3-11-2902/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-11-2902 Otsuse kuupäev 14.02.2012 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Juri Kolesnikov´i kaebus Tartu Vangla direktori 13.09.2011. a käskkirja nr 1-4/2331 õigusvastasuse kindlakstegemiseks Asja läbivaatamise kuupäev 18.01.2012 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Juri Kolesnikov; Vastustaja Tartu Vangla. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimaseks päevaks on 15.03.2012 a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kinnipeetav Juri Kolesnikov esitas 09.08.2011. a Tartu Vangla direktorile taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks seoses sooviga külastada ema, õde ja venda ning käia Sotsiaalkindlustusametis, Tartu ja Viljandi Linnavalitsuses, kohtuda eksperdi ja perearstiga.

Tartu Vangla direktori 13.09.2011. a käskkirjaga nr 1-4/2331 keelduti Juri Kolesnikovile lühiajalisele väljasõidule loa andmisest.

26.09.2011. a esitas Juri Kolesnikov hiljem täpsustatud vaide, milles taotles 13.09.2011. a käskkirja nr 1-4/2331 kehtetuks tunnistamist ja asja uut otsustamist.

Tartu Vangla 07.11.2011. a kaaskirjaga nr 6-21/18357 edastati J. Kolesnikovi vaie Justiitsministeeriumisse. Vangla palus kaaskirjas jätta vaie rahuldamata, märkides, et vaide esitajal on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust ning vaide esitaja subjektiivne hinnang haldusaktide õiguspärasusele ei anna alust vaidlusaluse käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Vangla möönis, et direktori keelduvas otsuses on viidatud 2010. aasta riskihindamise tulemusele, millest nähtub vaide esitaja üliohtlikkus avalikkusele, ehkki 2011. aasta riskihindamise tulemusena selgus vaide esitaja kõrgohtlikkus avalikkusel. Vangla asus seisukohale, et nimetatud eksimus ei avaldanud mõju otsustusele, kuna vaide esitajast lähtuv oht avalikkusele on keskmisest kõrgem. Vangla lisas, et vaide esitaja väide individuaalses täitmiskavas kajastuva kohustuse, säilitada suhteid lähedastega, kohta, ei vasta tõele. Suhtlemiseks telefoni või kirja teel vajaminevate rahaliste vahendite puudumine ei ole aluseks lühiajalisele väljasõidule lubamiseks.

Justiitsministeeriumi 07.12.2011. a vaideotsusega nr 11-7/394 jäeti kinnipeetav Juri Kolesnikovi 26.09.2011. a esitatud vaie rahuldamata. Ministeerium leidis, et vangla direktor on asjaolusid kogumis hinnates jõudnud õiguspäraselt järeldusele, et J. Kolesnikovi lubamine lühiajalisele väljasõidule ei ole kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega.

13.12.2011. a saabus Tartu Halduskohtusse Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla direktori 13.09.2011. a käskkirja nr 1-4/2331 tühistamiseks ja asja uueks otsustamiseks. 16.12.2011. a kohtumäärusega on kaebus võetud menetlusse.

Seoses sellega, et J. Kolesnikovi karistuse kandmine Tartu Vanglas lõpeb 10.02.2012. a, on kaebuse esitaja oma nõuet muutnud ning taotleb Tartu Vangla direktori 13.09.2011. a käskkirja nr 1-4/2331 õigusvastasuse kindlakstegemist, märkides oma põhjendatud huviks kahju hüvitamise nõude esitamise.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

Kaebaja leiab, et temale lühiajalisele väljasõidule loa andmisest keeldumine on vale ja põhjendamatu. Kaebaja ema (kellel oli insult, amputeeriti jalg, on pooleldi halvatud) ei saa J. Kolesnikovi juurde vanglasse kohale sõita, kirju kirjutada ega helistada. Kaebajal oli vaja käia perearsti juures, pensioniametis, sotsiaalabi osakonnas veel enne tema vabanemist 10.02.2012. a, et mitte minna vargile esimestel päevadel pärast vabanemist. 2010. a individuaalses täitmiskavas oli kaebajal kirjas suhete säilitamine lähedastega. Justiitsministeeriumi väide, et seda ei ole individuaalses täitmiskavas kirjas, ei ole õige. 2010. a individuaalses täitmiskavas on see kirjas, aga 2011. a ei kirjutatud seda ühelegi kinnipeetavale, et ei oleks võimalik manipuleerida. Kaebaja leiab, et teda ei lastud lühiajalisele väljasõidule mitte seetõttu, et ta on ohtlik, vaid seetõttu, et ta kirjutab kaebusi kohtule. Kaebaja märgib, et ta vabaneb vanglast ja järelikult on vanglal ükskõik, kas ta on ohtlik või mitte. Kaebajal vanglas rikkumisi ei ole. Need, millele Tartu Vangla viitab, on loodud kunstlikult.

Kaebaja soovis 13.12.2011. a kohtusse saabunud kaebuses Tartu Vangla direktori 13.09.2011. a käskkirja nr 1-4/2331 tühistamist ja asja uut otsustamist. Seoses vanglast 10.02.2012. a vabanemisega palub kaebaja tunnistada Tartu Vangla direktori 13.09.2011. a käskkirja nr 1-4/2331 õigusvastaseks, märkides oma põhjendatud huviks kahju hüvitamise nõude esitamise.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

Tartu Vangla on seisukohal, et Juri Kolesnikovi poolt esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tartu Vangla nõustub kõigi Justiitsministeeriumi vaideotsuses märgitud seisukohtadega ning jääb oma 03.11.2011. a vaide edastamise kaaskirjas nr 6-21/18357 esitatud seisukohtade juurde.

Riigikohus on oma 14.10.2003. a otsuses nr 3-3-1-54-03 märkinud, et halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas kaalutlusotsus on kookõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist kaalutlusviga.

Vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 1 kohaselt võib vangla direktor anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks päevaks kalendriaastas. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvestab vangla direktor lühiajaliseks väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 82 lg 1 kohaselt võtab vangla direktor taotluse rahuldamist otsustades arvesse järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava poolt toime pandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava isiksuseomadused või kriminogeensed riskid; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) individuaalse täitmiskava järgimine; 6) väljasõidu eesmärki ja 7) väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale.

Tartu Vangla direktori 13.09.2011. a käskkirjast nr 1-4/2331 nähtuvad põhjendused ja kaalutlused, millest vangla direktor on otsustamisel lähtunud. Haldusaktist nähtub, et otsustamisel on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. Asjaolu, et J. Kolesnikovile põhjendused ei meeldi või ei pea tema neid piisavalt mõjuvateks, ei tähenda veel, et lühiajalisele väljasõidule lubamata jätmine on õigusvastane.

Arusaamatud on J. Kolesnikovi väited, et ära hoidmaks vargile minemist esimestel päevadel peale vabanemist, on vajalik temal enne vabanemist külastada perearsti, käia pensioniametis, sotsiaalosakonnas jne. Kaebusest ei nähtu, kuidas nimetatud toiminguid ning ametiisikute vastuvõtud hoiaksid ära uue kuriteo toimepanemise ning millistel põhjustel on just lühiajalise väljasõidu mittevõimaldamine seotud kuriteo toimepanemisega. VangS § 75 lg 4 kohaselt makstakse kinnipeetavale vabastamisel välja tema isikuarvel olevatest summadest hoiustatud vabanemistoetus ja vanglasiseseks kasutamiseks jäänud raha.

Tartu Maakohtu 22.06.2011. a kohtumäärusega kriminaalasjas 1-09-9693 jäeti J. Kolesnikov vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamata ning leiti, et süüdimõistetul tuleb vangistus kanda tähtaja lõpuni. Tartu Ringkonnakohus jättis 17.08.2011. a kohtumäärusega Tartu Maakohtu 22.06.2011. a määruse muutmata. Seega on nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidnud, et J. Kolesnikovi vabastamine ei ole võimalik ning kohtud on pidanud J. Kolesnikovi isikuks, kes võib vabastamise korral jätkata kuritegude toimepanemist ning ei suuda alluda kriminaalhooldusametniku käitumiskontrollile.

J. Kolesnikov leiab, et lühiajalisele väljasõidule lubamine on vastuolus 2010. a individuaalse täitmiskavaga (ITK), mille kohaselt tuleb säilitada suhteid lähedastega. ITK koostatakse üheks aastaks ning tegemist ei ole kehtiva dokumendiga. 28.04.2011. a kinnitatud ITK-s ei nähtu riske maandava tegevusena suhete säilitamist lähedastega ja seda ei eita ka J. Kolesnikov ise. Seega ei ole võimalik haldusakti vaidlustamisel tugineda võimalikule vastuolule kehtivuse kaotanud dokumendiga. Vaideotsuses on Justiitsministeerium õigesti viidanud, et 28.04.2011. a kinnitatud ITK-s ei ole püstitatud eesmärki säilitada suhteid lähedastega. Asjaolu, et selline tegevus on märgitud varasemalt 2010. a ITK-s, ei muuda valeks väidet, et 28.04.2011. a ITK-s seda märgitud ei ole. ITK-s märgitud tegevus: säilitada suhted lähedastega, ei tähenda, et selle eesmärgi täitmiseks tuleb vangla direktoril sõltumata VSkE § 82 lg-s 1 sätestatud asjaoludele lubada kinnipeetavat lühiajalisele väljasõidule. Lühiajaline väljasõit on üks võimalikest vanglavälise suhtlemise võimalustest, kuid see ei ole ainukene viis suhelda lähedastega.

J. Kolesnikov heidab ette asjaolu, et lühiajalisele väljasõidule ei lubatud teda seetõttu, et ta on ohtlik, kuid 2 kuu pärast vabaneb ning siis ei ole enam ohtlik. VangS § 73 kohaselt vabastatakse kinnipeetav vanglast karistuse ärakandmisel, samuti teistel seaduses ettenähtud alustel. J. Kolesnikovile 27.10.2009. a kohtuotsusega mõistetud karistus lõpeb 10.02.2012. a. Seega on vanglal kohustus peale karistuse ärakandmist isik vanglast vabastada sõltumata asjaolust, kas isikust võib tuleneda oht ühiskonnale või mitte. Seetõttu on J. Kolesnikovi väited peatse vabanemise osas asjakohatud, kuna vangla direktoril ei ole võimalik jätta õigusaktides sätestatu tähelepanuta just peatse vabanemise tõttu.

J. Kolesnikovi väited rikkumiste puudumise kohta on alusetud. See, et J. Kolesnikov ise rikkumisi ei tunnista, ei tähenda, et neid ei ole olemas. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on kehtivad ning vangla direktoril oli lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kohustus hinnata ka kinnipeetava käitumist vanglas. J. Kolesnikovi väited, et tegemist on kättemaksuga kohtusse esitatud kaebuste eest, on paljasõnalised ja tema enda subjektiivne hinnang.

Vastustaja palub jätta Juri Kolesnikovi kaebuse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

Käesolevas asjas on Juri Kolesnikov algselt esitatud haldusakti tühistamiskaebust muutnud ning on esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt tuvastamiskaebuse, milles taotleb Tartu Vangla direktori 13.09.2011. a käskkirja nr 1-4/2331 õigusvastasuse kindlakstegemist.

Kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. HMS § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Riigikohus on oma 14.10.2003. a otsuses nr 3-3-1-54-03 märkinud, et halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuse kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas kaalutlusotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele ega ole väljunud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist kaalutlusviga. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, sest ta on antud pädeva haldusametniku poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Kaebajal oli õigus esitada taotlus lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, sest VangS § 32 lg 1 kohaselt oli ta oma karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, kuid luba antakse, kui loa andmine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning seda otsustab vangla administratsioon. VangS § 32 lg 4 kohaselt lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vaidlustatavas käskkirjas on kajastatud VSkE § 82 lõikes 1 sätestatut ja neid asjaolusid on kaebaja suhtes kaalutud.

Vaidlustatava käskkirjaga on kaebaja taotlus jäetud rahuldamata ja see otsus on vastavalt VSkE §

82 lg-le 2 igati põhjendatud ja motiveeritud.

Kohus tuvastas, et vaidlustatud käskkirjas on väljasõiduloa andmisest keeldumise põhjused märgitud lähtudes VSkE §-st 83 p 31 ja 4. VSkE § 83 p 31 kohaselt vangla direktor võib keelduda väljasõiduloa andmisest, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib. Sama paragrahvi p 4 kohaselt võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.

Kohus leiab, et vangla direktoril ei ole kohustust igal juhul anda kinnipeetavale luba väljasõiduks. Väljasõiduloa andmisest keeldumise otsustamiseks on vangla direktoril laiapiiriline diskretsiooniõigus. Vaidlustatavas käskkirjas hindas vangla direktor turvalisuse riske, kinnipeetava poolt toimepandud kuriteo liiki ja iseloomu ning karistusaja pikkust, kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ja kaebaja käitumist vanglas.

Käskkirjas on märgitud, et kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebajal oli käskkirja andmise ajal kaks kehtivat distsiplinaarkaristust – 15.04.2011. a noomitus (kasutas enda valmistatud spordivahendit) ja 19.05.2011. a – 3 ööpäeva pikkune kartserikaristus suitsetamise eest tualettruumis (karistust ei pööratud täitmisele ja oli antud katseaeg) (t.l 23 pöördel). Kaebaja distsiplinaarkaristamise haldusaktid olid vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtivad.

Vaidlustatud käskkirjas on põhjalikult kaalutletud turvalisuse riski, kaebaja suutlikkust järelevalveta väljaspool vangla territooriumi käituda viisil, mis ei rikuks õiguskorda. Märgitud on, et varasemalt on käitumiskontroll ebaõnnestunud. Kaebaja ei järginud kohtu poolt määratud kohustusi ja sooritas katseajal uue kuriteo. On märgitud, et vangla direktoril on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ja ei ole kooskõlas õiguskorra kaitsmise huviga.

Kohtu arvates on vastustaja väljasõiduloa andmise otsustamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Vaidlustatud käskkiri on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele ja HMS §- le 54.

Kohus nõustub Justiitsministeeriumi järeldusega, et vangla poolt ei olnud korrektselt hinnatud kaebaja ohtlikkust avalikkusele ja täiskasvanuile ja seega on vaidlusaluses haldusaktis tuginetud osaliselt ebaõigele kaalutlusele. Kohus nõustub samuti Justiitsministeeriumi järeldusega, et viimane asjaolu ei oma alust vaidlustatava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks või õigusvastaseks tunnistamiseks, kui muude argumentidega on lõppjäreldus piisavalt kinnitatud.

Ülaltoodu alusel, võttes arvesse asjaolusid kogumis, leiab kohus, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja see tuleb jätta rahuldamata.

Tamara Hristoforova kohtunik