2-09-11025/47 · Tallinna Ringkonnakohus

1(15)

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2012. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-09-11025 Tsiviilasi A D hagi R Z ja V I vastu abikaasade ühisvara jagamiseks täitemenetluses V I vastuhagi A D ja R Z vastu ühisvara jagamiseks täitemenetluses Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 15. märtsi 2011. a. otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 3955, 65 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A D apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (hageja, vastuhagis kostja) A D

(IK XXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Denis Polman Vastustaja (kostja) R Z (IK XXXXXXXXXXX) Vastustaja (kostja, vastuhagis hageja) V I

(IK XXXXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Oksana Smirnova Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 15. märtsi 2011. a. otsus A D hagis R Z ja V I vastu abikaasade ühisvara jagamiseks täitemenetluses ning V I vastuhagis A D ja R Z vastu abikaasade ühisvara jagamiseks täitemenetluses tühistada osas, milles vastuhagis ei ole peetud kostjaks A D t, samuti osas, millega otsuse resolutsiooni punktis 3. 4 mõisteti V I lt R Z kasuks enamsaadud vara arvel välja 514, 98 eurot ning jaotati poolte vahel menetluskulud.

2(15)

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega lugeda vastuhagi esitatuks nii A D kui R Z vastu ning mõista V I lt R Z kasuks omandi kaotamise eest välja rahaline hüvitis 4470, 63 eurot. Jaotada poolte vahel menetluskulud, jättes hageja menetluskuludest 10% hageja enda ja 90% kostja R Z kanda ning kummagi kostja menetluskulud tema enda kanda.

3. Ülejäänud osas jätta otsuse lõppjäreldus muutmata, arvestades põhjenduse osas ringkonnakohtu otsuses märgitut.

4. Otsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

4. 1. Hagi ja vastuhagi rahuldada osaliselt.

4. 2. Jagada R Z ja V I ühisvara järgmiselt:

4. 2. 1. Harju Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri Tallinna kinnistusjaoskonna registriossa nr. 2052701 kantud korteriomand asukohaga Tallinnas Valdeku 164 – 38 jätta V I ainuomandisse.

4. 2. 2. Köögimööbel, koridorikapp, diivanikomplekt, sülearvuti Ordi, õhupuhasti, pliit, LCD televiisor Samsung ja kahe lastetoa mööbel jätta V I ainuomandisse.

4. 2. 3. R Z ja V I ning Danske Bank A/S Eesti filiaali vahel sõlmitud laenulepingust ENL-230905RZ tulenev laenukohustus 53.960, 58 eurot jätta laenusaajate omavahelises suhtes V I kanda.

4. 2. 4. Mõista V I lt R Z kasuks omandi kaotamise eest välja rahaline hüvitis summas 4470, 63 eurot.

4. 3. Hageja A D menetluskuludest jätta 10% hageja enda ja 90% kostja R Z kanda. Kostja R Z menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostja V I menetluskulud jätta tema enda kanda.

5. Tsiviilasja hinnaks maakohtu menetluses määrata 4470, 63 eurot.

6. Välja mõista R Z lt riigituludesse riigilõiv 343, 24 eurot. Riigilõivu riigituludesse peab R Z tasuma 15 päeva jooksul, alates otsuse jõustumisest, tasudes selle Rahandusministeeriumi kontole kas nr. XXXXXXXXX XXX Pangas, nr. XXXXXXXXX XXXXX või nr. XXXXXXXXX-i Eesti filiaalis, kõik Tallinna Ringkonnakohtu viitenumbriga 2900078512.

7. Otsuse punktis 6 märgitud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb R Z l tasuda kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

8. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

9. Hageja A D apellatsioonimenetluse menetluskuludest jätta 10% tema enda ja 90% R Z kanda.

10. Kummagi kostja apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta tema enda kanda.

3(15)

11. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

S e l g i t u s e d:

1. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

2. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

3. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

4. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

A D hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

16. märtsil 2009. a. esitas A D Harju Maakohtusse R Z ja V I vastu hagi täitemenetluses kostjate ühisvara jagamiseks. Korteriomandi palus hageja jätta R Z ainuomandisse, mõistes temalt kostja V I kasuks välja enamsaadud ühisvara eest hüvitise ½ ulatuses korteriomandi müügist saadud rahast, millest on maha arvestatud abikaasade ühine laenukohustus; alternatiivselt palus hageja müüa kostjate ühisvaraks olev korteriomand avalikul enampakkumisel ning saadud rahast kustutada abikaasade ühine laenukohustus ja allesjäänud raha jagada võrdsetes osades abikaasade vahel. Vallasvara – sõiduautod Audi 80, Opel Vectra ja BMW, aga samuti koduse sisustuse esemed ja sülearvuti palus ta jagada kostjate poolt näidatud viisil. Hagiavalduse kohaselt mõisteti Harju Maakohtu 29. juuni 2007. a. jõustunud otsusega tsiviilasjas 2-04-810 R Z lt A D kasuks välja 200.000 krooni. Kohtuotsuse täitmiseks on alustatud täitemenetlust (täiteasi 025/2008/7950). R Z esitas kohtutäiturile 2. detsembril 2008. a. koostatud vara ja kohustuste nimekirja, mille järgi talle kuulub ühisvarana järgmine vara: korteriomand Tallinnas XXXXXXXX (registriosa nr 2052701, omanikuna 11. oktoobril 2005. a. kinnistusraamatusse kantud R Z , väärtus 969.800 krooni), sõiduauto Audi 80 (registrimärk XXXXXX, sõidukile on seatud 13. märtsil 2008. a. võõrandamiskeeld kohtutäituri Veiko Kaasiku poolt täiteasjas 007/2007/60607, väärtusega 4.000 krooni), sõiduauto Opel Vectra (registrimärk XXXXXX, väärtusega 6.000 krooni), sõiduauto BMW

4(15) 318i (registrimärk XXXXXX, väärtus 10.000 krooni), köögimööbel (väärtus 3.000 krooni), koridorikapp (väärtus 1.000 krooni), diivanikomplekt (väärtus 2.500 krooni), sülearvuti Ordi (väärtus 2.000 krooni), õhupuhasti ja pliit köögis (väärtus 700 krooni), LCD televiisor Samsung (väärtus 3.000 krooni) ja 2 lastetoa mööbel (väärtus 2.000 krooni). Kostjate abielu registreeriti 27. juunil 2000. a. Seega on loetletud vara soetatud nende abielu kestel ja kuulub abikaasade ühisvara hulka. Kuna täitedokument ei kohusta mõlemat abikaasat ja R Z abikaasa on kohtutäiturile avaldanud, et ta keeldub andmast nõusolekut ühisvarale sissenõude pööramiseks, ei ole kohtutäituril ühisvara jagamata võimalik täita Harju Maakohtu 29. juuni 2007. a. kohtuotsust tsiviilasjas 2-04-810.

Korteriomand ei ole kostja lahusvara. Kostjad said 5. märtsil 2010. a. teada nende vastu esitatud hagist ja vaatamata kohtutäituri poolt korterile seatud keelumärkele tõestas notar 1. aprillil 2010. a. abieluvaralepingu, millega korter läheks V I lahusvara hulka. Selleks, et abieluvaralepingul oleks õiguslikke tagajärgi kolmandate isikute jaoks, peab abieluvaraleping olema registreeritud abieluvararegistris enne kolmandate isikute nõuete tekkimist (abieluvararegistri seaduse (AVRS) § 7 lg. 2). Kostjate vahelist lepingut abieluvararegistris hageja nõude tekkimise hetkel ei olnud.

Samuti ei ole esile toodud asjaolusid, mille kohaselt hageja teadis või pidi teadma lepingu olemasolust sõltumata abieluvararegistri kandest, pigem vastupidi, kui hageja pööras kohtuotsuse täitmisele, siis avaldasid mõlemad kostjad korduvalt nii täiturile kui ka hagejale, et korteri näol on tegemist nende ühisvaraga ja seega ei saa seda panna enampakkumisele. Hageja hagi ei mõjuta kuidagi kostjate omavahelisi kohustusi ega kostjate kohustusi seoses kolmandate isikutega. Kostjate kohustused rahuldatakse sama korteri müügist saadud vahenditest enne hageja nõude rahuldamist.

Kui korter jääb R Z ainuomandisse, saab kohtutäitur müüa selle enampakkumisel. Sellisel juhul ühineks täitemenetlusega ka selle korteri tagatisel kostjatele laenu andnud pangad. Korteri müügist saadud raha läheks kõigepealt kostjate laenujäägi kustutamiseks ning sellest üle jääv raha läheks hagejale. Hageja jaoks alternatiiviks oleks esitada võlgniku vara tagasivõitmise hagi abieluvaralepingu tühisuse või vaidlustatavuse põhjendusel (täitemenetluse seadustik (TMS) § 187). Hageja ei pea seda vajalikuks, sest leiab, et selline käitumisviis ei vastaks seadusele.

Ei ole teada, kas kostjad esitasid abieluvaralepingu kinnistusraamatule omandikande muutmiseks või mitte. Arvestades kostjate senist pahauskset käitumist, ei ole välistatud olukord, et tagasivõitmise hagi esitamisel muudavad kostjad abieluvaralepingut nii, et korteri omanikuks saab jälle R Z . Selline kostjate pahauskne käitumine võib kesta lõpmatuseni. Õigussüsteem peab välistama selliste pahausksete käitumismallide tekkimist. Ühisvara jagamisele täitemenetluses ei ole seatud tingimust, et ühisvara saab jagada ainult juhul, kui selle müügist saadud rahaliste vahenditega saab nõude täies ulatuses rahuldada.

Hagis loetletud vallasvara on võetud kohtutäituri poolt koostatud kostjate ühisvara nimekirjast ning täituri vastavast teavituskirjast hagejale. Ka nimetatud vallasvara on ühisvara ning abieluvaraleping ei saa muuta seda V I lahusvaraks, kuna abieluvaraleping on sõlmitud ja kantud abieluvararegistrisse pärast hageja nõude tekkimist. Kui kostjad on loetletud vallasvara võõrandanud, siis peavad nad esitama kohtule täielikud andmed võõrandatud ja allesjäänud vallasvara kohta. Hagi ei ole aegunud.

Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate ühisomandis ei ole kinnisvara, mis kuuluks hagis toodud viisil jagamisele. 1. aprillil 2010. a. tõestas Narva notar Sergei Nikonov kostjate vahel sõlmitud abieluvaralepingu, mille punktides 2. 1 ja 2. 2 leppisid kostjad kokku, et abielu kestel abikaasade poolt soetatud kinnisvara on V I lahusvara ja kõnesolevale korteriomandile seatud hüpoteekidega tagatud kohustused on V I lahuskohustused. V I lahuskohustusteks on Danske Bank AS Eesti filiaali ja R Z vahel sõlmitud laenulepingu nr. ENL-230905RZ

5(15) kohustused. Kinnisvara jagamisel hageja märgitud viisil ei arvestata abikaasade hüpoteekidega tagatud kohustust. Abikaasade vallasvara jagamise nõude rahuldamine ei saavuta eesmärki – sissenõudja poolt 200.000 krooni rahuldamist täitemenetluses ühe abikaasa lahusvara arvelt. Nimekirjas on esemeid, mida TMS § 66 kohaselt ei saa arestida ja müüa (välja arvatud transpordivahendid). TMS § 14 lõikes 2 sätestatud vara jagamise hagi aegumistähtaeg on möödunud. Täitemenetlust jõustunud maakohtu otsuse täitmiseks alustati võlgniku suhtes 31. oktoobri 2008. a. täitmisteate kättetoimetamisega. 2. detsembril 2008. a. koostas võlgnik vara nimekirja, 15. detsembril 2008. a. sai hageja kohtutäituri 12. detsembri 2008. a. teatise nr. 3176, millega täitur teatas, et võlgniku esitatud nimekirjas toodud vara on R Z ja V I poolt omandatud 27. juunil 2000. a. sõlmitud abielu jooksul. Täitemenetluse käigus pole tuvastatud võlgnikule kuuluvat lahusvara, millele võiks täitmist pöörata. Sama teatisega osutas kohtutäitur, et sissenõudja võib pöörduda kohtusse abikaasade ühisvara jagamiseks. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lõikelele 1 algab TMS § 14 lõikes 2 toodud aegumistähtaja kulgemine 16. detsembril 2008. a. ning vastavalt TsÜS § 136 lõikele 2 lõppes aegumistähtaeg 16. detsembril 2009. a. Hagi on võetud menetlusse 5. märtsil 2010. a., s. o. pärast aegumistähtaja möödumist. TMS § 13 lg. 1 kohaselt eeldatakse abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Kohtutäitur võib nimetatud asja arestida ja müüa. Eeldus ei kehti juhul, kui abikaasad elavad lahus ja asi on abikaasa valduses, kes ei ole võlgnik. Vara hoiusel või arveldusarvel arestimise akt kostja R Z suhtes on kohtutäituri poolt koostatud 17. novembril 2008. a.

V I vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

17. septembril 2010. a. esitas V I hageja A D ja kostja R Z vastu vastuhagi, milles palus jagada V I ja R Z ühisvara, jättes Tallinnas XXXXXXXX asuva korteriomandi koos kohustustega temale ja mõistes temalt R Z kasuks välja 54.358 krooni (millele praegu kehtivas vääringus vastab 3474, 11 eurot). V I le ja R Z le kuulub ühisvarana nimetatud korteriomand turuväärtusega 969.800 krooni. Selle ostmiseks sõlmisid abikaasad Danske Bank A/S Eesti filiaaliga laenulepingu nr. ENL-230905RZ (laenujääk 8. septembri 2010. a. seisuga on 849.484, 58 krooni). V I palus jätta korteriomandi koos kohustustega temale ja jagada peale tasaarvestust 120.315 krooni (969.800 – 849.484, 58). V I elab korteris koos kahe alaealise lapsega. Hageja pakutud ühisvara jagamise viis jätab kostja koos lastega koduta. Kostja vajab korterit, tal on praegu stabiilne sissetulek, et maksta kommunaalkulud ja laenu. R Z on vahistatud ning ei toeta oma peret. V I palus jätta temale vallasvara väärtusega 12.200 krooni (köögimööbel väärtusega 3.000 krooni, koridorikapp väärtusega 1.000 krooni, diivanikomplekt väärtusega 2.500 krooni, õhupuhasti ja pliit köögis väärtusega 700 krooni ja 2 lastetoa mööbel väärtusega 2.000 krooni). Sülearvuti väärtusega 4.000 krooni, LCD televiisori Samsung väärtusega 10.000 krooni ning sõiduauto Audi 80 väärtusega 4.000 krooni, kokku vara maksumusega 18.000 krooni, palus nimetatu jätta R Z le. Sõiduautod Opel Vectra (registrimärk XXXXXX) ja BMW 318i (registrimärk XXXXXX) ei ole säilinud ning neid ei saa jagada.

Hageja A D vastus vastuhagile A D vastuhagi ei tunnistanud ja leidis, et V I poolt taotletud ühisvara jagamise viis ei täida sundtäidetava kohtuotsuse täitmise eesmärki. Pakutud viisil ei saa hageja raha, kuna V I lt mõistetakse R Z kasuks välja 54.358 krooni, lisaks sellele saaks ta teatud osa vallasvarast, mille reaalne väärtus on olematu ja mis kipub kostjatel ära kaduma, iseäranis sundmüügi

6(15) hetkeks (käesoleva kohtumenetluse vahelisel ajal läks kostjate omandist välja kaks sõiduautot). Hagejal on vaja reaalset raha üle kolme aasta tagasi jõustunud kohtuotsuse alusel. Hageja olukord on kriitiline, lähiajal tõstetakse ta välja tema kasutuses olevast eluruumist. Hageja pakutud ühisvara jagamise viis on kõige ratsionaalsem, sest siis jääks korter R Z ainuomandisse ja enampakkumisel müük tagaks, et korteri eest saadakse parim võimalik hind. Korteri müügist saadud raha läheks kõigepealt kostjate laenujäägi kustutamiseks ning sellest üle jääv raha läheks hagejale. Sellisel viisil vabaneksid kostjad pangalaenust ning saaksid võtta uue laenu tagasihoidlikuma korteri soetamiseks.

Kostja R Z vastus vastuhagile R Z võttis hagi õigeks, kinnitades, et ei soovi vallasvara ja soovib jätta korteriomandi V I ja kostja ühiste laste eluasemeks.

Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 15. märtsi 2011. a. otsusega nii hagi kui vastuhagi osaliselt. Kohus jättis V I omandisse korteriomandi asukohaga Tallinnas XXXXXXXX (registriosa nr. 2052701) ja vallasvara - köögimööbli, koridorikapi, diivanikomplekti, sülearvuti Ordi, õhupuhasti ja pliidi köögis, LCD televiisori Samsung ja kahe lastetoa mööbli. Kohus jättis kostjate ja Danske Bank A/S Eesti filiaali vahel sõlmitud laenulepingust ENL-230905RZ tuleneva kohustuse 53.960, 58 eurot V I kanda ja mõistis V I lt R Z kasuks enamsaadud vara arvel välja 514, 98 eurot.

Poolte menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Otsuse kohaselt ei ole hagi aegunud. Vastavalt TsÜS § 135 lõikele 1 algas TMS § 14 lõikes 2 toodud aegumistähtaja kulgemine 16. detsembril 2008. a. TsMS § 362 lg. 1 kohaselt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Hagiavaldus on kohtusse jõudnud 16. märtsil 2009. a., seega on hagi esitatud tähtaegselt ja kostjate taotlus hagi aegumise kohaldamiseks ei kuulu rahuldamisele. Vaidlus puudub selles, et hageja poolt märgitud vara on kostjate ühisvara.

Samuti ei vaidle pooled ühisvara nimekirja, s. h. selle üle, et võlgniku R Z poolt kohtutäiturile esitatud vara nimekirjas ja ühisvara loetelus olevatest sõidukitest pole ühtegi kostjate omandis ega valduses. Kostjate vahel 1. aprillil 2010. a. sõlmitud ja Narva notari Sergei Nikonovi poolt tõestatud abieluvaraleping ei ole hageja nõude suhtes siduv AVRS § 7 lg. 2 kohaselt. Sisuliselt on kostjad abieluvaralepingu mittesiduvust ka tunnistanud. Pooltel on vaidlus selles, mil viisil jagada kostjate ühisvara. Perekonnaseaduse (PkS) § 210 lg. 2 kohaselt rakendatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2010. a., varem kehtinud PkS-i sätteid.

Vastavalt PkS § 14 lõikele 1 on ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara. PkS § 19 lg. 3 alusel abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Seetõttu tuleb abikaasade ühisvaraks lugeda ka kostjate ja Danske Bank A/S Eesti filiaali vahel sõlmitud laenulepingust XXXXXXXXX tulenevad kohustused. PKS § 19 lg. 4 kehtestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse.

Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-15-06 juhtinud tähelepanu sellele, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt põhiseaduse (PS) § 32 lõikes 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.

TsÜS §-i 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kuna kumbki kostja pole vaidlustanud hageja poolt nimetatud vallasasjade hindu, puudub poolte vahel selles osas vaidlus. Vaidlusaluse

7(15) korteriomandi turuväärtuse leidmiseks on õige juhinduda kostja poolt esitatud ekspertiisiaktist, kuna selle aluseks on võetud ühisvara jagamise seisule kõige lähedasem aeg. Juhinduda ei saa interneti müügikuulutustes avaldatud samas majas asuva identse korteri hinnast, kuna tegemist on müüjapoolse ostusooviga, mitte objektiivse turuhinnaga. Ühisvara jagamisel (ka PkS § 181 kohaselt võlausaldaja poolt nõutuna) tuleb silmas pidada kõikide isikute huvisid. Hageja huviks on oma nõude rahuldamine R Z le jääva vara arvelt. Kuna vaidlusalune korteriomand on V I ja tema kahe alaealise lapse elukohaks, on mõistlik jätta korteriomand V I le.

Viimane ei vaielnud vastu ka korteri ostmiseks sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisele. Kõnesolevale korteriomandile on kantud kaks kehtivat hüpoteeki summas 1.286.000 AS-i Sampo Pank kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hageja seisukoht, et kui korteriomand jäetakse R Z le ja see müüakse täitemenetluses enampakkumisel, saab pank liituda käimasoleva täitemenetlusega oma hüpoteegi realiseerimiseks, on vastuolus seadusega ja riivab hüpoteegipidaja, aga samuti ka täitemenetluses potentsiaalse vaidlusaluse korteri ostja huve.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg. 1 kohaselt võib kinnisasja hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Hüpoteegi üleminek omanikule on võimalik AÕS § 349 lg. 1 kohaselt vaid juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud. Kohtuotsusega ega seadusega ei saa panka kohustada liituma täitemenetluses hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmiseks, hüpoteegi realiseerimine on hüpoteegipidaja õigus, mitte kohustus.

Danske Bank A/S Eesti filiaal ei ole tsiviilasjas pool ega kolmas isik ja tema seisukoht korteriomandi realiseerimise osas on kohtule teadmata. Kui pank ei loobu tema kasuks seatud hüpoteegist, omandab väidetaval enampakkumisel hüpoteegist tuleneva kohustuse korteriomandi uus ostja, kellele taoline kohustus osutuks ebamõistlikult koormavaks, kuna ta peab oma õiguste kaitseks AÕS § 349 lg. 1 järgi pöörduma nõudega hüpoteegi kustutamiseks. Taoline olukord toob kaasa ka korteriomandi väärtuse alanemise ja rikub seeläbi nii võlausaldaja kui võlgnike varalisi õigusi.

Seetõttu on mõistlik jätta korteriomand ühisvara jagamisel V I le. Hageja väide, et sundtäidetav kohtuotsus oleks pidanud olema rahuldatud mõlema abikaasa vastu, on paljasõnaline ja vastuolus Harju Maakohtu 29. juuni 2007. a. kohtuotsusega tsiviilasjas 2-04-810. Hagejal oli õigus esitada nõue ühe või kahe kostja vastu, kohtulahendiga mittenõustumisel esitada apellatsioonkaebus. Hageja käsutab oma menetlusõigusi iseseisvalt ja kui hageja on vabatahtlikult mõnest oma õigusest loobunud, ei ole õige tema poolt hiljem sellele osundada.

Kogu vallasvara tuleb jätta V I le. Tegemist on korteri mööbliga, mistõttu nende esemete eemaldamine korterist on põhjendamatu. Kogu ühisvara väärtuseks on 1.029, 96 eurot, milline summa moodustub järgmise vara ja kohustuse väärtusest: korteriomandi väärtus 54.085 eurot, köögimööbel väärtusega 191, 73 eurot, koridorikapp väärtusega 63, 91 eurot, diivanikomplekt väärtusega 159, 78 eurot, sülearvuti Ordi väärtusega 127, 82 eurot, õhupuhasti ja pliit köögis väärtusega 44, 74 eurot, LCD televiisor Samsung väärtusega 191, 73 eurot, kahe lastetoa mööbel väärtusega 127, 82 eurot, kostjate ja Danske Bank A/S Eesti filiaali vahel sõlmitud laenulepingu ENL-230905RZ laenujääk 26. detsembri 2010. a. seisuga 53.960, 58 eurot.

Kuna kogu vara, samuti varaline kohustus jääb V I le, tuleb temalt kostja R Z kasuks välja mõista 514, 98 eurot (1029, 96:2).

Apellatsioonkaebus A D palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jäetud osas ja jagada kostjate ühisvaraks olev korteriomand tema taotletud viisil, jättes selle R Z ainuomandisse ja mõistes nimetatult A D kasuks välja enamsaadud ühisvara eest hüvitise ½ ulatuses korteriomandi müügist saadud rahast, millest on maha arvestatud abikaasade ühine laenukohustus või alternatiivselt – müüa kostjate ühisvaraks olev korteriomand avalikul enampakkumisel ning

8(15) saadud rahast kustutada abikaasade ühine laenukohustus ja allesjäänud raha jagada võrdsetes osades abikaasade vahel. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt välja tema menetluskulud. Kohus kujundas kostjate ühise laenukohustuse V I laenukohustuseks, jättes laenulepingu pooleks oleva panga menetlusse kaasamata. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega, mis toob kaasa otsuse tühistamise TsMS § 656 lg. 1 p. 2 järgi. Kohus jättis hageja alternatiivse nõude rahuldamata põhjendusel, et Danske Bank A/S Eesti filiaal pole käesolevas tsiviilasjas ei pool ega kolmas isik ja tema seisukoht korteriomandi realiseerimise osas on kohtule teadmata. Panga kaasamise vajalikkust pole kohtumenetluse käigus kordagi arutatud. Ometi oli panga kaasamine vajalikuks eeltingimuseks nii hageja hagi kui ka kostja vastuhagi lahendamiseks, s. t. ilma panka kaasamata ei olnud võimalik rahuldada ei hagi ega vastuhagi. Kui kohus jõudis äratundmisele, et nõuete lahendamiseks on vaja kaasata kohtumenetlusse pank, siis pidi ta selle arvamuse menetlusosalistele avaldama ning andma menetlusosalistele võimaluse esitada panga kolmanda isikuna kaasamise taotlus. TsMS § 392 lg. 1 p. 6 kohustab kohut eelmenetluses menetlusosalisi välja selgitama. Ka TsMS §-st 3401 tuleneb, et kui kohtul on nõude lahendamisel küsimusi, mida menetlusosalised ei ole esile toonud, siis on kohtul kohustus võimaldada poolel esitada selle kohta oma arvamus ning vajadusel teha ettepanek esitada täiendavaid taotlusi. V I poolt esitatud asjatundja arvamus vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse kohta ei ole õige. Vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse kohta on võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Maakohus määras valesti hagihinna. Hagihinna määramisel tuleb arvestada vaidlusaluse korteriomandi laenujääki. Sellisel juhul on hageja tasunud riigilõivu seaduses sätestatust enam.

Vastustajate seisukoht V I ja R Z leidsid, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige osas, millega kohus otsuse sissejuhatuses luges kostja vastuhagi esitatuks üksnes hageja vastu. Selles osas tuleb otsust parandada, lugedes vastuhagi esitatuks nii põhihagi hageja kui põhihagi kostja R Z a vastu. Samuti tuleb otsus kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada osas, millega V I lt mõisteti R Z kasuks enamsaadud vara arvel välja hüvitis 514, 98 eurot. Selles osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega mõistetakse V I lt R Z kasuks omandi kaotamise eest välja rahaline hüvitis summas 4470, 63 eurot. Ülejäänud osas on otsuse lõppjäreldus sisuliselt õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada, küll tuleb täpsustada otsuse põhjendust. Tsiviilasja hinnaks maakohtu menetluses tuleb määrata 4470, 63 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et Harju Maakohtu 29. juuni 2007. a. jõustunud otsusega tsiviilasjas 2-04-810 mõisteti R Z lt A D kasuks välja 200.000 krooni. Kohtuotsuse täitmiseks on alustatud täitemenetlust (täiteasi 025/2008/7950), kuid selle käigus ei ole R Z lahusvara arvel õnnestunud otsust täita. Abielu jooksul soetasid kostjad korteriomandi Tallinnas XXXXXXXX (registriosa nr. 2052701) ja vallasvara ning vaidlust ei ole selle üle, et vara soetati kostjate kui abikaasade ühisomandisse. Korteriomandi ostuhinna tasumiseks ja remonditööde finantseerimiseks võtsid abikaasad ühiselt AS-ilt Sampo Pank laenu, mille põhiosast oli kohtuotsuse tegemise hetkeks tasumata 53.960, 58 eurot. Korteriomandile on seatud hüpoteegid AS-i Sampo Pank kasuks laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks hüpoteegisummadega 936.000 krooni ja 350.000 krooni. 1. aprillil 2010. a. sõlmisid kostjad notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu, milles leppisid kokku, et abielu kestel omandatud vara on V I lahusvara, et korteriomandile seatud hüpoteekidega tagatud

9(15) kohustused on V I lahuskohustused ning et kõigi teiste abielu kestel võetud kohustuste täitmise eest vastutab see abikaasa, kes on kohustuse võtnud (kd. I, tl. 109). Vaidlust ei ole ka selle üle, et korteriomandit kasutab elamiseks V I , kes elab seal koos kostjate alaealiste lastega ja kes on keeldunud ühisvara arvel abikaasa kohustust täitmast. Korteriomandi ostmiseks ja remondiks võetud laenu tagasimakseid on pangale teinud V I üksi. R Z viibib karistuse kandmisel kinnises asutuses. Hagi kostjate vastu täitemenetluses nende ühisvara jagamiseks esitas sissenõudjaks olev hageja 16. märtsil 2009. a.

