2-10-33327/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. veebruar 2012 Tartu

Tsiviilasja number

2-10-33327

Tsiviilasi

Klivex-ML OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ülli Adamsoni

hagi Miosotis OÜ vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks

tagasivõitmise korras

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

60 716,07 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. juuni 2011 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Miosotis OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. jaanuar 2012

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Miosotis OÜ (registrikood: 11073381),

esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Vastustaja

(hageja):

Klivex-ML

OÜ-u

(pankrotis)

pankrotihaldur

Ülli

Adamson

(isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti

RESOLUTSIOON

Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Maakohtu 17. juuni 2011 otsus muutmata.

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta

Miosotis OÜ kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses

ei ole sätestatud teisiti.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus

ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Klivex-ML OÜ-u (pankrotis) pankrotihaldur Ülli Adamson esitas kohtule hagi Miosotis OÜ

vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõtmise korras.

Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt on Klivex-ML OÜ (pankrotis) võõrandanud

elamumaa

katastritunnusega

79513:010:0019

kostjale.

Elamumaa

jagati

seitsmeks

korteriomandiks. Korteriomandite müügileping ja asjaõiguslepingud olid allkirjastatud notari

juures 22.01.2010. Tehingu tegemisel esindas hagejat juhatuse liige S.L. ja kostjat juhatuse liige

M.P. . Tehingu hinnaks on pooled kokku leppinud 2 938 355,75 krooni. Reaalset raha hageja ei

saanud, väidetavalt oli tegu kinnistu võõrandamisega laenu katteks. Avalikkusele, sealhulgas

võlausaldajatele, on S.L. juhatuse liikmena andnud majandusaasta aruandes teada, et kostja on

panustanud kortermaja ehitamise projekti vaikiva seltsinglasena. Hiljemalt 31.03.2010 hakkas

S.L. võlgniku juhatuse liikmena valmistama ette pankrotiavalduse esitamist kohtule. Võlgniku

pankrotiavaldus esitati 26.04.2010. Kohus kuulutas välja võlgniku pankroti 09.07.2010.

Kinnisasja võõrandamise tehinguga kahjustati võlausaldajaid põhjusel, et võlausaldajatele

teadaolevalt kuulus Klivex-ML OÜ-le (pankrotis) majandustegevuse toimumise ajal kinnisasi,

mis oli soetatud vaikiva seltsinglase panustatud, mitte aga laenatud rahaga. Kinnisasja

võõrandamise järel esitati pankrotiavaldus. Kinnisasja võõrandamise tehingu eesmärgiks oli

võlausaldajatele raha maksmise vältimine ja olukorra loomine, kus kohus oleks suure

tõenäosusega pankroti raugetanud.

Kostja on olnud vaieldamatult teadlik sellest, et hageja on makseraskustes ning, et kinnisasja

endale saamise järel ei jäänud hagejale enam mingit vara. Nimelt on Klivex-ML OÜ (pankrotis)

juhatuse liige S.L. ja kostja juhatuse liige M.P. kolleegid Pala Vallavalitsuses. Nii M.P. kui ka

kinnisasja omandanud kostja, kelle juhatuse liige ja osanik M.P. on, on omakorda osanikud OÜ-

s Riverside. Klivex-ML OÜ (pankrotis) juhatuse liige S.L. , kostja ja tema juhatuse liige M.P.

ning omakorda M. P. ja kostja osalusega OÜ Riverside on omavahel sedavõrd seotud, et

võimalik ei ole, et kostja ei teadnud kinnisasja tehingu tegemise ajal, et tehing kahjustab olulisel

määral teiste võlausaldajate huve.

Jaanuaris 2010 oleks olnud kõigi võlausaldajate huvides korteriomandite müümine

enampakkumisel ja saadud vahendite arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine. Kostja väidetav

nõue Klivex-ML OÜ (pankrotis) vastu ei olnud tagatud pandiga, seega ei ole see ka I järgu nõue

pankrotiseaduse

tähenduses.

Klivex-ML

OÜ

(pankrotis)

oli

maksejõuetu

juba

võõrandamistehingut tehes ja ka see asjaolu oli kostjale teada.

Hageja palus tunnistada poolte vahel 22.01.2010 sõlmitud korteriomandite (registriosad

4885703, 4885803, 4885903, 4886003, 4886103, 4886203, 4886303) müügilepingu ja

asjaõiguslepingud kehtetuks tagasivõitmise korras, välja mõista korteriomandid Klivex-ML OÜ

(pankrotis) pankrotivarasse ja kohustada kostjat andma nõusolekut Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna Tartu linna kinnistusjaoskonna kinnisturegistri registriosade nr 4885703,

4885803, 4885903, 4886003, 4886103, 4886203, 4886303 teistesse jagudesse ebaõigesti

omanikuna sissekantud Miosotis OÜ (registrikood 11073381) kustutamiseks ja hageja

omanikuna sissekandmiseks ning kanda korteriomandite kinnistusregistri registriosadesse

nr 4885703, 4885803, 4885903, 4886003, 4886103, 4886203, 4886303 omanikuna sisse

Klivex-ML OÜ (pankrotis) (registrikood 11320452).

2. Kostja Miosotis OÜ vaidles hagile vastu.

Vastuväidete kohaselt ei ole täidetud tagasivõitmisel tehingu kehtetuks tunnistamise eeldused.

Tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras on vajalik võlausaldajate huvide

kahjustamine, mida hageja ei ole tõendanud. Võlausaldajate huvide kahjustamist on võimalik

eeldada üksnes PankrS § 109 lg 2 kohaselt PankrS § 110 lg 1 p 1 alusel ehk juhul, kui tehing oli

tehtud

ajutise

halduri

nimetamisest

pankroti

väljakuulutamiseni.

Kuna

vaidlusalune

korteriomandite müügileping on sõlmitud enam kui kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist,

ei ole võimalik eeldada, et tehinguga on kahjustatud võlausaldajate huve.

Müügilepingu sõlmimist iseenesest ei saa pidada teiste võlausaldajate huve kahjustavaks.

Korteriomandite väärtuseks oli 22.01.2010 seisuga 900 000 kuni 1 000 000 krooni ja nende

müügiga tasaarvestati Miosotis OÜ nõue summas 2 938 355,75 krooni. Seega sisuliselt

tasaarvestati alusetult orienteeruvalt 2 miljoni krooni suurune summa. Ilma tasaarvestamiseta

oleks see summa endiselt nõudena Klivex-ML OÜ (pankrotis) vastu üleval ja selle võrra oleks ka

võlgniku kohustused suuremad.

Perioodil 22.01.2010 - 24.04.2010 on Klivex-ML OÜ (pankrotis) arvelduskontole laekunud

1 668 770,60 krooni ja see näitab, et Klivex-ML OÜ (pankrotis) majandustegevus oli väliselt

jätkuv ka 2010 alguses.

Asjaolu, et hageja on oma majandusaasta aruannetes maininud vaikiva seltsinglase panustamist

kortermaja ehitamise projekti, ei tõenda seda, et kostja on andnud hagejale tagastamisele

mittekuuluvat raha. Kostja kinnitas, et hageja ja kostja vahel on 23.04.2007 sõlmitud kehtiv

laenuleping, mille kohaselt kohustus hageja laenu tagastama hiljemalt 24.04.2008. Kusjuures

tegemist oli sihtotstarbelise laenuga, mille eesmärgiks oli XXX Tartus asuva kinnistu ost ja

sellega kaasnevate arenduskulude tasumine. Kuna hageja laenu ei tagastanud, võõrandas hageja

kostjale korteriomandid ning müügilepingu p-i 2.2 kohaselt loeti poolte vastastikused kohustused

täidetuks.

Kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing võiks kahjustada võlausaldajate huve. Hageja ja

kostja ei olnud niivõrd seotud, et kostja pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest.

Asjaolu, et hageja juhatuse liige S.L. ja kostja juhatuse liige M.P. on kolleegid kohaliku

omavalitsuse teenistuses, ei saa kuidagi mõjutada nende teadmist või teadma pidamist teineteise

juhitavate äriühingute majandustegevusest.

M.P. on juhatuse liige OÜ-s Riverside, mille osanikeks on nii M.P. kui kostja. M.P. ei ole

õigustatud OÜ-d Riverside üksi esindama. Hageja, mille juhatuse liige on S.L. , teostas OÜ-le

Riverside alltöövõttu.

Müügilepingu sõlmimisel loobus hüpoteegipidaja AS SEB Pank korteriomandeid koormavast

hüpoteegist, kuna hüpoteegipidajal puudusid nõuded hageja vastu. Asjaolu, et hageja oli kohaselt

täitnud oma kohustusi hüpoteegipidaja ees, kujundas kostja arvamuse hagejast kui püsivates

makseraskustes mitteolevast äriühingust. Samal põhjusel leppisid pooled müügilepingus kokku

ka hageja poolt korteriomandite tagasiostuõiguses – sellega väljendas hageja, et tema võlgnevus

kostja ees oli lepingurikkumine, mida hageja lootis tulevikus korteriomandite tagasiostmisega

heastada. Müügilepingu p-s 1.4.4 on Klivex-ML OÜ (pankrotis) kinnitanud, et tal ei ole jäänud

korteriomanditega seoses käesolevas lepingus nimetamata maksevõlgnevusi. Seega M. P.

avaldatud andmete kohaselt olid müügilepingu esemeks olevad korteriomandid kolmandate

isikute nõuetest vabad, st Klivex-ML OÜ-l (pankrotis) ei olnud võlgnevusi seonduvalt

korteriomanditega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus 17. juuni 2011 otsusega rahuldas hagi. Maakohus tunnistas kehtetuks Klivex-

ML OÜ (pankrotis) ja Miosotis OÜ vahelised 22.01.2010 korteriomandite müügilepingu ja

asjaõiguslepingud, mille esemeks on Tartu linnas XXX asuv kinnistu, katastritunnus

79513:010:0019, mis on jagatud seitsmeks korteriomandiks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

Tartu linna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosad 4885703, 4885803, 4885903,

4886003, 4886103, 4886203, 4886303. Maakohus mõistis Miosotis OÜ-lt Tartu linna

korteriomandid registriosad 4885703, 4885803, 4885903, 4886003, 4886103, 4886203,

48863034 Klivex-ML OÜ (pankrotis) pankrotivarasse. Maakohus tuvastas Miosotis OÜ-l

kohustuse olemasolu anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna

kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosade 4885703, 4885803, 4885903, 4886003,

4886103, 4886203, 4886303 II jakku sisse kantud kande 3 kustutamiseks, mille kohaselt on

omanikuks Miosotis OÜ ja uue omaniku kande tegemiseks, mille kohaselt on nende

korteriomandite omanikuks Klivex-ML OÜ (pankrotis). Maakohus jättis jõusse kohtulahendi

täitmist tagava abinõuna 15.07.2010 määruse alusel hagi tagamise abinõuna seatud kostjale

kuuluvatele korteriomanditele Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna kinnistusjaoskonna

registriosadesse 4885703 (XXX ), 4885803 (XXX ), 4885903 (XXX ), 4886003 (XXX ),

4886103 (XXX ), 4886203 (XXX ), 4886303 (XXX ) käsutamise keelumärked Klivex-ML OÜ

(pankrotis) kasuks. Maakohus jättis poolte menetluskulud Miosotis OÜ kanda.

Kohtuotsuses esitatud põhjenduste kohaselt luges maakohus tuvastatuks järgmised asjaolud:

Klivex-ML OÜ (pankrotis) esitas 26.04.2010 kohtule võlgniku pankrotiavalduse ja 29.04.2010

määrusega nimetas kohus Klivex-ML OÜ-le (pankrotis) ajutiseks pankrotihalduriks Ülli

Adamsoni; 09.07.2010 määrusega kuulutas kohus välja Klivex-ML OÜ (pankrotis) pankroti;

22.01.2010 korteriomandite müügilepinguga ja asjaõiguslepingutega võõrandas Klivex-ML OÜ

(pankrotis) talle kuulunud kinnistu XXX Tartus Miosotis OÜ-le, kusjuures tehing on tehtud 3

kuud ja 7 päeva enne ajutise halduri nimetamist; müügilepingu p-i 2.2 kohaselt tasaarvestati

kinnistu müügihind 2 938 355,75 krooni võlgniku 23.04.2007 laenulepingust tuleneva

kohustusega ostja ees.

PankrS § 110 lg 1 p-i 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta

jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse võlausaldajate huve ning lõigete 2 ja 3 kohaselt kui tehing on tehtud kuue kuu

jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik

kahjustab tehinguga võlausaldajate huve ja võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et

võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

Riigikohus on tsiviilasjades nr 3-2-1-43-07 ja nr 3-2-1-115-07 selgitanud, et PankrS § 110 lg 2 ei

sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui

võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. See on oluline nt PankrS § 110 lg 1

p-de 2-3 rakendamise seisukohalt.

Seega tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tegemist oli võlausaldajate huvide kahjustamisega.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-39-08 selgitanud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu

tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest

võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate

huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi

tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise.

Maakohus leidis, et võlgnik oli tehingu tegemise ajal teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja

tegi tehingu, millega kahjustas ülemäära nii olemasolevaid kui tulevasi võlausaldajaid. Siinjuures

tugines maakohus ajutise halduri poolt ajutises pankrotimenetluses välja selgitatud andmetele

võlgniku varalise seisundi kohta ja hinnangule maksejõulisuse kohta. Ajutine pankrotihaldur on

välja selgitanud, et Klivex-ML OÜ (pankrotis) maksevõime muutus nõrgaks 2009.a

majandusaasta jooksul. Kui 2007. a ja 2008. a on bilansipäeva seisuga võlgnikul kohustusi

mõnevõrra vähem kui varasid, siis 31.12.2009 ületasid kohustused juba 1,17-kordselt varasid.

29.04.2010 esitatud bilanss kajastab küll varasid summas 803 199 krooni, ent reaalselt võlgnikul

varad puuduvad. Viimase äriregistrile esitatud majandusaasta aruande kohaselt oli 31.12.2008

seisuga äriühingu netovara vajaliku suurusega (osakapital 40 000 krooni, kohustuslik

reservkapital 4 000 krooni, eelmiste perioodide jaotamata kasum 321 751 krooni ja aruandeaasta

kasum 1 234 753 krooni, kokku 1 600 504 krooni). Klivex-ML OÜ (pankrotis) bilansist

31.12.2009 seisuga nähtub, et omakapital oli juba 01.12.2009 negatiivne (-176 979 krooni),

detsembri 2009 jooksul vähenes omakapital 870 421 krooni võrra ja 2009. a majandusaasta

lõppedes oli omakapital negatiivne juba rohkem kui miljoni krooni ulatuses (-1 047 400 krooni).

Seega muutus Klivex-ML OÜ (pankrotis) püsivalt maksejõuetuks hiljemalt detsembris 2009.

2010 on esitatud ostjatele vaid kaks arvet: OÜ-le Kiirtee 50 000 krooni ehitusjärelevalve

teostamise eest Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Mustvee Linnavalitsusele 36 032 krooni.

Riigihankel osaleti viimati septembris 2009. ÄS §-st 176 tulenevate kohustuste täitmise asemel

võõrandas võlgnik igapäevase majandustegevuse raamest väljuvalt 22.01.2010 oma ainsa

likviidse varana kinnistu, jätkas endistes mahtudes kulutuste tegemist, sh lõpetamata töötajatega

töölepinguid, suurendades nõudeid enda vastu ja süvendades maksejõuetust. Maksejõuetuse

olukorras on aga õigustatud vaid need maksed ja tehingud, mis on vajalikud igapäevaseks

majandustegevuse toimimiseks või vara säilitamiseks, 22.01.2010 kinnistu müügitehing sellise

iseloomuga ei olnud.

Maakohtu leidis, et võlgnik on 22.01.2010 tehinguga loonud Miosotis OÜ-le põhjendamatu

eelise, kahjustades seeläbi teiste võlausaldajate huve saada võrdsetel alustel võlgniku

pankrotimenetluses rahuldust oma nõudele.

