3-10-2143/193 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi, Lauri Madise

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2012. a, Tallinn

Haldusasja number

3-10-2143

Haldusasi

R T kaebus Rae Vallavalitsuse 18. mai 2010. a

korralduse nr 378 ning Harju maavanema 7. juuli 2010.

a korralduse nr 1183-k ja 13. juuli 2010. a korralduse nr

1196-k tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. juuni 2011. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

R T apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. jaanuar 2012. a

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: R T

Vastustaja: Rae Vallavalitsus

Vastustaja: Harju maavanem

Kolmandad isikud: T P ja P P

RESOLUTSIOON

1. Jätta R T apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 6. juuni 2011. a otsus

kohtuasjas nr 3-10-2143 muutmata.

2. Jätta R T taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajatelt rahuldamata.

3. Jätta Rae Vallavalitsuse taotlus menetluskulude väljamõistmiseks R Tlt rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 9. märtsil 2012. a.

Harju maavanem võib esitada kassatsioonkaebuse otsuse peale 30 päeva jooksul

kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. aprilli 1996. a otsusega nr 9512 loeti

omandireformi objektiks Rae vallas maaüksus XXX, endine kinnistu nr XXX, pindalaga 36,38

ha. Endine kinnistu koosnes kolmest lahustükist suurusega 26,42 ha, 7,77 ha ja 2,19 ha.

Lahustükil suurusega 7,77 ha paiknevad R. Tle kuuluvad hooned, sh elamu.

2. Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korralduse nr 192 „Maa erastamise seisukoht”

punktiga 1 anti nõusolek maa ostueesõigusega erastamiseks R Tle. Korralduse punkti 3

kohaselt oli erastatav maa Harjumaal XXX talu suurusega 20,0 ha.

3-10-2143

2(13)

Harju maavanema 6. juuni 1996. a korraldusega nr 682 erastati see maa kahe eraldiseisva

maatükina R. Tle. 26. juunil 1996. a registreeriti katastriüksused nr XXX (pindala 8,32 ha,

XXXI maaüksus), mis sisaldab endise maaüksuse XXX lahustüki suurusega 7,77 ha maad

7,67 ha, ja XXX(pindala 11,68 ha, XXX maaüksus), mis asub endise XXX talu 26,42 ha

suurusel lahustükil. Korraldusega nähti ette maa ostuhinnaks 115 200 krooni, millest 800

krooni tuli tasuda rahas.

4. juulil 1996. a sõlmisid R. T ja Eesti Vabariik XXX maaüksuse ostu-müügilepingu ning 29.

augustil 1996. a kanti R. T kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse.

3. Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri 2008. a otsusega kohtuasjas nr 3-05-1230 tühistati

Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korraldus nr 192 ja Harju maavanema 6. juuni 1996. a

korraldus nr 682 R. Tle 9,3 ha maa ostueesõigusega erastamist puudutavas osas.

Halduskohus märkis, et kaebuse täpsustuses palusid kaebajad Rae Vallavalitsuse 16. mai

1996. a korralduse nr 192 tühistada 9,3 ha maa ostueesõigusega erastamise osas R. Tle.

Ülejäänud 10,7 ha maa ostueesõigusega erastamise osas on kohus 3. aprilli 2006. a

määrusega kaebuse menetluse lõpetanud. Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2009. a

otsusega tühistati halduskohtu otsus osas, millega tühistati Harju maavanema korraldus nr

682, lõpetati selles osas kohtumenetlus ning muus osas jäeti R. T apellatsioonkaebus

rahuldamata. Otsus jõustus 17. juunil 2009. a. Muu hulgas märkisid kohtud viitega

Riigikohtu 14. mai 2007. a lahendile nr 3-3-1-18-07, et ostueesõigusega võib maad

erastada eelkõige selle elamu (hoonete) juures (ümber) oleval lahustükil, kuid kui

lahustükid teineteisega vahetult ei külgne, siis tuleb teise lahustüki arvelt maa erastamist

kaaluda, arvestades konkreetseid asjaolusid. Sellist kaalumist ei olnud läbi viidud.

Ringkonnakohus selgitas, et maavanema korralduse tühistamise nõue esitati pärast

kaebetähtaja möödumist ning puuduvad asjaolud, mis õigustaksid kaebetähtaja

ennistamist.

4. Harju maavanema 10. juuli 2009. a korraldusega nr 1584-k uuendati XXX maaüksuse

õigustatud subjektide T P ja P P avalduse alusel endise XXX õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamise menetlus.

5. Rae Vallavalitsuse 18. mai 2010. a korraldusega nr 378 muudeti Rae Vallavalitsuse 16.

mai 1996. a korralduse nr 192 punkti 3 ja erastatavaks maaks määrati katastriüksus nr XXX

(ilmselt mõeldud XXX) suurusega 8,32 ha. Korralduse seletuskirja kohaselt tuleb Rae

Vallavalitsusel vaatamata sellele, et maatüki katastritunnusega XXX suuruseks on 11,68 ha

ning et halduskohus tühistas korralduse nr 192 vaid 9,3 ha suuruse maa erastamise osas

(seega vahe 2,38 ha), lähtuda kohtute seisukohast maareformi seaduse (edaspidi

MaaRS) § 9 lg 2 kohta, mistõttu eelnimetatud katastriüksuse erastamine 9,3 ha ületavas

osas oleks samuti õigusvastane. Jõustunud Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri 2008. a

kohtuotsusega tuvastati, et R. Tl ei saanud olla tekkinud kahju 11,68 ha osas. Õigusaktide

järgimise ja täitmise kohustus avaliku huvina kaalub üles R. T huvi jääda ja saada maa

ostueesõiguse erastamise menetluses 2,38 ha suuruses osas maatükkide omanikuks.

Vaidlusalune maa on söötis ja sisuliselt samas olukorras, mis erastamise hetkel.

6. Harju maavanema 7. juuli 2010. a korraldusega nr 1183-k muudeti Harju maavanema

6. juuni 1996. a korraldust nr 682 ja erastati R. Tle maa suurusega 8,32 ha ning määrati

uuesti maa maksumus ja müügihind 71 084 krooni.

7. Harju maavanema 13. juuli 2010. a korraldusega nr 1196-k tunnistati kehtetuks osa

maavanema 6. juuni 1996. a korraldusega nr 682 R. Tle erastatud maatüki kasutamiseks

kehtestatud kohustustest, sest need ei puudutanud maa kasutamist katastriüksusel nr XXX.

8. R. T esitas 16. augustil 2010. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Harju maavanema 7.

juuli 2010. a korralduse nr 1183-k ja 13. juuli 2010. a korralduse nr 1196-k tühistamiseks

(haldusasi nr 3-10-2143) ning 25. augustil 2010. a kaebuse Rae Vallavalitsuse 18. mai 2010.

3-10-2143

3(13)

a korralduse nr 378 tühistamiseks (haldusasi nr 3-10-2195). Tallinna Halduskohus liitis

kaebused ühte menetlusse. Kaebuse põhjendused:

1) korraldus nr 378 on ebaselge. Kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-1230 tühistati Rae

Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korraldus nr 192 osaliselt R. Tle 9,3 ha maa ostueesõigusega

erastamist puudutavas osas. Seega lakkas korraldus selles osas olemast ja Rae

Vallavalitsus ei saanud seda teist korda kehtetuks tunnistada;

2) Harju maavanema 10. juuli 2009. a korraldusega nr 1584-k uuendati XXX õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise menetlus, kuid korraldused nr 378 ja nr 1183-k on antud

maa ostueesõigusega erastamise menetluse raames, mida ei ole uuendatud. Kuna

maavanem kui erastamise korraldaja ei ole erastamise menetlust uuendanud ega

andnud vallavalitsusele korraldust uute maa ostueesõigusega erastamise toimingute

läbiviimiseks, ei saa Rae Vallavalitsus iseseisvalt erastamise menetlust uuesti läbi viia. Rae

Vallavalitsus on põhjendamatult menetlenud eelhaldusakti, kui lõplik haldusakt on jõus ja

selle kohtulikuks vaidlustamiseks enam võimalust ei ole. Käesolevas asjas puudub ka alus

maa ostueesõigusega erastamise (või maa tagastamise) menetluse uuendamiseks, sest

Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsuses haldusasjas nr 3-05-1230 on tuvastatud, et

kolmandad isikud (maa tagastamise õigustatud subjektid) on teadlikult loobunud

maavanema 6. juuni 1996. a korralduse nr 682 vaidlustamisest. Haldusasja menetlus

lõpetati põhjusel, et kolmandad isikud esitasid kaebuse nimetatud korralduse

tühistamiseks kohtusse tähtaega rikkudes. Ühtegi haldusmenetluse seaduse (edaspidi

HMS) § 44 lõikes 1 loetletud alustest haldusmenetluse uuendamiseks ei esine;

3) korraldus nr 378 on motiveerimata, sest selles pole põhjendatud, kuidas rikuks 2,38 ha

osas korralduse nr 192 kehtetuks tunnistamata jätmine maakorralduse nõudeid. Lisaks

rikub korraldus nr 378 kaebaja usalduse kaitset, sest R. Tl oli 14 aastaga tekkinud usaldus

korralduse nr 192 kehtima jäämise suhtes ning vastustajal oli kohustus tõendada, et sellist

usaldust ei eksisteeri. Nii pika aja möödudes on kaebajal keeruline tõendada muudatusi

oma elukorralduses. R. T tegeles XXX talu maade põllumajandusliku harimisega. Ajutise

maakasutuse lepinguga nr 147 anti 1993. aastal R. Tle kasutamiseks 33,8 ha maad.

Sellega hoiti ära talu kui majandusüksuse lagunemine ja tagati maa sihipärane, efektiivne

ja heaperemehelik kasutamine. R. T haris maid ja tegi sellega seoses investeeringuid

(soetas talutehnika). Samuti on kaebaja tellinud erastatud maa suhtes detailplaneeringu

koostamise ning Rae Vallavalitsus on detailplaneeringu algatanud. Neid asjaolusid

arvestades saaks korralduse kehtetuks tunnistada vaid HMS § 67 lg 2 alusel ülekaaluka

avaliku huvi korral, mida praeguses asjas ei esine;

4) korraldus nr 1183-k on kaalutlusvigadega ja motiveerimata. Riigikohtu 22. märtsi 2007.

a seisukohtadest haldusasjas nr 3-3-1-6-07 tuleneb, et kui isiku kahjuks haldusakti kehtetuks

tunnistamisel ei teostata kaalumist, on see automaatselt alus haldusakti tühistamiseks.

Korraldustest nr 1183-k ei nähtu, miks on vaja 14 aastat pärast akti andmist selle osaline

kehtetuks tunnistamine. Samuti ei selgu, kas kehtetuks tunnistatakse õiguspärane või

õigusvastane haldusakt;

5) Harju maavanem ei andnud kaebajale võimalust esitada enne korralduse andmist

oma seisukohti. Ärakuulamisõiguse tagamise korral oleks maavanem tõenäoliselt saanud

vältida kaalutlusvigu, seega on tegemist menetlusveaga, mis võis viia õigusvastase

haldusakti andmiseni. Ärakuulamisõigust ei asenda see, et maavanem vahendas

kaebaja ja kolmandate isikute vahelisi tsiviilõigusliku kompromissi sõlmimisele suunatud

läbirääkimisi. Korraldus nr 1183-k tuli kaebajale üllatusena, sest haldusasjas nr 3-05-1230

leidis Harju maavanem, et 1996. a korralduse tühistamise välistab kaebuse esitaja

usalduse kaitse;

6) korralduse nr 1196-k andmine tuleneb üksnes asjaolust, et anti korraldus nr 1183-k.

Korraldusel nr 1196-k puudub iseseisev sisu ja tähendus, mistõttu see tuleb tühistada

samadel põhjustel kui korraldus nr 1183-k.

9. Rae Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel:

3-10-2143

4(13)

1) korralduse nr 378 mõistlikul tõlgendamisel on võimalik aru saada, et korraldus nr 192 on

kehtetuks tunnistatud üksnes ühte lahustükki puudutavas osas ja ulatuses, mis ei olnud

kohtuotsustega tühistatud;

2) formaalselt uuendas Harju maavanem 10. juuli 2009. a korraldusega nr 1584-k

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse, kuid tegelik eesmärk oli

uuendada haldusmenetlus XXX maa erastamise osas ja tühistada maa erastamise

menetluses antud korraldus nr 682. See tuleneb T P ja P P 3. juuli 2009. a avaldusest, milles

taotleti menetluse uuendamist ja maavanema korralduse nr 682 tühistamist, ning

asjaolust, et see avaldus oli haldusmenetluse uuendamise aluseks. Haldusmenetluse

uuendamine ei olnud ka sisuliselt välistatud, see on haldusorgani diskretsiooniotsus.

Haldusakti kohtus vaidlustamata jätmine või selle vaidlustamisega hilinemine ei piira

haldusmenetluse uuendamist;

3) korralduse nr 378 põhjendused sisalduvad korralduse seletuskirjas, millele on

korralduses viidatud ja mis on kaebajale koos haldusaktiga teatavaks tehtud. See on

kooskõlas HMS § 56 lõikes 1 sätestatu ja Riigikohtu praktikaga. Ka kaebaja usalduse

kaitsega seonduvaid asjaolusid on kirjeldatud seletuskirjas. R. Tle erastati maad kahe

lahustükina, millest ühel asus R. T elamu. Hoonestamata maatükk (katastriüksus XXX) oli

suurusega

11,68

ha.

Kohtuotsusega

on

tuvastatud,

et

nimetatud

maatüki

ostueesõigusega erastamine 9,3 ha osas oli õigusvastane, ja selles osas on vallavalitsuse

korraldus tühistatud. Vastustaja pidi selles osas lähtuma kohtute seisukohast. Üle jäi 2,38

ha, mis koosnes mitmest eraldi siilust või ebamäärase kujuga maatükist. Siin arvestas

vastustaja maakorraldusseaduse (edaspidi MaaKS) §-st 5 tulenevate nõuetega, et

tagada kinnisasja otstarbekas kasutamine ja majandamine. Jõustunud kohtuotsustega

on tuvastatud, et kaebajale ei kaasnenud varasema korralduse tühistamisega 9,3 ha

puudutavas osas mingeid negatiivseid tagajärgi, seega ei saa neid tekkida ka korralduse

nr 192 tühistamisega ülejäänud 2,38 ha osas. Kaebaja oli kaasatud korralduse nr 378

andmisele eelnevasse kohtu- ja haldusmenetlusse, mistõttu ei saa korraldus olla tema

jaoks üllatuslik. Kaebajal oli enne korralduse andmist, samuti vaidemenetluses võimalik

esitada vastuväiteid seoses usalduse kaitsega ning esitada asjakohaseid tõendeid.

Kaebaja piirdus üldsõnaliste väidetega usalduse mittearvestamise kohta. Usalduse kaitse

ei saa tuleneda ainuüksi korralduste nr 192 ja nr 378 andmise vahele jäänud pikast

ajavahemikust. Vastustaja kontrollis enne korralduse nr 378 vastuvõtmist vaidlusaluse

maatüki seiskorda. Maa oli paikvaatluse teostamise ajal söötis ja kasutamata. Rae

Vallavolikogu algatas 11. novembri 2003. a otsusega nr 154 XXX kinnistu maatüki II

detailplaneeringu ja Rae Vallavalitsus kinnitas 9. detsembri 2003. a korraldusega nr 1448

detailplaneeringu lähteülesande. Lähteülesande p 2.2 kohaselt on planeeritav ala

hoonestamata, suurem osa kinnistutest on varem olnud põllumaa, mis täna on rohumaa.

See lükkab ümber kaebaja väite haritud põllumaast ja sellesse tehtud investeeringutest.

Vastustaja sõlmis lepingu detailplaneeringu koostamise ja üleandmise kohta mitte

kaebajaga, vaid Hauster Baltic OÜ-ga. Detailplaneeringu menetlus on peatunud,

viimane märge eskiisi läbivaatamise kohta pärineb 7. septembrist 2004. a.

10. Harju maavanem palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel:

1) maavanem lähtus korraldust nr 1183-k andes Rae Vallavalitsuse korraldusest nr 378 ja

selles toodud asjaoludest, st asjaolust, et muudeti erastamise aluseks olevat eelhaldusakti.

Rae Vallavalitsuse korraldus on kooskõlas Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 3-3-1-18-07,

kohtuotsustega haldusasjas nr 3-05-1230 ja MaaKS §-s 5 sätestatud nõuetega. Rae

Vallavalitsus on õigesti kaalunud kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämise vastu ja

avalikku huvi;

2) kuna R. T on olnud kaasatud kohtuvaidlustesse, ei saanud Rae Vallavalitsuse ega

sellest tulenevalt ka maavanema korraldused olla kaebaja jaoks üllatuslikud. R. T oli

kaasatud korralduste vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetlusse. R. T on koos esindajaga

osalenud Harju Maavalitsuses mitmetel nõupidamistel, millest võtsid osa ka Rae

Vallavalitsuse esindajad ja maa tagastamise õigustatud subjektid oma esindaja kaudu.

3-10-2143

5(13)

Harju maavanema algatusel peeti läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks R. T ja maa

tagastamise õigustatud subjektide vahel.

11. Kolmandad isikud T. P ja P. P palusid jätta kaebuse rahuldamata järgmistel

põhjendustel:

1) korraldusega nr 378 on korraldus nr 192 kehtetuks tunnistatud üksnes ühte lahustükki

puudutavas osas ja ulatuses, mis ei olnud juba tühistatud kohtuotsustega;

2) Harju maavanema 10. juuli 2009. a korralduse nr 1584-k sisu ja eesmärk oli uuendada

haldusmenetlus maa erastamise osas ja tühistada maa erastamise menetluses antud

korraldus nr 682. Kaebaja oli kolmandate isikute eesmärgist varasemate kohtumenetluste

tõttu teadlik ja seetõttu pidi korralduse sisu olema kaebaja jaoks arusaadav.

Haldusmenetlus on uuendatud juba seeläbi, et haldusorgan vaatas kolmandate isikute

taotluse sisuliselt läbi. Haldusmenetluse uuendamine ei olnud ka sisuliselt välistatud, sest

haldusorgan võib kaalutlusõigust kasutades haldusmenetluse uuendada muul kui HMS §

44 lg 1 sätestatud alusel. Menetluse uuendamist ei välista asjaolu, et haldusakti ei saa

kohtus enam kaebetähtaja möödumise tõttu vaidlustada;

3) jõustunud kohtuotsustega haldusasjas nr 3-05-1230 on tuvastatud, et R. Tl ei ole

tekkinud vaidlusaluse maa suhtes õiguspärast ootust. Olukord ei ole muutunud.

Vaidlusalune kinnisasi on 2004. aastast alates koormatud käsutamise ja koormamise

keelumärgetega maa tagastamise õigustatud subjektide kasuks. Usalduse kaitsega

seonduvalt tuleb lisaks tähele panna, et tegemist oli topeltmõjudega aktiga ja selle

andmisel tuli arvestada varasema haldusaktiga koormatud kolmandate isikute huvi.

Kolmandatel isikutel oli õiguspärane ootus sellele, et neile tagastatakse õigusvastaselt

võõrandatud maa;

4) HMS § 67 lg 4 punkt 5 välistab isiku võimaluse tugineda haldusakti kehtetuks

tunnistamisel usaldusele, kui ta oli õigusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest

oma süü tõttu teadlik. Iga mõistlik inimene saab MaaRS § 9 tekstist aru selliselt, et maad

saab erastada ainult elamu juurde ning kaebaja pidi sellest samuti aru saama. Seaduse

mittetundmine ei anna alust väiteks, et kaebaja ei olnud haldusakti õigusvastasusest

teadlik. Isegi kui kaebaja ei olnud sellest teadlik, oli teadmatus tingitud kaebaja enda

süüst. Asja materjalidest nähtuvalt oli kaebaja teadlik, et maa kuulub tagastamisele

õigustatud subjektidele. Kaebajal ei saanud õiguspärast ootust tekkida ka MaaRS § 9

lõikes 2 sätestatud maa võrdse jagamise printsiibist lähtudes. Kaebaja soovis maa

erastamist rohkem kui 2 ha ulatuses ja maa tagastamise õigustatud subjekt soovis maa

tagastamist ning nende vahel ei ole kokkulepet sõlmitud, seega tuli maa nende vahel

jagada võimalikult võrdselt;

5) korraldus nr 1183-k on motiveeritud, selle andmisele eelnes põhjalik menetlus

haldusorganites ja kohtus ning kaebaja oli sellesse algusest peale kaasatud. Kaebajal on

olnud võimalik esitada oma seisukoht.

12. Tallinna Halduskohtu 6. juuni 2011. a otsusega jäeti R. T kaebus rahuldamata ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Põhjendused:

1) Rae Vallavalitsuse 18. mai 2010. a korralduse nr 378 p 1 koos korralduse seletuskirjaga

on üheselt mõistetavad selliselt, et kaebajale anti nõusolek XXX lahustüki erastamiseks

ning korraldus nr 192 tunnistati kehtetuks XXX lahustükki puudutavas ja kohtu poolt veel

tühistamata osas. Kuivõrd korralduse preambulas on seletuskirjale viidatud ja seletuskiri on

kaebajale koos korraldusega teatavaks tehtud, siis on põhjendamatud kaebaja väited,

et korraldus nr 378 on ebaselge ja kohtu poolt tühistatud korraldust ei saanud vallavalitsus

enam kehtetuks tunnistada;

2) haldusmenetluse

uuendamine

saab

toimuda

esimese

menetlustoimingu

sooritamisega. Riigikohtu praktikast tulenevalt võis Rae Vallavalitsus haldusmenetluse oma

algatusel uuendada hoolimata sellest, millise korralduse andis menetluse uuendamiseks

maavanem. Rae Vallavalitsus on uuendatud haldusmenetluse korralduse nr 192 osaliseks

kehtetuks tunnistamiseks ka sisuliselt läbi viinud, sest menetluse tulemusena on võetud

vastu korraldus nr 378;

3-10-2143

6(13)

3) korraldusest nr 378 koos seletuskirjaga on võimalik jälgida, milliseid asjaolusid on

vallavalitsus kaalumisel arvestanud, mistõttu ei saa ebapiisav motiveerimine HMS §-st 58

tulenevalt olla nimetatud korralduse tühistamise iseseisvaks aluseks;

4) tunnistajate R T, R P ja H K ütlused kinnitavad R T väiteid, et XXX maatükki hariti 1990.

aastate alguses, aga kuna Rae Vallavalitsus andis nõusoleku maa R. Tle erastamiseks alles

16. mai 1996. a korraldusega nr 192 ja R. T kanti maa omanikuna kinnistusraamatusse 28.

