3-10-2676/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 23.03.2012, Tartu Haldusasja number 3-10-2676 Haldusasi Vadim Šamrai kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri poolt kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 31.03.2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Vadim Šamrai apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 14.03.2012 Menetlusosalised Kaebaja Vadim Šamrai Esindaja v.-adv. Rene Varul Vastustaja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuur Esindaja Peeter Aleksašin RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.2011. a otsus ja teha uus otsus. 3. Mõista Politseija Piirivalveametilt Vadim Šamrai kasuks mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 140 eurot (ükssada nelikümmend eurot). 4. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata. 5. Menetluskulud (tasutud riigilõiv) jäävad apellandi enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 23.04.2012.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibis perioodil 15.04.2009 kuni 25.06.2009 vahistatuna Põhja Prefektuuri arestimajas aadressil XXX, kokku 72 päeva. Ajavahemikul 15.04.2009 kella 18.15-st kuni 22.04.2009 kella 17.47-ni viibis kaebaja kambris nr 3. Tegemist oli 4-kohalise kambriga, mõõtmetega 3x4,7 m, põrandapinnaga 14,1 m2 (tl 44). Ajavahemikul 22.04.2009 kella 17.47-st kuni 25.06.2009 kella 11.35-ni viibis kaebaja kambris nr 8. Tegemist oli 2-kohalise kambriga, mõõtmetega 2,52x3,3 m, põrandapinnaga 8,31 m2 (tl 45).

2

2. 26.08.2010 esitas kaebaja Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroole taotluse talle arestimajas valitsenud kinnipidamistingimuste tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ta oli paigutatud kahekohalisse kambrisse, kus viibis pidevalt kolm inimest. Samuti väitis kaebaja taotluses, et talle ei võimaldatud piisaval määral viibida vabas õhus. Põhja Prefektuur jättis 15.09.2010. a vastuskirjaga kaebaja taotluse rahuldamata. Põhja Prefektuur selgitas oma vastuses, et kaebaja majutati 15.04.-22.04.2009 kambris nr 3 ning 22.04.-25.06.2009 kambris nr 8. Kolmanda isikuna viibis kambris nr 8 vahistatu Sergei Tshurikov ajavahemikul 06.05.-08.06.2009, kokku 34 päeva. Nimetatud perioodi raske olukord oli tingitud arestimaja ületäidetusest: 90-kohalises Põhja Prefektuuri arestimajas peeti siis ajutiselt korraga üle 120 kinnipeetu. Vastuse kohaselt tegeles Põhja Prefektuur sel perioodil pidevalt kinnipeetute ümberpaigutamise võimaluste otsimisega teistesse kinnipidamiskohtadesse.

3. 14.10.2010 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse, milles taotles välja mõista Põhja Prefektuurilt mittevaralise kahju hüvitisena 200 000 krooni (s.o 12 782,33 eurot). Kaebaja heitis vastustajale ette järgmiseid asjaolusid: 1) kambri ülerahvastatus, 2) WC nõuetele mittevastavus, 3) värskes õhus viibimise mittevõimaldamine, 4) arstiabi mittevõimaldamine. Kaebuse kohaselt oli kaebaja paigutatud perioodil 06.05.-06.06.2009 kahekohalisse kambrisse, kus viibis pidevalt kolm inimest. Üks vahistatu oli paigutatud madratsiga põrandale. See tekitas kambris olukorra, kus pidevalt oli õhupuudus ja õhuringlust ei toimunud. Kaebaja leiab, et tema ei pea kannatama seetõttu, et riik ei ole loonud piisavaid tingimusi kehtestatud nõuetest kinnipidamiseks ning tal on endiselt õigus nõuda, et kahekohalisse kambrisse ei paigutataks rohkem isikuid kui ette nähtud. Kaebaja kambris olev WC ei olnud muust kambrist piirdega eraldatud, mistõttu pidi nii kaebaja kui ka teised kambris viibivad isikud hoidma WC-d kasutades oma jalgu teise inimese voodis, sest maas asetsenud kolmanda kinnipeetu madrats ulatus WC-potini. Kaebaja väidab, et arestimajas viibimise aja jooksul ei võimaldatud tal mitte kordagi värskes õhus jalutamist, mille tagajärjel tekkisid tal hingamisraskused ja tema tervis halvenes järsult. Kaebajal ägenesid ja süvenesid mitmed kroonilised haigused, mille leevendamiseks ei suudetud arestimajas pakkuda ravi ega kohaseid ravimeid. Seega jäeti kaebaja ilma nõuetekohasest arstiabist ja kaebaja oli sunnitud taotlema ravimeid väljastpoolt kinnipidamisasutust.

4. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei esitanud kaebaja arestimajas viibimise ajal ühtegi vastavasisulist kaebust, vaid pöördus mittevaralise kahjunõude hüvitamise taotlusega Põhja Prefektuuri poole alles poolteist aastat hiljem, s.o 26.08.2010. Vastustaja osutab sellele, et mõlemas kambris, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe kinnipeetu kohta enam kui siseministri 08.01.2008. a määrusega nr 3 kinnitatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ (ASkE) § 9 lg-s 3 ette nähtud 2,5 m2. Samuti on kõikides kambrites olemas töötav ventilatsioon, millest tulenevalt on õhuvahetus kambrites tagatud. Kaebaja väide, et ta pidi WC-d kasutades hoidma jalgu teise vahistatu voodis, on vale ja kaebaja pahatahtlik kohtu eksitamine. Kambri nr 8 jooniselt (tl 45) nähtub, et kambris oli piisavalt ruumi madratsi mujale kui WC poti ette või kõrvale paigutamiseks. Seega ei pea vastustaja väitel paika, et kaebaja pidi WC-d kasutades jalgu hoidma teise inimese voodis. Samuti on vastustaja väitel kõikides XXX arestimaja kambrites WC-d privaatsuse tagamiseks muus kambriosast eraldatud vaheseinaga, mille kõrgus on 120 cm ja laius 124 cm. Kaebaja ei ole käesolevas haldusasjas tõendanud, et ta oleks arestimaja ametnikele avaldanud soovi jalutada. Vastustaja on seisukohal, et kui isik ei ole ise jalutuskäiguks soovi avaldanud, siis ei ole selle mittevõimaldamine ASkE § 31 punkti 4 kohaselt õigusvastane. Kaebaja ei ole

3

arestimajas esitanud kaebusi hingamisraskuste kohta, mistõttu on alusetu ja tõendamata kaebaja väide, et tal tekkisid arestimajas viibimise ajal hingamisraskused. Vastustaja on seisukohal, et arestimaja ei pea tagama krooniliste haiguste ravi. Kaebajal olid arestimajja saabudes kaasas isiklikud ravimid, mida kohtule esitatud kaebaja ravikaardilt nähtuvalt vastavalt kaebaja nõudmistele talle ka väljastati. Vastustaja sõnul oli kaebajal fikseeritud XXXX ägenemine, mille puhul on tegemist kroonilise haigusega, mis aeg-ajalt ägeneb, kuid seda ei saa seostada arestimaja tingimustega.

5. Kohtuistungil 22.03.2011 täiendas kaebaja, et ta avaldas soovi värske õhu kätte saada. Talle vastati, et on suvine aeg, puhkuste aeg, töötajate puudus on. 70 päeva ei saanud kordagi värske õhu kätte. Ka kedagi kambrikaaslastest ei viidud värske õhu kätte. Arestimajas suitsetati ka kambris. Lisaks XXXX oli tal XXXX, mis ägenes, samuti XXXX.

6. Tartu Halduskohus jättis 31.03.2011. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebaja õigusi ei ole kambris nr 8 hoidmisega rikutud. Halduskohtu põhjenduste kohaselt peab ASkE § 9 lg-st 3 tulenevalt olema kinnipeetavale tagatud 2,5 m2 põrandapinda, mitte vaba põrandapinda. Halduskohtu arvates ei ole võimalik ASkE § 9 lg 3 selline tõlgendamine, et vaba põrandapinda peab olema rohkem kui 2,5 m2, millel ei asu mööblit. Esiteks ei ole vaadeldavas normis sõnaselgelt sätestatud, et mõeldud on vaba põrandapinda. Teiseks lähtutakse üldteadaolevalt eluruumide pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Samuti oleks sellise regulatsiooni järgimine ka märkimisväärselt keeruline, sest konkreetses, mööbli ja muu tarvilikuga sisustatud ruumis vaba põrandapinna mõõtmine ja väljaarvutamine oleks märksa keerulisem, kui lihtsalt ruumi pindala mõõtmine ja arvutamine. Halduskohtu otsuse kohaselt ei saa kirjaliku taotluse esitamist vabas õhus viibimise võimaldamiseks pidada isiku jaoks ülemäära koormavaks ega õigusvastaseks. Eelnevast tulenevalt asus halduskohus seisukohale, et kuna tõendamist ei leidnud, et kaebaja oleks jalutuskäiguks ise soovi avaldanud, siis ei ole jalutamise mittevõimaldamine ASkE § 31 punktist 4 tulenevalt õigusvastane. Halduskohtu hinnangul on kaebaja väited, et tal tekkisid värske õhu puudumisel hingamisraskused ning et tal esinevate krooniliste haiguste raviks ei suudetud arestimaja poolt pakkuda ravi ega kohaseid ravimeid, paljasõnalised ega leidnud kohtus tõendamist. Kaebajal diagnoositud psoriaasi ägenemist ei ole õige seostada arestimaja tingimustega. Halduskohus leiab, et vastavalt arestimaja sisekorraeeskirjale oli arestimajas tagatud võimalus tervishoiuteenuse saamiseks ning miski ei anna alust arvata, et arestimaja peab tagama kaebaja krooniliste haiguste ravi. Halduskohus on seisukohal, et arestimajas vahi all viibimisega ei põhjustatud kaebajale rohkem kannatusi või ebamugavusi kui neid, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Arestimajas kinnipeetu õiguste realiseerimiseks on kindel kord, mis on paratamatult seotud arestimaja julgeoleku kaalutlustega, samuti seaduslikult piiratud võimalustega. Kaebaja ei ole esitanud vastavaid kaebusi arestimajas viibimise ajal. Samuti ei nähtu kaebusest, et kaebajal oleks tekkinud füüsilisi või hingelisi kannatusi ning valu, rääkimata sellise kahju süülisest põhjustamisest. Seega ei saa halduskohtu hinnangul käesoleval juhul olla juttu inimväärikuse alandamisest ega tervise kahjustamisest.

7. Kaebaja esitas 02.05.2011 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.2011. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellandi arvates on ebamõistlik arvata, et apellant oleks pidanud igapäevaselt esitama arestimajale kirjaliku taotluse värske õhu kätte jalutama pääsemiseks. Esiteks ei oleks see olnud tehniliselt mõeldav, teiseks ei soosi arestimajas viibimine üldisemalt selliste igapäevaste taotluste koostamist.

4

Apellant on arvamusel, et halduskohus jättis õigustamatult rahuldamata kaebaja halduskohtule esitatud taotluse temalt seletuse võtmiseks vande all. Sellega on apellant pandud ebaõiglasesse olukorda, kus ta on avaldanud soovi saada tõend oma väidete kinnituseks, kuid kohus ei ole seda pidanud vajalikuks ning on hiljem jätnud kaebuse rahuldamata just tõendamatuse tõttu. Apellant osutab vastustaja selgitustele, et seoses arestimaja ajutise suure ületäidetuse perioodiga ei olnudki arestimajal tingimusi, et apellant saaks igapäevaselt viibida vabas õhus, vaid võimalik oli korraldada jalutamist vaid paaril korral nädalas. See tähendab, et arestimaja on ise tunnistanud oma õigusvastast käitumist, kui kinnitas, et igapäevaseks värske õhu käes viibimiseks puudusid võimalused. Apellant leiab, et taotluse tegemise tõendatuse üle ei saa arutleda olukorras, kus sellist taotlust ei saaks igal juhul rahuldada. Halduskohus eelkirjeldatud seisukoha osas mingit järeldust teinud ei ole. Apellant ei pea õigeks kohtu tõlgendust, et kinnipeetava õigust kambri pinnale tuleb arvestada nn matemaatiliselt, st jagada ruumi kogupindala kambris viibivate isikute arvuga. Isegi juhul, kui ASkE § 9 lg 3 kehtiks ka vahistatu kohta, on apellant arvamusel, et siinjuures peetakse silmas pinda (2,5 m2), mida isik saab ka reaalselt kasutada (liikumine, võimlemine jms). Apellandi hinnangul tuleb arvestada, et kambris on ka mööbel (voodi, laud, kraanikauss jms) ja sellisel juhul ei jää kambri ülerahvastatuse tingimustes enam võimalusi liikumiseks. Kuigi apellandil ei ole oma tervisliku seisundi halvenemise kohta mingeid dokumente esitada, tuleb, arvestades tema viibimist 70 päeva jooksul ilma värske õhuta, tema väiteid selle kohta pidada usutavaks. Liiatigi ei rahuldanud kohus apellandi taotlust nende asjaolude kohta vande all seletusi anda. On tõepärane, et eelnevalt kirjeldatud kinnipidamistingimused kutsuvad esile terviseprobleemid (hingamisraskused jm).

8. Vastustaja palub oma vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja märgib oma vastuses, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kaebaja pöördunud arestimajas viibimise ajal avaldustega administratsiooni poole. Taotluste esitamine kaebaja poolt kinnitab, et ta oli teadlik asjade lahendamise korrast arestimajas, kuid sellele vaatamata ei esitanud kaebaja arestimajas olles ühtegi pretensiooni jalutuskäikude mittevõimaldamise kohta, seda enam, et tal olid väidetavalt terviseprobleemid. Arestimajas olid küll ajutised raskused jalutamise korraldamisega, kuid vastava nõude esitamisel oleks olnud võimalik puudused kõrvaldada. Seega ei teinud kaebaja midagi selleks, et väidetavat kahju ära hoida või selle hulka vähendada. Vastustaja on seisukohal, et kui kaebajal oleksid esinenud tõsised probleemid tervisega, siis oleks ta pöördunud arestimaja meditsiinipersonali poole või selle puudumisel esitanud vastavasisulise kirjaliku pretensiooni. Vastustaja leiab, et kui isik peab mõistlikuks esitada arestimaja administratsioonile taotlus oma heaolu parandamiseks kambrisse raadio lubamiseks, siis ei tohiks tema jaoks olla liigselt koormav pöörduda oma terviseprobleemidega meditsiinipersonali poole.

9. 14.03.2012 toimunud kohtuistungil palus kaebaja vastustajalt riigilõiv välja mõista.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

11. Kaebaja soovib talle Põhja Prefektuuri arestimajas aadressil XXX, kinnipidamistingimustega ja igapäevase värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 200 000 krooni (s.o 12 782,33 euro) ulatuses. Kaebaja viibis XXX arestimajas perioodil 15.04.2009 kuni 25.06.2009 kokku 72 päeva.

5

XXX arestimaja puudused olid kaebuse kohaselt: 1) kambri ülerahvastatus, 2) WC nõuetele mittevastavus, 3) arstiabi mittevõimaldamine, 4) värskes õhus viibimise mittevõimaldamine.

11. Käesoleva haldusasja raames vaadeldaval perioodil reguleerisid kinnipidamistingimusi arestimajades siseministri 08.01.2008. a määruse nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) ajavahemikul 25.01.2008–31.12.2009 kehtinud redaktsioon ning VangS ajavahemikul 01.03.2009–26.06.2009 kehtinud redaktsioon.

12. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11).

Ringkonnakohus on seisukohal, et enne kui asuda hindama, kas kellegi väärikust on alandatud, tuleb tuvastada, kas kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele.

13. Kõigepealt nõustub ringkonnakohus Tartu Halduskohtuga, et kambrid ei olnud ülerahvastatud. Kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud ASkE redaktsiooni § 9 lg 3 kohaselt oli kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sarnase tingimuse kehtestab ka täna kehtiv ASkE § 12 lg 3 ja Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6. Kaebaja tõlgenduse kohaselt peab olema vaba põrandapinda vähemalt 2,5 m2, s.t sellist põrandapinda, millel ei asu mööblit. Ringkonnakohus nõustub selles osas Tartu Halduskohtu põhjendustega, et kinnipeetule peab olema tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, mitte vaba põrandapinda (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu otsus 21.09.2010, 3-09-1385). Selles osas ei ole arestimaja eksinud kehtiva õiguse vastu.

14. Teiseks nõustub ringkonnakohus Tartu Halduskohtuga ka selles, et kambris olev WC vastas nõuetele. WC oli privaatsuse tagamiseks eraldatud muust kambriosast vaheseinaga, mille kõrgus on 120 cm ja laius 124 cm. VangS § 90 lg 4 pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise nõudest tulenevalt ei ole WC täielik muust kambrist eraldamine võimalik. On tõsi, et WC kasutamisega kaasnevad lõhnad ei ole meeldivad ning lisaasuka puhul on kambris vähem õhku ja põrandale paigutatud lisamadratsi puhul vähem ruumi, samal ajal kui WC kasutamise sagedus tõuseb. Vastustaja seletuste kohaselt oli tegemist ajutise arestimaja ülerahvastatusega. Politseija Piirivalveamet peab hindama igal üksikjuhul arestimajade kambrite tingimusi ja jälgima, et arestimajade kambrid vastaksid lisaks formaalsetele nõuetele ka sisuliselt vähemalt talutavuse miinimumtasemele. Käesoleval juhul ringkonnakohus WC osas rikkumist ei tuvasta.

