3-11-2797/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-2797 Otsuse kuupäev

29. veebruar 2012 Kohtunik Roby Koik Menetlusosalised Kaebaja – Ivo Russak Vastustaja – Tartu Ülikool Kohtuasi Ivo Russaku kaebus Tartu Ülikoolis 09.06.2011 sooritatud eksami õppeaines Tsiviilkohtumenetlus hindamise otsuse tühistamiseks, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani 20.09.2011 otsuse tühistamiseks, Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni 04.11.2011 otsuse tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks teha uus otsus Ivo Russaku 09.06.2011 sooritatud eksami osas Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta Ivo Russaku kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 30.03.2012. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Kaebaja sooritas 09. juunil 2011 Tartu Ülikoolis eksami õppeaines Tsiviilkohtumenetlus (P2OG.01.090) ja sai tulemuseks „D“. Kaebaja vaidlustas tulemuse aine õppejõu juures, kes jättis hinde muutmata.

10.09.2011 esitas kaebaja õigusteaduskonna dekaanile apellatsiooni eksamihinde vaidlustamiseks. Dekaan moodustas eksamitöö sisuliseks läbivaatamiseks komisjoni, kelle ettepanekule tuginedes jättis dekaan 20.09.2011 otsusega apellatsiooni rahuldamata. Komisjon nõustus oma hinnangus varasema hindaja antud hindega „D“, lisades samas, et ei oleks vastu ka hindele „C“, kuid mingil juhul ei vääri töö komisjoni arvates kõrgemat hinnet.

14.10.2011 pöördus kaebaja apellatsiooniga Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni poole, kes jättis apellatsiooni 4.11.2011 otsusega nr 3 – 2011/2012 rahuldamata.

2. 30.11.2011 pöördus kaebaja kaebusega Tartu Halduskohtusse. Kaebuses on esitatud nõuded 09.06.2011 Tartu Ülikoolis sooritatud hindamise otsuse aines Tsiviilkohtumenetlus tühistamiseks, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani 20.09.2011 otsuse tühistamiseks, Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni 4.11.2011 otsuse tühistamiseks ning Tartu Ülikooli kohustamiseks teha uus põhjendatud otsus kaebaja poolt 09.06.2011 sooritatud eksami osas viisil, mis tagab üliõpilase võrdse kohtlemise ja teiste eksaminandidega ühetaoliselt ja samadel põhimõtetel hindamise.

Kaebuse põhjendused ja taotlused

3. Kaebaja hinnangul on kohtu pädevuses võtta seisukoht nii võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumises hindamismenetluses kui ka eksamihinde põhjenduste materiaalses õigusvastasuses, kuivõrd see on käesoleval juhul faktide tuvastamise ja õigusnormide tõlgendamise küsimus.

Kaebaja on seisukohal, et ebaõiglaselt madal eksamihinne vähendab tema võimalust jätkata õigusteaduse õpinguid magistriõppes. Samuti vähendab ebaõiglaselt madal eksamihinne kaebuse esitaja võimalust tulevikus erialast tööd leida, mis kujutab endas riivet põhiseaduse §-i 29 esimeses lauses toodud õigusele vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.

4. Kaebaja leiab, et seisukoht, kus hilisemad hindamise läbivaatajad, olgugi et nad on teadlikud sellest, mida esialgne hindaja luges veaks ning mida mitte, lähtuvad sellest hoolimata hinde läbivaatamisel teistest (rangematest) hindamiskriteeriumitest, rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebaja on ainuke üliõpilane, kelle suhtes rakendatakse rangemaid hindamispõhimõtteid ning loetakse etteheidetavaks veaks ka eksimus perioodi arvestamise osas, mida algne hindaja veaks ei lugenud.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et võrdse kohtlemise põhimõttest tuleneb see, et kõiki sama eksamit sooritanud üliõpilasi tuleb hinnata ühtede hindamispõhimõtete järgi. Seega ei ole õige kohelda üliõpilast eristavalt, rakendades hinde vaidemenetluses üliõpilase suhtes rangemaid hindamispõhimõtteid kui teiste üliõpilaste suhtes rakendati. Kaebuse esitaja märgib täiendavalt, et kui hilisematel hindamise läbivaatajatel oleks õigus oma suva järgi rangemaid hindamiskriteeriume seada, siis muutuks hinde apelleerimine sisuliselt mõttetuks. Tuginedes rangematele kriteeriumitele on alati võimalik õigustada esialgse hindaja pandud madalat hinnet ning seda isegi juhul, kui mitmed esialgse hindaja poolt valeks loetud vastused tuleb õigeks tunnistada.

5. Kaebaja tugines hinnet apelleerides muuhulgas asjaolule, et kaasüliõpilase eksamitöö, milles oli kolm puudust, mida õppejõud ise veaks pidas, oli õppejõu poolt hinnatud hindega „B“. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuna tema eksamitöös on vähem vigu kui võrdlustöös, ei saa tema eksamihinne olla kuidagi madalam kui „B“.

Eksamitööst nähtub, et õppejõud on eksamihinde kujunemise osas jätnud tööle üsna napilt märkeid. Kohati ei ole aru saada, kas õppejõud on vastuse lugenud õigeks või valeks või üldse hindamata jätnud. Eksamihinde kujunemise põhjendused ei ole seetõttu jälgitavad.

Kaebaja hinnangul on käesolevas vaidluses tegemist sellise erandolukorraga, mil õiglane hindamine, kus on ühtlasi kinni peetud ka võrdse kohtlemise põhimõttest, on võimalik vaid võrdluses kaasüliõpilaste tööde ja hinnetega. Kaebaja põhjendab toodud seisukohta sellega, et käesoleval juhul ei ole kirjapandud kujul olemas määratletud hindamissüsteemi, mis vastaks hindamismääruse nõuetele ning toimiks õiglase hindamise garandina. Kui uuel hinde läbivaatamisel kasutataks mingit muud meetodit, kui teiste töödega ja hinnetega võrdlemine, siis ei oleks kaebuse esitaja hinnangul tagatud tema võrdne kohtlemine kaasüliõpilastega. Eksami tühistamine tervikuna ja korduseksami võimaldamine oleks kaebuse esitaja hinnangul põhjendatud juhul, kui eksamitööle õiglase hinnangu andmine ei oleks hindamismenetluses toimunud minetuste tõttu üldse enam võimalik.

6. Kaebaja möönab, et tulenevalt Riigikohtu poolt otsuse nr 3-3-1-87-04 punktis 17 väljendatud seisukohtadest võib käesoleval juhul olla tegemist sellise olukorraga, kus kahtluse all on eksami protseduuri õiguspärasus tervikuna, mitte vaid hindamise õiguspärasus. Selline järeldus võib tuleneda vastustaja eksamikorraldusest, mis ei vasta õiguse üldpõhimõtetele, sealhulgas läbipaistmatust hindamiskorraldusest, kus muuhulgas erinevate eksamiülesannete osakaalu hindest ei olnud eelnevalt välja toodud ning need ei selgunud ka vaidemenetluse käigus.

7. Kaebaja leiab täiendavalt, et käesolevas asjas ei ole võimalik rakendada hindamisskaalasid, mis põhinevad õpiväljundite saavutatuse taseme hindamisel (kasutatud eksamineerimise meetod ei sobi kokku väljundipõhise hindamisega). Hindamissüsteemi määruses kirjeldatud hindamissüsteem on üks tervik ning süsteemi on võimalik rakendada ainult juhul, kui määruse § 3 lõikes 2 nimetatud hindamiskriteeriumid on paika pandud. Skaalal toodud hinnetele vastavaid kirjeldusi vaadeldes nähtub, et kirjeldused koosnevad peamiselt määratlemata õigusmõistetest. Seega jätaks skaala otsekohaldamine hindajale väga ulatusliku kaalutlusruumi. Hindamismenetluse eripäraks on see, et hinnet ennast ei põhjendata üldse. Seetõttu on skaala kohaldamiseks hindamissüsteemi määruse §-i 3 lõigete 2 ja 3 järgi vajalik määrata ära detailsed hindamiskriteeriumid, mis vähendaksid hindaja subjektiivset suva ning võimaldaks õiglase ja erapooletu hinnangu andmist.

Vastustaja vastuväited

8. Kaebaja eksamitööd on sisuliselt läbi vaadatud ja õpiväljundite saavutatust hinnatud kolm korda – eksamil, eksami hinde vaidlustamisel aine õppejõu juures ning hinde vaidlustamisel dekaani juures. Dekaan on Õppekorralduseeskirja p 186 alusel moodustanud eksamitöö sisuliseks läbivaatamiseks komisjoni koosseisus dotsent V. Kõve, dotsent K. Saare ja lektor T. Tampuu. Komisjoni seisukohta arvestades on dekaan teinud otsuse jätta apellatsioon rahuldamata.

Vastustaja leiab, et eksamitöö sisuline pedagoogiline läbivaatamine aine õppejõu poolt eksamil ja täiendavalt vaidlustamise korral ning dekaani tasandil komisjoni ja dekaani poolt tagab õpiväljundite saavutatuse õiglase ja objektiivse hindamise.

9. Üliõpilaste eksamitöid hinnatakse individuaalselt, mitte võrdluses kaasüliõpilaste töödega. Eestis tuleb kõrgharidustasandil lähtuda haridusja teadusministri 27.10.2009 määrusest nr 71 „Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega“, millest tulenevalt ei ole lubatud hindamine lähtuvalt teiste üliõpilaste õpiväljundite saavutatuse tasemest. Sellest tulenevalt ei saa ülikool hinnata üliõpilase õpiväljundite saavutatuse taset võrreldes kaasüliõpilastega. Kehtiv hindamissüsteem tagab üliõpilaste võrdse ja objektiivse kohtlemise kõige paremini, kuna ei sea üliõpilase saadavat hinnet sõltuvusse teiste üliõpilaste samal eksamil saadud hinnetest.

10. Eksamitulemuse apelleerimisel vaadatakse töö sisuliselt uuesti läbi ja tehakse uus pedagoogiline otsus. Eksamitöö uuel läbivaatamisel ei ole hindaja seotud eelmise hindega, kuna pedagoogilise hindamise eesmärgiks on ühtsele hindamissüsteemile vastava hinde otsustamine. Sellest tulenevalt võib hinne võrreldes esialgse hindega ka muutuda.

Kaebaja eksamitöö läbivaatamisel dekaani tasandil on lisaks õppejõu märkustele välja toodud täiendavaid asjaolusid, mis komisjoni hinnangul kirjeldavad õpiväljundite saavutatust.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et komisjon on seotud esialgse hindaja märkustega.

11. Kaebaja eksamitöö hindamisel ja apellatsioonide läbivaatamisel ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Tsiviilkohtumenetluse õppeaine ainekavas ei ole eraldi konkreetseid hindamiskriteeriume välja toodud. Seega toimub kõigi üliõpilaste hindamine lähtuvalt ainekavast, viidatud ministri määrusest ja Õppekorralduseeskirja punktist 92.

Kaebaja on õppeaine hindamiskriteeriume ise välja mõelnud ning seejärel enda poolt väljamõeldud hindamiskriteeriumide alusel enda ja kaasüliõpilaste töid võrrelnud ning hinnanud. Hindamisel saab ja tuleb lähtuda vaid õppeaine õpiväljunditest ning nende saavutatuse tasemest. Tsiviilkohtumenetluse õppeaine ainekavas ei ole kaebaja poolt mainitud hindamiskriteeriume kehtestatud.

Apellatsiooni korras vaadatakse läbi vaid see töö, mille osas on apellatsioon esitatud.

12. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele 3-3-1-87-04 on vastustajale arusaamatu. Eksam on korraldatud ja toimunud vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Õppeaine Tsiviilkohtumenetlus ainekava ning seal kirjeldatud õpiväljundid vastavad samuti õigusaktidele.

13. Kaebaja taotlus kohustada Tartu Ülikooli tegema Ivo Russaku 09.06.2011 sooritatud eksami osas uus otsus on vastustaja hinnangul põhjendamatu.

Varasemas kohtupraktikas (näiteks Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustes haldusasjas nr 3-07-1708) on asutud seisukohale, et „eksamitel tehtud otsustused kuuluvad piiratud kohtuliku kontrolli alla. Kohus ei ole pädev kontrollima eksami tulemust sisuliselt, st üliõpilase teadmistele ja oskustele antud pedagoogilist hinnangut. Kohus saab anda hinnangu sellele, kas eksam on korraldatud vastavuses eksami korraldamist sätestavate eeskirjadega. Eksami korraldust sätestavate eeskirjade rikkumise korral tühistab kohus eksami tulemuse üksnes siis, kui tuvastatud rikkumised võisid mõjutada eksami tulemust.” Kaebaja ei ole kaebuses arusaadavalt selgitanud, millised võimalikud eksami korraldamisel toimunud rikkumised võisid mõjutada eksami tulemust.

Kohtu põhjendused ja otsus

14. Esmalt võtab kohus seisukoha kaebaja väite osas, mille kohaselt on kohus pädev kontrollima ka eksami hinde kujunemise sisulist õiguspärasust. Eksamitel tehtud otsused kuuluvad piiratud kohtuliku kontrolli alla, mis tähendab, et haldusorganil on eksamitöö sisulisel hindamisel üldjuhul lõpliku otsustamise õigus. Seega saab kohus kontrollida vaid eksami korralduse õiguspärasust. Kohtupraktikas on tehtud eeltoodud arusaamas mööndusi juhul, kui eksami tulemus võib riivata isiku põhiseaduslikke õigusi. Nii on Riigikohus asunud korduvalt seisukohale, et kohus saab ja peab kontrollima eksami tulemust sisuliselt siis, kui eksami tulemus võib mõjutada isiku edasist elukäiku, kui eksamitulemusest sõltub isiku õigus töötada valitud kutsealal või vastaval ametikohal. Näiteks on Riigikohtu halduskolleegium 30.05.2011 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-20-00 leidnud, et pankrotihalduri eksami tulemustest sõltub isiku võimalus realiseerida oma põhiseaduslikku õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning isikul peab olema sellise õiguse riivamise korral võimalus kohtulikuks kaitseks; 05.03.2009 määruses haldusasjas nr 3-3-1- 97-08 on halduskolleegium asunud seisukohale, et riigieksami mitterahuldavale tulemusele sooritanud isikule toob mitterahuldav eksamitulemus kaasa gümnaasiumi lõpetamata jätmise, millega võidakse riivata mitmeid isiku põhiõigusi (nt põhiseaduse §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele), mistõttu tuleb halduskohtul otsust, mille kohaselt on riigieksam sooritatud mitterahuldavalt, tõhusa õiguskaitse tagamiseks sisuliselt kontrollida, kasutades vajadusel eksperdi abi.

Tartu Ülikooli hetkel kehtiva vastuvõtueeskirja lisa 2 „Kõrghariduse teise astme vastuvõtutingimused“ p-s 2.2.1 ja p-s 4.2.1 ei ole õppeainet Tsiviilkohtumenetlus nimetatud õigusteaduskonna magistriastme eeldusainete hulgas. Ka ei ole seda nimetatud eeldusainete hulgas kaebaja poolt viidatud õigusteaduskonna veebilehel. Kohus leiab eelneva põhjal, et madal hinne nimetatud aines ei vähenda kaebaja võimalust jätkata õigusteaduse õpinguid TÜ õigusteaduskonna magistriastmes.

Usutavaks ei saa pidada kaebaja väidet, et madal eksamihinne vähendab kaebaja võimalust tulevikus erialast tööd leida, riivates selliselt kaebaja õigust valida vabalt eriala, elukutset ja töökohta. Kõnealuse väite on kaebaja jätnud põhjendamata. Kohtu hinnangul ei saa seda pidada ka üldtuntud asjaoluks, et bakalaureuseastme ühe eksami tulemus mõjutab tulevikus erialase töö leidmise võimalusi. Kaebaja sellekohast väidet tuleb seetõttu pidada oletuseks.

Eelnevale tuginedes ei pea kohus põhjendatuks kontrollida vaidlustatud eksami otsust sisuliselt. Kohus hindab seega järgnevalt üksnes seda, kas on rikutud eksamikorraldust või eksami hinde vaidlustamise menetlust ning kas tuvastatav menetluslik rikkumine võis viia väärale otsusele.

15. Kõrgkooli eksami hindamist reguleerivad haridusja teadusministri 27.10.2009 määrus nr 71 „Ühtne hindamissüsteem kõrgharidustasemel, koos diplomi kiitusega (cum laude) andmise tingimustega“ (edaspidi Määrus) ning Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja (edaspidi ÕKE) punktid 89-111.

Tartu Ülikoolis õppekorraldusega seonduvate otsuste (sh eksami hinde) vaidlustamise kord on sätestatud Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja punktides 185-193.

16. Kaebaja heidab eksamikorraldusele ette hindamiskriteeriumite puudumist ja seda, et eksamihinde kujunemise põhimõtted ei olnud ka eksamitööst jälgitavad. Kohus nõustub kaebajaga selles, et Määruse § 1 lg-s 2 sätestatud ühtse hindamissüsteemi komponentide ja § 3 lg-tes 2 ja 3 kirjeldatud hindamiskriteeriumite rakendamise eesmärk on anda õppejõule hindamisel objektiivne alus ning võimaldada üliõpilasel mõista, milliste põhimõtete alusel on hindamine kujunenud. ÕKE p 47 kohaselt sisalduvad hindamiskriteeriumid ainekavas. Kõnealusel juhul on Tsiviilkohtumenetluse (PGOG.01.090) ainekavas loetletud õpiväljundid, hindamisele pääsemise tingimusena on nimetatud hagiavalduse koostamist kodutööna ning lõpliku hinde kujunemise alusena kirjalik eksam. Määruse § 3 lg-s 2 nimetatud hindamiskriteeriume ei ole ainekavas kehtestatud.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et sellise menetlusliku minetuse saaks korrigeerida võrdlushindamise abil. Kaebaja sõnul on võrdlushindamise kaudu võimalik saavutada võrdne kohtlemine, mida teisel viisil hinnates ei saa hindamiskriteeriumide puudumise tõttu tagada. Kohus leiab, et eksaminandide võrdset kohtlemist ei tagaks ühe eksaminandi eksamitöö uuesti hindamine võrdlushindamise alusel. Võrdsuspõhimõtte tagamiseks tuleb kõikidele eksaminandidele võimaldada ühesugune eksamikorraldus ning lähtuda hindamisel samadest hindamispõhimõtetest. Eksaminande on hinnatud Määruses ja ÕKE-s kehtestatud hindamispõhimõtete alusel, mis ei pea võimalikuks hindamist võrdluses teiste üliõpilastega. Määruse § 2 lg 2 kohaselt on hindamise eesmärgiks õppimise toetamine ning usaldusväärse informatsiooni andmine õpingute läbimise tulemuslikkuse kohta. Võrdlushindamine ei oleks eelnimetatud eesmärgiga kooskõlas. Samuti on kõikidele eksami sooritanutele olnud tagatud võimalus oma hinnet vaidlustada selleks ette nähtud korras. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kehtiv hindamissüsteem tagab üliõpilase võrdse ja objektiivse kohtlemise kõige paremini, kuna ei sea hinnet sõltuvusse teiste üliõpilaste hinnetest.

Kõnealuse eksamitöö objektiivse hindamise tagamiseks on dekaan kohtu hinnangul teinud õigustatud otsuse moodustada kolmeliikmeline komisjon, kes vaatas eksamitöö läbi uuesti sisuliselt. Komisjoni hinnang ühtis varasema hindaja omaga, hinnates kaebaja õpiväljundite saavutatuse taset hindele „D“, mitte mingil juhul aga kõrgemale kui „C“. Määruse § 4 lg 2 p 4 kohaselt tähendab saavutatuse tase „D“ piisaval tasemel õpiväljundite saavutamist, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades, erandlikes olukordades avalduvad puudujäägid ja ebakindlus. Kohus möönab, et lähtumine nimetatud kriteeriumidest võimaldab ulatuslikku kaalumist ning viitab pedagoogilise hindamisega kaasnevale paratamatule subjektiivsele aspektile. Oluliseks tuleb aga pidada siinkohal algse hindaja ja komisjoni hinnangute sarnasust, mis lubab järeldada seda, et kaebajale algse hindaja poolt antud hinne ei olnud meelevaldne otsus.

Ülaltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et eksami hindamise otsuse tühistamiseks puudub alus, kuna tuvastatud menetluslik rikkumine ei viinud vale otsuse tegemisele.

17. Kaebaja on taotlenud ka dekaani otsuse tühistamist. Nii dekaani, kui vaidlustuskomisjoni otsuseid tuleb käsitleda vaideotsustena. Kaebaja on küll väitnud, et taotleb vaideotsuste tühistamist õigusselguse huvides, samas esitanud põhjendused dekaani otsuse sisulise ja menetlusliku õigusvastasuse kohta. Seetõttu analüüsib kohus kaebaja nõuet dekaani otsuse tühistamiseks eraldiseisvalt eksami hindamise otsuse tühistamise nõudest.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et dekaani otsusega on rikutud tema õigust võrdsele hindamisele ning hinnatud teda raskemate hindamiskriteeriumite alusel kui teisi sama eksami sooritanuid. Komisjon on asunud seisukohale, et „apellatsiooni lahendamise sisuks on eksamitöö uus läbivaatamine ja sellele omapoolse hinnangu andmine, kas nõustuda töö esmase hindajaga või mitte. Seejuures ei ole komisjon seotud varasema hindaja hilisemate selgitustega hindamispõhimõtete osas, kui eelnevalt ei olnud eksami hindamise põhimõtteid (nt punktide arvestamise korda, hindamiskriteeriumeid) kindlaks määratud“ (tlk 7). Asja materjalidest järeldub, et esmane hindaja on oma hindamispõhimõtteid kaebajale hilisemas suhtluses selgitanud ning teatanud, et ei võtnud hindamisel arvesse eksimust perioodi arvestuse osas (tlk-d 2 ja 7). Kaebaja leiab, et on ainuke üliõpilane, kelle suhtes on rakendatud seetõttu rangemaid hindamispõhimõtteid. Kohus on seisukohal, et selline järeldus ei ole korrektne. Komisjoni avaldusest ei saa järeldada seda, et kaebajat on hinnatud rangemate kriteeriumite alusel. Järeldada saab üksnes seda, et komisjon ei ole olnud seotud algse hindaja hilisemate selgitustega hinde kujunemise kohta ning on hinnanud kogu eksamitööd sisuliselt uuesti. Kohus leiab, et olukorras, kus algne hindaja ei ole kehtestanud selgeid hindamiskriteeriume, on hinde sobivuse objektiivne kontrollimine võimalik üksnes sõltumatult algse hindaja hilisematest avaldustest konkreetse eksamitöö hinde kujunemise kohta. Kui uuel hindamisel võetaks arvesse esialgse hindaja mõnda põhimõtet, olles samal ajal teadmatuses teistest, ei tagaks ka see võrdseid hindamiskriteeriume. Kaebaja on juhtinud ka ise tähelepanu asjaolule, et eksamitöö põhjal ei ole võimalik mõista algse hindaja hindamispõhimõtteid. Seega saab pidada ka võimalikuks, et komisjoni hindamiskriteeriumid on olnud osaliselt leebemad kui algsel hindajal.

Kohus leiab, et kaebaja eksamitööd on uuesti hinnatud kooskõlas kehtiva hindamise eesmärgiga, sealjuures vältides hindamist võrdluses kaasüliõpilase eksamitööga. Kaebaja eksamitöö võrdlemine kaasüliõpilase tööga ei oleks olnud ka tulemuslik juhul, kui oleks tuvastatud, et kaasüliõpilasele on antud põhjendamatult kõrge hinne. Kaasüliõpilase eksamihinnet ei oleks saanud muuta, kuna seda polnud vaidlustatud. Tehtud eksimuse tõttu ei oleks saanud muuta ka kaebaja hinnet, sest see oleks vastuolus Määruse § 2 lg-s 2 sätestatud hindamise eesmärgiga. Kohtu hinnangul puudub kõnealusel juhul võrdse kohtemise kaitse vajadus, kuna haldusorgani eksimusest ühe isiku suhtes ei saa tuletada nõuet teha sama eksimus teise isiku suhtes.

Eelnevale tuginedes leiab kohus, et apellatsioonikomisjoni poolt antud hinnanguga ja dekaani otsusega ei ole rikutud kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele ning jätab kaebaja nõude dekaani otsuse tühistamiseks rahuldamata.

18. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et vaidlustuskomisjoni tehtud vaideotsus rikuks tema õigusi eraldiseisvalt haldusaktidest, millele vaidlustus oli esitatud, ning arvesse võttes seda, et need haldusaktid jäävad kohtu poolt tühistamata, ei rahulda kohus ka kaebaja nõuet vaidlustuskomisjoni otsuse tühistamiseks.

19. Lisaks on kaebaja esitanud kohustamisnõude Tartu Ülikooli kohustamiseks tegema tema suhtes uut otsust viisil, mis tagaks tema võrdse kohtlemise ja teiste eksaminandidega ühetaoliselt ja samadel põhimõtetel hindamise. Kuna kohus on tuvastanud, et kaebajat ei ole eksami korraldamisel ega eksamitöö hindamisel koheldud teiste eksaminandidega ebavõrdselt, ei ole ka kohustamisnõude rahuldamine põhjendatud.

20. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskuludeks on asjas tasutud riigilõiv 15,97 eurot, mis jääb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega ei mõista kohus HKMS § 109 lg 1 kohaselt menetluskulusid kaebajalt vastustaja kasuks välja ning need jäävad vastustaja enda kanda.

Roby Koik kohtunik