3-11-350/87 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 02.03.2012; Tallinn Haldusasja number 3-11-350 Haldusasi D.S.i (S.) kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 31.01.2011 lahkumisettekirjutuse nr 1018415428 tühistamise, 27.05.2011 teostatud riigist väljasaatmise õigusvastaseks tunnistamise ja tagasipöördumise võimaldamise kohustamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 15.02.2012 Menetlusosalised Kaebuse esitaja (avaldaja) – D.S., esindaja adv. E. Sassian; Vastustaja – Politsei ja Piirivalveamet, volitatud esindaja M. Kasak RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus rahuldamata; 2. Määrata vandeadvokaat Edith Sassiani poolt haldusasjas osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 786 (seitsesada kaheksakümmend kuus) eurot ja 38 senti, milles sisaldub 131 euro ja 6 sendi suurune käibemaks Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 02.03.2012. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 31.01.2011 tegi Põhja Prefektuur D.S.ile ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1018415428. Ettekirjutuses kohustati D.S.i Eesti Vabariigist lahkuma koheselt, kuid mitte hiljem kui 31.01.2011 ja kohaldati D.S.i suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks ja 0 kuuks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lg 1 (tl 37).

2

2. 09.02.2011 esitas D.S. (avaldaja) Tallinna Halduskohtule kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 31.01.2011 lahkumisettekirjutuse nr 1018415428 tühistamise nõudes. Koos kaebusega esitas D.S. riigi õigusabi taotluse advokaadi määramiseks enda esindamiseks halduskohtumenetluses (kaebus koos lisadega tl 1-18).

3. Tallinna Halduskohtu 09.03.2011 määrusega jäeti D.S.i riigi õigusabi saamise taotlus riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata ning kaebus käiguta. D.S.ile anti määruses nimetatud puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg (tl 19-20).

4. 21.03.2011 esitas D.S. määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 09.03.2011 määruse tühistamiseks osas, millega jäeti kaebuse esitaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata (tl 29).

5. Tallinna Halduskohtu 24.03.2011 määrusega jäeti D.S.i määruskaebus käiguta. Kohus selgitas, et kaebuse esitajal tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv või taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist (tl 30-31).

6. 24.03.2011 esitas D.S. taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Ühtlasi esitas D.S. ka vaidlustatava ettekirjutuse (tl 36-37).

7. 31.03.2011 saabus Tallinna Halduskohtusse määruskaebuse täiendus, millest nähtus ühtlasi, et Tallinna Ringkonnakohtu 15.03.2011 määrusega on rahuldatud kaebuse esitaja riigi õigusabi saamise taotlus seonduvalt väljasaatmiskeskusesse paigutamise loa andmise menetlusega haldusasjas 3-11- 236 (tl 52).

8. Tallinna Halduskohtu 05.04.2011 määrusega võeti D.S.i määruskaebus menetlusse, vabastati kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest määruskaebuselt, jäeti Tallinna Halduskohtu 09.03.2011 määruse peale esitatud määruskaebus rahuldamata ning edastati see koos haldusasja 3-11-350 materjaliga läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule (tl 54-55).

9. Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2011 määrusega rahuldati D.S.i määruskaebus ning määrati talle riigi õigusabi tema esindamiseks haldusasjas 3-11-350 kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 64-65).

10. 26.05.2011 esitas vandeadvokaat Edith Sassian esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud haldusakti kehtivuse peatamiseks ning D.S.i Eestist väljasaatmise keelamiseks, kuna kaebajale oli suuliselt teatatud, et ta saadetakse 27.05.2011 riigist välja. Taotlusele oli lisatud Politseija Piirivalveameti 25.05.2011 ettekirjutus, millega otsustati välismaalaste seaduse § 281 lõike 2 alusel sisse nõuda väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulud (tl 78-80).

11. Tallinna Halduskohtu 26.05.2011 määrusega jäeti D.S.i esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kohus leidis, et esialgne õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata juba ainuüksi seetõttu, et kaebaja ei ole tasunud riigilõivuseaduse § 57 lg 21 kohaselt ettenähtavat 12,78 euro suurust riigilõivu. Kohus selgitas, et isegi kui kaebaja oleks tasunud esialgse õiguskaitse taotluse pealt kohase riigilõivu, tuleks taotlus jätta rahuldamata sest kaebusel puuduvad eduväljavaated (tl 82-83).

12. 27.05.2011 esitas D.S. vandeadvokaat E. Sassian kaudu Tallinna Halduskohtu 26.05.2011 määruse peale vastava määruskaebuse koos riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusega (tl 111-112).

3 13. Tallinna Halduskohtu 27.05.2011 määrusega vabastati kaebuse esitaja edasikaebeõiguse realiseerimise võimaldamiseks riigilõivu tasumisest määruskaebuselt, võeti määruskaebus menetlusse ning anti Politseija Piirivalveametile tähtaeg esitada oma seisukoht seonduvalt määruskaebusega. Kaebuse esitaja tähelepanu juhiti asjaolule, et koos määrusekaebuse esitamisega ei ole uue õiguskaitse kohaldamine tarvilik, sest määruskaebuse rahuldamise korral kohaldataksegi õiguskaitset. Kohus selgitas, et taotluse tekstist ei saanud kindlalt järeldada, et kaebuse esitaja oleks taotlenud uut samasisulist õiguskaitset ning seetõttu anti avaldajale tähtaeg vastavasisuliste täpsustuste tegemiseks. Ühtlasi selgitati määruses, et vastamata jätmise korral eeldatakse, et tegemist on ainult määruskaebusega (tl 125-126).

14. Tallinna Halduskohtu 31.05.2011 määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu 26.05.2011 määruse peale esitatud määruskaebus rahuldamata ning edastati see koos haldusasja 3-11-350 materjaliga läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule (tl 143-144).

15. Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2011 määrusega jäeti avaldaja määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.05.2011 määrus muutmata. Ringkonnakohus viitas vastustaja poolt esitatud andmetele, mille kohaselt oli kaebaja 27.05.2011 Eesti Vabariigist välja saadetud, millest tulenevalt oli lahkumisettekirjutus kui haldusakt täidetud. Selle kehtivuse peatamine enam mingeid õiguslikke tagajärgi ei tooks, sest kaebajal puudub jätkuvalt seaduslik alus Eestis viibida (tl 147-148).

16. 08.06.2011 esitas vandeadvokaat E. Sassian uue nõude Politseija Piirivalveameti poolt 27.05.2011 teostatud D.S.i riigist väljasaatmise õigusvastaseks tunnistamise ja tagasipöördumise võimaldamise kohustamiseks. Esitatud taotlus on pealkirjastatud kaebuse täiendusena haldusasjas 3- 11-350. Kaebuses sisaldus ka riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.

17. Arvestades asjaolu, et riigist väljasaatmise õigusvastaseks tunnistamise ja tagasipöördumise võimaldamise kohustamise taotluse puhul oli tegemist uute nõuetega, registreeriti see kantseleis eraldi haldusasjana nr 3-11-1428. See oli ka põhjendatud, sest menetlusosalise võimalused esialgses kaebuses esitatud taotluse muutmiseks olid lähtuvalt HKMS § 19 lg-st 8 piiratud.

18. Tallinna Halduskohtu 20.06.2011 määrusega jäeti D.S.i poolt esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata, sest sellest ei nähtunud, millel põhineb väide maksujõuetusest olukorras, kus isik ei viibi enam väljasaatmiskeskuses ja on Vene Föderatsiooni poolt tagasi võetud. Kohus pidas kaebust ka perspektiivituks, sest haldusasjas nr 3-11-236 tehtud lahendist ilmnes, et 18.11.2008 oli jäetud D.S.i tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus rahuldamata ning nimetatud otsustuse vaidlustamise tulemusena läbiti kolm erinevat kohtuastet, mis tähendab seda, et sisuliselt oli sellekohane vaidlus lõppenud ning lahkumisettekirjutus põhjendatud.

19. 04.07.2011 esitas D.S.i esindaja eelnimetatud Tallinna Halduskohtu 20.06.2011 määruse peale määruskaebuse.

20. Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2011 määrusega rahuldati D.S.i määruskaebus. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse muutmine oli haldusasjas 3-11-350 võimalik, mis tähendab seda, et nüüd võiks see edaspidiselt realiseeruda haldusasjade liitmise kaudu. Ühtlasi vabastas ringkonnakohus avaldaja ka haldusasjaks 3-11-1428 eraldatud nõudelt riigilõivu tasumise kohustusest. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuigi D.S. ei viibi enam väljasaatmiskeskuses ja tal on õigus kodakondsusjärgsesse riiki naasmise tõttu töötada, on põhjust arvata, et töö leidmiseks ja elu korraldamiseks kulub Vene Föderatsioonist arvestatava aja eemal viibinud kaebuse esitajal selles riigis mõnd aega. Muude andmete puudumisel eeldas ringkonnakohus, et kaebuse esitaja oli endiselt maksejõuetu.

4 21. Tallinna Halduskohtu 07.11.2011 määrusega vabastati D.S. riigilõivu tasumise kohustatusest ka haldusasjas 3-11-350, võeti haldusasjad nr 3-11-350 ja 3-11-1428 menetlusse ja liideti ning loeti liidetud haldusasjade ühiseks numbriks 3-11-350.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

22. D.S. taotleb Politseija Piirivalveameti 31.01.2011 lahkumisettekirjutuse nr 1018415428 tühistamist, 27.05.2011 teostatud riigist väljasaatmise õigusvastaseks tunnistamist ja tagasipöördumise võimaldamist.

23. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ettekirjutus ei vasta VVS § 7, § 71, siseministri 17.12.2010 määrusega nr 62 kinnitatud „Lahkumisettekirjutuses esitatavate andmete loetelu ja lahkumisettekirjutuse vormi, sundtäitmise toimingu protokolli vormi ja selles esitatavate andmete loetelu, reisidokumendi või isikut tõendava dokumendi hoiule võtmise korral isikule väljastatava tõendi vormi ja lahkumiskohustuse sundtäitmise korraldamise korra kehtestamine” § 1 lg 1 ja lg 2 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ, 16. detsember 2008, „Ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel” artiklile 7, preambula punktile 10 jt. Ettekirjutus on põhjendamata, faktilised asjaolud on kirjeldatud ebapiisavalt, viited seadustele on ebatäpsed (§ 72 lg 2 – jäetud määratlemata kohaldatud punkt) ning kaebajale ei ole antud lahkumisettekirjutuse vabatahtliku lahkumise tähtaega.

24. Kaebuse esitaja leiab, et fakt, et ta ei lahkunud kuni 31.01.2011 Eestist ei saa olla aluseks tema paigutamisele väljasaatmiskeskusesse ning talle Eestisse sissesõidukeelu määramiseks 3 aastaks. Kaebuse esitaja väidab, et mingeid dokumente selle kohta, et ta oleks pidanud lahkuma Eestist kuni 31.01.2011, ei eksisteeri. Samuti ei ole kaebuse esitaja end varjanud migratsiooniameti töötajate eest ning on teinud nendega koostööd.

25. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 15.03.2011 määruses asjas nr 3-11-236, et välismaalase arvestuskaardil oleva märke kohaselt saabus D.S. Eestisse viimati reisisadama kaudu. Seega ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks saabunud Eestisse Schengeni piirieeskirjade tähenduses Eesti välispiiri ületades, vaid sisepiiri ületades. Seega ettekirjutuses märgitud väljasaatmise õiguslik alus VVS § 72 lg 2 p 3 ei ole õige. Kaebuse esitaja ei ole saabunud Eestisse ebaseaduslikult.

26. Kaebuse esitaja leiab, et enne sundkorras täidetavat lahkumisettekirjutust tuleks kohaldada VVS § 7 lg 2 ja määrata Eestist lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg. Sellist tähtaega ei ole kaebuse esitajale kunagi antud. Üksnes seetõttu on lahkumisettekirjutus õigusvastane. Kaebuse esitaja peeti dokumentide kontrollimisel kinni 28.01.2011. Ta viibis kinnipeetavana Ida-Harju politseijaoskonnas 28.01.2011 kella 17.50-st kuni 29.01.2011 kella 15.00-ni ja ta toimetati Politseija Piirivalveameti kodakondsusja migratsiooniosakonna migratsioonijärelevalve büroo väljasaatmiskeskusesse. Mingit tähtaega Eestist vabatahtlikult lahkumiseks ei ole talle antud.

27. Kaebuse esitaja on Eestis sündinud ja elanud praktiliselt kogu oma elu. Ta on isik, kes on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki (VVS § 9 lg 1 p 3). Ta on omanud elamisluba. Eestis tal elab isa (alalise elamisloa alusel) ja vend (Eesti kodanik). Kaebuse esitajal on ka elukaaslane, kellega ta soovib abielluda, kuid abielu registreerimine on takerdunud dokumentide puudumise tõttu. Seega on kaebuse esitajal piisav suhe Eestiga ja tal on ka õigus taotleda ja saada Eestis elamisluba. Hetkel on ta vaidlustanud talle elamisloa andmisest keeldumist Euroopa Inimõiguste kohtus, ta kaebus on menetlusse võetud ja

5 seni ei ole läbi vaadatud. Mingeid sidemeid Venemaaga tal ei ole. Kaebuse esitaja on raskesti haige ja ta vajab pidevat ravi. Venemaal ei ole tal lootust normaalset ravi saada.

28. Ettekirjutuses on määratud seadusega ettenähtud maksimaalne tähtaeg (VVS § 74 lg 1). Vastustaja ei ole kaalunudki VVS § 7 4 lg 2 kohaldamist, mis lubab kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks tähtajaks või jätta see kohaldamata. Kaebuse esitaja on seisukohal, et lisaks ettekirjutuse õigusvastasusele on lahkumiskohustus ja sissesõidukeeld ilmselt ebaproportsionaalne. Vastustaja ei ole kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid arvestanud. Eeltoodu alusel leiab kaebuse esitaja, et Politseija Piirivalveameti 31.01.2011 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu ettekirjutus nr 1018415428 on õigusvastane ja see tuleks tühistada.

29. 25.05.2011 õhtul jõudis kaebuse esitajani informatsioon, et vaatamata kohtus olevatele kaebustele erinevates haldusasjades ja käesolevas haldusasjas, saadetakse ta 27.05.2011 Eestist välja. Talle edastati 25.05.2011 Politseija Piirivalveameti ettekirjutus varasema ettekirjutuse sundtäitmise kohta, millest nähtub, et ta viibib väljasaatmiskeskuses kuni 27.05.2011 ning suuliselt teatati, et teda saadetakse välja 27.05.2011. Väljasaatmine toimus ja kaebuse esitaja anti üle Venemaale. Väljasaatmisel kasutati tema suhtes põhjendamatut vägivalda ja tekitati talle vigastusi. Arvestades kaebuse esitaja tervislikku seisundit on iga vigastus talle väga ohtlik. Kaebuse esitaja viibib Venemaal ilma rahaliste vahenditeta, tal puudub võimalus saada tööd ning talle tehakse seal ka takistusi dokumentide saamisel. Mingit ravi ta seal ei saa, sest tal puuduvad dokumendid ja ta ei saa pöörduda ravi saamiseks kohalikku raviasutusse. Nendest asjaoludest teavitas kaebuse esitaja esindajat e-kirja ning telefoni teel.

30. Riigi õigusabi süsteemist nähtub, et lisaks käesolevale haldusasjale on kaebuse esitajale antud riigi õigusabi Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks (ta kaebus on seal võetud menetlusse) ning ka kriminaalasjas. Seega oli tal väljasaatmise hetkel lisaks käesolevale haldusasjale pooleli menetlus Euroopa Inimõiguste Kohtus ja pooleli kriminaalmenetlus. Tal on kohustus võtta kriminaalasja menetlusest isiklikult osa ja tal on õigus isiklikult viibida oma kriminaalasja arutamise juures. Eestist väljasaatmine piirab tema õigusi ja teeb ka võimatuks olla oma kriminaalasja arutamise juures. Samuti oluliselt raskendab (võib teha ka võimatuks) menetluse Euroopa Inimõiguste kohtus.

31. Kaebuse esitaja on seisukohal, et arvestades kõiki asjaolusid, ei olnud tema Eestist väljasaatmine proportsionaalne. Tulenevalt direktiivi artiklist 5 ja artiklist 9 oleks pidanud tema suhtes kohaldama mittetagastamise põhimõtet või vähemalt oleks pidanud tema väljasaatmist edasi lükkama. Kaebuse esitaja leiab, et tema Eestist väljasaatmine on õigusvastane ja talle tuleb anda võimalus Eestisse tagasipöördumiseks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

32. Vastustaja palub jätta D.S.i kaebuse rahuldamata.

33. Vastustaja põhiseisukohad on järgmised: D.S.il puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks; kaebajale vormistatud ettekirjutus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks; D.S. on Vene Föderatsiooni kodanik, tema suhtes kehtis lahkumisettekirjutus ning seetõttu ei olnud tema tagasipöördumine oma kodakondsusjärgsesse riiki õigusvastane.

34. D.S.il puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebajale vormistatud ettekirjutus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.

6

34.1. Vene Föderatsiooni kodanik D.S. omas Eestis tähtajalist elamisluba kehtivusega 20.06.1995- 20.06.2000, 05.05.2003-04.05.2005 ja 05.05.2005-04.05.2008. D.S.i on korduvalt karistatud ja süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi alusel. Helsingborgi Ringkonnakohtu 07.03.2008 otsusega mõisteti D.S. süüdi narkootikumide salakaubaveos ning karistati vabadusekaotusega 2 aastat ja 4 kuud. Alates 24.04.2008 kandis D.S. vabaduskaotuslikku karistust Rootsis Salberga vanglas. Isik vabanes kinnipidamisasutusest ennetähtaegselt juunis 2009. Tulenevalt Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelisest tagasivõtulepingust saadeti isik tagasi Eestisse.

34.2. Kodakondsusja Migratsiooniamet (KMA) oma otsusega 18.11.2008 nr 20081382 keeldus D.S.i tähtajalise elamisja tööloa pikendamisest. Otsuse tühistamiseks esitas D.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse. Tallinna Halduskohus oma 28.04.2009 otsusega nr 3-08-2542 jättis isiku kaebuse rahuldamata. Samuti jättis Tallinna Ringkonnakohus oma 12.11.2009 otsusega nr 3-08- 2542 Tallinna Halduskohtu 28.04.2009 otsuse muutmata ja D.S.´i apellatsioonkaebuse rahuldamata. 14.12.2009 esitas isik kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. Riigikohtu 10.03.2010 määrusega jäeti isiku kaebus menetlusse võtmata. 16.07.2009 esitas D.S. KMA-le sooviavalduse, milles palus luba erandina tähtajalise elamisloa taotluse esitamiseks Eestis. KMA jättis 28.09.2009 D.S.i erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata. 27.11.2009 esitas D.S. KMA 28.09.2009 toimingu peale vaide. KMA jättis oma 22.12.2009 otsusega nr 15.3-18/16-2009-V vaide rahuldamata.

34.3. Eeltoodust lähtudes on vastustaja seisukohal, et vaidlus A. S.i elamisloa pikendamise taotluse rahuldamata jätmise asjus on lõppenud ning talle vormistatud lahkumisettekirjutus on põhjendatud. Samale seisukohale asus ka Tallinna Halduskohus oma 26.05.2011 määruses nr 3-11-350.

34.4. VSS § 2 lg 1 sätestatu keelab välismaalasel viibida Eestis seadusliku aluseta. D.S. on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel puuduvad VMS § 43 lg 1 nimetatud alused Eestis viibimiseks või elamiseks, seega – kaebaja on Eestis ebaseaduslikult viibiv isik, kellele 31.01.2011 vormistatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) on kehtiv ja seega täitmiseks kohustuslik. VSS § 73 lg 1 - pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse täitmise tähtaja saabumist võib välismaalase lahkumiskohustuse igal ajal sundtäita. Tulenevalt VSS § 16 lg 1 ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema elukoht peab olema Eesti Vabariigis, ta on siin sündinud ja kasvanud. Eestis elavad tema isa ja vend ning väidetav elukaaslane. Kaebuse esitaja arvates on tal olemas piisav suhe Eestiga ja õigus taotleda ning saada elamisluba Eesti Vabariigis. Vastustaja rõhutab, et Eestis elamise seaduslikuks aluseks ei ole isiku majanduslikud, sotsiaalmajanduslikud ning isiklikud sidemed. Kaebuse esitajal puuduvad seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks. Vastustaja leiab, et käesolevas vaidluses ei ole asjassepuutuvaid argumente, mis põhjendaksid kaebaja õigust jääda Eestisse.

34.5. Vastustaja on seisukohal, et riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, s.o ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda elamisloa andmisest isikule, kes on varasema käitumisega näidanud, et ta ohustab teiste isikute turvalisust. Riikidel on õigus võtta meetmeid ühiskonna kaitsmiseks, mis tähendab vajadusel ka välismaalasest kurjategijate väljasaatmist. Riigil puudub põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et isiku tahtlikust õigusrikkumisest tulenevalt ei tohiks isikul tekkida täiendavaid õigusi ja hüvesid võrreldes teiste välismaalastega, kes järgivad Eesti õiguskorda.

7 34.6. Kaebuse kohaselt oleks PPA Põhja Prefektuur pidanud D.S.i osas kohaldama VSS § 7 lg 2 ja määrama isikule Eestist lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et D.S. oma käitumisega ei ole andnud PPA-le valikuvõimalust ja nimelt – kohustada isikut Eestist lahkuma vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtajaga. Tõendatud on isiku kõrvalehoidmine koostööst migratsiooniametnikega. Rootsi Kuningriik on D.S.i suhtes kehtestanud Schengeni sissesõidukeelu kehtivusajaga kuni 24.08.2012. Sellega on Rootsi Kuningriik leidnud, et Vene Föderatsiooni kodaniku D.S.i viibimine Schengeni Konventsiooni liikmesriikide territooriumil ohustab kõigi liikmesriikide avalikku korda ning siseriiklikku julgeolekut. VSS § 6 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.

35. D.S. on Vene Föderatsiooni kodanik, tema suhtes kehtis lahkumisettekirjutus ning seetõttu ei olnud tema tagasipöördumine oma kodakondsusjärgsesse riiki õigusvastane.

35.1. D.S. kuulub Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahel sõlmitud tagasivõtulepingu alusel tagasi võtmiseks. PPA KMO migratsioonijärelevalve büroo esitas 08.02.2011 Eesti Vabariigi Välisministeeriumi vahendusel tagasivõtutaotluse Venemaa Föderaalsele Migratsiooniteenistusele (FMT) D.S.i suhtes isiku tagasi võtmiseks Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahel sõlmitud tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel. 11.04.2011 allkirjastatud vastuses nõustus FMT oma kodaniku tagasi võtma ning üleandmine toimuski 27.05.2011. D.S. viitab oma kaebuses, et tal puuduvad sidemed Venemaal. Ta on raskesti haige ja vajab pidevat ravi. Lisaks leiab ta, et tal ei ole lootust Vene Föderatsioonis normaalset ravi saada. Vastustaja märgib, et raske haigus ei ole tingimata viibimisaluse saamise aluseks. Ravi võib saada/jätkata ka väljaspool Eestit. Venemaa Föderatsioonis on olemas spetsialistid, kes võivad kaebajale osutada kvalifitseeritud meditsiiniabi tema eluaegse ravi jätkamisel. Tõendamata on, et D.S.i tervislik seisund välistab tema Eestist lahkumise.

35.2. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite 12 ja 13 tähtsamaid põhimõtteid on, et isik peab riigis viibima seaduslikult. Haldussunni rakendamine ebaseaduslikult riigis viibiva isiku väljasaatmiseks toimub avalikes huvides. Arvestades, et riigis ebaseaduslik viibimine on keelatud ja karistatav rahatrahvi või arestiga, samuti seda, kui koormavaid haldusakte (ettekirjutused lahkumiseks) ja intensiivseid sunnivahendeid (kinnipidamine, väljasaatmine) rakendatakse ebaseadusliku viibimise lõpetamiseks, on tegemist olulise avaliku huviga (vastuväited, tl 176).

35.3. Kaebaja esindaja väidab, et väljasaatmisel kasutati D.S.i suhtes põhjendamatut vägivalda ja tekitati talle vigastusi. Vastustaja lisas vastusele kaebaja väljasaatmise saateplaani (tl 178), kus on fikseeritud kõik väljasaatmisel toimunu. Saateplaanist nähtub, et isik ise osutas väljasaatmise täideviimisel (sh juba VSK-st lahkumisel) vastupanu, seega olid ametnikud sunnitud enda ja isiku turvalisuse huvides kasutama lubatuid ja turvamiseks ettenähtuid erija enesekaitsevahendeid. Midagi lubamatut ei toimunud.

35.4. Kuna vastustaja hinnangul ei oma antud asjas tähtsust väidetavalt D.S.iga seotud (pooleli olevad) kohtuvaidlused Eesti Vabariigis või Euroopa Inimõiguste Kohtus, siis jätab vastustaja need väited tähelepanuta.

35.5. D.S.i esindaja viitab VSS §-le 16, mille kohaselt võib väljasaatmise vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Esindaja on jätnud aga tähelepanuta § 16 lg 1 teise lause, mille kohaselt väljasaatmise vaidlustamine ei lükka kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. D.S. viibis Eestis ebaseaduslikult; talle oli vormistatud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus; tema kodakondsusjärgne riik nõustus oma kodaniku tagasi võtma; D.S.i

8 väljasaatmine polnud ei lubamatu ega perspektiivitu – seega ei saa öelda, et tema väljasaatmine oleks olnud õigusvastane.

KOHTU PÕHJENDUSED

36. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 31.01.2011 lahkumisettekirjutust nr 1018415428 ja taotletud selle tühistamist. Haldusakti andmisele järgnenud riigist väljasaatmise õigusvastaseks tunnistamise ning tagasipöördumise võimaldamise kohustamise nõue seonduvad lahkumisettekirjutusega, sest õiguspärase lahkumisettekirjutuse korral ei saa väljasaatmist õigusvastaseks tunnistada ega kohustada ka tagasipöördumist võimaldama.

37. Vaidlustatud lahkumisettekirjutus on antud lähtuvalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 punktidest 3 ja 4. Haldusakti väljatrükil ei ole punkt 4 küll nähtav, kuid vastustaja täpsustas, et ettekirjutused vormistatakse vastavate õigusaktide elektroonilises andmebaasis ning punkt 4 enam vastavale paberformaadile ei mahtunud ning kinnitas kohtuistungil ühtlasi veelkord, et lisaks VSS § 72 lg 2 punktile 3 juhinduti ka sama paragrahvi ja lõike punktist 4 (kohtuistungi protokoll, tl 229). Seda on kinnitatud ka 04.01.2012 kirjalikus vastuses (tl 193-194). Kohus peab eelnimetatud selgitusi piisavaks ning usutavaks ja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt saab ettekirjutus kehtida ainult sellisena nagu see tutvumiseks esitati. Haldusakti puhul tuleb lähtuda siiski selle tegelikust sisust ja terviktekstist.

38. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 p-s 3 on sätestatud, et lahkumisettekirjutuses ei määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe kui see tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele. VSS § 72 lg 2 p-i 4 kohaselt ei määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe ka siis kui välismaalase suhtes kehtib sissesõidukeeld.

39. Käesoleva haldusasja materjalist nähtub, et 2008. aastal ei pikendatud D.S.i tähtajalist elamisluba, vastav vaidlus läbis esimese ja teise kohtuastme ning Riigikohtu 10.03.2010 määrusega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata (vastustaja selgitus, tl 193, pöördel). Selles menetlusosaliste vahel vaidlust ka ei ole. Erandina tähtajalise elamisloa siseriigis vastuvõtmise taotlus ning selle peale esitatud vaie on jäetud hiljem samuti rahuldamata ning ka selles osas ei saa olla protsessiosaliste vahel enam sisulist vaidlust.

40. Haldusasja materjalist nähtub, et kaebuse esitaja on Rootsis vanglakaristust kandnud. Haldusasja materjalidest ilmneb, et Rootsi Kuningriigi Piirivalveamet esitas 1997. aastal sõlmitud kokkuleppe alusel vastava tagasivõtupalve ja D.S. deporteeriti 10.07.2009 Eestisse. Samuti nähtub, et Rootsi Kuningriigi poolt on kehtestatud kuni 24.08.2012 sissesõidukeeld vastavalt Schengeni Konventsiooni artiklile 96. Peale Eestisse deporteerimist lahkus D.S. uuesti riigist, kuid vastustaja ei ole andmebaasidest lahkumise aega ja kohta tuvastanud. Hilisemalt on selgunud, et D.S. vahistati Taanis ja 09.07.2010 esitas Taani Politsei vastava tagasivõtupalve, mille kooskõlastamise järgselt kohustus Politseija Piirivalveamet isiku 13.07.2010 Kopenhaagenist väljunud lennult vastu võtma. Üleandmist ei toimunud, sest D.S. oli Kopenhagenis põgenenud. Taanist lahkumise kohta Kopenhageni Interpolil andmeid ei olnud. Eelnimetatud kirjavahetust ja asjaajamist puudutavad materjalid on vastustaja poolt esitatud (tl 197-199). Eestis peeti kaebuse esitaja kinni 29.01.2011 ning 31.01.2011 vormistati koheselt ka lahkumisettekirjutus. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja põgenes 13.07.2010 Kopenhagenist ja ametlikku tagasivõtmist ei toimunud, ei saa hilisemat riiki saabumist pidada seaduslikuks saabumiseks. Kohus nõustub vastustaja eelnimetatud seisukohaga,

9 sest VSS § 2 lg-s 1 on sätestatud, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Vaidlust ei saa olla ka selles, et D.S.i puhul oli tegemist välismaalasega, sest eelnimetatud seaduse § 11 kohaselt on välismaalane isik, kes ei ole Eesti kodanik. Haldusasja materjalist nähtuvalt on D.S. Vene Föderatsiooni kodanik ja käesolevaks ajaks on Vene Föderatsioon nõustunud kaebuse esitaja tagasivõtmisega lähtuvalt sellekohasest tagasivõtulepingust.

41. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 punkti 3 kohaselt ei määrata lahkumisettekirjutuses selle vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe kui see tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele. Sama seaduse § 71 teises lõikes on sätestatud, et (taolistel juhtudel) avaldatakse lahkumisettekirjutuse põhjendustes üksnes õiguslik alus. Antud juhul on õiguslik alus avaldatud ning põhjalikku motiveerimist koos asjassepuutuvate kaalutlustega ei pea VSS § 72 lg 2 alusel antud haldusaktil olema. Arvestades asjaolu, et D.S.il tähtajalist elamisluba ega ka muud viibimisalust ei olnud, oli tegemist ebaseaduslikult riiki saabunud ja ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalasega. Vastustaja selgitas, et VSS § 72 lg 2 punkti 3 kohaldamise puhul ei tehta vahet kas välismaalane saabus ebaseaduslikult Eestisse välispiiri või sisepiiri ületades (kohtuistungi protokoll, tl 229). Kohus nõustub vastustaja eelnimetatud selgitusega, sest VSS § 72 lg 2 p-i 3 sõnastusest nähtuvalt on peetud oluliseks ebaseadusliku saabumise fakti kui sellist. Kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt ei ole lahkumisettekirjutuse õiguslik alus õige seetõttu, et välispiiri ei ole väidetavalt ületatud ja et ületati üksnes sisepiir, ei ole põhjendatud. Eelneva taustal on põhjendamatud ka kaebuse esitaja väited selle kohta, et lahkumisettekirjutus ei vasta nõuetele, et esinevad seadustamisettekirjutuse tegemise eeldused või et oleks tulnud kohaldada VSS § 7 lg-t 2 ja määrata vabatahtliku lahkumise tähtaeg. VSS § 16 esimese lõike teise lausega on sätestatud, et väljasaatmise vaidlustamine ei lükka kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi.

42. Vaidlustatud haldusaktis on kohaldatud kaebuse esitaja suhtes kolmeks aastaks ka sissesõidukeeldu vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sama seaduse ja paragrahvi kolmanda lõike kohaselt avaldatakse 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamise korral üksnes õiguslik alus ega avaldata faktilist alust, sellega seostud asjaolusid ja asjassepuutuvaid kaalutlusi. Nendele nõuetele haldusakt vastab ning seega ei ole kaebuse esitaja väited seonduvalt sissesõidukeelu vähese motiveeritusega põhjendatud. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et 31.01.2011 lahkumisettekirjutus on antud kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas ning seega ei ole vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust. Vaidlustatud haldusakti oli võimalik anda tulenevalt VSS § 72 lg 2 p-st 3 ja seetõttu ei saa haldusakti tühistada isegi sel juhul kui lähtuda D.S.i sellest väitest, et õiguslik alus kaebuse esitajale tutvustatud haldusaktil oli VSS § 72 lg 2 p-i 4 osas poolik või puudulik. Samas lähtub kohus ettekirjutuse tegelikust sisust, mida vastustaja on selgitanud ja milles ei ole põhjust kahelda. Mis puutub Rootsi poolt kehtestatud Schengeni sissesõidukeeldu, siis selle paikapidavuses ei saa nähtuvalt haldusasja materjalist sisulist vaidlust olla. Rootsi poolt kehtestatud sissesõidukeelule on viidatud ka tähtajalise elamisloa pikendamata jätmisega seonduvas vaidluses haldusasjas 3-08-2542 ning Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2009 lahendis.

43. Seega jääb kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 31.01.2011 lahkumisettekirjutuse nr 1018415428 tühistamise nõudes rahuldamata. Arvestades asjaolu, et tegemist oli õiguspärase haldusaktiga, ei saa rahuldada kaebust ka 27.05.2011 teostatud riigist väljasaatmise õigusvastaseks tunnistamise ja tagasipöördumise võimaldamise kohustamise nõudes. Mis puutub kaebuse esitaja väidetesse ülemäärase füüsilise jõu kasutamise ja vigastuste tekitamise kohta 27.05.2011 toimunud väljasaatmise täideviimise käigus, siis on need väited paljasõnalised ja vastustaja poolt esitatud väljasaatmiskeskuse töötajate seletustega ümber lükatud. Ettekannetest

10 nähtub, et D.S. osutas väljasaatmise täideviimisel vastupanu ja tekitas endale ka vigastusi, kuid vastustaja tegevus oli lubatu piires (tl 209-211). Seega ei ole alust väljasaatmise toiminguid (osaliselt) õigusvastaseks tunnistada ka eelnimetatu pinnalt. Tagasipöördumise võimaldamise kohustamise nõue jääb rahuldamata seetõttu, et see ei oleks enam kooskõlas olukorraga, kus põhinõudena vaadeldav lahkumisettekirjutuse tühistamise taotlus osutus põhjendamatuks ning tegemist oli õiguspärase haldusaktiga.

44. Kaebuse esitajale on määratud riigi õigusabi 15.04.2011 tema esindamiseks haldusasjas 3-11- 350 kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 64-65).

Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 kohaselt tuleb kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmise korral määrata riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või jätta need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides. Antud juhul on D.S.i riigi õigusabi korras määratud esindaja vastava taotluse ajavahemikul 05.05.2011 kuni 15.02.2012 osutatud õigusabi hüvitamiseks kohtuistungil esitanud ning seega on otstarbekohane need käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata. RÕS § 22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks sama seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti.

RÕS § 21 lõike 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra advokatuuri juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu.

Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega (muudetud Eesti Advokatuuri juhatuse 09.02.2010 ja 15.06.2010 otsustega) kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ kohaselt on isiku esindaja tasu menetluses osalemise eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta. Tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest toimub kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi ning lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel (korra p 19). Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotlusest (tl 227) nähtub, et esindaja tegi 2011. aastal toiminguid kokku 35 pooltundi. Tasu kohtuistungil osalemise eest saab arvestada lähtuvalt kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegadest (tl 182-185) ning seega tuleb määrata tasu mitte taotletud 6, vaid 5 pooltunni eest. Seega on riigi õigusabi tasu 2011. aasta toimingute puhul kokku 34 pooltunni eest summas 543 eurot ja 32 senti.

Eesti Advokatuuri juhatuse 13.12.2011 otsusega tehtud muudatused jõustusid 01.01.2012 ning nende kohaselt on isiku esindaja tasu menetluses osalemise eest 16 eurot iga poole tunni kohta. Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotlusest nähtub, et esindaja tegi 2012. aastal toiminguid kokku 7 pooltundi, sellest 3 pooltundi kohtuistungil. Seega on taotletav riigi õigusabi tasu 2012. aastal tehtud toimingute eest kokku 112 eurot.

Kohus leiab, et taotluses toodud riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute tasustamine on kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud korra põhimõtetega ning põhjendatud 41 pooltunni ulatuses. Korra punkti 2 kohaselt lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane. Taotluse esitaja

11 kinnitas, et büroo on käibemaksukohustuslane (kohtuistungi protokoll, tl 229). Seega on riigi õigusabi tasu ja kulud lähtuvalt 15.02.2012 esitatud taotlusest 655 eurot ja 32 senti, millele lisandub käibemaks 131 eurot ja 6 senti. Koos käibemakuga on summa 786 (seitsesada kaheksakümmend kuus) eurot ja 38 senti.

Korra punkti 13 kohaselt maksab riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud välja Eesti Advokatuuri juhatus riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt määratud riigi õigusabi osutajale. Tasu ja kulud makstakse välja advokaadi või advokaadibüroo pidaja taotluse alusel, millele on lisatud ärakiri kohtuotsusest või määrusest, millega riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks määrati.

Enno Loonurm Kohtunik