15. Kolmandaks väidab kaebaja, et talle ei ole võimaldatud piisavalt arstiabi. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtuga, et käesoleval juhul saab pidada arestimaja tegevust piisavaks. VangS § 93 lg 6 sätestas kõnealusel perioodil, et vahistatu tervishoiu korraldamisel ja rahastamisel lähtutakse VangS §-dest 49 ja 491 ning nende alusel kehtestatud õigusaktidest.

6

Vahistatu, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas või arestimajas võimalus, suunab arst ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vahistatu suunamisest eriarstiabi osutaja juurde teavitab vangla või arestimaja viivitamata uurimisasutust või prokuratuuri või kohut, kui kriminaalasi on kohtumenetluses. Vahistatu valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vangla või arestimaja. VangS § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. 2009. a kehtinud ASkE § 29 lg 1 ls 2 täpsustas, et kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, saadetakse kinnipeetu arsti saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Neid nõudeid arestimaja võimaluste piires ka üldjoontes täitis. Arestimajja saabudes vaadati kaebaja üle ning fikseeriti tema terviseseisund „Esmase tervisekontrolli kaardil“ (tl 48). Iga kinnipeetu kohta peetakse „Kinnipeetu ravikaarti“ (tl 49), millelt nähtub, milliseid ravimeid kaebajale perioodil 15.04.2009–25.05.2009 väljastati Kaebaja väiteid, et tema tervislik seisund arestimajas arestimaja halbade tingimuste ja nõuetekohase abi puudumise tõttu oluliselt halvenes, ei ole tõendatud ning seda ei saa ka enam tagantjärele tõendada. Ei saa välistada, et stressiolukord või värske õhu ja valguse puudumine mõjusid tervisele halvasti, kuid seda oletust ei saa võtta aluseks arestimaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks.

16. Neljandaks kaebab kaebaja selle peale, et talle ei võimaldatud kogu arestimajas viibitud aja vältel viibida värskes õhus hoolimata sellest, et ta selleks korduvalt soovi avaldas. Tartu Halduskohtu hinnangul ei saa kirjaliku taotluse esitamist jalutama saamiseks pidada isiku jaoks ülemäära koormavaks ega õigusvastaseks. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

Põhja Prefektuuri 15.09.2010. a vastuskirjas on märgitud: „Seoses ülalnimetatud arestimaja ajutise suure ületäidetuse perioodiga ei suudetud igapäevast nõuetekohast jalutamist korraldada, kuid paar korda nädalas said kõik vahistatud käia jalutushoovis.“ Lisaks märkis Põhja Prefektuuri esindaja 13.03.2012 esitatud kohtunõude peale, et küsitava perioodi kohta ei ole arestimajas fikseeritud ühegi kinnipeetu sooviavaldust jalutuskäigule saamise kohta. Ta lisas, et selliseid märkeid ei tehta, kuna sellist kohustust ühestki õigusaktist ei tulene.

Ringkonnakohus osutab sellele, et vastavalt VangS § 90 lg-le 1 kohaldatakse eelvangistuse kandmisele VangS 1., 2., ja 7. peatüki sätteid 5. peatükis sätestatud erisustega. VangS 1. peatükis sisalduv VangS § 11 lg 1 sätestab, et käesolevas seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 14 lg 1 laused 1 ja 2 sätestavad, et haldusmenetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus esitatakse haldusorganile avaldus (taotlus) vabas vormis. Seadusega või selle alusel võib taotlusele ette näha kohustusliku vormi. HMS § 14 lg 2 sätestab üheselt, et suulise taotluse protokollib haldusorgan. Sellele, et vahistatud ja arestimaja vahelises suhtes kehtib haldusmenetlus, ei ole kahtlust. Sellele viitab ka VangS § 11 lg 9, mis sätestab, et arestimaja vaideid lahendatakse haldusmenetluse üldises korras. Järelikult lähtus vastustaja valest tõlgendusest, et ta ei olnud kohustatud protokollima vahistatute suulisi taotlusi jalutuskäigule saamise kohta.

Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus

7

tõendid asuvad või võivad asuda. Ringkonnakohus märgib, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasus eelnevast tulenevalt Põhja Prefektuuril. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks.

Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kaebaja ei saanud kogu XXX arestimajas viibitud aja vältel, s.t 15.04.2009–25.06.2009 kordagi värske õhu kätte hoolimata oma sellekohastest sooviavaldustest. Ringkonnakohus arvestab maha arestimajja saabumise ja sealt lahkumise päeva. Perioodi pikkuseks, mil vastustaja rikkus VangS § 93 lg-t 5, on seega 70 päeva.

17. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 9). Arvestades arestimaja kambri tingimusi ja kaebajale jalutuskäikude mittevõimaldamist küllaldaselt pika aja jooksul võib sellist tegevust lugeda kaebaja inimväärikuse alandamiseks, mis toob kaasa kaebajale õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja jalutama mittevõimaldamine kogu arestimajades viibitud perioodi vältel ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohus võtab seejuures arvesse ka seda, et perioodil 06.05.2009- 08.06.2009 viibis kaebaja kahekohalises kambris kolmekesi. Kahe inimese elamiseks mõeldud ruumis kolme inimese hoidmine koos samal ajal värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega loeb ringkonnakohus kaebaja väärikust alandavaks.

18. RVastS § 9 lg 1 järgi peab kahju erinevalt RVastS § 7 lg-st 1 olema tekitatud süüliselt. Vastustaja pidi olema teadlik, et VangS § 93 lg 5 sätestab vastustaja kohustuse võimaldada igale arestimajas viibivale isikule, kes selleks soovi avaldab, viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Selle kohustuse on vastustaja hoolimata sellest täitmata jätnud.

19. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja on kaebajale süüliselt tekitanud hüvitamist vajava kahju. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Asudes hindama vastustaja süü vormi ja raskust, osutab ringkonnakohus esmalt Riigikohtu seisukohale, et põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (RKHKm 20.10.2011, 3-3-1-43-11). Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus siiski, et arvestades arestimaja ülerahvastatust ja kaebajale jalutuskäikude mittevõimaldamist võrdlemisi pika aja jooksul, tuleb käesoleval juhul tunnistada kaebajale õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist.

20. Kaebaja on esitanud halduskohtule taotluse temale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks 200 000 krooni (s.o 12 782,33 euro) suuruses summas. Ringkonnakohus leiab, et selles summas ei kuulu taotlus rahuldamisele.

Euroopa Inimõiguste Kohus mõistis lahendis Alver vs. Eesti (08.11.2005, nr 64812/01, p 61) Eesti riigilt välja 3000 eurot mittevaralise kahju katteks perioodi eest, mis kestis kokku umbes kolm aastat ja seitse kuud. Kaebajat peeti selle vältel kinni Tallinna Keskvanglas ja Jõgeva arestimajas, kus kaebaja viibis kohtu arvates tingimustes, mis ületasid kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme. Samuti tekkis kaebajal seoses sellega terviserike. Võttes

8

aluseks Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangu, oleks võrreldavate tingimuste korral põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamine ca 70 eurot ühe kuu eest. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja viibis siiski märksa paremates tingimustes kui Alver, kuid märgib, et päevane värskes õhus viibimise õigus on isiku jaoks, kellelt on võetud vabadus, olulise kaaluga õigus. Päevas üheks tunniks värske õhu kätte saamine on oluline nii kinnipeetu füüsilise kui vaimse tervise seisukohalt, mis võivad selle õiguse realiseerimise mittevõimaldamise korral pikema perioodi vältel saada kahjustatud. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatud hüvitise suuruseks värskes õhus viibimise mittevõimaldamise korral 2 eurot päeva eest, mis vastab ligikaudu 60 eurole ühe kuu eest.

Et kaebaja viibis arestimajas 70 päeva, leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista mittevaraline kahju 140 euro ulatuses.

21. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Antud juhul taotles kaebaja 12 782,33 eurot, kuid kohus mõistab vastustajalt välja 140 eurot, mis on 1,1% taotletud summast. Kaebaja tasus esimeses astmes kui riigilõivu 250 krooni (15,98 eurot) ning teises astmes samuti 15,98 eurot, kokku seega 31,96 eurot. Rohkem kuludokumente kaebaja kohtule ei esitanud. 1,1% 31,96 eurost on 35 eurosenti. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab, et 35 sendi kohtukulude väljamõistmine vastustajalt kaebaja kasuks ei ole antud juhul mõistlik.

Einar Vene Agu Timmi Madis Ernits