3-11-3023/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruaril 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-3023 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Politseija Piirivalveamet; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist

– L.B.H.. Kohtuistungi toimumise aeg

28. veebruaril 2012. a, Tallinnas Resolutsioon

1. Anda luba L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni isiku Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.04.2012.

2. Jätta läbi vaatamata L.B.H.i nõustaja taotlus esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks.

Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 kalendripäeva jooksul arvates käesoleva määruse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA POOLTE SEISUKOHAD

1. 26.12.2011 kella 13.40 ajal pidas Luhamaa piirivalvekordoni patrull Vene piiritulba 114 ja 118 vahelisel alal kinni vahetult ebaseaduslikult piiri ületanud ja Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki saabunud isiku, kellel puudus isikut tõendav dokument. Isik nimetas end Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodanikuks L.B.H.iks (sünniaeg xx xx xxxx, elukoht xxxxxxxxxx).

2. 28.12.2011 esitas Politseija Piirivalveamet (PPA) Tartu Halduskohtule taotluse L.B.H.i väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks.

3. Tartu Halduskohus andis 28.12.2011 kohtumäärusega loa L.B.H.i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse alates 28.12.2011 kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

4. 21.02.2012 esitas PPA Tallinna Halduskohtule taotluse L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks vastavalt väljasõidukohustuseja sissesõidukeelu seaduse (VVS) §-le 25. L.B.H.il puudus Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kuna isik ületas Eesti Vabariigi riigipiiri Vene Föderatsioonist Eesti Vabariiki saabudes ebaseaduslikult, pani ta sellega toime karistusseadustiku § 258 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 28.12.2011 tehti L.B.H.ile ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1020131125. Arvestades asjaolu, et L.B.H.i väljasaatmist ei olnud reisidokumendi puudumise tõttu võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, taotles Lõuna Prefektuur vastavalt VSS § 23 lg-le 1 Tartu Halduskohtult luba paigutada L.B.H. väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 20.01.2012 edastas Politseija Piirivalveameti (PPA) kodakondsusja migratsiooniosakonna (KMO) migratsioonijärelevalve büroo päringu Välisministeeriumile palvega pöörduda Vietnami saatkonna poole L.B.H.i dokumenteerimise küsimuses. Käesolevaks ajaks ei ole veel PPA oma päringule vastust saanud. 25.01.2012 esitas L.B.H. PPA KMO staatuse määratlemise büroo rahvusvahelise kaitse talitusele varjupaigataotluse. Tulenevalt eeltoodust ja asjaolust, et kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole L.B.H.i väljasaatmine käesoleval ajal võimalik, taotleb PPA KMO migratsioonijärelevalve büroo Tallinna Halduskohtult luba pikendada L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega veel kahe kuu võrra vastavalt VSS § 25.

5. Tallinna Halduskohus võttis 22.02.2012 kohtumäärusega eelnimetatud taotluse menetlusse ning määras taotluse läbivaatamiseks kohtuistungi - 28.02.2012 kell 14.00.

6. 27.02.2012 saabusid kohtule L.B.H.i väidetava esindaja Viivika Sirelpu järgmised taotlused: 1) esialgse õiguskaitse korras peatada taotleja suhtes Eestist lahkumis-ettekirjutuse toimingute tegemine ja täitmine; 2) lõpetada PPA L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise menetlus kompromissiga; 3) lubada taotluse esitajal pöörduda vabatahtlikult tagasi Vietnami, saades selleks IOM-lt (International Organization for Migration e Rahvusvaheline migratsiooniorganisatsioon) toetust. Taotluses märgitu kohaselt võttis L.B.H. tagasi varjupaigataotluse (ei soovi PPA eitavat vastust varjupaigataotlusele edasi kaevata) ning soovib sõlmida kokkulepet. Kokkuleppega väljasaatmiskeskus hoiaks kokku oma rahalisi vahendeid, kuna IOM on andnud oma nõusoleku tagada taotleja väljasaatmiskulud. Väljasaatmiskeskuses viibimine pole kohustuslik, kui välismaalane täidab ettekirjutuse vabatahtlikult. Kuna taotleja on juba 2 kuud VSK-s viibinud varjupaigataotlejatena, siis oleks mõistlik lähtudes Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artiklist 5 ja EIÕK protokollist nr 4 artiklist 2 nad anda üle IOM-ile ning anda neile õigustatud võimalus vabatahtlikult riigist lahkuda.

7. Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2012 kohtumäärusega 27.02.2012 L.B.H.i eest esitatud taotlused käiguta, kuna taotlused allkirjastanud isik ei vastanud HKMS § 32 lg 1 p-st 2 ja HKMS § 32 lg-st 3 tulenevatele nõuetele ning ei saanud seega olla käesolevas asjas L.B.H.i esindajaks. Samas edastas kohus eeldusel, et puudused kõrvaldatakse tähtaegselt, L.B.H.i taotlused tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks PPA-le.

8. 27.02.2012 seisukohas ei pidanud PPA võimalikuks kompromissi sõlmimist ning palus jätta rahuldamata L.B.H.i taotluse menetluse lõpetamiseks seoses kompromissi sõlmimisega. Ka leidis PPA, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub alus, kuna käesoleva haldusasja esemeks ei ole L.B.H.ile koostatud lahkumisettekirjutus, mis on muutunud sundtäidetavaks 28.12.2011. L.B.H. saabus Eestisse seadusliku aluseta ning eesmärgiga kasutada Eestit transiitriigina. Tartu Halduskohus leidis juba 28.12.2011, et on alust arvata, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida. Seega on õigustatud tema kinnipidamine VSK-s. Isik Tartu Halduskohtu määrust ei vaidlustanud ning määruses toodud asjaolud ei ole muutunud – isik viibib endiselt Eestis seadusliku aluseta ning tal puuduvad endiselt ka dokumendid ja rahalised vahendid. Seega püsib endiselt oht, et isik võib vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma väljasaatmismenetlusest. Vastavalt välismaalaste seaduse §-le 281 on välismaalane kohustatud kandma enda Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kulud. Isiku vabastamisel VSK-st esitatakse talle vastav arve. Väljasaatmiste korraldamise kulud on ühesugused nii PPA kui ka IOM-i korraldavate väljasaatmiste puhul. IOM-i kinnitus tasuda taotleja väljasaatmiskulud on paljasõnaline ning lisa 1 kinnitus jätab mulje, et see on mõne muu dokumendi lõpp. Antud juhul puuduvad igasugused seaduses ettenähtud alused isiku vabastamiseks VSK-st.

9. 28.02.2012 saabusid kohtule L.B.H.i esindajaks märgitud Viivika Sirelpu täiendavad seisukohad taotluse juurde menetluse lõpetamiseks kompromissiga ja vastus Tallinna Halduskohtu 27.02.2012 kohtumäärusele. Viivika Sirelpu palub kohtul välja selgitada halduskohtul lasuva uurimisprintsiibi alusel taotlejat istungi käigus küsitledes, kas taotleja esindaja esitatud taotlus vastab taotleja tahtele ning sellega kõrvaldada taotluses esinevad puudused. Ühtlasi kinnitas Viivika Sirelpu, et taotlejal puuduvad rahalised vahendid, et kanda väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulusid, mistõttu taotleb L.B.H. enda vabastamist IOM-i hoolde, kes katab ise taotleja majutuskulud kuni väljasaatmise võimalikkuseni. Kompromissi mittesaavutamisel toob kohtu jätkuv luba kinnipidamise jätkamiseks kaasa aluse taotlejal esitada PPA ja kohtu vastu nõue riigivastutuse seaduse § 16 lg 1 ja 3 alusel, kuna L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tekib viimasele seoses tema liikumisja valikuvabaduse piiramisega oluline kahju ning avaliku võimu kandja saab põhjendamatult kasu majutuskulude näol. Kuna taotleja esitas 2011. aastal varjupaigataotluse, on tal alates sellest ajast seaduslik alus Eestis viibimiseks nii nagu kõigil teistel Eestis viibivatel varjupaigataotlejatel. Ei esine ühtegi põhiseaduses esinevat alust L.B.H.i liikumisvabaduse piiramiseks. L.B.H. ei ole otseselt ohtlik avalikule korrale või julgeolekule. L.B.H.i kompromiss väljendab selgelt leebemaid sunnimeetmeid, mida on samuti võimalik edukalt kohaldada.

10. 28.02.2012 toimunud kohtuistungil loobus L.B.H. esialgse õiguskaitse taotlusest ning loobus IOM abist.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Politseija Piirivalveameti taotlus L.B.H.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lõike 1, § 14 lg 1, § 18 lõike 1 ja § 25 alusel põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus ning ilma seadusliku aluseta on välismaalasel keelatud Eestis viibida. VSS § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Politseija Piirivalveamet tegi 28.12.2012 L.B.H.ile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1020131125. L.B.H. eelviidatud ettekirjutust ei vaidlustanud, kuid esitas Politseija Piirivalveametile alles 25.01.2012 varjupaigataotluse. Politseija Piirivalveameti esindaja kohtuistungil esitatud informatsiooni kohaselt jäeti L.B.H.i varjupaigataotlus 20. veebruaril 2012 rahuldamata. Seega puudub L.B.H.il endiselt välismaalaste seaduse §-s 43 sätestatud seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks.

12. VSS § 25 sätestab, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politseija Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni käesoleva seaduse § 24 lõigete 11, 2 või 3 järgi. Isiku VSK-s kinnipidamise tähtaja pikendamisel tuleb kohtul kaaluda ka seda, kas isiku kinnipidamine on lähtudes Põhiseaduse §-s 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgi suhtes proportsionaalne meede. Kohus on seisukohal, et ei esine asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et tegemist oleks ebaproportsionaalse meetmega. Kuna L.B.H.i varjupaigataotlus jäeti rahuldamata ning L.B.H.i nõustaja poolt kohtule esitatud andmetel ei soovi L.B.H. varjupaigataotluse suhtes tehtud negatiivset otsust vaidlustada, saab Politseija Piirivalveamet jätkata L.B.H.i väljasaatmistoiminguid. Kohus märgib, et kohtuistungil avaldas ka L.B.H. ise soovi enda kiiremaks väljasaatmiseks oma päritoluriiki Vietnamisse taotledes, et tema isikutunnistus saadetakse Vietnami saatkonda Eestist väljasaatmise kiirendamiseks. Kohtuistungil selgitas PPA esindaja, et isikutunnistuse koopia on Vietnami saatkonda juba edastatud.

13. Käesoleval juhul ei esine seaduslikku alust L.B.H.i väljasaatmiskeskusest vabastamiseks. Asjaolu, et isik on viibinud väljasaatmiskeskuses juba 2 kuud ning soovib vabatahtlikult Eesti Vabariigist lahkuda, ei saa olla aluseks tema väljasaatmiskeskusest vabastamiseks või tema ümberpaigutamiseks mujale või tema üleandmiseks organisatsioonile IOM International Organization for Migration. Alused isiku väljasaatmiskeskusest vabastamiseks sätestab VSS § 24. Nimetatud sätte järgi on võimalik isikut väljasaatmiskeskusest vabastada vaid väljasaatmise täideviimiseks, olukorras, kus 18 kuu jooksul väljasaatmiskeskusesse paigutamise otsuse tegemisest väljasaatmist täide viia pole õnnestunud, välismaalasele viibimisaluse andmise otsuse või Eestist lahkumise ettekirjutuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise korral. Ühtegi eeltoodud alust käesoleval juhul ei esine. Kohus nõustub ka PPA esindajaga selles, et olukorras, kus isik on Eesti Vabariiki sisenenud ebaseaduslikult, pannes sellega toime kuriteo, ning kohus on juba kord pidanud vajalikuks tema paigutamist väljasaatmiskeskusesse, kuna on alust arvata, et isik võib vabaduses viibides väljasaatmismenetlusest kõrvale hoida, ei ole kohtul põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Puuduvad tõendid, millest tulenevalt võiks kohtul tekkida eriline veendumus selles, et isik väljasaatmiskeskusest vabastamisel oma kohustuse, Eestist lahkuda, vabatahtlikult täidab. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et L.B.H.i ei ole võimalik väljasaatmiskeskusest vabastada ja allutada järelevalvemeetmetele.

14. Seoses L.B.H.i nõustaja taotlusega lõpetada menetlus poolte kompromissiga, märgib kohus järgmist. Kuna PPA ei pidanud võimalikuks L.B.H.iga kompromissi sõlmimist ning kohtul puudub igasugune seaduslik alus kohustada PPA-d vastavat kompromissi sõlmima, ei ole kohtul võimalik ka lõpetada menetlust poolte kompromissi tõttu. HKMS § 155 lg 5 järgi võib halduskohtu määruse peale, millega keeldutakse kompromissi kinnitamisest esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. Kuna käesolevas haldusasjas puudus pooltevaheline kompromiss, mida kohus oleks saanud kinnitada, ei käsitle kohus käesolevat määrust HKMS § 155 lõike 5 järgi edasikaevatava määrusena. Kuna puudub alus menetluse lõpetamiseks, rahuldab kohus PPA taotluse. L.B.H.il on soovi korral võimalik esitada sisulisi vastuväiteid kompromissi kinnitamata jätmisele ning menetluse lõpetamata jätmisele määruskaebuse esitamisel määruse resolutsioonile, millega kohus PPA taotluse rahuldab.

15. Kuna L.B.H. loobus kohtuistungil esialgse õiguskaitse taotlusest, jätab kohus L.B.H.i nõustaja esitatud taotluse HKMS § 55 lõike 2 alusel läbi vaatamata. HKMS § 55 lg 2 sätestab: „Kui menetlusosaline ei kõrvalda taotlust sisaldavas avalduses kohtu määratud tähtpäevaks puudusi, jätab kohus avalduse põhjendatud määrusega läbi vaatamata. Kui kohtu määratud tähtpäevaks ei kõrvaldata puudusi muus avalduses, võib kohus jätta avalduse tähelepanuta.“ 27.02.2012 määrusega jättis kohus L.B.H.i eest esitatud esialgse õiguskaitse taotluse käiguta põhjusel, et taotluse esitajal puudus HKMS § 32 lg 1 p-s 2 ning 32 lõikes 3 sätestatud isiku esindamiseks vajalik kõrgharidus. Vastavat puudust ei ole seni kõrvaldatud. Lisaks loobus L.B.H. kohtuistungil esialgse õiguskaitse taotlusest, millest tulenevalt on L.B.H.i nõustaja taotlus vastuolus isiku enda tahtega. HKMS § 32 lg 2 kohaselt võib nõustaja esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. HKMS § 32 lg 3 esimese lause kohaselt nõustaja poolt kohtuistungil esitatu loetakse menetlusosalise poolt esitatuks, kui menetlusosaline seda kohe tagasi ei võta või ei paranda. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul alus taotluse sisuliseks läbivaatamiseks. Kuigi kohus jätab seega esialgse õiguskaitse määruse läbi vaatamata, mitte sisulistel põhjustel rahuldamata, annab kohus L.B.H.ile HKMS § 252 lg-le 7 tuginedes analoogia korras õiguse määruse peale soovi korral määruskaebust esitada.

Tiina Pappel kohtunik