Sel ajal kehtinud PkS §-s 181 oli sätestatud, et kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Sama põhimõte sisaldub TMS § 14 lõikes 2, mis kehtis nii hagi esitamise ajal kui kehtib praegu ja mille lause 1 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Maakohus leidis õigesti ja apellatsioonimenetluses ei ole ka vaidlustatud maakohtu järeldusi selle kohta, et sissenõudja hagi ei ole aegunud ning et kostjate poolt sõlmitud abieluvaralepingust tulenevad abikaasa varalised õigused ei kehti hageja suhtes, sest kanne lepingu kohta tehti abieluvararegistrisse pärast hageja nõude tekkimist.

Nõustuda ei saa aga maakohtu järeldusega selle kohta, nagu tuleks vaidlusele kohaldada kuni 30. juunini 2010. a. kehtinud PkS sätteid.

1. juulil 2010. a. jõustunud PkS § 211 kohaselt, kui enne selle seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates selle seaduse jõustumisest selles seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Et uue PkS § 211 on abikaasade varaliste suhete osas rakenduslik erinorm § 210 suhtes, siis kohaldas maakohus ebaõigesti § 210 lõikes 2 sätestatut. Et kostjate abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2010. a., kuid nad olid sõlminud abieluvaralepingu, siis oleneb see, millist seadust – vana või uut – nende varalistele suhetele alates 1. juulist 2010. a. tuleb kohaldada, sellest, kuidas hinnata nendevahelist abieluvaralepingut ja selle siduvust vaidlusaluses asjas.

Kolleegium leiab, et abikaasadest kostjate abieluvaraleping ei anna alust kohaldada nende varalistele suhetele alates 1. juulist 2010. a. enne seda kuupäeva kehtinud seadust. Kõigepealt ei kehti kostjate poolt abieluvaralepingus kokkulepitu hagejaks oleva sissenõudja suhtes nii vana PkS § 10 lõikest 6 kui uue PkS § 61 lõikes 2 sätestatud põhimõttest tulenevalt. Isegi kui aga lähtuda selle lepingu tingimuste kehtivusest abikaasade endi vahelises suhtes osas, mis puudutab suhtele kohaldatava seaduse valikut, sealhulgas vaidlusaluse asja kontekstis, siis ei sisalda abieluvaraleping tingimust, millest nähtuks poolte tahe leppida kokku selles, et nende varalistele suhetele kohalduksid alates 1. juulist 2010. a. vana PkS-i sätted.

Niisuguses tingimuses oleksid lepingupooled iseenesest saanud kokku leppida, sest uus PkS, mis jõustus küll hiljem, oli abieluvaralepingu sõlmimise ajaks vastu võetud. Seega tuleb kostjate ühisvara jagamise vaidlus lahendada alates 1. juulist 2010. a. kehtiva PkS sätete alusel. Sissenõudjast hageja nõude alusnormiks on TMS § 14 lg. 2 ja selle normi kohaldamise eeldused – tegemist on sissnõudjaga, kelle nõuet ei ole täitemenetluses saadud võlgniku lahusvara arvel täita, võlgnikul ja tema abikaasal on aga ühisvara – on täidetud.

Abikaasadest kostjate ühisvara jagamisel tuleb juhinduda PkS 4. peatüki 2. jao 3. alljaotise sätetest. PkS § 37 lg. 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PkS § 38 lause 1 kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Vaidlusaluses asjas ei olegi tõstatatud vaidlust selle üle, nagu tuleks kostjate ühisvara, sealhulgas arvestades ühist laenukohustust, jagada nende vahel teisiti kui võrdsetes osades.

Vaidluse all on ühisvara jagamise viis. Kaasomandi jagamise viisid on sätestatud AÕS § 77 lõikes 2, mille kohaselt juhul, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab

10(15) kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikult või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Ühisvõi kaasomandi lõpetamisel saab kohus valida üksnes osundatud normis sätestatud lõpetamisviiside vahel. Sissenõudjast hageja on oma esialgset esimest nõuet – jätta korteriomand R Z ainuomandisse, mõistes temalt teise abikaasa kasuks välja hüvitise tema osa eest rahas – menetluse kestel muutnud, taotledes küll endiselt, et kohus jätaks korteriomandi R Z ainuomandisse, kuid soovides, et V I kasuks mõistetaks nimetatult välja hüvitis ½ ulatuses korteriomandi müügist saadud rahast, millest on maha arvestatud abikaasade ühine laenukohustus (hageja selgitus istungil kd.

I, tl. 260 ja nõude muutmise avaldus kd. I, tl. 267). Taolise ühisomandi lõpetamise viisi juurde on hageja jäänud nii kohtumenetluse lõpuni maakohtus kui apellatsioonkaebuses. Kolleegium leiab, et taoline vara jagamise viis ei ole kooskõlas AÕS § 77 lõikes 2 märgitud viisidega, sest eeldab samaaegselt korteriomandi ühe ühisomaniku ainuomandisse jätmisega ka selle müüki, samas kui osundatud normis sätestatu kohaselt tuleks ühisomandi ühe ühisomaniku ainuomandisse jätmisel panna talle kohustus hüvitada omandi kaotanud ühisomanikule tema osa rahas, kusjuures kohtuotsuses tuleb näidata hüvitatava osa suurus.

Kui kohus jätaks ühisomandi ühe ühisomaniku ainuomandisse, siis ei oleks kohus osundatud sättest tulenevalt õigustatud otsustama, et edasises täitemenetluses tuleb see ainuomandisse jäetud vara müüa, nagu hageja on taotlenud. Et kohus ei saaks otsustada võlgnikule jääva kinnisasja müügi üle, siis ei saaks ka teisele abikaasale väljamõistetavat hüvitist määratleda poolena korteriomandi müügihinnast. Pealegi ei oleks sel juhul võimalik kohtumenetluses määrata rahalise hüvitise suurust, mida omandi kaotanud ühisomanik kohtuotsuse alusel oleks õigustatud saama.

Seega ei saaks aga hageja nõuet kostjate ühisvara jagamiseks tema poolt põhinõudes taotletud viisil juba ainuüksi eespooltoodust tulenevalt rahuldada. Menetluse kestel on hageja pool esitanud vastuolulisi väiteid, olles kord ise leidnud, et korteri müük enampakkumisel on selle jagamise ainuvõimalik viis (kd. II, tl.

3) ja mööndes seega oma esimesena esitatud nõude põhjendamatust, jäädes edasises menetluses aga ka esimese viisina taotletu juurde (kd. II, tl. 31). Alternatiivselt ongi hageja taotlenud kostjate ühisvara jagamist selliselt, et see müüdaks avalikul enampakkumisel, saadud rahast kustutataks abikaasade ühine laenukohustus ning ülejäänud raha jagataks võrdsetes osades abikaasade vahel (kd. I, tl. 267; kd. II, tl. 31). AÕS § 77 lg. 2 võimaldab jagada ühisomandi selliselt, et see müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse ühisomanike vahel vastavalt PkS § 37 lõikele 3 eelduslikult võrdsetes osades.

Ekslik on aga hageja seisukoht, nagu tuleks müügihinna arvel täita esmalt laenukohustus panga ees. Nii on kostjatel pangaga kehtiv laenusuhe ning vaidlusaluses asjas ei ole võimalik otsustada selle suhte ümberkujundamise üle. Seega tuleks ühisvara jagamisel taolisel viisil lähtuda sellest, et korteriomand müüakse hüpoteegiga koormatuna. Selle kohta, milline oleks vaidlusaluse korteriomandi eelduslik hind hüpoteeki arvestades, ei ole kohtule tõendeid esitatud. Samas kohustab PkS § 38 ühisvara jagamisel jagama ka ühisvaral lasuvad kohustused sarnaselt muu varaga, seega tuleks abikaasadevahelises suhtes ühiseid kohustusi arvesse võtta ka juhul, kui ühisomandi jagamise viisiks oleks müük avalikul enampakkumisel.

Hageja ei ole teinud omapoolset ettepanekut selle kohta, kuidas tuleks sel juhul ühisvaraks olevat laenukohustust arvesse võtta. Maakohtu otsuses tuvastatut, et kostjate ühisvara jagamisel tuleb arvestada laenujäägiga summas 53.960, eurot, ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Iseenesest ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud ka kostjatel panga ees oleva laenukohustuse jätmist abikaasade omavahelises suhtes täies ulatuses V I kanda. Kolleegium leiab, et vaidlusaluse korteriomandi jätmine R Z ainuomandisse või selle müümine avalikul enampakkumisel ei oleks V I suhtes õiglane.

Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluses asjas kostjatest abikaasade ühisvara jagamisel tuleb vara jagamise viisi valikul

11(15) silmas pidada nii sissenõudja, võlgniku kui tema abikaasa huvisid. Neid huve maakohus kaaluski, kui võrdles hagis ja vastuhagis taotletud ühisvara jagamise viiside sobivust. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei ole maakohus korteriomandi V I ainuomandisse jätmist põhjendanud panga huvidega või panga seisukoha puudumisega ning nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus jätnud hageja nõude korteriomandi müügiks rahuldamata seetõttu, et panka ei ole menetlusse kaasatud. Peamiselt on kohus ühisvara jagamist vastuhagis taotletud viisil põhjendanud asjaoluga, et V I elab korteriomandis üheskoos poolte ühiste alaealiste lastega, kellele see korter on koduks.

Apellatsioonkaebuses ei ole seda asjaolu vaidlustatud ega esitatud mingeid põhjendusi, miks ei tuleks V I ja alaealiste laste ühise huviga – jätkata elamist nende koduks olevas korteris – kostjate ühisvara jagamisel arvestada. Lisaks on kostjad seletanud ja panga teatisest nähtub (kd. I, tl. 115 – 116), et korteri omandamiseks võetud laenu tagastamiseks pangale maksete tegemisse on panustanud V I üksi, kinnipidamiskohas viibiv R Z ei ole selles osalenud. Sedagi asjaolu tuleb abikaasade omavahelises suhtes tõlgendada V I kasuks. Hageja huviks kostjate ühisvara jagamisel on, et R Z saaks raha, mille arvel oleks võimalik täita tema kohustust hageja ees.

Selle huvi järgimiseks ei ole tingimata vajalik jätta korteriomandit R Z ainuomandisse, sest selle teise abikaasa ainuomandisse jätmisel tuleb nimetatul rahaliselt hüvitada R Z le kaotatud omandi väärtus. Selle huvi järgimiseks ei ole tingimata vajalik ka korteriomandi müük avalikul enampakkumisel. Eespool on kolleegium põhjendanud, et kui korteriomand müüdaks, siis mõjutaks selle müügihinda asjaolu, et korteriomand on koormatud hüpoteegiga panga kasuks, aga samuti, et esitatud ei ole tõendeid hüpoteegiga koormatud korteriomandi eeldatava müügihinna kohta avalikul enampakkumisel.

Nii ei ole kohtu käsutuses tõendeid, mis võiksid anda alust järeldusele, et korteriomandi müük enampakkumisel võiks hagejale osutuda kasulikumaks kui maakohtu poolt valitud kostjate ühisomandi lõpetamise viis. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et poolte poolt taotletud ühisvara jagamise viisidest on sobivaim vastuhagis taotletud viis, mis võimaldab enim arvestada eelkõige nii hageja kui V I õigustatud huvidega, arvestades sealhulgas asjaolu, et viimati nimetatu ei ole täitemenetluses võlgnikuks. Kolleegium leiab ka, et kui aluseks võtta V I ainuomandisse jääva korteriomandi turuväärtus, siis ei ole kostjate ühisvara jagamise viis, mille puhul korteriomand jääb V I ainuomandisse, kusjuures nimetatul tuleb maksta R Z le hüvitist kaotatud omandi eest, hagejale eelduslikult vähem soodne kui ühisomandi jagamine viisil, mille puhul korteriomand jääb võlgniku ainuomandisse kohustusega hüvitada V I le omandi kaotus või mille puhul korteriomand müüdaks avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagataks ühisomanike vahel, arvestades ühtlasi nende varalisi kohustusi.

Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse ebaõiget määramist, täpsustamata, millise suurusega turuväärtusest tuleks hageja arvates lähtuda ja milliseid asjaolusid ning tõendeid seejuures arvestada. Kaebuse ulatus võimaldab apellatsioonikohtul siiski korteriomandi väärtuse kohta esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnata. Kolleegium leiab, et ühisvara jagamisel tuleb korteriomandi turuväärtuseks pidada 970.000 krooni, millele kehtivas vääringus vastab 61.994, 30 eurot. Nii määras hageja kohtusse pöördumisel hagihinna, lähtudes vaidlusaluse korteriomandi turuväärtusest 969.800 krooni (kd.

I, tl. 35). Väitele korteriomandi taolise turuväärtuse kohta kostjad oma vastustes hagiavaldusele vastuväiteid ei esitanud, vastuhagiavalduses kinnitas aga V I sõnaselgelt, et nõustub hageja poolt korteriomandile määratud turuväärtusega 969.800 krooni (kd. I, tl. 176) ja palub korteriomandi jätta temale ning laenukohustuse samuti tema kanda, jagades kostjate vahel korteriomandi turuväärtuse ja laenukohustuse vahe, mis 8. septembri 2010. a. seisuga on 120.315 krooni (kd. I, tl. 177).

14. detsembri 2010. a. kohtuistungil on V I nõustunud ka sellega, et vaidlusaluse korteriomandi hind on 970.000 krooni (2 x pool korteri väärtusest 485.000 krooni – kd. I, tl. 259). TsMS §

231 lg. 2 lause 1 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui

12(15) vastaspool võtab selle omaks. Sama lõike lause 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kolleegiumi hinnangul võttis kostja V I osundatud sätte tähenduses omaks, et kostjate ühisvaraks oleva korteriomandi turuväärtus on 970.000 krooni. Edasises menetluses taotles hageja, et kohus määraks korteriomandi väärtuseks 1.400.000 krooni, kostja esitas aga asjatundja arvamuse, milles leiti, et korteriomandi turuväärtuseks hüpoteeki arvestamata on 54.085 eurot +/– 5% (kd.

II, tl. 10 – 25), paludes lugeda korteriomandi turuväärtuseks asjatundja määratud väärtuse. Seega ei pidanud kostja end selle asjaolu – et korteriomandi turuväärtus ei ole vähem kui 970.000 krooni – eelnevas menetluses omaksvõtuga seotuks. TsMS § 231 lg. 3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust; sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks.

Kostja V I ei ole tuginenud asjaoludele, mis võimaldaksid teha järeldusi selle kohta, kas esinesid osundatud normis märgitud alused, mis võimaldaksid lugeda, et korteriomandi turuväärtuse kohta esitatud asjaolu omaksvõttu ei ole toimunud. Seega ei saa kostja asjatundja arvamusele tuginedes väita, et vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus on tegelikult madalam kui tema poolt omaks võetud 970.000 krooni (61.994, 30 eurot). Mis puudutab hageja väiteid korteriomandi suurema maksumuse kohta, siis leidis maakohus õigesti, et müügihinna tuvastamisel ei saa arvestada sama maja teise korteri müügikuulutuses märgitud hinnaga, sest selles kajastub müüja hinnasoov, mitte korteriomandi tegelik müügihind.

Hageja ei ole esitanud omapoolset tõendit, millest nähtuks, et vaidlusaluse korteriomandi turuhind hüpoteeki arvestamata oleks kõrgem kui kostja poolt omaks võetud hind. Vallasjade kostjate vahel jagamise kohta apellatsioonkaebus mingeid vastuväiteid ei sisalda. Et V I ainuomandisse jäävad korteriomand turuväärtusega 61.994, 30 eurot ja maakohtu otsuses märgitud vallasasjad kogumaksumusega 907, 53 eurot ning tema kanda jääb kostjate omavahelises suhtes ka pangale laenu tagastamise kohustus summas 53.960, 58 eurot, siis on V I le jäävate varaliste õiguste ja kohustuste vahe + 8.941, 25 eurot, millest tal R Z le tuleb hüvitada pool summas 4470, 63 eurot.

Vastuhagi esitas V I põhjendatult teiste täitmisõigussuhte osaliste – hageja ja R Z vastu. Maakohus võttis selle vastuhagi õigesti menetlusse, edastas vastuhagi kostjatele ja nõudis neilt vastuhagile vastamist; hageja on sellele vastuhagi kostjana ka vastanud. Otsuses märkis kohus aga ekslikult kostjaks vastuhagi osas üksnes R Z , seda kuidagi põhjendamata. Kolleegium leiab, et tegemist on formaalse rikkumisega, sest vastuhagi oli õigesti suunatud vaidlusaluse täitmisõigussuhtes toimuva ühisvara jagamise kõigi osaliste, sealhulgas põhihagi hageja vastu ning hagejal oli võimalik ka oma vastuhagi kostja seisundist tulenevaid menetlusõigusi teostada.

Maakohtu formaalse rikkumise saab ringkonnakohus parandada, märkides otsuses, et vastuhagi on esitatud nii A D kui R Z vastu.

Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide menetlusnormi rikkumisest seoses sellega, et kohus jättis laenukohustuse V I kanda, ilma et oleks laenu andnud panga menetlusse kaasanud. Nii on kohtuotsus reeglina siduv üksnes menetlusosalistele, laenukohustus on aga jäetud V I kanda üksnes abikaasade omavahelises suhtes. Taoline laenukohustuse jagamine ei mõjuta laenulepingu sõlminud poolte – laenuandja ja laenusaaja – vahelisi kohustusi. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka väitega, nagu ei oleks abikaasade ühisvara jagamise vaidlust saanud lahendada panka menetlusse kaasamata. Pealegi, nagu kohus ei saa otsustada selle üle, kes peaks hagiga kohtusse pöörduma, ei ole kohus õigustatud omal algatusel kaasama menetlusse kostjaid või teisi menetlusosalisi, nagu apellant on ekslikult arvanud. TsMS § 392 lg. 1 p. 6 ei kohusta kohut tegema pooltele ettepanekuid täiendavate menetlusosaliste kaasamiseks; selle sätte eesmärk on hinnata, kas esitatu põhjal on ühemõtteliselt selge, kes on asjas hagejaks, kes kostjaks ning kas on esitatud taotlusi muude menetlusosaliste menetlusse kaasamiseks. Viide TsMS §-le 3401 ei ole asjakohane: osundatud säte käib

13(15) menetlusdokumentides selles sättes loetletud puudustega (riigilõivu või kautsjoni tasumata jätmine) võrreldavate puuduste kõrvaldamise kohta ega kohusta kohut tegema menetlusosalisele asja sisu kohta käivaid ettepanekuid, muuhulgas viitama menetlusosaliste kaasamise võimalikkusele. Apellatsioonkaebuses väljendatud soov edaspidises menetluses korteriomandi turuväärtuse kohta tõendeid koguda on hilinenud: apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine vastavalt TsMS § 652 lõikele 3 piiratud, apellant ei ole aga esitanud ühtegi asjaolu, millega vaidlusaluses asjas tõendite esmakordset kogumist apellatsioonimenetluses saaks põhjendada. Maakohus määras 27. mai 2009. a. määrusega hagihinnaks 502.000 krooni (kd. I, tl.

44 – 45) ja märkis otsuses selleks otsuse tegemise ajal kehtivas vääringus 32.083, 65 eurot. Kolleegium leiab, et tsiviilasja hind maakohtu menetluses tuleb muuta. TsMS § 126 lg. 21 lausete 2 ja 3 hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis oli märgitud, et ühisvara jagamise hind on hageja ainuomandisse või kaasomandisse taotletava vara väärtus, kusjuures eeldatakse, et ühisvara jagamise hagi hind on pool selle ühisvara väärtusest, mille jagamist taotletakse. Vaidlusaluse hagi on esitanud sissenõudja täitemenetluses, kusjuures oma omandisse ta kostjate ühisvarast midagi ei taotle.

Seega ei ole osundatud säte vaidlusalusele olukorrale otse kohaldatav. Küll on hageja huviks, et võlgnikuks oleva kostja rahaline kohustus täidetaks selle kostja omandisse ühisvara jagamise tulemusena jääva vara arvel. TsMS 17. peatükis tsiviilasja hinna kohta sätestatu kohaselt määratakse tsiviilasja hind vastavalt hageja poolt taotletu harilikule väärtusele (§ 122 lg. 2), olgu selleks siis nõutav rahasumma või muu hüve. Et sundtäitmisel on hageja kasuks tehtud otsus summas 200.000 krooni (12.782, 33 eurot), mida võlgnikuks oleval kostjal lahusavara puudumise tõttu ei ole saadud täita, siis ei saa hagihind hageja huvi arvestades ulatuda kaugemale sellest summast.

Kolleegium leiab aga, et arvesse tuleb võtta ka kostjate ühisvara maksumust, arvestades nii varalisi õigusi kui kohustusi, sest sissenõudja poolt täitemenetluses esitatud ühisvara jagamise hind ei saa olla suurem kui see sarnastel asjaoludel oleks juhul, kui hagi ühisvara jagamiseks oleks esitatud üksnes ühisomanike endi vahelises õigussuhtes. Eespool on kolleegium põhjendanud, et kostjatele kuuluvate varaliste õiguste ja kohustuste vahe on +8.941, 25 eurot. Et kummalgi ühisomanikuks oleval kostjal on õigus sellest poolele, on hageja nõuet võimalik täita võlgnikuks olevale kostjale jääva 4470, 63 euro arvel.

Kolleegium leiab, et tsiviilasja hinnaks maakohtu menetluses tuleb TsMS § 137 lg. 11 alusel määrata 4470, 63 eurot. TsMS § 137 lg. 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega on A D hagi jäetud rahuldamata; vaidlustamise täpsemat ulatust ei ole kaebuses märgitud. Kolleegium leiab, et maakohus rahuldas A D nõude kostjate ühisvara jagamiseks, kuid jättis nõude rahuldamata vara jagamise viisi osas.

Maakohtu otsusega mõisteti V I lt R Z kasuks enamsaadud vara arvel välja 514, 98 eurot. Kolleegium leiab, et arvestades kostjate ühisvara ulatust ja kummalegi vara jagamise tulemusena jäävat osa, tuleb tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses lugeda 3955, 65 eurot, mis on vahe võlgnikuks olevale kostjale kuuluva varaosa maksumuse (4470, 63 eurot) ja maakohtu poolt teiselt ühisomanikult selle ühisomaniku kasuks väljamõistetud hüvitise (514,

98 eurot) vahel. TsMS § 179 lg. 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Hagi esitamise ajal kehtinud RlvS lisa 1 kohaselt tuli hagilt hinnaga 69.950, 16 krooni (4470, 63 eurot) tasuda lõivu 8500 krooni (543, 25 eurot). Maakohus andis 27. mai 2009. a. määrusega hagejale riigilõivu tasumiseks menetlusabi, et aga maakohus oli tsiviilasja hinna määranud kõrgemaks kui kolleegium peab põhjendatuks, on hageja tegelikult tasunud hagiavalduselt riigilõivu

14(15) vähemalt seaduses sätestatud suuruses ja hagiavalduselt riigituludesse täiendava riigilõivu väljamõistmise küsimust ei kerki. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RlvS) lisa 1 kohaselt tuli tsiviilasjas hinnaga 3955, 65 eurot tasuda apellatsioonkaebuselt riigilõivu 543, 24 eurot.

21. juuni 2011. a. määrusega vabastas ringkonnakohus hageja osaliselt riigilõivu tasumisest ja kohustas teda tasuma lõivu 200 eurot, see summa on hageja eest ka tasutud. Seega on apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 343, 24 eurot. TsMS § 190 lg. 3 lause 1 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel.

Kolleegium leiab, et see riigilõivuosa tuleb riigituludesse välja mõista kostjalt R Z lt. Nii oli hageja nõue suunatud eelkõige nimetatu omandisse taolise varaosa saamisele, mille arvelt oleks võimalik tema rahalist kohustust hageja ees täita. Selles tähenduses on hagi ja apellatsioonkaebus kostja R Z suhtes rahuldatud. Menetluskulud tuleb jaotada selliselt, et kostja V I menetluskulud jäävad tema enda kanda, kostja R Z kanda jäävad aga nii tema enda menetluskulud kui hageja menetluskulud 90% ulatuses. TsMS § 207 lg. 2 lause 1 kohaselt osaleb iga hageja või kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt.

TsMS § 165 lg. 1 kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või – kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või –kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti; kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Hageja taotles hagiga kostjate ühisomandi jagamist selleks, et R Z le jääva varaosa arvel oleks võimalik täita nimetatu kohustust hageja suhtes. Kostja V I esitas vastuhagi, milles taotles kostjate ühisvara jagamist tema poolt pakutud viisil.

Osaliselt rahuldatakse nii hagi kui vastuhagi, sest kostjate ühisvara jagatakse, seda tehakse V I poolt taotletud viisil, kuid nimetatult mõistetakse R Z kasuks välja enam kui summa, mille väljamõistmisega menetluse kestel oli V I nõustunud. Otsus on seega tehtud nii hageja kui kostja V I huvides. TsMS § 163 lg. 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Osundatud sättes märgitud menetluskulude jaotamise viisi valikul tuleb kaaluda poolte huve ja arvestada vaidluse asjaolusid. Et hageja ei olnud menetluse kestel nimetanud rahasummat, mille väljamõistmist V I lt ta nimetatu taotletud viisil ühisvara jagamise korral oleks soovinud, ei ole nimetatute vahelise menetluskulude jaotuse üle otsustamisel võimalik lähtuda taotletud ja tegelikult väljamõistetud hüvitise proportsioonist, mille Riigikohus, näiteks, oma kaasomandi jagamise kohta tehtud lahendis 3- 2-1-138-08 on aluseks võtnud. Kolleegium leiab, et kõige rohkem arvestab hageja A D ja kostja V I vastastikuste huvide ja vaidluse asjaoludega ning seega kõige õiglasem on nendevaheliste kulude jaotamine viisil, mille kohaselt kummagi menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Et hagi oli esitatud ennekõike eesmärgil saada R Z omandisse vara, mille arvel saaks tema kohustust täita, nimetatu ei olnud aga ühisvara jagamisega nõustunud ega esitanud ka ise selles osas mingeid vastunõudeid, on otsus tehtud sisuliselt tema kahjuks ja R Z menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Arvestades asjaolu, et hageja nõuet ühisvara jagamise viisi suhtes siiski ei rahuldatud, peab kolleegium õiglaseks, kui hageja menetluskuludest jätta R Z kanda 90% ja hageja enda kanda 10%. Kostjate omavahelises suhtes vastab taoline jaotus ka TsMS § 165 lõikele 1, mis võimaldab kohtul määrata, et kaaskostjad vastutavad menetluskulude eest teisiti kui võrdsetes osades.

Samuti tuleb jagada poolte vahel apellatsioonimenetluse menetluskulud.

15(15)

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik