3-11-1836/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht

27. veebruar 2012, Tartu Haldusasja number 3-11-1836 Haldusasi Artur Randmäe kaebus Harku ja Murru Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 6. septembri 2011. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Artur Randmäe määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Artur Randmäe Vastustaja Harku ja Murru Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. septembri 2011. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Artur Randmäe esitas 25. juulil 2011 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Harku ja Murru Vanglalt talle välja mõista 1000 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest. Kaebuse kohaselt ei võimaldanud Murru Vangla A. Randmäel 28. oktoobril 2010 õigusvastaselt teha vangla kauplusest sisseoste. Selle tõttu tundis A. Randmäe end alandatuna ning pidi teistelt kinnipeetavatelt toiduaineid kerjama, et enda teed ja putru magusamaks teha.

Koos kaebusega esitas A. Randmäe taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu.

2. Tartu Halduskohtu 6. septembri 2011. a määrusega jäeti A. Randmäe taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja kohustati teda tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu summas 50 eurot. Määruse põhjenduste kohaselt on kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kaebajale ei saanud kaebuses kirjeldatud vangla tegevusega tekkida sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Murru Vangla tegevus kaebajale kauplusest sisseostude tegemise mittevõimaldamisel ei saanud kvalifitseeruda tema inimväärikuse süülise alandamisena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Randmäe esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 6. septembri 2011. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole A. Randmäel võimalik 50 euro suurust riigilõivu tasuda, sest ta on kinnipeetav, kellel puudub kindel sissetulek ning kellele vangla ei võimalda sellist tööd, mis võimaldaks riigilõivu tasuda. A. Randmäe on teinud kõik vajaliku mittevaralise kahju eest hüvitise saamiseks ja vangla tegevus on haldusasjas nr 3-10- 3388 tehtud otsusega õigusvastaseks tunnistatud.

4. Harku ja Murru Vangla vastuses nõustutakse halduskohtu määrusega ja palutakse määruskaebus rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on kaebaja põhjendatult riigilõivu tasumise kohustusest seetõttu vabastamata jätnud, et kaebus on perspektiivitu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega korda neid.

6. Määruskaebusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid alust kaebust siiski perspektiivikaks pidada. Määruskaebuses rõhutatakse üksnes kaebaja rahatust, kuid selle asjaolu üle pole niikuinii vaidlust. See, et vangla tegevus on tunnistatud õigusvastaseks, ei tähenda, et kaebajale oleks kindlasti tekkinud ka mittevaraline kahju. RVastS § 9 lg 1 võimaldab mittevaralise kahju hüvitamist üksnes siis, kui kahju on tekitatud süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebajal 28. oktoobril 2010 poest ostmise keelamine ei saanud kindlasti kahjustada viidatud sättes loetletud õigusi. Kaebaja soovis sel päeval osta üksnes suhkruasendajat 15,30 või 19,20 krooni eest (vt Tartu Halduskohtu otsust haldusasjas 3-10-3388). Kohe järgmisel päeval viidi kaebaja kartserikambrisse, kus ta oli 23. novembrini 2010 ning kus ta ei oleks saanud suhkruasendajat nagunii kasutada. Uue võimaluse kauplusest ostmiseks sai kaebaja juba 11. novembril 2010, kuid siis ei tellinudki kaebaja enam suhkruasendajat, ehkki tal oli selleks raha (vt Tartu Vangla 5. juuli 2011. a keelduvat otsust kahju hüvitamisest).

On ilmselge, et neil asjaoludel ei saanud õigusvastane käitumine tekitada kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kaebaja ei oleks kartserisoleku ajal saanud suhkruasendajat kasutada. Asjaolu, et kaebaja järgmisel võimalusel ise suhkruasendajat enam ei ostnud, viitab sellele, et selle saamine ei olnudki tegelikult tema jaoks oluline küsimus. Väited stressi tekitamise ja sellega tervise kahjustamise kohta on paljasõnalised. Väide, et kaebaja pidi end alandama ja suhkruasendajat kaasvangide käest kerjama, on esiteks paljasõnaline ja teiseks ka mitteusutav, sest nagu öeldud, viidi kaebaja kohe järgmisel päeval kartserikambrisse, kus suhtluseks teiste vangidega võimalust ei olnud. Isegi selle väite tõelevastavuse korral ei saa sellise alanduse eest vastutavaks pidada vanglat, sest suhkruasendaja hankimine ei olnud kaebajale vältimatult vajalik ega isegi mitte eriti oluline, kui arvestada seda, et kaebaja seda hiljem ise enam ei ostnud. Kui kaebaja siiski pidas vajalikuks end selle saamiseks alandada, siis oli see tema enda valik, mitte vangla õigusvastase käitumisega vältimatult kaasnenud tagajärg.

7. Seetõttu tuleb määruskaebus rahuldamata jätta. Määruskaebuses pakutud võimalust arvestada 5% maha nõutavast kahjuhüvitisest menetlusseadustikud ette ei näe ja sellist võimalust kasutada ei saa.

Agu Timmi Maili Lokk Einar Vene