3-11-2481/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-2481 Otsuse kuupäev

29. veebruar 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Raino Oti (Ott) kaebus Tartu Vangla vastu 08.04.2011. a

– 11.04.2011. a ohjeldusmeetmena jalaraudade kasutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 170 eurot

Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebuse esitaja - Raino Ott Vastustaja - Tartu Vangla Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 30. märtsini 2012. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Vanglas kinni peetav Raino Ott ründas 08.04.2011. a kinnipeetavate jalutuskäiku teostanud vanglateenistuse ametnikke, mille tagajärjel tekitas vanglateenistuse ametnikule füüsilist valu ja sellega kaasneva vigastuse. Tartu Vangla 08.04.2011 otsusega nr 7-61/19 kohaldati R. Oti suhtes muuhulgas kambrisse sisenemisel ja väljaspool elukambrit saatmisel ohjeldusmeetmena käeja jalaraudade kasutamist.

18.08.2011. a esitas R. Ott Tartu Vanglale kahjunõude, milles taotles talle tekitatud kahju hüvitamist summas 170 eurot põhjusel, et ohjeldusmeetmena kasutatud jalarauad hõõrusid tema jalad veriseks. Tartu Vangla direktori 18.10.2011. a otsusega nr 3-30/263-1 jäeti kahjunõue rahuldamata.

2. 19.10.2011 esitas Raino Ott Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju summas 170 euro hüvitamiseks.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

3. Jalarauad hõõrusid kaebaja jalad veriseks, ta teavitas sellest valvurit ning palus sidet, kuid vaatamata sellele sidet talle ei saadetud. Kolmandal päeval palus kaebaja uuesti sidet valvur

A. Treialilt, kes lubas kuhugi helistada, kuid hiljem ütles, et peakorrapidaja A. Ool olevat öelnud, et sidet ei saa. Side toodi alles neljandal päeval tänu T. Naaritsale, seni pidi kaebaja veritsema ja valu kannatama. Peakorrapidaja eiras kaebaja abipalvet ja ei organiseerinud abi.

Kaebaja märgib, et kuna kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses tuuakse välja, et valvur märkas, et kaebajal olid jalad katki, siis vaidlust ei ole faktis, et tervise rikkumine leidis aset.

Kuna Tartu Vangla on rikkunud kaebaja tervist ning jätnud ta ilma esmaabita, tekitades sellega talle piina, taotleb kaebaja mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis kaebaja tervise kahjustamise eest summas 170 eurot.

Vastustaja vastuväited

4. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu, leides, et kaebus on põhjendamatu. Riigikohus on 13.11.2009 otsuses nr 3-3-1-63-09 märkinud, et käeraudade või teiste ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole reeglina hõlmatud EIÕK art 3 kaitsealaga, kui meedet kohaldati seaduslikul kinnipidamisel ja selle kohaldamisel kasutatud jõud ja avalik eksponeerimine ei väljunud sellest piirist, mis oli meetme kohaldamiseks mõistlikult vajalik. Eelnimetatud artikli kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide kohaldamisest tulenevalt, sellistele sanktsioonidele omast või nendega juhuslikult kaasnevat valu või kannatusi.

Seega isegi, kui kaebajale tekkisid jalaraudade kasutamisest mingid vigastused, siis on selle puhul tegemist just konkreetses situatsioonis kaebaja enda käitumise koosmõjul jalaraudade kasutamisega tekkinud vigastustega, mis ei ole tekkinud vanglateenistuse ametnike süülise käitumise tagajärjel.

Tartu Vangla märgib, et vangla vanemvalvur T. Naaritsa poolt antud seletuste kohaselt ei pöördunud kaebaja tema poole palvega arstiabi saamiseks ega palunud sidemeid jalgade kaitseks, vaid ametnik ise märkas, et kaebajal on jalad kohati katki ning tõi talle meditsiiniosakonnast elastiksidemed mõlemale jalale. Samas järgmisel päeval T. Naarits märkas, et R. Ott läks jalutama ilma sidemeteta. Küsimusele, miks kaebaja sidemeid ei kasuta,

R. Ott ei vastanud. Seega ei olnud kaebaja ise arstiabi saamisest ega sidemete kasutamisest huvitatud. R. Ott jättis teadlikult kasutamata reaalse võimaluse väidetava kahju ärahoidmiseks, eesmärgiga nõuda hiljem hüvitist.

5. Tartu Vangla järelvalveosakonna peaspetsialist-korrapidaja Andrei Ooliga toimunud suulisest vestlusest selgus, et ametnikul ei ole meeles, kas keegi valvuritest on pöördunud aprilli alguses tema poole küsimusega kinnipeetavale sidemete väljastamise vajaduse kohta. Kuna R. Ott ei ole ise meditsiinilise abi saamiseks soovi avaldanud, ei ole teda meditsiiniosakonda kutsutud ega valvemeediku poolt läbi vaadatud, mistõttu ei ole meditsiiniosakonnas ka sissekandeid kaebajale sidemete väljastamise kohta. Juhul, kui ametnik on meditsiiniosakonnast sidemeid küsinud, siis väljastati need temale dokumentidesse märget tegemata.

Tartu Vangla 3. üksuse valvuri Argo Treiali käest ei ole vastustajal enam võimalik seletusi võtta, kuna alates septembri algusest ei ole vanglale ametniku viibimiskoht teada ja telefoni teel ei ole ametnik kättesaadav.

6. Kuna kaebajale paigutati jalarauad õiguslikul alusel ning kaebaja ei olnud väidetava kahju ärahoidmisest ise huvitatud, siis puudub tal ka õigus mittevaralise kahju hüvitise taotlemiseks. Tartu Vangla tegevuse tagajärjel ei ole kaebajale kahju tekkinud.

Kohtu põhjendused ja otsus

7. Halduskohtumenetluses on kaebeõiguse aluseks isiku õiguste kaitse (HKMS vr § 7 lg 1, kehtiva HKMS § 44 lg 1). Käesoleva vaidluse esemeks on kaebuses välja toodud vastustaja tegevusetus, millega kaebuse kohaselt kahjustati vastustaja poolt süüliselt kaebaja tervist.

Käesolevas asjas ei taotle kaebaja tervishoiutöötaja tegevusetuse tõttu tekitatud kahju hüvitamist, mis on käsitletav eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuna ja millest tekkinud vaidluse lahendamine on maakohtute pädevuses. Kaebaja taotleb vangla ametnike tegevusetuse tõttu tekitatud kahju hüvitamist, kes jätsid kaebuse kohaselt kaebaja palve abi saamiseks tähelepanuta. Seega on tegemist avalik-õiguslikus suhtes väidetavalt tekitatud kahjuga, millest tekkinud vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

8. Kaebaja nõude lahendamisele kohaldub RVastS § 9 lg 1, mis sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, tuleb RVastS § 9 lg 2 alusel ka hinnata, kas vastustaja on käitunud süüliselt, sest süü hindamiseks ei piisa ainult sellest, et tuvastada, kas vastustaja toiming on olnud õigusvastane.

Õigus nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest on rahaliselt hinnatav õigus. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Kaebaja nõue põhineb väidetaval süülisel tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralisel kahjul.

Vastuseks kaebusele märgib halduskohus, et kaebaja poolt taotletava hüvitisega tuleks põhimõtteliselt luua olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on kaebaja asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

9. Poolte vahelise vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja poolt avalik-õiguslikus suhtes teostatud toiming (tegevusetus), millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, tuleb kaebus jätta rahuldamata.

10. Kaebaja nõude sisulisel lahendamisel tugineb halduskohus materiaalõiguse kõrval asjakohasele kohtupraktikale.

Riigikohus on 12.12.2007. a haldusasjas nr 3-3-1-70-07 tehtud otsuse p-s 13 asunud seisukohale, mille kohaselt: „Ringkonnakohus märkis õigesti, et võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Sellest tulenevalt on vangla kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava statsionaarse ravimise meditsiinitöötajate pideva järelevalve all.“. Riigikohtu 15.12.2010. a haldusasjas nr 3-3-1-53-10 tehtud otsuse p-s 10 on sedastatud, et: „Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja õigusi oleks rikutud ja kohustamiskaebus kuuluks rahuldamisele, kui ilmneks, et kaebaja suhtes ei teostatud vangistusseaduse normidest tulenevat tervisealast järelevalvet või et asjakohase eriarstiabi osutaja juurde saatmiseks tuvastati vangla arsti poolt küll näidustused, kuid vangla sellest hoolimata isikut eriarstiabi osutaja juurde ei suunanud.“.

Halduskohus on seisukohal, et Riigikohtu osundatud seisukohad kohalduvad käesolevale vaidlusele, millest tulenevalt tuleb vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas kaebajale, kellelt riik on võtnud vabaduse, on vangla taganud tema tervise kaitse. Sealhulgas võimaluse kutsuda abi ja kas vangla on täitnud oma kohustust, pidevalt jälgida kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava ravimise meditsiinitöötajate poolt.

11. Kaebaja on kaebuses nimetanud, et jalgade veritsusest teavitas ta vanglateenistuse ametnikke A. Treialit, A. Treiali kaudu A. Ooli ja sideme sai ta lõpuks tänu T. Naaritsale. Kaebaja põhjendab kahjunõuet ja sisuliselt süüdistab järelevalveosakonna peaspetsialistkorrapidajat Andrei Ooli, et viimane keelas A. Treialil kaebajale sidet tuua. Vastuseks halduskohtu vastavale järelpäringule (tlk 25) on vangla direktor korraldanud suulise vestluse

A. Ooliga, mille käigus on viimane avaldanud, et ei mäleta, kas keegi valvuritest on pöördunud aprilli alguses tema poole küsimusega kinnipeetavale sideme väljastamise vajaduse kohta. Toomas Naaritsa 15.11.2011. a seletuskirja kohaselt (tlk 22) ei ole kaebaja kunagi pöördunud tema poole vigastatud jalgade raviks ega pole palunud sidet jalgade sidumiseks. Seletuskirja kohaselt märkas T. Naarits ise, et kaebajal olid jalad kohati katki hõõrutud, mille tõttu tõi ta kaebajale sideme, mida kaebaja aga jalgade sidumiseks ei kasutanud.

Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et temale oleks jalarauad asetatud liiga tugevasti pingutatult. Tartu Vangla 08.04.2011. a otsusega on tõendatud, et kaebaja pidi täiendava julgeolekuabinõuna jalaraudu kandma kambrisse sisenemisel ja väljaspool kinnipeetava elukambrit saatmisel. Kaebuse kohaselt hõõrusid jalarauad kaebaja jalad katki juba nende kasutamise esimesel päeval. Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta pidi 8. aprillil jalaraudadega läbima saatmisel pikki vahemaid. T. Naaritsa seletuskirjaga loeb halduskohus tõendatuks, et kaebaja ei kasutanud vanglateenistuselt saadud sidet eesmärgipäraselt, mis kinnitab halduskohtu arvates vastustaja versiooni kaebaja käitumise motiividest. Neid asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates on halduskohus seisukohal, et ei ole tõendatud vastustaja tegevuse õigusvastasus ja vastustaja süü kaebajale mittevaralise kahju tekitamises.

Kaebajale ei ole asjas kogutud tõendite kohaselt abi andmata jätmisega tekitatud tervisekahjustust, kuna halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole kaebaja tervise kahjustamine korrektselt ja lühiajaliselt kasutatud jalaraudadega ka eluliselt usutav.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud inimväärikust alandavaks arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Ilhan vs Türgi, nr 22277/93).

Käesoleval juhul ei saanud kõnealuse juhtumi tagajärjel kaebajale tekkida raskeid tervisekahjustusi, kuna kaebaja ei kasutanud väidetavate vaevuste leevendamiseks vastustajalt saadud sidet. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et ta oleks avaldanud soovi saada valvemeediku vastuvõtule, et saada erakorralist meditsiinilist abi. Seega ei ole halduskohtu hinnangul kaebuses kirjeldatud kannatused käsitatavad ka väärikuse alandamisena, mis annaks aluse mittevaralise kahjunõude rahuldamiseks.

Halduskohus hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja õiguste rikkumine vaidlustatud toiminguga ei ole tõendatud, mille tõttu tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud kaebus jätta rahuldamata (HKMS §-de 5 lg 1 p 4,

158 lg 1 ls 1).

12. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks menetluskulud kandma kaebaja (HKMS §

108 lg 1 ls 1), kuna aga vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist (HKMS § 109 lg 1 viimane lause), jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

Roby Koik kohtunik