3-10-2860/48 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

17. veebruar 2012, Tartu Haldusasja number 3-10-2860 Haldusasi Eduard Gomani kaebus Politseija Piirivalveameti 21.10.2010. a otsuse nr 15.3-04/500 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 05.05.2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Eduard Gomani apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Eduard Goman Vastustaja Politseija Piirivalveamet (PPA) RESOLUTSIOON Jätta Eduard Gomani apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 5. mai 2011. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti 21.10.2010. a otsusega nr 15.3-04/500 (tl 28-30) tunnistati Eduard Gomani pikaajalise elaniku elamisluba nr EL 105918095 kehtetuks alates 21.10.2010. Otsuse kohaselt võib E. Gomani, arvestades tema korduvat kriminaalkorras karistamist varaja isikuvastase ning üldohtliku kuriteo toimepanemise eest, pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks, mistõttu tunnistatakse tema pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tuginedes kuni 30.09.2010 kehtinud välismaalaste seaduse (VMS) § 149 lg 1 p-le 3.

2. E. Goman esitas 03.11.2010 halduskohtusse kaebuse, milles taotles PPA 21.10.2010. a otsuse nr 15.3-04/500 tühistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on PPA kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse läbiviimisel eiranud uurimisprintsiipi, vaidlustatud otsus ei vasta haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele ning on vastuolus mitmete Põhiseaduse ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni sätetega. Otsuses on mehaaniliselt märgitud erinevad põhjused, mis tingivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, kuid sellest ei nähtu asjaolude, õiguste ja tagajärgede kaalumist. Ainus otsusest üheselt välja loetav põhjendus on riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamine ning kaebaja kriminaalkorras karistatus. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2008. a otsuses haldusasjas nr 3-07-1717 on märgitud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ei piisa üksnes viitest sellele, et isikut on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Kaebaja asus koos vanematega Eestisse elama XXXX. aastal ning siin on tema elukaaslane, XXX ja teised lähisugulased. Kaebajat ei seo V F mitte miski peale sünnijärgselt saadud kodakondsuse. PPA ei arvestanud menetluse läbiviimisel, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tähendaks vangistusest vabanemisel riigist väljasaatmist ja rikuks kaebaja õigust perekonnaelule.

3. Tartu Halduskohtu 05.05.2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul kohtuliku kontrollimise võimalused piirduvad haldusakti õiguspärasuste eelduste, diskretsiooni piiride, eesmärgi ja õiguse üldtunnustatud põhimõtete järgimise kontrolliga. Vaidlusalune otsus on vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest vastav menetlus algatati siis, kui kehtis veel välismaalaste seaduse eelmine redaktsioon. Otsus vastab HMS § 55 lg-s 1 ja § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele, sest selles on nii faktiliste asjaolude kirjeldus kui viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsustatust on võimalik üheselt aru saada. Vaidlusaluse otsuse põhjendustes on VMS § 149 lg-st 2 tulenev kaalutluskohustus täidetud, kuna E. Gomani isikust tulenev oht avalikule korrale ja julgeolekule määratletakse kriminaalja distsiplinaarkorras karistamistega, Viru Vangla riskihindamise seisukohtadega tema kuritegude dünaamika, ühiskonna ohtlikkuse, uue kuriteo sooritamise tõenäosuse ja kuritegelike ühendustega seotuse kohta. Käsitletud on tema perekonnaelust tulenevaid probleeme ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles. Enne otsuse tegemist on PPA kogunud asjaolude selgitamiseks tõendeid, teatanud kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetlenud kaalumisele tulevad asjaolud ning andnud talle võimaluse oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Seega pole PPA vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtunud ainuüksi karistatuse faktist, vaid on rakendanud HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, on kaalunud talle teatavaks tehtud olulise tähendusega asjaolusid ning oma järeldused koostatud haldusaktis piisava arusaadavusega ka kirja pannud.

E. Gomani pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on vahetu ja oluline põhjus, kuna ebaseadusliku tulirelva ja laskemoona käitlemine ning tapmiskatse ja raske kehavigastuse tekitamine mahuvad kindlasti mõiste „tõsine oht avalikule korrale ja julgeolekule“ alla. Lisaks on E. Goman jätkanud õigusvastast tegevust ka vangistuses. Seega on kaebaja kahtlemata teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, igati mõõdukas ja ka proportsionaalne vahend. Kohtul ei ole alust arvata, et seejuures oleks rikutud mistahes õiguse üldtunnustatud põhimõtet. Rakendatud meetme otstarbekuse üle otsustamiseks halduskohtul aga õigus üldse puudub. Pikaajalise elaniku elamisloast ilmajäämine ei tähenda automaatset kõigist teistest õigustest ja võimalustest ilmajäämist ega riigist väljasaatmist ning tegemist ei ole kriminaalõigusliku või mistahes muud liiki karistusega. Põhiseadusest ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevad õigused vabale eneseteostusele, perekonnaja eraelu puutumatusele pole absoluutsed ning neid saab seaduse alusel piirata. Kaebaja vastavad õigused on piiratud juba ka tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotusliku karistusega.

Kaebajal on toimikus olevate dokumentide kohaselt XX.XX.XXXX sündinud XXX. Lapse õiguste konventsiooni art 3 nõuab küll, et igasugustes last puudutavates ettevõtmistes seataks esikohale lapse huvid, kuid sama konventsiooni artikkel 1 kohaselt on laps vaid alla 18-aastane inimolend. Hetkel on E. Gomani võimalused oma XXX suhtlemiseks piiratud talle määratud karistuse tõttu. See lõpeb aga alles aastal 2013, mil XXX on juba täisealiseks saanud. Tähtajalise elamisloa alusel saab samuti realiseerida kõiki perekonnaelust tulenevaid õigusi ja VMS § 214 lg 1 ja 2 võimaldavad kinnipidamisasutuses viibival isikul vastavat taotlust esitada ka Eestis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. E. Gomani apellatsioonkaebuses ja selle täienduses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, hinnanud asjas kogutud tõendeid ebaõigesti ning rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. Kohtuotsus rikub kaebaja põhiõigusi, kuna arvesse pole võetud kõiki antud asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid. Arvestamata on jäetud, et kaebaja on alates XXXX. aastast sidunud oma elu tihedalt Eestiga. Elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse jõusse jätmise tagajärjeks on kaebaja Eestist lahkumise kohustus vangistusest vabanemisel, millega kaasneb perekonna lagunemine ning inimväärse elu jätkamise võimatus kaebajale. Hoolimata PPA poolt avaliku korra ja riigi julgeoleku ohule viitamisele ei ole saavutatud õiglast tasakaalu taotletud eesmärkide saavutamise ning perekonnaja eraelu austamise vahel.. Halduskohus on rikkunud uurimisprintsiipi, jättes kaasamata kolmandad isikud – kaebaja lähedased. PPA tugines oma otsuses üksnes asjaolule, et apellanti on karistatud kuriteo toimepanemise eest, kuigi sellest üksi ei piisa pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. PPA otsus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane, kaalutlusvigane ja ebaproportsionaalne ning vastuolus PS §-dega 26 ja 27, EIÕK art-ga 8 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

5. Politseija Piirivalveamet vaidleb oma vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt on PPA lähtunud otsuse tegemisel kehtivast seadusest ning kõiki asjaolusid kogumis hinnates leidnud, et E. Gomani suhtes kuulub kohaldamisele VMS § 149 lg 1 p 3, kuna isik kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.

E. Gomani suhtes tehtud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on õiguspärane, proportsionaalne ning põhjendatud. PPA ei ole pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega rikkunud kaebaja õigust eraja perekonnaelu puutumatusele. PPA tunnistas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks põhjusel, et kaebajat on korduvalt süüdi mõistetud ja karistatud kriminaalkorras raskete tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Arvestades asjaolu, et E. Goman on toime pannud erinevaid õigusrikkumisi, sealhulgas neid, mis on seotud ebaseadusliku tulirelva ja laskemoona käitlemisega ning tapmiskatse sooritamisega, jätkanud õigusvastast tegevust ka vangistuses, on E. Goman kahtlemata teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on vajalik, igati mõõdukas ja seega proportsionaalne vahend. Lähtuvalt Riigikohtu halduskolleegiumi 23.10.2006. a otsusest asjas nr 3-3-1-52-06 saab ja tuleb hinnata kinnipeetavast lähtuvat võimalikku ohtu vabaduses viibimise korral. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel on PPA arvestanud Viru Vanglast saadud iseloomustuse seisukohaga kaebaja ohtlikkuse ja uue kuriteo sooritamise tõenäosuse kohta ning distsiplinaarkaristuste alusel tehtud järeldustega rikkumiste jätkamisest ka vangistuses. Otsuses on käsitletud kaebaja vanusest tulenevat võimalust integreeruda teise riigi ühiskonda, perekonnaelu ja sidemeid Eestiga ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles. PPA on selgitanud välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning on nende põhjal teostanud talle antud kaalutlusõigust õiguspäraselt. Haldusorgan on rakendanud uurimisprintsiipi, tehes järelpärimisi, ning taganud kaebajale ärakuulamisõiguse. PPA vaidlusaluse otsuse on andnud pädev isik ning otsus vastab haldusaktidele esitatavale sisuja vorminõuetele. Seega on tegemist nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis ei riku E. Gomani põhiõigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Lähtudes toimiku materjalidest ja vaidlustatud otsuse sisust, ei ole põhjendatud kaebaja väited selle kohta, nagu oleks halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid ning rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme.

7. PPA 21.10.2010. a otsusega nr 15.3-04/500 tunnistati E. Gomani pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks alates 21.10.2010 VMS § 149 lg 1 p 3 alusel. PPA lähtus otsuse tegemisel kehtivast seadusest ning hinnates kõiki asjaolusid kogumis leidis kaalumise tulemusena, et E. Gomani suhtes kuulub kohaldamisele VMS § 149 lg 1 p 3, kuna isik kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et E. Gomani suhtes tehtud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on õiguspärane, proportsionaalne ja põhjendatud ning PPA ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamisega rikkunud kaebaja õigust eraja perekonnaelu puutumatusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja ei pea tulenevalt HKMS § 201 lg-st 4 vajalikuks neid põhjendusi oma otsuses korrata.

8. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja väide, et vaidlustatava kohtuotsusega rikutakse tema põhiõigusi (PS §-d 26-27) ja EIÕK art 8, kuna otsuse tegemisel pole arvesse võetud kõiki antud asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid, sh seda, et kaebaja elab alates XXXX. a Eestis ja siin on tema elukaaslane, XXX ning teised sugulased, ei ole põhjendatud. Halduskohus lahendas vaidlustatud kohtuotsusega E. Gomani kaebust PPA 21.10.2010. a otsuse peale, märkides kohtuotsuses põhjendatult ära ka selle, et kuna tegemist on PPA kaalutlusotsusega, saab kohus kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid on järgitud. VMS § 149 lg 2 kohaselt tuli pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toime pandud õigusrikkumise raskust, laadi ja asjaomase isikuga seotud ohte, võtta arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Seega tuli eelkõige PPA-l kõiki teadaolevaid asjaolusid kogumis arvestades kaaluda, kas kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine rikub või riivab tema põhiõigusi või mitte ja vajadusel hinnata, kas selline riive on proportsionaalne. Seda on PPA ka oma 21.10.2010. a otsuses teinud, arvestades muuhulgas ka asjaolusid, et kaebaja on Eestis kaua elanud, tal on siin elukaaslane, XXX ja teised lähisugulased. Kõiki asjaolusid, sh seda, et otsuse tegemise ajal viibib kaebaja vanglas, milline olukord juba iseenesest piirab tema õigusi perekonnaelu elada, kaaludes leidis PPA siiski, et kaebaja põhiõiguste piiramine on õigustatud ja proportsionaalne, kuna avalik huvi kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi ja vabadusi kaebajast, kui raskeid kuritegusid toime pannud isikust lähtuva tõsise ohu eest, kaalub üles tema huvid ja õigused.

Seega on ka halduskohus vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et PS §-dest 19, 26 ja 27 tulenevad õigused vabale eneseteostusele, perekonnaja eraelu puutumatusele ning laste kasvatamisele ei ole absoluutsed. Nende kasutamisel peab iga isik järgima seadust, austama ja arvestama ka teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid õigusi saab seaduse alusel ka piirata. Ka kaebaja poolt viidatud EIÕK art 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine PPA vaidlustatud otsuse sisust ja põhjendustest lähtudes kahtlusi ka selles, et kaebaja kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, tulenevalt tema poolt toime pandud kuritegude raskusastmest ja laadist (karistatud kahel korral väljapressimise ning tapmiskatse, raske tervisekahjustuse tekitamise ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest) ning Viru Vangla poolt koostatud riskihinnangust kaebaja kohta (tl 58p). Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et KIS-ist nähtuvalt on kaebaja korduvalt taotlenud kohtult enda tingimisi ennetähtaegselt vabastamist (kriminaalasjad nr 1-08-4291 ja 1-09-20630), kuid senini ei ole seda võimalikuks peetud põhjusel, et E. Gomani on ka vangistuses olles korduvalt distsiplinaarkorras karistatud, mistõttu ei ole tegemist õiguskuulekusele orienteeritud isikuga. Samuti on ta vanglas keeldunud tööst ja loobunud osalemast riigikeele kursustel ning vangla peab teda endiselt avalikkusele ning ka kaaskinnipeetavatele ohtlikuks isikuks. Lisaks nähtub Viru Maakohtu 10.05.2011. a määrusest kriminaalasjas nr 1-09-20630, et vanglast ennetähtaegselt vabanemise korral soovis E. Goman asuda elama mitte oma elukaaslase ja XXX juurde, vaid oma täditütre juurde. Selline olukord seab ringkonnakohtu hinnangul kahtluse alla kaebaja poolt haldusja halduskohtumenetluses esitatud väited, et tal on Eestis perekonnaelu ning ta soovib elukaaslase ja XXX perekonnana edasi elada ja osaleda XXX kasvatamises. Mis puudutab osalemist XXX kasvatamises, siis selles osas on halduskohus samuti põhjendatult viidanud asjaolule, et lapse õiguste konventsiooni art 1 kohaselt on laps vaid alla 18-aastane inimolend. E. Gomani karistus lõpeb aastal 2013, mil tema XXXX. a sündinud XXX on juba täisealiseks saanud.

9. Kohtuotsuse muutmiseks ega tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et teda tuleks tulenevalt pikaajalisest Eestis elamisest lugeda integreerunud välismaalaseks, keda ei tohi kodanikega võrreldes lihtsamini riigist välja saata. Käesoleval juhul ei ole veel tegemist olukorraga, kus kaebajale oleks tehtud lahkumisettekirjutus ja asutud seda sundtäitma. PPA on vaidlustatud otsuses põhjendatult viidanud ka sellele, et kuigi E. Gomani pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, on tal vanglas viibimise ajal õigus taotleda talle erandina tähtajalise elamisloa väljaandmist. Mis puudutab riigi õigust Eestis pikemaajaliselt elanud välismaalase elamisluba kehtetuks tunnistada, siis tuleneb liikmesriigi selline õigus Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg-st 3, mille kohaselt võivad liikmesriigid ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule, arvestades tema sooritatud õigusrikkumise kaalu, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks art 12 tähenduses. Sama artikli lg 7 sätestab, et juhul, kui pikaajalise elaniku staatuse tühistamine või kaotamine ei too kaasa riigist lahkumist, lubab liikmesriik asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Art 12 sätestab pikaajalise elaniku kaitse väljasaatmise eest: liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kusjuures enne otsuse tegemist tuleb arvestada pikaajalise elaniku elamise kestust liikmesriigi territooriumil, asjaomase isiku vanust, tagajärgi asjaomase isiku ja tema perekonnaliikmete jaoks ning tema sidemeid elukohariigiga ja sidemete puudumist päritoluriigiga. Kuni 30.09.2010 kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 kohaselt tunnistati pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Praegu kehtiva VMS redaktsiooni § 241 lg 1 p 2 ja lg 3 sisaldavad põhimõtteliselt sedasama alust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, kuid lausest on välja jäänud sõna „tõsist“.

10. PPA vaidlustatud otsuses on käsitletud ka kaebaja vanusest tulenevat võimalust integreeruda vajadusel teise riigi ühiskonda. Samuti nähtub asja materjalidest (tl 55, 142), et tal on olnud töökoha kaudu seos kodakondsusjärgse riigi V F ning ka V, kus elavad kaebaja ema, isa ja üks õde (tl 143). Eestis viibimiseks seadusliku aluse puudumisel on E. Gomanil võimalik seega elama asuda ka oma kodakondsusjärgsesse riiki või V V.

11. Asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine võib muuta isiku tuleviku ebakindlaks, või et edaspidi võib sõltuda isiku Eestis elamise võimalus erandkorras tähtajalise elamisloa andmisest, ei tähenda, et PPA otsus oleks seetõttu ebaõige. Nagu juba märgitud, oli vaidlusaluse otsuse eesmärgiks kaitsta Eestis elavaid inimesi riigi selliste elanike eest, kes oma käitumisega seavad ohtu avaliku korra ja teiste inimeste õigused ja vabadused. PS § 11 kohaselt peavad piirangud inimese õigustele ja vabadustele olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonnaja eraelu puutumatusele ning riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud võivad perekonnavõi eraellu sekkuda vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. PS §-s 26 sätestatud põhiõiguse piiramine on õigustatud, kui piiramise põhjuseks on mõni muu sarnase kaaluga õigushüve. PS § 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Riik on kohustatud tagama ka välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuli PPA-l arvestada ka selle mõju välismaalase perekonnaelule. VMS-i tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning nende alaealised lapsed. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas PPA ja halduskohtu seisukohaga, mille järgi on E. Gomani pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne – avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks on see meede vajalik, see on ilmselgelt sobivaim meede vältimaks kaebajast lähtuda võivate ohtude realiseerumist ja samaväärset toimet muude, kaebaja õigusi vähem piiravate meetmetega saavutada ei oleks võimalik ning ei saa ka väita, et kaebaja õigused kaaluksid üles avaliku huvi elamisloa kehtetuks tunnistamise vastu.

12. Kaebaja viide haldusasjale nr 3-07-1717 ja väide, et vaidlustatud halduskohtu otsus on vastuolus viidatud asjas 2008. a Tallinna Ringkonnakohtu poolt tehtud lahendiga ning ka käesolevas asjas oleks halduskohus pidanud tegema sama sisuga lahendi, ei ole asjakohane. TsMS § 658 lg 2 ja HKMS § 202 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamise. Asjas nr 3-07-1717 tegi otsuse Tallinna Ringkonnakohus, kelle otsus oleks juhul, kui sellega oleks asi saadetud tagasi esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, olnud õigusnormide kohaldamisel ja tõlgendamisel kohustuslik Tallinna Halduskohtule. Samuti ei nähtu viidatud otsuse sisust ja käesoleva asja asjaoludest, et tegemist oleks olnud üks-ühele sama olukorraga. Viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga tühistati Kodakondsusja Migratsiooniameti 2007. a otsus põhjusel, et ringkonnakohtu hinnangul ei olnud haldusorgan selles pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuses üldse analüüsinud kuritegude raskusastet ja laadi ega toonud välja neid toime pannud isikust lähtuvat tõsist ohtu. Samuti heideti selles lahendis eeltoodu tõttu haldusorganile ette seda, et otsuses ei kaalutud ohu tõsidust ja isiku Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Halduskohtu hinnangul antud asjas vaidlustatud PPA 21.10.2010. a otsuses nr 15.3-04/500 selliseid haldusakti õiguspärasust kahtluse alla seadvaid sisulisi ja vormilisi vigu ei esinenud ning ka ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohase seisukohaga tulenevalt 21.10.2010. a otsuse õiguslikest põhjendustest.

Einar Vene Agu Timmi Maili Lokk