laeva L laevaühing L, kelle osanikeks olid

Eesti kodanikud E. J, R. P, A. T ja E. P, kõik võrdsetes ¼ suurustes osades. Selle üle, et J Ii

laeva L omanikuna või laevaühingu osanikuna laevakinnistusregistrisse kantud ei olnud,

pooled käesolevas asjas ka ei vaidle.

23. Ainuüksi asjaolu, et J Ii ei olnud laevakinnistusregistrisse laeva omanikuna või laeva

omanikuks oleva laevaühingu osanikuna kantud, ei anna siiski vääramatut alust õigusvastaselt

võõrandatud vara kompenseerimisese avalduse rahuldamata jätmiseks. Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 7 lõikes 4 sätestatakse, et õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks

sõlminud vara omanikuga enne 1940. aasta 16. juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale

vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata

pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel ORAS §-s 8

sätestatud tähenduses ja tingimustel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub ORAS § 7 lg 4

kohaselt isikul või tema pärijatel. Juba eelnevalt viidatud VVm 1991/161 punkti 21 kohaselt

oleks J Ii omandiõigust laeva L osale põhimõtteliselt võimalik tõendada ka muude tõenditega

kui laevakinnistusregistri kanded. Sarnasele seisukohale asus ka Tallinna Ringkonnakohus 17.

oktoobri 2008 otsuses haldusasjas nr 3-06-1527. Samas rõhutab kohus, et arvesse tulevad

üksnes sellised tõendid, mis kinnitavad, et J I oli laeva mõttelise osa omandanud või teinud

omandamiseks vastava tehingu ja täitnud selles omapoolsed kohustused. Asjaolu, et J I võis

olla vaidlusaluse laeva omanikega ning sellesse laevasse puutuvalt mingisugustes muudes

õigussuhetes, ei anna alust väita, et ta oli laevaosa omandanud.

24. Kaebaja on seisukohal, et laeva mõttelise osa kuulumine J Iile on tõendatud eelkõige

sellega, et J I deklareeris sellelt laevalt tulu saamist ning ka maksuinspektor on oma kirjades J

Iile justkui möönnud, et viimasele kuulub sellest laevast 15,591% (kd II, tl 190-197). Kohus

leiab, et nimetatud tõendid ei kinnitata J Ii omandiõigust, vaid üksnes seda, et J I on laeva L

majandustegevuse tulemit kajastanud oma maksuarvestuses isikliku tuluna (1938. aastal

näiteks kahjuna). Samas ei tulene toimikus olevatest maksualastest dokumentidest kuidagi,

millisel õiguslikul alusel J I selle laeva majandustegevusest tulu sai või kahjusid kandis. Toona

kehtinud tulumaksu seaduse (RT 63/64, 1920; 78, 1922; 149, 1924; 29, 1932; 403, 1934)

kohaselt ei olnud tulumaksukohustuse puhul oluline, kas isik saab tulu vara omanikuna või

muul õiguslikul alusel (nt mingisuguse võlaõigusliku lepingu alusel). Samuti ei olnud

maksuhalduril põhjust tuvastada seda, millisel alusel tulu saadi ning maksuhaldur lähtus

eeskätt isiku enda poolt deklareeritud andmetest.

25. Seda, et J Ii ka laevaühingus L täieõigusliku osanikuna ei käsitatud, kinnitab omakorda

selle laevaühingu 8. novembri 1938. aasta protokoll (kd II, tl. 137), kust nähtub, et

koosolekust võtsid osa R. P, E P ja A. T, kusjuures viimane esindas volikirja alusel ka E. Ji

ning sellises koosseisus oli protokolli kohaselt esindatud 100% laeva osanikest. See asjaolu

lükkab ümber kaebaja väite, et J I omandas 15,591% suuruse osaluse laevas 28. oktoobril

1938. On võimalik, et J I sõlmis sel päeval mõne osanikuga (näiteks E. Jiga) mingisuguse

võlaõigusliku lepingu, mille sisuks oli muuhulgas laeva L majandustegevusest saadava tulu

jaotamine, ent kuidagi ei saa eeltoodust teha järeldust, et tegemist oleks olnud lepinguga laeva

mõttelise osa omandiõiguse üleandmiseks.

26. Vaidlust pole ka selles, et J Ii ei ole omaniku ega laevaühingu osanikuna märgitud ka 26.

augustil 1940 koostatud natsionaliseerimisele kuuluvate laevade nimekirjas (tl. 177). Kohtu

hinnangul ei tõenda laevaosa kuulumist J Iile ja kaebaja poolt viidatud notar K toimingute

registreerimise raamatu kanne (kd I, tl. 40), millest nähtuvalt on kodanik T. M määratud

natsionaliseeritud laevandusettevõtte I ja N komissariks ning et aurulaev L kuulub nimetatud

laevaühingule. Nimetatud tõend viitab küll sellele, et laevaühingu nime võidi pärast

natsionaliseeritud ettevõtete nimekirja kinnitamist muuta, samuti ei ole välistatud laeva

omandiõiguse muutumine, ent see tõend ei tõenda, et mingisuguses osas oleks J I saanud

omandiõiguse sellele laevale. Kõrvuti laevakinnistusregistri kandega saaks laeva omandiõigust

tõendada dokumendid, millest nähtuks omandiõiguse üleminek konkreetsele isikule või

omandiõiguse üleandmist taotlevate lepingute sõlmimine omaniku ning sellise isiku vahel.

Selliseid tõendeid käesoleval juhul leida õnnestunud ei ole. J Ii omandiõigust ei saa tõendada

ka notar J registrist tehtud väljavõte (kd II, tl. 99-100, kd I, tl 38), kust nähtub, et A. T on

teinud mingisuguse toimingu laeva L disponendina. Arusaadavalt on registris viidatud

Veeteede Talituse inspektori 20. septembri 1939. aasta tunnistusega A. T tõendanud oma

staatust laeva disponendina. Pole mistahes alust arvata, et see tõend saaks kuidagi kinnitada J

Ii omandiõigust laevaosale.

27. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et puudub alus ORAS § 7 lg 4 kohaldamiseks. Vaidlust

ei ole selle üle, et toimikus ei ole ühtki lepingut, mille J I oleks sõlmitud laeva L osa

omandamiseks mõne selle laeva omanikuks oleva laevaühingu osanikuga, veelgi enam pole

tõendeid, mis kinnitaksid, et J I oleks täitnud oletatavate lepingutega endale vara

omandamiseks võetud kohustused. Siinkohal märgib kohus, et ORAS § 7 lõike 4 näol on juba

tegemist seadusandja poolt antud leevendusega üldisele nõudele, et omandiõigus varale tuleb

kindlaks teha vara õigusvastaselt võõrandamise ajal kehtinud õiguse kohaselt. Kohtu arvates

puuduvad käesoleval juhul erandlikud asjaolud, mille tõttu tuleks laiendada seaduses

sätestatud erandit täiendavalt olukorrale, kus J Ii väidetavale omandiõigusele viitavad vaid

dokumendid, mis viitavad vaid laevalt väidetavalt tulu saamisele. Need tõendid aga,

põhinevad peaasjalikult J Ii enda poolt maksuhaldurile esitatud deklaratsioonidel. Seevastu

väidetava laevaühingu I ja N asutamise või osanike ringi kohta puudutavad igasugused

tõendid.

28. Põhimõtteliselt on kaebajal õigus, väites, et vaidlusaluses ÕVVTK maakonnakomisjoni

otsuses viidatud ajaloolis-õiguslik uurimus ei ole eraldiseisev õigusallikas. Kõnealune uurimus,

mille on koostanud J. V (kd II, tl. 103 jj) on siiski asjakohane, andes kehtivate õigusnormide

kõrval ülevaate ka enne II maailmasõda laevanduses valitsenud praktikast. See uurimus ei

anna kohtu hinnangul aga alust leevendada õigusaktides sätestatud nõudeid õigusvastaselt

võõrandatud vara omandiõiguse tõendamise osas. Uurimusest nähtuvalt oli enne 1937. aastat

levinud praktika, mille kohaselt põhiosanikel olid allosanikud, keda registritesse ei kantud ning

et laevade kinnistamise ja registreerimise seadusega kehtestatud kohustus kanda allosanikud

laevakinnistusregistrisse, tekitas laevandusringkondades esialgu vastasseisu ning tõi

laevaühingu osanikele kaasa praktilisi probleeme ja kulusid. Uuringust selgub ka, et 1937.

