3-10-505/118 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi, Lauri Madise

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. märts 2012. a, Tallinn

Haldusasja number

3-10-505

Haldusasi

I Gi kaebus Kuusalu Vallavalitsuse kohustamiseks

vaadata

uuesti

läbi

kinnisasja

asukohaga

XXX,

Harjumaa

projekteerimistingimuste

väljastamiseks

esitatud taotlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. mai 2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

I Gi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. veebruar 2012. a

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: I G

Vastustaja: Kuusalu Vallavalitsus

Kolmas isik: P K

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada I Gi apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. mai 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-10-505 ja teha asjas

uus otsus.

3. Rahuldada I Gi kaebus.

4. Tühistada Kuusalu Vallavalitsuse 14. jaanuari 2010. a istungi nr 2 päevakorrapunktis nr

27 tehtud otsus, millega otsustati mitte väljastada I Gile projekteerimistingimusi

kinnisasjale asukohaga XXX, Harjumaa.

5. Kohustada Kuusalu Vallavalitsust I Gi taotlust projekteerimistingimuste väljastamiseks

uuesti läbi vaatama.

6. Jätta

Kuusalu

Vallavalitsuse

taotlus

menetluskulude

väljamõistmiseks

I

Gilt

rahuldamata.

7. Mõista Kuusalu Vallavalitsuselt I Gi kasuks välja menetluskulud summas 456,97 €. Muus

osas jätta I Gi taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Kuusalu Vallavalitsuselt

rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest (HKMS § 212 lg 1 teine lause).

3-10-505

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I G omandas 2. juulil 2007. a sõlmitud lepingu alusel K Plt 5015/15015 mõttelist osa

kinnisasjast asukohaga XXX, Harjumaa, ning H Plt 5067/15057 mõttelist osa kinnisasjast

asukohaga XXX, Harjumaa. Lepingu punktides 2.1.3 ja 2.2.3 kinnitasid müüjad, et lepingu

esemete valdamise, kasutamise ega käsutamise suhtes ei kehti müüjatele teadaolevaid

muinsuskaitsealaseid, looduskaitsealaseid ega muid piiranguid kui elektroonilise side

seadusest tulenevad piirangud ja küttegaasi ohutuse seadusest tulenevad piirangud,

kuna lepingu esemed jäävad liinirajatiste ja gaasipaigaldiste kaitsevööndisse.

2. I. G esitas 1. oktoobril 2007. a Kuusalu Vallavalitsusele avalduse, milles palus liita

omandatud mõttelised osad üheks kinnistuks suurusega 10 082 m2.

Kuusalu Vallavalitsuse 1. novembri 2007. a kirjaga selgitati I. Gile, et tema taotluse alusel

tekiksid

alla

1,5

ha

suurused

maaüksused

ja

lahendamata

on

metsaalale

juurdepääsutee, mistõttu on vaja koostada detailplaneering kogu endise XX maaüksuse

alale. Ühtlasi märgiti, et I. Gile kuuluvad mõttelised osad asuvad kaitsemetsa alal, kuhu

ehitustegevust ette nähtud ei ole.

I. G esitas 20. novembril 2007. a Kuusalu Vallavalitsusele teistkordselt avalduse mõtteliste

osade eraldamise ning ehitusõiguse seadmise kohta.

Kuusalu Vallavalitsuse 7. detsembri 2007. a kirjaga korrati seisukohta, et I. Gile kuuluvad

mõttelised osad asuvad kaitsemetsa alal, ning keelduti seetõttu kooskõlastamast ehitise

rajamist sellele alale.

I. G esitas 8. jaanuaril 2008. a Kuusalu Vallavalitsusele taotluse ehitise püstitamiseks kirjaliku

nõusoleku saamiseks. Nimetatud taotlus jäeti vallavalitsuse 15. aprilli 2008. a kirjaga

rahuldamata. Vallavalitsus selgitas, et I. Gile kuuluvad mõttelised osad on määratud

kaitsemetsaks üldplaneeringuga, mida võimaldas selle menetlemise ja kehtestamise ajal

kehtinud metsaseadus (MS). Kuusalu Vallavalitsuse 10. oktoobri 2005. a korraldusega nr 38

väljastati

projekteerimistingimused,

milles

vallavalitsus

nõustus

XX

maaüksuse

hoonestamisega. Seega on ehitusalad XX maaüksustele juba määratud ning metsaalale

ehitustegevust ette nähtud ei ole.

3. I. G esitas 2008. a aprillis Kuusalu Vallavalitsusele avalduse XX kaitsemetsade hulgast

välja arvamiseks ning taotluse XXX detailplaneeringu algatamiseks. Mõlemad taotlused

jäeti vallavalitsuse 12. juuni 2008. a korraldusega nr 567 rahuldamata.

4. Kuusalu Vallavalitsuse 25. augusti 2008. a ettekirjutusega nr 16-4/2461 kohustati I. Git

peatama XX kinnistutel alustatud ehitustegevus ja lammutama püstitatud ümarpalkehitis,

kuivõrd vallavalitsuse kontrollkäigul selgus, et nimetatud kinnistute metsaaladel on raiutud

metsa ja võsa, püstitatud on ümarpalgist ehitis mõõtmetega 9 korda 7 meetrit ning

rajatud on uus tee, mis läbib I. Gile mittekuuluvaid kinnistuid.

Kuusalu Vallavalitsuse 17. aprilli 2009. a haldusaktiga nr 16-4/1139 tühistati eelviidatud

vallavalitsuse ettekirjutus nr 16-4/2461. Ettekirjutuse tühistamist põhjendati sellega, et

metsaseadus, mis oli aluseks Kuusalu valla üldplaneeringus kaitsemetsa kategooriate

määramisel, on muutunud, mistõttu ettekirjutusega pandud kohustus hoone lammutada

on ebaproportsionaalne. Samas kohustas vallavalitsus 17. aprilli 2009. a haldusaktiga nr

16-4/1140 I. Git peatama edasine ehitustegevus XX kinnistutel ning pöörduma püstitatud

ehitiste seadustamiseks valla ehitusinspektori poole.

5. I. G esitas 2009. a mais uue taotluse projekteerimistingimuste saamiseks XX kinnistul.

Kuusalu Vallavalitsuse 14. jaanuari 2010. a protokollilise otsuse nr 2 p-ga 27 otsustati mitte

väljastada projekteerimistingimusi, lammutada omavoliliselt ehitatud hoone ja taastada

3-10-505

3(9)

ala heakord, kuna metsaseaduse muutmine ei muuda kehtestatud Kuusalu valla

üldplaneeringut, mille kohaselt I. Gile kuuluv maa asub kaitsemetsaga kaetud alal.

6. I. G esitas 26. veebruaril 2010. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Kuusalu

Vallavalitsuse kohustamist vaadata uuesti läbi XX kinnisasja projekteerimistingimuste

väljastamiseks esitatud taotlus. Kaebuse põhjendused:

1) kõnealusele maaüksusele ehitise püstitamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks peaks

olema

ehitusseaduse

(EhS)

§ 19

lg 1

p 2

alusel

projekteerimistingimused,

sest

detailplaneeringu koostamise kohustus puudub. Nimelt on Kuusalu vallas ehituse ja

projekteerimise põhimõtted ja nõuded kehtestatud Kuusalu valla ehitusmäärusega, mille

§ 9 lg 1 kohaselt on detailplaneeringu koostamine kohustuslik Kuusalu valla

üldplaneeringus ja planeerimisseaduses (PlanS) toodud aladel ja juhtudel. Kaebaja viitab

PlanS § 3 lg 2 p-le 1 ning märgib, et puudub vaidlus, et tegemist ei ole linna ega aleviga,

vaid alevikuga. Tegemist pole selgelt piiritletava kompaktse asustusega, kuivõrd seda ei

ole märgitud tiheasustusalana Kuusalu valla üldplaneeringu kaardil. Tegemist on

üksikelamu

kõrvalhoonega,

mis

välistab

detailplaneeringu

vajaduse.

Puuduvad

täiendavad Kuusalu valla üldplaneeringust tulenevad nõuded detailplaneeringu

koostamiseks vastavalt üldplaneeringu seletuskirja p-le 6.4.2. Kaebaja teadis, et soetab

maatulundusmaa. Kaebajale ei olnud kinnistu ostmisel teada mistahes avalik huvi,

millega oleks vastuolus sauna ehitamine maaüksusele. Kaebaja viitab Riigikohtu 27.

jaanuari 2010. a lahendile asjas nr 3-3-1-79-09 ja leiab, et sellest lahendist tulenevalt on

tema kaebus põhjendatud;

2) Kuusalu Vallavalitsusel ei ole õigust keelduda projekteerimistingimuste väljastamisest

viitega juba varasemalt väljastatud kehtetutele projekteerimistingimustele, mis olid

väljastatud XX maaüksusest moodustatavatele kinnistutele elamute projekteerimiseks.

Tulenevalt Kuusalu valla ehitusmääruse § 3 p-st 2 ja EhS § 19 lg-st 3 on

projekteerimistingimuste väljastamine vallavalitsuse kohustus ning selle täitmisest saab

keelduda üksnes õigusaktides sätestatud alustel. EhS § 19 lg-st 3 ega ühestki muust

õigusnormist

ei

tulene,

et

juhul,

kui

ühe

kinnisasja

suhtes

on

juba

korra

projekteerimistingimused väljastatud, siis enam ei ole sama kinnisasja suhtes võimalik

projekteerimistingimusi väljastada. Seega võib igale kinnisasjale täiendavate hoonete

projekteerimiseks taotleda projekteerimistingimusi piiramatu arv kordi ning kohalikul

omavalitsusel on kohustus need õigusnormidest tulenevate piirangute puudumisel

väljastada;

3) XX kinnistu osas väljastati 1. augustil 2003. a projekteerimistingimused üksnes elamu

projekti koostamiseks, kusjuures ehitusluba metsaalale väljastati 16. detsembril 2003. a.

Samas on sellel kinnistul lisaks veel kaks hoonet, mida ei ole ehitisregistrisse kantud ning

millega seoses vastustaja ei ole menetlust läbi viinud. Seega on kaebajat ka ebavõrdselt

koheldud võrreldes naaberkinnistu omanikuga;

4) Kuusalu Vallavalitsus ei saa tugineda sellele, et kaebaja poolt soovitav saun

planeeritakse metsaalale. Metsaalale ehitamine ei ole seadusega piiratud. Kuivõrd

tegemist on eramaaga, siis ei ole see kunagi olnud määratud kaitsemetsa koosseisu.

Vastav ala on üksnes reserveeritud kaitsemetsa rajamise otstarbel. Ka Kuusalu valla

üldplaneeringust ei tulene mingeid piiranguid. Üldplaneeringus on küll viide heale

metsale, mille all võib mõista põlismetsa, kuid XX kinnistul ei ole põlismetsa. Ajalooliselt on

tegemist põllumaaga. Samuti ei ole tegemist looduskaitsealaga. Kui kuni 31. detsembrini

2008. a kehtis metsaseadus redaktsioonis, mis sätestas metsakategooriad ja neist ühena

ka kaitsemetsa, siis alates 1. jaanuarist 2009. a on MS §-d 17-22 kehtetud. Sellest tulenevalt

ei eksisteeri ühtegi objektiivset piirangut sauna planeerimiseks vastavale alale isegi juhul,

kui seal varem oleks olnud kaitsemets;

5) projekteerimistingimuste väljastamisel peab kohalik omavalitsus PlanS § 8 lg-test 31 ja 7

tulenevalt lähtuma üldplaneeringuga määratud territooriumi valdavast otstarbest ja

maakasutuse põhisuundadest. Valdavalt ja oma põhisuundadelt jääb kõnealuse

3-10-505

4(9)

maaüksuse sihtotstarve samaks kui üldplaneeringus märgitu. Ehitusõiguse andmisega ei

tohi muuta maakasutuse juhtfunktsiooni.

7. Kuusalu Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited:

1) kaebajale projekteerimistingimuste väljastamisest on õiguspäraselt ja põhjendatult

keeldutud. Vastustaja on oma otsust piisavalt motiveerinud, kusjuures põhjendused on

toodud otsuses endas. Samuti on vastustaja täitnud oma selgitamiskohustuse kaebaja

suhtes;

2) projekteerimistingimuste väljastamisel tuleb aluseks võtta planeeringutes või muul viisil

maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvad ehituslikud tingimused, muu hulgas

peab kohalik omavalitsus lähtuma kehtivast üldplaneeringust. Vahe-Tagavälja 5 kinnistu

osas ei ole võimalik projekteerimistingimusi väljastada, sest selle koosseisus olev metsaala

on Kuusalu valla üldplaneeringu järgi kaitsemets, kuhu ei ole ehitustegevust ette nähtud.

Ka kaebaja ise on nõustunud sellega, et tema kinnisasjal on kaitsemets, kuna on esitanud

avaldused kinnistu kaitsemetsade hulgast välja arvamiseks;

3) projekteerimistingimuste väljastamise aluseks ei saa olla ka asjaolu, et üldplaneeringu

p 6.1.6 järgi on üheks metsa kasutamise viisiks inimeste puhkamise, tervise parandamise ja

sportimise võimaluste loomine, kuna rekreatsioonialana peetakse silmas üldist ja avalikku

inimestele mõeldud looduslikku virgestusala, mitte ala, kuhu saab rajada puhkamise

eesmärgil endale hooneid;

4) Kuusalu valla üldplaneeringu seletuskirja p-ga 6.4.3 nähakse ette, et üldplaneeringu

kaardil toodud kaitsemetsade piiridesse jäävatel eramaadel reserveeritakse alad

metsamaana kaitsemetsa rajamise otstarbel. Kaebaja kinnisasi jääb kaitsemetsade

piiresse ja sealne mets on reserveeritud kaitsemetsana. Samas ei välista see asjaolu

maaomaniku õigust mingiks otstarbeks reserveeritud maad edasi kasutada selle senisel

sihtotstarbel. See põhimõte aga ei tähenda, et kinnistul olevat metsaala saaks kasutada

elamumaana. Kui vastustaja väljastaks kaebajale projekteerimistingimused, siis kaoks

kaebaja kinnistu maatulundusmaa juhtfunktsioon ja domineerima hakkaks hoonestusala;

5) kaebaja väited tema ebavõrdse kohtlemise kohta on ebaõiged. Asjaolu, et mõnele

kinnisasjale on väljastatud kõrvalhoone rajamiseks ehitusluba projekteerimistingimusi

väljastamata või mõnel ehitisel puudub ehitusluba, ei tähenda, et kaebajal oleks õigus

nõuda samasugust käitumist enda suhtes. Kuigi Vahe-Tagavälja 2, 3, 4 ja 5 kinnistutel

asuvad hooned, ei paikne need kaitsemetsas;

6) viitega Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a lahendile asjas nr 3-3-1-79-09 leiab vastustaja, et

olukorras, kus Kuusalu valla üldplaneering ei näe kaaluka avaliku huvi tõttu ette võimalust

lubada hoonestada ala, kuhu kaebaja on ebaseaduslikult juba hoone ehitanud, ei saa

hoonete seadustamiseks väljastada projekteerimistingimusi, sest kaebaja erahuvi ei kaalu

üles avalikku huvi säilitada nimetatud piirkonnas metsaala.

8. Kolmas isik P K nõustus esitatud kaebusega ja palus selle rahuldada, märkides, et

temal XX kinnistu kaasomanikuna on kaebajaga kehtiv kokkulepe kinnistu valdamise ja

kasutamise korra kohta. Kolmas isik ei ole vastu I. Gi soovile ehitada saun viimase

kasutuses olevale kinnisasja osale. Sauna püstitamiseks sellele kinnisasja osale ei eksisteeri

objektiivseid takistusi.

9. Tallinna Halduskohtu 3. mai 2011. a otsusega jäeti I. Gi kaebus rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

1) Kuusalu valla üldplaneering väljendab avalikku huvi säilitada rohealad ning rohelisest

võrgustikust

lähtub

ka

elamualade

valik.

Planeerimisseaduse

järgi

on

maakonnaplaneeringu ülesandeks rohelise võrgustiku toimimist tagavate meetmete

kavandamine. Vastavalt PlanS § 8 lg 2 p-le 7 toimub rohelise võrgustiku toimimist

tagavate tingimuste seadmine valla üldplaneeringuga. Seega on käesolevas vaidluses

oluline jälgida valla üldplaneeringust tulenevaid nõudeid;

3-10-505

5(9)

2) vald oli kinnistust moodustatavate maaüksuste hoonestuse ja hoonestusalad

määratlenud ning maa kasutamisel ei oleks tekkinud probleeme, kui kaebaja ja kinnistu

omanik ei oleks sõlminud kokkuleppeid maa mõttelistes osades jagamises ja seda nii, et I.

Gile kuuluv kaasomand ulatub vaid kaitsemetsa alale. Vastustaja sellistesse tehingutesse

sekkuda ei saaks. Asjaolu, kas kaebaja oli heauskne ostja või mitte, ei oma tähtsust.

Kaebajal oli võimalik küsida selgitust ehitamise võimaluse kohta, samuti oli tal võimalik

tutvuda nii Harju maakonna kui ka Kuusalu valla üldplaneeringuga ning ka

üldplaneeringut selgitava kaardimaterjaliga. Kuna vallal ja kinnistu endisel omanikul olid

olemas dokumendid, mis viitasid kinnistu asumisele kaitsemetsa alal, siis oli kaebajal

kinnistu

mõttelise

osa

soetamisel

võimalik

tutvuda

juba

väljastatud

projekteerimistingimustega. Samas nähtub, et kui I. G vormistas kaasomandi 11. juulil 2007.

a, oli tehingu poolele teada, et metsaala jääb valla üldplaneeringu kohaselt kaitsemetsa

alale, kuhu hoonestuse rajamine ei ole lubatav;

3) kaebaja pole väitnud, et mõni valla ametnik on teda tema tegevuses eksitanud. Ka

juhul, kui kaebaja kinnistu sihtotstarbeks oleks elamumaa, ei annaks see automaatselt

ehitusõigust. Haldusorganile jääks ka sellisel juhul õigus kaaluda hoonestamise lubamist

või mittelubamist. Asjaolu, et Harjumaa Keskkonnateenistuse 19. märtsi 2008. a vastuse

kohaselt ei ole Vahe-Tagavälja 4 ja 5 kinnistutel looduskaitselisi objekte ja neist tulenevaid

piiranguid, samuti ei ole kinnistu kaitseala koosseisus või seal ei asu kaitsealuste liikide

leiukohti ning kinnistud ei ole Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga

määratud rohevõrgustiku alal, ei tähenda, et vallal on kohustus lubada ehitamist metsa-

alale. Ka sellest, et vastustaja tühistas ettekirjutuse hoone lammutamiseks, ei tekkinud

kaebajale õigustatud ootust kaitsemetsa ehitamiseks ja projekteerimistingimuste

nõudmiseks. Varem väljastatud projekteerimistingimused ei näinud ette ehitamist metsa-

alale ja sellele alale ehitamiseks ei olnud keegi väljastanud ka ehitusluba, mistõttu ei

saanud kaebaja eeldada, et tal juba on ehitamise õigus ning vald on kohustatud

väljastama projekteerimistingimused tema soovitud tingimustel. Ka valla soovitus ehitise

seadustamise võimaluste selgitamise vajalikkuse osas ei näita, et ehitustegevus kaebaja

soovitud viisil on juba lubatav ja vallal puudus võimalus teha keelduv otsus;

4) ruumiplaneerimisel ei ole rohelise võrgustiku määramine seotud metsaseaduse

regulatsiooniga, kuna rohevõrgustiku ja väärtuslike maastike väljaselgitamine toimub nii

maakonna- kui ka üldplaneeringu tasemel. Maakonnaplaneeringuga nähakse ette

kavandatavad meetmed ning üldplaneeringuga seatakse konkreetsed tingimused.

Samas jääb vallale õigus määrata väärtuslikke maastikke (loodus- ja puhkemaastikud),

ajastumaastikke, rekreatiivseid alasid jne. Valla üldplaneeringu p 4.3.2 rõhutab metsade

tähtsust arvestades, et valla metsamajandust tuleb arendada, kuna põllumajandus on

suhteliselt

tagasihoidlik.

Üldplaneeringus

reserveeritakse

perspektiivne

metsakasvatuspiirkond lisaks kaitsealadel ja muudes reservatsioonides olevale metsale.

Planeeringus on antud kaitsemetsale konkreetne tähendus, mis sisustab planeeringut ka

siis, kui metsaseadus muutub. See, et kaebaja kinnistul oli vanasti põllumaa ja uus mets

alles kasvab, ei muuda fakti, et kaebajale kuuluv maa on üldplaneeringust tulenevalt

hõlmatud roheteemaga. Valla roheteemadel esitatud seisukohad ja mõisted on piisavalt

arusaadavad;

5) keelduvas otsuses leiti sisuliselt, et esitatud taotlus ei arvesta piirkonna tasakaalustatud

arengu nõuetega ja vastustaja ei näe vajadust eraisiku huvides muuta senist olukorda,

mis vastab enam avalikule huvile. Metsaala säilimine avaliku huvi seisukohalt tähendab

üldplaneeringu kontekstis, et vajadus elamumaa mahu suurendamiseks puudub.

Üldplaneeringust erineva projektlahenduse koostamine peab olema väga kaalutletud ja

põhjendatud, mis antud juhul aga taotlusest ei nähtunud. Haldusorgani kaalutlus säilitada

suures osas veel seni hoonestamata metsamaad järgib sihipäraseid ja pikaajalisi

planeerimise põhimõtteid. Vastupidiselt toimides ei oleks võimalik piirkonna väärtuslikkuse

tagamine, mis on käsitletav avaliku huvina. Isegi juhul, kui piirkonnas võiks olla juhtumeid,

kus ei ole hoonestamisel juhindutud avaliku ruumi säilitamise eesmärgist, ei annaks see

alust nõuda samasugust kohtlemist. Kaebaja soovi säilitada mets, kuid ehitada sinna

3-10-505

6(9)

enda tarbeks hoone, realiseerimine ei säilita avalikku ruumi ja roheala. Kõrghaljastatud

kinnistu, millele püstitatakse saun või elamu, on osaks avatud ruumist ning ehitamine

kaebaja soovitud viisil ei võimalda säilitada avalikus ruumis väärtuslikku. Vastustaja ei

eksinud, kui luges avaliku huvi erahuvist kaalukamaks;

6) kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et samasuguses olukorras on lubatud

ehitada valla poolt üldplaneeringuga määratud kaitsemetsa. Liivapõllu kinnistule

ehitamisega ei ole tekkinud sarnast olukorda, kuna vastustaja kinnitas, et tegemist on

endise talukohaga ja see ei asu metsas. Vahe-Tagavälja 2, 3, 4 ja 5 kinnistutel ehitatud

hooned ei asu metsaalal, samuti ei ole andmeid, et nad asuvad kaitsemetsa alal;

7) uuritud materjalidest nähtub, et kaebaja ei ladusta sauna nn ehitusmaterjalina,

kaebaja on luba küsimata rajanud kuuri ning metsas on alustatud tee rajamist. Nähtuvalt

ettekirjutuse andmetest on seal olemas elekter ja ehitatud kaev, mis tähendab, et

kaebaja soovib rajada lisaks kommunikatsioone. See muudab aga olemasolevat

looduslikku olukorda, kuna soovitud kujul metsaala hoonestamine tooks kaasa haljastuse

likvideerimise või muutmise;

8) vastustaja ei ole asja otsustanud ebaõigetel kaalutlustel või jätnud midagi olulist

tähelepanuta, mis võiks viia ebaõigetele järeldustele. Keeldumisel esitatud selgitused on

arusaadavad ja kontrollitavad. Asjaolu, et vastustaja ei märkinud metsaseaduse

kehtetuks muutumisega seoses eraldi selgitusi, on seletatav sellega, et vastustaja pidas

silmas kaitsemetsa märkimisel planeeringust tulenevat mõistet. Otsuse tegemisel ei ole

asjaolusid moonutatud ja diskretsiooniviga ei saanud kaasneda. Vastustaja on vastavalt

EhS § 19 lg-le 3 arvestanud varasemate projekteerimistingimuste väljastamisel Kuusalu

valla üldplaneeringus sisalduvaid ehituslikke tingimusi ja vastustaja ei saaks asja uuel

läbivaatamisel teha teistsugust otsust;

9) nii põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 kui ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 2 annavad selge

võimaluse piirata omandiõiguse teostamist seadusega. Seda põhimõtet ei saaks piirata

ka olukord, kus kaebaja oli ostnud mõttelise osa kinnistust ja ei kontrollinud enne, kas sinna

saab ehitada. Antud juhul tulenevad kitsendused planeerimisseadusest ja vastustaja

sekkumine kaebaja omandi kasutamisel tema varaga seotud õigustesse on õiguspärane,

kui selle juures ei rikuta õigusnorme ja kaebaja omandi suhtes tehtavad piirangud on

seadusega lubatud. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-79-09 ei saa teha järeldust, et omanikel

tuleb omandiõiguse piiramisel vahet teha ja et enda tarbeks ehitamisel ei ole vallal õigust

piirata kinnistu kasutamist, kui selline piirang tuleneb valla üldplaneeringust. Alusetu on

järeldada, et planeerimisnõuded ei puuduta sauna ehitamist või väikeehitisi ja neid võib

kontrollimatult püstitada, kui on ilmne, et kahjustada võib saada oluline avalik huvi, mille

kaitsmises üldplaneeringumenetluses kokku lepiti.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. I. Gi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega

kaebus rahuldada. Ühtlasi palub apellant menetluskulude vastustajalt väljamõistmist.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) vastustaja ei saanud keelduda projekteerimistingimuste väljastamisest viitega

kaitsemetsa mõistele, kuna sellel ei saa olla juriidilist sisu. Kuusalu valla üldplaneeringu p-s

6.1.6 on metsa kaitsekategooriate all toodud viide metsaseadusele, kuid see redaktsioon,

mis sätestas metsakategooriad, enam ei kehti. Üldplaneeringut on soovitud siduda

metsaseadusega, vastasel juhul puuduks vajadus viidata planeeringus õiguslikule alusele.

Üldplaneering ei defineerinud kaitsemetsa mõistet kehtinud metsaseadusest erinevalt

ega andnud mõistele täiendavat väärtust. Seega ei ole põhjendatud halduskohtu püüd

omistada üldplaneeringus toodud kaitsemetsa mõistele kehtivast seadusest autonoomset

ja erinevat regulatsiooni, mistõttu on ka halduskohtu mõttekäik selles osas õigusvastane.

Seda kinnitab ka asjaolu, et metsaseadusest ei ole kadunud võimalus määrata metsa

keskkonnaseisundi kaitseks (MS § 231), millisele eesmärgile viitab ka üldplaneeringus

toodud kaitsemetsa mõiste sisu. Samas ei sea seadusandja piiranguid ehitamisele;

3-10-505

7(9)

2) kaebajale kuuluval kinnistul ei ole kaitsemetsa kunagi olnud, vastav ala on vaid

reserveeritud kaitsemetsa rajamise otstarbel. Kuna kaitsemetsa mõistel puudub juriidiline

sisu, ei saa sellel eesmärgil eramaid reserveerida. Isegi kui kaitsemetsa mõistel on juriidiline

sisu, siis on üldplaneeringu p-s 6.2 sätestatud, et omanik saab maad edasi kasutada;

3) seadusest ega üldplaneeringust ei tulene ühtegi piirangut ehitamiseks, mistõttu

kaebaja ei soovi ka planeeringu muutmist. Ka kohus ei viita konkreetselt üldplaneeringu

punktidele, millest piirangud tulenevad. Kaebaja on seisukohal, et üldplaneering lubab

antud juhul ehitustegevust, kuna abihoonete arv kinnistul ei ületa planeeringuga

ettenähtud viite abihoonet. Maa-alal, mille sihtotstarve on metsamaa, võivad jääda

domineerima üldplaneeringu seletuskirja p-s 6.1.6 sätestatud juhtfunktsioonid ning kuskilt

ei tulene, et metsamaale ehitamine on keelatud. Kaebaja soovitud sauna püstitamisel

jääks maaüksuse sihtotstarve valdavalt ja põhisuundadelt samaks, nagu üldplaneeringus

märgitud. Ka kohtupraktika (Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a lahend asjas nr 3-3-1-79-09)

toetab analoogses olukorras ehitamise lubamist;

4) sauna püstitamine ei riivaks kuidagi avalikku huvi ega kahjustaks loodust määral, mis

kaaluks üles kaebaja õiguste piiramise. Kuna planeeritav saun ei asu üleriiklikus

rohevõrgustikus, puudub riive nii maakonnaplaneeringus kui ka üldplaneeringus

ettenähtud hüvedele. Isegi, kui kaebaja kinnistu jääks rohevõrgustike alasse, oleks riive

niivõrd ebaoluline ja väike, et kaebaja huvid kaaluksid avaliku huvi üles;

5) kuigi kohalikul omavalitsusel on lai otsustusõigus, peavad need otsustused olema

objektiivselt põhjendatud ja need ei tohi riivata kaebaja huve suuremal määral, kui seda

tingib avalike huvide kaitse. Antud juhul on vastustaja lähtunud lubamatutest

kaalutlustest seoses viidetega kaitsemetsa mittekehtivale regulatsioonile, samuti ei ole

arvestatud kaebaja huvidega;

6) selgusetu on halduskohtu viide üldplaneeringu p-le 6.4.2, kuna kaebaja soovid ei

kahjusta selles punktis viidatud eesmärkide realiseerumist. Kaebaja ei soovi rohevööndit

hävitada ega keskkonda kahjustada. Kaebaja arvates ei ole halduskohus üldse

arvestanud, millisel eesmärgil ta oma kinnistule sauna soovib. Halduskohtu põhjendused

on vastuolulised: ühelt poolt viitab kohus üldplaneeringu p-le 4.2.3, milles on rõhutatud

metsamajanduse arendamist, teiselt poolt on viidanud survele rohurindele, mida

metsamajanduse arendamine ilmselgelt kaasa tooks;

7) vastustaja on lubanud kaebaja kõrvalkinnistul metsaalale ehitamist ning kaebaja jääb

selle juurde, et teda on ebavõrdselt koheldud.

11. Kuusalu Vallavalitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb kõikide

oma varasemate väidete juurde.

12. Kolmas isik P K apellatsioonkaebuse kohta oma seisukohta ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. EhS § 19 lg 3 sätestab, et projekteerimistingimused on kohaliku omavalitsuse kinnitatud

konkreetsele

ehitisele

kohaldatavad

arhitektuursed

ja

ehituslikud

tingimused.

Projekteerimistingimuste väljastamisel võtab kohalik omavalitsus aluseks planeeringutes

või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi.

Projekteerimistingimused koostatakse ja väljastatakse huvitatud isiku taotluse alusel

hiljemalt 30 päeva jooksul sellekohase taotluse esitamise päevast arvates.

14. Projekteerimistingimuste väljastamisel on kohaliku omavalitsuse üksusel ulatuslik

kaalutlusruum. Vajalik on nende projekteerimistingimuste motiveerimine, millega

ehitusõigust üldplaneeringu või muu õigusaktiga võrreldes kitsendatakse. Isikul on õigus

teada, mis põhjustel selline kõrvalekaldumine üldistest tingimustest tema kahjuks tehakse

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 4. mai 2006. a otsuse nr 3-3-1-28-06 p 9).

3-10-505

8(9)

15. Projekteerimistingimuste

väljastamise

taotluse

rahuldamata

jätmist

põhjendas

vastustaja sellega, et projekteerimistingimuste väljastamist soovitakse alale, mis on

üldplaneeringuga tunnistatud kaitsemetsaks. Seetõttu tuleb asja lahendamisel tuvastada,

kas ala hoonestamisel oli planeeringuga ette nähtud kitsendused seoses selle

kaitsemetsaks tunnistamisega.

16. Üldplaneeringu kaardil on ala, kuhu apellant soovib hooneid püstitada (ja on seda ka

teinud enne projekteerimistingimuste väljastamist), määratletud kaitsemetsa alana.

Planeeringu p-s 6.4.3 on märgitud, et üldplaneeringu kaardil toodud kaitsemetsade

piiridesse jäävatel eramaadel reserveeritakse alad metsamaana kaitsemetsa rajamise

otstarbel. Apellandile kuuluv kinnistu on eramaa ning seega ala on reserveeritud

metsamaana kaitsemetsa rajamise otstarbel. Üldplaneeringu p 6.2 selgitab, mida

mõistetakse maa reserveerimise all. Sellest nähtub, et senine maakasutus (kinnistu on 100

% maatulundusmaa) on lubatud, kuid peab olema võimalik reserveeritud otstarbel maad

tulevikus kasutada.

17. Üldplaneeringu p 6.1.6 määratleb kaitsemetsa mõiste. Kuigi selles on viidatud alusena

üldplaneeringu

alusel

kehtestatud

metsaseadusele,

mis

projekteerimistingimuste

väljastamisest keeldumise ajal enam ei kehtinud, on üldplaneeringus ette nähtud

kaitsemetsa kasutamise lubatud viisid (looduse kaitse, keskkonnakaitse, sanitaarkaitse,

teadus- ja õppetöö, teised sel ajal kehtinud metsaseaduse § 27 nimetatud metsa

kasutamise viisid, kui need ei ole planeeringuga vastuolus või õigusaktidega keelatud) ja

piiratud lage- ja turberaielangi suurust kaitsemetsa majandamisel. Ringkonnakohtu

arvates on seega üldplaneeringus määratletud, millisel alal asuvaid metsi üldplaneeringu

kohaselt kaitsemetsaks peetakse ning millisel viisil selliseid metsi saab kasutada. Asjaolu, et

metsaseaduses enam kaitsemetsa mõistet ei kasutata, ei tähenda, et üldplaneeringuga

poleks lubatud piirangute seadmine mõne metsaala kasutamisele. Selline volitus seada

planeeringuga ala kasutamisele piiranguid tulenes üldplaneeringu kehtestamise ajal

kehtinud planeerimis- ja ehitusseadusest.

18. Ringkonnakohtu

arvates

ei

tulene

valla

üldplaneeringust

keeldu

püstitada

kaitsemetsana määratletud alale eramuid. Üldplaneering ei näe ette kaitsemetsa

ehituskeeluvööndina. Hoonete püstitamine väikeses mahus ei takista ala kasutamist neil

otstarvetel,

mida

üldplaneeringuga

kaitsemetsas

soovitakse.

Seetõttu

tuleb

ringkonnakohtu arvates otsustada ehitiste püstitamise lubamine vastustajal igal

üksikjuhtumil eraldi kaalutlusotsusega, kus tuleb aga arvestada neid eesmärke, mida ala

kasutamiseks

on

üldplaneeringuga

soovitud,

seejuures

huvi

kasutada

ala

keskkonnaseisundi

kaitsmiseks

määratud

metsaalana.

Vastustaja

on

projekteerimistingimuste väljastamisest keeldunud põhjendusel, et kaitsemetsas ei ole

üldplaneeringu kohaselt üldse ehitamine lubatud. Seetõttu on ta projekteerimistingimuste

väljastamisest keeldumisel lähtunud ekslikult seisukohast, et projekteerimistingimuste

väljastamine pole üldplaneeringust tulenevalt üldse võimalik, sõltumata taotluse esitaja

huvist. Kaalumist pole seetõttu teostatud ning vaidlustatud haldusakt, millega

projekteerimistingimuste väljastamisest keelduti, tuleb tühistada ja kohustada vastustajat

taotluse uueks läbivaatamiseks.

19. Halduskohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.

Vastustaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks apellandilt tuleb jätta rahuldamata,

kuna otsus tehakse kaebaja kasuks.

20. Halduskohtus taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist summas 3879,18 €, millest

riigilõiv oli 15,97 € ja ülejäänud summa koosnes õigusabikuludest, mille tasus täielikult OÜ

Energiatehnika.

21. Kaebaja taotles menetluskulude väljamõistmist apellatsioonimenetluses summas 15,97

€

(riigilõiv)

ja

1848

€

õigusabikulude

eest.

Neist

õigusabikuludest

on

kassa

3-10-505

9(9)

sissetulekuorderist nähtuvalt tasunud apellant 441 €, ülejäänud osas on õigusabikulud

tasunud OÜ Energiatehnika. Tasumine toimus arve alusel, mis esitati kuni 31. detsembrini

2011. a kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku kehtimise ajal.

22. Kohtupraktikas on korduvalt nimetatud seadustiku kohaldamisel selgitatud, et sellisel

juhul, kui õigusabikulude eest tasub muu isik kui menetlusosaline, tuleb menetlusosalisel

esitada ka tõendid, et ta on kohustatud kolmandale isikule need kulud hüvitama (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi 24. mai 2010. a otsus nr 3-3-1-23-10, p 18). Selliseid tõendeid

pole kaebaja käesolevas asjas esitanud. Kehtiva HKMS § 285 lõikest 1 tulenevalt tuleb

selliste menetluskulude jagamisel kohaldada varem kehtinud seadustiku sätteid. Taotlus

tuleb seetõttu rahuldada osaliselt ning mõista vastustajalt apellandi kasuks välja

menetluskulud halduskohtus summas 15,97 € ja apellatsioonimenetluses summas 456,97 €.

Selles osas oli menetluskulude kandmine põhjendatud ja vajalik.

Lauri Madise

Viive Ligi

Oliver Kask