augustil

1996,

ei

saa

enne

1996.

aastat

toimunud

põlluharimine

või

põllumajandustehnikasse investeerimine tekitada kaebuse esitajale ootust korralduse nr

192 kehtima jäämise suhtes. Tunnistajate ütlused on vastuolulised selles osas, kas ja millises

ulatuses tegeles R. T XXX maatükil põllumajandusega aastatel 1996-2002. Tunnistajad R. T,

K. K ja R. U on kinnitanud vaidlusalusel perioodil maa harimist ning tunnistajad H. K ja R. P

on seda eitanud. R. T, K. K ja R. U ei mäletanud maa harimise täpset aega ega osanud

nimetada, milliseid töid ja millises järjekorras maatükil täpsemalt tehti. Üldsõnalisus

vähendab tunnistajate ütluste usaldusväärsust. R. T, K. K ja R. U ütlused on vastuolus ka

kohtule

esitatud

dokumentaalsete

tõenditega,

sest

tunnistajate

väitel

toimus

maaharimine 2000. aastate alguseni kogu XXX maatükil, samas nähtub maa erastamise

toimikust, et juba erastamise ajal (1996. aastal) moodustas XXX lahustükist põllumaa

üksnes 1,8 ha, 9,6 hektarit oli looduslik rohumaa ja 0,2 hektarit võsa ja põõsastik, mistõttu

ca 10 hektari osas oli maaharimine tõenäoliselt lõpetatud juba enne 1996. aastat. Ka

2003. aastal Rae Vallavalitsuse kinnitatud XXX maatüki detailplaneeringu lähtetingimustes

on märgitud, et suurem osa kinnistust oli varem põllumaa, tänaseks aga rohumaa. On

üldteadaolev, et haritavast põllumaast ei saa üleöö tekkida looduslikku rohumaad.

Seega on usaldusväärsemad tunnistajate H. K ja R. Pi ütlused, et pärast 1996. aastat

maatükki enam põllumajanduslikult ei haritud. Isegi kui ajavahemikul 1996-2002 XXX

maatükki hariti ja seda tegi R. T ise, sai see ilmselgelt puudutada lühikest perioodi ja

väikest osa XXX maatükist ning sellises ulatuses maa harimine ei saaks kaebaja

elukorraldust märkimisväärselt muuta. Ei ole ka usutav, et kaebaja soetas põllutehnika

spetsiaalselt Viskari II maa harimiseks;

5) Rae Vallavalitsus kinnitas 9. detsembril 2003 detailplaneeringu lähtetingimused, samas

tehti

detailplaneeringu

menetluse

viimane

toiming

7. septembril

2004.

a.

Detailplaneeringu

lähtetingimused

kehtisid

1. jaanuarini

2006.

a.

Seega

oli

planeerimismenetlus Rae Vallavalitsuse korralduse nr 378 vastuvõtmise ajaks sisuliselt

seiskunud ning Viskari II detailplaneeringu algatamine ja lähtetingimuste kinnitamine 2003.

aastal ei omanud korralduse nr 378 andmisel enam määravat tähtust ja sellega

mittearvestamine ei saa olla korralduse tühistamise aluseks;

6) tõendatud ei ole, et R. T tegi kulutusi seoses detailplaneeringu koostamise ja

finantseerimisega. Rae Vallavolikogu 11. novembri 2003. a otsuse nr 154 p 2 kohaselt tuli

Rae Vallavalitsusel sõlmida vastav leping Hauster Baltic OÜ-ga ning selline leping ka

sõlmiti, kuid R. T poolt kohtule esitatud 3. juulil 2003. a tema ja Hauster Baltic OÜ vahel

sõlmitud lepingu usaldusväärsus on kaheldav ja selle alusel raha tasumine ei ole

tõendatud. Hauster Baltic OÜ-ga sõlmitud lepingu usaldusväärsust kahandab see, et R. T

esitas lepingu esmakordselt alles kohtumenetluses;

7) Rae Vallavalitsus tagas R. Tle uuendatud haldusmenetluse käigus õiguse olla ära

kuulatud ja võimaluse tõendeid esitada. Kuigi vallavalitsus pidi korralduse nr 378 andmisel

lähtuma HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest, st ta oli kohustatud enne erinevate

huvide kaaluma asumist välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja

vajadusel koguma selleks tõendeid oma algatusel, ei ole haldusorgani uurimispõhimõte

piiramatu. Mitmed R. T poolt hiljem kohtumenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid,

mis kinnitavad R. T väitel temal usalduse tekkimist Viskari II maatüki erastamise suhtes, olid

kaebaja enda valduses või mõjusfääris ning kaebaja valduses oleva, kuid vallavalitsusele

esitamata jäänud teabega mittearvestamist ei saa vallavalitsusele ette heita. Arvestades

seda, et kaebajat esindas haldusmenetluses professionaalne õigusabiteenuse osutaja,

vallavalitsus on korralduse nr 378 andmisel tuginenud kohtuotsustes asjas nr 3-05-1230

tuvastatule ning enne korralduse andmist tehtud Viskari II maatüki paikvaatluse kohaselt

3-10-2143

7(13)

oli vaidlusalune maa korralduse andmise ajal jätkuvalt söötis ja kasutamata, pidi kaebaja

hiljemalt korralduse nr 378 peale vaiet esitades aru saama, et täiendavate selgituste või

põhjenduste andmata jätmisel võetakse korraldus sellisel kujul vastu;

8) Rae Vallavalitsus on haldusmenetluse piisava põhjalikkusega läbi viinud ning avalik

huvi kaalub korralduses nr 378 toodud põhjustel üles kaebaja huvi jääda temale

õigusvastaselt erastatud maa omanikuks;

9) maavanem on korralduses nr 1183-k õigesti leidnud, et kui maa erastamise

eelhaldusakt on õigusvastane põhjusel, et MaaRS § 9 lg 2 kohaselt ei oleks tohtinud R. Tle

XXX lahustükki erastada, on samal põhjusel õigusvastane ka maa erastamise korraldus nr

682 kui lõplik haldusakt. Kuna maavanem on õigusvastase korralduse osalisel kehtetuks

tunnistamisel tuginenud eelkõige Rae Vallavalitsuse korraldusele nr 378 ning R. T on

maavanema korraldustele esitanud kohtumenetluses samu vastuväiteid kui vallavalitsuse

korraldusele, siis on asjakohased kõik kohtu põhjendused, mis on antud korralduse nr 378

õiguspärasuse hindamisel;

10) maavanema tegelik tahe 10. juuli 2009. a korralduse nr 1584 andmisel oli suunatud

maa erastamise menetluse uuendamisele. Seda kinnitab korralduse nr 1584 preambulas

toodud viide kolmandate isikute avaldusele, kus taotleti R. Tle XXX lahustüki erastamise

aluseks oleva korralduse kehtetuks tunnistamist, samuti viide Tallinna Ringkonnakohtu 14.

aprilli 2009. a otsusele haldusasjas nr 3-05-1230, milles vaieldi sama maatüki erastamise

õiguspärasuse üle. Seda kinnitab ka haldusmenetluse tegelik kulg ja asjaolu, et

uuendatud haldusmenetlus lõppes XXX maatüki erastamise korralduse kehtetuks

tunnistamisega. Kompromissläbirääkimiste käigus arutati XXX maatükiga seonduvat

tervikuna ning kaebajal oli selle käigus võimalik oma seisukoht esitada ka temale

nimetatud maatüki erastamise korralduse võimaliku tühistamise kohta. Käesoleva

vaidluse tausta ja eripärasid arvestades ning silmas pidades, et maavanem on tuginenud

korralduses nr 1183-k samadele kaalutlustele kui vallavalitsus korralduses nr 378, ei saa R. T

täiendav ärakuulamata jätmine enne maavanema korralduse nr 1183-k andmist olla

selline menetlusviga, mille tõttu tuleks maavanema korraldus tühistada (HMS § 58).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. R. T apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu 6. juuni 2011. a otsus tühistada ja

uue otsusega kaebus rahuldada. Ühtlasi palub kaebaja jätta menetluskulud vastustajate

kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) halduskohus on eksinud, kuna on asja lahendamisel lähtunud tavapärasest

ostueesõigusega erastamise olukorrast ja subjektide vahelisest vaidlusest, kuid käesolev

vaidlus ei ole tavapärane. Jõustunud kohtuotsusega on tühistatud Rae Vallavalitsuse

ostueesõigusega erastamise eelhaldusakt osaliselt osas, millega võimaldati kaebajal maa

ostueesõigusega erastada 9,3 ha lahustüki arvelt, ning sama jõustunud kohtuotsuse

resolutsiooniga on tuvastatud, et Harju maavanema ostueesõigusega erastamise

lõpphaldusakt on seadusjõus ning kolmandatel isikutel puudub ka edaspidi õigus nõuda

nimetatud haldusakti tühistamist kohtu kaudu, kuna kolmandad isikud on selleks kaebuse

esitamise tähtaja mööda lasknud. Isegi kui asuda seisukohale, et ostueesõigusega

erastamise menetlus uuendati, oleks maavanem pidanud uuendatud menetluses

iseseisvalt haldusmenetluse seaduse asjakohastele normidele tuginedes kujundama

seisukoha, kas tulenevalt haldusasjas nr 3-05-1230 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 14.

aprilli 2009. a otsuse jõustumisest ja maa ostueesõigusega erastamise eelhaldusakti

osalisest tühistamisest esineb aluseid lõpphaldusakti osaliseks kehtetuks tunnistamiseks.

Selle asemel tugines maavanem eelhaldusaktile, kuid selline tegevus on asjakohatu,

arvestades, et maavanemal lasus kohustus teostada iseseisvalt kaalutlusõigust. Kaebuse

lahendamisel oleks pidanud lähtuma sellest, et maavanema poolt oma 1996. a

korralduse osaliselt kehtetuks tunnistamise otsustamise aluseks ei saa olla Rae

Vallavalitsuse poolt eelhaldusakti kehtetuks tunnistamine või muutmine, vaid halduskohtu

poolt teises kohtumenetluses eelhaldusakti osaline tühistamine. Teises haldusasjas tehtud

3-10-2143

8(13)

jõustunud kohtulahend aga ei kohustanud haldusorganeid erastamise küsimust uuesti läbi

vaatama ega lahendama. Seega on väär halduskohtu seisukoht, et maavanem võis

jätta kaalutlusõiguse teostamata ja tugineda teise haldusorgani poolt teostatud

kaalutlusele;

2) maavanema korraldus nr 1183-k on motiveerimata ning kaalutlusõigust ei ole

teostatud. Selles osas kordab apellant halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi;

3) halduskohus on tõendeid ühekülgselt hinnates ja tõendamiskoormist ebaõigesti

jaotades põhjendamatult leidnud, et kaebajal ei saanud tekkida usalduse kaitset

maavanema 1996. aasta haldusakti kehtima jäämise suhtes. R. T tegeles isiklikult XXX talu

maade põllumajandusliku harimisega ning tegi selleks vajalikke investeeringuid, lisaks

tasus vaidlusaluse maatüki maamaksu kuni käesoleva ajani. Nimetatud asjaolud on

eelnevas haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses vastustajate poolt ka otsesõnu

omaks võetud ning nimetatud asjaolu on kinnitanud tunnistajad R. U, R T ja K. K.

Tunnistajate ütluste osas ei arvestanud halduskohus ajafaktorit, st asjaolu, et tunnistusi anti

asjaolude kohta, mis leidsid aset 9-15 aastat tagasi. Tunnistajatele ei saa seetõttu ette

heita, et nad ei mäleta kõiki asjaolusid kuupäeva või isegi aasta täpsusega. Tunnistajad ei

oletanud R. T poolt vaidlusaluse maa harimise aega, tunnistajate ütlused ei ole omavahel

vastuolus ja tuleb lugeda seetõttu usaldusväärseteks. Samas on kolmandate isikute poolt

kutsutud tunnistaja R. P ütlused ebausaldusväärsed, kuna ta mäletab väidetava

põlluharimisperioodi lõppu aastaarvu täpsusega ning oli endine õigustatud subjekt. R. P ja

H. K ütlused on vastuolulised, kuna esimese väitel kasvasid maatükil mõned puud, kuid

teise väitel on tegemist lageda maaga, millel puid pole. P. L ütlused ei ole asjakohased,

kuna ta ei osanud maatüki kohta vaidlusalusel perioodil midagi öelda. R. T poolt

vaidlusaluse maatüki harimist kuni 2002. aastani kinnitavad käesolevas haldusasjas

esitatud tõendid kogumis. Kui maa oleks 1996. aastal söötis olnud, siis kasvaks seal praegu

noor mets või vähemalt kõrge võsa, kuid seda seal ei ole;

4) kohtu poolt on põhjendamatu tugineda vaidlusaluse maatüki kõlvikulisele koosseisule

9. veebruaril 1996. a toimunud mõõdistamise alusel, kuna on arusaamatu, kuidas

mõõdistaja tegi talvel lumekatte alt kindlaks, mis on rohumaa ja mis põld. Seega on

tegemist mõõdistaja hooletusest tingitud veaga, mis kandus ilmselt detailplaneeringu

lähtetingimustesse edasi. Isegi kui asuda seisukohale, et 1996. aastal asus maatükil

looduslik rohumaa, ei välista see R. T poolt nimetatud maatükil põllumajandusega

tegelemist, sest R. T kasvatas mõnel aastal maatükil heina, niitis selle ja müüs seda. Lisaks

heinale kasvatas ja haris R. T nimetatud maatükil ka muid kultuure;

5) R. T sõlmis 3. juulil 2003. aastal OÜ-ga Hauster Baltic töövõtulepingu, millega tellis

vaidlusalusele maatükile detailplaneeringu ja tasus selle eest 171 000 krooni. Halduskohtu

põhjendused lepingu ebausaldusväärsuse kohta on põhjendamatud. Majandusaasta

aruanne ei saa tõendada tehingu toimumist, tegemist ei ole algdokumendiga. 17. mai

2011. a kohtuistungil võttis kohus vastu kolmandate isikute poolt kohtule esitatud OÜ

Hauster Baltic majandusaasta aruande, kuid jättis rahuldamata kaebaja taotluse sellele

aruandele vastuväidete ja tõendite esitamiseks. Tegemist on poolte võrdsuse printsiibi

rikkumisega;

6) asjasse puutumatu on halduskohtu märkus detailplaneeringu menetluse seiskumise ja

kaebaja poolt õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise kohta, sest kaebaja selgitas

kohtuistungil, et kui kolmandate isikute õiguseellased 2004. aastal pöördusid kaebusega

halduskohtusse, siis kaebaja detailplaneeringuga edasi ei tegelenud, soovides ära

oodata vaidluse tulemuse. Sellel asjaolul puudub aga seos sellega, kas kaebaja on

haldusakti kehtima jäämist usaldades muutnud oma elukorraldust;

7) kuna 6. juuni 1996. a haldusakti andmise ja selle osalise kehtetuks tunnistamise vahel

on pikk ajavahemik, siis kehtib kaebaja õigustatud ootuse eeldus ja haldusorganil lasub

akti kehtetuks tunnistamisel tõendamise koormus ja kohustus näidata, et seda usaldust ei

eksisteeri. Tegemist on sedavõrd pika ajavahemikuga, et kaebajal võib olla raskendatud

leida tõendeid. Kirjalikud tõendid võivad olla hävinenud, sest puudub nii vanade

3-10-2143

9(13)

dokumentide säilitamise kohustus, ja tunnistajad võivad olla surnud. Samas on

halduskohus jätnud kaebuse rahuldamata üksnes tõendamatuse põhjusel;

8) halduskohus ei ole selgitanud, miks vähesel määral maa harimine ei tekita muudatusi

elukorralduses ning millisest piirist alates tekitab maa harimine usalduse kaitse haldusakti

kehtimajäämise suhtes. Kohtu järeldus on vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-3-1-48-06;

9) maavanem on korralduste andmisel rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust ning

ostueesõigusega erastamise menetlust ei ole uuendatud. Selles osas kordab kaebaja

halduskohtule esitatud kaebuse seisukohti.

14. Rae Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata. Vastuväited:

1) haldusasjas nr 3-05-1230 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2009. a otsuse

põhjendustes ega resolutsioonis ei ole öeldud, et korraldus nr 682 on seadusjõus, et seda

ei ole keegi tühistanud või kehtetuks tunnistanud ning et kolmandatel isikutel puudub ka

edaspidi õigus nõuda nimetatud korralduse tühistamist kohtu kaudu. Kuna korralduse nr

682 osas menetlus lõpetati, siis ei teinud kohus selles osas ka sisulist otsust. Asjaolu, et kohus

ei menetlenud kaebust maavanema korralduse nr 682 osalise tühistamise nõudes, ei

välistanud haldusmenetluse uuendamist. Lisaks on asjakohatu kaebaja väide korralduse

nr 682 kohtus vaidlustamise võimalikkuse kohta, kuna pärast haldusasjas nr 3-05-1230

tehtud kohtuotsuse jõustumist ei ole seda korraldust kohtus vaidlustatud;

2) on arusaamatu, kuidas rikub korraldus nr 1196-k kaebaja õigusi. Apellant pole

näidanud ka seda, et halduskohus oleks ebaõigesti jätnud vallavalitsuse korralduse

tühistamata. Tuleb asuda seisukohale, et halduskohtu otsus on vaidlustatud üksnes

maavanema 7. juuli 2010. a korralduse nr 1183-k osas;

3) Harju maavanema 10. juuli 2009. a korraldust nr 1584-k, millega uuendati endise Viskari

41 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus, R. T ei vaidlustanud, mis

tähendab, et menetluse uuendamise korraldus on seaduslik ja põhjendatud;

4) arusaamatuks jääb kaebaja poolt ostueesõigusega erastamise tavapärase ja

mittetavapärase olukorra eristamine. Ostueesõigusega erastamise menetluses on

kohaliku omavalitsuse korraldus alati eelhaldusaktiks ja maavanema korraldus lõplikuks

haldusaktiks ning eelhaldusakt ja lõplik haldusakt peavad olema vastavuses. Kui osaliselt

õigusvastane eelhaldusakt viiakse vastavusse jõustunud kohtuotsusega, kuid lõplik

haldusakt jäetakse muutmata, on lõplik haldusakt vastuolus nii jõustunud kohtuotsusega

kui ka eelhaldusaktiga;

5) maavanem on kaalutlusõigust teostanud, kuna on korralduse nr 1183-k andmisel

lähtunud nii Rae Vallavalitsuse korraldusest nr 378, selle seletuskirjast kui ka jõustunud

kohtulahenditest haldusasjas nr 3-05-1230 ja õigusnormidest. Maavanemal ei olnud

vajadust korrata vallavalitsuse korralduses nr 378 toodud asjaolusid ja kaalutlusi.

Halduskohus ei ole jõudnud otsuses järeldusele, et maavanem ei pidanud kaalutlusõigust

teostama ning et maavanem võis tugineda teise haldusorgani poolt teostatud

kaalutlustele. Maavanem ei ole korralduses nr 1183-k teinud formaalset viidet, vaid on

teostanud iseseisvalt kaalutlusõigust. Maavanema korraldus nr 1183-k on motiveeritud ja

põhjendatud;

6) halduskohus hindas tõendeid õigesti;

7) kaebaja usalduse kaitse aspektist ei ole oluline, et maavanem tunnistas kehtetuks 14

aasta taguse haldusakti. Kaebaja ei arvesta, et samade menetlusosaliste vahel algasid

kohtuvaidlused juba 2004. aastal. Kaebajal ei saanud tekkida usaldust korralduse nr 192

kehtima jäämise suhtes. See on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, kus kohus hindas

muu hulgas usalduse tekkimist kogu haldusakti kehtima jäämise suhtes. Samas ei ole

kaebaja ka põhjendanud, miks 9,3 ha suuruse maatüki ülejäänud osas ehk kokku 2,38 ha

osas oleksid usalduse tekkimise asjaolud ja tõendid XXX lahustüki muu osaga võrreldes

erinevad. Usalduse tekkimisest haldusakti kehtima jäämise suhtes saab rääkida vaid

alates haldusakti andmisest, mistõttu puudub alus arvestada ja hinnata 1996. aasta

korralduse nr 192 osalisel muutmisel neid asjaolusid, mis eelnesid korralduse nr 192

andmisele;

3-10-2143

10(13)

8) kohus leidis õigesti, et tunnistajate R. U, R. T ja K. K tunnistused on üldsõnalised ja sellest

tulenevalt ebausaldusväärsed. Kui tunnistaja ei tea anda konkreetseid ütlusi ja tema

ütlused on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, siis peab kohus seda arvestama ning

vastavalt ka tõendeid hindama. Vastuolu R. P ja H. K ütlustes seoses puude olemasoluga

on ebaoluline;

9) kaebaja on esitanud esmakordselt väite selle kohta, et vaidlusaluse maatüki 1996.

aasta kõlvikulisele koosseisule ei saa tugineda. Maa kõlvikulist koosseisu ei vaidlustatud

maa ostueesõigusega erastamisel 1996. aastal. Ühtlasi ei olene maa kõlvikuline koosseis

üksnes maamõõtjast. Katastriüksuse mõõdistamisel võetakse aluseks ka aluskaardid,

ortofotod ja asulaplaanid;

10) kohus ei rikkunud menetlusnorme, kui võttis kolmandalt isikult dokumentaalse

tõendina vastu OÜ Hauster Baltic majandusaasta aruande. Teised menetlusosalised

esitasid detailplaneeringu koostamise lepingule vastuväited kahel korral, vastavalt 4 kuud

ja 23 päeva enne kohtuistungit, mistõttu oli kaebajal piisav aeg esitada lisaks lepingule ka

muid tõendeid kulutuste kandmise kohta. Lisaks on põhjendamatu väide, et

majandusaasta aruanne ei tõenda tehingu toimumist, sest majandusaasta aruanded

peavad olema tõesed. Detailplaneeringu algatamine ei tähenda veel elukorralduse

muutmist ega detailplaneeringu kehtestamist või selle realiseerimist;

11) ajaline faktor ei muuda tõendamiskoormuse jaotust. Vastustajatel ei ole võimalik

tõendada usalduse mittetekkimist. Vastustajatel oli kohustus teostada kaalutlusõigust ja

selle raames hinnata, kas isikul võis olla tekkinud usaldus haldusakti kehtima jäämise

suhtes;

12) kuna vaidluse esemeks ei olnud kaebaja põllumajandusega tegelemine teistel

maatükkidel, on sellekohased kaebaja väited asjakohatud.

15. Harju maavanem vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata. Maavanem nõustub Rae Vallavalitsuse seisukohtadega ja märgib

täiendavalt, et haldusasjas nr 3-05-1230 toimus kohtuvaidlus samade poolte vahel juba

2004. aastast ning juba sellest ajast ei saanud kaebajal tekkida usaldust korralduse nr 192

kehtima jäämise suhtes. R. T ärakuulamisõigus oli maavanema poolt tagatud, sest poolte

vahel peeti maavanema initsiatiivil läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks. Lisaks on

maavanem alati olnud seisukohal, et R. Tle maa ostueesõigusega erastamisel on rikutud

materiaalõigusnormi.

16. Kolmandad isikud T P ja P P vaidlevad esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja

paluvad jätta selle rahuldamata. Kolmandad isikud nõustuvad halduskohtu otsuses ja

Rae Vallavalitsuse vastuses esitatuga ning märgivad täiendavalt järgmist:

1) R. T väitel kasutas ta enne ajutise maakasutuse lepingu sõlmimist vaidlusalust maad

õiendi alusel, kuid selline õiend ei saanud olla maakasutuse seaduslikuks aluseks, mistõttu

tegeles kaebaja sellel ajal maa harimisega ebaseaduslikult. On välistatud, et sellise

tegevuse tulemusena võiks tekkida õiguspärane ootus korralduse nr 682 kehtima jäämise

suhtes. Ka ajutise maakasutamise lepingu alusel maa harimine ja selleks investeeringute

tegemine ei saa tekitada õiguspärast ootust maa omanikuks saamise osas. Pealegi ei

olnud vaidlusaluse maa harimine enne erastamist vaidluse all;

2) kaebaja väide, et maa kõlvikulisele koosseisule ei saa tugineda, on põhjendamatu,

kuna erastamise toimiku lk-lt 24 nähtuvalt toimusid maa mõõdistamise välitööd

veebruarist aprillini 1996. a ning katastriüksuse plaanilt nähtuvalt 1996. a aprillis. Pole

põhjust arvata, et maamõõtja ei saanud 1996. a aprillis määrata maa kõlvikulist koosseisu

lume tõttu. Lisaks kinnitab katastriüksuse plaan tunnistajate ütlusi. Kaebaja poolsed

tunnistajad on oma ütlustes vastuolulised ning nende ütlused ei kattu asjas esitatud

dokumentaalsete tõenditega. Vaidlusalune kinnistu on kaetud üksikute puude ja

põõsastega, mis näitab, et kinnistut ei ole pikka aega kasutatud;

3) kaebaja ei esitanud kohtule taotlust OÜ Hauster Baltic juhatuse liikme tunnistajana

ülekuulamiseks ning oli teadlik vastaspoole seisukohast majandusaasta aruande kohta,

mistõttu poolte võrdsuse printsiipi ei ole rikutud.

3-10-2143

11(13)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Vaidlust ei ole käesolevas asjas selle üle, et Rae Vallavalitsuse ja Harju maavanema

1996. a korraldused, millega apellandile maa lahustükina erastati, olid õigusvastased.

HMS § 64, 66 ja 67 näevad isikut soodustava õigusvastase haldusakti kehtetuks

tunnistamisel ette kaalutlusõiguse, mille teostamisel peab haldusorgan arvestama muu

hulgas haldusakt adressaadi usaldust, haldusakti andmisest möödunud aega ning

menetluse läbiviimise põhjalikkust. Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2009. a otsusega nr

3-05-1230 tühistati Rae Vallavalitsuse 1996. a korraldus vaid osas, millega erastati

lahustükina kolmandate isikute poolt tagastamise avalduses näidatud maa. Käesolevas

asjas vaidlustatud Rae Vallavalitsuse korralduses viidatakse korralduse seletuskirjas

esitatud asjaoludele. Seletuskirjas on kaalutud apellandi ja avalikke huve ning asutud

seisukohale, et apellandil ei ole tekkinud sellist kaitsmist väärivat usaldust maa erastamisel

selle maa osas, mille osas ringkonnakohtu viidatud otsusega vallavalitsuse 1996. a

korraldust ei tühistatud, ning 1996. a korralduse kehtetuks tunnistamise korral apellandile

kahju ei teki. Vaidlustatud Harju maavanema korralduses pole kaalutlusõiguse teostamise

kohta selgitusi toodud. Maavanem on seisukohal, et piisav oli Rae Vallavalitsuse

korralduses selgituste toomine ning maavanemal puudus vajadus sama kaalumist uuesti

teostada.

18. Apellandi seisukoht, et olukorras, kus kohtuasjas nr 3-05-1230 on menetlus Rae

Vallavalitsuse korralduse tühistamise nõudes osas, milles seda nimetatud kohtuasjas ei

tühistatud, lõpetatud ning maavanema korralduse tühistamise nõudega pöördusid

kolmandad isikud halduskohtusse pärast kaebetähtaja möödumist (ka selles osas

menetlus lõpetati), ei ole võimalik maa erastamise kohta antud haldusaktide kehtetuks

tunnistamine, on ekslik. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 10. novembri 2004. a otsuses

nr 3-3-1-36-04 (p 21), et haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see,

et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud

rahuldamata. Kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli

objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole

kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud. Lisaks võimaldab haldusmenetluse

seadus ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks peetud haldusakti

kehtetuks tunnistamist, kui esinevad Haldusmenetluse seaduses sätestatud õiguspärase

haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused. Olukorras, kus kohus ei

kontrollinud 1996. a korralduste õiguspärasust ning kolmandad isikud ei saanud neid

korraldusi vaidlustada,

ei olnud

seetõttu

haldusorgani

poolt

nende

kehtetuks

tunnistamine välistatud.

19. Apellandi arvates ei olnud maavanem maa erastamise menetlust uuendanud ega

saanud vaidlustatud korraldust seetõttu anda. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu ja

leiab, et isegi kui kaebaja maa erastamise menetluse uuendamisest maavanema

korraldusest aru ei saanud, pidi ta mõistma maavanema korralduse õigusvastasust

ringkonnakohtu otsuse seisukohtadest kohtuasjas nr 3-05-1230 ning maavanema juures

peetud läbirääkimistel, kus arutati kokkuleppe leidmise võimalikkust apellandi ja

kolmandate isikute vahel. Menetluse uuendamine, nagu halduskohus õigesti selgitas, oli

võimalik ka maa erastamise korralduse kehtetuks tunnistamise korralduse andmisel ega

vajanud eraldi eelneva haldusakti andmist.

20. Apellant ei ole näidanud, et ta oleks erinevalt kohtuasjas nr 3-05-1230 tehtud

ringkonnakohtu otsuses käsitletud lahustüki osas tehtud kulutustest ja sellega seoses

elukorralduse muutmisest oodanud maa erastamise korralduste kehtima jäämist

käesolevas asjas vaidlustatud Rae Vallavalitsuse korralduses vaadeldava maa osas enam

ning et korralduse kehtetuks tunnistamine puudutas teda suuremal määral. Ükski

tõenditest seda asjaolu ei kinnita. Vastupidi, apellant väidab ka ise, et põllumajandusega

ta kohtuasjas nr 3-05-1230 kaebuse esitamise ajal enam ei tegelenud ning

detailplaneeringu menetlus jäi siis seisma. Tõenditest ei nähtu, et ringkonnakohtu 14. aprilli

3-10-2143

12(13)

2009. a otsuses vaadeldud maatüki kasutamine apellandi poolt oleks toimunud väiksemal

määral kui praegu vaatluse all oleval 2,38 ha suurusel maa-alal. Olukorras, kus pole

tõendatud maa edasise kasutamise eesmärgil kulutuste tegemine või apellandi

elukorralduse muutmine, ei saa vaidlustatud Rae Vallavalitsuse korralduse seletuskirja

järeldusi, et kaebaja huvi erastamiskorralduse kehtima jäämiseks on väiksema kaaluga kui

avalik huvi korralduse kehtetuks tunnistamiseks, pidada ekslikeks.

21. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, et halduskohus on

tõendeid, mis puudutavad kaebaja elukorralduse muutmist ja kulutuste kandmist

tulenevalt ootusest, et maa erastamise korraldused jäävad kehtima, valesti hinnanud.

Apellant selgitas ringkonnakohtu istungil, et põllumajandustehnika soetamine oli ennast

ära tasunud ning põllumajandusega apellant enam edasi tegeleda ei kavatsenudki.

Õigusvastaste maa erastamise korralduste kehtetuks tunnistamine poleks lubatav ilma

ülekaaluka avaliku huvita juhul, kui kaebaja oleks teinud erastatud maa edasist

kasutamist lootes kulutusi või käitunud oma elu korraldamisel teisiti, kui ta oleks käitunud

juhul, kui maad poleks talle õigusvastaselt erastatud. Olukorras, kus kaebaja

põllumajandusega enam tegeleda ei kavatsenud ega lootnud põllumajandusega

tegelemise

võimaluse

jätkumisele

talle

kuuluval

maatükil

(vajaduseta

maad

põllumajanduseks rentida), ei saa rääkida ka kaitsmist väärivast usaldusest, mis takistaks

õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist. Seetõttu pole asja lahendamisel ka

oluline, kas halduskohus hindas tunnistajate ütlusi põllumajandusega tegelemise aja osas

õigesti või mitte. Samal põhjusel pole oluline ka see, kas halduskohus hindas õigesti

maatüki kõlvikulist koosseisu.

22. Mis puutub detailplaneeringu koostamisega seoses kulutuste tegemisse, siis selles osas

nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et 3. juuli 2003. a lepingu alusel OÜ-le Hauster

Baltic raha maksmine ei ole usutavalt tõendatud. Ringkonnakohtu arvates saab kulutuste

kandmist tõendada mitte poole seletusega, vaid raamatupidamisdokumendiga. Selleks

saab olla raha saanud äriühingu kassa sissetuleku order või pangaülekandega tasumise

korral pangakonto väljavõte. Poole seletused ei kinnita ringkonnakohtu arvates

usaldusväärselt, et tasu on makstud, eriti olukorras, kus OÜ Hauster Baltic majandusaasta

aruandest nähtuvalt ei ole äriühingu omaniku R Tga 2003. aastal äriühing ostu-

müügitehinguid teinud ning ainsaks tehinguks on saadud laen summas 280 000 krooni. Kui

apellandil endal ei olnud kassa sissetuleku order säilinud, oli tal võimalik teenust osutanud

äriühingult küsida raamatupidamisdokumendist koopiat. Arvestades väidetavast raha

tasumisest kuni eelmises kohtuasjas apellandi kolmanda isikuna kaasamiseni kulunud

aega (vähem kui 2 aastat) ja sellise tõendi olulisust kaebaja poolt kinnistu arendamise ja

edasise võõrandamise kavatsuse korral tekkiva maksukohustuse jaoks pole usutav, et

apellant ei säilitanud OÜ Hauster Baltic kassa sissetuleku orderit.

23. Apellant leiab, et ka maamaksu tasumine tekitas talle usalduse, et maa erastamise

korraldused jäävad kehtima. Ringkonnakohtu arvates see nii ei ole. Apellant pidigi kuni

kinnistusraamatu kande muutmiseni maamaksu tasuma, sest ta saab maad kasutada ja

vallata ning kasu asja kasutamisest TsÜS § 62 tähenduses. Maamaksu suurus ei olnud

sedavõrd suur, et arvata, et kaebaja tasus maamaksu üksnes ootuses, et ta saab maa

omamisest hiljem tulu teenida. Apellant pole tõendanud ka elukorralduse muutmist

seoses vajadusega tegeleda maa omamisest tulenevalt suurel määral asjaajamisega ja

selleks muudest tegevustest loobumisega.

24. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et Rae Vallavalitsuse korraldus on

õiguspärane.

25. Apellant märgib õigesti, et maavanema korralduse andmise eel ei ole maavanem

andnud talle tähtaega seisukohtade ja tõendite esitamiseks ja kaebaja ärakuulamiseks,

samuti pole korralduses nr 682 toodud põhjendusi, millest nähtuks 6. juuni 1996. a

korralduse kehtetuks tunnistamise kaalumine, mis seal peaksid HMS § 56 kohaselt

3-10-2143

13(13)

sisalduma. Korralduses toodud põhjendused näitavad küll asjaolusid, mis olid aluseks

haldusakti andmisele, ent ei kajasta, miks maavanem pidas avalikku huvi kaalukamaks.

Rae Vallavalitsus on aga oma korralduses põhjendanud, miks ta leiab, et kaebaja huvi

maa erastamiseks antud haldusaktide kehtima jäämiseks pole kaalukam kui avalik huvi

nende haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks. Harju maavanema korraldus, millega maa

erastati, oli kohtuasjas nr 3-05-1230 vaidlustatud ning halduskohus tühistas selle. Seega oli

kaebajal vajalik näidata maavanema 6. juuni 1996. a korralduse kehtetuks tunnistamist

välistavate, st kaebaja usalduse kaitset näitavate asjaolude olemasolu juba nimetatud

kohtumenetluses. Täiendav ärakuulamine oleks saanud puudutada vaid käesolevas

haldusasjas vaidlustatud Rae Vallavalitsuse korralduses näidatud maatükki. Apellant ei

ole aga ka kohtumenetluses näidanud, et tal oleks olnud kaitsmist vääriv huvi, mis oleks

saanud välistada maa erastamise korralduste kehtetuks tunnistamise. Maavanem pole 7.

juuli 2010. a korralduses leidnud, et Rae Vallavalitsuse seisukoht, et maa erastamise

korralduse kehtima jäämise huvi pole kaalukam kui huvi selle kehtetuks tunnistamiseks,

oleks ekslik. Sellest saab järeldada, et maavanem vallavalitsuse seisukohaga nõustus.

26. Seetõttu ei saanud maavanema korralduse vormivead ja kaebajale tähtaja

andmata jätmine tõendite ja seisukohtade esitamiseks asja otsustamist mõjutada.

Halduskohtu otsus jätta kaebus maavanema korralduste tühistamiseks rahuldamata tuleb

seetõttu jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

27. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb apellandi taotlus menetluskulude

väljamõistmiseks vastustajatelt rahuldamata (HKMS § 108 lg 1 esimene lause). Rae

Vallavalitsuse taotlus menetluskulude väljamõistmiseks apellandilt tuleb jätta samuti

rahuldamata HKMS § 109 lg 6 alusel. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine

haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool

haldusorgani igapäevast põhitegevust. Erandina on haldusorgani kasuks õigusabikulude

väljamõistmine võimalik ka muudel juhtudel. Seejuures tuleb arvestada välise õigusabi

vajalikkust haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani

enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, kaebuse esitaja majanduslikku olukorda jne.

Õigusabikulude väljamõistmine haldusorgani kasuks on võimalik ka juhul, kui kaebaja

käitub menetluses pahatahtlikult või vaidluse all olev küsimus on õiguskorras erilise

tähtsusega (vt Riigikohtu 26. aprilli 2010. a otsus nr 3-3-1-9-10, p 15 edasiste viidetega).

Ringkonnakohtu arvates käesoleval juhul selliseid erandlikke asjaolusid ei eksisteeri ning

Rae Vallavalitsuse põhitegevuse raamest vaidlus ei välju, samuti ei ole tõendatud, et

vallavalitsusel puudus võimalus kohtumenetluses osaleda ilma välist õigusabi kasutamata.

Lauri Madise

Viive Ligi

Oliver Kask