aastal vastuvõetud seaduse eesmärk oligi korrastada seniseid segaseid omandisuhteid ja

kokkuvõttes täitsid paljud laevaomanikud seadusega kehtestatud kohustuse. Kohus leiab, et

kui J I sõlmiski mingisuguse kokkuleppe laeva osaluse omandamiseks, ent ei teinud seda

nõuetekohases vormis ega lasknud enda omandiõigust registreerida laevakinnistusregistris,

pidi ta arvestama ka sellest tuleneva riskiga, et tal ei pruugi olla võimalik hiljem tõendada oma

õigusi laevale ning omanikuna tsiviilkäibes osaleda. Tsiviilasjas nr 3-2-1-11-03 leidis ka

Riigikohtu tsiviilkolleegium, et ORAS § 7 lõikes 4 sätestatud erandit ei saa üldjuhul

tõlgendada laiendavalt. Eeltoodut kokku võttes nõustub kohus vaidlustatud otsustes tehtud

järeldusega, et kogutud tõendid ei anna alust lugeda J Ii aurulaeva L (kaas)omanikuks nende

õigusvastase võõrandamise hetkel.

29. Mis puudutab kaebaja selgitusi ja näiteid selle kohta, et laevakinnistusregistri andmed ei

olnud paljudel juhtudel õiged ja täielikud, siis ei annaks selle väitega nõustuminegi alust

eeltoodust teistsugusele seisukohale asumiseks. Laevakinnistusregistri kande ebaõigsust või

ebatäielikkust tuleks käesoleval juhul asuda hindama siis, kui oleks kasvõi mingisugusedki

muud tõendid J Ii poolt laeva(osa) omandamise kohta. Kaebaja väide, et kõrvuti

laevakinnistusregistri kannetega tuleks vaadata või neile isegi eelistada notarite

tehinguteregistrites kajastatud andmeid, on põhimõtteliselt õige, ent käesoleval juhul ei nähtu

ühestki asjas kogutud notariaalaktist ega notari registrist, et oleks toimunud tehing, millega J I

omandas laeva L osa. Siinkohal tuleb rõhutada, et laevade kinnistamise ja registreerimise

seaduse § 23 kohaselt oli laeva või laevaosa omandiõiguse üleandmise tehingule ette nähtud

notariaalne vorm.

30. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et ÕVVTK Pärnu maakonnakomisjoni 11. aprilli

2011 otsuse nr 1 ning Pärnu Linnavalitsuse 22. veebruari 2011 korralduse nr 81 tühistamiseks

ei ole alust. Kuivõrd maakonnakomisjon on lõppjärelduses teinud õige otsuse ning

linnavalitsuse korralduse üle toimunud vaidemenetluses, samuti käesolevas kohtumenetluses

ei ole kaebaja esitanud täiendavaid tõendeid, mis annaksid alust asuda teistsugusele

seisukohale või konkreetseid viiteid selliste tõendite võimalikule olemasolule, mida vastustajad

tingimata enne otsuse tegemist täiendavalt kontrollima oleks pidanud, siis on ilmne, et

võimalik kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumine ning asjaolu, et tal ei olnud võimalik ükskõik

kas enne linnavalitsuse korralduse või maakonnakomisjoni otsuse tegemist anda omapoolset

seisukohta J. V poolt koostatud ajaloolis-õigusliku uuringu kohta, ei saanud mõjutada asja

otsustamist ning seega ei ole igal juhul tegemist menetlusvigadega, mis annaksid aluse ükskõik

kumma otsuse tühistamiseks.

31. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja

kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad

kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik