2-10-46890/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-46890 Tsiviilasi M.K. hagi V.K. vastu 608,49 euro (9520,80 krooni) väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 608,49 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 15. veebruari 2011 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.K. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja) – M.K. (IK: XXX) Vastustaja (kostja) – V.K. (IK: XXX) RESOLUTSIOON Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Maakohtu 15. veebruari 2011 otsus osas, millega mõisteti M.K lt V.K. kasuks välja 95,87 eurot menetluskulude katteks.

Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„1. Jätta rahuldamata M.K. hagi V.K. vastu 608,49 euro väljamõistmiseks.

2. Välja mõista M.K. 51,12 eurot (viiskümmend üks eurot ja 12 senti) riigituludesse vähem makstud riigilõivu katteks. Riigilõiv 51,12 eurot tasuda Rahandusministeeriumi kontole nr 221023778606 Swedbankis, viitenumber 2900078567, selgitus tsiviilasi nr 2-10-46890.“

Jätta menetluskulud maakohtus M.K. kanda. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud ringonnakohtus M.K. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.K. esitas 22.09.2010 maakohtusse hagi V.K. vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 9520,80 krooni. Hagiavalduse kohaselt kinnitas Tartu Maakohus 10.01.2003 tsiviilasjas nr 2-1943/02 poolte kompromissi, mille järgi pidi kostja maksma hageja kasuks poolte ühise lapse ülalpidamiseks kuni viimase täisealiseks saamiseni elatist. Maakohtu 08.01.2003 kohtuistungi protokollist nähtub kokkulepe, et kui kostja maksab hagejale lapse ülalpidamiseks 850 krooni kuus, ei pea hageja elatiselt tulumaksu maksma. Sellest hoolimata parandas kostja 2010. a Maksuja Tolliametis (MTA) tagantjärele 2007., 2008. ja 2009. a tuludeklaratsioonid ning märkis neisse tasutud elatise selliselt, et MTA esitas hagejale nõude tasuda elatiselt nende aastate eest tulumaksu 7856,80 krooni ja intressi 1664 krooni, s.o kokku 9520,80 krooni. Kostja rikkus tuludeklaratsioone parandades poolte kokkulepet ja on sellega tekitanud hagejale kahju, mille hüvitamiseks tuleb kostjalt välja mõista 9520,80 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel peab tulumaksu maksma seaduse järgi elatise saaja ja tulumaksuseadus ei võimalda tulumaksu maksmise kohustust ümber jagada. Kostjal oli õigus arvata maksustamisperioodi tulust maha makstud elatis ja hageja pidi sellega arvestama. Kompromissi kinnitava kohtumääruse ega seda hiljem muutva 06.05.2010 otsuse resolutsioonis ei ole ette nähtud, et hagejal ei ole kohustust maksta elatiselt tulumaksu või et kostjal ei ole õigust maksustamisperioodi tulust elatist maha arvata. Maakohtu istungi protokollis märgitu ei ole pooltele kokkuleppena siduv.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 15. veebruari 2011 otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 95,87 eurot (1500 krooni) menetluskulude katteks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kuni 31.12.2010 kehtinud tulumaksuseaduse (TuMS) redaktsiooni § 12 lg 7 järgi maksustatakse tulumaksuga muuhulgas elatis, pensionid, stipendiumid, toetused, preemiad, loteriivõidud (§ 19); § 19 lg 2 kohaselt tulumaksuga maksustatakse elatis, mida füüsiline isik saab kohtulahendi või notariaalselt kinnitatud või tõestatud kokkuleppe alusel vastavalt perekonnaseadusele, ja elatisabi seaduse alusel saadud elatisabi. Vastavalt hageja esitatud parandatud tuludeklaratsioonidele on hageja saanud 2007. a elatist kostjalt 10 800 krooni, 2008. a 13 050 krooni ja 2009. a samuti 13 050 krooni. Tsiviilasjas nr 2-1943/02 10.01.2003 tehtud kohtumääruse kohaselt kohustus kostja maksma hagejale igakuiselt alates 22.10.2002 elatist 850 krooni kuus, kuid mitte vähem kui veerand Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära lapse M.K. ülalpidamiseks. TuMS § 19 lg 2 kohaselt tuli hagejal maksta saadud elatiselt tulumaksu, kuid hageja ei ole elatist oma tuludeklaratsioonides aastatel 2007-2009 kajastanud ega tulumaksu maksnud. Tartu Maakohtu 10.01.2003 määrusest ei nähtu, et pooled leppisid tulumaksu maksmise kohustuse jagamises kokku teisiti, kui on sätestatud seaduses. Elatiselt makstava tulumaksu tasumise kohustust võis poolte kokkuleppel ümber jagada omavahelises sisesuhtes. Kohtu eelistungi protokolli (tl 6) on kantud kostja esindaja väide: „…Kui teha kokkulepe, siis ei pea ka hageja tulumaksu maksma….“ Väär on hageja väide, et sellega lepiti kokku, et tulumaksu üldse ei maksta. Sellist kokkulepet ei ole võimalik kohtus sõlmida. Samas ei ole kostja väitnud, et tema tasub tulumaksu. Kohtul ei ole alust mõista tulumaksu kostjalt kahjuhüvitisena välja, sest pooltel ei ole kokkulepet, mida kostja oleks rikkunud. Kuna kostja esitas tulumaksu tagastamise nõude tulumaksuseaduse sätetele tuginedes, ei ole tema tegevus õigusvastane ja temalt ei saa kahju hüvitamist nõuda ka lepinguväliselt (VÕS § 1043). Kuna asi lahendati lihtmenetluses, võib kohus kindlaks määrata menetluskulude suuruse. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostja õigusabikulud 95,87 eurot (1500 krooni) välja mõista hagejalt. See kulu on mõistlikus suuruses ja põhjendatud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. M. K esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 15. veebruari 2011 otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või uue otsusega hagi rahuldamist (apellatsioonkaebuses märgitud ilmselgelt ekslikult: „jätta hagi täies ulatuses rahuldamata“). Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) sõlmisid pooled tsiviilasjas nr 2-1943/02 kohtuliku kompromissi, mis kinnitati Tartu Maakohtu 10.01.2003 määrusega. Kompromissi tingimused protokolliti 08.01.2003 kohtuistungil ning need muutusid poolte jaoks alates määruse jõustumisest siduvaks. Kompromissi kohaselt pidi kostja tasuma hageja kasuks alates 22.10.2002 elatist kuni K.-M. K täisealiseks saamiseni, s.o kuni 15.07.2014, summas 850 krooni kuus, kuid mitte vähem kui veerand Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Eelnimetatud kohtuistungi protokoll sisaldas kostja väidet ja poolte kokkulepet, et juhul kui kinnitada kokkulepe 850 krooni kuus, siis ei pea hageja sellelt summalt tulumaksu tasuma ehk kostja ei arvesta elatist oma maksustatavast tulust maha. Just eelneva tõttu oli hageja nõus kokkuleppega, mis sätestas elatise määra väiksemana kui seaduses sätestatud miinimum. Nimetatud kokkulepe ei sisaldu küll kohtumääruse resolutsioonis, kuid on kajastatud kohtuistungi protokollis, mida tuleb käsitleda allikana poolte kokkuleppe tõlgendamisel;

2) tuleb arvestada ka poolte vahel kehtinud tava ja praktikat ning asjaolu, kuidas pooled ise oma kohustusi nägid. Kostja pidas kompromissis sätestatust kinni alates selle sõlmimisest kuni 2010. aastani, kui kostja otsustas esitatud deklaratsioonis tagantjärele aastatel 2007, 2008 ja 2009 vastavalt TuMS § 24 lg-le 1 tasutud elatise oma maksustatavast tulust maha arvata. Arvatavasti andis kostja sellisele tegevusele tõuke kättemaksuajend, mille põhjustas Pärnu Maakohtu poolt 06.05.2010 tsiviilasjas nr 2-09-54782 tehtud otsus, millega mõisteti kostjalt alates 21.10.2009 hageja kasuks K.-M. K ülalpidamiseks välja elatis summas 1400 krooni. Asjaolu, et kostja kokkulepet eelmainitud tingimustel tunnustas, võib tunnistajana kinnitada kostja eelmise tööandja raamatupidaja K.S.;

3) mõistis kohus vääralt hagejalt välja kostja õigusabikulud 95,87 eurot. Kostja on esitanud kohtule maksekorralduse nr 621, millega U.K. kandis 12.12.2010 selgitusega „V.K.“ K.V. üle 1500 krooni. Selgusetuks jääb, mille eest ja mis alusel ülekanne on tehtud. Ühestki menetlusdokumendist ei nähtu K. V nime. Kostja esitatud arvel on võltsimise tunnused, kuna sellel ei ole numbrit ja arves ei ole arvestatud käibemaksu. Arvel ei ole ka märgitud, millise asja raames on selles loetletud toiminguid teostatud.

5. V. K vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt:

1) selgitas kostja esindaja 08.01.2003 kohtuistungil läbirääkimistel, et soovib kohtuvälise kokkuleppe sõlmimist ja on nõus kokkuleppe alusel tasuma elatist 850 krooni kuus. Hageja ei olnud kohtuvälise kokkuleppega nõus, seetõttu vormistati kokkulepe Tartu Maakohtu 10.01.2003 määrusega kohtu poolt kinnitatud kompromissina, mis omab samaväärset jõudu kohtuotsusega. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et 08.01.2003 kohtuistungi protokollis kajastuv on muutunud poolte jaoks alates määruse jõustumisest siduvaks. 08.01.2003 eelistungi protokolli teiselt lehelt nähtub hageja esindaja kinnitus:

„Oleme nõus 850 krooniga. Me soovine kohtulikku kokkulepet määrusega.“ Nimetatud kinnitusest nähtub, et hageja arvestas oma tulumaksu maksekohustusega, kuivõrd soovis kohtulikku kokkulepet määrusega. 06.05.2010 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-54782 on elatise suurust muudetud. Kummagi viidatud kohtulahendi resolutsioonis ei ole sätestatud, et hagejal ei lasu kohustust tasuda vastavalt tulumaksuseadusele elatiselt tulumaksu või et kostjal ei ole õigust maksustamisperioodi tulust maha arvata maksustamisperioodil makstud elatis. Kohtulahendite resolutsioonid on selged, arusaadavad ning täidetavad (TsMS § 442 lg 5).

Nimetatud klausli lisamine kohtulahendi resolutsiooni ei ole ka võimalik, sest sel juhul oleks kohtulahend vastuolus seadusega. Tsiviilasja nr 2-09-54782 kohtuotsuses on kohus selgitanud, et hagejale makstud elatist võib kostja arvestada maha oma maksustatavast tulust. Seadusest tuleneva õiguse rakendamine on kostja õigus, millega hagejal oleks tulnud arvestada. Pooltevahelise tava ja praktikaga ei saa siin arvestada, kuna tegemist on seadusega etteantud kohustuste ja õigustega. Hageja poolt tunnistajana kirja pandud K. S kostja ei tunne;

2) on ebaõige hageja väide apellatsioonkaebuses, et ta oli nõus väiksema elatisega kui seaduses sätestatud miinimumelatis. PKS § 61 lg 4 sätestas tollel ajal elatise suuruseks mitte vähem kui veerand Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära lapse kohta. Miinimumpalk 2003. a oli 2160 krooni ning seega miinimumelatise suurus 540 krooni kuus;

3) on kohus õigesti mõistnud hagejalt välja kostja menetluskulud. Hagiavaldusele vastamiseks oli kostjal suuline leping juristi K. V ning kostja tasus teenuse eest arve alusel vastavalt kokkuleppele 1500 krooni. Kostja tegi ülekande elukaaslase U. K arveldusarvelt, kuna kostja arveldusarvel puudus vastav summa. Arvel on toodud tsiviilasja nr 2-10-46890. Arvel ei ole näidatud käibemaksu, kuna K. V ei ole käibemaksukohustuslane. K. V vastab TsMS 218 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuetele, tegemist oli tegemist kostja lepingulise esindajaga ning kostja kantud kulu on menetlusosalise esindaja kulu TsMS § 144 lg 1 mõistes. 03.02.2011 kohtule esitatud taotluses menetluskulude väljamõistmiseks on kostja kinnitanud, et taotluses toodud kulud on kantud tsiviilasja nr 2-10-46890 menetluse raames.

Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik (TsMS § 174 lg 4). Kohus võib anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Kohus ei ole nõudnud kostjalt täpsustavaid dokumente.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsus, millega mõisteti M. K V. K kasuks välja menetluskulude katteks 95,87 eurot, tuleb tühistada. Maakohtu otsus, millega jäeti rahuldamata M. K hagi V. K vastu 608,49 euro väljamõistmiseks, tuleb jätta muutmata.

7. Maakohus on vaidlustatud otsuses mõistnud hagejalt välja kostja õigusabikulud 95,87 eurot. Ringkonnakohus maakohtu sellekohase järeldusega ei nõustu. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälise kuluna käsitletavad menetlusosalise esindajate ja nõustajate kulud. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud maakohtule arve summas 1500 krooni (t.l 43), millest nähtuvalt on K. V tutvunud toimikuga, andnud konsultatsiooni ja koostanud seisukoha. Kostja käsitleb K. V poolt osutatud teenust õigusabikuluna ja taotleb 1500 krooni väljamõistmist hagejalt. Menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse või hagiavaldusele vastuse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Seisukoha tsiviilasjas nr 2-10-46890 (ehk vastuse hagiavaldusele) on koostanud kostja (t.l 23-26). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et K. V, kellele tasutud raha väljamõistmist hagejalt kostja taotleb, oleks osalenud kohtumenetluses kostja seadusliku või lepingulise esindajana. Seega ei ole kostja tõendanud, et arvel (t.l 43) kajastatud õigusabiteenus hõlmas ka praeguse asja hagimenetlust ning seetõttu ei ole kostja väidetavad õigusabikulud käsitletavad ka kostjale menetluse tõttu tekkinud vajalike kohtuväliste kuludena TsMS § 144 mõttes.

8. Maakohtu otsus, millega jäeti rahuldamata M. K hagi V. K vastu 608,49 euro väljamõistmiseks, on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki oma otsuses. Hageja väidab, et Tartu Maakohtu 10.01.2003 kinnitatud kompromissi järgi ei pidanud ta maksma lapse ülalpidamiseks saadud elatiselt tulumaksu ning et kostja on seda kokkulepet rikkunud, deklareerides makstud elatist tagantjärele MTA-le. Seega nõudis hageja kostjalt lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohus on samas tsiviilasjas 12.10.2011 tehtud määruses leidnud, et TuMS § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 (enne 01.01.2011 kehtinud redaktsioon) nägi ette, et kohtulahendi või notariaalselt kinnitatud või tõestatud kokkuleppe alusel makstud elatiselt tuli maksta tulumaksu. See kohustus kehtis sõltumata sellest, kas elatise maksja kasutas enne 01.01.2011 kehtinud TuMS

§-s 24 sätestatud õigust arvata maksustamisperioodi tulust maha maksustamisperioodil makstud elatis. Seega ei olenenud hageja tulumaksu maksmise kohustus sellest, kas kostja elatise maksmise deklareeris. Kuivõrd kostja ei ole kokkulepet rikkunud, siis on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

9. Vastavalt TsMS § 137 lg-le 11 kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. TsMS § 124 lg 1 kohaselt oli antud asjas tsiviilasja hind 9520,80 krooni (mitte 7856,80 krooni, nagu määras maakohus). Hageja on tasunud maakohtus riigilõivu 1600 krooni, s.o vähem, kui Riigilõivuseaduse Lisas

1 on ette nähtud. Riigilõivuseaduse Lisa 1 kohaselt peab hagilt hinnaga kuni 10 000 krooni maksma riigilõivu 2000 krooni. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 179 lg 1 alusel tuleb hagejalt välja mõista vähem tasutud riigilõivu katteks 400 krooni (25,56 eurot). TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 102,26 eurot. Arvestades TsMS § 137 lg-s 1 sätestatut, tuli riigilõivu tasuda 127,82 eurot. Seega on hageja tasunud apellatsioonkaebuselt vähem riigilõivu (127,82-102,26) 25,56 eurot. TsMS § 179 lg 1 alusel tuleb hagejalt välja mõista täiendavalt riigilõivu kokku (25,56+25,56) 51,12 eurot riigituludesse.

10. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna hageja apellatsioonkaebus jäi sisuliselt rahuldamata (v.a menetluskulude 95,87 euro hagejalt kostja kasuks väljamõistmise osas), jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja