2-05-17709/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-05-17709

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Ülle Jänes ja Iko

Nõmm

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.03.2012, Tallinn

Tsiviilasi

Ergo Kindlustuse AS hagi Tehnovõrkude Ehituse

OÜ vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

83 640,25 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.12.2010 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ergo Kindlustuse AS apellatsioonkaebus

Istugi toimumise aeg

20.02.2012

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Ergo Kindlustuse AS (registrikood 10017013,

asukoht Tallinn), esindaja vandeadvokaat Ants Mailend

Kostja

Tehnovõrkude

Ehituse

OÜ

(registrikood

10407719, asukoht Tallinn), esindaja vandeadvokaat

Arne Ots

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 09.12.2010 otsus ja teha asjas uus otsus.

Mõista välja Tehnovõrkude Ehituse OÜ-lt Ergo Kindlustuse AS kasuks põhivõlg

66 912,20 eurot, viivis 39 751,60 eurot ja alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras.

Mõista välja Tehnovõrkude Ehituse OÜ-lt Ergo Kindlustuse kasuks kohtukuluna

tasutud riigilõiv summas 13 945,90 eurot ja kuluna õigusabi eest 5333,19 eurot.

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebe kord

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva

jooksul otsuse kättetoimetamisest.

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

ERGO Kindlustuse Aktsiaselts esitas 05.10.2005 Tallinna Linnakohtusse hagi

Tehnovõrkude Ehituse OÜ ja AS Spratfil vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja mõista kahjuhüvitise summas 1 308 685,46 krooni ja viivise summas 322,69

krooni iga viivitatud päeva eest alates 05.10.2005. Hagi AS Spratfil vastu jäeti jõustunud

kohtuotsusega rahuldamata. Hageja lõplikuks nõudeks kostja vastu jäi kahjuhüvitis 1 308

685,46 krooni ja viivisenõue 630 257,54 krooni ja alates 30.09.2010 viivisenõue VÕS § 113

lg 1 määras kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmis hageja M R iga (edaspidi

kindlustusvõtja) 18.02.2005 kodukindlustuse lepingu, millega muuhulgas kindlustati vee riski

suhtes XXXX XXXX X kinnisasjal asuv hoone (edaspidi kindlustatud hoone), mis kuulus

kindlustuslepingu sõlmimise ja kahjujuhtumise toimumise ajal, aga kuulub ka käesoleva

kohtuotsuse kuulutamise ajal OÜ-le Space Holding (edaspidi kinnisasja omanik), kes sõlmis

21.04.2005 kostjaga kanalisatsiooniteenuse osutamise lepingu.

10.08.2005 esitas kindlustusvõtja hagejale avalduse 2 279 109,90 krooni suuruse

kindlustushüvitise saamiseks seoses kindlustatud hoone keldrikorruse üleujutamisega

kanalisatsioonisüsteemist

tulnud

roiskveega

27.07.2005.

Kindlustushüvitise

saamise

taotlusele lisati avariiakt, mille kohaselt toimus 27.07.2005 kell 14.30 L tänava ja

Vabaõhukooli tee ristumise piirkonnas kanalisatsiooniummistus, mis põhjustas kindlustatud

hoone keldrikorruse uputuse. Kindlustusjuhtumist teatati 27.07.2005 kostjale. Kostja kahju

suurust ei kooskõlastanud. Hageja maksis kindlustusvõtjale kindlustushüvitisena kokku

1 308 685,46 krooni, mille kandis kindlustusvõtja taotluse alusel kinnisasja omaniku

arvelduskontole.

Kindlustuslepingu sõlmis kindlustusvõtja, kuid kindlustatavaks objektiks oli OÜ Space

Holding omandis olev kinnisasi ja hüvitise saajaks AS Hansapank laenukohustuse ulatuses,

ülejäänud ulatuses ja vara osas kindlustusvõtja. Ehitisega seotud kahju tekkis OÜ-le Space

Holding, kuid kindlustuslepingus kokkulepitu järgi maksti hüvitis välja kindlustusvõtjale.

Isegi kui tekkinud kahju käsitleda kindlustusvõtja kahjuna, vastutab kostja lepingu alusel

VÕS § 81 lg 1 kohaselt. Kui kostja vastutuse aluseks ei ole leping, tuleks hagi rahuldada

deliktiõiguse alusel. Kostja vastutuse välistaks vaid vääramatu jõud. Teenuselepingu p 4.1.2,

milles on vastutus sõltuvuses süüst, ei ole õiguspärane. See piirang on VÕS § 42 lg 1 ja § 106

järgi tühine. Tallinna Linnavolikogu 26.08.1999 määrusega nr 25 kinnitatud "Tallinna

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskiri" (edaspidi eeskiri) ei ole teenuselepingu

osa. Eeskirja ja teenuselepingu tingimused on tüüptingimused. Lepingu p 4.1.2 on

ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, kuna kaldub kõrvale VÕS §-s 103 sätestatud

garantiivastutuse põhimõttest. Eeskirja p 2.2.3 teise lause tingimuse sisu ja tähendus on

arusaamatu, puudub mõiste heitvee paisutuskõrgus tähendus. Isegi kui eeskirja p 2.2.3 oleks

tingimusena lepingu osaks, oleks see tüüptingimusena tühine. Kostja vastutus ei ole piiratud

süülise vastutusega ja seda ei välista eeskirja p 2.2.3. Kostjal oli õigus ja kohustus mitte liita

ohtlikku ettevõtet nagu kalatehas ühiskanalisatsiooniga. Ükski õigusakt ei nõudnud kinnistul

asuva ehitise projekteerimisel ja ehitamisel kaitseseadmete paigaldamist. Kostjal oli kohustus

teavitada kaitseseadme vajalikkusest kinnisasja omanikku. Heitvesi tungis ummistuse tõttu

kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse. Kostjapoolne teavitamiskohustuse rikkumine põhjustas

kahju. Kostja pidi ette nägema, et ummistused võivad tekitada üleujutuse ja see omakorda

kliendile kahju. OÜ EKE NORA arvamusest nähtub, et Riigel AS ja Reval Lux OÜ koostatud

kalkulatsioonides toodud tööd üleujutuse likvideerimiseks on tavalised ja elamu taastamine

üleujutuse eelsesse olukorda maksaks 1 421 819 krooni. Kahju suuruse tuvastamiseks tuleb

kindlaks teha, kui palju läheks maksma eseme taastamine selle esialgsel kujul. Antud juhul

elamut esialgsel kujul taastada ei soovitud, mistõttu selgitati välja taastamismaksumus, mille

ulatuses maksti kindlustushüvitis soodustatud isikule välja. Kahju vähendamiseks puudub

alus. Kahju vähendamist ei saa nõuda seetõttu, et kahjustatud isik on tavapäraste materjalide

asemel kasutanud väärtuslikumaid materjale. Kindlustatud hoone kanalisatsioonisüsteem

vastas kõikidele kehtivatele nõuetele. Ühtegi muud kindlustusvõtjapoolset rikkumist, mis

annaks aluse väita, et osaliselt vastutab tekkinud kahju eest kindlustusvõtja ise, pole

tõendatud. Ummistuse vältimine trassis on kostja lepinguline kohustus. Kui seda kohustust ei

olnud võimalik täita kostjast sõltumatutel asjaoludel, võib kostja vabaneda vastutusest, kui ta

tõendab, et lepingu rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 alusel. Seda kostja tõendanud ei

ole. Antud asjas ei saa tekkinud kahju suurus olla väiksem kui 370 092,30 krooni.

Kostja vastuväited

Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja teatas 26.08.2005 kirjas

hagejale, et ta ei vastuta kinnisasja omanikule väidetavalt tekkinud kahju eest. Väidetav kahju

on tõendamata ja nõutav hüvitis ebamõistlikult suur. Hageja ei kaasanud kostjat elamu

ülevaatusele. On tõenäoline, et kinnisasja kanalisatsiooni puhul ei olnud täidetud eeskirjas

sätestatud nõuded ning kinnisasja omanik peab ise kandma tekkinud kahjud. Kostja ja

kinnisasja omaniku vahelise lepingu p 4.1.2 järgi on kostja kohustatud hüvitama enda süül

tekitatud otsese kahju. Puudub kostja tegu, mille tagajärjel saanuks kinnisasja omanikul kahju

tekkida ning puudub kostja süü. Asjaolu, et kostja on kanalisatsioonitrassi valdaja/omanik, ei

anna iseenesest alust tema suhtes vastutuse kohaldamiseks. Eeskirja p 2.2.3 sätestab, et vee-

ettevõtja ei vastuta kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste,

ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu. XXXXXX X elamus asusid

üleujutatud ruumid keldrikorrusel. Kui eeskirja p 2.2.3 on käsitletav kostja ja OÜ Space

Holding vahelise teenuselepingu osana, on kostja vastutus välistatud. Eeskiri oli avalik ja selle

kohaldatavus oli OÜ-le Space Holding teada. Nimetatud eeskirja punkti ei saa vaadelda

ebamõistlikult kahjustavana, sest OÜ Space Holding kinnisvara haldajana pidi olema teadlik

kanalisatsioonist lähtuvate riskide maandamise võimalusest kaitseseadmete paigaldamise abil.

Eeskirja p 2.7.2.2 kohustas kinnistu omanikku tagama kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni

korrasoleku ning vastavuse tehnilistele standarditele ja normidele, kaitseseadme paigaldamine

oli ette nähtud Eesti Projekteerimisnormides ja Eesti Vabariigi Standardis. Vee-ettevõtja ei

vastuta kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või

pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu, kuna vee-ettevõtjal ei ole võimalik kontrollida

kliendi kinnistul olevate kaitseseadmete olemasolu ja nende vastavust nõuetele.

Kindlustusvõtja ei ole kinnisasja omaniku ja kostja vahel sõlmitud teenuselepingu pooleks.

Kostja ei vastuta VÕS § 81 ja § 492 kohaselt lepingulisel alusel. Puudub lepingu rikkumine,

samuti tõendid, mis kinnitaksid süülist rikkumist. Isegi kui heitveetaseme tõusu

ühiskanalisatsioonis pidada kostja rikkumiseks, oleks vastutus välistatud VÕS § 103 lg 1

alusel rikkumise vabandatavuse tõttu. Tegemist on kostja mõjusfäärist väljaspool oleva

ettenähtamatu asjaoluga. Kostja ei vastuta deliktilisel alusel samadel sisulistel põhjustel.

Deliktilise vastutuse välistab süü puudumine. Pole tõendeid, et ühiskanalisatsioon oli umbes

ja sinna ei saanud kanaliseerida. Kahju suurus on tõendamata. Puuduvad remonttööde

kuludokumendid. Kui kahju kuuluks hüvitamisele, tuleb seda vähendada, sest 1,3 miljoni

krooni suurune taastamiskulu on ebamõistlikult suur. Viivis ei ole põhjendatud põhinõude

rahuldamata jätmise korral.

Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused

Harju Maakohus tegi 09.12.2010. a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja kohtukohtukulu, mis vastas 5%-le hagihinnast.

OÜ Space Holding ja kostja vahel on 21.04.2005 sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse

leping (I köide lk 121-123). Teenuselepingu p 1.3 nägi ette, et pooled kohustuvad täitma

lepingu, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamist reguleerivate ja muude õigusaktide

tingimusi. Lepingu p 4.1.2 järgi oli kostja kohustatud hüvitama lepingu teisele poolele üksnes

tema süül tekitatud otsese kahju, arvestamata saamata jäänud tulu. Kohus leidis, et eeskiri oli

tüüptingimusena teenuselepingu osa, v.a eeskirja p 2.2.3 teine lause. Kohus nõustus hagejaga,

et ka eeskirja p-d 2.7.1 ja 2.7.2.2 ei saanud tüüptingimustena olla teenuselepingu osaks

ulatuses, milles neis viidatakse tehnilistele standarditele ning normidele, kuna selline viide ei

ole mõistetav ilma olulise pingutuseta. Eeskirja p-des 2.7.1 ja 2.7.2.2 puudub viide

konkreetsetele standarditele. Ülejäänud osas on eeskirja nimetatud punktid tüüptingimustena

lepingu osaks. Vaidlus puudub selles, et XXXXXX X kinnistu kanalisatsioon vastas

teenuselepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusaktide nõuetele ning kinnistu kanalisatsioonil

puuduva tagasilöögiklapi olemasolu ei olnud lepingu sõlmimise ajal seadusest tulenevalt

kohustuslik. Lepingu p 4.1.2 ei ole VÕS § 106 lg 2 alusel tühine ja on lepingu osaks. Antud

juhul ei ole teenuselepingu p-s 4.1.2 välistatud kostja vastutust tahtliku rikkumise korral.

Kostja on vastutav kõigi kolme süü vormi alusel toimepandud lepingu rikkumise eest.

Lepingu p 4.1.2 ei ole tüüptingimusena ebamõistlikult teist lepingupoolt kahjustav.

Kohus leidis, et kindlustusvõtja oli teenuselepingu alusel kaitstud kolmandaks isikuks

ning lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral oli tal õigus nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist. VÕS § 492 lg 1 alusel läks hagejale üle kindlustusvõtjale kuulunud nõue kostja

vastu. Kindlustusvõtja M R sõlmis OÜ Space Holding seadusliku esindajana teenuselepingu

kostjaga. Seega oli M R kostjale äratuntav. Teenuselepingu sõlmimisel olid kindlustusvõtja

kui elamu elaniku õigused ja huvid lepingu täitmise käigus samal määral ohustatud kui OÜ

Space Holding omad, lepingu sõlmimisel sai eeldada OÜ Space Holding tahet kaitsta

XXXXXX X elamus elavate isikute huvisid ja õigusi ning kolmas isik oli kostjale äratuntav.

Otsuse kohaselt ei ole antud asjas tõendatud XXXXXX X kinnistul asuva hoone

keldrikorruse üleujutamine ühiskanalisatsioonitrassis tekkinud ummistuse tõttu. Tõendeid

kogumis hinnates järeldas kohus, et selgesõnaliselt viidatakse ühiskanalisatsioonitrassis

ummistuse olemasolule üksnes 27.07.2005 avariiaktis (I köide lk 65), kuid ainuüksi antud

tõendiga ei ole tõendatud ummistuse olemasolu kostjale kuuluvas ühiskanalisatsioonitrassis.

Aktist ei nähtu, milliste asjaolude pinnalt, kuidas ja kus konkreetselt ummistuse olemasolu

tuvastati. Ummistuse asukohana on piiritletud Lesta ja Vabaõhumuuseumi tee ristmiku ning

Vabaõhumuuseumi tee 34 ja Loigu 8 vaheline rajoon, kuid tegemist on laialdase

territooriumiga. Seega on kohtu hinnangul tegemist akti koostanud isikute oletusega

võimaliku ummistuse olemasolu ja asukoha kohta, mitte ummistuse tegeliku olemasolu ja

asukoha tuvastamisega. Akti koostajad järeldasid, et õnnetuse põhjustas ummistus, mille

omakorda põhjustas AS Spartfil, kuid selline järeldus on käesolevas tsiviilasjas tehtud ning

jõustunud lahendi kohaselt osutunud ebaõigeks. Tegemist oli eeldusliku arvamusega. Ka

ummistuse olemasolu tuvastamise puhul oli tegemist asjaosaliste põhistamata ja oletusliku

järeldusega. Ükski teine käesolevas asjas kogutud tõend ei tõenda ega toeta 27.07.2005 aktis

toodud oletusi. Käesolevas asjas ei ole selge, mida on akti koostajad silmas pidanud

ummistuse all. Hageja ei osanud 29.09.2010 istungil selgitada, kuidas akt koostati. Kohus

leidis, et mõlemad pooled on sisuliselt nõustunud, et ummistusena võiks käsitleda olukorda,

kus vesi ühises kanalisatsioonitrassis üldse ei voola. Antud asjas kogutud tõenditega ei ole

sellise olukorra esinemine tuvastamist leidnud. Tuvastatud on, et heitvesi tungis XXXXXX X

kinnistule läbi kinnistu enda kanalisatsioonisüsteemi, kuid tuvastamata on, kas heitvee

tagasitungimise tingis kanalisatsiooni ummistus või oli tegemist mõne muu olukorraga,

näiteks heitevee üldise taseme tõusuga kanalisatsioonitrassis.

Pooltel

puudub

vaidlus

selles,

et

XXXXXX

X

kinnistul

asuva

hoone

kanalisatsioonisüsteemil puudus kaitseseade ehk tagasilöögiklapp. Käesolevas asjas on

tunnistaja ütlustega tõendatud, et kostja teavitas enne lepingu sõlmimist OÜ Space Holding

juhatuse liiget M R it kinnistu kanalisatsioonisüsteemile kaitseseadme paigaldamise

vajadusest. Tunnistaja ütlused on usaldusväärsed ja puudub alus kahelda, et M R ei saanud

vestlusel aru, millisest konkreetsest kaitseseadmest jutt on. VÕS § 14 lg 2 ei eelda teise

lepingupoole teavitamist terminoloogiliselt korrektsete väljenditega. Oluline on sisuline

teavitamine, mille toimumist tõendavad tunnistaja ütlused. Hinnates kogumis asjas kogutud

tõendeid, nõustus kohus kostjaga, et kaitseseadme olemasolu oleks õnnetuse toimumise

välistanud. Kuivõrd ummistuse teke ühiskanalisatsioonitrassis tõendatud ei ole, oleks

võimalikel muudel juhtudel (näiteks heitveetaseme tõusul ühiskanalisatsioonitrassis)

õnnetusjuhtumi toimumise täielikult välistanud kaitseseadme olemasolu XXXXXX X

kinnistu kanalisatsioonisüsteemis.

Käesolevas asjas ei ole tõendatud kostja poolt teenuselepingu rikkumine. Tõendatud

pole,

et

heitvesi

tungis

XXXXXX

X

kinnistu

kanalisatsioonisüsteemi

ühiskanalisatsioonitrassis toimunud ummistuse tõttu. Teenuselepingu puhul on tegemist

käsunduslepingu tunnustele vastava lepinguga. Tõendatud on, et 27.07.2005 tungis heitvesi

XXXXXX X kinnistul asuva hoone keldrikorrusele läbi seal asunud äravoolutrapi. Hageja ei

ole väitnud ega tõendanud, et samaaegselt oli ka takistatud kinnistult endalt heitvee

ärajuhtimine ühiskanalisatsioonitrassi. Tuvastamist ei leidnud kostja poolt mõne lepingulise

kohustuse rikkumine. Tõendatud on üksnes see, et kaitseseadme olemasolu korral XXXXXX

X kinnistu kanalisatsioonisüsteemis ei oleks heitvesi hoone keldrikorrusele tunginud.

Kaitseseadme paigaldamine XXXXXX X kinnistu kanalisatsioonisüsteemi ei olnud kostja

mõjusfääris ning sellise kaitseseadme puudumine ei ole käsitletav kostjapoolse süülise

lepingu rikkumisena. Kliendi vastutusalas oli tagada kinnistu kanalisatsioonisüsteemi

korrashoid ning kliendil oli võimalik otsustada, kas ta paigaldab oma kinnistu

kanalisatsioonisüsteemi kaitseseadmed või mitte. Antud asjas ei ole hageja tõendanud kostja

poolt teenuselepingu rikkumist ega kostjal mis tahes vormis süü esinemist sellise rikkumise

toimepanekul. Kostjal puudus kohustus ning võimalus paigaldada XXXXXX X kinnistu

kanalisatsioonisüsteemile kaitseseade, mistõttu kostja ei vastuta õnnetusjuhtumi tagajärgede

eest. Hageja ei ole tõendanud, et ühiskanalisatsioonitrassis oleks esinenud ummistus, mille

tekkimise eest kostja süüliselt vastutaks ning mis oleks olnud õnnetusjuhtumi toimumise

põhjuseks. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud mis tahes muid asjaolusid, millest

tulenevalt võiks kostjat lugeda lepingut süüliselt rikkunuks. Asjakohatu on hageja väide, mille

järgi tuleb kohtul teha väärtusotsustus ning hinnata, kas panna kanalisatsiooniteenuse

osutamisega seotud riskid oma eriala professionaalile või piiratud erialaste teadmistega

isikule. Käesolevas asjas on hagejaks kindlustusandja, mitte lepingu sõlminud pool.

Teenuselepingu sõlminud OÜ-t Space Holding ei saa VÕS § 34 mõistes pidada tarbijaks ning

tal oli võimalik valida, kas paigaldada kinnistu kanalisatsioonisüsteemile kaitseseadmed või

mitte. Samuti oli isikul võimalik end kindlustada erinevate õnnetusjuhtumite vastu, mida

antud juhul tehtigi. Kindlustusvõtjal oli võimalik end kindlustada võimaliku kahju vastu ka

siis, kui kahju tekkimine oli põhjustatud kaitseseadme puudumisest. Asjaolu, et sellise

kindlustuslepingu sõlmimine on võimalik ning kindlustusandja hüvitas kindlustusvõtjale

tekkinud kahju, ei anna kindlustusandjale automaatselt suuremat nõudeõigust kolmandate

isikute, sealhulgas kostja vastu. Kohus nõustus hagejaga, et käesolevas vaidluses ei ole

tuvastatud asjaolusid, milliste tõttu oleks kostja tekkinud kahju eest vastutav deliktilisel

alusel. Hageja ei ole välja toonud, millise teoga võiks kostja kannatanule kahju tekitada.

Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks mõne teoga tekitanud kahju kannatanu

omandile (VÕS § 1045 lg 1 p 5) või rikkunud mõnda seadusest tulenevat kohustust (VÕS §

1045 lg 1 p 7). Deliktilise vastutuse korral peaks hageja tõendama kahju tekitamise eest

vastutava kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse.

Kui hageja väitel rikkus kostja mõnda seaduses sätestatud kohustust, tuleb ka sellise

rikkumise toimepanek hagejal tõendada. Antud juhul ei ole tõendamist leidnud ummistuse

olemasolu ja selle tõttu üleujutuse teke. Muid võimalikke asjaolusid, millest tulenevalt võiks

kostja vastutada kannatanule tekitatud kahju eest deliktilisel alusel, ei ole hageja välja toonud.

Kuna kostja ei vastuta kannatanule OÜ-le Space Holding tekitatud kahju eest, tuleb hagi jätta

rahuldamata.

Hageja pole tõendanud väidetavalt tekitatud kahju suurust. Asja kahjustamisel tuleb

kahju tekitajal hüvitada kulutused, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda. Asja

parandamine peab toimuma mõistlikel tingimustel ehk kahjustatud isik peab võimaluse korral

valima soodsaima võimaluse. Kõige odavamat võimalust ei pea valima reeglina siis, kui see

oleks selgelt madalama kvaliteediga. Hageja pole tõendanud, millised olid kahjustatud hoone

remontimisel vajalikud ja mõistlikud kulud. Hageja esitatud eelkalkulatsioonid ei tõenda

hoone remontimise tegelikke ja mõistlikke kulusid. Tõendatud pole ka hageja väide, et hoonet

esialgsel kujul ei taastatud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et tegelikult teostati XXXXXX X

hoones remont, mille tagajärjel kõrvaldati õnnetusjuhtumist tingitud kahjustused ning

remondi kuludokumendid olid reaalselt olemas. Tunnistaja ütlustes toodu ei ühti AS Riigel

kalkulatsiooniga. Hageja esitatud tõendid ei tõenda VÕS § 132 lg-s 3 ette nähtud viisil asja

parandamiseks vajalikke mõistlikke kulusid. Kohus nõustus kostja väitega, mille kohaselt ei

sisalda AS Riigel kalkulatsioon selgitusi tabelis toodud kuluartiklite ja kahjustuste

kõrvaldamiseks vajalike tööde kohta. Tõendid ei kajasta, millised oleksid olnud hoone

parandamiseks vajalikud mõistlikud kulud, neis on pigem kinnitatud, et ka selliste suurte

kuludega on võimalik hoonet taastata. Kuna XXXXXX X elamu reaalselt siiski taastati, oleks

hagejal olnud võimalik esitada kohtule tõendid tegelike remondikulude maksumuse kohta.

Seda hageja ei teinud. Kohus ei nõustunud hagejaga, et esitatud kalkulatsioon on piisav

remondikulude tõendamiseks. Kohtu arvates ei saa asja kahjustamisest tuleneva hüvitise

suuruse määramisel VÕS § 132 lg 3 järgi arvestada seda, millised toreduslikud täiendavad

omadused olid asjal enne selle kahjustamist, kuivõrd VÕS § 132 lg 3 räägib selgesõnaliselt

mõistlikest kuludest. Mõistlikud kulud on vähimad ja põhistatud kulud, mis tagavad asja

kahjustuste kõrvaldamise ilma oluliselt halvendamata selle kvaliteeti. Asjaolu, kas taastamisel

kasutatakse näiteks tavalisi või vääruspuidust uksi, ei ole sellises olukorras arvestatav, kuna

ka tavaline uks täidab samasugust funktsiooni. Hageja ei ole tõendanud, millisel määral

suurendas tavapärasest kallimate materjalide kasutamine võimalikku kahju. VÕS § 127 lg 3

sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta

nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja

arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus nõustus kostjaga, et

kostja ei oleks saanud ka lepingu rikkumise puhul ette näha, et tema poolt tekitatav võimalik

kahju on tavapärasega võrreldes oluliselt suurem, kuna antud hoones on kasutatud erakordselt

kalleid materjale. Isegi juhul, kui kostja oleks vastutav kannatanule tekitatud kahju eest, ei ole

hageja tõendanud, et kahju suuruseks on hagiavalduses nõutud 1 308 685,46 krooni. Kahju

suurus on tõendatud üksnes 370 092,20 krooni ulatuses. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud,

et nimetatud summa ei oleks see vähim ja mõistlik kulu, millega oleks saanud kõrvaldada

elamu keldrikorrusele üleujutuse tagajärjel tekkinud kahjustused. Viidatud summas kahju ei

kuulu aga kostjalt väljamõistmisele, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole kostja vastutav

kindlustusvõtjale tekitatud kahju eest. Kohus nõustus kostjaga, et kuna hagejal puudub

põhinõue, pole hagejal kostja vastu ka viivisenõuet. Tuvastamist ei leidnud, et kostja oleks

mõnda oma lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja hageja viivisenõue tuleb jätta

rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus

Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hagejale välja kahjuhüvitis 83 643 eurot,

alates 05.10.2005 kuni 29.09.2010 viivis 40 280 eurot ja alates 30.09.2010 kuni põhinõude

täitmiseni viivis vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määrale.

Maakohus seostas alusetult kostja vastutuse üldkanalisatsiooni täieliku mittetoimimise ja

selle täpsete asjaolude tuvastamise eeldusega. Kumbki pool ei ole väitnud, et heitvee

liikumine

üldkanalisatsioonis

oli

täielikult

blokeeritud.

Heitvesi

tungis

elamusse

üldkanalisatsioonis esinenud probleemi tõttu. Reovee liikumine üldisest kanalisatsioonitrassist

hoonesse kujutab iseenesest lepingu rikkumist. Elamusse tunginud reovesi pärines

üldkanalisatsioonist.

Nimetatu

võttis

omaks

ka

kostja.

Kui

heitvesi

liigub

ühiskanalisatsioonist majja, on tegemist probleemiga ühiskanalisatsioonis. Kostja võttis

omaks,

et

ühiskanalisatsiooni

voolus

esines

takistus.

Kostja

ei

esitanud

kanalisatsioonisüsteemis esinenud probleemide kohta selgitusi ega tõendeid. Hagejal ei olnud

objektiivselt võimalik nimetatud asjaolusid tõendada. Maakohus väitis ekslikult, et ükski teine

tõend ummistuse esinemist ei kinnita. Maakohus tuvastas, et heitvesi tungis elamusse keldris

asuva äravoolutrapi kaudu, kuid heitis hagejale arusaamatult ette seda, et pole tõendatud

takistuste esinemist kinnistult heitvee ärajuhtimisel ühiskanalisatsioonitrassi. Kohus pole

arusaadavalt selgitanud oma järeldusi selle kohta, et ühiskanalisatsioonis täielikku ummistust

ei esinenud, kuid toimus veetaseme tõus, mille tulemusena heitvesi elamusse tungis. Otsus on

vastuoluline, sest maakohus on välistanud kostja õiguse tugineda eeskirja p 2.2.3 teisele

lausele. Maakohtu põhjendused mittenõustumisest hageja väitega vaidlusaluse lepingulise

suhte poolte ebavõrduse kohta on alusetud. Kanalisatsiooniteenuse kasutaja ei saa teada ega

maandada vee-ettevõtja trassides esinevaid riske võrdväärselt teenuse osutajaga. Teenuste

saaja võimalus end nende riskide vastu kindlustada ei saa mõjutada vee-ettevõtja vastutust

ega kahju hüvitanud kindlustusandja õigusi kahjustatud isikult omandatud nõudeõiguse

realiseerimisel. Pooltevahelise suhte iseloomu ei mõjuta asjaolu, et lepingu poolele kuulunud

nõude on omandanud kindlustusandja. Kostja kui oma eriala professionaal peab kandma

teenuse osutamisega seotud riske ning vastutust.

Kostja ja OÜ Space Holding vahel puudub kehtiv kokkulepe süülise vastutuse

rakendamiseks. Isegi kui selline vastutust piirav kokkulepe eksisteeriks, jaotas kohus

ebaõigesti tõendamiskoormist. Kuna eeskirjas on vastutuse küsimust reguleeritud, ei tohtinud

kostja teenuselepingute väljatöötamisel oma vastutust ulatuslikumalt piirata ja seega ei ole

teenuselepingu p 4.1.2 õiguspärane. Teenuselepingu p 4.1.2, milles piiratakse kostja vastutust

üksnes süülise otsese kahjuga, on tühine. Juhul, kui eeskiri on tüüptingimusena lepingu osaks,

siis tulenevalt asjaolust, et teenuselepingus ning eeskirjas sisalduvad kostja vastutust

puudutavad tingimused on omavahel vastuolus, tuleb VÕS § 39 lg-st 1 ja § 37 lg-st 3

lähtuvalt rakendada kostja vastutusele eeskirja p-i 1.3.10, mille kohaselt välistab kostja

vastutuse üksnes vääramatu jõud. Ainuüksi asjaolu, et vastutuse piiramise kokkulepped on

seadusest tulenevalt dispositiivsed, ei ole asjakohane argument teenuselepingu p-i 4.1.2

(tüüptingimus) kehtivaks lugemisel. Hageja arvates puuduvad mistahes mõistlikud

põhjendused võimaldamaks monopoolselt tegutseval ettevõttel kalduda tema enda poolt

kujundatud tüüptingimustega kõrvale üldisest vastutuse printsiibist. Olukord, kus

teenuseosutaja piirab omapoolset vastutust tüüptingimustega selliselt, et teine lepingupool

vastutab tema ees aga endiselt garantiivastutuse alusel, ei ole kooskõlas seaduse mõtte ega

eesmärgiga. Selline tüüptingimus on igal juhul ebamõistlikult teist poolt kahjustav ning

seetõttu tühine (VÕS § 42). Kohus jättis tähelepanuta, et eeskirja p 1.3.10, mille kohaselt

kostjale laieneb garantiivastutus ja teenuselepingu p 4.1.2, mille järgi vastutab kostja süüliselt,

on omavahel vastuolus. Tüüptingimuste ebamõistlikul ja arusaamatul viisil esitamisel, sh

tüüptingimuste vastuolulisuse korral tuleb sellised tüüptingimused lugeda kas lepingu osaks

mitteolevateks (VÕS § 37 lg 3) või tõlgendada tüüptingimuse kasutaja kahjuks (VÕS § 39).

Kostja vastutus ei ole süüline. Kostja vabaneb vastutusest üksnes vääramatu jõu korral (nn

garantiivastutus VÕS § 103). Kostja poolt kohustuse rikkumise ärahoidmine oli objektiivselt

võimalik ning kahju ei ole tekkinud vääramatu jõu tõttu. Kostja ei ole tõendanud ühelgi viisil

vääramatu jõu asjaolude esinemist. Isegi kui kostja teenuselepingust tulenev vastutus oleks

süüline, ei ole kostja täitnud oma seadusest tulenevat tõendamiskoormist vastutusest

vabanemiseks. Kostja vastutab kõikide lepingu rikkumisest tingitud kahjude eest.

Maakohus tegi ebaõiged järeldused kaitseseadme puudumise osas. Kaitseseadme

puudumine võib anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel, mida kohus

teinud pole.

Kohtuotsus on ebaõige kahju suuruse osas. Maakohtu väide vastuoludest tunnistaja Ž

ütluste ja AS-i Riigel asjatundja arvamuse vahel on meelevaldne. Kohus pole selgitanud, miks

ei oma AS-i Riigel arvestuse usaldusvääruse hindamisel tähendust ülejäänud hageja poolt

esitatud tõendid. Maakohus leidis meelevaldselt ja vastuolus tõenditega, et hageja poolt

esitatud asjatundja arvamused ei kajasta, millised oleksid olnud hoone parandamiseks

vajalikud mõistlikud kulud, vaid antud arvamustes on pigem kinnitatud, et ka selliste suurte

kuludega on võimalik hoonet taastada. Kohus jättis tähelepanuta hageja väited OÜ Kerning

arvamuse mitteusaldusväärsuse kohta. Kohtu seisukoht, nagu peaks kahju hüvitamisel

arvestama vaid ehitise kahjustatud osade funktsionaalsusega, mitte taastama kahju tekitamise

eelset olukorda, on ekslik ja vastuolus kahju hüvitamise eesmärgi ja kahju hüvitamise üldiste

põhimõtetega. Taastamisele kuulub isiku samaväärne varaline olukord. Kohus tõlgendas

valesti VÕS § 132. Kohus ei täpsustanud, mida konkreetselt mõeldakse toreduslike

täiendavate omaduste all, mis kohtu arvates hüvitamisele ei kuulu, ning selliste omaduste

rahalist väärtust. Maakohus pole täpsustanud, millise konkreetse kahju tekkimine polnud

kohtu arvates ettenähtav ega arvestanud, et tunnistaja A. V tegi kindlaks, et tegemist on kallilt

ehitatud majaga. Hagejal ei ole tõendeid tegelikult tehtud ehitustööde kohta ning nende

esitamine polnud ka kahju hüvitamise eelduseks. Kui hageja saaks tegelikult tehtud tööde

kohta tõendeid esitada, tuleks nende tööde seotust õnnetusjuhtumiga hinnata juba menetluses

esitatud tõendite alusel.

Vastustaja seisukoht

Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 9.12.10 otsus tuleb tühistada asjaolude ebaõige

tuvastamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus.

Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus järgmiste asjaolude üle:

1) 18.02.2005.a sõlmisid hageja ja M R kodukindlustuse lepingu, millega kindlustati

Tallinnas, XXXXXX X asuv hoone muuhulgas veest tuleneva riski vastu;

2) XXXXXX X kinnistu kuulus OÜ-le Space Holding;

3) OÜ Space Holding ja kostja sõlmisid 21.04.2005.a heitvee ärajuhtimise teenuse

lepingu;

4) XXXXXX X kinnistul asuva elamu keldriruumid asusid allpool heitvee

paisutuskõrgust ning hoone kanalisatsioonisüsteemil puudusid kaitseseadmed, sh

tagasilöögiklapp;

5) 27.07.2005.a tungis XXXXXX X hoone keldriruumidesse läbi äravoolutrapi heitvesi,

mis ujutas üle keldrikorruse;

6) hageja tasus kindlustusandjana M R i avalduse alusel kahju summas 500 000 ning

summas 805 685,46 krooni OÜ-le Space Holding.

Pooled vaidlevad selle üle:

1) kas kostja rikkus OÜ-ga Space Holding 21.04.2005.a sõlmitud heitvee ärajuhtimise

teenuse lepingut või mõnda seadusest tulenevat kohustust ning kas sellest tulenevalt

on kostja kohustatud hüvitama kindlustusvõtjale tekitatud kahju.

2) kas üleujutuse XXXXXX X hoones põhjustas ummistus üldises kanalisatsioonitrassis

ning kas kindlustusvõtja M R oli heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu osas

kolmandaks kaitstud isikuks.

3) kas kaitseseadme olemasolu XXXXXX X hoonel oleks välistanud kahju tekkimise

ning kas hageja väidetud kahju suurus on tõendatud.

OÜ Space Holding ja kostja vahel on 21.04.2005.a sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse

leping (toimiku 1. kd, lk 121-123). Nimetatud lepingu punkt 1.3 nägi ette, et pooled

kohustuvad täitma lepingu, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamist reguleerivate ja

muude õigusaktide tingimusi. Lepingu punkti 4.1.2 järgi oli kostja kohustatud hüvitama

lepingu teisele poolele üksnes tema süül tekitatud otsese kahju, arvestamata saamata jäänud

tulu. Vastavalt lepingu punktile 7.1.1 pidid pooled kandma vastutust lepinguga võetud

kohustuste, ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamist reguleerivates ja muudes õigusaktides

sätestatud nõuete täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest.

Riigikohus on oma 12.03.2008.a otsuses leidnud, et eeskirja näol võis tegemist olla

tüüptingimustega. Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb asja lahendaval kohtul hinnata, kas

eeskirja punkt 2.2.3 on käsitletav lepingu osana ning kas see säte on lepingu osana kehtiv või

tühine VÕS § 42 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt.

Maakohus on otsuses esmalt analüüsinud, milliseid sätteid ja tingimusi on võimalik

käsitleda OÜ Space Holding ja kostja vahel sõlmitud heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu

osana.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et eeskirja näol on tegemist tüüptingimustega, mis olid

heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu osaks. VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimused

lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui

lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada.

Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende

olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tallinna

linnas kehtiva eeskirja näol on tegemist õigusaktiga, mis on kehtestatud ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni seaduse alusel. Maakohus luges tunnistajate A V ütlustega tõendatuks, et OÜ-

le Space Holding oli lepingu sõlmimisel tehtud viide eeskirjale ning OÜ-l Space Holding oli

võimalik eeskirjast kui avalikult kättesaadava õigusakti sisust teada saada.

Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et VÕS § 37 lg 1 teise lause kohaselt võis OÜ

Space Holding kui kinnisvara haldusega tegelev ettevõte eeldada eeskirja olemasolu.

Kinnistute veega varustamise ja ühiskanalisatsiooni abil reovee ärajuhtimise küsimus on

kohtu hinnangul üldteadaolevalt reguleeritud mitmete õigusaktidega, milliseid tuleb

ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuste osutamise valdkonnas arvestada. Ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni süsteem luuakse ja arendatakse avalikes huvides ning vastavalt ÜVVKS § 4

lõikele 1 rajatakse ühisveevärk ja – kanalisatsioon kohaliku omavalitsuse arendamise kava

alusel. Kooskõlas sama seaduse § 5 lõikega 1 peab ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni omanik

või valdaja lubama ühendada kinnistu veevärki ühisveevärgiga seaduses ja selle alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatud tingimuste kohaselt. Ka ÜVVKS § 8 lg 4 sätestab, et

ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise leping sõlmitakse kohaliku omavalitsuse poolt

kehtestatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel. Kuivõrd OÜ-le Space

Holding tutvustati lepingu sõlmimisel kehtivaid õigusakte, pidi ta lepingu poolena eeldama

eeskirja olemasolu ning kuivõrd oli tegemist avalikult kehtestatud õigusaktiga, oli tal

võimalik eeskirja sisust teada saada.

Maakohus leidis õigesti, et eeskirja punkti 2.2.3. teine lause: „Vee-ettevõtja ei vastuta

kliendi kinnistul allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade

üleujutuse eest kanalisatsiooni kaudu“ ei ole tüüptingimusena lepingu osaks VÕS § 37 lg 3

alusel. VÕS § 37 lg 3 alusel ei loeta tüüptingimuseks sellist tingimust, mille sisu,

väljendusviis või esitluslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei

võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda

tingimust olulise pingutuseta mõista.

Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, mille järgi on mõiste „heitvee paisutuskõrgus“

erialaline termin, mida lepingu sõlminud isik ei saanud ilma olulise pingutuseta ise mõista.

Eeskirja üldosa alapunktis 1.2. on defineeritud eeskirjas kasutatavad mõisted, kuid seal ei ole

defineeritud mõistet „heitvee paisutuskõrgus“. Antud mõiste on avatud Eesti Standardis

„Kinnistu kanalisatsioon“ (toimiku 3. köide, lk 118-121), kuid standardi näol ei ole tegemist

avalikult kättesaadava õigusaktiga ning seega oli mõiste „heitvee paisutuskõrgus“ mõistetav

ilma lisaselgitusteta vaid erialavaldkonda hästi tundvatele isikutele.

Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et eeskiri oli tüüptingimustena heitvee

ärajuhtimise teenuse lepingu osaks, välja arvatud eeskirja punkti 2.2.3. teine lause. Samuti ei

saanud eeskirja punktid 2.7.1 ja 2.7.2.2. tüüptingimustena olla heitvee ärajuhtimise teenuse

lepingu osaks ulatuses, milles neis viidatakse tehnilistele standarditele ning normidele.

Eeskirja punktides 2.7.1. ja 2.7.2.2. ei olnud selgelt viidatud, milliseid standardeid silmas on

peetud. Seega ei ole eeskirja punktid 2.7.1. ja 2.7.2.2. heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu

osaks ulatuses, milles neis on viidatud kinnistu omaniku kohustusele tagada kinnistu

kanalisatsioonisüsteemi vastavus tehnilistele normdokumentidele ja standarditele VÕS § 37 lg

3 alusel, kuna selline viide ei ole mõistetav ilma olulise pingutuseta. Ülejäänud osas on

eeskirja punktid 2.7.1. ja 2.7.2.2. tüüptingimustena lepingu osaks, kuna viide õigusaktidele on

piisavalt selge. Lisaks puudub käesolevas asjas vaidlus selles, et XXXXXX X kinnistu

kanalisatsioon vastas heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu sõlmimise ajal kehtinud

õigusaktide nõuetele ning kinnistu kanalisatsioonil tagasilöögiklapi olemasolu ei olnud

lepingu sõlmimise ajal seadusest tulenevalt kohustuslik.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu punkt 4.1.2.

on samuti käsitletav tüüptingimusena. Antud säte nägi ette, et kostja oli kohustatud hüvitama

üksnes tema süül kliendile tekitatud otsese kahju, arvestamata saamata jäänud tulu. VÕS § 35

lg 1 näeb ette, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud

ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole

seepärast võimeline mõjutama lepingu sisu. Käesoleva asjas ei ole kumbki pool esile toonud

asjaolusid, millest nähtuvalt oleksid kostja ja OÜ Space Holding heitvee ärajuhtimise teenuse

lepingu sõlmimisel eraldi selle lepingu tingimusi läbi rääkinud. Kostja kasutas lepingu

sõlmimisel eelnevalt välja töötatud lepingutingimusi, millist asjaolu on kinnitanud

ülekuulatud tunnistaja Ants Väravas. Tunnistaja kinnitas: „Leping on standardne“ (toimiku 4.

köide, lk 34 pöördel). Maakohus ei nõustunud aga põhjendamatult hageja seisukohaga selles

osas, milles hageja pidas antud punkti 4.1.2. tühiseks VÕS § 46 lg 1 ja § 106 alusel. VÕS §

103, mille järgi saab kohustust rikkunud võlgniku vastu alati rakendada õiguskaitsevahendeid

ning kohustuse rikkumine on vabandatav üksnes vääramatu jõu korral, on oma olemuselt

dispositiivne. VÕS § 104 lg 1 sätestab selgelt, et lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik

oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Süü vormideks on VÕS § 104 lg

2 järgi hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 106 lg 2 järgi on tühine kokkulepe, millega

välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. Antud juhul ei

ole heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu punktis 4.1.2. välistatud kostja vastutust tahtliku

rikkumise korral. Vastupidi, kostja on vastutav kõigi kolme süü vormi alusel toime pandud

lepingu rikkumise eest. Kolleegium leiab, et põhjendatud on hageja seisukoht, mille kohaselt

kohaliku omavalitsuse poolt kinnitatud eeskirjas (eeskirja p.1.3.10 järgi laieneb kostjale

garantiivastutus) kui vaidlusalust valdkonda reguleerivas õigusaktis on vastutuse küsimus

reguleeritud, siis puudus kostjal teenuselepingute väljatöötamisel õigus oma vastutust

ulatuslikumalt piirata. Eelneva tõttu on teenuselepingu p.4.1.2 tühine. Riigikohus leidis samas

asjas 12.03.2008 tehtud lahendi p-s 13, et ÜVVKS § 8 lg 4 p 1 ei andnud kohaliku

omavalitsuse volikogule õigust imperatiivselt sätestada ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni

kasutamise eeskirjades vee-ettevõtja vastutust piiravaid tingimusi. Kolleegium nõustub

hagejaga, et seda enam ei saa olla sellist õigust vee-ettevõtajal endal.

Ülaltoodu alusel leiab kolleegium, et kostja lepinguline vastutus ei ole piiratud süüga.

Kolleegium nõustub hagejaga, et isegi juhul, kui kostja vastutus oleks piiratud süülise

vastutusega, vastutaks kostja teenuselepingu rikkumisest tekkinud kahju tekkimise eest

ikkagi, kuna kostja ei ole oma süü puudumist tõendanud. Vaidlus puudub selles, et

25.07.2005 toimus XXXXXX X kinnisasjal asuva hoone keldrikorrusel üleujutus

kanalisatsioonisüsteemist tulnud roiskveega, mis haises kalarapete järele. Riigikohus on

lahendis 3-2-1-2-08 leidnud, et kanalisatsiooniteenuse osutaja poolseks lepingurikkumiseks

on olukord, kus heitvesi tungib üldise trassis toimunud ummistuse tõttu kinnisasja

kanalisatsioonisüsteemi kaudu kanalisatsiooniteenuse saaja hoonesse.

Kolleegium ei nõustu maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole asjas tõendamist

leidnud ummistuse tekkimine kanalisatsioonitrassis ning ka seetõttu ei kuulu hagi

rahuldamisele. Kolleegium nõustub hagejaga, et käesoleva asja õige lahendamise seisukohalt

ei ole oluline mitte see, millistel põhjustel oli heitvee liikumine üldkanalisatsioonitrassis

takistatud, vaid üksnes see, et heitvesi tungis kannatanu elamusse üldkanalisatsioonitrassis

esinenud probleemide tõttu. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, mille kohaselt kannatanu

kinnistul asuv trass ei oleks vastanud kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud nõuetele.

Teenuselepingu esemeks on vee-ettevõtja kohustus tagada heitvee liikumine hoonest välja,

mitte vastupidi. Seega on heitvee liikumine kanalisatsioonitrassist elamusse iseenesest

lepingutingimuste rikkumine. Asjaolu, et üldkanalisatsioonitrass ei toiminud nõuetekohaselt,

tõendab ka Keskkonnainspektsiooni õiend, millest nähtub, et 15.08.2005 on kontrollitud

saabunud avaldust ja tõdetud, et avarii tekkis, kuna pumba andur ei hakanud tööle ja

kanalisatsioonisüsteem täitus heitveega (t.l.235,I kd). Kostja ei ole tuginenud asjaolule, mille

kohaselt põhjustanuks heitvee liikumise üldtrassist hoonesse vääramatu jõud. Heitvee

tungimine elamusse on tõendatud 27.07.2005 koostatud avariiaktiga (t.l.65-66, I kd),

sündmuskohal viibinud tunnistajate S Ž, E K ja V Z ütlustega (t.l.375-384, I kd),

keskkonnainspektsiooni 27.6.2006 kirjaga koos lisadega (t.l. 234-236).

Riigikohus on oma 12.03.2008.a otsuses leidnud, et alama astme kohtul tuleks ülaltoodu

tõttu tuvastada, kas kostja vastutab kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest VÕS § 492 lg 1

järgi. Kostja vastutab kindlustusvõtjale kahju tekitamise eest üksnes siis, kui kindlustusvõtja

oli heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu järgi kaitstud kolmandaks isikuks VÕS 81 järgi ning

kindlustusvõtjale tekitatud kahju oli hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga.

VÕS § 81 lg 1 sätestab, et lepinguga võib kaasneda kohustus arvestada kolmanda isiku

huvide või õigustega samal määral kui võlausaldaja huvide või õigustega. Sellist kohustust

eeldatakse muuhulgas siis, kui kolmanda isiku huvid või õigused on lepingu täitmise käigus

ohustatud samal määral kui võlausaldaja huvid või õigused ja võib eeldada võlausaldaja tahet

kolmanda isiku huvisid või õigusi kaitsta ning kolmas isik on võlgnikule äratuntav. Vastavalt

VÕS § 81 lõikele 1 võib kohustuse rikkumise korral kolmas isik nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist.

Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et OÜ Space Holding seaduslikuks

esindajaks oli kindlustusvõtja M R . M R sõlmis OÜ Space Holding esindajana heitvee

ärajuhtimise teenuse lepingu kostjaga, mis nähtub nii tunnistaja A V ütlustest (toimiku 4.

köide, lk 34 pöördel) kui ka lepingust endast (toimiku 1. kd lk 121-123). Seega oli M R

kostjale äratuntav. Vaidlus puudub selles, et XXXXXX X hoone näol oli tegemist elamuga.

Heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu puhul, mis on sõlmitud elamu suhtes, on lepingu

täitmata jätmise puhul ohustatud kõigi nende isikute huvid, kes elamus elavad, kuna ilma

toimiva kanalisatsioonisüsteemita on elamus elamine oluliselt raskendatud. M R i poolt

esitatud kodukindlustuse sooviavaldusest (toimiku 1. köide, lk 43) nähtub, et XXXXXX X

elamus elati alaliselt. Seega tuleneb tunnistaja ütlustest, et M R elas alaliselt koos oma

perekonna liikmetega XXXXXX X eramus. Heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu sõlmimisel

olid seetõttu kohtu hinnangul M R i kui elamu elaniku õigused ja huvid lepingu täitmise

käigus samal määral ohustatud kui OÜ Space Holding omad, lepingu sõlmimisel sai eeldada

OÜ Space Holding tahet kaitsta XXXXXX X elamus elavate isikute huvisid ja õigusi ning

kolmas isik oli kostjale äratuntav.

Eeltoodust lähtuvalt oli M R heitvee ärajuhtimise teenuse lepingu alusel kaitstud

kolmandaks isikuks ning lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral oli tal õigus nõuda

talle tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 492 lg 1 alusel läks hagejale kui kindlustusandjale üle

M R ile kui kindlustusvõtjale kuulunud nõue kostja vastu.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja vastutus on välistatud selle tõttu, et kahju ei oleks

tekkinud, kui kinnisasja kanalisatsioonil oleks olnud kaitseseade (tagasilöögiklapp).

Riigikohus on samas asjas andnud varem maakohtule juhise, mille järgi põhjendasid kohtud

vääralt

hagi

rahuldamata

jätmist

kaitseseadmete

puudumisega

kinnisasja

kanalisatsioonisüsteemis ning nii pärast kaitseseadmete paigaldamise kohustuse kehtestamist

(ÜVVKS § 11 lg 5) kui ka enne seda võib kaitseseadmete paigaldamata jätmine anda alust

vähendada ühiskanalisatsioonis tekkinud ummistuse tagajärjel tekkinud üleujutuse korral

kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

2-08, p 16). Kannatanu kaassüü kahju tekkimises ei välista kostja süüd (vt Riigikohtu 31. mai

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12). Seega sai kaitseseadmete puudumine anda

Riigikohtu juhise järgi aluse üksnes kahjuhüvitise vähendamiseks.

Hageja leidis, et ükski õigusakt ei nõudnud kinnistul asuva ehitise projekteerimisel ja

ehitamisel kaitseseadmete paigaldamist. Kostjal kui oma eriala asjatundjal oli VÕS § 14 lg 2

järgi kohustus selgitada teenuse saajale, et kaitseseadme paigaldamata jätmine kujutab endast

ohtu kinnisasja omaniku varale. Kostja seda kohustust ei täitnud. Tagasilöögiklapi olemasolu

XXXXXX X kinnistu kanalisatsioonisüsteemil oleks riski vähendanud, kuid mitte seda

välistanud, mida kinnitas ka V S.

Kostja leidis, et XXXXXX X kinnistu kanalisatsioon ei kuulunud ÜVVKS § 11 lõigete 1

ja 2 ning eeskirja punkti 2.7.2.2. järgi ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni hulka ning kogu

kinnistu kanalisatsiooni puutuv on kliendi vastutusalas. Kui heitvesi hakkab kanalisatsiooni

kaudu tagasi voolama allpool heitvee paisutuskõrgust paiknevatesse ruumidesse, mis on

kinnistu kanalisatsiooni kaudu ühendatud ühiskanalisatsiooniga, viitab see probleemidele

kinnistu kanalisatsioonis. Kinnistu kanalisatsiooni turvalisuse ja heitvee võimalike

tagasivooluriskide maandamise eest vastutab kinnistu omanik ise. Kostjal ei olnud kohustust

vastutada OÜ Space Holding kuulunud kinnistu kanalisatsiooni toimimise ja hooldamise eest.

Kostja teavitas enne lepingu sõlmimist OÜ-s Space Holding vajadusest paigaldada

kaitseseade. Kostja pidas kohatuks hageja väidet, nagu ei saaks vene keelt kõnelev isik aru,

mis asi on „obratnaja klapa“ või „perekatšalnõi nasos“. Puuduvad tõendid selle kohta, et M R

ei saanud tunnistajast aru. Tunnistaja kinnitas oma ütlustes, et M R sai temast aru. Ei ole

usutav, et kui vene keelt kõnelevale isikule öelda „obratnõi klapan“ asemel „obratnaja klapa“,

siis ei saa ta öeldust aru. „Perekatšalnõi nasos“ oli tunnistaja ütluste kohaselt ülepumpamise

seade, mis on tagasilöögiklapile alternatiivne kaitseseade.

VÕS § 14 lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu

sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel

poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Maaohus leidis, et käesolevas

asjas on tõendatud kostja poolt M R i kui OÜ Space Holding juhatuse liikme teavitamine

kinnistu kanalisatsioonisüsteemile kaitseseadme paigaldamise vajadusest.

Kohtus ära kuulatud tunnistaja A V ütlustest (toimiku 4. köide, lk 34 pöördel) nähtub, et

tunnistaja sõlmis kostja esindajana lepinguid ning käis kohal XXXXXX X kinnistul.

Tunnistaja ütles: „Veemõõdusõlm asus seal keldris. Rääkisime R kanalisatsioonilepingu

sõlmimisega seotud probleemidest.“ Tunnistaja ütles samuti: „Ma ütlesin Rivšinile, et ta võiks

paigaldada oma maja kanalisatsioonisüsteemile tagasivooluklapi või ülepumpamissüsteemi.

See oleks olnud talle kasulik. Ta võttis informatsiooni teadmiseks.“. Tunnistaja selgitas

kohtule ka neid asjaolusid, milliste tõttu olid tal XXXXXX X kinnistu suhtes lepingu

sõlmimise asjaolud hästi meeles. Tunnistaja kinnitas, et tema arvates M R mõistis probleemi.

Tunnistaja selgitas ka seda, et Kakumäe piirkonnas ei ole palju maju, kus äravoolutrapp asuks

keldris (toimiku 4. köide, lk 35 ülal). Vastuseks hageja küsimusele teatas tunnistaja, et vene

keeles on tagasilöögiklapp „obratnaja klapa“ või „perekatšalnõi nasos“.

D J L ja professor T K poolt 21.11.2005. a arvamusest (toimiku 1. köide, lk 147-148)

nähtub, et üleujutuse vältimiseks oleks XXXXXX X kinnistule rajatud hoonesse olnud vajalik

kanalisatsioonitorustikule automaatklappide paigaldamine, mis oleksid takistanud antud

piirakonna

torustiku

surve

ülemäärase

tõusu

korral

heitvee

tagasivoolu

hoone

sisekanalisatsiooni. Samas arvamuses on välja toodud, et XXXXXX X hoones asus äravoolu

trapi kaas madalamal tänavakanalisatsiooni paisutustasemest.

D V S arvamusest (toimiku 1. kd, lk 327-330) nähtub, et kui hoones on veeneelud, mis

asuvad allpool kanalisatsiooni paisutustasemest, on kanalisatsiooni ummistuse korral

üleujutuse tõenäosus suur. Üleujutuse vältimiseks peaks selliste veeneelude äravooludel

paiknema kaitseseadmed. V S on oma arvamuses välja toonud, et kaitseseadmete puudumine

tõi endaga kaasa reovee tagasivoolu ummistunud ühiskanalisatsioonist.

Harju Maakohtu 08.03.2007.a istungil tunnistajana üle kuulatud V S leidis (toimiku 2.

köide, lk 125): „XXXXXX X keldris oli paigutatud trapp, mis asub allpool

kanalisatsioonisüsteemi paisutustaset. Kui kanalisatsioonisüsteem täitub veega, mille tase

tõuseb kõrgemale kui keldri põranda tase, hakkab tagasi voolama keldri põrandale läbi trapi,

mis ka juhtus. Kui trappi selliselt majja paigaldatakse, peab olema teda võimalik eraldada

kanalisatsioonist kas siibri või automaatklapi abil, et seda tagasivoolu ei tekiks.“ Edasi märkis

tunnistaja, et selline trapp keldris tähendab riski. Tunnistaja leidis ka seda (toimiku 2. köide,

lk 125 pöördel), et tagasivooluklapp ei oleks garanteerinud üleujutuste täielikku välistamist,

kuid see oleks näidanud, et abinõud oleksid võetud tarvitusele. Tunnistaja selgitas: „Kuna

tekkis surve, vesi majja voolaski. Surve isevoolavas kaevus saabki tekkida veetaseme

tõusuga, mitte pumbaga. Paisutase on viidud võrdseks maapinnale lähema kaevuga“.

OÜ Merindorf projektijuhi R M e-kirjast 29.10.2010.a (toimiku 4. köide, lk 48-49)

nähtub, et töökorras ja hooldatud tagasilöögiklapp oleks taganud, et heitvesi ei satu hoone

kanalisatsioonisüsteemi.

Kaitseseadme vajalikkus ja efektiivsus tuleneb samuti sellest, et nende vajalikkus oli ette

nähtud Eesti Vabariigi standardis nr EVS 846:2003 (toimiku 3. köide, lk 118-121) ning

kinnistu kanalisatsiooni projekteerimisnormides ET-1 1003-0316 (toimiku 3. köide, lk 159-

163). Samuti on kaitseseadme paigaldamise nõue viidud sisse ÜVVKS § 11 lõikesse 5 alates

01.01.2006.a. Ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniseaduse ning veeseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskirjast tulenevalt oli muudatuste sisseviimise eesmärgiks vältida kinnistu

veevärgi ja kanalisatsiooni kahjustusi. Seega tuleneb kaitseseadme olemasolu nõude

kehtestamisest üheselt, et kaitseseadme olemasolu oleks kas välistanud kahju tekkimise või

kahju tekkimisel olnuks selle tagajärjed kergemad.

Kolleegium leiab, et eeltooduga on tõendatud ka kannatanu M R i enda süü kahju

tekkimises, kuna ta ei arvestanud tunnistaja A V hoiatusega ega paigutanud kinnistu

kanalisatsioonile kaitseseadet ehk tagasilöögiklappi. Keldrisse oli paigutatud trapp, mis asub

allpool kanalisatsioonisüsteemi paisutustaset. Kui kanalisatsioonisüsteem täitub veega, mille

tase tõuseb kõrgemale kui keldri põranda tase, hakkab heitvesi tagasi voolama keldri

põrandale läbi trapi, mis ka juhtus. Kui trappi selliselt majja paigaldatakse, peab olema teda

võimalik eraldada kanalisatsioonist kas siibri või automaatklapi abil, et seda tagasivoolu ei

tekiks. Kannatanu nimetatuga ei arvestanud. Kolleegium leiab, et ülaltoodu alusel on

kannatanu oma süü kahju tekkimisel 20% ja kostja süü 80%.

Maakohus on valesti tõlgendanud ka kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivaid sätteid.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et asja kahjustamise korral saab kannatanu nõuda asja

kordategemise kulude hüvitamist VÕS § 132 lg 3 järgi ka siis, kui ta ei ole asja veel korda

teinud (vt Riigikohtu 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-05, p 12;

24. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 13; 21. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 14). Samas juhul, kui ta on asja korda teinud, võib ta sellele

vaatamata nõuda kahju hüvitamist kalkulatsiooni, mitte tegelikult kantud kulutuste alusel.

Kalkulatsiooni alusel kahjuhüvitise määramise korral mõistab kohus kahjuhüvitise välja

kulutuste eest mõistlikus ulatuses, arvestades seejuures kostja vastuväiteid. Juhul kui hageja

on asja korda teinud ja nõuab kahju hüvitamist tegelikult kantud kulutuste järgi, siis võib

kohus seda vähendada VÕS § 139 lg 2 järgi ja mõista välja kulutused mõistlikus ulatuses.

VÕS § 139 kohaldamiseks peab kostja esitama taotluse (vt selle kohta nt Riigikohtu 9. märtsi

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Kostja ei ole menetluse käigus esitanud

taotlust VÕS § 139 lg 2 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks. Kolleegium nõustub hagejaga

selles, et kostja poolt esitatud vastuväiteid kahju suurusele ei saa käsitleda taotlusena

kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 2 alusel.

Riigikohus leidis 13.12.2011 lahendis 3-2-1-124-11, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et

hageja oleks pidanud tõendama, palju ta elamu remondiks kulutas. Lisaks tõlgendas

maakohus VÕS § 132 lg 3 valesti veel selliselt, et leidis, et hagejal on õigus saada hüvitist

tavalisest materjalist ukse väärtuse ulatuses, ehkki asendada oli vaja väärispuidust uks.

Riigikohus selgitas, et kannatanu saab VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt taotleda endise olukorra

taastamist. Seega juhul, kui kahjustada sai väärispuidust uks, on tal õigus nõuda ka selle

taastamise kulude hüvitamist. Kostja taotlusel võib kohus hüvitist siiski vähendada

VÕS § 140 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16).

Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3

esimese lause järgi välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja

kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal (vt Riigikohtu 9. märtsi

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 16). Maakohus on ekslikult tõlgendanud ka

VÕS § 127 lg-t 3, leides, et kostja ei saanud ette näha, et tema tekitatav võimalik kahju on

tavapärasega võrreldes oluliselt suurem, kuna hoones on kasutatud erakordselt kalleid

materjale. Riigikohus selgitas, et kahju ettenähtavuse all VÕS § 127 lg 3 järgi mõeldakse

seda, kas lepingu sõlmimisel nägi lepingut hiljem rikkunud pool ette või pidi ette nägema, mis

liiki kahju ja mis asjaoludel võib tekkida lepingu rikkumise tagajärjel. Lepingut rikkunud pool

vastutab kahju ettenähtavuse korral kogu kahju eest, ehkki ta ei pidanud ette nägema, kui suur

kahju võis tekkida.

Kolleegium leiab, et kostjal oli võimalik ette näha kahju tekkimist kostjal, kuna kostja

töötaja ise juhtis kannatanu tähelepanu sellisele ohule ja soovitas paigaldada kanalisatsioonile

kaitseseadet e tagasilöögiklappi. Et kostja on nimetatud asjaoludel varalise kahju tekkimist

ette näinud, tuleneb ka selgesõnaliselt eeskirja p-dest 2.2.3 ja teenuselepingu p-st 4.1.2.

Eeskirja punkti 2.2.3 kohaselt ei vastuta vee-ettevõtja kliendi kinnistul allpool heitvee

paisutuskõrgust paiknevate ehitiste, ruumide või pindade üleujutuse eest kanalisatsiooni

kaudu. Seega on vastustaja ette näinud, et kanalisatsiooni kaudu võidakse keldrikorrustel

asuvad ruumid kanalisatsioonist pärineva heitveega üle ujutada ja on soovinud oma vastutust

sellistel asjaoludel kahju tekkimise eest enda kasuks piirata. Teenuselepingu punkti 4.1.2

kohaselt on vastustaja kohustatud hüvitama otsese süüliselt põhjustatud (varalise) kahju.

Seega on vastustaja ette näinud, et lepingu rikkumise tagajärjel tekib vähemalt varaline kahju

(mis võib esineda nii otsese varalise kahjuna kui ka saamata jäänud tuluna) ja on soovinud

vastutust kahju eest oluliselt piirata.

Hagiavalduse kohaselt on tekitatud kahju suuruseks 1 308 685,46 krooni. Kahju suurust

tõendavad Riigel AS ja Reval Lux OÜ poolt koostatud kalkulatsioonid, mis oma olemuselt on

eriteadmistega isiku kirjalikud arvamused. OÜ EKE NORA arvamusest nähtub, et elamu

taastamine üleujutuse eelsesse olukorda oleks maksnud 1 421 819 krooni ning et Riigel AS ja

Reval Lux OÜ poolt esitatud kalkulatsioonides toodud tööd on üleujutuse likvideerimisel

tavalised. Sama kinnitab GECC Konsultatsioonid OÜ arvamus. Hageja väitis, et käesoleval

juhul elamut esialgsel kujul taastada ei soovitud, mistõttu selgitati välja taastamismaksumus,

mille ulatuses maksti kindlustushüvitis soodustatud isikule välja. Kindlustatud isikule välja

makstud kindlustushüvitise ja omavahendite arvelt tehti elamus ümberehitused ja remont.

Kostja leidis, et kahju suurus on tõendamata, kuna puuduvad remonttööde

kuludokumendid. Kui kahju kuuluks hüvitamisele, tuleks seda vähendada, sest 1,3 miljoni

krooni suurune taastamiskulu on ebamõistlikult suur. Hagejal tuleb kahju suurust tõendada

elamu remonditööde kuludokumentidega, sest remont on reaalselt teostatud. Õiguslikult ei ole

määrav, kas maja taastati endisel kujul või mitte. Kolleegium leiab, et kostja on esitanud

paljasõnalisi vastuväiteid ega ole umber lükanud hageja poolt esitatud tõendeid kahju suuruse

kohta.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitamist asja kahjustamise korral

reguleerib VÕS § 131, mille lõike 3 järgi tuleb asja kahjustamise korral maksta hüvitist, mis

eelkõige hõlmab asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise.

Hageja esitatud AS Riigel kalkulatsiooni (toimiku 1. köide, lk 25-27) kohaselt oleks

XXXXXX X elamu taastamisele pidanud kuluma 1 308 685,46 krooni koos kaudsete

kuludega (summas 87 327,20 krooni), transpordikulude ja prügi väljaviimisega (summas

61 129,04 krooni) ning reserviga (summas 87 327,20 krooni). Hageja esitatud OÜ Reval Lux

kalkulatsiooni järgi (toimiku lk 68) oleks hoone taastamine läinud maksma 1 442 500 krooni.

Hageja esitatud OÜ EKE NORA arvamusest (toimiku 2. köide, lk 5-16) nähtub, et arvamuse

koostaja tegi oma hinnangu talle esitatud teiste kalkulatsioonide ja fotode pinnalt. Arvamuse

koostaja on AS Riigel kalkulatsiooni pidanud põhjendatuks ning on välja toonud, et hoones

oli varem kasutatud kallist tehnikat ja ka kalleid väärispuidust uksi. Arvamuse koostaja on

leidnud, et kostja esitatud OÜ Kerning eelarve ei arvesta hoone spetsiifikat ja seal

tavapärasest kallimate materjalide kasutamist. Hageja esitatud GECC Konsultatsioonid OÜ

arvamuses (toimiku 2. köide, lk 22) on samuti peetud AS Riigel kalkulatsiooni reaalseks.

Kolleegium leiab, et ülaltoodu alusel on leidnud tõendamist kannatanule kahju tekkimine

summas 1 308 685, 46 krooni, s.o 83 640,25 eurot. Samuti on hageja esitanud viivise nõude

seisuga 20.02.2012 summas 49 689,49 eurot ja alates 21.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras. Ülaltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista põhivõlg

summas 66 912.20 eurot ja viivis 39 751,60 eurot ja alates 21.02.2012 kuni põhinõude

täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras.

Hageja taotleb kostjalt kohtukulude hüvitamist. Hageja on tasunud kokku riigilõivu

17 431,90 eurot. Sellest kuulub hüvitamisele 80%, s.o 13 945,90 eurot. Tasu õigusabi eest

kuulub hüvitamisele kuni 1.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel kuni 5% hagi

rahuldatud osast hagejale. Hageja nõue kuulub rahuldamisele kokku summas 106 663,80

eurot, millest 5% on 5333,19 eurot. Arvestades menetluse pikkust ja asja keerukust on

kulutused õigusabile sellises suuruses vajalikud ja põhjendatud.

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Reet Allikvere Ülle Jänes Iko Nõmm