25.04.2007 raha ülekandel on märgitud selgitusena kinnisvara investeering. Võlgnik on

kajastanud investeeringut oma 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruannetes vaikiva seltsinglase

panusena kortermaja ehitamise projekti. Tunnistaja S.L. on andnud ütlusi, et majandusaasta

aruande pani kokku raamatupidaja talle esitatud dokumentide alusel. Kostja on esitanud

vastuväite, et tema ei saanud mõjutada laenu kajastamist Klivex-ML OÜ (pankrotis)

raamatupidamises, kuid ise on investeeringut kajastanud samamoodi oma 2008. a majandusaasta

aruandes pikaajaliste finantsinvesteeringute all panusena osaühingule Klivex-ML korterelamu

ehitamiseks. Poole vande all antud seletuses nimetas M.P. seda valesti kajastamiseks. 2008 on

Klivex-ML OÜ (pankrotis) teinud kolm makset summas 300 000 krooni kostjale ja viidanud

maksekorraldusel selgitusena vastavalt lepingule panuse osaline tagastamine. Oluline on

siinjuures arvestada pärast väidetavalt 23.04.2007 sõlmitud laenulepingut ka poolte käitumist,

mis ei kinnita osaliseltki laenulepingus kokkulepitud tingimuste täitmisele asumist, s.h laenu ega

intresside tasumist; hüpoteegi seadmist (laenulepingu p 6.1); kinnistu võõrandamist

(laenulepingu p 6.2). Tunnistaja S.L. kinnitas, et 2008 probleeme ei eksisteerinud; 2009

keskpaigaks ei olnud pooltel erimeelsusi omavahelistes suhetes ja selle investeeringu kajastas

raamatupidamine. 22.01.2010 korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingute p-s 2.1 poolte

antud kinnitus laenulepingu olemasolu kohta ei tõenda pooltevahelist tegelikku laenusuhet.

Maakohus leidis, et kostja tuleb lugeda PankrS § 117 lg 3 alusel võlgniku lähikondseks kui muu

võlgnikule lähedane isik. M.P. on Miosotis OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. S.L. ja M.P. on

pikaajalised kolleegid Pala Vallavalitusest. Nii M.P. kui ka kinnisasja omandanud kostja, kelle

juhatuse liige ja osanik M.P. on, on omakorda osanikud OÜ-s Riverside. Miosotis OÜ on

280 000-kroonise osa (35%) omanik ja M.P. füüsilise isikuna 120 000-kroonise osa

(15%) omanik. M.P. on ka OÜ Riverside juhatuse liige, kusjuures esindusõigus on tal ühiselt

A.N. . OÜ Riverside on olnud Klivex-ML OÜ-le (pankrotis) väga oluline lepingupartner ja

aastatel 2008 - 2010 on äriühingute tehingute maht olnud ligikaudu 10 miljonit krooni. Lisaks on

olnud S.L. M. P. omandis ja tema juhtimise all oleva äriühingu OÜ Riverside töötaja. Maksu- ja

Tolliameti teatisest nähtuvalt on S.L. saanud OÜ-st Riverside töötasu 2009 juunist kuni 2010

maini. Tunnistaja K.H. ütlustest nähtub asjaolu, et S.L. oli Võru Muusikakooli objektil

objektijuht, millisel teostas ka Klivex-ML OÜ (pankrotis) alltöövõttu. Ühtlasi nähtub tunnistaja

ütlustest, et objekti tähtaegse valmimisega tekkisid 2009 detsembris probleemid. Nii S.L. kui

M.P. on oma ütlustes kinnitanud, et väikse koha elanikena suheldi perekonniti. Arvestades

Klivex-ML OÜ (pankrotis), Miosotis OÜ ja OÜ Riverside omavahelisi mitmetasandilisi suhteid,

leidis maakohus, et on alust lugeda Miosotis OÜ võlgniku lähikondseks. Maakohus arvestas

siinjuures, et ilmselt oli pooltel ka ühine majanduslik huvi XXX Tartus kinnistu suhtes, mis on

väljendunud eelpool kirjeldatud seltsingusuhtena.

Maakohus asus seisukohale, et eeldused 22.01.2010 korteriomandite müügilepingu ja

asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras on täidetud. Tehing sooritati

3 kuud enne ajutise halduri nimetamist, mil Klivex-ML OÜ (pankrotis) netovara oli tugevalt

negatiivne, osaühing maksejõuetu ja tehinguga kahjustati võlausaldajate huve ning eelistati

Miosotis OÜ-d teistele võlausaldajatele. PankrS § 110 lõigete 2 ja 3 alusel tuleb eeldada, et

tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

Seoses tehingu kehtetuks tunnistamisega muutub müügilepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise

võlasuhteks. Müügilepingu kehtetuks tunnistamisega on XXX Tartu korteriomandite

omanikukanne registriosades 4885703, 4885803, 4885903, 4886003, 4886103, 4886203 ja

4886303 muutunud ebaõigeks. TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda

kostjalt kinnistusraamatusse omaniku kande tegemiseks tahteavalduse tegemist ja selle

asendamist kohtuotsusega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Miosotis OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 17. juuni 2011 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi jäetakse rahuldamata. Miosotis OÜ palub jätta

menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus vääralt kohaldanud PankrS § 110 lg-t 1 ja § 110 lg-t 2. Maakohus on leidnud, et

võlgnik tegi tehingu, millega kahjustas ülemäära nii olemasolevaid kui tulevasi võlausaldajaid.

Maakohus on jätnud tuvastama, milline asjaolu on antud juhul kvalifitseeritav võlausaldajatele

kahju tekitamisena ja kas võlausaldajate huve on kahjustatud, mis oleks PankrS § 110 lg 1 p 2 ja

§ 110 lg 2 kohaldamise eeldused. Samuti ei ole maakohus hinnanud mitte kostja ehk Miosotis

OÜ tegevust (kahju tekitamist) vaid hoopiski võlgniku (Klivex-ML OÜ (pankrotis)) teadmist

võlausaldajate huvide kahjustamisest. PankrS § 110 lg-s 2 sisaldub eeldus üksnes tehingu teise

poole teadmise kohta. Selles ei sisaldu eeldust võlausaldajate huvide kahjustamise kohta. Seega

võlausaldajate huvide kahjustamine tuleb igakordselt kindlaks teha sõltumata tehingu ja ajutise

halduri nimetamise vahele jäävast ajavahemikust.

Hageja tugines kohtumenetluses sellele, et hageja andis oma ainsa likviidse vara kostjale tema

nõude katteks, millega otseselt kahjustas teiste võlausaldajate huve. Kostja on korduvalt

selgitanud, et eeltoodud asjaolu on ilmselgelt ebapiisav põhistamaks võlausaldajate huvide

kahjustamist.

Kostja maksejõuetuse tekkeaja analüüs on PankrS § 110 lg 1 p 2 ja § 110 lg 2 kohaldamise

seisukohast ebaoluline. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et perioodil 22.01.2010 - 24.04.2010

on Klivex-ML OÜ (pankrotis) arvelduskontole laekunud 1 668 770,60 krooni, mis näitab selgelt,

et Klivex-ML OÜ (pankrotis) majandustegevus oli väliselt jätkuv ka 2010 alguses ning kui

rääkida likviidsest varast, siis mittelikviidsete korteriomandite asemel kasutas OÜ Klivex-ML

OÜ (pankrotis) likviidseid vahendeid võlausaldajatele võlgnevuste tasumiseks. Hageja poolt

esitatud konto väljavõttest nähtuvalt on Klivex-ML OÜ (pankrotis) perioodil 22.01.2010 -

24.04.2010 teinud makseid muuhulgas OÜ-le Corrente Grupp, AS-le Tevo Kaup ning Maksu- ja

Tolliametile. Maakohtu etteheited OÜ Klivex-ML OÜ (pankrotis) juhatuse liikme S.L. a

minetuste kohta äriühingu juhtimisel on ilmselgelt põhjendamatud, kuid nähtuvalt kohtuotsusest

on need olnud üheks kaalukeeleks maakohtu seisukoha kujunemisel;

2) on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Maakohus ei ole välja toonud

asjaolusid ja põhjendusi, milliste alusel on ta jõudnud järeldusele, et maakohtu arvates on

võlgnik 22.01.2010 tehinguga loonud Miosotis OÜ-le põhjendamatu eelise, kahjustades ka

seeläbi teiste võlausaldajate huve saada võrdsetel alustel võlgniku pankrotimenetluses rahuldust

oma nõudele. Kohtuotsusest ei nähtu, milles seisneb „põhjendamatu eelise loomine“ ja millise

materiaalõigusnormi alusel on kohus „põhjendamatu eelise loomise“ tuvastanud. Ka etteheide

„võrdsetel alustel nõudele rahulduse saamiseks“ on täiesti konkretiseerimata.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-63-09 asunud seisukohale, et olukorda, kus ühele võlausaldajale

makstakse raha ja teisele ei maksta, ei saa pidada ühe eelistamiseks teisele. Seega pole selge,

millele tuginedes maakohus hagi rahuldas ja kuidas kahjustati korteriomandite müügilepinguga

teiste võlausaldajate huve. Miosotis OÜ andis sihtotstarbelise laenu XXX kinnistu

omandamiseks ja sellele korterelamu rajamiseks. Pärast laenu tagastamist kustutati Miosotis OÜ

nõue Klivex-ML OÜ (pankrotis) vastu täielikult. Otsusest ei selgu, kuidas see kahjustas teiste

võlausaldajate huve;

3) on maakohus vääralt leidnud, et teiste võlausaldajate õigusi rikkus müügi- ja

asjaõiguslepingute sõlmimine. Maakohus on vääralt kohaldanud PankrS § 110 lg 1 p-i 2 ja § 110

lg-t 2. Lepingu p-s 2.1. fikseeriti, et korteriomandite müügihinnaks on 2 938 355,75 krooni,

lepingu p-s 2.2. lepiti kokku, et müügihind tasutakse tasaarvestamise teel selliselt, et lepingu

nõuetekohase täitmisega loetakse tasutuks kogu lepingu eseme müügihind ning loetakse

nõuetekohaselt täidetuks ka Miosotis OÜ ja Klivex-ML OÜ (pankrotis) vahel sõlmitud

laenulepingust tulenevad Klivex-ML OÜ (pankrotis) kohustused. Kostja leiab, et olukorras, kus

korteriomandite väärtuseks oli 22.01.2010 900 000 kuni 1 000 000 krooni ja nende müügiga

tasaarvestati Miosotis OÜ nõue summas 2 938 355,75 krooni, ei ole teised võlausaldajad kahju

saanud. Sisuliselt tasaarvestati alusetult 2 miljoni krooni suurune summa. Ilma tasaarvestamiseta

oleks see summa endiselt nõudena Klivex-ML OÜ (pankrotis) vastu üleval ja sellevõrra oleks ka

võlgniku kohustused suuremad. Miosotis OÜ-l tekkis lepingu alusel müügihinna tasumise

kohustus ja asjaolu, et see tasaarvestati, on ebaoluline. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestuse saab

teha ka ühepoolse avaldusega;

4) on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 sellega, et ei ole selgitanud, mida

muudab antud juhul kohtu järeldus, et laenusuhte asemel oli poolte vahel pigem seltsingusuhe.

Kostja leiab, et hagi lahendamisel ei ole määravat vahet, kas kohus tuvastab laenu- või

seltsingulepingu olemasolu. VÕS § 589 lg-d 1 ja 2 näevad selgelt ette, et seltsingu kui

lepingulise konstruktsiooni vara tuleb eristada selles osalevate isikute varast, sõltumata isikute

õiguslikust vormist või omandisuhetest. Kostja hinnangul tähendab see seda, et kui isikud on

sõlminud seltsingulepingu kinnisasja selliseks väljaarendamiseks, et lõpptulemusena valmiksid

korteriomandid, mis võõrandatakse kolmandatele isikutele, on vastavad panused (kinnisasi ning

sellega seonduvalt tehtud kulutused) seltsinglaste ühisomandis. Hageja ei suutnud maakohtus

välja tuua mitte ühtegi XXX asuvate korteriomanditega seotud kohustust, mis oleks praeguseni

täitmata. Hageja ja maakohus ei ole teinud vahet äriühingule kuuluva vara ja seltsinguvara vahel.

Kohtuotsus on vastuolus VÕS § 603 lg-ga 1. Kuivõrd väidetaval seltsingul „XXX asuvate

korteriomandite väljaarendamine“ ei olnud ühtegi võlgnevust, siis VÕS § 602 kohustuste

puudumise tõttu kohaldamisele ei kuulu. VÕS § 603 lg 1 kehtestab, et pärast kohustuste täitmist

ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused. Sama sätte lg 2 näeb ette, et kui

panuse väärtus on vähenenud, tuleb seltsinglasele väärtuse vähenemine hüvitada. Seega eeldades,

et pooled sõlmisid seltsingulepingu, oleks tulnud Miosotis OÜ-le tagastada tema poolt panustatu

ehk vähemalt 2 500 000 krooni, mis moodustab laenu põhisumma. Kuna Miosotis OÜ poolt

panustatu on tema varaks (VÕS § 589 lg 1), siis ei saa see kuuluda pankrotivarasse (PankrS § 35

lg 1 p 1). VÕS § 603 lg 4 sätestab, et kui seltsinguvarast ei piisa panuste tagastamiseks,

kohaldatakse VÕS § 602 lg-s 2 sätestatut. VÕS § 602 lg-st 2 tuleneb, et kui seltsinguvara ei ole

piisav kõigi panuste tagastamiseks, siis saab seltsinglastele tagastada nende panuse osas, milles

see on võimalik. Seega tuvastades seltsingulepingu sõlmimise, oleks maakohus pidanud hindama

ka seda, millises ulatuses tuli Miosotis OÜ-le tagastada tema panus VÕS § 603 ja § 602 lg 2

alusel. Kuna tõendeid Klivex-ML OÜ (pankrotis) poolt panustatu osas ei ole esitatud, siis saab

kostja lähtuda üksnes S.L. a poolt suuliselt 2008 antud teabest, et ehitusse on panustatud 500 000

krooni. Seega poolte osalused jagunevad 83% Miosotis OÜ ja 17% Klivex-ML OÜ (pankrotis).

Nähtub, et Miosotis OÜ-le oleks seltsingulepingu korral tulnud tagastada rohkem kui 4/5 vara

väärtusest ehk 1 000 000 kroonist. Siit edasi arutledes tuleb tõdeda, et Klivex-ML OÜ

(pankrotis) oleks korteriomandite müügist 2010 algul saanud maksimaalselt 200 000 krooni.

Ükski seltsingulepingut käsitlev õigusnorm ei välista ühe seltsinglase poolt oma panuse täielikku

või osalist tagasisaamist ka siis kui teine seltsinglane pankrotistub. Miosotis OÜ hinnangul

kuulub seltsingulepingu korral TsÜS § 4 kaudu kohaldamisele PankrS § 123 – vara välistamine

pankrotivarast. Seltsinguvara on õiguslikult täiesti iseseisev varakogum, mis kuulub osaliselt

kolmandatele isikutele;

5) on maakohus vääralt kohaldanud AÕS § 119 lg-t 1 jättes tähelepanuta, et hageja poolt

väidetav seltsinguleping oleks onud tühine. Hageja väidab, et pooled sõlmisid seltsingulepingu

XXX asuvate korteriomandite arendamiseks. Sellisel juhul on tegemist tühise seltsingulepinguga,

sest selle lepingu esemeks on kinnisasi ja see tehing peab olema notariaalselt tõestatud.

VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul

alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Miosotis

OÜ ja Klivex-ML OÜ (pankrotis) on 22.01.2010 sõlmitud lepingus selgesõnaliselt kokku

leppinud, et nad on sõlminud laenulepingu. Juhindudes VÕS § 396 lg-st 2 on seega täiesti

ebaoluline, kas poolte vahel võis teoreetiliselt olla enne 22.01.2010 seltsingusuhe või mitte. Isegi

kui kohus peab ebausaldusväärseks kostja poolt esitatud kirjalikku laenulepingut ja selle lisasid,

siis 22.01.2010 sõlmitud leping on ometi usaldusväärne tõend selle kohta, et pooled sõlmisid

laenulepingu ja hiljemalt 22.01.2011 oli laenuleping sõlmitud ning reguleeris pooltevahelisi

suhteid;

6) on maakohus vääralt hinnanud tõendeid lugedes Miosotis OÜ Klivex-ML OÜ (pankrotis)

lähikondseks. M.P. kinnitas tunnistajana antud ütlustes, et ta töötab Pala Vallavalitsuses alates

2006 septembrist, kuid S.L. a töögraafik on selline, et nad omavahel tihedalt ei suhtle. Oma

jooksvatest äriasjadest ei ole S.L. M. P. kunagi midagi rääkinud. Samuti ei ole S.L. M. P.

avaldanud Klivex-ML OÜ (pankrotis) raamatupidamisdokumente. M.P. selgitas

tunnistajana antud ütlustes ühtlasi, et tema huvi oli anda laenu ja otsust mõjutas 2007 hea

majanduskliima, kus kinnisvaraarenduses oli võimalik tulu teenida. Samuti selgitas M.P. , et

ta ei soovinud 2009 lõpus enam laenulepingut pikendada, sest ta otsustas pigem ise üritada

arendustegevusega tegeleda.

S.L. kinnitas tunnistajana antud ütlustes, et tal on läbikäimine M.P. põgusalt ja üksnes

perekondlikel teemadel, sest kummagi lapsed käivad samas koolis. Laenu saamiseks pöördus ta

M. P. poole pelgalt seetõttu, et tegemist kohaliku inimesega, kellel teati rahalisi vahendeid

olevat. S.L. kinnitas, et ta ei informeerinud M.P. u Klivex-ML OÜ (pankrotis) majanduslikust

seisust. Ühtlasi selgitas tunnistaja, et laenuleping 2007 tõepoolest ka sõlmiti.

Maakohus on tõendite hindamisel jätnud tähelepanuta, et Klivex-ML OÜ (pankrotis) on

äriregistrile esitanud üksnes 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruanded. Kusjuures Klivex-ML

OÜ (pankrotis) maksevõime muutus halvaks alles 2009. M.P. sai lähtuda andmetest, et

lühiajalise võlgnevuse kattekordaja oli Klivex-ML OÜ-l (pankrotis) 2007. a majandusaasta

aruande kohaselt 2,66 (hea maksevõime) ja 2008. a aruande kohaselt 4,04 (samuti hea

maksevõime). Seega Klivex-ML OÜ (pankrotis) poolt avaldatud ja kostja jaoks usaldusväärsete

andmete alusel tõdes M.P. , et Klivex-ML OÜ (pankrotis) majanduslik seisund on selline, et

äriühing on hea maksevõimega. Klivex-ML OÜ (pankrotis) võlakordaja oli 2007. a 0,92 ja

2008. a 0,69. Eeltoodud andmete alusel ei saanud kostja kuidagi järeldada, et Klivex-ML OÜ-l

(pankrotis) on makseraskused. M. P. Klivex-ML OÜ (pankrotis) makseraskustest teadmise

omastamisel on maakohus jätnud arvestamata ka asjaolu, et M. P. osalus Riverside OÜ-s ja

seotus Riverside OÜ-ga on maakohtu poolt selgelt ületähtsustatud. Pooled ei vaielnud selle üle,

et M.P. ei ole õigustatud Riverside OÜ-d üksi esindama. Samuti ei esitanud hageja vastuväidet

kostja väitele, et M.P. on pelgalt passiivne osanik Riverside OÜ-s. M.P. kui ka S.L. kinnitasid,

et Riverside OÜ-sse sai S.L. tööle selliselt, et M.P. soovitas Klivex-ML OÜ-d (pankrotis)

Riverside OÜ tegevjuhile A. N., kes edaspidiselt suhtles S.L. aga iseseisvalt.

Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et XXX asuvate korteriomandite nr X-X müügilepingu

sõlmimisel loobus hüpoteegipidaja AS SEB Pank korteriomandeid koormavast hüpoteegist, kuna

hüpoteegipidajal puudusid nõuded Klivex-ML OÜ (pankrotis) vastu. Asjaolu, et Klivex-ML OÜ

(pankrotis) oli kohaselt täitnud oma kohustusi hüpoteegipidaja ees, kujundas kostja arvamuse

Klivex-ML OÜ-st (pankrotis) kui püsivates makseraskustes mitteolevast äriühingust. Samal

põhjusel leppisid pooled müügilepingus kokku ka Klivex-ML OÜ (pankrotis) poolt

korteriomandite tagasiostuõiguses – sellega väljendas Klivex-ML OÜ (pankrotis), et tema

võlgnevus kostja ees oli lepingurikkumine, mida Klivex-ML OÜ (pankrotis) lootis tulevikus

korteriomandite tagasiostmisega heastada. Klivex-ML OÜ (pankrotis) selline käitumine ja

korteriomandite tagasiostuõiguse reserveerimine ei saanud kuidagi tekitada kostjas teadmist, et

Klivex-ML OÜ-l (pankrotis) on teisi võlausaldajaid, kelle huve Klivex-ML OÜ (pankrotis)

müügilepingu sõlmimisega kahjustaks.

5. Klivex-ML OÜ (pankrotis) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata

jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohus õigesti kohaldanud PankrS § 110 lg 1 p-i 2, lg-t 2 ja 3 ning tuvastanud kõik

selle rakendamiseks vajalikud eeldused ja asjaolud. Maakohus ei ole otsuse tegemisel oluliselt

rikkunud ühtegi menetlusnormi, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsus ja selles toodud seisukohad on

nõuetekohaselt põhjendatud.

Maakohus on viidanud õigesti Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-43-07 ja 3-2-1-115-07, milles

Riigikohus on kinnitanud, et PankrS § 110 lg-d 2 ja 3 ei sisalda võlausaldajate huvide

kahjustamise eeldust, vaid seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide

kahjustamine on eraldiseisvalt kindlaks tehtud. Ülaltoodud õigusnorme ja riigikohtu seisukohti

arvesse võttes saab välja tuua, et PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tehingu kehtetuks tunnistamiseks

tuleb tuvastada alljärgnevad asjaolud: tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve; tehingu teine

pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve; tehing on tehtud ühe

aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Maakohus on kõik nimetatud asjaolud

tuvastanud ning õigesti PankrS § 110 lg 1 p-i 2 kohaldades tunnistanud hageja ja kostja vahelise

22.01.2010 tehingu kehtetuks. Poolte vahel puudub vaidlus, et tehing on tehtud ühe aasta jooksul

enne pankrotimenetluse algatamist;

2) on maakohus Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-39-08 antud juhistele tuginedes õigesti tuvastanud,

et vaidlusalune tehing kahjustas võlausaldajate huve, kuivõrd hageja oli tehingu tegemise ajal

teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste

võlausaldajate kahjustamise.

Maakohtul ja pooltel puudub vaidlus selles, et võlausaldajate kahjustamise tuvastamist ei saa

põhjendada üksnes sellega, et ühele võlausaldajale makse tegemisega ei suutnud võlgnik enam

makseid teha teistele võlausaldajatele. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-39-08 antud juhistest

lähtuvalt ongi maakohus pidanud vajalikuks ka antud juhtumil välja selgitada, kas hageja oli

teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi sealjuures tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste

võlausaldajate kahjustamise. Maakohus on käsitlenud põhjalikult kõiki neid faktilisi asjaolusid,

mille pinnalt jõudis kõikide asjaolude koosmõjul lõpuks veendumuseni, et hageja oli tehingu

tegemise ajal teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, millega kahjustas nii

olemasolevaid kui ka tulevasi võlausaldajaid.

Maakohus on muu hulgas välja toonud, et hageja oli püsivalt maksejõuetuks muutunud juba

hiljemalt 2009 detsembris ning 2010 enam sisulist majandustegevust hagejal ei toimunud. Samas

jätkas hageja sellises maksejõuetuse olukorras endistes mahtudes kulutuste tegemist ja oma

kohustuste suurendamist. Seega on üheselt selge ja tõendatult tuvastatud, et hageja oli

vaidlusaluse tehingu tegemise ajal, s.o 22.01.2010, teadlik oma maksejõuetuse saabumisest.

Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hageja on olukorras, kus ta oli teadlik oma

maksejõuetusest, loonud 22.01.2010 tehinguga kostjale põhjendamatu eelise, kahjustades seeläbi

teiste võlausaldajate huve saada võrdsetel alustel võlgniku pankrotimenetluses rahuldust oma

nõudele. Hageja on maksejõuetuse olukorras võõrandanud oma ainsa vara kostjale, võttes seeläbi

teistelt võlausaldajatelt ära võimaluse saada oma nõuded rahuldatud võrdsetel alustel hageja

pankrotimenetluses.

Olenemata sellest, kas hageja ja kostja vahel eksisteeris laenu- või seltsingulepingu laadne

õigussuhe, ei ole kostja pidanud üles astuma hageja pankrotimenetluses ja tema nõue on

kaitsmiseta tasaarvestuse korras täielikult rahuldatud. Seetõttu on kostja saanud hageja

pankrotimenetluses teiste võlausaldajate ees põhjendamatu eelise ning teiste võlausaldajate huvid

on kahjustada saanud, kuivõrd hageja võõrandas kostjaga sõlmitud tehingu kaudu ainsa vara,

mida oleks saanud kasutada tema pankrotimenetluses kõikide võlausaldajate nõuete

õiguspäraseks rahuldamiseks. Vaidlusaluse tehinguga tekitatud olukorras puudub hageja

pankrotivaras selline vara, mille arvelt oleks võimalik kasvõi osaliselt rahuldada võlausaldajate

nõudeid ning võlausaldajad peavad hoopis ise veel täiendavalt raha pankrotipessa juurde

maksma, et saavutada õigusvastase 22.01.2010 tehingu eelne olukord.

Seega on maakohus üheselt ka tuvastanud, et hageja kahjustas tehinguga, mille ta tegi enda

maksejõuetuse olukorras, oma võlausaldajate huve, kuna võttis seeläbi võlausaldajatelt ära

võimaluse saada oma nõuded rahuldatud võrdsetel alustel hageja pankrotimenetluses hagejale

kuulunud kinnistu arvelt;

3) on maakohus õigesti tuvastanud, et menetluses esitatud tõendid ja poolte käitumine ei tõenda

poolte vahel mitte laenusuhte olemasolu, vaid viitavad selgelt seltsingusuhtele.

VÕS § 596 jj näeb ette, et selleks, et seltsinglane saaks seltsingust oma panust VÕS § 603

kohaselt tagasi nõuda, tuleks vastu võtta seltsingu lõpetamise otsus, läbi viia seltsingu

likvideerimine, täita kohustused kolmandate isikute ees ning alles seejärel on võimalik

seltsinglasel enda panust tagasi nõudma hakata. Antud juhul puuduvad igasugused tõendid

eelpoolnimetatud eeldustoimingute tegemist kohta. Kuivõrd seltsinglane ei ole õigustatud oma

panust seltsingust välja võtta ilma, et oleks läbi viidud eelnimetatud toimingud, ei olnud hageja

ja kostja õigustatud sõlmima ka 22.01.2010 tehingut, millega kostja käsitluse kohaselt võttis ta

lihtsalt oma panuse seltsingust välja.

Maakohus on asjas esitatud tõenditega tuvastanud hageja ja kostja vahel vaikiva seltsingu

lepingu olemasolu. Hageja hinnangul on oluline eristada vaikiva seltsingu lepingu olemasolu

tavalisest seltsingulepingust. Seda seetõttu, et vaikiva seltsingu lepingu puhul toimub seltsingu

lõpetamine ja panuse tagastamine teistsuguste põhimõtete kohaselt kui tavalise seltsingu korral.

Vaikiva seltsingu lõppemisel ei toimu vaikiva seltsingu likvideerimist, kuna viimasel ei ole

seltsinguvara ega ka kohustusi kolmandate isikute suhtes. Seetõttu ei ole vaikiva seltsingu

lõppemisel kohaldatavad seltsingu likvideerimist reguleerivad VÕS §-d 600-604, sh kostja poolt

viidatud VÕS § 603 lg 1. VÕS § 617 lg 1 kohaselt tekib vaikiva seltsingu lepingu lõppemisel

ettevõtjal kohustus tagastada vaikivale seltsinglasele viimase poolt tehtud panus, võttes arvesse

vaikivale seltsinglasele vaikiva seltsingu lepingu lõppemise päeva seisuga langevat kasumi või

kahjumi osa. Siinjuures tuleb arvestada, et sellise panuse tagastamine ei saa samuti toimuda

asjaosaliste „suva“ järgi, vaid et ettevõtjal lasub kohustus teostada vaikiva seltsingu lõppemise

päeva seisuga kasumi või kahjumi suuruse kindlakstegemine, koostades nimetatud kuupäeva

seisuga panustatud ettevõtte tulude ja kulude aruande vastavalt VÕS §-le 591. On selge, et kõik

ülalnimetatud toimingud on antud juhul tegemata jäetud, mistõttu ei ole hageja ja kostja vahelise

vaikiva seltsingu lõpetamine ja selle alusel kostjale tema panuse „tagastamine“ toimunud

seadusega kooskõlas. 22.01.2010 tehing, millega hageja võõrandas kinnistu kostjale ning mida

kostja käsitluse kohaselt tuleks käsitleda tema panuse tagastamisena, on läbi viidud kõiki

ülaltoodud põhimõtteid ja reegleid eirates.

Lisaks on tavalise seltsingu ja vaikiva seltsingu vahel oluline vahet teha ka seetõttu, et vaikiva

seltsingu puhul ei ole seltsinglane ettevõtja pankroti korral õigustatud oma panust erinevalt

tavalisest seltsingust pankrotivarast välistama, vaid seltsinglane võib oma panuse vastavalt VÕS

§ 618 lg-le 1 esitada ettevõtja vastu tavalise pankrotivõlausaldajana nõude ulatuses, mille võrra

tema panus ületab tema osa kahjumi katmises. Vaikiva seltsingu lepingu korral osaleb

seltsinglane ettevõtja pankrotimenetluses teiste võlausaldajatega samadel alustel ning peab oma

panuse suhtes nõude esitama koos teiste võlausaldajatega. Vaikival seltsinglasel on võimalik

nõuda üksnes tema poolt väljaspool panust ettevõtja kasutusse antud esemete välistamist

pankrotivarast. Seega tuleb ka antud juhul käsitleda kostjat vaikiva seltsinglasena, kes peab

hageja pankrotimenetluses osalema teiste võlausaldajatega võrdsetel alustel. Seetõttu on ka

ilmne, et hageja ja kostja vahel 22.01.2010 toimunud tehinguga kahjustati oluliselt teiste

võlausaldajate huve, kuna kostja, kes tegelikult oleks pidanud esitama oma nõude vastavalt VÕS

§ 618 lg-le 1 hageja pankrotimenetluses ja nimetatud õigusnormis sätestatud ulatuses, sai oma

nõude rahuldatud hoopis väljaspool pankrotimenetlust ja seda täies ulatuses, ilma et tema nõude

ulatus oleks kindlaksmääratud kooskõlas VÕS § 618 lg-ga 1.

Isegi juhul, kui oletada, et hageja ja kostja vahel oli vaikiva seltsingu lepingu asemel laenuleping,

nagu kostja on väitnud, ning 22.01.2010 tehing teostati tõepoolset laenulepingust tulenevate

nõuete tasaarvestamisena, on endiselt selle tehinguga rikutud võlausaldajate huve. Hageja oli

22.01.2010 tehingut sõlmides teadlik oma maksejõuetusest ning oleks oma ainsa vara

võõrandamise

asemel

pidanud

esitama

pankrotiavalduse.

Ka

hageja

09.07.2010

pankrotimääruses on kohus leidnud, et hageja oli maksejõuetu juba 2009 detsembris ning, et

oleks juba siis pidanud pankrotiavalduse esitama. Seega oleks hageja pidanud tehingu sõlmimisel

käsitlema ka kostjat kui potentsiaalset pankrotivõlausaldajat ning tehingu sõlmimise ja kinnistu

võõrandamise asemel esitama pankrotiavalduse ja andma kostjale võimaluse oma nõuded

pankrotimenetluses esitada. Hageja on oma maksejõuetuse olukorras teadlikult eelistanud kostjat

teistele võlausaldajatele, tekitanud tehingu sõlmimise läbi olukorra, kus teised võlausaldajad ei

saa oma nõudeid pankrotipesast puuduva vara tõttu isegi osaliselt rahuldada ning seeläbi

teadlikult rikkunud teiste võlausaldajate huve. Sellest tulenevalt on võlausaldajate huvide

kahjustamine 22.01.2010 tehingu sõlmimise läbi tõendatud isegi olukorras, kus hageja ja kostja

vahel oleks vaikiva seltsingu lepingu asemel eksisteerinud laenuleping;

4) on maakohus PankrS § 110 lg 2 ja 3 alusel õigesti tuvastanud, et kostja teadis, et võlgnik

kahjustas tehinguga võlausaldajate huve, kuivõrd tehing oli tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise

halduri nimetamist ning kostja puhul oli tegemist hageja kui võlgniku lähikondsega. Antud juhul

puudub vaidlus selles, et 22.01.2010 tehing tehti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri

nimetamist (29.04.2010), seega saab juba ainuüksi PankrS § 110 lg 2 alusel eeldada, et kostja

teadis, et hageja kahjustab selle tehinguga võlausaldajate huve. Vastupidist peab tõendama

kostja, mida ta kohtu hinnangul seniajani teinud ei ole.

PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse ka võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik

kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Maakohus on õigustatult lugenud kostja

PankrS § 117 lg 3 alusel hageja lähikondseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd hageja ja

kostja vahel oli lisaks neid siduvatele faktilistele asjaoludele ka ühine majanduslik huvi XXX

Tartu kinnistu suhtes, siis oli põhjendatud nende lähikondseteks lugemine ka Riigikohtu lahendis

nr 3-2-1-53-03 väljendatud seisukohtade alusel.

Seega on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud kõik PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamiseks

vajalikud eeldused ja asjaolud ning õiguspäraselt tunnistanud hageja ja kostja vahel 22.01.2010

sõlmitud lepingu kehtetuks. Kohtus on tuvastamist leidnud nii see, et vaidlusalune tehing

kahjustas võlausaldajate huve kui ka see, et kostja oli või pidi olema võlausaldajate huvide

kahjustamisest teadlik, samuti et tehing toimus kõigest 3 kuud enne pankrotimenetluse

algatamist;

5) on kostja üritanud kohut veenda, et „tänu“ 22.01.2010 tehingule kustus kostja väidetav

3 miljoni krooni suurune nõue hageja vastu, saades vastu ise kõigest 1 miljoni krooni väärtuses

vara (XXX kinnistu), ning sellise tehingu toimumata jäämisel oleks kostja esitanud hageja vastu

pankrotimenetluses ligemale 3 miljoni krooni suuruse nõude.

See, et kostja otsustas oma väidetava 3 miljoni kroonise nõude tasaarvestada hagejale kuuluva

kinnistuga, mille väärtuseks peeti kõigest 1 miljonit krooni, oli tema enda teadlik ja vaba valik.

Hageja hinnangul kinnitab antud olukord veelkord ilmekalt veendumust, et hageja ja kostja vahel

ei eksisteerinud mitte laenusuhet, vaid vaikiva seltsingu suhe, kuivõrd esimesel juhul ei oleks

kostja mõistlikult võttes sellist omapoolset „vastutulekut“ hagejale teinud ega ei oleks 3 miljoni

krooni suuruse nõude puhul leppinud vaid 1 miljoni kroonise „vastutasuga“. Laenusuhte puhul ei

ole usutav, et kostja oleks lihtsalt heast tahtest kustutanud 2 miljoni krooni suuruse nõude hageja

vastu;

6) on alusetu kostja väide, et hageja ja kostja vahelist vaikiva seltsingu lepingut tuleb pidada

selle notariaalse vorminõude täitmatajätmise tõttu AÕS § 119 lg 1 alusel tühiseks. Vaikiva

seltsingu leping ei olnud antud juhul suunatud kinnisasja omandamisele, nagu kostja on leidnud,

vaid sellega tegi kostja kui vaikiv seltsinglane panuse hageja ettevõttesse XXX kinnistu

arendamiseks. Kuivõrd kostja ei omandanud vaikiva seltsingu lepingu alusel kinnistut ning see

leping ei olnud ka suunatud kostja poolt kinnistu omandamisse, siis ei pidanud selle sõlmimisel

järgima AÕS § 119 lg 1 vorminõudeid. Seega ei saa kõnealust lepingut pidada vorminõuete

täitmata jätmise tõttu tühiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

17. juuni 2011 otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu 17. juuni 2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks

neid kõiki oma otsuses korrata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Maakohus on õigesti kohaldanud PankrS § 110 lg 1 p-i 2, lg-d 2 ja 3 ning

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

PankrS § 109 lg 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110 - 114

sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja

mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks

tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis

või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Sama paragrahvi lg 2 järgi kui

tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et tehingu

teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve ning lg 3 kohaselt võlgniku

lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga teadlikult võlausaldajate

huve.

PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tehingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb tuvastada, et: 1) tehinguga

kahjustatakse võlausaldajate huve; 2) tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse võlausaldajate huve; 3) tehing on tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist.

Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti nimetatud asjaolud tuvastanud ning tunnistanud hageja

ja kostja vahelise 22.01.2010 tehingu kehtetuks.

8. Maakohus on õigesti tuvastanud, et vaidlusalune tehing kahjustas võlausaldajate huve, sest

hageja oli tehingu tegemise ajal teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, millega

kahjustas nii olemasolevaid kui tulevasi võlausaldajaid. Maakohus on nimetatud asjaolu

käsitlenud põhjalikult ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata maakohtu vastavaid

põhjendusi. Maakohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid, asudes seisukohale, et hageja

oli püsivalt maksejõuetuks muutunud juba hiljemalt 2009 detsembris ning 2010 enam sisulist

majandustegevust hagejal ei toimunud, kuid samas jätkas ta maksejõuetuse olukorras endistes

mahtudes kulutuste tegemist ja oma kohustuste suurendamist.

PankrS § 109 lg 1 kohaselt tuleb hinnata, kas vaidlusaluse tehinguga kahjustati võlausaldajate

huve selle tegemise ajal, s.o 22.01.2010. Võlgnik kahjustas 22.01.2010 tehinguga võlausaldajate

huve ning võlausaldajate huve kahjustamist ei välista see asjaolu, et perioodil 22.01.2010 -

24.04.2010 on Klivex-ML OÜ (pankrotis) arvelduskontole laekunud 1 668 770,60 krooni ning

Klivex-ML OÜ (pankrotis) on perioodil 22.01.2010 - 24.04.2010 teinud makseid muuhulgas

OÜ-le Corrente Grupp, AS-le Tevo Kaup ning Maksu- ja Tolliametile.

9. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus ei ole välja toonud asjaolusid ja põhjendusi, milliste

alusel on ta jõudnud järeldusele, et võlgnik on 22.01.2010 tehinguga loonud Miosotis OÜ-le

põhjendamatu eelise, kahjustades seeläbi teiste võlausaldajate huve saada võrdsetel alustel

võlgniku pankrotimenetluses rahuldust oma nõudele.

Maakohus on vaidlustatud otsuses vastavad põhjendused esitanud. Põhjendatud on maakohtu

seisukoht, et hageja kahjustas tehinguga, mille ta tegi enda maksejõuetuse olukorras, oma

võlausaldajate huve, kuna võttis seeläbi võlausaldajatelt ära võimaluse saada oma nõuded

rahuldatud võrdsetel alustel hageja pankrotimenetluses hagejale kuulunud kinnistu arvelt. Hageja

on olukorras, kus ta oli teadlik oma maksejõuetusest, loonud 22.01.2010 tehinguga kostjale

põhjendamatu eelise, kahjustades seeläbi teiste võlausaldajate huve saada võrdsetel alustel

võlgniku pankrotimenetluses rahuldust oma nõudele.

Kostja on saanud hageja pankrotimenetluses teiste võlausaldajate ees põhjendamatu eelise

seetõttu, et olenemata sellest, kas hageja ja kostja vahel oli laenu- või seltsingulepingu laadne

õigussuhe, ei ole kostja pidanud üles astuma hageja pankrotimenetluses ja tema nõue on

kaitsmiseta tasaarvestuse korras rahuldatud ning teiste võlausaldajate huvid on kahjustada

saanud, kuivõrd hageja võõrandas kostjaga sõlmitud tehinguga ainsa vara, mida oleks saanud

kasutada tema pankrotimenetluses kõikide võlausaldajate nõuete õiguspäraseks rahuldamiseks.

Vaidlusaluse tehinguga on tekitatud olukord, kus hageja pankrotivaras puudub selline vara, mille

arvelt oleks võimalik kasvõi osaliselt rahuldada võlausaldajate nõudeid.

10. Ebaõige on apellandi väide, et olukorras, kus korteriomandite väärtuseks oli 22.01.2010

900 000 kuni 1 000 000 krooni ja nende müügiga tasaarvestati Miosotis OÜ nõue summas

2 938 355,75 krooni, ei ole teised võlausaldajad kahju saanud.

Hindamaks, kas 22.01.2010 tehing oli või ei olnud võlausaldajate huve kahjustav, ei oma tähtsust

see asjaolu, kui suures ulatuses kostja oma väidetava nõude tasaarvestas. Kostja väidetava nõude

hageja vastu suurusest ei olene võlausaldajate huvide kahjustamine.

11. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et asjas olevad tõendid ja poolte käitumine viitavad

sellele, et poolte vahel oli mitte laenusuhe, vaid seltsingusuhe. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu seisukohaga, et poolte vahel võis olla vaikiva seltsingu leping (VÕS § 610 jj) ning ei

korda maakohtu vastavaid põhjendusi.

Ebaõige on apellandi väide, et isegi kui poolte vahel oleks seltsingusuhe, oli tal VÕS § 603 lg 1

alusel õigus võtta välja seltsingust omapoolne rahaline panus.

Vaikiva seltsingu lepingu puhul toimub seltsingu lõpetamine ja panuse tagastamine teistsuguste

põhimõtete kohaselt kui tavalise seltsingu korral ning apellandi poolt viidatud VÕS § 603 lg 1 ei

kohaldu. VÕS § 617 lg 1 kohaselt vaikiva seltsingu lepingu lõppemise korral peab ettevõtja

tagastama vaikivale seltsinglasele kahe kuu jooksul seltsingu lõppemisest tema kasumi arvel

suurenenud või kahjumi tagajärjel vähenenud panuse. Sama paragrahvi lg 2 järgi vaikiv

seltsinglane osaleb ka kasumi jaotamises ja kahjumi katmises, mis tuleneb vaikiva seltsingu

lõppemise ajaks lõpule viimata tehingutest.

Antud juhul ei selgu asja materjalidest, kas vaikiva seltsingu leping lõppes enne võlgniku

pankroti väljakuulutamist ning kui lõppes, siis millal. Samuti puudub arvestus selle kohta, kas

seltsinglase panus oli kasumi arvel suurenenud või kahjumi tagajärjel vähenenud ning kui suures

ulatuses. Lähtudes eeltoodust puudub alus väita, et 22.01.2010 tehinguga, millega hageja

võõrandas kinnistu kostjale, tagastati seltsinglasele panus.

Kuna kostjat tuleb käsitleda vaikiva seltsinglasena, siis VÕS § 618 lg 1 kohaselt peaks ta hageja

pankrotimenetluses osalema teiste võlausaldajatega võrdsetel alustel. Ka nimetatud asjaolu

näitab, et hageja ja kostja vahel 22.01.2010 toimunud tehinguga kahjustati oluliselt teiste

võlausaldajate huve, kuna kostja, kes tegelikult oleks pidanud esitama oma nõude vastavalt VÕS

§ 618 lg-le 1 hageja pankrotimenetluses, sai oma nõude rahuldatud väljaspool pankrotimenetlust

ja seda täies ulatuses, ilma et tema nõude ulatus oleks kindlaks määratud kooskõlas VÕS § 618

lg-ga 1.

12. Ebaõige on apellandi väide, et hageja ja kostja vahelist vaikiva seltsingu lepingut tuleb

pidada selle notariaalse vorminõude täitmatajätmise tõttu AÕS § 119 lg 1 alusel tühiseks.

Vaikiva seltsingu leping ei olnud antud juhul suunatud kinnisasja omandamisele, vaid sellega

tegi kostja kui vaikiv seltsinglane panuse hageja ettevõttesse XXX kinnistu arendamiseks.

Kuivõrd kostja ei omandanud vaikiva seltsingu lepingu alusel kinnistut ning see leping ei olnud

ka suunatud kostja poolt kinnistu omandamisse, siis ei pidanud selle sõlmimisel järgima AÕS

§ 119 lg-s 1 sätestatud vorminõudeid.

13. Juhul, kui nõustuda apellandiga, et hageja ja kostja vahel oli vaikiva seltsingu lepingu asemel

laenuleping ning 22.01.2010 tehing teostati laenulepingust tulenevate nõuete tasaarvestamisena,

on endiselt selle tehinguga rikutud võlausaldajate huve. Hageja oli 22.01.2010 tehingut sõlmides

teadlik oma maksejõuetusest ning oleks oma ainsa vara võõrandamise asemel pidanud esitama

pankrotiavalduse. Hageja on oma maksejõuetuse olukorras teadlikult eelistanud kostjat teistele

võlausaldajatele, tekitanud tehingu sõlmimise läbi olukorra, kus teised võlausaldajad ei saa oma

nõudeid pankrotipesast puuduva vara tõttu isegi osaliselt rahuldada ning seeläbi teadlikult

rikkunud teiste võlausaldajate huve.

14. Maakohus on PankrS § 110 lg 2 ja 3 alusel õigesti tuvastanud, et kostja teadis, et võlgnik

kahjustas tehinguga võlausaldajate huve, kuivõrd tehing oli tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise

halduri nimetamist ning kostja puhul oli tegemist hageja kui võlgniku lähikondsega.

PankrS § 110 lg 2 kohaselt kui tehing on tehtud kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis

eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve.

Antud juhul puudub vaidlus selles, et 22.01.2010 tehing tehti kuue kuu jooksul enne ajutise

halduri nimetamist (29.04.2010). Seega saab juba ainuüksi PankrS § 110 lg 2 alusel eeldada, et

kostja teadis, et hageja kahjustab selle tehinguga võlausaldajate huve ning kostja ei ole

tõendanud vastupidist.

PankrS § 110 lg 3 järgi eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas

tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

Maakohus on õigustatult lugenud kostja PankrS § 117 lg 3 alusel hageja lähikondseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõigi vastavate põhjendustega ning ei korda neid.

Õige on maakohtu seisukoht, et kuivõrd hageja ja kostja vahel oli lisaks neid siduvatele

faktilistele asjaoludele ka ühine majanduslik huvi XXX Tartu kinnistu suhtes, siis oli

põhjendatud nende lähikondseteks lugemine Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-53-03 väljendatud

seisukohtade alusel.

15. Eeldust, et kostja võlgniku lähikondsena oli teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest

vaidlusaluse tehinguga, ei lükka ümber apellandi väide, et Klivex-ML OÜ (pankrotis) oli

esitanud äriregistrile üksnes 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruanded ning nende kohaselt oli

hageja majanduslik seisund hea. Kuna tehing sõlmiti 22.01.2010, siis ei saanud kostja selle

sõlmimisel lähtuda 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruannetest tulenevatest teadmisest

võlgniku majandusliku seisundi kohta. Samuti ei lükka ümber PankrS § 110 lg-s 3 märgitud

eeldust vaidlusaluses tehingus endas kajastatu (korteriomandite tagasiostuõigus jms).

Lähtudes kõigest eeltoodust on maakohus põhjendatult tuvastanud kõik PankrS § 110 lg 1 p 2

kohaldamiseks vajalikud eeldused ja asjaolud ning õiguspäraselt tunnistanud hageja ja kostja

vahel 22.01.2010 sõlmitud lepingu kehtetuks.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson