3-12-316/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Määruse tegemise aeg ja koht

6. märts 2012, Tallinn

Haldusasja number

3-12-316

Haldusasi

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja kaebus

Muinsuskaitseameti

25.01.2012

väljastatud

kinnis-

mälestisel, selle kaitsevööndis ja muinsuskaitsealal

väikemahuliste tööde tegemise loa nr 8176 tühistamise

nõudes

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta kohaldamata edasine esialgne õiguskaitse.

3. Saata käesolev määrus Taarausuliste ja Maausuliste

Maavalla Kojale, Muinsuskaitseametile ning Eremka OÜ-le.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale on õigus esitada määruskaebus

Tallinna Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 252 lg 7; 204 lg 2).

ASJAOLUD

1. 15.02.2012 saabus Tallinna Halduskohtule Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja kaebus

Muinsuskaitseameti

25.01.2012

väljastatud

kinnismälestisel,

selle

kaitsevööndis

ja

muinsuskaitsealal väikemahuliste tööde tegemise loa nr 8176 tühistamiseks. Loa kohaselt on

tegemist Rebala muinsuskaitsealal tööde tegemiseks antud loaga, mis hõlmab Eremka OÜ

omandis olevaid kinnistuid Sanglepa, Endla ja Pajumardi. Luba väljastati vastavalt metsateatiste nr

1023009101, 1024009101 ja 1025009101 märgitud raietööde tegemiseks. Kaebuse kohaselt asub

Harju maakonnas, Jõelähtme vallas asub kultuurimälestis ohverdamiskoht „Hiiemets“

(kultuurimälestise registri number 17697), edaspidi Hiiemets, mis tunnistati kultuurimälestiseks

kultuuriministri 27.07.1998.a määrusega nr 20. Hiiemets asub muu hulgas Rebala

muinsuskaitsealal (kultuurimälestise registri number 27015). Kaebaja leiab, et Hiiemetsa kui

kultuurimälestise piire ja kaitsevööndit ei ole käesoleval hetkel õiguspäraselt määratletud,

vaidlustatud raieluba on aga väljastatud nende ebaõigete piiride järgi ja see hõlmab osaliselt ka

hiiemetsa. Eremka OÜ esitas 23.01.2012 Muinsuskaitseametile taotluse Rebala muinsuskaitsealal

väikesemahuliste tööde tegemise loa väljastamiseks raietööde teostamiseks koos metsateatistega nr

1023009101 (Sanglepa), 1024009101 (Endla), 1067009101 (Viidiku) ja 1025009101 (Pajumardi).

Muinsuskaitseamet väljastas 25.01.2012 Eremka OÜ-le kinnismälestisel, selle kaitsevööndis ja

muinsuskaitsealal väikesemahuliste tööde tegemise loa nr 8176. Kaebuses on märgitud, et loa

kohaselt on tegemist Rebala muinsuskaitsealal tööde tegemiseks antud loaga, mis hõlmab Eremka

OÜ omandis olevaid kinnistuid Sanglepa, Endla ja Pajumardi. Luba väljastati vastavalt

metsateatiste nr 1023009101, 1024009101 ja 1025009101 märgitud raietööde tegemiseks.

2. Koos kaebusega esitati kohtule taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peatada

Muinsuskaitseameti 25.01.2012 loa nr 8176 kehtivus keelates Eremka OÜ-l haldusaktis

reguleeritud tegevus. Kohus rahuldas 16.02.2012 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ajutiselt

ja peatas raietööd kuni 05.03.2012, paludes ühtlasi Muinsuskaitseametilt ja OÜ-lt Eremka

seisukohta esialgse õiguskaiste ja kaebaja kaebeõiguse osas.

3. Kaebeõiguse kohta on Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda märkinud oma kaebuses, et

ta kuulub Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kotta, mille põhikirja punkti 1 kohaselt on

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda vabatahtlikult liitunud kodade ühendus, mille

eesmärgiks on p 1.1 kohaselt tema liikmeskodade põhikirjaliste eesmärkide saavutamine

ühistegevuse kaudu ning p 1.2 kohaselt põlisrahva loodususu avaldumiseks vajaliku vaimse ja

materiaalse kultuuri ja looduskeskkonna hoidmine, uurimine ja tutvustamine avalikes huvides.

Kuna Hiiemetsa väärtuse hoidmine kuulub otseselt kaebaja peamisesse tegevusvaldkonda ja

kaebaja tegevus on alati eraldiseisvalt suunatud hiie kaitsmisele (lähemalt www.maavald.ee ), leiab

kaebaja, et tal on olemas ilmselge põhjendatud huvi Hiiemetsa väärtuse säilimise tagamiseks.

MUINSISKAITSEAMETI SEISUKOHT

4. Vabariigi Valitsuse 10.02.1998 määrusega nr 30 (RT I 1998, 17, 270) „Rebala muinsuskaitseala

põhimääruse ja piiri kinnitamine“ kehtestati Rebala muinsuskaitseala (kultuurimälestiste riikliku

registri number 270151). Nimetatud muinsuskaitsealal asub muuhulgas ka kultuuriministri

27.07.1998 määrusega nr 20 (RTL 1998, 259, 1059) „Kultuurimälestiseks tunnistamine“

arheoloogiamälestiseks tunnistatud Maardu külas paiknev ohverdamiskoht „Hiiemets“

(kultuurimälestiste riikliku registri number 17697 – väljavõte 15.02.2012 kaebuse lisa nr 1).

23.01.2012 jõudis Muinsuskaitseametini OÜ Eremka 20.01.2012 loataotlus metsaraie, vastavalt

kinnitatud metsateatisele, läbiviimiseks OÜ-le Eremka kuuluval kinnistul Rebala muinsuskaitsealal

Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu külas perioodil 20.01.2012-31.12.2012 (15.02.2012 kaebuse

lisa nr 10). 25.01.2012 otsustas Muinsuskaitseamet väljastada kinnismälestisel, selle kaitsevööndis

ja muinsuskaitsealal väikesemahuliste tööde tegemise loa nr 8176, lubades OÜ-l Ermka teostada

Rebala muinsuskaitsealal Jõelähtme vallas Maardu külas metsaraiet Sanglepa, Endla ja Pajumardi

kinnistutel vastavalt metsateatistele nr 1023009101, 1024009101 ja 1025009101 (15.02.2012

kaebuse lisa nr 11). Luba anti raietöödeks vastavalt metsateatistele aladel (eraldistel), mis asuvad

väljaspool kaitsealuseid mälestisi - ohverdamiskoht ja lohukivi - ja nende kaitsevööndeid. Neil

aladel oli kasvanud lepik pärast heinamaade kasutusest väljajäämist viimase 60 aasta jooksul ning

võrdlemisi kaasaegse lepiku seostamiseks kaitstava mälestisega Hiiemets puudub alus. Teiselt

poolt – kogu ala asub Rebala muinsuskaitsealal, mille peaeesmärk on säilitada ja kaitsta inimese

poolt aastatuhandete jooksul tekitatud/loodud unikaalset lagedat põllumajandusmaastikku ning

kaasaegne võsastumine ja metsastumine on protsess, mida tuleb seal kindlasti vältida. Raietööd

seal on vajalikud.

