3-12-73/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Määruse tegemise aeg ja koht

08.03.2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-73

Haldusasi

OÜ Altoona kaebus Paldiski Linnavalitsuse 12.11.2008

ettekirjutuse nr 1274 alusel antud täitekorralduste nr

29.12.2008 9-12/1344-43; 30.12.2008 9-12/1344-44;

31.12.2008 9-12/1344-45; 02.01.2009 9-12/14-1;

03.01.2009 9-12/14-7; 04.01.2009 9-12/14-9;

05.01.2009 9-12/14-3; 06.01.2009 9-12/14-5;

07.01.2009 9-12/14-11; 08.01.2009 9-12/14-13;

09.01.2009 9-12/14-15; 10.01.2009 9-12/14-19;

11.11.2009 9-12/14-20; 12.01.2009 9-12/14-21;

13.01.2009 9-12/14-23; 14.01.2009 9-12/14-25;

15.01.2009 9-12/14-27 õigusvastasuse tuvastamise

nõudes.

RESOLUTSIOON

1) Tagastada OÜ Altoona kaebus selle esitajale

2) Saata määrus kaebaja esindajale

Edasikaebamise kord

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva

jooksul arvates määruse kättesaamisest

KAEBUSE ASJAOLUD

1) Kaebuse materjalide kohaselt oli tehtud OÜ-le Altoona ettekirjutus 1243 põhjusel, et OÜ

Altoona alustas ebaseaduslikku ehitustegevust Majaka tee 2 B kinnistul, ehitamiseks

puudus ehitusluba. Sellele järgnevalt tehti ettekirjutus nr 1274 seetõttu, et kaebuse esitaja

oli jätkanud ehitustegevust ja asus ebaseaduslikku ehitist kasutama. Kaebaja ja vastustaja

vahel puudus vaidlus selles, et kinnistule ehitamiseks ei olnud väljastatud ehitusluba ja

ehitiste kasutamiseks puudus kasutusluba. Ettekirjutuse nr 1243 tegemisel ei olnud veel

tööd lõpetatud ning ehitustegevus oli tööde algstaadiumis. Kui oleks ettekirjutuse nõuded

täidetud, ei oleks olnud vajadust koostada uut ettekirjutust.

2) Kaebaja leiab, et 12.11.2008 Paldiski Linnavalitsus poolt OÜ’le Altoona tehtud

ettekirjutus nr 1274, millega kohustati äriühingut peatama kinnistu kasutamine

laoplatsina (parklana) kuni kasutusloa saamiseni kohaliku omavalitsuse poolt, sai ta

esitada kaebuse 30 p jooksul arvates selle saamisest, so vaide/kaebuse esitamise tähtajaks

oli 15.12.09.a. kaebaja esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule ettekirjutuste tühistamiseks

ja täitekorralduste õigusvastaseks tunnistamiseks. Tallinna HK 25.06.09 otsusega

haldusasjas nr 3-08-2343 jättis ettekirjutuse tühistamata ja tuvastas sellel ajal laevatud

täitekorralduste õigusvastasuse.

3) Ettekirjutuse punktis 5 hoiatati OÜ’d Altoona, et ettekirjutuse täitmata jätmise korral

(tähtajaga 20.11.2008) rakendab Paldiski linnavalitsus sunniraha igakordselt summas

10 000 krooni. Ettekirjutuse nr 1274 täitmiseks andis Paldiski Linnavalitsus välja

järgmised täitekorraldused: 29.12.2008 9-12/1344-43; 30.12.2008 9-12/1344-44;

31.12.2008 9-12/1344-45; 02.01.2009 9-12/14-1; 03.01.2009 9-12/14-7; 04.01.2009 9-

12/14-9; 05.01.2009 9-12/14-3; 06.01.2009 9-12/14-5; 07.01.2009 9-12/14-11;

08.01.2009 9-12/14-13; 09.01.2009 9-12/14-15; 10.01.2009 9-12/14-19; 11.11.2009 9-

12/14-20; 12.01.2009 9-12/14-21; 13.01.2009 9-12/14-23; 14.01.2009 9-12/14-25;

15.01.2009 9-12/14-27.

4) 11.01.2012 esitas OÜ Altoona Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega 12.11.2008

ettekirjutuse nr 1274 alusel antud täitekorralduste nr 29.12.2008 9-12/1344-43;

30.12.2008 9-12/1344-44; 31.12.2008 9-12/1344-45; 02.01.2009 9-12/14-1; 03.01.2009

9-12/14-7; 04.01.2009 9-12/14-9; 05.01.2009 9-12/14-3; 06.01.2009 9-12/14-5;

07.01.2009 9-12/14-11; 08.01.2009 9-12/14-13; 09.01.2009 9-12/14-15; 10.01.2009 9-

12/14-19; 11.11.2009 9-12/14-20; 12.01.2009 9-12/14-21; 13.01.2009 9-12/14-23;

14.01.2009 9-12/14-25; 15.01.2009 9-12/14-27 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja

peab õiguspäraseks üksnes täitekorraldust 9-12714-32 ja ülejäänusid peab ta

õigusvastaseks.

5) Kaebaja leiab, et tal on põhjendatud huvi esitada tuvastamiskaebus, kuna sellega kaob tal

kohustus täituri poolt nõutud summade ülekandmiseks, täitemenetlus lõpetatakse ning ta

saab juba tasutud sunniraha LV-lt tagasi nõuda.

6) Kaebaja põhistused : ettekirjutuse tegemisel ei antud mõistlikku aega selle täitmiseks.

Kaebaja märgib, et HMS § 107 lg 1 kohaselt toiming peab olema kooskõlas

õigusaktidega ja sellega võib piirata õigusi siis, kui selleks on seaduslik alus. Sama sätte

lg 2 näeb ette, et toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra

määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse

kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Kaebaja leiab, et täitekorraldused on

ebaproportsionaalsed. Kaebajale ei jäetud platsil seisvate sõidukite teisaldamiseks peale

ettekirjutuse koostamist mõistlikku aega (ca 20-30 tp). Kaebaja ei asunud ettekirjutust

täitma, kuna see oli pahatahtlik ja kaebaja pidas ettekirjutust õigusvastaseks. Sunniraha

määramine ei olnud eesmärgipärane ja ei täitnud eesmärki; puudus võimalus täita

ettekirjutus, kuna arved arestiti. Valida oleks tulnud leebem suunivahend kui tõhusaim,

haldusorgan peab valima sunnivahendid, mis võimalikult vähe kahjustades sunnib isikut

täitma kohustuse. Linnavalitsus jätkas sunniraha määramist ka siis, kui oli ilmselge, et

see tulemust ei anna. Kuigi seaduses ei ole konkreetset tähtaega, millal üle minna

sunnirahalt asendustäitmisele, tuli see valik teha lähtudes konkreetsetest asjaoludest

lähtudes. Kaebaja ei saa aru, miks ei mindud üle asendustäitmisele. Kuna see on

kaalutlusõigsue alusel lahendauv küsimus, siis saab kohsu tuavstada kohtuotsuse

põhjendavas osas, et arvates mingist hetkest on sunniraha määramine õigusvastane

seetõttu, et tuli kaaluda asendustäitmist. Kaebaja jäi nõude juurde- tunnistada

täitekorraldused õigusvastaseks.

7) Kaebustelt oli tasutud riigilõiv summas 15.97 eurot.

8) Kohus jättis kaebuse 08.02.12 määrusega käiguta ja andis aja puuduste kõrvaldamiseks.

22.02.12 on kaebuse esitaja esindaja esitanud täiendava riigilõivu tasumist kinnitava

maksekorralduse nr 1783, mille kohaselt tasuti lisaks 255,52 eurot. Kaebuse esitaja on

esitanud haldusasjades nr 3-12-54; 3-12-64 ja 3-12-73 kaebuste liitmise taotluse.

Käesolevas asjas on kaebaja täpsustanud, et haldusasjas nr 3-08-2343 oli küll tehtud otsus

ettekirjutuse nr 1274 osas, kuid seal ei olnud hõlmatud kaebusega mitte ühtegi käesoelvas

asjas esitatud taotlust; haldusasjas olid arutamise ajal esitatud tuvastusnõude

täitekorraldustes, mis ei ole needsamad, mis käesolevas haldusasjas. Kaebaja ei pea

kohtuotsust haldusasjas nr 3-08-2343 õigusvastaseks ja ta ei soovi seda kuidagi

revideerida, vaid nõustub, et ettekirjutus nr 1274 on õiguspärane; õiguspärased on

kohtuotsusest tulenevalt p-3 nimetatud täitekorraldused ning õigusvastased p-is 2

nimetatud täitekorraldused. Haldusasjas nr 3-08-2343 ei vaidlustatud käesolevas asjas

vaidlustatud täitekorraldusi. Käesolevalt esinevad uued asjaolud ja need nimetas kaebaja

juba kaebuse p-is 2.2- so, et OÜ-le Altoona ei antud mõistlikku aega ettekirjutuse

täitmiseks ja p-is 2.3., so, et linnavalitsuse tegevus oli vastuolus ATSS § 2 lg 2 ja § 3 lg 3.

Kuigi kaebuse p 2.3 sisaldab suuresti õiguslikke hinnanguid, kuid need antakse asjaolude

alusel ja sellisel kujul vaidlust haldusasjas nr 3-08-2343 ei püstitatud. Kaebaja

eesmärgiks on, et kohtutäitur ei saaks läbi viia täitetoiminguid, sest kui täitekorraldus on

õigusvastane, siis kohtutäitur ei saaks teha täitetoimgut -Täitemenetluse seaduse § 48 p 4.

Täitekorralduse õigusvastasus välistab täitetoimingu tegemise, sest täitekorraldus on

täiturile eelduseks täitetoimingute tegemisel, so sunniraha sissenõudmisel kaebajalt. Kui

täitur toimingu sellele vaatamta teeb, siis kaebaja saab nõuda kahju hüvitamist. Ka

kohtuotsuses nr 3-08-2343 asuti seisukohale, et kohtutäituril ei ole õigust täita

õigusvastast täitekorraldust (viide Täitemenetluse seadustiku § 48 lg-le 4). Kaebaja

tugineb veel sama seadustiku § 23 lg-le 1, mis näeb ette, et täitur viib täitemenetluse läbi

sissenõudja avalduse (täitmisavalduse) ja täitedokumendi alusel. Kohtutäitur viib

täitemenetluse läbi sõltumata sissenõudja avaldusest, kui täitedokumendiks on

kohtutäituri tasu maksmise või täitekulu väljamõistmise otsus, samuti muul seaduses

sätestatud juhul. Kaebaja järeldab, et täitemenetluse alustamise eelduseks on alati 2

dokumendi olemasolu, so sissenõudja avaldus ja täitedokument. Õigusvastase avalduse

korral tuleb täitemenetlus lõpetada sama seadustiku § 49 p 7 alusel. Kaebajale on

täitemenetluse lõpetamine soodne, sest täitmisavalduse puudumisel ei saa ettekirjutust nr

1274 sundtäita ja see ongi kaebaja soovitav tulemus käesolevas asjas, et tagada õiguste

kaitse.

9) Lisaks märgib kaebaja, et pärast 15.12. väljastatud ja 25.06.09 kohtuotsusega

mittehõlmatud täitekorraldused märkis kaebaja tabeli kujul kaebuse p-is 1.5 ja sinna ei

ole näidatud täitekorraldusi, mille õiguspärasuse küsimus lahendati juba varasema

otsusega nr 3-08-2343. Kaebuse p-is 1.5 on 21.01.09 täitekorraldus nr 9-12/14-32, mida

kaebaja ei vaidlusta. Osa täitekorraldusi sai kaebaja kätte 19.01.09 ja osa sai ta kätte

millalgi 2010 jooksul, osa nõudis ta ise välja, kuna „isiklikult neid kätte ei toimetatud“,

siis ei tea kaebaja, millal ta need sai. Need edastati tõenäoliselt kaebajat esindava

advokaadibüroo kaudu, kes oli need leidnud erinevatest täitetoimikutest ja teinud nendest

koopiad.

10) Sunnivahendi rakendamise edasilükkamiseks ei ole saanud kaebaja taotlusi teha, kuna ta

kaitses end vaidemenetluses ja toonane linnapea keeldus kaebajaga suhtlemast.

Mõistlikku positiivset suhtlemist ei saavutatud.

11) Kaebaja täiendab, et täitekorraldused ei ole allkirjastatud lisaks linnapeale linnasekretäri

poolt. KOKS § 4, § 31 lg 6 ja Paldiski linna põhimääruse § 55 lg 6 esimese lause

kohaselt peab dokumentidele alla kirjutama lisaks linnasekretär, kuid seda ei ole tehtud ja

vorminõuete rikkumise tõttu on need õigusvastased. Täitekoralduse andmine, kui

toiming, ei ole tehtud kooskõlas linna põhimääruse § -ga 32 lg 1, 12, 13 ja 14, mis

koostoimes näevad ette toimingu otsustamise ja vormistamise linnavalitsuse

protokollilise otsusena. Antud juhul täitekorralduste andmiseks protokollilised otsused

puuduvad.

12) Kaebaja palub suulist asja arutamist.

KOHTU SEISUKOHT

13) Halduskohtumenetluse seadustiku § 120 lg 1 p 8 kohaselt peab kohus kaebuse saamisel

kontrollima, kas see vastab nõuetele ning kas on tasutud ettenähtud riigilõiv. Sama

seadustiku § 120 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldatavate puuduste ilmnemisel teha määrus

kaebuse käiguta jätmise kohta. Kohus jättis kaebuse käiguta ja on saanud käesolevalt

kaebaja täiendavad seletused ning kaebaja tasus riigilõivu.

14) Esmalt märgib kohus, et Tallinna HK-le oli saabunud kaebus Paldiski Linnavalitsuse

ettekirjutuse nr 1274 (koostatud 12.11.08) tühistamiseks 15.12.08.a. ja see registreeriti

haldusasjana nr 3-08-2534; kaebuses taotleti ka täitekorralduste tühistamist ning EÕK

kohaldamist. Kaebuses oli märgitud sunniraha kohaldamise osas, et olid vormistatud

teated sunnivahendi rakendamise kohta ja et ettekirjutuse nr 1274 p-is 5 on hoiatus,

mille kohaselt rakendatakse ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmisel sunniraha

ettekirjutuse saamise järgnevast päevast kuni ettekirjutuse täitmiseni ja igakordses

suuruses 10 000 krooni. Kaebuses leiti, et vaidemenetluse ajal ettekirjutus ei jõustunud,

sunnivahendit ei saa rakendada korduvalt; kaebajale oli teada Paldiski Linnavalitsuse

dokumendiregistrist, et ettekirjutuse alusel vormistati täitekorraldused ja saadeti

kohtutäiturile; kaebaja märkis, et neid ei ole saadetud kaebuse esitajale. Kaebaja hindas

ise, et täitekorraldus on olemuselt haldusesisene haldusakt ja see peab vastama ATSS §

9 nõuetele. Paluti peatada täiturile saadetud ettekirjutuse nr 1274 alusel vormistatud

täitekorralduste täitmine kohtuotsuse jõustumiseni. Toimikus nr 3-08-2534 on tlk 23

olemas Paldiski Linnavalitsuse kiri Altoona OÜ-le 02.12.08 nr 9-12/1344-3 „teade

sunnivahendi rakendamise kohta“ ja seal märgitakse, millistel asjaoludel tehti

ettekirjutus nr 1274; nähtub, et selle täitmise tähtaeg oli 20.11.08 ja et 02.12.08 kinnitas

paikvaatlus, et ettekirjutust ei olnud täidetud. Paldiski linn teatab, et vastavalt

ettekirjutusele (selle p 5 tehtud hoiatusele) rakendati sunniraha ja see nõutakse sisse

kohtutäituri (U.Tärno) vahendusel. 18.12.08 jättis halduskohus EÕK rahuldamata; sj

märkis kohus, et kaebuse esitaja ei taotlenud ettekirjutuse täitmise peatamist, vaid

täitekorralduste täitmise peatamist, mis tähendas kohtule, et kaebaja ei soovinud küll

tasuda sunniraha, kuid samas jättis ebaloogiliselt ettekirjutuse täitmise osas EÕK

taotluse esitamata. Ettekirjutuse täitmise peatamiseks ei olnud esitatud põhjendust.

Vastustaja oli vastamisel märkinud, et täitekorraldused ei ole haldusaktid, vaid

haldusakti täitmisele sundimise menetlustoimingud; kuigi kaebaja leiab, et temale ei ole

täitekorraldusi esitatud, nähtub seadusest, et sellist kohustust ei olegi, kuna ATSS § 2 lg

1 kohaselt rakendatakse sunniraha täiendavate toiminguteta, kui ettekirjutus jäetakse

hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Täitekorraldus esitatakse kohtutäiturile, kes

nõuab sunniraha sisse ATSS § 15 lg 1 korras, see ei tekita kaebuse esitajale õigusi ega

kohustusi. Sunniraha tasumise kohustus tuleb kaebajale ettekirjutusest. Ettekirjutus

tehti kaebajale teatavaks, see kehtib, seda ei ole etteantud tähtajaks täidetud, kaebaja ei

olnud lõpetanud õigusvastast tegevust. Kuigi kaebaja oli kaebuses märkinud, et ta ei

saanud kogu ettekirjutust ja ei saanud sellest aru, nähtus vaidest, et kaebaja sai selle

kätte ja sai sellest ka aru, vaides olid esitatud kaebaja soovitud motiivid ja ei olnud

märgitud, et kaebaja sai nn pooliku ettekirjutuse. Vastustaja juhtis tähelepanu asjaolule,

et ettekirjutuse nr 1274 alusel on alustatud täitekorralduste täitmist, algatati

täitemenetlus ja täitetoimingute peatamist saab taotleda üldkohtus täitemenetluse

lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega TMS § 221 alusel. Samast haldusasja

toimikust tlk 53 nähtub, et lahendati kaebaja vaiet ettekirjutusele nr 1274; kaebaja oli

vaide esitanud 02.12.08 (kaebaja ise oli koostanud vaide 01.12.08) ja lahend tehti

vaide osas 12.12.08.a. /ettekirjutus oli tehtud 12.11.08/. Kaebaja ei märgi vaides, et ta

poleks ettekirjutust saanud, ta kirjeldab selle sisu ja märgib, miks ta ei nõustu

ettekirjutusega ja nähtub, et kaebaja sai teada paikvaatluse korraldamisest, kuid kaebaja

keeldus selles osalemisest. OÜ Altoona esitas määruskaebuse 29.12.08.a., milles

märgib (tlk 64 pöördel), et ta sai ettekirjutuse nr 1274 kätte 12.11.08.a. ja kaebaja

möönis, et EÕK taotluses ei olnud selgesõnaliselt palutud peatada ettekirjutuse täitmist.

Kaebaja leiab, et linnavalitsus oleks pidanud iga uue sunniraha määramisel alustama

„uue sunniraha kohaldamise menetluse“. Veel leiab kaebaja, et teda ei ole ettekirjutuse

nr 1274 p-is 5 hoiatatud, et rakendatakse igakordselt sunniraha summas 10 000 kr, st

iga päev. Linnavalitsus eksitas kohtutäiturit, kui andis välja täitekorraldused. 29.12.08

esitas kaebaja haldusasjas nr 3-08-2534 kaebuse täienduse ja EÕK taotluse. Kaebaja

leidis, et ettekirjutuses puudub haldusorgani otsus (p 6), mille täitmist temalt

soovitakse; palutakse ettekirjutuse täitmine peatada. 19.01.09 on kohus peatanud

ettekirjutuse nr 1257 ja 1274 täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni (määruse p 1.2 tlk

125). Kohus keelas kohtumenetluse jooksul täitekorralduste andmise. Kohus selgitas,

et ehitustegevust ei tohi jätkata ja kui kaebaja seda jätkab, siis riskib uute

täitekorralduste andmisega. Täitekorraldused, mis senimaani olid tehtud, nende aluselt

tuli kaebuse esitajal tasuda, kuna EÕK-d ei saanud kohus kohaldada tagasiulatuvalt.

Kaebaja täpsustas kaebust uuesti 26.01.09 ja ta motiveeris, et ettekirjutus on

ebaproportsionaalne, täitemenetluse lõpetamise aluseks on kohtulahend /TMS § 48 p 4/.

Sunnivahendi kohaldamine ei ole lubatav, kui ettekirjutus on kehtetu. Kaebaja muutis

senist tühistamisnõuet täitekorralduste osas ja palus need tunnistada õigusvastaseks.

Kohus on kaebuse esitajale 04.02.09 selgitanud, et kaebaja ei tee endiselt vahet

halduskohtus vaidlustatavate halduse menetlustoimingute vahel ja täitetoimingute

vahel, mis on vaidlustatavad üldkohtus. Täitekorraldusi saab halduskohtus vaidlustada

(haldusmenetluse toimingud), kui selleks on põhjendatud huvi. Kaebajal tuli täpsustada,

mida ta vaidlustab ja missugune on põhjendatud huvi.

13.02.09 oli kaebaja teatanud, et võtab osaliselt kaebuse „tagasi“. Kaebaja märkis, et tal

oli vaid teave täitekorralduste andmisest, korraldused sai ta kätte kohtutäiturilt

/U.Tärno/,

kes

alustas

sunniraha

sissenõudmist;

kaebaja

on

vaidlustanud

täitekorraldused iseseisvate kaebustega. 07.04.09 võttis kohus kaebuse ettekirjutuse nr

1243 ja 1274 tühistamiseks menetlusse, samuti võttis kohus menetlusse nende

ettekirjutuste alusel koostatud täitekorralduste õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Tallinna Ringkonnakohus on eelmärgitud haldusasjas EÕK taotluse edasisel

lahendamisel märkinud, et lisaks ettekirjutusele peatada ehitise kasutamine sisaldus

vaidlustatud ettekirjutuses ka hoiatus sunniraha määramiseks asendustäitmise ja

sunniraha seaduse (AtSS) § 7 mõttes. Sunnivahendit on lubatud rakendada, kui

adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses

märgitud tähtaja jooksul täidetud (AtSS § 8 lg 1). Seadusest nähtuvalt otsustatakse

sunnivahendi kohaldamine ning sunnivahendi liigi ja määra valik halduse

kaalutlusõiguse alusel hoiatuse tegemisel (AtSS § 3 lg 3, § 7 lg 5). Seetõttu ei tähenda

kehtiva ettekirjutuse õiguspärasus, mille täitmiseks sunnivahendit kohaldatakse, seda, et

igal juhul oleksid õiguspärased ka sunnivahendi kohaldamise hoiatus ja sunnivahendi

rakendamine. Seetõttu on sunnivahendi kohaldamist võimalik vaidlustada ka eraldi

ettekirjutusest, mille täitmiseks sunnivahendit kohaldatakse.

Kohtud peatasid ettekirjutuse täitmise kuni kohtasjas otsuse jõustumiseni.

Käesolevale kohtule nähtub, et edasiselt on küll Tallinna HK leidnud, et

täitekorralduste õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huvina on kaebaja toonud

välja eesmärgi sunniraha tagastamiseks haldusorgani poolt ning kohus aktsepteerib

kaebaja viidatud huvi ega nõustu vastustajaga, et täitekorralduse õigusvastasust võib

põhjustada üksnes selle andmise aluseks olnud ettekirjutuse õigusvastasus. Esineda

võivad

ka

iseseisvad

alused

täitekorralduste

õigusvastasuseks

ettekirjutuse

õiguspärasusest sõltumatult.

Kohus leidis, et täitemenetluse lõpetamise aluseks vastavalt TMS § 48 p-le 4 on

kohtulahend, millega täitmisele võetud täitedokument või kohustus see viivitamata täita

on tühistatud või sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks või on määratud sundtäitmise

lõpetamine. Seega aitab kohtulahend, kus tunnistatakse haldusorgani täitekorraldus

õigusvastaseks, saavutada kaebajal ebaseaduslikult sissenõutud sunniraha tagastamist

haldusorganilt.

Kohus oli teinud lahendi, milles leidis, et ettekirjutuse tegemine oli õiguspärane ning

ettekirjutus

jäi

jõusse.

Kohus

pidas

võimalikuks

tuvastada

täitekorralduste

õigusvastasus, kui märkis, et ATSS § 9 lg-st 1 tuleneb, et haldusorganil puudub õigus

ettekirjutuse täitmisele sundimiseks enne, kui on möödunud ettekirjutuse vaidlustamise

30-päevane kaebetähtaeg arvates haldusakti teatavakstegemisest. Ettekirjutus nr 1274

anti 12.11.2008 ja OÜ Altoona sai selle kätte 14.11.2008. Seega lõppes ettekirjutuse

vaidlustamiseks ette nähtud 30-päevane tähtaeg 15.12.2008 ning kõik täitekorraldused,

mis on antud kuni nimetatud kuupäevani (s.o 15.12.2008 kaasa arvatud), on

õigusvastased. Ülejäänud täitekorraldused on antud õiguspäraselt.

Veel märkis kohus, et õige on vastustaja seisukoht, et täitekorraldus on

menetlustoiming, mille kaudu toimub sunnivahendi rakendamine. ATSS § 2 lg 1

sätestab, et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses

märgitud tähtaja jooksul täitmata. ATSS § 10 lg 1 sätestab, et sunniraha on hoiatuses

kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud

kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida. Asjaolu, et kaebaja ei ole

ettekirjutusi täitnud, on tuvastatav Majaka tee 2B kinnistul teostatud paikvaatluste

tulemustest. Tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist, so, et ettekirjutused on täidetud,

kaebaja kohtule esitanud ei ole. Ettekirjutuste punkt 5 (sunniraha määramise alus ja

hoiatus, sunniraha suurus) on sõnastatud järgmiselt: „Ettekirjutuse täitmata jätmise

korral võib vastavalt EhS § 61 lg-le 6 rakendada sunnivahendit ATSS-s sätestatud

korras. Käesolevaga hoiatab Paldiski Linnavalitsus Altoona OÜ-d (postiaadress Liimi

1, Tallinn), et käesoleva ettekirjutuse ettekirjutuses sätestatud tähtajaks täitmata jätmise

eest rakendab Paldiski Linnavalitsus Altoona OÜ suhtes igakordselt sunniraha summas

10 000 krooni.“ Seega oli ettekirjutustes endis esitatud kaebajale selge hoiatus, et kui ta

ettekirjutust ei täida, rakendatakse tema suhtes sunniraha täiendavaid toiminguid

teostamata ning sunniraha suuruseks on igakordselt 10 000 kr.

ATSS § 7 lg 2 sätestab, et hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi

teatena. ATSS ei sätesta täiendavalt mingit menetlust, kui sunniraha rakendamise kohta

on tehtud hoiatus ja ettekirjutus on jäetud hoiatuses märgitud tähtajaks täitmata. Seega

pole tõene kaebaja väide, et täitekorraldused ei vasta ATSS-s sätestatud nõuetele.

Sunniraha on rakendatud ettekirjutustes toodud hoiatuses märgitud tingimustel

(korduvalt summas 10 000 krooni), ning vastustajal puudus vajadus täiendava hoiatuse

tegemiseks. Asjakohased pole kaebaja väited seoses sunniraha korduva rakendamisega.

ATSS § 10 lg 2 näeb ette, et sunnivahendit võib rakendada kuni ettekirjutusega

taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt selle ülemmääras. ATSS alusel korduva

sunniraha rakendamise õigust ja otstarbekust on tunnistanud ka Riigikohus (vt lahendit

haldusasjas nr 3-3-1-27-06, p 13). Et kaebaja jätkas ebaseaduslikku ehitustegevust kuni

soovitud objekti valmimiseni, mida seejärel asuti kasutama tollilaona suurte

kaubakoguste ladustamiseks, ei saa rääkida vastuolust sunnivahendi kohaldamise

põhimõttega või rakendatud sunnivahendi ebaproportsionaalsusest, arvestades veel

asjaoluga, et isegi sunniraha määramine maksimummääras igapäevaselt ei pannud

kaebajat ettekirjutusi täitma.

Sellele kohtuotsusele esitatud apellatsioonkaebuses väitis kaebaja, et HMS § 55 lg 1

sätestab haldusaktile esitatavad nõuded. Vaidlusalused ettekirjutused neile nõuetele ei

vasta, on ebaselged ja haldusaktina kaebajale arusaamatud. HMS-st tuleneb kaebaja

õigus heale haldusele. Kaebaja seda õigust on rikutud. Kohtu poolt õiguspäraselt antuks

loetud täitekorraldused seda tegelikult pole. Tagatud polnud nõuetekohane sunniraha

rakendamise menetlus. Ettekirjutuste punktiga 5 on küll tehtud hoiatus sunniraha

rakendamise kohta EhS § 61 alusel, kuid sunniraha määramist ei ole ettekirjutustesse

märgitud, samuti ei ole antud kaebajale uut tähtaega ettekirjutuste vabatahtlikuks

täitmiseks ega tehtud hoiatust sunniraha rakendamise kohta. Erinevalt halduskohtust on

apellant seisukohal, et ATSS §-st 7 selline kohustus haldusorganile enne sunniraha

määramist siiski tuleneb. Vastustaja poolt rakendatud viisil täitekorralduste andmine on

vastuolus ATSS eesmärgi ja mõttega, milleks on isiku mõjutamine talle ettekirjutusega

pandud kohustust täitma, mitte isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest.

Ettekirjutuste punktidest 5 aga nähtub haldusorgani kavatsus rakendada sunnivahendit

mitte mõjutusvahendina, vaid karistusena igapäevaselt 10 000 kr sunniraha suurust

motiveerimata. Ettekirjutuste punktidest 5 tulenev diskretsiooniotsus ei ole

põhjendatud, proportsionaalne ega kaalutud. EhS sätestatud nõuete rikkumise eest

tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise korral on seadusandja ette näinud sunniraha

ülemmääraks 10 000 kr. EhS § 61 lg 6 tuleb mõista selliselt, et juhul, kui sunniraha

määratakse korduvalt, peab määratud sunniraha summa kokku jääma alla 10 000 kr.

Järgnevas Tallinna RK otsuses 06.01.10 nr 3-08-2343 leiti, et apellatsioonkaebus on

põhjendatud ja tuleb rahuldada osas, millega halduskohus jättis menetluskulud

menetlusosaliste enda kanda. Kohus tühistas esimese astme kohtu otsuse

menetluskulude jaotust käsitlevas osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse. Muus osas,

so osas, milles kaebus rahuldamata jäi, nõustus ringkonnakohus I astme kohtu

seisukohtade ja otsuse põhjendustega ega korranud neid. Otsusest nähtub, et

halduskohus leidis õigesti, et ettekirjutused nr 1243 nr 1274 on õiguspärased; kohus

põhistas, miks on ettekirjutuse nr 1274 tekstist selle tegemise asjaolud ja ettekirjutuse

nõue üheselt ja selgelt arusaadav. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et halduskohus

on leidnud, et kaebajal on põhjendatud huvi täitekorralduste kui menetlustoimingute

iseseisvaks vaidlustamiseks ning tunnistas 11 täitekorraldust õigusvastaseks. Kuna

vastustaja pole halduskohtu otsust apelleerinud, siis on kaebajal tuvastusnõude

esitamiseks põhjendatud huvi olemasolu/puudumise üle vaidlus lõppenud ning

ringkonnakohus seda küsimust enam ei käsitle. Samas on ringkonnakohus märkinud, et

halduskohus on ammendavalt põhjendanud, miks tuleb lugeda õiguspäraseks

ettekirjutuse nr 2343 alusel antud täitekorraldus nr 9-12/1119-3 ning ettekirjutuse nr

1274 alusel antud täitekorraldused nr 9-12/1344-27, 9-12/1344-29, 9-12/1344-31, nr 9-

12/1344-33, nr 9-12/1344-35, nr 9-12/1344-37 ja nr 9-12/1344-39. Apellatsioonkaebuse

väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda esimese astme kohtust erinevale

seisukohale. Täitekorralduste tegemist ei takistanud ettekirjutuste üle toimuv

kohtuvaidlus. Kuni kohus pole esialgset õiguskaitset kohaldanud, on vastustajal õigus

ja kohustus tagada vaidlustatud haldusakti täitmine juba kohtumenetluse ajal.

Täitekorraldus on menetlustoiming, mille kaudu toimub sunnivahendi rakendamine.

Sunnivahendit rakendatakse, kui haldusakti adressaat talle tehtud ettekirjutust ei täida.

Seega oli kaebajal võimalus täitekorralduste andmist vältida ettekirjutuste täitmise läbi.

Asjas pole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja on talle tehtud ettekirjutused

täitnud. Ettekirjutustes oli esitatud kaebajale sunniraha määramine ja hoiatus, et

ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha korduvalt igakord summas

10 000 kr ilma täiendavaid toiminguid teostamata. Vastustaja märgib õigesti, et

sunnivahendi rakendamise eesmärgiks on sundida adressaati täitma ettekirjutuses

sätestatud nõudeid ning sunniraha korduv rakendamine selle ülemmääras on

õiguspärane ega ole käsitletav karistusena.

15) Kuivõrd kaebaja on viidanud Tallinna HK otsusele nr 3-08-2343, millega lahendati

kaebus ettekirjutusele nr 1274, millest tulenevalt esitati kaebajale täitekorraldused,

siis nähtub, et selles kohtuotsuses on kohus selgitanud, et ATSS § 9 lg-st 1 tuleneb, et

haldusorganil puudub õigus ettekirjutuse täitmisele sundimiseks enne, kui on

möödunud ettekirjutuse vaidlustamise 30-päevane kaebetähtaeg arvates haldusakti

teatavakstegemisest. Seega peale märgitud 30 päevast kaebetähtaega sai ettekirjutuse

pöörata täitmisele ja anda välja ka täitekorraldusi. Tulenevalt asjaolust, et kaebuse

esitaja oli kohtus vaidlustanud ettekirjutuse ja vaid osa täitekorraldusi ning vaatamata

kohtu selgitustele oli ikkagi ekslikult taotlenud EÕK üksnes täitekorralduste osas,

saavutas ta EÕK korras ettekirjutuse täitmise arvates 19.01.09 kuni kohtuotsuse

jõustumiseni. Eeltoodust nähtub, et ettekirjutuse täitmine oli võimalik ajal, mil

möödus 30 päevane kaebetähtaeg ning ka peale kohtuotsuse jõustumist. Antud juhul

kaebaja ei leia, et käesolevalt vaidlustatud täitekorralduste puhul pole ettekirjutuse

vaidlustamise tähtaega järgitud. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei vaidlustanud kõiki

täitekorraldusi eelmises vaidluses, ei vii kohut veel järelduseni, et kui ettekirjutus on

jõustunud, saaks kohus ülejäänud täitekoralduste kontrollimisel jõuda teistsguste

järeldusteni, kui kohus ettekirjutust kontrollides, jõudis.

16) Kohtutäitur peab menetlema täiteasja, milles tuleb täita sissenõudja ettekirjutust.

Ettekirjutus on haldusaktiks, millega mõistetakse välja sunniraha. Kui ettekirjutus on

jõus, siis puudub võimalus jätta sunniraha sisse nõudmata. ATSS § 8 lg 1 kohaselt

sai sunnivahendit rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus. Antud

kaebuse puhul on kaebuse esitajale ettekirjutus tehtud teatavaks ja iseseisvat

tähendust ei oma asjaolu, kuidas kaebajale said teavaks täitekorraldused, mis Paldiski

linnavalitsus saatis täiturile; nähtub, et kaebuse esitajal oli võimalus nendega tutvuda

ja vajdusel need välja nõuda. Täitekorralduste kättesaamisest ei sõltunud

täitemenetluse alustamine, kuna kaebaja ei olnud taotlenud ettekirjutuse muutmist

selliselt, et ta oleks palunud kohaldada muud sunnivahendit, st valida kaebaja meelest

propotsionaalsem vahend, so asendustäitmine. Seega ei saanud täitemenetlust ära

hoida põhjusest, et oleks tulnud valida mingi muu sunnivahend ja kaebaja seda

soovis. Kaebaja kinnitas, et ta seda ei ole soovinud ning ta esitas vaide, kuid muud

taotlust ta linnavalitsusele ei esitanud. Kohus tuvastas, et ettekirjutus ja sunnivahendi

kohaldamine oli igati õigustatud, proportsionaalne ja vastas kehtivale seadusele ja

isegi kui kaebaja jättis osa täitekorraldusi vaidlustamata, kehtib ettekirjutuse kohta

jõustunud lahend ka neile täitekorraldustele, mis jäid vaidlustamata. Kohsu ei saa

enam hakata hindama, kas ettekirjutus ja määratud sunnivahend oli õiguspärane.

Käesolevast kaebust nähtub, et kaebaja suhtes tehtud ettekirjutus on kehtiv, kaebaja ei

ole ilmselt ka tasunud ettekirjutusega määratud sunniraha, vähemalt kaebaja ei

täpsusta, millises ualtuses ta need tasus ja millises on need veel tasumata.

Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltu sellest, millal kaebaja kogus kokku

täitekorraldused ja tutvus nendega. Vaidlustada ei saaks enam ka küsimust, kas

sunniraha sai sellest ettekirjutusest tulenevalt määrata kuni ettekirjutusest tuleneva

kohustuse muutmiseni või täitmiseni igal päeval summas 10 000 kr, kuna see on

jõustunud kohtuotsusega leidnud lahendamise. Kohus ei näe võimalust ignoreerida

ettekirjutuse suhtes tehtud kohtulahendit, mis on täiturile tätimiseks kohustuslik.

Täitemenetlust alustab kohtutäitur, kes kontrollib, kas täitedokument vastab seaduses

sätestatud formaalsetele nõuetele, st täitur ei saa ise kontrollida ettekirjutuse sisulist

õigsust. TsMS § 368 lg 2 võimaldab sissenõudjal ja võlgnikul täitemenetluses

täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimisel esitada hagi poole vastu

tuvastamaks, kas täitedokumendist tuleneb hagejale konkreetne õigus või kohustus.

Kuivõrd kohtus vaidluse all olnud ettekirjutus on haldusakt, siis on ta TMS § 2 lg 1 p

11 kohane täitedokument. Kaebajale väljastatud ettekirjutus oli täidetav selle

hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ja ebaselgeks jäi kohtule, mis kaebaja pida ssilmas,

kui märkis, et „pärast sunniraha määramist tuli jätta mõistlik aeg ettekirjutuse

tätimiseks“. Ettekirjutuse suhtes tehtud kohtuotsus sisuliselt määratleb, millal

ettekirjutus oli täidetav ja seda enam käesolevalt kohus muuta ei saaks. Kui

ettekirjutus ei oleks olnud täidetav ajaressursi mõttes või rahaliste vahendite

puudumisest, siis oli kaebajal vajalik see ettekirjutuse vaidlustamisel ära näidata või

kui

kaebaja

aravtes

jättis

kohus

selle

lahendamata,

siis

tuli

hiljemalt

apellatsioonimenetluses see küsimus püstitada uuesti. Kaebaja seda ei teinud ja

nähtub, et kaebaja ei kasutanud ka võimalust ettekirjutuse tähtaja pikendamise

taotlemiseks vastustaja ees. Ettekirjutus oli muutunud täidetavaks, kui kohustus selle

vabatahtlikuks täitmiseks jäi täitmata. Edasine sunniraha määramine oli kohtu poolt

keelatud EÕK taotluse rahuldamisest arvates, so 19.01.09.a ja kohtule nähtub, et

käesoleva kaebuse andmetel ei ole ka edasiselt sunniraha selle ettekirjutuse alusel

määratud. Kaebaja ei kavatsenud ettekirjutust täita, kuna ta leidis, et see on

õigusvastane, seega ei olnud kaebajal tegelikult takistatud ettekirjutuse täitmine ei

selles antud tähtajaks ega ka hiljem. Käesolevalt on kaebaja küll märkinud, et ta

sooviks oli asendustäitmise rakendamine, kuid puuduvad tõendid, et kaebaja sellise

soovi esitas, seega ei tõusetu küsimust, et kaebaja mõni taotlus on jäetud haldusorgani

poolt tähelepanuta. Ettekirjutuse alusel ei oleks saanud sunniraha nõuda siis, kui

kaebajal oleks ettekirjutus täidetud. Sunnivahendit ei tohiks rakendada ka juhul, kui

sunniraha oleks tasutud. Kaebaja ei väida, et ta tasus sunniraha. Kuivõrd

linnavalitsuse täitekorraldus kujutab endast sisuliselt kohtutäiturile esitatavat

täitmisavaldust (TMS § 23 lg 2), siis on see aluseks haldustäitmismenetluse

läbiviimiseks. Seega pidi kaebaja käesoleva kaebuse esitamisel ja põhjendatud huvi

väljatoomisel arvestama, et kui temal haldustäitmismenetluse algatamise suhtes

puuduvad pretensioonid, siis viiakse see menetlus lõpule ja kaebuse esitajal puudub

põhjendatud huvi, kuna ta ei saa hiljem viidata täitemenetluse läbiviimise

õigusvastasusele. Pöördumisega halduskohtusse ei saa peatuda juba ammu alanud

haldustäitemenetlus.

17) Kaebuse materjalidest ei nähtu, et ettekirjutuse täitmiseks antud täitekorraldused

haldustäitemenetluse alustamiseks sisaldaksid valeandmeid, mis võinuks täituri

tegevust eksitada ja selliselt ehk kuidagi kaebaja õigusi ja huve riivavalt mõjutada

täitemenetlust ebasoodsamas suunas. Kohtule nähtub, et täitur ise teostab samuti

kontrolli, kuna TMS § 8 kohustab teda tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud

abinõud, et täitedokumenti saaks asuda täitma ja puudustega täitmisavaldust ei pea

täitur menetlema. Kaebaja ei ole kaebuses täpsustanud, kas täitur tegelikult on juba

alustanud kõigi täitekorralduste alusel täitmistoimingutega või kui kaugele menetlus

on jõudnud. Eelnevast nähtus, et ettekirjutus oli koostatud 12.11.08 ja kaebaja sai

selle kätte 14.11.08, seega selle vaidlustamise tähtaeg lõppes 15.11.08.a. Kohus oli

otsustanud, et sunniraha ei saa määrata arvates 19.01.09 ja kuni 15.12.09.a. seega sai

sunniraha määrata 15.12.09-19.01.09.a.

18) ATSS § 15 lg 1 kohaselt nõutakse sunniraha sisse täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras nagu kohtuotsusest tulenev rahaline nõue. ATSS § 2 lg 1 sätestab,

et sunnivahendit rakendatakse, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses

märgitud tähtaja jooksul täitmata. Kuna puudus vaidlus, et kaebaja ei täitnud

ettekirjutust hoiatuses märgitud tähtajaks, siis nähtub, et kehtivat haldusakti tuli täita

sõltumata adressaadi hinnangust selle õiguspärasusele. Kohus märkis, miks

ettekirjutus oli arusaadav ja täidetav, varasemat ettekirjutust ei olnud tühistatud

(puudub vastav otsustus). Kaebajale oli selge, et haldusorganil ei olnud soovi

ettekirjutust tühistada, ta andis välja täitekorraldused. Kohus märkis juba, et ATSS § 8

sätestab sunnivahendi rakendamise eeldustena asjaolu, et adressaadile on tehtud

teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul

täidetud. Puudub vaidlus ettekirjutuse teatavaks tegemise ja selle tähtajaks

mittetäitmise üle, seega ettekirjutus oli täitekorralduste andmise ajal kehtiv. Kaebaja

on käesolevalt kinnitanud arusaamist, et ta ei saa jõustunud ettekirjutust enam

vaidlustada. ATSS § 2 lg 2 kohaselt võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava

eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. ATSS § 10 lg 2 võimaldab sunniraha

igakordselt rakendada selle ülemmäära ulatuses. Kaebuse andmetel haldusorgan

lähtus kehtivast ettekirjutusest ja eesmärgist tagada selle täitmine. TMS § 19 lg 1

kohaselt, kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub

tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuste saabumisest, võib täitetoimingutega

alustada pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või tingimuse saabumist. TMS §

19 lg 2 järgi tuleb tingimuste saabumisel täiturile tõendada seda kirjalike

dokumentidega. Täitemenetluses antakse võlgnikule täiendav tähtaeg nõude

vabatahtlikuks täitmiseks (TMS § 25), seega ei oleks kaebajal võimalik ette heita, et

samal põhimõttel tuleks ka linnavalitsusel veel mingi muu täiendav tähtaeg määrata

või et igakordsel sunniraha nõudel oleks pidanud läbi viima veel mingi täiendava

menetluse. Niisuguseid menetlustoiminguid seadus ette ei näe ja põhimõtteliselt on

juba ka ettekirjutuse vaidlustamisel lahendatud, missugused toimingud olid

vajalikud. Kaebaja küll nimetab nn uute asjaolude tekkimist, kuid kohtule nähtub, et

vaatamata mistahes viisil kaebaja esitatud sõnastusele rikkuvate momentide

seisukohalt, on kaebaja sisulised ja menetluslikud etteheited seotud juba läbitud

kohtuvaidlusega, milles tehtud lahendit käesolevalt muuta ei saaks.

19) OÜ Altoona on käesolevas kaebuses palunud kaebuses tuvastada 17 iseseisva

täitekorralduse õigusvastasus.

Kaebaja on jätkuvalt märkinud, et juhul kui kohus tunnistab vaidlustatud

täitekorraldused õigusvastaseks, siis ei ole tal kohustust täiturile viimase poolt nõutud

summasid üle kanda ja õigusvastaseks tunnistatud täitekorralduste alusel algatatud

täitemenetlused tuleb täitemenetluse seadustiku § 48 p 4 alusel lõpetada.

Kohus selgitas kaebajale, et uuesti ei saa pöörduda ettekirjutuse õiguspärasuse

küsimuste juurde, kuna ettekirjutus on vaidlustatav kohtus vaid ühel korral, mil tuleb

esitada kõik motiivid ja asjaolud, mis võiksid ettekirjutuse õigsust mõjutada.

Vastupidiselt puuduks ettekirjutust vaidlustaval ja tehtud kohtuotsusel mõte. Kohus

tegi järgnevalt kindlaks, miks kohus leiab, et ei esine nn uusi asjaolusid, mis võiksid

tingida olukorra muutuse kaebuse esitajale senisest soodsamas suunas.

Käesolevalt esitatud kaebuse ühe põhjuse kohaselt ei olnud kaebajal justkui võimalusi

Paldiski Linnavalitsuse ettekirjutust täita, kuna kaebajal puudusid Majaka tee 2B

laoplatsilt üle 1000 sõiduvahendi äraveoks ja uue platsi muretsemiseks rahalised

vahendid. Kaebusest ei nähtunud, kas kaebaja on pöördunud Paldiski Linnavalitsusele

poole sunnivahendi rakendamise edasilükkamise taotlusega, ning kui ta pöördus, siis

milline oli vastus. Kaebaja märgib kaebuses, et ettekirjutuses antud kohustus- peatada

Majaka tee 2b kinnistu kasutamine (parklana) ei olnud täidetav. Kaebaja leiab, et

ettekirjutuse täitmiseks oleks tulnud talle anda pärast sunniraha määramist mõistlik

aeg ettekirjutuse täitmiseks, so sõiduvahendite teisaldamiseks. Kaebaja väidetel

puudus samaväärne alternatiivne ladustuskoht, teisaldamine oleks võtnud aega 20-30

päeva. Kaebaja peab ettekirjutuse täitmise mõistlikuks ajaks 30 tp, kuid ei selgita,

kuidas temal jäi sellest märgitud ajast vajalikku aega vähem, kui tegelikult selline aeg

oli jäänud. Veel märgib kaebaja, et ettekirjutust ei saanud ta täita, kuna pidas seda

õigusvastaseks ja linnavalitsuse tegevus oli pahatahtlik.

Eeltoodu kinnitab kohtule, et need küsimused tuli püstitada juba ettekirjutuse

vaidlustamisel ning käesolevalt ei saa nende lahendamist kohtult nõuda, kuna

ettekirjutust ei saa uuesti selles valitud sunnivahendi ja täitmise tähtaja osas muuta.

Ettekirjutuse vaidlustamisel tuli kaebuse esitajal esile tuua kohtus kõik asjaolud, mis

tema teada rikuvad subjektiivseid õigusi, st kaebaja peab kaebetähtajal jõudma

arusaamisele, milline haldusakt rikub tema õigusi ja missugusel motiivil. Seega ei

muuda kohus oma varasemaid seletusi ja seisukohta.

Kaebaja leiab jätkuvalt, et sunniraha määramine ei järginud peamist eesmärki, so

sundida isikut täitma temale pandud kohustust. Kaebaja leiab, et mõistlik tähtaeg

tuleb jätta kohustuste täitmiseks ka peale sunniraha määramist, et oleks võimalik

kohustust täita.

Kohtule nähtub, et ka need väited puudutavad ettekirjutuse õiguspärasuse küsimust,

seda enam, et kohus oli selles osas seisukoha ettekirjutust arutades andnud. Kaebajale

oli teada, millal hakatakse sunniraha määrama, seega ei saanud kaebaja arvestada, et

ilma temapoolsete taotlusteta täitmise tähtaega pikendada, ei ole võimalik jätta

sunniraha määramata, kui ettekirjutust ei muudeta ega tühistata. Kaebaja praegune

ettekujutus, mis võinuks olla, ei muuda ettekirjutuse aegset olukorda ja kuivõrd

täitekorraldused anti ettekirjutuse kehtivuse ajal ja selle täitmiseks, ei saa nõuda

muudatuste tegemist lähtudes kaebaja muutunud seisukohtadest.

Kaebaja kordab, et ta ei saanud täita ettekirjutust, kuna kohtutäitur arestis

arvelduskontod, kaebaja nimetab 04.12.08 ja 06.01.09 kontode arestimist. Kohtule

nähtub, et rahaliste vahendite puudumise asjaolu oli ettekirjutuse vaidlustamise ajal

kaebajale teada ja prognoositav, kohus oli märkinud, kuidas saab vähendada tekkivaid

kulutusi. Käesolevalt ei võimalda selline asjaolu jõustunud ettekirjutusega pandud

kohustuste täitmist väärata isegi kui vaidlustada täitekorraldusi. Isegi juhul, kui

kaebajal puudus raha teisaldamisteenuse tasumiseks ja sõiduvahendite hoidmiseks, oli

tal võimalik teatada vastustajale, et kaebaja kavatseb ettekirjutuse täita ja vajab

selleks lisaaega, kuid kaebaja seda ei teinud, kuna ta teatas, et ta ei kavatse

ettekirjutusi täita ja ta ei taotlenud ka lisaaega. Asjassepuutumatu on seisukoht, et

isik, kes nõuab kohustuse täitmist ja annab välja ettekirjutuse, mis on käesoleva ajani

jõus, oma käitumisega põhjustas tagajärje, st olukorra, et kaebaja ei asu täitma

ettekirjutust. Sellise loogika kohaselt ei oleks ettekirjutuste tegemine üldse võimalik.

Kohus leiab, et eelmärgitud põhjused ei võimalda pöörduda tagasi juba lahendatud

küsimuste juurde; need puudutavad ettekirjutuse õiguspärasust, selle täidetavust,

proportsionaalsust jms küsimusi. Kaebaja ei märgi, et täiturile esitati valeandmeid.

Isegi kui need oleks esitatud, siis ei nähtu, et kaebuse esitajale saabusid sellest mingid

kahjulikud tagajärjed.

Kaebaja küll viitab, et ATSS § 3 lg 3 kohaselt tuli kohaldada tõhusamat

sunnivahendit ja haldusorgan pidi valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähem

kahjustades sunnib teda täitma tehtud ettekirjutust ning et linnavalitsus läks vastuollu

ATSS § 2 lg 2 ja § 3 lg 3 jätkates sunniraha määramist ka pärast seda, kui oli

ilmselge, et see tulemust ei andnud, kuid kohus oli juba kaebuse käiguta jätmise

määruses juhtinud kaebaja tähelepanu, et kohus oli ettekirjutuse vaidlustamisel

võtnud seisukoha sunnivahendi kohaldamise vajaduses ning proportsionaalsuses,

seega on küsimus leidnud lahenduse ja ettekirjutust enam vaidlustada ei saa. Kaebaja

ei olnud ettekirjutust palunud tühistada põhjusest, et ta sooviks on valitud

sunnivahendi muutmist, see oleks olnud ebaloogiline, kuna kaebaja sooviks oli

justnimelt kasu teenimine sõidukite ladustamiseks tollilao loomisega, ta laiendas seda

veelgi ning kaebaja tema eesmärkidest tulenevalt ei lugenud, et teda kõige enam

kahjustab sunniraha määramine. Linnavalitsusel ei olnud tol ajal kuidagi ettenähtav,

mida kaebaja lõpptulemusel üldse plaanib, kuna kaebaja ei olnud avaldanud, et ta

kavatseb asutada tollilao ja ei kavatse alluda ühelegi ettekirjutusele pikemal perioodil.

Ka märgitud küsimus puudutab ettekirjutuse õiguspärasust, mida kohus käesolevalt

enam arutada ei saaks.

Kaebaja on uuel vastamisel lisanud, et linnavalitsus ei määranud tähtaega, mille

ületamisel tulnuks minna üle asendustäitmisele; linnavalitsus pidi teatud momendil

aru saama, et sunniraha määramisega ei saavuta ta ettekirjutuse täitmist, selleks

momendiks pidi olema vaide esitamise aeg ettekirjutuse nr 1293 kehtetuks

tunnistamiseks; linnavalitsus pidi aru saama, et kaebaja soovib kaitsta oma õigusi

kohtus, seega pidi ta kaaluma asendustäitmist ja täitekorraldused on vastuolus arvates

17.12.08 lisaks eelnevalt toodud asjaoludele ka ATSS § 2 lg 2 ja § 3 lg 3.

Kohus jääb seisukohale, et need olid ettekirjutuse vaidlustamise küsimused ning

ettekirjutusele esitatud vaidluse lahendamise ajal oli kaebajal võimalik taotleda, et

rakendataks asendustäitmist, kui kaebaja tõesti leidis, et sunniraha määramisega teda

karistati liigselt; sellise taotluse esitamine oli võimalik ka peale ettekirjutuse tegemist

ning nende küsimuste lahendamist ei mõjuta asjaolu, kas anti välja täitekorraldused

või mitte.

20) Uuel vastamisel kaebaja kinnitas, et ta ei soovi esitada kahjunõuet.

21) Kaebaja on seega ka uuel vastamisel korranud juba esitatut ning kuigi kaebaja küll

märgib, et tuvastusnõude esitamisel on tal põhjendatud huviks endiselt

täitetoimingute välistamine kohtutäituri juures (TMS § 48 p 4), kuid kokkuvõtvalt

märgib kohus, et kaebus ei sisalda selliseid asjaolusid, mis seda võimaldaks.

22) Kohtu seisukohta ei muuda lisandunud väide. Nimelt leiab kaebaja, et vaidlustatud

täitekorraldused on õigusvastased ka tulenevalt asjaolust, et need ei ole allkirjastatud

lisaks linnapeale veel linnasekretäri poolt; täitekorralduste andmist ei fikseeritud

linnavalitsuse istungite protokollides, neid istungeid läbi ei viidud ja see on kehtiva

halduspraktika vastane, eelnevast tulenevalt on täitekorraldused õigusvastased.

23) Kohus leiab, et ei ole enam vajadust kohtukaebust käiguta jätta, kuna kaebus kuulub

tagastamisele. Kohus põhistab oma seisukohti alljärgnevalt.

24) Kohtule nähtub, et kaebaja seisukoht uuel vastamisel (22.02.12), et haldusasjas nr 3-

08-2343 esitatud taotlused ei hõlmanud mitte ühtegi käesolevas kaebuses esitatud

taotlust, on eksitav. Kohus oli juhtinud kaebaja tähelepanu asjaolule, et ettekirjutus on

jõustunud ja kaebaja sai selles vaidluses esitada kõik asjaolud/motiivid, mis võisid

tingida ettekirjutuse tühistamise. Juhul, kui kaebuse esitaja ei nõustunud ettekirjutuses

pandud kohustusega põhjusest, et see ei ole täidetav, sj ka ajaliselt, siis tuli selles

vaidluses märgitud küsimus püstitada ja saavutada teistsugune tulem. Kaebaja

vaidlustatud täitekorraldused ei määra ettekirjutuse täitmise tähtaega ega sunniraha

tasumise aega. Käesolevalt vaidlustatud täitekorraldused ei ole vastuolus

ettekirjutusega, vähemalt kaebaja sellist fakti ei nimeta. Täitekorralduse puhul, mis

tugineb jõusolevale ettekirjutusele/hoiatusele ja ei ole sellega vastuolus, ei saa olla ka

ebaproportsionaalne. Seega ei tingi kaebuse lahendamist pelgalt kaebaja seisukoht, et

tal on olemas põhjendatud huvi. Nähtub, et kohtutäitur saab täita täitekorraldust juhul,

kui halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse korras täitekorralduste sundtäitmist

keelanud ning täitemenetlust ei ole peatatud, lõpetatud ega lõppenud muul alusel.

25) Kokkuvõttes jääb kohus seisukohale, et kaebaja kaebuses ei nimetata iseseisvaid

aluseid, mis viitaksid, et täitekorralduste õigusvastasus esineks sõltumata ettekirjutuse

õiguspärasusest.

26) Kaebaja viitab, et kehtinud HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 5 lg 1 ja 2 alusel oli asjaolude

esitamise kohustus poolel, HKMS § 35 lg sätestatud uurimisprintsiip ei hõlma

asjaolude esitamise kohustust. Kohtule jääb nimetatud märkus ebaselgeks, kuid kohus

kinnitab, et kaebuse esitajal tuli käesolevalt kohtule selgitada kõik asjaolud ning

kohus teostab uurimisprintsiipi ning kontrollib kaebaja poolt esiletoodu ja tõendatu.

27) Kaebaja märgib, et uued asjaolud sisalduvad tema kaebuse p –is 2.2., so et kaebajale

ei antud mõistlikku tähtaega ettekirjutuse täitmiseks ja p-is 2.3, so et tegevus on

vastuolus ATSS § 2 lg 2 ja § 3 lg 3. Kaebaja on täiendavalt märkinud, et

täitekorraldused on õigusvastased, kuna neid ei ole allkirjastanud linnasekretär.

28) Kohus märgib, et aktid, mida kaebaja sooviks vaidlustada, on vastustaja

menetlustoimingud ja see kuidas vastustaja vormistas täitekorraldused, on vastustaja

sisepädevuse küsimus. Kaebuse esitaja ei ole kokkuvõttes selgelt märkinud, kas ta

tegelikult peab vaidlusaluseid akte haldusaktideks, kui teeb viited ja leiab, et

määrustele ja teistele valitsuse dokumentidele peab alla kirjutama lisaks linnasekretär.

Hiljem kaebaja küll lisab, et tegemist on toimingutega, aga sellisel juhul jääb viide

ebaselgeks. Vaatamata eeltoodule nähtub, et täitekorraldused ei saanud kaasa tuua

ettekirjutust ega ka selles määratud sunniraha tasumise kohustust. Täitekorraldustega

ei otsustatud kaebajal kohustuste tekkimise üle, mida ta vaidlustab. Sunnivahendit

kohaldati haldusaktiga, milleks on ettekirjutus ja täitekorraldused vastavad

ettekirjutuse nõuetele. Ettekirjutus on jõustunud haldusakt. Ilmselt ei soovi kaebaja

siiski viidata, et ettekirjutus, kui haldusakt, on tühine.

Kaebaja viitab valitsuse korraldustele ja määrustele, mille suhtes kehtivad kindlad

vorminõuded ja isegi juhul, kui kaebaja sooviks oleks hoopiski tegelikult väita, et

vastustaja täitekorraldustele laienevad haldusaktide kindlad vorminõuded või et

kaebaja esiletoodud vormipuudustel oleks pigem tegemist tühiste aktidega, ka siis

nähtuks, et haldusaktide nõuded antud juhul ei kehti. Ka tuleks tühisust käsitleda

teistmoodi ja vastavas osas annab selguse Riigikohtu halduskolleegiumi lahend. RK

HK on haldusasjas nr 3-3-1-21-03 märkinud, et haldusakti kehtivus tähendab seda, et

aktis sisalduv regulatsioon omab õiguslikku jõudu. Haldusakti tühisus on akti

automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud

seaduses. Kohus saab rahuldada tühisuse tuvastamise kaebuse vaid sel juhul, kui

haldusaktil on HMS § 63 lõikes 2 sätestatud puudused ja need puudused on

ilmselged. Kui aga haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud,

või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema

võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab

või tühistab. Akti puudused ei ole ilmselged, kui seda asutakse täitma. Antud juhul

täitekorraldused ei ole haldusaktid. Haldusaktiks on ettekirjutus, see on kehtiv.

Kuivõrd kaebaja siiski kokkuvõttes möönab, et vaidlustatud on täitekorraldused ja

need on toimingud, need on õigusvastased vormipuuduste tõttu, siis nähtub kohtule,

et isegi kui see niimoodi oleks, ikkagi ei nähtu, mismoodi alustatud täitemenetluses

saaks midagi muuta. Kohus on seda eelnevalt analüüsinud. Kaebaja väidetav eesmärk

on sunniraha mitte tasuda, kuid täitekorralduste vormiküsimus ei tooks kaasa kaebajal

olemasolevate kohustuste suhtes muudatusi. Samas ei ole tähendust ka asjaolul, kas

need protokolliti, kas valitsuse dokumentidele peab kirjutama alla linnasekretär või et

valitseva halduspraktika kohaselt on tavaliselt fikseeritud täitekorralduste andmist

istungite protokollides ja viiakse läbi istungeid. Ehitusseaduse ja planeerimisnormide

rikkumise tuvastamise korral ettekirjutuse tegemine on kohaliku omavalitsuse

pädevuses, samuti on kohaliku omavalitsuse pädevuses küsimuste lahendamine, kas

ta nõuab sunniraha tasumist või loobub sellest. Ettekirjutuses ei loobutud sunniraha

nõudest vaid määrati see tasumisele ja tasumise vajadust kinnitasid täitekorraldused ja

teated kaebuse esitajale. Nende sisu õigsus ei sõltunud ega sõltu jätkuvalt sellest,

kuidas need on haldusevälise isiku jaoks vormistatud, kuna kaebajal ei ole kahtlusi, et

need väljastas linnavalitsus pädeva haldusakti täitmiseks.

Kaebaja leiab, et täitemenetluse lõpetamine on talle soodne, sest täitmisavalduse

puudumisel ei saa ettekirjutust sundtäita. Kohus nõustub, et selline tulemus oleks

soodne, kuid ei näe põhjusi, miks ei saanud vastustaja täitemenetluse algatamist

nõuda. Ettekirjutusest tulenes kaebajale kohustus ja selge hoiatus, et kui ta

ettekirjutust ei täida, rakendatakse tema suhtes sunniraha täiendavaid toiminguid

teostamata ning sunniraha suuruseks on igakordselt 10 000 kr. Kui sunniraha on

rakendatud ettekirjutustes toodud hoiatuses märgitud tingimustel (korduvalt summas

10 000 krooni), ning vastustajal puudus vajadus täiendava hoiatuse tegemiseks, siis

kehtib see ka kõigi teiste täitekorralduste kohta, mis ei olnud märgitud ajal kaebaja

poolt vaidlustatud. Vastupidist ei ole võimalik ka tehtud otsuse puhul järeldada.

ATSS § 7 lg 2 sätestab, et selline hoiatus võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud

eraldi teatena. ATSS ei sätesta täiendavalt mingit menetlust, kui sunniraha

rakendamise kohta on tehtud hoiatus ja ettekirjutus on jäetud hoiatuses märgitud

tähtajaks täitmata. Kohus oligi märkinud, et seega pole tõene kaebaja väide, et

täitekorraldused ei vasta ATSS-s sätestatud nõuetele. Sunniraha on rakendatud

ettekirjutustes toodud hoiatuses märgitud tingimustel (korduvalt summas 10 000

krooni), ning vastustajal puudus vajadus täiendava hoiatuse tegemiseks. Sj nähtub, et

juba 13.02.09 oli kaebaja teatanud, et võtab osaliselt kaebuse „tagasi“, kuna kohus oli

jätnud kaebuse käiguta osas, milles OÜ Altoona taotles ettekirjutuse nr 1274

täitmiseks

tehtud

sunniraha

sissenõudmiseks

läbiviidavate

täitetoimingute

õigusvastasuse tuvastamist. Seega ei saanud kaebajal jääda juba ka jõustunud

kohtuotsusest arusaama, et ta saaks veel tulevikus vaidlustada täitekorraldusi ja

pöörduda nendesamade motiivide juurde tagasi.

Kui ettekirjutuse nr 1274 alusel on alustatud täitekorralduste täitmist, st algatati

täitemenetlus, siis täitetoimingute peatamist sai kaebaja taotleda üldkohtus

täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega TMS § 221 alusel.

29) Kohus leiab, et kaebaja soov, tuvastada kohtuotsuse motiivides, kas sunniraha

määramine oli mingist päevast/sündmusest alates õigusvastane selle tõttu, et see ei

andnud tulemust ja oleks tulnud kaaluda asendustäitmist, HKMS ette ei näe. Sellised

asjaolud kuuluvad tuvastamisele põhivaidluse, so haldusakti või toimingu

vaidlustamiseks esitatud kaebuse sisulise läbivaatamise käigus.

30) Kuivõrd kohtule nähtub, et kaebajal on põhimõtteliselt võimalik vaidlustada

haldusmenetlus toiminguid ja kaebaja nimetas põhjendatud huvi, ei ole kaebaja

soovitud eesmärk tema nimetatud asjaoludel saavutatav.

31) Kohus tegi kiir-päringu Paldiski Linnavalitsusele ja 06.03.12 saatis linnavalitsus ka

vastuse, kuid linnavalitsus märgib, et ta ei tea, millal kohtutäitur (U.Tärno) väljastas

kaebuse esitajale täitekorraldused. Paldiski Linnavalitsus on saatnud 12.11.08

ettekirjutuse alusel koostatud täitekorraldused U.Tärnole, kes pidi läbi viima

täitetoimingud. Kohus väljastab vastuse koos selle lisadega kaebuse esitajale.

32) Kehtinud HKMS § 11 lg 31 p 5 andis kohtule õiguse tagastada ilmselgelt

perspektiivitud kaebused. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisel ei pidanud kohus

eeldama kaebuse esitaja õiguslike hinnangute õigsust. Riigikohus on 22.06.2010

määrusega nr 3-3-1-20-10 (p 9, p 10) laiendanud HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala

ka ilmselgelt perspektiivitutele kaebustele ehk ennekõike sellistele juhtumitele, kus

soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Käesolevalt

kehtiv HKMS ei ole muutnud neid üldiseid põhimõtteid.

33) HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse määrusega läbi vaatamata ka

siis, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS 121 lg –s 2 sätestatud

asjaolud. Kohus võib HKMS § 121 lg 2 alusel kaebuse tagastada määrusega selle

esitajale, kui: 1) kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema

faktilised väited on tõendatud; 2) kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse

eesmärki. Kohus ei ole käesolevas asjas kaebust menetlusse võtnud. Kohus leiab, et

kaebus on perspektiivitu ja kaebajal ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki.

Kaebus tuleb jätta HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

34) HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tagastatakse riigilõiv juhul, kui kohus tagastab kaebuse

selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lõike 2

alusel. Kuivõrd kohus jätab kaebuse läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2 alusel, puudub

kaebajal õigus taotleda haldusasjas tasutud riigilõivu tagastamist.

Karin Kalmiste

kohtunik