5. Muinsuskaitseameti hinnangul puudub kaebajal kaebeõigus. Halduskohtumenetluse seaduse

(HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda kaebusega halduskohtusse üksnes oma õiguse

kaitseks. Kaebaja ei ole oma 15.02.2012 kaebuses esitanud, milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi

vaidlusalune haldusakt rikub. Kaebuse punktis 2.5 on toodud kaebeõiguse põhjendusena kaebaja

tegutsemine põhikirja alusel avalikes huvides põlisrahva loodususu avaldumiseks vajaliku vaimse ja

materiaalse kultuuri ja looduskeskkonna hoidmisel, uurimisel ja tutvustamisel. Kaebaja kinnitab, et

tal on huvi Hiiemetsa väärtuse säilimise tagamiseks. Järelikult on 15.02.2012 kaebuse puhul

tegemist avalikes huvides esitatud nn „populaarkaebusega“ HKMS § 44 lg 2 mõistes. Selle

kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, isik kohtusse

pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Kaebaja ei ole ära toonud, millise seaduse alusel kaebus

avalike huvide kaitseks esitatud on. Muinsuskaitseamet palub kohtul tagastada kaebus määrusega

selle esitajale HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Asjaolu, et

kaebaja põhikirjalised eesmärgid ja tegevusvaldkonnad on seotud avalikkuse huvide kaitsega

vaimse ja materiaalse kultuuri looduspärandi säilitamisel, ei anna talle õigust esitada loamenetluses

halduskohtusse teiste isikute õiguste või avalike huvide kaitseks kaebust, kui selleks puudub

seaduslik alus. Muinsuskaitseseadus (MuKS) sellist seaduslikku alust ette ei näe ning raieluba saab

vaidlustada ainult isik, kelle subjektiivseid õigusi see rikub.

6. Seoses esialge õiguskaitse taotlusega leiab Muinsuskaitseamet, et talle teadaolevalt oli

haldusaktis reguleeritud raietegevus eelnimetatud määruse edastamise hetkeks juba läbi viidud.

Teostamata oli veel raie tulemusel tekkinud puitmaterjali koristamine raiekohalt. Raieluba anti

välja aladele, mis olid omaniku poolt omandatud raietööde eesmärgil. Neil aladel jäeti

Muinsuskaitseameti nõudel raietöödest välja kaitstavate mälestiste – ohverdamiskoha ja lohukivi

kaitsevöödid 50 m laiuse alana, seal raiet ei toimunud. Kaitsevöönd ja seal kasvavad puud

moodustavad kaitstavatele mälestistele loodusliku kulissi ja tagavad kaitsealuse Hiiemetsa

loodusliku seisundi parema säilimise. Arheoloogiamälestisel Hiiemets s.o. Lepa kinnistul mingeid

raietöid ei ole toimunud, see ala kuulub hoopis teisele omanikule, kes on seal alati heakorratöid

teinud. Materiaalne ja vaimne kultuuripärand on seal puutumatult säilinud ja kaitstud. Tuleb

toonitada, et Muinsuskaitseamet on kõnealuse ala mälestiseks tunnistamist põhjalikult kaalunud.

Nimelt võeti Muinsuskaitseameti peadirektori 28.06.2011 käskkirjaga nr 22-A kõnealused

kinnistud Sanglepa, Endla ja Pajumardi ajutise kaitse alla (15.02.2012 kaebuse lisa 8). MuKS § 11

lg 1 kohaselt on ajutise kaitse alla võtmise eesmärk teha eksperdihinnangute põhjal kindlaks

objekti mälestiseks tunnistamise vajadus. Kuus kuud väldanud ajutise kaitse perioodil teostasid

eksperdid ala kohta uuringuid leidmaks sellelt kultuuriväärtuslikku substantsi. Ekspertide töö

tulemusel koostatud eksperdihinnang ei andnud Muinsuskaitseametile alust kõnealuse ala

mälestiseks tunnistamise edasimenetluseks. Nimetatud piirkonna mälestiseks tunnistamise

vajalikkust või selle puudumist on põhjalikult käsitlenud Muinsuskaitseameti 28.12.2011

eksperdihinnangus (15.02.2012 kaebuse lisa 9). Lähtuvalt asjaolust, et vaidlusalune haldusakt on

sisuliselt täidetud, ei võimalda selle kehtivuse peatamine ja tegevuse keelamine saavutada kaebajate

poolt seatud eesmärki takistada raietegevust OÜ Eremka kinnistul Rebala muinsuskaitsealal. Seega

ei oleks otstarbekas esialgse õiguskaitse kohaldamise jätkamine.

EREMKA OÜ SEISUKOHT

7. Eremka OÜ hinnangul puudub kaebajal kaebeõigus. Kaebaja viited põhikirjas märgitud

eesmärkidele kui oma põhjendatud huvile kaebuse esitamiseks ei täida HMKS § 44 sätestatut, ei

motiveeri kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist ega ole muul viisil aluseks kaebeõiguse

tekkimisele. Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja õigusi ei ole kuidagi Muinsuskaitseameti

25.01.2012 väljastatud loa nr 8176 väljastamisega rikutud, ka ei ole Kaebaja esitatud kaebuses

mingilgi viisil põhistanud tal kaebeõiguse olemasolu, kaebuses esitatud väited ei anna õigust

kaebuse esitamiseks Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojale. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus.

8. Eremka OÜ palub ka kohtul esialgne õiguskaitse tühistada. Eremka OÜ on käesoleva

menetlusdokumendi punktis 1 selgitanud, et kaebajal puudub antud asjas kaebeõigus ning palub

kohtul kaebus tagastada, lähtudes HKMS § 253 lg 3 tühistab kohus esialgse õiguskaitse, kui

kaebus tagastatakse. Eremka OÜ on seisukohal, et antud loa nr 8176 puhul on tegemist Eremka

OÜ kasuks tehtud kaalutlusotsusega, mis ei riku kellegi teise isiku subjektiivseid õigusi, s.h ka

mitte kaebaja omi. Kultuurimälestiste registrisse kantud arheoloogiamälestisel „Hiiemets“ mingeid

raietöid Eremka OÜ teostanud ei ole. Kaebaja on esitanud väljavõtte Kultuurimälestiste registrist

nr 17697. Seletamatul põhjusel on kaebaja väljavõttelt puudu selgitused väljavõtte pealdisel, mis

annavad viited asukoha kaardile. Eremka lisab siinjuures Kultuurimälestiste registri nr 17697

väljavõtte. Väljavõttes viidatud Maa-ameti süsteemis registreeritud kaardil on antud

kultuurimälestise piirid identsed kaebaja poolt Lisas 12 esitatud kaardil toodud nn

Arheoloogiamälestise „Maardu Hiiemets“ piiritlemisega 2011, nimetusega kaardil kui „Lepa“. Kui

kõrvutada kaarti, mis on Kultuurimälestiste registri nr 17697 väljavõttel toodud viidetest lähtudes

registreeritud Maa-ameti kaardisüsteemis, samuti Kultuurimälestiste registri väljavõttes toodud

kirjeldusega ohverdamiskoha asukohast aadressidena, on tegemist samade piiridega. Antud

piirides olevat maa-ala ehk ohverdamiskohta „Hiiemets“, mälestis nr 17697, ei hõlma

Muinsuskaitseameti luba nr 8176 mitte mingis ulatuses. Tehes väljavõtte Maa-ameti registrist (Lisa

1 lisatud kaart), saab vaadelda kaardi registreerimise aluseks olevat informatsiooni. Nii on Maa-

ameti kaardiserveri metainfo kohaselt kaardi aluseks ortofotod alates 1998 (GSD 100). Eremka

OÜ on seisukohal, et läbitud menetlus piiride muutmise eesmärgil on olnud igati muinsuskaitse

seaduse kohaselt ning kõiki etappe läbides on jõutud tagasi seisukohale – piiride muutmine pole

vajalik ega asjakohane ning seega on kaart, mis lisatud igati vastavuses antud arheoloogiamälestise

asjakohaste piiridega. Kaebusele lisatud dokumendid nagu arheoloogiamälestiste peainspektor

Ants Kraut koostatud Ekspertarvamus (lisa 9) vaid toetavad Eremka OÜ seisukohta

kultuurimälestise piiride laiendamise põhjendamatusest.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebeõiguse üldine eeldus tuleneb HKMS § 44 lõikest 1, mille kohaselt võib kaebusega

halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Lõike 2 kohaselt võib muul eesmärgil,

sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, kohtusse pöörduda vaid seadusega

sätestatud juhul. Kaebaja on leidnud, et tema õigus kohtusse pöörduda tuleneb tema

põhikirjalistest eesmärkidest, milleks on muuhulgas põlisrahva loodususu avaldumiseks vajaliku

vaimse ja materiaalse kultuuri ja looduskeskkonna hoidmine, uurimine ja tutvustamine avalikes

huvides. Kohus nõustub nii Muinsuskaitseameti kui Eremka OÜ-ga, et HKMS § 44 kaebajale

kaebeõigust ei anna.

10. HKMS § 292 sätestab halduskohtusse pöördumise õiguse erisuse keskkonnaasjades.

Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt eeldatakse keskkonnakaitse valdkonnas kehtestatud

haldusakti või sooritatud toimingu vaidlustamisel valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni poolt, et

nimetatud keskkonnaorganisatsioonil on põhjendatud huvi või et tema õigusi on rikutud, kui

vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud keskkonnaorganisatsiooni keskkonnakaitseliste

eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. HKMS § 292 tähenduses tuleb

terminit „keskkonnakaitse valdkonnas“ tõlgendada laiendavalt ning mõista selle all mitte rangelt

keskkonnakaitselisi küsimusi reguleerivaid haldusakte, vaid üldisemalt looduskeskkonda

mõjutavates küsimustes antud haldusakte, milleks on ka käesolevas asjas vaidlustatud raieluba.

Kohtu hinnangul on raieluba olulise keskkonnamõjuga haldusakt ka Århusi konventsiooni mõttes.

11. HKMS § 292 lg 2 p 1 kohaselt on valitsusväline keskkonnaorganisatsioon HKMS tähenduses

mittetulundusühing ja sihtasutus, kelle põhikirjaline eesmärk on keskkonnakaitse ning kes oma

tegevusega edendab keskkonnakaitset. Lõige 3 täpsustab, et keskkonnakaitse edendamiseks lõike 2

tähenduses loetakse ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu eesmärgil, samuti

looduse ja loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist. Ehkki kaebaja ei ole määratlenud

ennast keskkonnaorganisatsioonina ei Ǻrhusi konventsiooni (ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni

konventsioon keskkonnainfo kättesaadavuse, üldsuse osalemise otsustamises ja neis asjus kohtu

poole pöördumise kohta, alla kirjutatud 25. juunil 1998) artikli 9 lõike 2 ega HKMS § 292 lg 2 p 1

tähenduses ja nii ei ole kaebajat käsitlenud ka Muinsuskaitseamet ega Eremka OÜ, leiab kohus

siiski, et HKMS § 292 lõikest 1 tulenev kaebeõigus Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojale

laieneb, kuna vastavalt kaebaja põhikirjale tegeleb ta ka põlisrahva loodususu avaldumiseks

vajaliku materiaalse kultuuri ja looduskeskkonna hoidmise, uurimise ja tutvustamisega. Ka kaebaja

kodulehel www.maavald.ee on alataotus „Hiis“, kus on üsna mitmeid hiite alaseid ülevaateid ja

juhendmaterjale. HKMS § 292 lg 4 kohaselt tuleb keskkonnakaitse edendamise hindamisel

arvesse võtta ühenduse võimekust oma põhikirjaliste eesmärkide elluviimiseks, arvestades

ühenduse senist tegevust, selle puudumisel aga organisatsioonilist ülesehitust, liikmete arvu ja

liikmeks saamise põhikirjalisi eeldusi. Kaebaja kodulehe järgi järeldab kohus, et kaebaja on

tegutsenud oma põhikirjalistes eesmärkides ja seda juba pikemat aega. Kohtu ei ole põhjust

kahelda kaebaja võimekuses oma põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks. Seega on kaebajal

kaebeõigus vaidlustatud raieloa vaidlustamiseks.

12. Asja menetlemiseks esineb aga muid takistusi. Nii on haldusasja materjalide kohaselt (vt

Muinsuskaitseameti vastus) vaidlustatud 25.01.2012 raieluba sisuliselt täidetud, kuna raie on juba

teostatud ja vaid sellejärgne koristus on tegemata. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2

kehtib haldusakt kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse

lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlustatud raieluba

on antud kehtivusega kuni 31.12.2012, ent Muinsuskaitseameti selgituste paikapidavuse korral

kaotanud kehtivuse haldusmenetluse seadustiku § 61 lg 2 kohaselt. Juhul, kui raieluba on

sisuliselt realiseeritud, ei ole raieluba enam kehtiv haldusakt ja kohtul ei ole seda võimalik

tühistada. Sellisel juhul puudub kaebusel ese. Kohus palus 05.03.2012 telefoni teel Eremka OÜ-l

täpsustada Muinsuskaitseameti seisukohta raieloa realiseeritusest ja Eremka OÜ kinnitas, et

raietööd on teostatud. Seega ei ole tühistamiskaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki –

puude raiumata jätmist, mis on aga HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt kaebuse tagastamise aluseks.

13. Lisaks eelnevale väidavad nii Eremka OÜ kui Muinsuskaitseamet, et 25.01.2012 raieluba ei ole

väljastatud alale, mis jääks mälestise piiridesse. Uurides kohtule esitatud Kultuurimälestiste registri

väljavõtteid (tlk 108) nõustub kohus nende väidetega. Raieluba asub väljaspool kinnismälestist ja

selle kaitsevööndeid (50 m mälestise piirist vastavalt muinsuskaitseseaduse § 25 lg 3:

kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või

piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Kinnismälestise

kaitsevööndi ulatust võib muuta.). Sisuliselt väidab kaebaja, et kaitsevööndi piirid on jäetud

kehtestamata, ent kui kaitsevööndi piiri eraldi ei kehtestada, tuleneb see otse muinsuskaitseseaduse

§ 25 lõikest 3, seega on piirid täiesti olemas ja kehtivad. Hiiemets on omakorda tunnistatud

mälestiseks

kultuuriministri

27.07.1998

määrusega

nr

(RTL

1998,

259,

1059)

„Kultuurimälestiseks tunnistamine“ (kultuurimälestiste riikliku registri number 17697 – väljavõte

15.02.2012 kaebuse lisa nr 1). Vastustaja on kaalunud mälestise ajutise kaitse alla võtmise raames

mälestise piiride laiendamist, ent leidnud, et selleks puudub vajadus. Kaebajal olnuks võimalus

esitada Muinsuskaitseametile taotlus mälestise piiride laiendamiseks ja keelduva otsuse korral see

halduskohtus vaidlustada. Praegusel juhul on aga kaebus perspektiivitu, kuna kohus ei näe, et

Muinsuskaitseamet oleks raieluba andes rikkunud ühtegi õigusnormi. Käesoleva vaidluse esemeks

ei ole mälestise piiride või selle kaitsevööndi muutmine või kehtestamine. Seetõttu kuulub kaebus

tagastamisele ka selle ilmselge perspektiivituse tõttu HKMS § 121 lõike 2 p 1 alusel (kaebajal

puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud).

14. 16.02.2012 määrusega antud esialgne õiguskaitse, millega kohus peatas 25.01.2012 raieloa

kehtivuse, lõppes 05.03.2012. Kuna kohus tagastab kaebuse, ei ole alust pikendada esialgset

õiguskaitset, seda enam, et asjaoludest nähtuvalt esialgse õiguskaitse vajadus puudub, kuna

raieluba on sisuliselt täidetud.

Kadriann Ikkonen

kohtunik